Tont ja FacebookSõnum

Loe katkendit
Märgi loetuks
Kuidas lugeda raamatut pärast ostmist
  • Lugemine ainult LitRes “Loe!”
Kas teil pole raamatute lugemiseks aega?
Lõigu kuulamine
Tont ja Facebook
Tont ja Facebook
− 20%
Ostke elektroonilisi raamatuid ja audioraamatuid 20% allahindlusega
Ostke komplekt hinnaga 27,95 22,36
Tont ja Facebook
Tont ja Facebook
Tont ja Facebook
Audioraamat
15,26
Lisateave
Šrift:Väiksem АаSuurem Aa

Andrus Kivirähk, Heiki Ernits
Tont ja Facebook


© Tekst. Andrus Kivirähk, 2019

© Illustratsioonid. Heiki Ernits, 2019

Korrektuuri lugenud Eha Kõrge

ISBN 978-9985-3-4722-5

e-ISBN 9789985349380

Kirjastus Varrak

Tallinn, 2019

www.varrak.ee

www.facebook.com/kirjastusvarrak

Printon Trükikoda AS

Tont ja facebook


Tont oli väga vana ja armastas üle kõige maailmas inimesi ehmatada. Ta oli sellega tegelenud juba sadu aastaid. Tont oli ehmatamises üliosav, ta oskas muutuda ükskõik kelleks ja suutis pugeda ka kõige pisemasse prakku, et sealt siis õigel hetkel välja karata ning koledat häält teha. Näiteks võis ta muutuda suureks mustaks ussiks ja peita ennast voodi alla. Või siis kahvatuks kummituseks, kes varitseb möödujaid vihmaveetorus. Tont oli kollitamises tõeline meister.

Kui tont inimeste ehmatamisest ära väsis, heitis ta magama ja põõnas mitu aastat. Sest kui sa oled mitu tuhat aastat vana, siis on ka sinu uni palju pikem kui inimestel.

Nüüd oli tont jälle kaua maganud, sedapuhku lausa kakskümmend aastat järjest. Ta oli hästi välja puhanud ning tundis kanget tahtmist inimeste ehmatamisega uuesti pihta hakata.

Tont läks metsa, muutis end tulipunaseks jäneseks, kellel kasvavad seljas nahkhiire tiivad, ja puges puuõõnde peitu. See oli hea koht, tont oli seal varemgi varitsenud. Varem või hiljem tuli ikka mõni seeni korjav pereema või maasikaid otsiv laps ning tont võis oma peiduurkast välja söösta, vilistada ja kiljuda. Ehmunud inimene põgenes tuhatnelja ja tondil oli hea meel.

Aga täna ei tulnud kedagi. Tont istus puuõõnes mitu tundi, lausa mitu päeva, aga mets oli vaikne ning inimtühi.

„Tuleb kusagil mujal proovida,” otsustas tont ja lendas linna. Ta otsustas muuta ennast veriseks pealuuks ja peituda mõnele pööningule. Ka pööning oli kollitamiseks suurepärane paik, tont oli seal sageli suure eduga inimesi ehmatanud. Pööning on ju mõnusalt hämar, nii et kui seal jubeda häälega ulguda ja veel teisigi trikke teha, siis tõusevad inimestel juuksed peas hirmust püsti.

Tont leidiski sobiva pööningu ja võttis koha sisse. Kindluse mõttes kasvatas ta oma pealuule põdrasarved ka pähe, et oleks veel koledam.

Aga jällegi ei tulnud kedagi. Tont muudkui ootas ja ootas, aga inimestest polnud jälgegi.

„Millega nad ometi tegelevad, et neil pole aega käia metsas ega pööningul?” mõtles tont solvunult. „On nad haigeks jäänud? Peab järele vaatama.” Ta muutis end nähtamatuks ja hiilis trepist alla.

Inimesed olid kenasti kodus. Nad ei olnud haiged. Isa istus kirjutuslaua taga ja töötas arvutiga. Ema pikutas diivanil koos väikese sülearvutiga ja luges sealt midagi. Laps kükitas nurgas ja näppis telefoni.

„Mida nad teevad?” imestas tont.

„Nad on internetis,” seletas üks ämblik nurgas. „Aga internetis on igasuguseid põnevaid asju. Seal on Facebook! Seal on Twitter! Oi, seal on palju huvitavat!”

„Kas siis mina ei ole huvitav?” vihastas tont ja muutis end kõigepealt viie peaga koeraks, siis hiiglaslikuks prussakaks ja lõpuks tuldpurskavaks luukereks. Aga inimesed ei vaadanud tondi poolegi, vaid olid ikka ninapidi oma arvutites ja telefonides.

„Ei aita!” muigas ämblik. „Facebooki vastu ei saa ükski tont.”

„Küll sa veel näed, et mina saan!” kinnitas tont. „Pane tähele, ma veel ehmatan neid kõiki!”

Ta vajus mõttesse ja nuputas päris tükk aega. Ning lõpuks oligi tal lahendus käes!

Nagu juba öeldud, suutis tont muutuda ükskõik kelleks. Ja pugeda ka kõige tillukesemasse peiduurkasse.

Nüüd muutuski ta – Facebookiks! Ning puges otse internetti!

Ja järgmisel hetkel pillas laps oma telefoni, ema oma sülearvuti, aga isa hüppas karjatades laua tagant püsti. Sest nii koledat Facebooki polnud nad veel kunagi näinud!

Ning tont oli jälle õnnelik.


Eesti Vabariigi sünnipäev


Lapsed istusid laua taga ja sõid frikadellisuppi.

„Täna on Eesti Vabariigi sünnipäev,” ütles Miia.

„On jah,” kinnitas Tiia. Miia ja Tiia olid kaksikud ning alati ühel meelel.

Juku, nende väike vend, ei öelnud midagi, nosis ainult oma suppi.

„Me võiksime Eesti Vabariigile midagi kinkida,” pakkus Miia.

„Võiksime jah!” nõustus Tiia. „Aga mida me kingime? Teeme tordi! Sünnipäeva puhul tehakse ikka tort!”

„Enne tehakse ikka praad ka,” lausus nüüd Juku. „Me võiksime kinkida Eesti Vabariigile praetud sealiha ahjukartulite ning hapukapsastega!”

See oli Juku lemmiktoit ja ta lootis, et kui Eesti Vabariigile selline vägev praad kinkida, kutsub Eesti Vabariik Juku kah koos endaga sööma.

Miia mõtles natuke.

„Ei, praadi me Eesti Vabariigile küll kinkida ei saa,” ütles ta. „Eesti Vabariik ei saaks ju seda süüa ja kartulid ning liha jääksid lihtsalt maha vedelema. Ja tordiga on sama lugu. Mina arvan, et me võiksime kinkida hoopis limonaadi! Kui vanaema suvel oma peenraid kastab, siis ta ju räägib alati, et annab maale juua. Aga sünnipäeval paljas vesi muidugi ei kõlba, sünnipäeval juuakse ikka limonaadi.”

„Väga õige!” oli Tiia kohe nõus.

Juku ei öelnud midagi, sõi vaikselt suppi edasi.

Pudel limonaadi oli kodus täiesti olemas. Muidugi oleks võinud selle ka ise ära juua, aga Eesti Vabariigi heaks võis ometi väikseid ohvreid tuua. Pealegi, poes on ju limonaadi veel, küll ema-isa ostavad uue pudeli!

Miia võttis limonaadipudeli enda kätte ja lapsed läksid aeda. Öösel oli sadanud lund ja maa oli valge.

„Valame kõigepealt sirelipõõsa alla,” soovitas Tiia.

„Enne tuleb lumi Eesti Vabariigi pealt ära pühkida,” ütles Miia. „Sina ise ju ka ei saaks limonaadi juua, kui sul oleks paks sall suu ees.”

Tiia tõi toast harja, pühkis Eesti Vabariigi lumest puhtaks ja siis valas Tiia põõsa alla sortsu limonaadi ning tüdrukud ütlesid kooris:

„Palju õnne sünnipäevaks!”

Limonaad imbus kohe maa sisse, mis tähendas, et Eesti Vabariigile see kingitus maitses.

Lapsed läksid väravast välja. Eesti Vabariik oli ometi suur ja limonaadi tuli valada mitmesse kohta – metsa alla ja maanteele ja kelgumäele. Tiia muudkui puhastas maapinda lumest, Miia valas limonaadi ja Juku käis neil niisama kannul ning hoidis suud kõvasti kinni.

Lõpuks oli limonaadipudel tühi.

„Ma arvan, et Eesti Vabariik jäi oma sünnipäevaga rahule,” arvas Miia ning siis läksid tüdrukud tuppa, et vaadata koos ema ja isaga televiisorist presidendi vastuvõttu.

Juku jäi õue. Ta hiilis tagasi sirelipõõsa juurde ning õngitses suust väikese frikadelli. Juku oli seda lõunast saadik põses hoidnud. Juku teadis, et paljast limonaadi joomisest ei saa keegi kõhtu täis, see ajab ainult pissile. Eesti Vabariik pidi vähemalt natukenegi süüa ka saama, muidu pole see mingi õige pidu.

Бесплатный фрагмент закончился. Хотите читать дальше?