Magus veri. Suhkrusõltuvuse needusSõnum

Loe katkendit
Märgi loetuks
Kuidas lugeda raamatut pärast ostmist
  • Lugemine ainult LitRes “Loe!”
Šrift:Väiksem АаSuurem Aa


Originaali tiitel:

© 2012 Ann Fernholm och Natur & Kultur, Stockholm

Published by agreement with Stiftelsen Natur & Kultur, Sweden, and Licht & Burr Literary Agency, Denmark

Eestikeelse raamatu väljaandja:

© Petrone Print OÜ, 2015

www.petroneprint.ee

Tõlkija: Kadi-Riin Haasma

Toimetaja: Maiu Elken

Keeletoimetaja ja korrektor: Riina Tobias

Küljendaja: Heiko Unt

Autori foto: Mia Carlsson

Trükikoda: Tallinna Raamatutrükikoja OÜ

ISBN 978-9949-556-43-4 (trükis)

ISBN 978-9949-556-44-1 (epub)


Molekulaarset biotehnoloogiat õppinud Ann Fernholm töötab ajakirjanikuna. Ta on teinud kaastööd Dagens Nyheterile, Svenska Dagbladetile, Fokusele ning Forskning & Framstegile. 2010. aastal nimetati ta aasta teadusajakirjanikuks päikesekaitsekreemist tehtud uuringu eest. 2011. aastal tegi ta Rootsi televisiooni teadussaatele „Vetenskapens värld” palju vastukaja tekitanud reportaaži diabeetikute toitumisest.

„Kuigi raamat esitab väga täpse ülevaate teaduslikest uuringutest, lugesin ma selle läbi ühe hooga, nagu oleks tegu hea kriminulliga. Mõnes mõttes see ongi kriminull. Kaalul on elu. Sinu enda elu.“

VÄRNAMO NYHETER

„Ent kõikidele poe kommiriiuli ees peatujatele on pakkuda ilma retseptita imeravi: Ann Fernholmi raamat „Magus veri. Suhkrusõltuvuse needus“. Seda võib võrrelda Isabella Lövini raamatuga kalade ülepüügist, sest mõlemas on võimalik ühtviisi kergesti süveneda keerukasse ainevaldkonda.“

DAGENS NYHETER

„Raamatu paeluv kriminullilaadne ülesehitus teeb tänapäeva bioloogia võrdlemisi kergesti mõistetavaks.“

ALLMÄNMEDICIN

„Lõpuks ometi! Kõikide vastuoluliste soovituste hulgas, mida tuleks süüa ja mida mitte, ilmub raamat, mis seletab veenvalt ära maailmas vohava rasvumisepideemia põhjuse.“

AFTONBLADET

I OSA Teerist, kus teadus ära eksis

1. Massipsühhoos või ime?

2009. aasta kevadel intervjueerisin naist, kes rääkis mulle oma elu pöördepunktist – päevast, kui kaaluosuti näitas üle 100 kilo. Tal oli teist tüüpi diabeet ja ta oli viimastel aastatel palju juurde võtnud. Ent tundis nüüd, et piir on käes. Midagi tuli ette võtta.

Ta hakkas internetis otsima ja taipas, et on diabeetikuid, kes viivad oma insuliinidoosid miinimumini niinimetatud süsivesikutevaese toitumise abil. Vähendada tuli insuliini nõudvate süsivesikute kogust: saia, pasta, riisi, kartuli ja igasuguste maiustuste söömist. Selle asemel tuli süüa rohkem rasva ja valke: muna, rasva, kana, liha, juustu, hapukoort ja koort. Lisaks aedvilju nagu brokoli, lillkapsas, salat ja peakapsas.

Kui too naine muutis oma toitumist, võis ta juba mõne päeva pärast insuliini süstimise üleüldse lõpetada. Kuigi ta loobus ravimist, oli ta veresuhkrutase stabiilne ja ühtlane. Nagu tervel inimesel. Varem oli tal esinenud ohtlikult kõrgeid väärtusi, nii kõrgeid, et oli oht kahjustada neere ja silmi ning kaotada jalgade tundlikkus.

Samal ajal hakkas naise kaal langema. Pärast aastast dieeti oli ta alla võtnud üle 30 kilo.

Pöördepunkt

Ma pidin kirjutama Dagens Nyheteri majanduskülgede jaoks artikli, kuidas meditsiin, mille vastu pole majandusel huvi, tammub paigal. Ükski ravimifirma ei saa teenida diabeetikutele antavate toitumisnõuannete pealt, seetõttu on need puhtteaduslikult kehvasti põhjendatud. Naine, keda ma intervjueerisin, hoidis edaspidi kokku hea hulga raha, kuna tal ei olnud tarvis enam ei ravimeid ega eriti ka ravi.

Ent vestlus temaga viis millegi märksa suuremani. Hakkasin mõtlema, mida ma tegelikult olin oma biokeemia doktoriõppes omandanud. Naise lugu ei klappinud sugugi minule seal jagatud teadmistega.

Esimene mõistatus oli see, kuidas saab rasvane toit aidata kellelgi saleneda. Too naine sõi nii suure rasvasisaldusega rõõska koort kui ka hapukoort. Ikkagi oli ta kaalust väga palju maha võtnud. Rasv on kalorirohke. Grammi kohta arvestatult on rasvas kaks korda rohkem kaloreid kui süsivesikutes. Kuidas on võimalik palju rasva süües kõhnemaks jääda?

Teine mõistatus oli see, et temal kui diabeetikul oli palutud taldrik täita peamiselt riisi, pasta, kartuli ja muude süsivesikuterikaste toiduainetega. Ma ei suutnud seda uskuda. See ei ole ju ometi võimalik?

Aga oli. Riisis, pastas ja kartulis on tärklist, mis koosneb pikkadesse ahelatesse ühendatud suhkrumolekulidest (glükoosist). Kui organism tärklist lagundab, liigub verre suhkur. Sellel naisel oli olnud probleeme vere suure suhkrusisaldusega. Varem oli ta süstinud endale võrdlemisi suuri insuliinidoose, et taset alla saada ja veresuhkrut kuidagigi kontrolli all hoida.

Niisiis oli tal, nagu mina asjast aru sain, soovitatud süüa sellist toitu, mis nõuab veresuhkrutaset alandavat ravimit. Umbes nagu soovitaks gluteenitalumatust põdejal süüa gluteeni ja pärssida seejärel ravimite abil organismi reaktsioone. Diabeetikutel tõuseb veresuhkrutase kergesti kõrgele, mispärast peaks siis andma neile korralduse süüa tärklise kujul sisse suuri suhkrukoguseid?

Nagu ma tagantjärele aru olen saanud, peitub küsimuse vastus hirmus, et diabeetikud muutuksid rasvu süües veelgi ülekaalulisemateks. Ka on diabeetikutel 2–3 korda suurem oht saada südamelihase infarkt. Rootsi riiklikud ametkonnad nagu toiduamet ja sotsiaalamet on juba ammu hoiatanud, et küllastunud rasv tõstab halva kolesterooli taset. See omakorda võib nende sõnul põhjustada südameinfarkti. Seetõttu peaksid diabeetikud sööma vähe rasva ja valima toidulauale ennekõike süsivesikuterikkaid toiduaineid.

Imelik oli see, et minu vestluskaaslase vererasvade näidud olid normaalsed, kuigi ta sõi palju rasva. Nii et ametkondade soovitused ei paistnud pidavat vett. Kas oli tegu õnneliku juhusega? Olid sellel naisel erilised geenid? Või on siin peidus midagi huvipakkuvat?

Mosaiigikillud, mis ei sobi kokku

Süvenesin diabeedi teemasse ja üllatusin taas, kui sain teada, et diabeetikutel ei olegi alati probleem kõrge halva kolesterooli tasemega, sellega, mille eest hoiatavad ametkonnad ja arstid. Enamasti on neil probleem hoopis kahe muu vererasvaga: neil on liiga vähe head kolesterooli ja liiga palju niinimetatud triglütseriide.

Samamoodi on paljudega neist sadadest tuhandetest rootslastest, kes on aastate jooksul läinud vöökohast pisut liiga ümaraks. Rasvunud kõht annab tunnistust metaboolsest sündroomist (lähemalt vt lk 13), mis levib meie rahva seas kulutulena. Kui arstid räägivad ülekaalu ohtlikkusest, siis ennekõike seetõttu, et ülekaal on seotud mitmesuguste häiretega keha ainevahetuses. Ma olen alati arvanud, et rasvunud kõhuga inimestel on kõrge vererasvade tase. Sellist pilti on vahendanud nii ametnikud kui ka paljud teadlased. Aga metaboolse sündroomi diagnoosikriteeriumidesse ei ole kaasatud halba kolesterooli. Selle asemel kummitab seal liiga madal hea kolesterool ja liiga kõrge triglütseriidide väärtus.

Niisiis – järjekordselt miski, mis ei klapi. Miks on ülekaaluliste inimeste ravi Rootsis keskendunud halvale kolesteroolile – kui enamasti on paigast ära hea kolesterool ja triglütseriidid? Miks on diabeedi toitumisnõuannete eesmärk olnud alandada halba kolesterooli, samas kui selle vererasvaga neil sageli probleeme polegi?

Järgmine asi, mis pani mind mõtlema, et midagi on väga valesti, oli üks suur Ameerikas läbi viidud uuring, millest lugesin arstide ajalehest Läkartidningen. Teadlased olid mõõtnud vererasvu üle 100 000 inimesel, kes olid sattunud haiglasse tõsiste südamevaevustega. Nende halva kolesterooli väärtused olid keskmiselt madalamad kui tervetel inimestel mõõdetud väärtused.

Samal ajal näitas üks suur Euroopas läbi viidud uuring, et rohkem kui kahel kolmandikul neist, kes satuvad südameprobleemidega haiglasse, on probleeme veresuhkrutasemega, neil on kas metaboolne sündroom või diabeet. Hakkasin juurdlema, miks oli keskendutud halvale kolesteroolile, samas kui südame jaoks paistis sama oluline olevat mure veresuhkru pärast? Mida rohkem ma lugesin, seda rohkem leidsin killukesi, mis ei sobinud kokku.

Rääkisin selle naisega umbes samal ajal, kui hoogu hakkas koguma praegu Rootsis käiv toitumisdebatt. Naine järgis niinimetatud LCHF-dieeti (low carb high fat[1.]).

Metaboolne sündroom vaevab ka saledaid

Kui sul on ümar kõht, võid kahtlustada, et sul on metaboolne sündroom. Kõhurasv on selle oluline tunnus, aga haigus võib tabada ka saledaid. Sündroomi võib diagnoosida ligikaudu 15–20 protsendil kõikidest üle 30aastastest. See on tervishoius – pehmelt öeldes – probleem.

Metaboolse sündroomiga inimestel on probleeme veresuhkrutaseme reguleerimisega, seetõttu nimetatakse seda ka eeldiabeediks või insuliiniresistentsuseks. Organism reageerib halvasti veresuhkrutaset alandavale hormoonile insuliinile ja veresuhkrutaseme alandamiseks on seda vaja ebatavaliselt suurtes kogustes. Metaboolse sündroomiga inimestel on seega üpriski kõrge veresuhkrutase ja samas ka väga palju insuliini organismis. Kui veresuhkrutase langeb, toimub see sageli järsult ja selle tagajärjel muutub inimene väsinuks ja loiuks.

 

Ent kõik ei tea seda. Mehed ja vanemad naised ei pruugi oma metaboolset sündroomi märgatagi, kui nad ei astu kaalu peale ega lähe arsti juurde oma verenäitusid mõõtma. Metaboolne sündroom on seotud liiga madala hea kolesterooli ja liiga kõrge triglütseriidide väärtusega. Lisaks tõuseb sageli vererõhk. Niinimetatud glükoositaluvuse testi puhul, kus inimesele antakse lühikese aja jooksul juua palju suhkrut, tõuseb veresuhkrutase ohtlikesse kõrgustesse.

Viljakas eas naised märkavad oma metaboolset sündroomi kergemini, kuna neil võib tekkida probleeme ovulatsiooniga. Seda nimetatakse polütsüstiliste munasarjade sündroomiks. Lähemalt selle kohta peatükis 14.

Paljude metaboolse sündroomi all kannatavate inimeste puhul ei jaksa insuliini tootev kõhunääre lõpuks enam oma tööd tõhusalt teha. Veresuhkrutase kerkib veelgi. Siis kasvab haigus üle II tüüpi diabeediks. Metaboolne sündroom ja teist tüüpi diabeet suurendavad paljude haiguste, näiteks südamelihase infarkti, insuldi, vähi, podagra, fibromüalgia ja dementsuse riski.

Peale kõhurasva on metaboolse sündroomi ja teist tüüpi diabeedi riskifaktor ka suitsetamine.


LCHF-liikumine on rohujuure tasandil tekkinud liikumine, mille sõnumit levitatakse suuremalt jaolt blogide ja raamatute kaudu. Selle hinnangul teevad nüüdse aja toitumissoovitused meid haigeks. Suhkru ja süsivesikute asemel soovitavad LCHF-i pooldajad rasva. Sai, riis, pasta ja kartul tuleks vahetada koore, või, õlide ja muna vastu. Ka puu- ja aedvilju valivad nad hoolikalt. Banaanid ja viinamarjad jäävad kõrvale. Nende asemel on brokoli ja lillkapsas, vaarikad ja mustikad.

Paljud teadlased leiavad, et just LCHF-liikumise eelistatud rasv teeb inimesed haigeks. Veresuhkrutase lendab lakke ja suurendab südamehaiguste, vähi, depressiooni ja mõtlemise aeglustumise ohtu.

Naine, kellega mina vestlesin, oli kõige muud kui aeglase mõtlemisega. Ka oli ta oma veresuhkrutaset alandades vähendanud paljude haiguste riski. Ta tundis end ilmselgelt märksa paremini kui siis, kui kaalus üle 100 kilo ja jaksas end vae-vu liigutada. Miks on tema kogemused ühiskonna silmis nii vastuolulised?

Äge arutelu on teaduse arengu loomulik osa

Teadusteoreetik Thomas Kuhn selgitab oma kirjutistes teadusmaailma paradigmasid. Paradigma on maailmapilt, millest teadlased oma katsete tulemuste tõlgendamisel lähtuvad. Paradigma hulka kuuluvad teatud tõekspidamised, mida enamik usub.

Kui selline põhimõtteline tõde osutub hoopis valeks, tekib teaduslik kriis. Teadlased avastavad anomaaliaid, uurimistulemusi, mis ei sobi mõtteviisiga kokku. Vana paradigma pooldajad leiavad sageli, et anomaaliate põhjuseks on vigased katsed. Teadlased, kes hakkavad maailma nägema uuel moel, leiavad, et varem on andmeid valesti tõlgendatud. See viib ägedate aruteludeni, kus vastasleeride esindajatel on raske üksteist mõista.

Üks teadlane, keda kolleegid rängalt karistasid, kui ta julges seada kahtluse alla ühe põhitõe, on materjaliuurija Dan Shechtman. Ta leidis ühe materjali, ühe metallisulami, mille aatomite struktuur ei allunud loodusseadustele. Kui ta oma avastusest rääkis, naersid kolleegid ta välja. Ülemus andis talle ühe õpiku ja palus seda lugeda. Sealt ilmnes, et ta eksib. Kui Dan Shechtman ikkagi alla ei andnud, oli ta sunnitud lausa uurimisrühmast lahkuma. Kahekordne Nobeli preemia laureaat Linus Pauling nimetas teda avalikult „kvaasiteadlaseks“.

2011. aastal sai Dan Shechtman oma teedrajava avastuse eest Nobeli keemiapreemia. Need, mida varem oli peetud loodusseadusteks, olid tühipaljad oletused. Materjaliuurijad arvasid, et nad olid mõelnud loogiliselt, aga tegelikult olid nad mõelnud valesti.

Teadlased, kes Dan Shechtmani juttu tõe pähe ei võtnud, oleksid võinud astuda koos temaga elektronmikroskoobi juurde ja uurida kummalist materjali oma silmaga. Nad oleksid võinud tunda tema tulemuste vastu huvi, enne kui talle hävitava hinnangu andsid. Ent mingil põhjusel ei kipu inimesed niimoodi käituma. Sageli kujundame oma arvamuse juba enne, kui oleme võtnud aega ärakuulamiseks. Meile ei meeldi eriti, kui keegi seab meie teadmisi kahtluse alla.

Tagasi kiviaega

Pärast oma silmade avanemise hetke hakkasin uurima, kuidas on kujunenud hirm halva kolesterooli ees ja praegused toitumissoovitused. Ka tundsin huvi LCHF-dieedi vastu. See käib risti vastu viimase 150 aasta jooksul aset leidnud arengule, mil magususe aste meie veres on aeglaselt, aga vääramatult tõusnud. Valge suhkur muutus üldiselt kättesaadavaks alles 19. sajandi lõpul; 20. sajandi esimeses pooles kasvas tarbimine tohutul kiirusel (erandiks ainult Teine maailmasõda). Samal ajal jahvatati jahu üha peenemaks, riisist ja pastast sai loomulik osa meie toidulauast. 1970ndail tulid toitumissoovitused, et tuleks süüa vähem rasva ja rohkem süsivesikuid. Hakkasime jõuluprae küljest pekki ära lõikama ja meil soovitati süüa päevas 6–8 viilu leiba-saia. Leiva-saia, tangainete, riisi ja pasta tarbimine suurenes. Pealekauba muutus meie töö iseloom üha istuvamaks. Üha vähem veres olevast suhkrust kulub seega lihaste kütuseks. See neljaastmeline rakett on muutnud meie vere üha magusamaks: rohkem suhkrut ja kiiremaid süsivesikuid, vähem rasva ja vähem liikumist.

GI-liikumine (GI tähistab glükeemilist indeksit) on samuti juba pikka aega astunud veresuhkrutaseme tõusu vastu, vahetades kiired süsivesikud, näiteks valge riisi ja kartuli, kehas aeglasemalt lagunevate süsivesikute, näiteks ubade, bulguri ja kinoa vastu. Veresuhkru mõttes taastab GI-liikumine 20. sajandi algusega võrreldava seisu, kus jahu oli jämedam ja tort oli suur luksus, mida ei saanud paljud lapsed isegi oma sünni-päeval. LCHF-liikumine viib meid aga ajas veelgi kaugemale. Nende toitumisviisi võib veresuhkru mõttes võrrelda pigem sellega, mida me sõime küttide ja korilastena, kui elatusime hüljestest, metssigadest, kaladest, juurikatest ja muust, mida metsast ja loodusest leida.

Nii et mis siis õieti juhtub, kui inimesed oma veresuhkru-taset nii drastiliselt alandavad?

Kõige sagedasemad süsivesikutevaese toitumise pooldajatega seotud lood jutustavad kaalukaotusest, valu taandumisest, äkitselt rahunenud õhupallikõhust, väsimuse kadumisest, paremast tujust, stabiilsest veresuhkrutasemest, madalamast vererõhust ja parematest vererasvadest. Muidugi ei käi see kõikide kohta. Osal tekivad jalgades krambid, teistel kõhukinnisus. Aga paljudel paistab ilmnevat mingi positiivne mõju. Ja kuhjade viisi leiab imelugusid, eriti diabeetikutest, kes on saanud oma ravimitest loobuda.

Kas kõik need kogemused on üksainus suur platseeboefekt, mingi ühiskonnas leviv massipsühhoos? Või on mõjudel, mida väidetavalt kogetakse, ka loogiline alus?

Veresuhkur – ämblik haiguse võrgus

Viimastel kümnenditel on teadlaste käsutuses veelgi täpsemad vahendid selleks, et uurida kümnete tuhandete molekulide vastastikust mõju inimkehas. Teadmised on muutunud üha üksikasjalikumaks. Sukeldusin sügavale sellesse tohutusse teadmiste varasalve, et proovida vaadelda Rootsi toitumisdebatti teise nurga alt. Mis juhtub kehas molekuli tasandil?

Muu hulgas olen proovinud mõista, miks on kõhurasv nii ohtlik. Rasvumisega käib kaasas suur ohtlike haiguste võrgustik. See suurendab näiteks südameinfarkti, insuldi, vähi, kõrgvererõhutõve, podagra, fibromüalgia, varase puberteedi ja viljakusprobleemide riski.

Kõikidel nendel haigustel ja probleemidel on tänapäevase toitumisparadigma järgi pisut erinevad seletused. Insult ja südameinfarkt tulenevad toidus olevast küllastunud rasvast. Teist tüüpi diabeet tuleneb liiga suurest rasva- ja suhkrukogusest; kõrge vererõhk suurest soolakogusest; vähk tuleneb rasvumisest, keskkonnamürkidest ja vananemisest; podagra liigsest valgust; laste enneaegse puberteedi põhjuseks on loodusse sattunud hormoone mõjutavad ained.

Nüüd, kui olen uurinud, kuidas molekulaarbioloogia neid haigusi seletab, on hakanud kuju võtma hoopis teistsugune muster. Peaaegu kõikidel rasvumisega seotud haigustel ja probleemidel on midagi pistmist:

1 Veresuhkruga

2 Veresuhkrutaset alandava hormooni insuliiniga

Need kujutavad endast molekulaarset keset kõhurasvadega seotud haiguste võrgus. Normaaljuhul on keha veresuhkru-tase väga täpselt reguleeritud. See ei tohi tõusta liiga kõrgeks ega langeda liiga madalale. Täiskasvanu kehas on veres lahustunud kõigest paari teelusika jagu suhkrut. Niipea kui tase sellest kõrgemaks tõuseb, hakkab kõhunääre eritama hormooni nimega insuliin.

Kui me nüüd oma organismis igasuguste maiustustega veresuhkru- ja insuliinitaset tõstame, siis paistab see pärssivat mitme tundliku süsteemi tööd. Immuunsüsteem hakkab täistuuridel tööle ja kehas tekib põletik. See on seotud nii südameinfarkti, insuldi kui ka Alzheimeri tõvega. Lisaks hakkab tööle süsteem, mis reguleerib keha kasvamist ning see võib muu hulgas selgitada, miks vastsündinud lapsed on suuremad, miks mõnel algab puberteet liiga vara ja miks kõrge veresuhkrutasemega inimeste vähirakud on agressiivsemad.

Toitumise uurimine on aastakümneid keskendunud kaalu alandamisele ning palju on räägitud rasvast ja vererasvast kolesteroolist. Aga nagu see raamat näitab, on meie organism märksa keerukam. Madal kolesteroolinäit ei ole veel sugugi kõik. Tuhanded molekulid on seotud tuhandete teistega ja kõrvalekalded nende koosmõjus on meie tervise seisukohalt otsustava tähtsusega.

Mõistmaks, miks me oleme tänaseks jõudnud just siia, miks tähelepanu keskpunktis on nimelt kolesterool ja miks see ongi meid ilmselt juhatanud valesse suunda, tuleb alustada algusest. Liigume ajas tagasi üle-eelmisse sajandivahetusse.

Low carb high fat – vähe süsivesikuid, palju rasvu. (ingl. k, toimetaja märkus) [ ↵ ]

Бесплатный фрагмент закончился. Хотите читать дальше?