Kust ma pärit olen. Miks ma siin olen. Kuhu ma lähen 2.0. Välismaalase mälestused

Minu muusa, Brigita Nikitina

Ja selle lõppu, ei kohta ega nende piinamist ei tea keegi;

(Õpetus ja lepingud, 76:45)

© Valentin Ruzanov, 2021

ISBN 978-5-0055-3423-1

Создано в интеллектуальной издательской системе Ridero

Pikk päev, kõrvetav päike ja kollane liiv. Ma olen väga väsinud. Kõrgelt. See oli pikk teekond ja tagasiteed pole. Tunni või pooleteise pärast olen koloonias ja kõik saab korda. Ja minuga, kolooniaga ja nendega, kelle pärast ma läksin. Loomulikult saab kõik korda, sest me pole mitte millegi jaoks valinud kõige tugevamat – seda, kes suudab kõigest üle saada ja päästa need, kes jäävad baasi ja on määratud ootama. Oot on see, mida ma pean nüüd tegema, ja kui kevad on ohutu, siis kustutan janu.

Kollased silmad otsivad ja ei leia midagi, nad sulguvad ja avanevad uuesti.

Liiv mu silmis muudab mind teravamaks, kuid kui ma ei leia ohutut lähenemist allikale, võib see olla ohtlik. Ma vajan vett. Ma ei saa ilma veeta elada. Võib -olla proovige teda siit lähedalt leida. Liivas. Ja mis, veteranid ütlesid, et see juhtus. Kõik, mida ma vajan, on üks molekul. Kaks vesinikku, üks hapnik. Kaks vesinikku, üks hapnik… Kaks vesinikku…

Punane keel ulatub suust välja. Retseptorid muutuvad aeglaselt roheliseks ja kaetakse kilega.

Üks hapnik… Mul on vaja ainult ühte molekuli, muidu… Kaks vesinikku, üks hapnik…

Must nina teeb mitu kramplikku hingetõmmet, silmad lähevad suureks.

Vastasel juhul ei leia ma suunda.

Põrge!

Piinades peidan pea liiva alla, et mitte valu tunda.

1. SULETUD

– Kus sa selle kirjutasid? – lõi poiss mulle õlale ja ajas naeratuse sirgu. Kõhklesin, kuid siiski ümber pöörates, head latti märgates, otsustasin end mitte ära anda.

– MA OLEN?

Pärast mõtetes seismist võttis tüüp välja väikese raamatu. Pöörates üht lehte teise järel, hakkas ta valjusti lugema.

– Ja kes sa tegelikult oled?

«Kurat,» lõi kutt raamatu pauguga kinni.

– Ja mida sa siit otsid?

Poiss vaatas uuesti raamatut. – Siin on kirjas…

Kunagi ei tea, mis seal kirjas on. Tulge aga võõrasse linna, pange lips külge ja minge sellisel kujul tänavale. See on liiga palju!

– Kas sa kuuled mind?

Ma kuulan. Ma kuulan. Ja otsin ka teed baari.

– Kuidas sa sellest aru saad?

– Sa solvusid. Ta ei tulnud. Mees raamatuga. Merevaigu silmad.

(Unistused)

2. E = MV ^ 2/2

Niisiis, kuu esimesel päeval, olles kogunud kõik vajaliku, asusin teele. Kodust lahkudes lülitan telefoni välja ja komistan üle marmorikivi. «Siin on kambrid…»

Pöörates kivikest kätesse, viskan selle kergelt oma seljakotti. Minu kavatsused on kõige tõsisemad.

– Kas sa ootad kedagi?

Võttes taskust nikli, viskan selle reklaamialusele.

– Las ma räägin varandusi.

Sirutan oma käe. Ma naeratan hea tuju peale.

– Sinu rong, mustlane!

– Nyis¹.

(Kirss)

3. ZOMBID

Pärast õnnetust astun autost välja. Ma ei näe midagi. Lööksin pea vastu lauda.

«Z rajoon».

Olles avastanud ebameeldiva lõhna, uurin ümbrust. Ashdvao taim. Jõgi. Olles toppinud oma seljakotti jalgade all lebava kruusaga, ronin üles teisele korrusele puhkama. Metroo helid äratavad mind pooleldi unest.

– Järgmine jaam on Park Kultury.

– … ja puhake, – pabistan, puistates jooksu pealt vääriskruusa laiali.

(Kaevaja)

4. JUHT

– Kui kellelgi pole midagi öelda, võime jätkata abieluliidu sõlmimist.

– Las nad suudlevad kõigepealt.

– Ei, las nad kirjutavad kõigepealt alla.

Olles mõnda aega publikut jälginud, lahkun hoonest ja ütlen kutsarile, et ta viiks mu kihlatu juurde.

«Ma tean seda teed,» ärkab kutsar ellu.

– Tõde?

– Atosh!

Hobused lendasid üles. Tahtsin ka lisada: «sõida kiiremini», kuid mind tõmbati sellise jõuga, et vaevalt jõudsin seljakoti haarata. Tundmatu märgiga poest mööda lennates suutsin vaevu kutsarile edasi anda, et peaksime siin kindlasti peatuma.

Paar sõna toimuvast

Pärast ootamatut kohtumist asub edasipüüdlik kirjanik rännakule. Mälestustest ajendatuna lahkub ta kodust, püüdes kaotatut tagasi saada ja tundmatut võita.

AEG: kiirendatud

KULTUUR: küberstaim

RIIDED: põll ja pütagoorlane

MORAALNE: – (kriips)

5. GOLD SPUR

Laupäeval, kell 18.00.

– Tere. Soovime teiega kohtuda. Teiega üksi. Restoran «Zorotaya Spora…» Sporrra… Golden Spur. Seitse pi um. OKEI?

Vaatan aeglaselt noodivihikuid ja lahkun muusikapoest. Detsembrikuu lumi näos. Auto klaasipuhastid valgusfoori juures. Seal on ülekäigurada, pool tundi kesklinna läbivat teed ja oma elu riskides ületan tee «Spuri» ees. Restorani sissepääsu juures oleval pingil on kaks külmunud kuju.

– Halloween!

– Tere! Olete siiski natuke vara.

– Meile meeldib selline ilm. Sa oled ka vara.

– Jalutasin lihtsalt ringi.

Elektro-jazzi helide saatel läheme restorani, kus ma pole kolmkümmend aastat käinud. Siis oli see lihtsalt kohvik, mis ahvatles noori jaapani koomiksite demonstratsiooniga äsja ilmunud videopleieritel.

– Mida sa tellid?

– Ma olen vegan.

– Mis põhjustel?

– Eetiline.

Ameeriklased tellivad ilma märki näitamata ka taimetoite: borši, praetud kartuleid, salatit ja vett.

– Sa juhid tervislikku eluviisi. Kas sa ei taha suitsetamisest loobuda?

– Ma ei taha.

– Kas olete kõigega rahul?

– Jah.

– Kas sa oled kunagi armastanud?

– Kaks korda. Esimene abiellus teisega. Kõik kontaktid alates teisest kadunud.

– Noh. Peate parem välja nägema!

Veel pool tundi kiirustamata vestlust ja isegi naaberlauad õpivad tundma minu nooruslikku unistust – mängida New Yorgis džässi, tolleaegseid venekeelsete käsiraamatute puudumist ja minu huvi inglise keele vastu. Minu ennastsalgava loo inglise keeles katkestab ühe ameeriklase ootamatu märkus:

– Tere õhtust!

Välismaalase pilku järgides pööran ümber. Näen kahekümneaastase ettekandja põlevaid silmi, kes seisavad märkamatult mu selja taga, sellised silmad on publiku hulgas, kui esitate improvisatsiooni ajal virtuoosseid lõike.

– Tere õhtust! – ettekandja, mõnevõrra piinlik ja kerge naeratus näol, jälgib, kuidas mina, suu lahti, pööran pilgu taas ameeriklaste poole.

– Sa pead parem välja nägema! Nad noogutavad.

(Detsember)

Öö. Rasketesse mõtetesse sukeldununa kõnnin mööda kiirteed. Selle betoonkoletise ehitas printsessi viimane kosilane spetsiaalselt kiireks sõiduks ja sagedasteks kohtinguteks temaga. Kuid kohalike elanike sõnul on lühim tee vürstiriiki raudne. Ja paljud, nagu mina, valisid selle tee.

– Hei! See on minu lõuend, – pikk, kõhn tüdruk, nahktagis, takistas mu teed.

– Edasi on kahvel. Võib -olla läheme laiali.

– Rööpaid on ainult kaks.

– Aga magajaid on palju!

– Tuhk Leedu nyasuprantule.

– Ja ma saan temast väga hästi aru.