Slaavi mütoloogia

Tekst
Loe katkendit
Märgi loetuks
Kuidas lugeda raamatut pärast ostmist
Šrift:Väiksem АаSuurem Aa

Originaali tiitel:


Александр Иликаев

«Большая книга славянских мифов»

Эксмо, 2020


Tõlge eesti keelde © Mait Eelrand ja Tänapäev, 2020


© Аверьянова Е. В., иллюстрации, 2019

© Графова И. В., иллюстрации, 2019

© Давлетбаева В.В., художественное оформление, 2019

© Иликаев А. С., текст, 2019

Впервые опубликовано на русском языке издательством «Эксмо»


Toimetanud Ene Poll

Kujundanud Tõnis Kipper


ISBN 978-9949-85-801-9

e-ISBN 9789949858491

Trükitud AS Printon trükikojas

www.tnp.ee


LUGEJALE

Lugupeetav lugeja! Sa hoiad käes unikaalset raamatut, mis on pühendatud iidsete slaavlaste müütidele ja pärimustele. See töö sai võimalikuks tänu juba olemasolevatele leetopisside, samuti vene, poola ja tšehhi folkloori ümberjutustustele. Need ümberjutustused on aga enamikus vananenud või ei ole algusest peale seadnud eesmärgiks rääkida Vene Olümpose tegelaskujudest täies ulatuses.

Ausalt öeldes ei ole siiani olnud olemas niisugust slaavi paganlike pärimuste üldistavat kogu nagu Nikolai Kuni „Muistse Kreeka legendid ja müüdid“ („Легенды и мифы Древней Греции“). Need aga, mis on ilmunud eri kirjastustelt, on osutunud puudulikeks või ülemäära fantastilisteks, autoritekstideks.

Asja vastu huvi tundval lugejal tuleb sõna otseses mõttes läbi kaevata internetiraamatukogusid, õngitsedes terahaaval väärtuslikke tegelaskujusid, nimesid ja süžeesid sadadest hambaid murdvatest teaduslikest traktaatidest, muinasjuttudest ja bõliinadest. Tihtipeale on seda ajalooalase või filoloogilise hariduseta üldse võimatu teha. Autor loodab, et tema töö aitab olulisel määral ettevõetud probleemi lahendada.

Milles seisneb slaavi jumalaid käsitlevate jutustuste omapära? Slaavi jumalad on karmid, lihahimulised, salakavalad, kuid nad ei pea pikka viha. Nad püüavad mitte niivõrd omavahel suhteid klaarida, kuivõrd juba loodud maailma „valmis ehitada“. Maailmakõiksuse üldiste seaduste järgimine on nende jaoks lõppkokkuvõttes tähtsam kui sugukondlikud hõõrumised. Slaavi müütide süžeed, mis paljuski, isegi üksikasjades, ühtivad hellenite, germaanlaste ja keltide legendidega, erinevad suurema siiruse, avatuse ja plastilisuse poolest: jumalad ja jumalannad tunnevad loomisrõõmu, kaotusevalu, kuid nende sõjakus, heldekäelisus ja ahnus ei ole piiritud. Karmi hinnangu pälvib kõik, isegi taevaelanike teod ja saatused. Ja üksnes valmisolek end ohverdada, üldsegi mitte suguvõsa iidsus või üleloomulik vägevus, tõstab slaavi jumalad kõrgemale lihtsurelikest, nende rumalatest „lapselastest“.

Vastupidiselt kujunenud arvamusele ulatub slaavlaste esivanemate vaimne pärand kristluse vastuvõtmisest märksa kaugemale. On väär arvata, et slaavlased olid enne ristimist verejanulised barbarid. Allikatest on teada, et neil oli isegi oma tähestik: jooned ja lõiked. Võib-olla olid mõned Kyrillose ja Methodiose loodud tähestiku kirjatähed üle võetud slaavi pühadest tähestikest.

Nagu kirjutab õigesti Lev Prozorov oma suurepärase raamatu „Me hoiame taevast. Tõde vene vägilastest“ („Мы держим небо. Правда о русских богатырях“) lõppsõnas, ei ole esivanemate tegelikul maailmal midagi ühist „tobeda palaganlik-pööbelliku, sarafanlik-kaftanliku, tšastuškalik-balalaikaliku «venelikkusega“, mille üle meeldib nii väga itsitada läänlastel ja mille poole palvetavad paljud meie hädapatrioodid“. Vanade slaavlaste müütides ja pärimustes „ei ole vähem dramatismi, vähem kangelastegusid ja tragöödiaid kui hellenite müütides või skandinaavlaste karmides lugulauludes. Neis ei ole vähem ilu, üllust ja tarkust kui kuningas Arthuri Ümarlaua legendides“.

Iga slaavi müüdi, eepilise lugulaulu taga peitub sügav mõte. „Kange vibu“ tekitab laskmisel terava heli – sihtmärgi poole kihutav nool sõna otseses mõttes lõhestab õhku. Võlumõõka ei taota sepikojas, vaid hangitakse või läheb see käest kätte pärandina. Slaavi tegelaskujud on poeetilised ja mitmemõõtmelised. Nad otsekui läbivad ruumi enda ees. Tihti on neis raske eristada jumalikku inimlikust ja vastupidi. Neile on võõrad seisuslik või sugukondlik eraldatus ja tühipaljas enesega rahulolu.

Ja veel, lõpetades oma sissejuhatava kõne ja andes sõnajärje üle ettekuulutajale-laulikule Bojanile, tahaksin öelda, et kui kristlus andis slaavlastele võimaluse puutuda tihedalt kokku iidsete idarahvaste ja hellenite kultuuriga, tõusta maailmatasemele, siis sündisid nende vaimsuse alged kahtlemata juba paganusajal.


I OSA
HELGE IRIA JA SÜNGE ALLILM

SISSEJUHATUS

w

Siiani on Kiievis, kõrgendikul, kust avaneb suurepärane vaade ümberkaudsetele rohelistele küngastele ja kus Dnepri ääres laiub Podil, säilinud Vladimiri tänav. Varem nimetati seda Sillaks (Мост) ja see viis Kuldvärava juurest valge kivipalee juurde, kus pärimuse kohaselt elas palju sajandeid tagasi koos oma sõdalastega kuulus vürst Vladimir Svjatoslavitš.

Imepäraste ja kartmatute vägitegudega tõid sõdalased kuulsust Vladimiri õukonnale. Kes ei ole siis kuulnud vägevast Ilja Murometsist, vaprast Dobrõnja Malkovitšist või kavalpeast Aljoša Popovitšist? Kes ei ole kuulnud Kiievi vürsti Vladimiri elutee algusest?

* * *

Kord käis Vladimir Svjatoslavitši valgetes saalides lõbus pidu. Tammise laua taga istusid vojevoodid eesotsas kõige kuulsama Hundisabaga, lisaks vene vägilased, kaupmehed ja meretagused külalised.

Siis aga astus sisse pime rändlaulik. Kulunud värvilises mantlis, räbaldunud punasest sametist koti ja saabastega, mille ninadelt olid kalliskivid juba ammu välja kukkunud.

Jäi siis laulik ukse juurde seisma, tegi Vladimirile ja tema abikaasale vürstinna Rognedale kummarduse ning ütles:

„Tere, Vladimir, Kiievi valitseja! Kas sa annad juua ja süüa teekäijatele?“

„Mis su nimi on, vanamees?“

„Olen Ettekuulutaja Bojan, Velesi lapselaps. See, kes, kui laulda tahab, jookseb mõttena puudel nagu orav, kihutab halli hundina läbi metsade ja orgude, tõuseb teravsilmse kotkana pilvede alla! Hakkan nüüd laulma mitte selle aja bõliinadest, vaid Velesi käsul.“

Rõõmustas vürst:

„No istu siis meie juurde, joo ja lõbutse.“

Kutsus siis Vladimir Svjatoslavitš sõjasulase ja nad panid lauliku istuma tammise laua kaugesse otsa, pingi servale. Olid ju kõik kohad hõivanud nimekad külalised. Bojan ei öelnud selle peale midagi. Ainult muigas oma valgesse habemesse.

Ei lasknud ta pillikeeltel käiku kõiki kümmet sõrme, puudutas vaid kergelt oma vahtrapuist guslit, ülistades kõuehäälel jumalaid.

Ja siis said külalised kuulda niisuguseid laule …

SKIF

Kuulus Kreeka vägilane Herakles, ajades Gerioni härgi Iria mere1 kaldal, jõudis boruskide maale. Seal jäi ta halva ilma ja külma kätte. Herakles mähkis end seanahka ja jäi magama, kuid sel ajal läksid härjad kummalisel kombel kaduma.

Üles ärganud, käis Herakles härgi otsides läbi kogu maa ja jõudis lõpuks Gilejasse.2 Ööbimiseks valis ta koopa võimsa Borisfeni3 kaldal. Koopas oli tal vastas jumalanna Api. Tema ülakeha oli naise, alumine pool aga mao oma. Küsis siis Herakles jumalannalt, kas ei ole see näinud tema eksinud härgi. Madunaine vastas, et härjad on tema juures, kuid annab need tagasi vaid siis, kui Herakles astub temaga armusidemesse.

Aga seejärel, kui Kreeka vägilane oli jumalanna palve täitnud, ei kiirustanud Api oma lubadust täitma, soovides külalist võimalikult kaua enda juures hoida. Lõpuks tuli tal ikkagi härjad tagasi anda, lausudes:

„Sinult saan ma kolm poega. Ütle siis mulle, mida peaksin nendega peale hakkama, kui nad üles kasvavad? Kas jätta nad siia, sest ma valitsen üksi seda maad, või saata sinu juurde?

Mõelnud järele, vastas Herakles:

„Kui näed, et pojad on mehistunud, siis on kõige parem toimida nii: vaata, kes neist suudab tõmmata pingule minu vibu, juua minu vasksest karikast ja vöötada end minu vööga. See jäta siia, aga teised pojad saada võõrsile. Nende sõnadega tõmbas Herakles oma vibu pingule. Seejärel aga näitas, kuidas vöötada end vööga, ning andis vibu ja vöö koos selle külge kinnitatud vaskse karikaga jumalannale ning läks oma teed.

 

Kui lapsed kasvasid, andis ema neile nimed. Ühe nimetas ta Agafirsiks, teise Geloniks, noorima aga Skifiks. Seejärel tegi ta nii, nagu oli käskinud Herakles. Kaks poega – Agafirs ja Gelon – ei suutnud ülesandega toime tulla, mispeale ema ajas nad maalt välja. Noorimal, Skifil õnnestus vibu pingule tõmmata ja vöö endale ümber panna. Tema jäi Gilejasse.

SLOVEN

Möödusid sajandid. Skifi järeltulijad asusid elama piki merekallast Gilejast lõunas. Siis aga tungisid idast ja läänest peale vaenlased. Lisaks kõigile hädadele puhkesid inimeste vahel tülid.

Ja siis ütles vürst Sloven, kes paistis silma tarkuse ja vapruse poolest, oma hõimukaaslastele:

„Kas ei ole siis veel maid, mis elamiseks kõlbavad? Jätame vaenu ja rändame kesköömaadesse, kust on pärit boruskid, meie esivanemad!“

Sloveni ja tema naise Šelona rahvas tõttas otsekui kiiretiivulised linnud üle ääretute tühermaade põhja poole.

Kaua tuli Skifi järglastel otsida sobivat elupaika. Mitte kõik ei pidanud teekonnaraskustele vastu. Keegi läks kaduma metsarägastikes, keegi otsustas tagasi pöörduda.

Sloveni pojad – Prus, Lech ja Czech – ei hakanud saatust trotsima ning valisid elupaigaks maad Doonau ja Visla vahel. Samo, Horvat ja Zvonemir liikusid veel edasi läände. Boz kinnitas kanda piki Borisfeni-Dnepri kallast.

Räägitakse, et Lech ja Czech jõudsid üheskoos Řipi mäeni. Seal läksid nende teed lahku. Lech laskus laiale tasandikule, Czech aga võttis suuna mägisele Böömimaale. Lechi inimesed ootasid kogu aeg, et jumalad annaksid märgi, mis teeks lõpu nende rännakutele. Ja siis sattusid nad tohutule pesale, mille kohal tiirles ähvardavalt tohutu valge kotkas …

Sloveni kõige vapramad pojad – Rus ja Bastarn – rändasid kuni Moisko järve kallasteni. Maad ei olnud seal nii viljakad kui lõunas – metsased ja soised. See-eest ei ohustanud aga seal keegi rahva rahu. Moisko järve suubuva Mutnaja4 jõe kaldale ehitasid nad Slovenski ehk Veligradi.5

SLOVENI MÕÕK

Räägitakse, et ühes lahingus ennenägematu rahvaga löödi Sloveni pojal Rusil pea lõhki. Üleni verisena ilmus Rus isa juurde ja hakkas tegema ettevalmistusi hirmsaks kättemaksuks. Tark Sloven aga hoiatas poega:

„Vaata, kui näed, et inimestel, kellele tahad kätte maksta, ei ole mingit pärandust peale jäiga vibu ja vaskse karikaga vöö, siis sõlmi parem nendega sõprust. Te saate üheskoos nii tugevaks, et ükski vaenlane ei suuda teid võita.“

Juhtuski nii, nagu Sloven oli ette näinud: Rus ei hakanud võõrast verd valama. Tänutäheks õpetas tundmatu rahvas Rusile, kuidas soojendada end pikkadel külmadel talvedel – visates tulistele kividele vett, kuni neilt tõuseb kuuma auru.

Sloveni hukkumisest liiguvad legendid. Ühist on neis vaid nii palju, et see oli seotud mõõgaga.

Sloven märkas jahiretkel kaht kääbust suure kivi kõrval, mille all lebas ennenägematult kaunis võlumõõk. Tuletades meelde, mida sellistel juhtudel on vaja teha, hakkas ta lugema needusi, laskmata kääbustel kaduda. Kui kääbused küsisid, kuidas nad saaksid end välja osta, nõudis Sloven endale mõõka. Kääbused täitsid vastu tahtmist selle palve, kuid enne kadumist needsid nad relva ära.

Sloveni mõõk sai kõige teravamaks mõõkade hulgas. Selle hoopi oli võimatu tõrjuda, sellega löödud haav oli alati surmav. Kui võlumõõk paljastati, ei saanud seda enne verega niisutamist tuppe tagasi panna.

Kord sattus Sloven vastamisi varjaag Arngrimiga. Algas julm võitlus. Võlumõõk läbistas Arngrimi kilbi ja tungis maasse. Siis raius Arngrim maha Sloveni käe, võttis mõõga ja tappis sellega vürsti. Tema tütar, imekaunis Eivura sai võitjale.

Üks Arngrimi järeltulijaid, Heidrik, sattus Garðaríkki, slaavlaste maale, kus ta kummalistel asjaoludel tappis jahiretkel kohaliku vürsti poja. Sellest hoolimata andis vürst talle oma tütre naiseks.

Hiljem ilmutas Heidrikule end sveade jumal Odin ja esitas talle mõistatusi. Lõpuks läksid nad tülli ja jumal pani Heidrikule needuse peale.

Ja tõepoolest, vaenlased raiusid Heidriku surnuks ja röövisid Sloveni mõõga. Heidrik maeti Karpaadi mägedesse. Tema poeg Angantyr otsis kaua oma isa tapjaid ning tundis nad ära kalurites, kelle käes oli võlumõõk.

Pidu eduka kättemaksu tähistamiseks pidas Angantyr juba oma rahva kuningana Árheimaris, Dnepri kallastel.

VEND JA TEMA POJAD

Sloveni poeg Rus võttis naiseks neiu Porussa. Tema sünnitas poja, kelle nimi oli Vend või svea keeles Vandal. Vürst Vend, keda varjaagid nimetasid Gertnitiks, muud aga Vseslaviks, paistis silma eeskätt sõjakäikudega. Ta käis põhjas ja idas ja läänes. Käis maitsi ja meritsi. Alistades paljud rahvad, pöördus Vend tagasi Novgorodi. Räägitakse, et vürst oli kõiges oma isa sarnane – tark seaduseandja ja õnnelik väejuht. Kui aeg kätte jõudis, abiellus Vend varjaagide printsessi Advindaga.

Vendi pojad olid Izbor ja Vladimir Vana …

* * *

Vladimir Svjatoslavitši nägu tõmbus tumepunaseks.

„Laulik, sina laula, aga pea piiri!“

„Aga mina, vürst, laulan mitte selle aja bõliinade, vaid Velesi käsul!“ ei lasknud Ettekuulutaja Bojan end häirida. „Sina aga enne kuula ja siis otsusta. Ma laulan ju hämarast ajast, kui Sloveni pojad ja tütred käisid Trojani radu. See Vladimir, Vladimir Vseslavitš Vana, Novgorodi Ilupäike, oli Vendi ja varjaagide printsessi Advinda poeg, viisteist põlve enne sind!“

Vürsti karm nägu selgines. Ta keerutas musta vuntsi ja ütles:

„Eh sind, rändajat, jumalate laulikut! Vaat kus kavalpea. Mina, kelle mu isa Svjatoslav Novgorodi valitsejaks pani, olen poolenisti varjaag. Oli ju mu ema Malfrida, Malk Ljubtšanini tütar pärit samast soost, kust vanaema Olga! Ka Rjurik, minu esiisa, Novgorodi vürst, võttis oma naise Efanda urmanite keskelt. Aga see, et meie esiisa oli Skif, pole mingi ime. Olen palju kordi kuulnud, et isegi kreeklased nimetavad russe Suureks Skifiks.“

Ainult vürstinna Rogenda, Polotski vürsti Rogvoldi tütar, jäi mõttesse. Vist tuli talle meelde, kuidas oli alguses Vladimirile ära öelnud: „Ei taha ma ümmardada orjatari poega!“

Siis Ettekuulutaja Bojan jätkas …

SELLEST, MIKS SKÜÜTE HAKATI KUTSUMA SLAAVLASTEKS

Niisiis, Vendi pojad – Izbor ja Vladimir Vana – võitsid kuulsust linnade ehitamisega.

Olles juba põduraks jäänud, jaotas Vend oma valdused kahe poja vahel. Izborile sai lääs, Vladimir Vanale – ida.

Oma naise Julianaga, Smolenski valitseja Ironi tütrega, sigitas Izbor kaks tütart – Erka ja Berta.

Ainult Stolposvet ei läinud oma isa ega vanemate vendade teed: hakkas lõikama sealt, kuhu ei olnud külvanud. Alustanud röövretki Mutnaja jõel, ehitas ta endale erilise, ümara kaetud teki ja pika terava vööriga laeva.

Sõites lainetel, köitis eri värvidesse maalitud laev kaupmeeste tähelepanu. Aga kohe, kui nad olid selle juurde sõitnud, avanesid laevatekil uksed ja õnnetud kaupmehed langesid Stolposveti sõdalaste ohvriks …

Kuid see ei ole imekspandav. Imekspandav on hoopis see, et mälestus esiisast Slovenist säilis skiffidel nii kaua, et nad hakkasid end kutsuma tema nime järgi sloveenideks või slaavlasteks.

Ei tähenda nimi Sloven ilmaasjata sõna või teadmist. Ja olgu sulle, Vladimir, Kiievi valitseja, teada see, et just isalt Slovenilt sai Russ teada, kuidas loodi maailm, kust olid pärit jumalad, hiiglased ja inimesed; sai teada Svetovidi tarkusest ja Morana armukadedusest; sai teada hauataguse riigi valitseja Velesi hirmsatest lastest ja ilmapuust; sai teada oma lapselastest Izborist, Vladimir Vanast ja Stolposvetist; sai teada seda, et Umila, tema järeltulija keskmine tütar nägi imelist und; sai teada Rjuriku kutsumisest Novgorodi troonile ja kuidas Ettekuulutaja Oleg Kiievi alistas.

ESIMENE LAUL
MAAILMA ALGKUJUD

MITMEPEALISED JUMALAD JA HIIGLASED

Vladimir Svjatoslavitš! Vaprad sõdalased ja kallid külalised! Alustagem laule meie esiisade jumalatest.

Maailma alguses ei olnud taevast ega maad, oli ainult kõikjale ulatuv ääretu Meri-ookean, mis oli ühtaegu ka piiritu taevas. Meri-ookean sünnitas kõige esimesed jumalad: tuultevana Stribi, mere valitseja Jessa, ilmajumalanna Podaga ja viljakusjumalanna Tsiza. Samuti rohkesti vaime: õelaid – vampiire, palavikuõdesid – ja häid: näkineide ja kaitsehaldjaid.

Strib asus elama rahutute pilvede keskele. Ta võis võtta hiiglase või tohutute silmalaugudega kääbuse kuju, keda saatis mustade kaarnate parv. Strib oli sünnist saati peaaegu pime, ei suutnud oma silmi kõrvalise abita avada, aga tema pilk tungis kõigisse maailmadesse ja tõi surma vaenlastele. Näo asemel oli Stribil raudne mask.

Mis Jessasse puutub, siis tema valis oma eluasemeks meresügavused. Teda kujutati habemiku mehena, kes istus iidsesse kaljusse raiutud kõrgel troonil. Ühes käes hoidis ta pärlitest kolmharki, teises aga merekarbist tehtud tohutut pasunat. Jessa kandis peas pärlitest ja pärlmutterkarpidest krooni.

Tal oli võluvõrk, mis kalu ligi meelitas. Heitliku stiihia valitsejana pidas Jessa lugu muusikast ja tantsudest. Isegi tema juurde merepõhja sattunud uppunud sundis ta mängima endale ja oma tütardele.

Jessa ei elanud alati meres. Mõnikord viibis ta saarel, maailma serval. Seal kõrgus tal uhke palee ja karjamaal sõid arvutud hobukarjad. Need sälud lendasid kiiremini kui tuul, hüpates üle mägede ja orgude.

Podaga esines lehmapäise naisena. Mõned küll rääkisid, et see oli vaid eriline, sarvedega kaunistatud peakate. Vahel ilmus Podaga kahenäolisena. Käes hoidis jumalanna valitsuskeppi ja küllusesarve. Kõik, keda olid juba tüüdanud lõputu vihm või läbitungiv tuul, viisid talle andameid, paludes näidata oma head naeratust. Podagal oli oma tempel Pluni linnas, vagride maal.

Tsiza kehastas suve. Tema lemmiktaim oli vereurmarohi. Suvisel ajal ilmutas Tsiza end tihtipeale põldudel, ehitud küpsete viljapeadega, käes mahlakad puuviljad.

Astunud abiellu Podagaga, sigitas Strib mitmepealised ja metsloomataolised jumalad – Rugeviti, Poreviti6, samuti Triglavi, Trigla, Svetovidi ja Divija.

Jessa ja Tsiza liidust sündisid metsa- ja jahijumalad Svoba, Skatija ja Tua. Peale selle panid nad aluse hiiglaste sugupõlvele, kellest vanimad olid Volot ning tema lapsed: tütar Volota ja poeg Targ.

STRIBI JA PODAGA LAPSED

Jumalate teine põlvkond osutus arvukaks, maruliseks ja isepäiseks. Kui võim maailma üle läks Svetovidi ja Triglavi kätte (seejärel aga pärast inimeste ilmumist Svarogile ja Ladale, taevaelanike kolmandale põlvele), seda põlvkonda ei unustatud. Inimesed hakkasid nooremate jumalate kõrval austama ka endisi valitsejaid. Eriti suure au sees olid nad Varjaagide mere äärsete rahvaste vagride, rujanite, obodriidide ja daanide seas.

Korenitsa linnas Rujani saarel asusid Stribi ja Podaga lastele pühendatud templid. Kõige suurem tempel kõrgus õue keskel. Purpursed kardinad olid selle seinteks, katus aga toetus ainult sammastele. Keset templit seisis Rugeviti tammest tahutud kuju. Selle rahu ei julenud keegi häirida ning seepärast punusid pääsukesed tema habeme alla kartmatult oma pesad.

Rugevitil oli seitse nägu. Kuju puusale oli riputatud seitse tuppedes mõõka. Kaheksandat, paljastatud mõõka hoidis Rugevit käes. Rusikasse surutud mõõk oli raudnaelaga nii kõvasti kinni löödud, et seda ei oleks kuju puruks raiumata kätte saadud. Sõjakad veneedid kummardasid Rugeviti kui Rooma sõjajumalat Marsi.

 

Vähem pöörane polnud ka Porevit – viiepäine rüüstamise ja röövimise jumal. Pärast võitu ilmus ta lahinguväljale ja kogus sõjasaagi. Siis jagas ta selle oma teenrite Poladi ja Poreladi abiga sõdalaste vahel ära.

Porenut oli austatud õhujumalana. Tal oli neli nägu. Ja veel viies – see asus rinnal. Porenut puudutas laupa vasaku, lõuga aga parema käega.

Pezamar ja Gonodrat olid maailma alistajad, meresõitjad ja heaolu pakkujad. Neid kujutati jõukalt riietatud meestena, purpuris ja kullas. Nende vend Prove7 oli kuulus kui õigusemõistmise ja tammesalude jumal. Teda kujutati ette pikkade hobusekõrvadega mehena, käes kilp (millel oli kolmeteistkümne päikese või täiskuu kujutis) ja oda. Hakates õigust mõistma, pani Prove relvad kõrvale, võttes kätte kolmjala – järjekindluse ja ettevaatlikkuse sümboli.

Svoba oli metsade jumalanna. Skatija ja Tua kindlustasid eduka jahiretke. Neid kujutati haljastesse lehtedesse ja loomanahkadesse mässitud naistena.

TRIGLAV JA SVETOVID

Eriline koht Stribi laste hulgas kuulus Triglavile ja Svetovidile. Just neist põlvnesid hilisemad taevaelanikud.

Triglav oli läinud isasse, oli sama ohjeldamatu ja pöörase loomuga. Svetovid meenutas rohkem ema. Ta oli sama tugev ja kiire nagu Strib, kuid soontes voolas tal Mere-ookeani vanaisa hele veri.

Triglavi tempel Volini (või Julini) linnas Iria mere kaldal asus kolmest künkast kõige kõrgemal ja rabas oma toredusega. Selle seinad olid maalitud erksate värvidega, mis ei tuhmunud vihmas ega lumes. Üks, peasein oli ehitatud imekspandava hoole ja meisterlikkusega. Sees ja väljas olid sellel seinal väljaulatuvad inimeste, lindude ja metsloomade raidkujud. Need olid tehtud nii hästi, et näisid elavatena.

Templis seisid nikerdatud tammepingid, aga keskel jumala enda kolmepäine iidol, kes valvas kolme riiki ehk taevast, maad ja allmaailma. Sealjuures kattis Triglavi silmi ja huuli kuldne side, sest jumal ei tohtinud näha inimeste patte ega neist rääkida.

Triglavi kujud võisid erineda üksteisest mõõtmete poolest. Näiteks Gostkówis oli selle jumaluse kuju nii suur, et vallutajad ei suutnud seda ümber tõmmata isegi mitme härjapaariga. Aga Julinis peideti selle jumala kullast valatud kuju vajaduse korral puuõõnde.

Svetovidi kehastasid eri märgid, muu hulgas nikerdatud kotkad ja lipud, mille hulgas tähtsaima nimi oli Stanitsa. Selle väikese lõuenditüki võim oli tugevam vürsti omast.

Svetovidi suurt puutemplit slaavlaste-ljutitšite tähtsaimas linnas Arkonas kattis punane katus. Selle keskel, nelja samba vahel, purpurkardinate taga seisis oskuslikult valmistatud neljapäine iidol. Tema vasak käsi toetus vastu külge, parem aga surus rinnale sarve.

Templi siseruumi peeti niivõrd pühaks, et seda pühkis ülempreester ise, hoides sealjuures hinge kinni. Templi juures hoiti Svetovidi püha valget hobust. Usuti, et jumal võitleb öösiti tema seljas ratsutades oma vaenlastega. Kuidas oli siis võimalik teisiti seletada seda, et hommikuks oli Svetovidi hobu üleni poriga kaetud. Pühakojas säilitati jumala sadulat ja mõõka. Hobu oli ka oraakliks. Selle järgi, kuidas ta üle oda astus, tegid preestrid kindlaks oma jumaluse tahtmise.

Viljalõikuse lõppedes peeti pidu. Preester, kes kandis nelja õhukest särki – purpurpunast, rohelist, kollast ja valget –, ennustas Svetovidi sarves oleva veini taseme järgi tulevast saaki. Seejärel, rüübates sellest sarvest, valas jäägi iidoli jalge ette. Peites end tohutu piruka taha, küsis preester rahvalt, kas teda on näha, ning soovis, et järgmisel aastal teda näha ei oleks.

Svetovidi austasid mitte ainult slaavlased, vaid ka muulased. Daanide kuningas Sven, olles lummatud Svetovidi vägevusest, pühendas talle peenelt valmistatud karika.

Triglavil ja Svetovidil olid õed: Trigla ja Divija. Astudes abiellu, panid Triglav ja Trigla aluse õnnetusele, surmale, paaritule, vasakule, naiselikule, alumisele, põhjakaarele, läänele, merele, niiskusele, ööle, talvele, kuule, mustale, kaugele, metsale ja noorele.

Svetovid ja Divija, kellest samuti said mees ja naine, sünnitasid õnne, elu, paari, parema, mehelikkuse, ülemise, lõuna, ida, maismaa, tule, päeva, kevade, päikese, valge, lähedase, kodu ja vana.

Triglav ja Trigla sigitasid viljakuse jumalanna Siva, ettekuulutaja jumala Sive ning hauataguse riigi valitsejad Velesi ja Nija. Veles ja Nija – Meroti, Radamaši, Zela, Porvati, Nontsena ja Dirtseja. Peale selle, heites ühte hiiglase Voloti tütre Volotaga, sigitas Veles koletised: kolmepealise lohe Tassani, inimsööjast vanamoori Jagaa, deemoni Flintsi ja ühesilmalise Lihho.

Svetovid ja Divija sünnitasid soojuse ja valguse jumalad: sepp Svarogi, niiske mulla ema Lada, samuti Dennitsa, Jutrobogi, Vetsera, Horsi ja Gennili.

Veles ja Nija, Triglavi ja Trigla lapsed, sündisid nii hirmsatena, et Triglav ei hakanud neid enda juures pidama, vaid saatis nad kiiruga oma isa Stribi juurde Allilma. Kuigi Strib oli tuulte vanaisa (tema lapselaste hulgas paistis eriti silma külm põhjatuul Pozvizd, keda kujutati suurt lehvivat keepi kandva mehena), veetis ta pärast abielu sõlmimist Podagaga suurema osa oma ajast sügavas koopas.

1Läänemere iidne nimetus bõliinades. Iria või Võria tähendas slaavi paradiisi. Selle arvamuse kasuks räägib püha saare Rujani (Ruani) asukoht, millega traditsiooniliselt samastatakse imepärast Alatõr-kivi. Nüüd Saksa saar Rügen. „Tuviraamatu“ värsis assotsieerub Alatõr-kivi altariga, mis asub maailma keskpunktis, keset merd, Bujani (Rujani) saarel. Seal seisab ilmapuu või maailmavalitsemise troon. Kivile on omistatud ravi- ja võluomadusi. Vaimulikes värssides kirjeldatakse, kuidas Alatõr-kivi alt voolab imeallikas, mis annab kogu maailmale „toitu ja tervenemist“.
2Maa, kus tänapäeval asub Ukraina.
3Vanad kreeklased nimetasid nii Dnepri jõge.
4Hiljem nimetati Mutnaja jõgi Sloveni naise auks Šeloniks.
5Slovensk ehk Veliki Grad, lugulaul „Slovenist ja Rusist“, XVII sajand.
6Mõnedes allikates Turupit või Puruvit.
7Stargradis kummardati Provega sarnanevat jumalat, kelle nimi oli Prono. Conrad Bote, „Sakside kroonika“ („Die Cronecken der Sassen“) autor, on kirjutanud, et „ta seisis sambal ja käes oli tal katsumuste hõõguv raud … ja tal oli lipp, aga veel pikad kõrvad ja kroon ja paar saapaid, aga jalgade all oli kell“.