Sirli, Siim ja saladusedSõnum

Loe katkendit
Märgi loetuks
Kuidas lugeda raamatut pärast ostmist
  • Lugemine ainult LitRes “Loe!”
Šrift:Väiksem АаSuurem Aa


Toimetanud Linda Uustalu


Kolmas trükk

Tekst © Andrus Kivirähk, 1999

Illustratsioonid © Ilmar Trull, 1999


Kirjastus Varrak

Tallinn 2006

www.varrak.ee


ISBN 9985-3-1224–4


Trükikoda OÜ Greif


eISBN 9789985321812


Digitaliseerinud Eesti Digiraamatute Keskus 2010


1

Suvi oli juba läbi, mõne päeva pärast pidid algama kool ja lasteaed, aga isa polnud Siimu ikka veel kalale viinud. Siim polnud sel ega rahul, ta tuli isa juurde, kahvel käes, ja torkas sellega kergelt isa kintsu.

„Ai!” ütles isa. „Mis sul arus on, miks sa mind kahvliga torgid? Kas sa arvad, et ma olen mõni viiner?”

„Ei ole sa kellegi viiner,” vastas Siim pahaselt. „Sa oled isa ja pead minuga kalale minema.”

„Küll me läheme,” ütles isa, aga Siim oli selliseid lubadusi juba küllalt kuulnud ja tähendas kibestunult:

„Läheme, läheme, seda sa räägid alati. Millal me läheme, ülehomme tuleb ju lasteaeda minna!”

„No ega me siis lasteaiapäeval ei pea minema, läheme laupäeval,” seletas isa. „Mis häda sul selle kalaga on! Sa ju ei söögi kala.”


Aga Siim ei lasknud end isa kavalast jutust eksitada, vaid nuias seni, kuni isa andis kindla lubaduse – sel laupäeval minnakse rongi peale ja sõidetakse kalale. Alles siis läks Siim koos kahvliga tagasi kööki ja sõi kartuleid edasi.

Kalale minemise kärbse oli Siimule pähe pannud tema lasteaiasõber, venelane Stjopa. Stjopa käis isaga sageli kalal ning tõi kord koguni lasteaeda kaasa lillelise plekist ämbri, mille sees ujus pisike kala, kelle Stjopa ise olevat püüdnud. Lähemal vaatlemisel selgus küll, et kala on surnud, ning lapsed matsid ta liivakasti. Aga mis see luges! Siim oli Stjopa peale väga kade. Kevadisest rühma lõpupeost saadik oli ta nõudnud, et isa temaga koos kalale läheks, aga isal oli ikka õnnestunud sellest kõrvale hiilida.

Asi oli selles, et isa polnud ise ka kunagi varem kalal käinud, aga häbenes sellest pojale rääkida. Ta ei teadnud kalapüüdmisest mõhkugi. Kusagilt oli ta kuulnud, et tarvis läheb ritva, mille otsa pannakse konks ja selle otsa omakorda vihmauss. Aga see oli ka kõik. Sellepärast oli ta väga mures ning ootas hirmuga laupäeva.


2

Ema ja Sirli sõid köögis. Sirli oli Siimust kuus aastat vanem ja pidi mõne päeva pärast minema neljandasse klassi. Tal oli hobusesaba ning ta kandis sõrmes sinise klaassüdamega sõrmust, mis oli tulnud välja üllatusmuna seest.


„Miks sa sõrmusega sööd?” küsis

Siim laua taha, oma kohale ronides. „Seda ei tohi.”

„Miks ei tohi? Tohib küll,” vastas Sirli.

„Ei tohi. Süües peavad käed puhtad olema. Laua taha ei tohi tulla sodiste kätega.”

„Sõrmus pole sodi,” teatas Sirli solvunult. „Sõrmus on just vastupidi, iluasi!”

„Minul on ka sõrmus sõrmes,” toetas ema tütart. Siim vaatas ema käsi – tõepoolest, nii see oligi! Ka ema oli tulnud lauda, endal käsi sõrmusene.

„Oi, oi, kui mu kasvataja teid näeks,” ütles Siim pilklikult. Olgu ema ja Sirli õnnelikud, et siin ainuüksi tema, Siim, neid korrale kutsub. Kasvataja oleks palju rangem, Siim ise ei hakka ju oma ema ja õde karistama, nad on ikkagi sugulased ja Siimule armsad, olgugi et ei söö puhaste kätega.

„Minu käed on igatahes puhtad,” tähendas ta väärikalt.

„Sa ei saa naiste asjadest aru,” ütles nüüd Sirli pisut üleolevalt. Siim tahtis midagi mürgist vastu pista, aga enne küsis ema:

„Mida isa seal teeb, et ta sööma ei tule?”

„Vaatab televiisorit. Mingid mehed jooksevad seal.”

„See on kergejõustik,” ütles Sirli.

„Siis ma viin talle toidu teise tuppa,” otsustas ema.

„Muidu läheb külmaks.”

Ema hakkas taldrikuid kandikule laduma, Sirli ja Siim sõid oma kartulid lõpuni.

„Ma lähen nüüd õue,” ütles Sirli.

„Mina lähen oma tuppa,” ütles Siim.

„Kuidas kalale minemisega jäi?” küsis Sirli. „Kas rääkisid isale augu pähe?”

Siim oli tähtsa näoga.

„Laupäeval sõidame.”

„Te ei saa ühtegi kala,” arvas Sirli.

„Me saame palju kalu,” lubas Siim.

„Häh!”

„Sa oled loll, Sirli.” Siim ütles seda isegi pisut kaastundlikult. „Ja sa ei saa meeste asjadest aru.”

„Ärge vaielge,” keelas ema. „Ja ärge öelge teineteisele loll.”

Ta viis isale teise tuppa süüa ja küsis:

„Ah et laupäeval lähete kalale?”

Isa vaatas oma naisele kurva pilguga otsa ning emal oli temast väga kahju. Aga mis teha, kui on juba kord lapsele lubatud, eks siis tuleb ära käia.

„Pole midagi,” sosistas ema isale kõrva. „Mina käisin ka ükskord Sirliga karusselli peal, endal oli süda nii paha, pärast hoidsin postist kinni. Äkki saategi mõne kala?”

„Või krokodilli,” pomises isa ja vangutas pead.


3

Siim läks oma tuppa ja puges laua alla. Seal oli hea istuda ja mõtiskleda.

Siim oli juba päris pisikesest poisist peale unistanud sellest, et ta oskaks võluda. Kui palju lihtsam oleks siis kogu elu! Näiteks seesama kalavärk. Poleks üldse tarvis isa manguda, tarvitseks vaid lausuda: „Soovin, et me oleksime kalal!” ja jalamaid oleksidki nad jõe kaldal. Isal poleks mingit võimalust kõrvale vingerdada, võlujõud kannaks ta õigesse kohta nagu puunoti. Ja ega siis see kalapüüdmine üksi. Igasuguseid asju võiks endale ja teistele võluda.

Siim oli sellest kaua unistanud, ikka siinsamas laua all. Ükskord oli ta aga avastanud, et vaiba sees on pisike luuk. Siim oli küll pisut kartnud, aga siiski luugist sisse roninud. Lühike tunnel viis ta päikesepaistelisse metsa.


Siim sai kohe aru, et see on selline mets, kus iga poiss oskab võluda. Seepärast ei imestanud ta põrmugi, kui avastas, et kuuse otsas ripuvad kena helesinine mantel ja taevatähti täis joonistatud teravatipuline kübar. Just selliseid rõivaid oli ühes muinasjuturaamatus kandnud keegi võlur ja Siim pani nad nüüd eneselegi selga. Mantel oli täpselt paras.

Ta katsus kohe, kuidas võlumine sujub.

„Tahan, et see kuusk muutuks männiks!” nõudis ta ja nii läkski. Kuusest sai mänd.

Nüüd käis Siim sageli lauaaluse tunneli kaudu oma võlumaal. Sinna ronis ta praegugi. Võluri riided, mida Siim tavatses kanda, rippusid korralikult nagis, sel e nagi oli Siim ise võlunud. Ta pani mantli selga ja mütsi pähe ning kõndis vaatama, mis võlumaa elanikud teevad. Nendeks elanikeks olid peamiselt loomad, aga nagu võlumaale kohane, oskasid nad hästi rääkida. Seal tuligi üks kass, vurrud sorgus.

„Tere, kass,” ütles Siim. „Mis sul viga on?”

„Mul on nälg ja janu,” vastas kass. „Ei jaksa enam õieti kõndidagi ning saba on nii kõhnaks jäänud, et pista või niidi asemel nõelasilmast läbi.”

Võlumaa elanikud kannatasid üldse hirmsa viletsuse käes, sest sedasi sai Siim neid alati aidata, ja kõik olid talle koledal kombel tänulikud. Nüüdki pomises Siim paar võlusõna, ja ennäe, taevast kukkus alla veoauto, kast paksult vorsti täis.

„Ole sa tänatud, hea võlur!” kiitis kass ja asus vorsti sööma, kosudes silmanähtavalt. Saba läks koguni nii jämedaks, et kass ehmus ja palus Siimu teda veel kord aidata – sihukest saba ei jaksa ta endaga kaasas kanda.


Siim muutis saba väiksemaks ja seejärel võlus ta nalja pärast kassi hoopis lambaks. See ei tundunud looma küll eriti rõõmustavat, aga Siim armastas vahel ka enda lõbuks võluda, ja võlumaa elanikud teadsid seda ega vaielnud vastu.

Siim kõndis edasi ja jõudis järve kaldale. Seal istusid Stjopa ning isa ja püüdsid võidu kala. Stjopal polnud ämbris ühtegi maimu, ta oli hädise näoga ja ähkis pingutusest, aga isal oli hästi näkanud, ta oli kaelast saadik kalakuhja sees ning laskis vilet.

„Vaata, Stjopa, missugune tubli kalamees mu isa on!” kiitles võlur Siim ja kõndis edasi.

Isa, ema ja Sirlit kohtas Siim võlumaal sageli, ta oli nad ise sinna võlunud – et oleks kodusem tunne. Tegelikult neid seal muidugi polnud, ja võlumaast ei teadnud nad üldse mitte midagi, arvasid, et Siim niisama laua all kükitab. Ei pidanudki teadma, võlumaa oli Siimu saladus, ja saladust peab hoidma.

Siim mõtles, et peaks nüüd minema mõne koletisega võitlema (neid oli võlumaal palju, kõik kohutavalt tigedad, ainult Siim ei kartnud neid, vaid nõidus kärbesteks), aga siis tuli ema tuppa ja ütles, et ta läheb poodi.

„Sa oled jälle laua all?” küsis ta ja kergitas laudlina. Siim jõudis hädavaevu tunnelist tagasi tuppa lipsata.

„Olen jah,” vastas ta. „Mida sa ostma lähed?”

 

„Meil on piim otsas,” ütles ema ja läks toast välja. Siim kaalutles, kas peaks minema tagasi võlumaale ja nõiduma seal taevasse piimapilve, et võlumaa-ema saaks seda otse taevast suurde tünni koguda. Ta ei viitsinud. Õues oli ilus ilm ja ta läks otsima Sirlit.

4

Sirli istus liivakasti kõrval pingil ja ajas juttu ühe teise, temast paar aastat noorema tüdrukuga, kelle nimi oli Moonika. Sirli ja Siim teadsid teda ammusest ajast, sest Moonika elas nendega ühes majas, ainult teises trepikojas.

„Siim, Moonika ütles, et ta leidis koerajunni seest kuldkella,” ütles Sirli vennale. „Kas sa usud seda?”

„Ei usu,” vastas Siim. „Kuidas kell sinna sai?”

„Koer neelas oma perenaise kella alla,” seletas Moonika.

„Kell on selleks liiga suur,” vaidles Sirli. „See ei lähe koeral kõrist alla.”

„Läheb küll, kui koer lõuad laiali ajab.”

„Küll sa oled tobe,” pahandas Sirli. „Mis see aitab, kui ta lõuad laiali ajab. Ega kõri ei ole seesama, mis lõuad.


Lõuad on suu, aga kõri on hoopis allpool, seal kus kael! Koolis õpetati.”

Siim ja Moonika ajasid seepeale mõlemad prooviks suu ammuli ja naksutasid hambaid. Tõepoolest – lõuad olid need, mis laksusid, aga kõri ei teinud üldse mingit häält. Asi oli selge.

Kuid Siimu huvitas tegelikult hoopis üks teine asi.

„Kust sa teada said, et junni sees on kell?”

„Nägin,” vastas Moonika. „Ma nägin, kuidas kuld läigib.”

„Ja kuidas sa kel a sealt kätte said?” küsis Sirli. „Võtsid kätega või? Uhh!”

Moonika põrnitses Siimu ja Sirlit pahaselt.

„Mis ma pidin siis varvastega võtma või?”

Sirli naeris ja tahtis teada, kus see kell nüüd on, aga seda Moonika ei öelnud.

„Te olete liiga rumalad,” väitis ta ja asus süngel ilmel liivakasti auku kaevama. Moonikal olid pisikesed ja tugevad näpud, kühvlit polnud talle vajagi.

„Kas otsid uut kella?” küsis Sirli. „Siin liiva all vist junne pole.”

„Aga kassid pissivad siia küll, ma ükspäev ise nägin,” ütles Siim. „Otsi, ehk on mõni kass limonaadi pissinud! Ih-ih-hii!”

Moonika ei teinud nende jutust välja, kaapis liiva edasi.

Siimul ja Sirlil hakkas igav seda vaadata ja nad läksid ära. Nende asemel tuli liivakasti pisike Aare koos vanaemaga. Moonika jutustas ka Aarele oma kuldkellast ja Aare jäi kohe uskuma. Ta viskas liivavormid kus seda ja teist ja kiirustas puude alla, kus koerad oma asju õiendamas käisid.

„Mis sa seal ometi teed, Aare?” küsis vanaema.

„Leidsid midagi või? Mis see sul käes on? Käbi või...”

Moonika läks ruttu tuppa, endal õnnelik nägu peas.


Бесплатный фрагмент закончился. Хотите читать дальше?