Laura lood. Kolmas raamatSõnum

Loe katkendit
Märgi loetuks
Kuidas lugeda raamatut pärast ostmist
  • Lugemine ainult LitRes “Loe!”
Šrift:Väiksem АаSuurem Aa


“Ära karda, kullake, ma olen ju sinuga, ega ma mõni ujumisrõngas pole, mis tühjaks läheb!”

“Hea seegi!” ütleb Laura ja ta suu tõmbub naerule.

Ema võtab Laura käest kinni ja nad astuvad ettevaatlikult edasi.

“Ma ei taha ilma oma ujumisrõngata vette minna!”



“Noh, tüdrukud, mida teie ootate?” küsib isa nende juurde jõudes.

“Mina ootan, et vesi soojemaks läheks,” teatab Laura, kes ikka veel mossitab natuke.

“Mina ootan, et sina tagasi tuleksid,” ütleb ema ja läheb omakorda ujuma.


“Nii, tütreke, vette!” võtab isa Laural käest kinni.

“Ma kardan laineid.”

“Need on nii pisikesed lained, mis need sulle ikka teha saavad! Tule, lähme hästi tasakesi edasi.”




Varsti ulatub vesi Laurale juba nabani.

“Kuidas sa ilma ujumisrõngata ujuda oskad?“ küsib Laura.

“Ma heidan vette pikali ja hakkangi kohe vee peal hõljuma! Vaata!”

Isa viskab end selili vette ja hõljubki vee peal.

“Kui ma nii teen, siis vajun küll vee alla,” ütleb Laura. “Mul on ujumisrõngast vaja.”

“Ei-ei! Vesi hoiab sind ise oma pinnal! Kui sa kardad, siis vajud tõesti vee alla. Pane käed mere põhja, liiva peale, ja vaata, kuidas su jalad ise vee peale tõusevad.”

Бесплатный фрагмент закончился. Хотите читать дальше?