LoomingTekst

Autor:4 2021
Loe katkendit
Märgi loetuks
Kuidas lugeda raamatut pärast ostmist
  • Lugemine ainult LitRes “Loe!”
Šrift:Väiksem АаSuurem Aa


4 | 2021 | Eesti Kirjanike Liidu ajakiri | ilmub 1923. aastast

Jüri Leesment | Seitse miljardit Sokratest

Maimu Berg | Sitasitikas kõrvaaugus

Andrus Kasemaa | *armastus on hea / *Ma uskusin kord et armastus on kallite riiete sarnane / *Kõikidel tähtedel põleb üks ja sama tuli

Indrek Tenno | Toomemäe hämarad laternad

Agur Paesüld | Kuulatused

Liisa Maria Murdvee | Kuidas Armastus hullumajas käis

Berit Petolai | Ööbik ja Belarus (MTZ 50 traktor)

Heli Illipe-Sootak | * meie poisid sõitsid sõtta / *mina magan jt luuuletusi

Taavet Kase | Summa

Ilmar Lehtpere | *Juba enne kui andsid positiivse proovi / *Kuigi sind ei ole enam / Väliseestlane

Erik Juhandi | fragment nr 4.1 / fragment nr 8 jt luuletusi

Toomas Haug | Kuidas vanaema ära käis

Janika Läänemets | *kõndisin kunagi ürghirvena / sina, kes sa und ei näe jt luuletusi

Talvike Mändla | *Me kallaste vahel aeglaselt voolab jõgi / *„Pool sinust oli ilus” / *Nagu keegi oleks sind kunagi armastanud

Ilmar Särg | Marssali matus

Julia Barsukova | kaev / korilasestumine jt luuletusi

Toomas Kall | Mõned küsitavad vastused

Irina Belobrovtseva / Igor Kotjuh | Poolelt sõnalt ja isegi ilma sõnadeta

Aare Pilv | Eestikeelne luule 2020

Priit Põldma | Kahekesi teel iseendasse. Enno ja Sommer

Urmas Vadi | Kas Vanapagan on hull?

Julius Ürt | Kax kätt, mõned sõnad & hele tuul

Eeva Park | Amarok.doc

Tiit Hennoste | Mudlum ja mitte ainult

Kaur Riismaa | Jannseni ja Veidemanni aeg

Maia Tammjärv | Teiseks jutustatud inimesed

Kroonikat

Eesti Kultuurkapitali kirjandusauhinnad

Kristjan Haljak | Hüpermodernse elu maalija. Charles Baudelaire 200


Jüri Leesment
Seitse miljardit sokratest

me ümber seitse miljardit sokratest

kel triljon tarkust sügelevad suus

ei sõltu hirmud enam ilmavaatest

kuid viivu vaikust kingib kirjandus

me ümber seitse miljardit sokratest

ja küllap veelgi rohkem raamatuid

kui marsid välja totrast telesaatest

poolkogemata solvad saamatuid

me ümber seitse miljardit sokratest

nii janusena jätad jäätund jõe

kui lased lahti süngest silmavaatest

veel päästa võid poolhaige hingeõe

me ümber seitse miljardit sokratest

ja triljon tarkust tagauksel taob

poollagunenud maja merevaatest

pool uue uhke maja varju kaob

Maimu Berg
Sitasitikas kõrvaaugus

Oli kevadine pealelõuna, kui Hints mulle tööle helistas ja mind „Volgasse” sööma kutsus. „Volga” oli omal ajal Tartu parim restoran, salapärase õhustikuga, mida aitas süvendada Nikolai Willeri kavandatud ja Jaan Puustusmaa valmistatud hilisjuugendlik vitraaž restorani laes.

Hints istus tühjas saalis klaaslae soojas kumas koos kõhnapoolse tõmmu mehega. „See on Hector, vana sõber,” teatas Hints, mispeale tumedavereline, tumedate läikivate silmadega lüheldane rohelises maamehekampsunis mees püsti tõusis, mu kätt surus ja pomises: „Hector,” ning vajus tagasi seljankat helpima. Panin tähele, et supp mehe taldrikus oli paks ja rammus, mitte selline lurr, nagu meile Ainoga eelmisel nädalal siinsamas ette oli kantud.

Me polnud Ainoga paadunud restoranilõunatajad, selleks nappis rahagi, ja ega me tihti kohtunud ka, aga sel päeval, Lenini 100. sünniaastapäeval, mis juba aasta otsa oli lakkamatult kõne all olnud ning mille nimel oli suuri töövõite saavutatud, võis ju restorani sööma minna. Seda enam, et Tartu raekoja fassaadil rippus pikemat aega hiiglaslik palakas Lenini fotoga, otsekui ennustus, et õigel päeval hakkab midagi juhtuma. Omal ajal üsna tuntud pilt, Nõukogude impeeriumi rajaja nn inimlikust poolest, kus Leninil on soni peas, käsi kõrva äärde tõstetud, näol poolik naeratus, lõua all kidur habe. Vladimir Iljitš Rae­koja platsil, kitsaste kavalate kalmõkisilmade kõõritava pilgu ja omamehelikult viipava poosiga justkui kutsus rahvast lähimasse restorani oma sünnipäevale. Tänapäeval on mõnel pool restorani uste ees samasuguse ilmega standardsed puust kelnerikujud, kandik käes, salvrätik käsivarrel.

Nii me siis sõimegi 1970. aasta 22. aprillil Ainoga „Volgas” lõunat. Ajal, kui üle kogu riigi jagati tublidele töötajatele Lenini mälestusmedaleid, meile neid ei jätkunud, lürpisime vesist seljankat, mälusime pekist, imeõhukeseks tambitud ning paksult saiapuruga paneeritud kõrbenud lihatükki, mida nimetati karbonaadiks, ja magustoiduks helpisime kohupiimakreemi kisselliga.

Kui kelner meile arve esitas, tegin suured silmad ja küsisin, kas ikka tõesti tuleb maksta. Täna! Kas siis sellisel tähtsal päeval, mida oli nii kaua oodatud ja millest nii palju räägitud, ei pakugi kõik söögikohad üle kogu „suure kodumaa” tasuta lõunaid? „Te ei mõtle seda ometi tõsiselt?” päris kelner, keda ärritas võimalus, et tal tuleb hakata jaburate kundedega vaeva nägema. „Muidugi mõtlen,” teatasin kõlaval häälel. Häbelik Aino lõi oma suured sõstrasilmad maha, märkas, et tema magustoidukausikeses on veel pisut kreemi, ja asus seda närviliselt kokku kaapima. „Meile ei ole mingit korraldust antud,” teatas kelner külmalt ja nihutas arve mulle lähemale. „Mis siis, te peaksite ise taipama, et sellisel päeval tuleb rahvast tasuta toita!” – „Makske ära ja jutul lõpp. Mingeid tasuta toitmisi ei ole, me ise peame teie arve kinni maksma, kui te tasumata jätate.” – „Miks teie? Riik maksab! Lenin tasub!” – „Mis Lenin! Jätke loll jutt, kui te ei maksa, kutsun miilitsa.” – „Miilitsa!” karjatasin dramaatiliselt, „Suure Iljitši sajandal sünnipäeval! Sel päeval miilits üldse ei töötagi. Sest keegi ei tee niisugusel tähtsal päeval kurja.” – „Teie ju teete!” kõrgendas kelner häält. „Makske ära, või ma kutsun administraatori!” – „Kutsuge!”

Kelner vuhises minema ja oli natukese aja pärast tagasi koos toonastele restoranisõpradele hästi tuntud daamiga, kes kandis musta liibuvat mini­kleiti, mis ta lopsakad vormid ja ümarad põlved – küllap nende eest ülendatigi ta ettekandjast administraatoriks – hõrgult näha jättis. Peas oli varases keskeas naiste­rahval moodne kõrgeks puhvitud ja tugeva tislerilakiga surnuks töödeldud juustest soeng, mis andis teada, et juuksur on administraatorile omainimene, kelle juurde ta pääseb vajaduse korral iga kell. „Nii,” ütles administraator reso­luutselt ja põrnitses meid kahtlustavalt. „Milles seisneb intsident?” – „Arve tasumises. Või pigem tasumata jätmises,” sisistas kelner. „Need naised…” Administraator sundis ta käeviipega vaikima ja pöördus meie poole, mina aga ulatasin daamile naeratades 25-rublase: „Sellest peaks piisama.” Hetkeks administraator kangestus, raha ei võtnud, siis aga nähvas kelnerile, kes seisis alandlikult võimuka naisterahva selja taga: „Kasseeri tütarlastelt raha sisse, ära tekita asjatut intriigi!” Kelner haaras mult raha, tormas sõna lausumata seda vahetama, naasis alles tüki aja pärast ja viskas vihaselt tagastusraha lauale. Administraator, kes oli vahepeal teinud asja naaberlauda teenindava ettekandjaga, pöördus nüüd meie poole säravaima ametinaeratusega: „Ma loodan, et see intsident on nüüd klaaritud.” – „Muidugi,” vastasin mesimagusal häälel, „kui siin üldse oligi mingit intsidenti.” Ja me läksime Ainoga garderoobi, kus meile juba kaugelt ulatati meie moekad minipikkuses, kuid paksult vateeritud talvepalitud, tänapäeval pigem jope vurhvi.

„Miks sul seda vaja oli?” imestas Aino tänaval. „Neim,” ütlesin lühidalt. Ei viitsinud seletada, et seesama kelner polnud lasknud meil ühel restoraniõhtul Hintsuga tantsima minna, sest mul ei olnud kohustuslikke peokingi, vaid pika säärega saapad. Moodsad defitsiitsed sukksaapad, mitte mõned „Kommunaari” kotad. Giidina Tallinnas töötades välisturistilt saadud. „Kättemaks on tõsine asi,” oli taibuka Aino napp vastus.

Ja sellessamas restoranis istusin taas, ikka oma sukksaabastes, Hintsu ja vagura Hectoriga, kellega Hints värskendas sõprust sõnaahtralt mehelt oma eufoo­rilise lobaga juttu välja kiskudes. Sellest varakevadisest koosistumisest said alguse meie külaskäigud Hectori koju.

Esimene kord on mul hästi meeles. Neil aegadel oli vähestel auto, reisiti bussi ja rongiga, ja nii me sõitsimegi ühel hämarduval kevadõhtul bussiga Hectorile ja tema perele külla. Buss meid päris kohale ei viinud, Hector ja ta kahest pojast noorem, 12-aastane Tanel olid meile autoga vastu tulnud. Poiss istus roolis, blondid lokid õlgadel lainetamas. Isa tundis poja üle muhedat uhkust.

Hectori pool mõistsin, miks mees oli nii vaikne ja häbelik. Tema proua Lucy (Lucy in The Sky With Diamonds!), J linnakese tähtsamaid tegelasi, oli tõeline matroon, suurt kasvu, lüheldasest Hectorist pool pead pikem, antiikaja roomlanna õilsate näojoonte, kuid haiglaselt kottis silmaalustega, lopsaka suu ümber pidevalt värelemas põlgliku naeratuse vine, heledates silmades tüdinud pilk; aeglaste liigutustega, mis aga ei tähendanud laiskust, pigem väärikust.

„Sai teeb paksuks?” imestas ta oma lohiseval häälel, nihutades saiakeste kausi otse minu nina alla, kuigi ma polnud midagi kurtnud paksuks minemisest või väljendanud oma vastumeelsust saiakeste vastu. „Jama! Mismoodi, kui selles on vaid natuke jahu ja vett,” jätkas Lucy kindlameelselt. Teda oleks pidanud laskma dieeti pidavatele neiukestele rahustavaid loenguid lugema. Hiljem klatšis ta salvava vaimukusega Hintsu ja enda ühiseid tuttavaid, huulil kõigeteadja üleolev muie. Millegipärast pidas Hints vajalikuks mulle sosistada, siis kui Hector ja Lucy korraks toast lahkusid, et Hector on tegelikult kõva ärimees – tol ajal nimetati neid spekulantideks –, kellel olla kõrvalehüppeid. Polnud keeru­line Hectori-sugust nääpsu meest hüplemas kujutleda.

 

Õhtul mängiti bridži, mida mina mängin küll hasardiga, aga huupi ja läbimõtlematuid pakkumisi tehes. Lucy, kes jumaldas bridži, turtsus vihast ja kui jõudis koju vanem perepoeg Heldur, tõsine ja ennast täis 16-aastane, isa moodi tõmmu, nooremast vennast mehisem, vahetati minu koht bridžilauas kii­resti välja ning ülejäänud seltskond, Hints kaasa arvatud, ohkas kergendatult, et pääseb tõelise mängu manu. Makilt tuli muusikat, muu hulgas üks Tom Jonesi laul, mis mulle tol ajal hullupööra meeldis, aga mida ma ei saanud rahus kuu­lata, sest bridžlejad tegid suurt kisa. Hiljem selgus, et Jones oli juhuslik, Hector hindas tegelikult biitleid, liverpoollased üürgasid neil peaaegu vahetpidamata ja Lucy tavatses aeg-ajalt täheldada: „Võeh, biitlid! Määgivad nagu lambad. See tuleb geenidest. Küllap olid nende tarastamisest vaevatud esivanemad lammastega vahekorras.”

Siis imbus tuppa ka Tanel, blonde lokke tal enam polnud, ta oli paruka peast võtnud ja keerutas seda nüüd käes, huulil samasugune muie nagu ema Lucyl.

Veel mitmeidki õhtuid veetsime Hectori ja Lucy kodus, aeg-ajalt oli seal ka teisi külalisi, nende hulgas vägagi värvikaid, nagu üks tähtis direktor, ei mä­leta enam, millise asutuse, kes väitis ennast olevat täiusliku meesterahva. Mehe täiuslikkus avaldus arvudes: kaal, pikkus ja vöö ümbermõõt olid kõik väljendatavad sama numbriga. Ühel õhtul, kui saali kamina ette oli kogunenud suurem seltskond, teatas direktor, et ta lips on läbi, võttis selle kaelast ja heitis põlevasse kaminasse, mispeale kõigil seltskonnas viibivatel meestel oli samuti lips läbi, kaminas kärssas kenake hulk kaelasidemeid. Kuid ainult direktoril oli asjaga tõsi taga: järgmise päeva varahommikul pani ta kaela oma viimse lipsu – poos ennast üles. Hints seletas, et suitsiidi põhjuseks olid mingid kahtlased mahhinatsioonid, mis ähvardasid direktorit pikkadeks aastateks vanglasse saata. Võimalik oli koguni surmanuhtlus. „Hector on ka asjaga seotud,” teatas mu mees, „aga tema vingerdab ennast välja. Ta on nii ausa ja tagasihoidliku moega, et teda jäädakse uskuma.”

See oli tõsi, kord oleksime lähedal asuval järvel röövpüügiga peaaegu vahele jäänud, kui läksime ühel jahedal udusel päiksetõusueelsel hommikul Hectori salaja vette poetatud põhjaõngi välja võtma. Kalakaitsjate paat tiirutas lähedu­ses, Hector konutas meie paadis, õngeritv peos, masenduses nägu peas, kur­tes, et kala ei näkka. „Tõin sõbra koos naisega aovalgel järvele, saavad ehk natuke värsket kala linna kaasa võtta, aga kala pole.” Inspektor ulatas õnnetule oma paadist kimbukese ahvenaid. Kui õhk puhas, viskas Hector ahvenad järve ja asus põhjaõngede kallale – saagiks oli poolsada angerjat, mida kirurgist Hints tükk aega kaevu ääres rookis, tundes sellest veretööst silmanähtavat mõnu. Angerj­ad keerdusid ta käsivarte ümber, roomasid jalge ees, nii et ta nägi välja nagu tagasihoidlikest madudest ümbritsetud Laokoon, tõsi, ilma poegadeta, sest lapsi meil Hintsuga polnud.

Päev oli korda läinud, Hector oli meile kinkinud kauni, kergelt uduse varahommiku peegelsiledal järvel, mis oli mulle, kuivamaa inimesele, muljet avaldav nägemus.

Teinekord viis Hector meid vaatama oma värskelt valminud maja O linnas. „See saab Heldurile,” teatas ta häbelikult naeratades. „Aga Tanel?” pärisin mina, Hectori ja Lucy noorem poeg oli mulle miskipärast vanemast sümpaatsem. „Tanel peab leppima Riia korteriga,” pomises Hector, punastades mõttest, et ma võiksin teda mingiks hangeldajaks pidada. „Miks Riia? Miks mitte Tallinn?” „Aga mõtle, kui ajad peaksid muutuma,” sosistas Hector. Kehitasin õlgu. „Kui ajad peaksid muutuma, siis on poisil korter välismaal, saad aru.” Ma kohe ei saanud. Kui sain, siis arvasin, et veel uhkem oleks ju korter Moskvas või Leningradis. „Hull, kui ajad peaksid muutuma, siis Venemaa…” Hector lõi käega, ta oli niigi ülearu lobisenud.

Peagi läksin Hintsust lahku, kolisin Tartust ära ja kaotasin sideme Hintsu sõpradega, kaasa arvatud Hectori ja Lucyga. Eks vahel harva ikka mõte nendele läks, aga mitte kuigi aktiivselt, igatahes ei ilmutanud ma tolle abielupaari saatuse vastu aktiivset huvi. Ma ei teadnud, mis oli saanud poegadest Heldurist ja Tanelist, kes pidid juba olema keskealised mehed, kuidas veetsid Lucy ja Hector pensionipõlve või kas liikusid nad hoopis teispoolsuses.

Jah, kolisin Tartust ära. Kui lihtne oli see kolimine, sest neil vaestel aegadel mul peale raamatute ja seljariiete suurt midagi polnudki. Pisut mööblit: väike puhvetkapp, kaks Eesti-aegset tooli, rüiuvaip, kohviserviis, mõned pildid, need kõik jätsin kerge südamega maha.

Hoopis teine asi oli kolimine aastaid hiljem, kui olin endale hankinud ük­siku inimese seisukohalt täiesti mõttetu massiivse magamistoakomplekti, arutul hulgal raamatuid, millest kahte kolmandikku polnud ma kindlasti läbi lugenud ega kavatsenudki lugeda, mitu maali, hunniku reisidelt kokku ostetud suveniire ja biblosid ja kõige selle tarvis kappe ja riiuleid, ning lootuses oma sõpradele aeg-ajalt lõunasööke pakkuda veel suure söögilaua, kaheksa massiivset tooli ja tubli leivaahju mõõtu puhvetkapi, kolm serviisi, rääkimata tiibklaverist ning paraja metsasalu jagu igas suuruses sukulentidest hiigelpottides. Korter ägas selle rohkuse all, mind mõneks ajaks vallanud tuhin üleelusuuruste asjade järele oli ikka täiesti mõtlematu, sest mu töökoht võõramaa linnas oli aju­tine nagu ka üürikorter, ja vanal kodumaal, kuhu nüüd tuli tagasi minna, ootas mind ees väiksem eluruum, mis hoolimata sellest, et ma palju asju ära kinkisin või lihtsalt minema viskasin, sai mööblit, raamatuid, suuri taimi ja suve­niire nii paksult täis, et mõtetele seal enam paika ei jätkunud. Meenutas Hintsu kunagist poissmehekorterit, kus tühjaks joodud pudelite vahelt lookles üks tee sängi, teine kempsu ja kolmas välisukseni, kõige kohal heljumas hapu­kas õllehais.

Jätsin kastid raamatute, nõude, riiete ja biblodega lahti pakkimata, põrandavaibad rulli, ostsin endale reisi Euroopa mereäärsesse lõunanurka ja sõitsin ära, süda valutamas toataimede saatuse pärast. Olin need enne ärasõitu lausa vette uputanud lootuses, et ehk peavad vastu.

Aga lõunas ununesid tühised mured. Ometi kord oli mul hotellituba, millega olin täiesti rahul. Merevaatega, suurest heledast elutoast mattklaasustega eraldatud hämara magamisruumiga, korraliku rõduga, kus oli mõnus päeval päikese käes logelda ja õhtul rannapromenaadil jalutajaid vaadates veini limpsida. Armastan üksinda reisimist ja ega mul tegelikult reisikaaslast kuskilt võtta olegi, mistõttu olen endale sisendanud, et üksi ongi kõige parem, kuigi kulukam. Lendasin Stockholmi kaudu, sest mulle ei meeldi teha pikki reise koos kaasmaalastega – väike rahvas, kõik on kuidagi omavahel seotud, kui mitte sugulased, siis hõimlased või tuttavate tuttavad. Kunagi ei tea, kellele sa millega vahele jääd. Kodumaast kaugel tahaks selle mikromaailma unustada, nii et tõmbun alati kõrvale, kui välismaal emakeelt kuulen või mingit rühma kodumaiseid turiste kohtan. Eestlased võõrsil pole just sümpaatsed, käituvad enamasti ebaloomulikult, praalivalt, elades välja tillukese rahva, kidura riigi ja oma hiljutise vaesuse komplekse. Meenub salgake inetuid keskealisi eesti naisi Ateena tänavakohvikus, jalas kannikaid paljaks jätvad šortsid, asusid nad kohvikulaudu kokku lükkama, ise käratsedes ja naerdes. Teised külastajad vahtisid neid põlgusega.

Selles hotellis ei olnud mulle kaasmaalasi silma hakanud, hommikusöögil askeldasid mune, peekonit ja ube ahmivad britid, Brötchen’itele ülipaksu võikihti peale määrivad ja marmelaadi koos Brie juustuga kugistavad sakslased, moosiga putru vohmivad rootslased-soomlased ning suuri söömata toidu­kuhje taldrikule järele jätvad venelased, kes kõik tegelikult meeldivad mulle eestlastest veel palju vähem.

Aga siis, ühel hommikul, kui ma oma rõdul napis pidžaamas võimlesin, tundus mulle, et naabernumbrist kuulukse nagu eestikeelset juttu. Lootsin, et mu kõrvad petavad mind, aga ei, naabertoast kostvate maskuliinsete naeru­pahvakute peale ilmus rõdule lühikestes pükstes noormees, tagus rusikaid vastu kintse ja karjus läbi naeru puhtas eesti keeles: „Türa, ma’i või! Türa, ma’i või!”

Roppude sõnadega on mul lapsest saati isevärki suhe. Kui vanemate kuuldes juhtusin ütlema „kurat” või „raisk” – enamaks ma polnud võimeline –, käskis isa mul suu puhtaks loputada. Läksin kraani juurde, kus joomiseks seisis hele­sinine tass kuldse kirjaga „Emale”, ja loputasin kuulekalt suud. Seda tassi ma ei sallinud. Õues teiste lastega mängides ja kooliski õppisin tundma mõnin­gaid tähtsamaid nimisõnu, ka mõned olulised verbid said selgeks, aga ega ma neid kunagi kasutanud. Üksvahe oli terve Tallinna linn täis kriidiga joonistatud, mulle arusaamatut kujundit – otsekui mingi hulkjalgne ovaalne putukas, keskel kriips. Alles hiljem taipasin, et joonistaja elas ilmselt välja oma igatsust naiste­rahva järele. Kirbelt kusehaisulise puust bussipeatuseputka seinalt lugesin kord sõnu „türa” ja „puts”, aga nende täpset tähendust ei teadnud kuni keskkooli lõpuni. See ei takistanud mind siiski ülikooli eesti filoloogiat õppima pürgida. Aga ropendamist väldin ma nüüdki, kui kõik eestikeelsed vastavad sõnad selged ja mõnes võõrkeeleski tuleksin kenasti toime. Enamasti hoidun neid kasutamast, kuigi praeguseks on toonastest tabusõnadest saanud igapäevased käibefraasid, mis ei tarvitse sugugi olla kõneleja labasuse või vähe­se harituse näitajad nagu vanasti.

Olgu kuidas on, aga midagi head emakeelsest naabrusest oodata polnud. Noormees rõdul lõpetas naermise ja jäi rõdupiirdele nõjatudes ringi vahtima. Mõtlesin vaikselt tagasi tõmbuda, aga ta oli mind juba märganud, noogutas viisakalt ja isegi naeratas. Midagi tuttavat oli ta tõmmukas näos, tumedates silmades ja noore mehe kohta liiga kottis silmaalustes. Küllap olid naabertoa elanikud veetnud lõbusa öö, aga õnneks mitte minu toa kõrval, seda oleksin ma ju kindlasti kuulnud.

Naabruses läks üha lärmakamaks. Lasin vanni vett täis, kümblesin luksushotelli küürimisvahendite sulnistes lõhnades, see rahustas. Kui ma lõpuks veest välja ronisin, ennast mõnusasse hommikumantlisse mähkisin, pehme froteerätiku märgadele juustele keerasin ja näo sisse kreemitasin, lõdvestusin täiesti, kõrvalt kostvad hääled ei häirinudki enam.

Pärast uinakut lõin enda üles – ka vanainimene peab vähemalt püüdma hea välja näha – ja tõttasin linna peale. Käisin muuseumis, sõin tänavakohvikus lõunat, vaatasin promenaadi ääres pingil istudes ilusaid inimesi ja tundsin, et mida lähemale õhtu jõuab, seda suuremaks paisub mu äng. Mõte, et tuleb minna tagasi hotellituppa, tekitas vaata et hirmu.

Hämardus, lõunas läheb ju kiiresti pimedaks, tegelikult läkski üsna kohe pimedaks, promenaadil õhtustes tualettides jalutajate näod muutusid lampide valgel elututeks maskideks, see süvendas veelgi mu surutist. Kuskilt tuli väike koerake nagu päästeingel, hüppas mu põlvedele ja hakkas mu nägu lakkuma. Surusin ta enda vastu, aga juba hüüdis raugahääl: „Lucy, Lucy”, ja kutsuke kargas sülest maha ning väntas oma lühikestel kõverkoibadel vastiku lahja pika kolbaga kiilaspäise vanamehe juurde. Lucy? Tundsin vist kunagi üht Lucyt. Mõtlesin reinkarnatsiooni võimalustele: kas teises elus võib oma nime üllatavas seoses tagasi saada? Kui olin väike, suvitasime talus, kus naabrinaisel oli lehm nimega Maimu. Vähe sellest, tal oli ka lehm Lembit, just Lembit, mitte Lembi, ja kõva kuulmisega mees, kellega suheldes oli naine arendanud endale kõlava kaugele kostva hääle: „Maimu, va lojus, püsi ometi paigal!”

Lonkisin tujutult hotelli poole, mereni jõudes võtsin jalad paljaks ja kõndisin rannaäärses madalas veel, läksin oma hotellist mööda, aken mu toa akna kõrval oli pime, sammusin edasi, sinna, kus lahesopp lõppes müüriga, millele oli kinnitatud jumalaema kuju. Palvetasin. Inimesi peaaegu polnudki. Jubeda verekuu pealetükkiv valgus peegeldus vees ja kaluripaatidel – keegi käis selles suurte hotellidega palistatud lahes kalal, kalastas samasuguste lihtsate võrku­dega nagu ükskõik kus mujal rannakülas! Nagu jüngrid! Kuid ainult salamahti. Paatidel pidi olema elektrimootor, et varahommikul merele minejad kallist raha välja käinud magajaid üles ei ärataks.

Võtsin pool tabletti Stilnoxi ja pugesin voodisse. Magasin nagu kott, küllap lõ­butsesid naabrid öösel linna peal. Kui hommikul ärkasin, oli kõrval vaikne. Magasin edasi. Kui uuesti virgusin, oli päike kõrgel. Koperdasin rõdule. Kummardasin naabrusse vaatama, kui mu peast miski mööda vihises, nii et karjatasin ehmatusest. Akna alla liivale lendas ümarik kukkel. „Miks sa selle ära viskasid, ma oleks taht süia…” – „Sai teeb paksuks!” – „Sai teeb paksuks,” osatati vastu. „Mu armas vanaema ütles alati, et sai küll paksuks ei tee, mis see sai on, ainult vesi ja jahu.”

 

Korraks tundus mulle noormehe hääl sama lohisev, kui oli olnud mu kunagisel tuttaval Lucyl, võib-olla matkis poiss seda meelega. „Eks mine too ära ja pista nahka!” Rõdul, eelmisel päeval nähtud noormehe kõrval, seisis teine, veidi vanem, iseteadev, plaatinablondiks pleegitatud kräsus juustega, otsekui oleks peas tallenahkne müts. Mõnda aega vahtisid mõlemad vaikides all liivarannal lebavat saiakest. Ja mina vaatasin Lucy ja Hectori järglast, olin kindel, et see poiss on nende järglane, püüdes ära aimata, kas see on Helduri või Taneli poeg. Tumedapäine, pisut jässakas, kuid ilmes polnud ei Helduri ülbust ega Taneli irooniat. Pigem mingi lapselik kohmetus.

Blond noormees tõmbus tagasi tuppa ja ma ei tea, mis mind keelest kiskus, aga pöördusin rõdule jäänud poisi poole: „Lucy, omal ajal juhtiv daam J linnas, on teie vanaema?” – „Jah.” „Kuidas tal läheb?” – „Lucy in The Sky With Diamonds,” vastas noormees, näidates pöidlaga ülespoole. „Ammu?” – „Ikka üle kümne aasta.” – „Ja Hector?” – „Papa elas pika elu, suri alles mõned aastad tagasi.” Ja ilma küsimata, kes ma olen või kuidas ma tema vanaema ja vanaisa tundsin, nooruk naeratas, viipas ja läks rõdult ära tuppa. „Üks hetk, noormees!” hüüdsin talle järele, aga kuulsin vaid ukse paugatust kõrvaltoas. Nii ma ei saanudki teada, kas ta isa oli Heldur või Tanel.

Panin suvekübara pähe ja päikeseprillid ette, et pühendada päev poodlemisele. Mõtted aga tegelesid Lucy, Hectori ja nende noore järglasega. Guugeldasin. Poiss oli rääkinud õigust, Lucy oli surnud juba varsti pärast millenniumi, Hector aga 91-aastasena.

„Primark” on valmisriiete firma, mis laseb ka vaesemal rahval moodne välja näha, ja kuigi mul polnud rahaga probleemi ega tegelikult mingit vajadustki uute hilpude, olgu kallite või odavate järele, tundsin mõnu inimeste seas tunglemisest, riidekastides sorimisest, poolmuidu saadavate eri värvi pluusikeste ja toppide endale peegli ees ette riputamisest ja lõpuks ostukotti kokku kuhjamisest. Enne maksmist aga puistasin kogu selle kraami suvalisse kasti ega ostnud midagi.

Ostukeskuse vastas üle tee oli imposantne kontserdimaja, mida olin juba paar korda külastada jõudnud, õhtusele kontserdile jätkus pileteid. Mängiti mu lemmikut Richard Straussi ja Witold Lutosławskit, kellest teadsin, et ta oli olnud tõeline kõrgklassi härrasmees ja välimuselt erutavalt poolalik. Tema muusika kohta ei osanud ma õieti midagi arvata, aga kontserdi ajal tõdesin, et midagi selles ju on, nii et lõpuks peaaegu nautisin seda. Mängiti tema „Sümfoonilisi variatsioone”. See muusika tahtis harjumist, nõnda et alguses ma ei süvenenud, vaid lugesin kavalehelt kontserdimaja alalise orkestri liikmete nimekirja. Enamasti kohalikud nimed, aga oli ka soomlasi, venelastest ja sakslastest rääkimata. Oli poolakaid, jaapanlasi ja hiinlasi, nime järgi vist isegi üks lätlane, aga eestlasi mitte.

Kontserdilt mööda mereäärset promenaadi hotelli poole jalutades tundsin nälga, astusin väiksesse kohvikusse, tellisin vahukoorekoogi, suure ja nelja­kandilise, kus vahukoor oli oma kümme sentimeetrit paks ja kaneeliga üle puistatud, meenutades lapsepõlveaegseid lumiseid, liivaga üleriputatud kõnni­teid, ja topeltespresso. Kell oli pool üksteist õhtul. Teadsin küll, et espresso ja priske kook ei lase hästi uinuda, aga maitsevad ju head.

Hotellitoa laes tukkus suur sinkjasmust putukas. Ma ei hakanud uurima, kes ta on, paistis nagu sitasitikas. Need teatavasti inimeste vastu huvi ei tunne. Kuigi mine tea, kord läks mulle prussakas kõrva. Olen sellest kirjutanud. Aga see siin polnud kindlasti prussakas. Rasvasele koogile ja kangele kohvile vaatamata tundsin järsku suurt väsimust, otsekui oleksid mingid sulid mulle unerohtu kohvi sisse tilgutanud. Kui nii, olin neile tänulik, seda enam, et kõrvalnumbris oli kõik vaikne ja uni sai tulla õigel hetkel.

Ärkasin õudse karje peale. Vähemalt tundus mulle, nagu oleks keegi karjunud. Vaatasin moblalt kella: 3.48. Oli tulnud ka paar sõnumit, keegi teatas, et on mind pärandusasjade pärast kohtusse andnud. See mind ei erutanud, need vanad pärandusasjad tuurisid aastaid, ikka ilmus kuskilt välja mõni tundmatu sugulane või keegi, kes nimetas ennast mu isa vallaslapseks, et suurest varandusest oma osa saada. Ma lõin selliste asjade peale käega, palkasin advokaadi ja olin siiani kõik need protsessid võitnud.

Saatsingi sõnumi edasi oma advokaadile. Teises sõnumis anti teada, et mingi leping vajab pikendamist. Läkitasin ka selle advokaadile, loodetavasti oli tal mobla hääletu peal ja ma ei ajanud teda keset ööd üles – või mis see kell seal kaugel kodumaal parajasti oli. Püüdsin uuesti magama jääda, võib-olla jäingi, kui mind äratas eelmisest veel võikam kisa. Jäin ärkvele, peagi kuulsin selgesti, kuidas kõrvaltoas hüüti eesti keeles appi. Ei teadnud, mis teha. Minust vaevalt et kannatajale kasu oleks, aga hädasolijat abitusse olukorda jätta hea kasvatus ei lubanud. Alguses kavatsesin minna rõdule, siis aga hiilisin naaber­toa ukse taha. Imelik, keegi hotellist oleks ju ka nende karjete peale pidanud ärkama ja vaatama tulema, ikkagi viietärnihotell, aga kõik oli vaikne. Kuulatasin ukse taga, seest kostis kummalist korinat. Korraks kaalusin, kas minna oma tuppa tagasi, aga jäin paigale, seda enam, et vaevalt need häälitsused sellega lõppeksid, ees seisis nagunii rahutu öö. Vajutasin lingile. Uks oli lahti. Põrandal lamas Lucy ja Hectori pojapoeg, nägu moondunud, mind märgates keeras ta vaevaliselt selili ja hakkas maas väänlema. Ta kas teeskles või pidi olema suurtes valudes. „Tule taevas appi, mis teiega on! Ma kutsun arsti!” Värisevate kätega haarasin hommikumantli taskust oma mobla, mille olin sinna torganud, ja valisin 112, samal ajal kui noormees minu poole roomas ja mu jalgadest kinni võttis. „Appi, aidake, ma suren!” Tardusin õudsest teadmisest, et ei oska teda aidata. Noormehe käed vajusid mu jalgade ümbert ära, ta tõmbas jalad konksu ja surigi. Tõenäoliselt. Kukal põntsus vastu põrandat ja mulle meenus miskipärast, kuidas Brežnevi kirst, mida lasti hauda siidlintidega, kahe mehe käest lahti pääses ja hauapõhja kolksatas. Kobasin noormehe pulsi järele, seda ei olnud üldse tunda.

Olete lõpetanud tasuta lõigu lugemise. Kas soovite edasi lugeda?

Teised selle autori raamatud