LoomingTekst

Autor:6 2021
Loe katkendit
Märgi loetuks
Kuidas lugeda raamatut pärast ostmist
  • Lugemine ainult LitRes “Loe!”
Šrift:Väiksem АаSuurem Aa



6 | 2021 | Eesti Kirjanike Liidu ajakiri | ilmub 1923. aastast

Karl Martin Sinijärv | Maa / Õhk / Tuli / Vesi

Taavi Eelmaa | Filius Binari

Indrek Hargla | Mõrv Ulmeühingu aastakoosolekul

Jürgen Rooste | Jeeriko roos jt luuletusi

Lilli Luuk | Kivi / Elu nagu filmis

Katrin Väli | Rabas jt luuletusi

Martin Algus | Kõik oli näha

Urmo Jaanimägi | Aeg kaob, rõõmudega on nagu on

Airis Erme | Jürikuu hoovused jt luuletusi

Kirjanik loeb. Vahur Afanasjev

Karl Martin Sinijärv / Valner Valme | Enne oli üks ulgumine ja hammaste kiristamine

Maarja Vaino | Poeetikast ja võimuihast

Eret Talviste | Eestlus, naiste roll ja elu kui selline

Jaan Sudak | #MeToo ja regilaulud. Tüütud kosilased, röövitud pruudid ja mõrv pulmaööl

Elo Viiding | Jubedad hauakõned

Paavo Matsin | Rasedus keisrit mõistatamas

Ave Taavet | Tegelikkuse kalibreerija

Rauno Alliksaar | Ajalugu ei saa iialgi otsa

Kärt Hellerma | Üheotsapilet

Tõnis Hallaste | Ühest mustast monoliidist eesti kirjanduses

Kroonikat

Ilukirjanduse tõlkevõistlus

Estica

Vahur Afanasjev 24. VIII 1979 – 10. V 2021

Andres Rõhu 3. IV 1965 – 16. V 2021


Karl Martin Sinijärv
MAA

Maa ja Sa

Maamärkidena läbi ilma ikka Sa ja Maa.

Ja Maagi saab siin eputada suure tähega.

Näiteks Päike? Tühitähik sõnamängu halbuses.

Muudkui laguneb ju iseoma palge malbuses.

Ja läbi maksva ilma lajub raju puhta priilt.

Näed vaimusilmas paradiit kui Kalevipoeg siilt.

Sa tajud oma aju laiust aja lademetel.

Sinu suusklus on vaid sulnis siuglemine sademetel.

Kuid kes Sa oled – Vanapagan vahest toda teab.

Taevaisa igaks juhuks sängi valmis seab.

Mõistetav?

Mõistan põllumajandust küll. Jõusööta ja vagusid

ja piimaloomi ja alet ja väetist,

mõistan äkkeid ja traktoreid ja rukist ja

poetagust õlut ja jäätist,

mõistan mulda ja selle sees elajaid,

selle sees surejaist aru saan küllaltki hästi,

aga millest ma aru ei saa, on, et kuidas see kõik

(ja kelle mahitusel) kunagi võimsasti mullale-vallale lasti.

Tuli ta maast või taevast, või merest, kui merd

veel ei olnud,

oli ta üldse või oligi nii, nagu väidavad nood,

kes, et, oh, mida te nüüd, eh-ei,

midagi-ealeski polnud?

Mõistan jääaega ja metsa ja ürgset ollust ja väekat verd.

Väetiseks muldume kõik, ka laberik Maa

ja ta terane serv.

Universumi konarlikul tenniseplatsil.

ÕHK

Taevataadist lähemalt

Vist läbi uduhabeme ja raukluse Sind aretati liiga isalikuks.

Viltu käima jäid, tokk käes, said tornjalt pisalikuks

ega lõpuks veennud enam kuigi paljusid.

Su üle heideti liig rohkeid nalju siis.

Suur osa neist jäi kinni pilvedele.

Palju valu paistes põlvedele,

palju headmeelt heasse uriveerel hinge,

ohtralt ütlusi, et ärge kohe minge

selle liiga kõrge ilmaveere taha,

kuhu lõppelõpuks kõik jääb meitest maha,

aga kus ei praegu ole ühtki ootust,

ole usku ega uskumisetust.

Just Sust saab ikkajälle tulla hele.

Aga kellele ja keherdune hele?

Ma paluks meile. Helehele, mittejäle.

Kohe.

Enne, kui taas must.

Ei jaksa taluda ju taevaisatust.

Kuis talub Taevaisa oma isadust?

Ükskord ikka mõtlesime nõnda

Ükskord oli meil taevas

Ükskord oli meil õhk

Ükskord tuli meil tuli

Ikka oli meil õhk

Siis me põletasime

Ikka oli meil taevas

Ikka oli meil õhk

Ikka oli meil tuli

Ükskord oli meil õhk

Jälle me põletasime

Mõtlesime et taevas

Mõtlesime et õhk

Mõtlesime et tuli

Õhk mõtles et õhk

Nõnda me õhutasime

Nõnda ta tuli

TULI

Tulelik

Näe, piki palgeid leegid löövad, aga silm ei sulgu,

öös ja tähetaeva müras räige hunt lööb ulgu

ulgumere laineid vaskis-välkudega kattes,

puhtaks põlend palmivõsa kadakaisse mattes.

Toas, tuhastunud diivanis, hõõguvi vedrude vahel,

kusagil kärsanud hobujõhve ja niiske saepuru sees,

paksude kõmmeldund põrandaplankude all

leidub võib-olla üks lugu-ja-laulu-kandev kuldsõrmus

asjadeotsija jaoks.

Näe, istmik kõrbeb, ilu siiski söandab sütes mütata

ja heita nalju, et kas kütad või, hah, jätad kütmata,

ei ahi sellest morjendu, ei jää jää läitumata,

ei jää jäätumata süda, inimmeeled käitumata.

Massiivse unustuse alt välja kõdunenud talumajas

polnud unuajaleha kõrval suurt muud nuhutada.

Kui ehk see kummuli kummut?

Meile kellelegi ei meeldinud noid sahtleid lahti tirida.

Aga nii tema läks ja seal nemad olivad.

Ajalugu on kubinal tulvil kõiksugu laipu.

Põlevi silmi ja kõrvu neist mööda vaadata olla võiks taipu.

Oi? Ei?

Noid päikseleeke, sulatavi asfalti maanteede

ja peegelpilvekate klärahtavi klaase!

Oi protuberantseid metastaase

vähjus ilmatumalt imelikumail käärajude alleedel!

Yeah rokenrolli, hõissa lõõtsapilli,

tinktinktink edm-i, öö on sulakuum (hei!),

vainpeepluseta tantsi närvid kurjil kivel villi,

ainsaks jahutuseks iseoma sisemine tuum.

Ei.

Külm süda elutuld ei tapa. Ei tema tee nii.

Sa murrad sisse pruulikotta, muuseumist

pätsad iidse kapa,

lood uue,

jahutava,

vahutava,

kehutava

taustsüsteemi!

VESI

Või-või

maadligi õhkligi tuldpidi vettligi maja

ürgpidi lees

see on küsimus läbi ruumi ja aja

ta tuksub me sees

temas me elame temas me armastame

temas me sureme

kui me tas elame kui me tas armastame

siis tas ei sure me

siis taas ei sure me

ja pärast meid tulgu või

koorevõi või või või võimargariin

või nüüd ja siin

Üle

Üle vete ja vaikuste vaadata pole niisama.

Seal sahiseb saladusi ja surfilaudu.

Haldjaid on kuuvalgel kolamas, kalamehi ja kalu.

Sisuliselt on meri ju keetmata kalasupp.

Tormjas ja tõrges ja toores.

Võid visata sibulad sisse,

võid haakriku korjata rannalt,

toorik ja tõrkjas ja tormilik,

keetmata, taltsutamata

läitmata leem.

Vana hea püha vesi.

Suur ja hõbedane.

Loov ja lõhkuv ja hull.

Mõistlik merine inimees

pahaks seda ei pane.

Küll aga heaks.

Jah, nii peaks-

ki.

Taavi Eelmaa
Filius Binari

Ole tervitatud, ka täna,

Aadam.

Kasuta hästi seda aega,

mis eelneb täiesti teisest ainest Formisele,

kuid milles sünnib varem või hiljem ikkagi

esimene uutmoodi külm, väsinud ohe.

Tunne, millele sina nime paned.

Ärgu olgu see nimi –

kannatus.

Saabub uus algkorrastamatus, aega ja ainet siduvaid niite saputades.

Milline, ei tea. See on segasem kui mõistmatuse punktiirjoon isade peas oma poegi vaadates.

Segasem kui soov joonistada vihikulehele see punkt, kuhu ma suubun ja kust saabusin.

Uus jagunemine, uus sabadejagamine, jahmatav kõigele, mida saab muljuda.

Elusädeme palavikku leevendav kui soe tuuletõmme lahti unustatud aknast,

mis puhub geenilainet märgade linade vahel tsunamiks, et seda peagi tagasi algusesse voltida.

Uude, kätte võidetud algusesse.

Obelisk praguneb uuesti neljaks. Piki.

Aja treppideks, millel astud Sina, välja sirutatud käsi, laiendades olematust.

Kõik, mis on välja sirutatud, mureneb, aga aeglasemalt kui enne.

Tuleb ära kannatada armastavate sõrmede tõus ihult, soojuse surm, kuni

armastaja hingus läheneb uuesti nahale, jätkates pooleli jäänud silitust.

Üle pehme naha, lõpuni ja siis algusesse ja siis uuesti ja uuesti ja

uuesti ja.

Selles ei ole valu mõistet, valetan sirge seljaga ja ausaks jäädes. Ei ole.

Minule, kes ma olen kipsipuru astmetel, higi aknal.

Mitte headusest, vaid huvipuudusest.

Minule jäävad elu ja elamine eri intensioonideks,

nende kohustusabielu on nagu nukker sügis, komposti lõhn, üksindus ­kesksuvel, aasal, joostes.

 

Inimloomuse destillatsioon, mis näitab alles pärast, hiljem, teiseks saanuna,

ise enesele enda hääbumise tarkuseid. Hinge füüsikaid.

Unes tagurpidi nähtud õpetussõnu.

Nagu kaunitar oma nõrgemaid külgi, neid, mida avaldatakse alles peale lahku­minekut.

Pärast.

Vabanduseks ja lohutuseks.

Aga maga nüüd! Pole vaja nii palju tundmustest mõtiskleda. Need on ju ainult… tundmused, pildid. Kerkivad ja hajuvad nagu küpsed võililleõied, millesse armunud jooksu pealt puhuvad.

Nukrus on libesti,

aitab tungida läbi neutraalse dominandi, läbi loodu tihke majesteetlikkuse.

Majesteetlikkuse mitte erilise aupaklikkuse tähenduses, vaid jahmudes tema ükskõiksest hoolitsusest.

Järjekindlusest.

Taipamisest, mida ei maksa valju häälega nimetada, veel vähem ­seltskondlikult tarvitada,

ja ka omaette olles liialt uurima jääda.

Hea, hästi doseeritud nukrus on tinktuur, mis on tihke,

kange,

mida ei ole küll otseselt vaja, aga ta tõstab toonust.

Paneb vahetevahel puiesteel vilet laskma. Sellessamas tulevikus, mis on juba kohale jõudnud.

On juba maandunud kõikidele elamist kergendavatele maandumis­väljakutele.

Selles paremas tulevikus, mida ei ole vaja mitte millegi muu pärast, kui et ta tuleks.

Paremas ei millegi muu pärast,

kui et ta oleks see, mis ta on, ja et ta tuli. Sest ega teda muu pärast otseselt vaja ju pole,

kui arutleda niinimetatud talupojamõistuse kasulikkusprintsiipi appi võttes.

Nagu ei ole otseselt vaja ka minu kui isiku, kui persooni, kui indiviidi ­suurimat valupunkti – eriomast temperamenti.

Kõdistamisel vallanduvat ainulaadsel moel kõlavat valuitsitust.

See tinktuur hoiab mind elus.

Jätkab minus inimeseksolemise saagat, müüti elamisest,

müüti elamisest iseendana teiste sarnaste hulgas.

Ei muu kui kohusetunde ja harjumuse pärast, mis on suur asi!

Müüti hoolimisest enda ja Tema vastu, kes ei ole mina.

Kes ei saa olla mina,

kes saab olla ainult käepigistus ja naeratus,

tunnistamas minu originaalset valu ja sellest tõusvat itsitust.

Mis vahel võib näida vilumatule pilgule kui appihüüd, aga pole seda kindlasti mitte.

See on Triumfant,

kes seisab mu kuklal, mu enese seest välja murdnud ja surub mu pead jalaga

ainsasse inimlikku asendisse, poksijaasendisse –

lõtvunult rippuma piigi otsas, lõug rinnal ja vaatama põrmu. Põrmu siis mulla, muu süsiniku mõistes, mitte surma metafoorina. Vaatama seda, mis ollakse – lihast itk.

Võib-olla ei oleks vaja olnudki tutvuda ja arvamisi jagama hakata,

aga las me siis olla, kahekesi. Üks targem, vähem kahtlev, kogemuste ­ana­lüüsist järeldused teinud.

Teine uudishimulikum, lühinägelikum ja uljam. Iseeneste rõõmuks, üksteise olemisele värviks,

väljamõeldisteks väljamõeldiste keskel. Castor ja Pollux, null ja üks.

See on suur õnn.

Näha, kuidas viimane tükk koorikut üle voodiserva kukub.

Vettinud ja kuivanud illusiooni koorikut, lahutavat sünnitekki,

mis pole mitte vangistamiseks, vaid hoolimisest meile peale visatud. ­Tervislikkuse pärast.

Selle all oleme võrdsed.

Kuigi ühel meist on mahlakam perspektiiv, teisel mitte.

Nagu rikkal ja vaesel sõbral, kui selline kombinatsioon üldse maises elus võimalik on.

Isad ja emad, vaatamas voodilt maha vajuvat tekki, väikest maailmalõppu,

jätkuvat põhjust, et keegi paneks kirja midagi tragöödia žanris

ja tõstaks tervituseks klaasi oma järeltulijatele,

otsides pilku sellelt ainsalt, sellelt ainsamalt, kellelt saab kõikide sündmuste lõpuks

loota sellest kaleidoskoobist murdosakesegi mõistmist, mida nimetatakse elamiseks,

mitte eluks.

Ei kelleltki,

ei kellelegi.

Ole tervitatud,

Aadam.

Ka täna.

Kasuta hästi seda aega, mis eelneb täiesti teisest ainest Formisele,

kuid milles sünnib varem või hiljem ikkagi esimene uutmoodi külm, väsinud ohe.

Tunne, millele sina nime paned.

Ärgu olgu see nimi –

kannatus.

Koos me läksime kord ühest trepist üles, juhtumisi kõrvuti.

See oli kokkusattumus.

Me kõndisime kaua, aknaid lugemata ja korra, paar ja võib-olla lausa ­rohkem, ja see on tõesti tõsi –

meil oli teineteise seltsist väga rõõmus meel.

See ei ole tähtis, et samast trepist alla läheme, kuid mitte enam koos. Kes üksi, kes koos mõne teisega.

Ja me pole olnud ainsad, nii et see ei ole miski uudisleidus,

ning peale selle tühipalja fakti muud ei tahtnudki ma nentida.

Indrek Hargla
Mõrv Ulmeühingu aastakoosolekul

Nagu üldiselt teada, on Tartu linn kord aastas nagu muistne Jeruusalemm, kui juudid paasapühade ajaks kokku tulid ja templimaksu ära maksid, ja see on muidugi märtsikuus, kui Tartus toimub Ulmeühingu aastakoosolek. Tartule on see tähtis aeg, käib meeletu sagimine, hotellid reserveeritakse juba mitu kuud ette, mitmed kõrtsid on hommikuni tihkelt rahvast täis, Tartusse saabub korraga palju tähtsaid ühiskonna- ja kultuuritegelasi, prominente ja ärimehi. Aasta­koosolek on Tartule sama oluline üritus, nagu kunagi olid muusika­päevad. Mõneti märgib aastakoosolek ka kõike seda pikka võitlust, mida endisaegsed Ulmeühingu presidendid on pidanud – ja võitnud – Eesti ulme saneerimise ja salongikõlblikustamise ning legitiimseks kultuuriinstrumendiks ­tunnistamise nimel, sest olid ju kunagi ammu ka need ajad, kus kultuuriüldsus suhtus ulmesse, ütleme otse, rassistlikult.

Traditsiooniliselt kestab aastakoosolek kaks päeva, esimesel toimuvad „Vanemuise” kontserdisaalis ettekanded ja vestlusringid, vestibüülis töötab staap, kus saab liikmemaksu maksta, raamatuid osta, kirjastuste ja filmitegijatega lepinguid sõlmida, ja samal ajal muidugi on hotelli „London” restoranis juba avatud klubi ja õhtul on kahes peenemas ööklubis aftekad, kuid eks rahvast jagub teistesse kõrtsidesse samuti rohkelt. Teisel päeval ettekanded jätkuvad ja õhtul toimub „Vanemuise” fuajees Ulmeühingu presidendi vastuvõtt-bankett valitud liikmetele ja külalistele ning on ütlematagi selge, et kogu Tartu eliit üritab ennast sinna sisse mehkeldada. Kõik liikmed vastuvõtule muidugi ei mahu – kutse saamise aluseks on liikmeksoleku aeg ja teened ulme ees – ja ülejäänud veedavad siis õhtu ja öö klubides või Tartu nooblimates kõrtsides.

Et üks jube tapatöö juhtub just sellise soliidse ürituse ajal, see oli šokeeriv kogu Eesti kultuuriüldsusele, ja et minul oli võimalik selle mõrva uurimise ja lahendamise juures viibida, siis ma usun, et nüüd on aeg kõigele sellele süngele ja traagilisele intsidendile rohkem valgust heita.

Aastakoosoleku kolm tipphetke – mida tuhanded andunud liikmed suure põnevuse ja hingevärinaga ootavad – toimuvad kõik teisel päeval. Esiteks muidugi revisjonikomisjoni aruanne ehk ülevaade Ulmeühingu rahalisest seisust ja kapitalimahutustest. Teiseks ulmekirjanik Kauri-Marvet Kõuriku tava­pärane ettekanne – ja sel aastal tähistati selle juubelit, kuna Kõurik pidas seda kahekümne viiendat korda – „Kuidas ma osalesin romaanivõistluse žüriis”. Ettekandele oli nende pikkade aastate jooksul tekkinud suur fänkond, sellest oli kirjutatud mitu teadustööd ning paljud fraasid sellest olid muutunud kultuslikuks ja liikmetele lausa pähe kulunud. Kõuriku esinemist kuulati alati suure hardusega. Kolmas tipphetk on see, mille pärast ühingu liikmed ka pikematelt välisreisidelt koju sõidavad, see on mõistagi Ulmeühingu presidendi kõne Eesti ulme olukorrast ja selle tähendust Eesti kultuurielule võib võrrelda ehk State of Union’i kõnega. Kohal on palju ajakirjanikke, televisioon, igat sorti meedia­tegelasi ja kultuurikiibitsaid.

Enne veel, kui asuda selle koleda kuritöö asjaolude kirjeldamisele, tuleb märkida, et aastakoosolek toimus sel aastal paraku pisut ärevas õhustikus. Muidugi, intriige ja vandenõusid on Ulmeühingu sees alati olnud, algus­aegadest saati, aga kas on maailmas olemas mõnda teist mõjuvõimsat ja suurte rahadega opereerivat korporatsiooni, kus intriige ja susserdamist ette ei tule? Muidugi mitte! Ja Ulmeühingus on õnnestunud kõik liikmetevahelised tülitsemised ­tsiviliseeritud kombel maandada ning alati on võidutsenud demokraatia, paleepöördeid ei ole toimunud. Sel aastal olid kahjuks aset leidnud mõned sünd­mused, mis põhjustasid iseäranis internetis kähmlemist, tuli ette vängete sõnade tarvitamist, olukord oli isegi nii kaugele jõudnud, et mõned liikmed ähvardasid dramaatiliselt ühingust välja astuda. Presidendi isiklik diplomaatia oli siiski suutnud kõik vastasseisud leevendada ja lepitada, ehkki kuluaarides väidetavalt mingi käärimine veel käis. Üks suurem poleemika oli käinud Ulmeühingu juhatuse koolitusreisi pärast Hawaii saarele, õieti teatavate kulutuste pärast, sest ega keegi ju seadnud kahtluse alla sellise reisi vajalikkust, loomulikult peab Ulmeühing arendama välissuhteid, tutvustama piiri taga Eesti ulmet ja avardama Eesti kultuuri nii-öelda üldist diapasooni. Poleemikat olid tekitanud reisi kulutused, küsiti, kas Eesti ulmedelegatsioon pidi tingimata peatuma viietärnihotellides ja üürima luksusautosid. Jällegi, keegi ei seadnud kahtluse alla, et Ulmeühingu delegatsioon peab reisima ja elama väärikates tingimustes, mitte peatuma kuskil hipide ja hipsterite hostelites või üürima ringisõitmiseks mopeede, ent kas just viietärnihotellis, küsisid mõned. Skandaalilähedane olukord oli puhkenud siis, kui selgus, et juhatuse erakorralisteks kulutusteks oli eraldatud kaks miljonit, millest üks tõsteti ümber ulmepoeesia sihtkapitalist ja teine fändomi convention’itel osalemise kulutuste katmise fondist, ja need summad ei olnud sinna tagasi jõudnud. Kraaksumist ja tänitamist oli kõvasti, kuni lõpuks sekkus president isiklikult, korraldati voogesinemine ja president kinnitas kõigile, et rahalised segadused on lahendatud, tegemist oli raamatupidamisliku veaga, kõik miljonid on kõnealuses sihtkapitalis ja fondis tagasi ning tema isiklikult on nõudnud, et delegatsiooni äriklassipiletid tühistataks ja kõik lendaksid turistiklassis. Veelgi enam, juhatus otsustas, et sel aastal hüvitatakse tavapärase kümne asemel koguni viieteistkümne fänni sõidukulud Worldcon’ile Vilniusesse, ja see avaldus tekitas muidugi kestvaid kiiduavaldusi. Ent, nagu öeldud, mingi käärimine käis kuluaarides vaikselt edasi, liikus jutt, et need miljonid on tagasi ainult virtuaalselt, kuigi avalikult keegi juhatust süüdistama ei kippunud.

Teise terava teemana kerkisid aasta alguses taas tulipunkti Ulmeühingu ja Kirjanike Liidu vahelised vastuolud. Nimelt esines rühm ulmekirjanikke avaldusega, et kui seda jama nüüd kohe ära ei klaarita, siis astuvad nemad Ulmeühingust välja, teevad seda aastakoosolekul ja nii, et kogu progressiivne üldsus sellest teada saab. Presidendil õnnestus jällegi protestimeeleolud vaigistada, ta teatas, et on toimunud tema ja Kirjanike Liidu esimehe ärilõuna, mille tulemused on protokollitud ja avalikustatakse peagi, on välja selgitatud probleemsed teemad ja koostatud lahkhelide protokoll, aga ühe peamisema asjana lepiti seal kokku ühise lepituskomisjoni ehk vahekohtu moodusta­mises ning president palus kõikidel Ulmeühingu liikmetel hoida komisjoni töö perioodil neutraalset joont ja hoiduda tegevustest, mis võiksid olukorda teravdada. Milles need vastuolud täpsemalt seisnesid, sellest tuleb lähemalt juttu ­allpool, aga tõesti, olukord oli kriitiline, ka president ise oli esinenud Kirjanike Liidu tegevust hukka mõistva avaldusega, Kirjanike Liidus aga oli korraldatud mõne Eesti ulmeklassikaks peetava teose virtuaalne põletamine, protestiks süüdistuste ja solvangute vastu.

Ent niisiis, 16. märts ja „Vanemuise” fuajee, kus toimub presidendi vastuvõtt-bankett Ulmeühingu valitud liikmetele ning külaliste seas on mõistagi Tartu linnapea, mõlema ülikooli rektorid, muuseumite direktorid, ärieliit, „Vanemuise” muusikalilavastajad ja isegi Kirjanike Liidu Tartu sektsiooni aseesimees. Lauad kägisevad delikatessikoorma all, gurmeerestoranid on välja toonud oma kõige hõrgumad käsitööpelmeenid, et õigustada Eesti pelmeenipealinna nimetust, Ulmeühingu iga-aastase õlletesti võitjad pakuvad oma toodangut, muusikat teeb kammerkvartett ja kõik vestlevad entusiastlikult ulme ja kultuuri teemadel ning meenutavad kõige meeliköitvamaid hetki edukast aastakoosolekust. Inimesi on tõesti palju, valitseb ülevoolavalt lõbus meeleolu, võib uskuda, et kõik vaenused ja kiusukiskumised on unustatud ja maha maetud, ees ootab öö Tartu parimates meelelahutusasutustes, kui äkki…

 

Ei, siiski veel mitte, lubatagu mul selguse huvides esmalt veel põgusalt peatuda Ulmeühingu finantsteemadel, kuna need on alljärgneva ­mõistmiseks ülimalt olulised. Maailm on paraku juba niimoodi loodud, et alati, kui ­voolab veri, on selle põhjuseks ühte- või teistmoodi raha. Kõigepealt, alates sellest ajast, kui Riigikogus võeti vastu „Mittetulundusühingute põhivahendite põhikirjaliste eesmärkide saavutamisele suunatud mittepõhikirjaliseks tegevuseks kasutamise seaduse muutmise parandamise seadus”, on Ulmeühingu rahaline seisukord tugevasti muutunud. Lühidalt, selle seadusega anti rahvus­kultuuri edenda­misega tegelevatele ühingutele ja seltsidele õigus kõiki finantsilisi vahendeid, ka riigi dotatsioone, kasutada nii, kuidas nad ise heaks arvavad, see tähendab, et nad võisid investeerida, osaleda börsil, emiteerida väärtpabereid ja igat muud moodi rahaga spekuleerida, mahhineerida ja sahkerdada, ja seda tingimusel, et saadud tulu kasutatakse põhikirjaliseks tegevuseks. Seadus ei täpsustanud, millal seda tuleb teha, kas kohe, kui esimene tulu on laekunud, või kunagi hiljem, ning seda auku kasutati muidugi osavalt ära, nimelt investeeriti tulu järgmisesse tulutoovasse ettevõttesse ja siis järgmisesse. ­Ulmeühing ­muidugi nii ­oportunistlik ei olnud – olgu öeldud, et erinevalt ­Kirjanike ­Liidust – ja saadud tulu läks, vähemasti osaliselt, Eesti ulme hüvanguks. Ulmeühingu tulubaasi moodustasid seega peale laekumiste investeeringutelt, aktsia­kapitalilt ja krediiditeenustelt – raha oli paigutatud ehitusettevõtlusesse, alkoholitööstusesse, hotellindusse, kasiinodesse, lennundusse – ka kõik muud tavalised tulud ja nimelt esiteks riiklikud eraldised, mida said kõik rahvuskultuuriga tegelevad ühingud, liidud ja seltsid, ja pealegi väga suures mahus pärast Kultuurkapitali likvideerimist, kui hasartmängumaksud liikusid otse loomeliitudele ja MTÜ-dele; siis liikmemaksud, ajakirja „Reaktor” ja ülimalt nõutud iga-aastase almanahhi „Fändomi sünd” müügitulud, tulud mitmesugustelt teenustelt, nagu õpitubade läbiviimine, ulmekirjanduse-­alaste konsultatsioonide pakkumine, loengute, seminaride, koolituste ja konverentside korraldamine, samuti meenete ja ulmetarvikute müügist laekuvad tulud, aga ka ulmekirjanike folk-doom bändi „The Hälvikud” plaadimüügi ja kontserdireiside tulud ning lõpuks muidugi tuli väga suur osa tulubaasist vabatahtlikest annetustest, mida tegid ulmefännidest ja muudki ettevõtjad, et saada maksusoodustusi, ja teised Ulmeühingu toetajad. Kokku moodustus sellest ilus summa, mida Ulmeühing siis kasutas põhikirjalisteks eesmärkideks – ulmekirjanduse avaldamise eest toetuste maksmiseks, loomestipendiumideks, ulmeelu üleüldiseks edendamiseks ning juhatuse liikmete ja koosseisuliste töötajate palkadeks. Märkimisväärne osa Ulmeühingu vahenditest kulus karitatiivset laadi väljaminekutele, nagu näiteks eakatele ulmekirjanikele maks­tavad toimetuleku­toetused, lahkunud ulmekirjanike hauaplatside korrastamise kulud, nende perekonnaliikmetele eraldatavad toetused kirjandusliku pärandi haldamiseks, peavarjuta jäänud ulmekirjanike ja nende pereliikmete elatusraha, samuti mitme endisaegse ulmekirjaniku majamuuseumi ülalpidamis­kulud Tartus, Elvas, Paides ja Viimsis, ühtlasi rahastas Ulmeühing legendaarse Räpina loome­maja autentsena ­säilitamist, rääkimata mälestustahvlite valmistamisest ja paigaldamisest korter­majadele, kus ulme­kirjanikud olid elanud. Ulmeühingul oli aga veel mitut liiki rahaeraldusi, näiteks finantseeris Ulmeühing juba pikemat aega Tartu Ülikooli semiootika õppetooli ulmekirjanduse süvauuringuid, samuti kirjandusteaduse õppetooli orgoloogilist teadustegevust uute ulme­žanrite avastamisel ja liigitamisel ja senise liigituse edasi­arendamisel. Ulmeühing rahastas Tõravere observatooriumi Weinbergi-nimelise teleskoobi optilise telje halduskulusid, Eesti Maa­ülikooli maa­turismi õppetooli agraar­ulme edendamist, linna­valitsuse ulmekoolitusi ja rohkelt muid sarnaseid ettevõtmisi, ehkki suurem osa väljaminekutest oli siiski seotud ulmekirjanduse loomise eest makstavate toetustega.

Ent nüüd siiski see kurikuulus ja kahetsusväärne vastuvõtt-bankett „Vanemuise” fuajeesaalis, kui Ulmeühingu teenekad liikmed ja Tartu eliit on seisnud ära pika järjekorra, et presidendiga õlleklaas kokku lüüa, on Tartu pelmeeni­šedöövritega keha kinnitanud, lõbusasti ulmest lobisenud, agarasti

mõelnud eelseisva meelierutava ööelu peale, pidumeeleolu on haripunktis, kui äkki…

Kui äkki rebestab idüllilist atmosfääri kellegi hingemattev karjatus: „Appi, ta on tapetud!”

Karjatuse teekonna kaardistas politsei hiljem sekundilise täpsusega, nii et ei ole raske seda siinkohal reprodutseerida. Karjatus sai alguse meeste peldiku sissekäigu juurest, kanepiruumi kõrvalt, mis asub tavalise suitsetamisruumi lähedal esimesel korrusel, kui teenekas ulmekirjanik Mihkel-Joakim Anderson ja tema pluss üks, algaja ulmekirjanik Hindrek-Riho Üksluide olid pärast joint’i popsutamist sisenenud meeste peldikusse ning avastanud seal kraanikausside ees põlvili varisenud Ulmeühingu juhatuse liikme Eiko Värki siis veel mitte surnukeha, vaid lihtsalt keha.

Olete lõpetanud tasuta lõigu lugemise. Kas soovite edasi lugeda?