Jutte siit ja säält

Tekst
iOSAndroidWindows Phone
Kuhu peaksime rakenduse lingi saatma?
Ärge sulgege akent, kuni olete sisestanud mobiilseadmesse saadetud koodi
Proovi uuestiLink saadetud

Autoriõiguse omaniku taotlusel ei saa seda raamatut failina alla laadida.

Sellegipoolest saate seda raamatut lugeda meie mobiilirakendusest (isegi ilma internetiühenduseta) ja LitResi veebielehel.

Märgi loetuks
Šrift:Väiksem АаSuurem Aa

Selle raamatu valjaandmist on toetanud Siseministeerium ja Varjupaiga-, Rande- ja Integratsioonifond (AMIF).

Toimetanud ja korrektuuri lugenud Mari Peegel

Kujundanud Maarja Mark ja Henri Eelsaare, Printwise

Teksti autor Brigitta Davidjants

Fotod Annela Samuel

ISBN 978-9916-4-0450-8

Eesti Pagulasabi

www.pagulasabi.ee

Tallinn, 2021

E-raamat OÜ Flagella

Lood

Nuriyan. Dagestan .

Jenny. Nigeeria

Kyuho. Lõuna-Korea

Said. Tadžikistan

Shorok. Süüria

Margarit. Armeenia.

Vassili. Venemaa

Efren. Mehhiko

Khatoon ja Behnam. Iraan

Saateks

Sellest raamatust leiab üheksa sel sajandil Eestisse jõudnud inimese loo. Nad räägivad, mis täpselt neid siia tõi, milline on see paik, kust nad tulevad, ning kelleks nad end peavad.

Viimased aastad on Eesti Pagulasabi korraldanud üle Eesti üritustesarja “Saame tuttavaks!”. See toob Eesti eri otstes kokku siinsed välismaalased ja kohalikud, et valmistada koos süüa, õppida tantsima, vestelda maailmaasjadest ja tutvuda. Miks me neid üritusi teeme? Sest mõnikord tekitavad siia jõudnud inimesed Eesti elanikes ebamugavust ja hirmu. Et neid hirme maandada, tasub omavahel paremini tuttavaks saada.

Just samal põhjusel sündis ka see raamat. “Jutte siit ja säält” toob kokku inimesed üle terve maailma, et jutustada enda lugu, aga mõtiskleda ka filosoofilisemate teemade üle, nagu näiteks identiteet. Identiteet on üks kummaline asi. Mõnele inimesele ei valmista see eriti küsimusi – ja hea on! Mõnele teisele võivad aga pealtnäha lihtsad küsimused, nagu rahvus, sugu ja usuline kuuluvus, tekitada lõputult peamurdmist. Ka mitmed selle raamatu kangelased on jõudnud Eestisse, sest nad on olnud oma kaasmaalastest nii erinevad, et elu kodus on muutunud neile ohtlikuks. Või siis ei ole nad nõustunud mõtlema niimoodi, nagu nõuab neilt koduriik.

Inimestega kohtudes ja rääkides sain kinnitust veendumusele, et inimloomus on universaalne. Ei ole vahet, kas tulla Nigeeriast või Dagestanist, lõpuks vajavad kõik turvatunnet. Õige mitme loo kangelasel polnud kodus enam turvaline. Sel määral, et tuli kodust põgeneda.

Eks Eestisse jõudmise põhjuseid oli teisigi. Mõne inimese tõi Eestisse hoopis armastus, teisi hoiab siin paigal kohalike introvertne meelelaad. Mõelda vaid – lapsest saati on meile räägitud, kui paha see on, et meie inimesed oma tundeid ei väljenda! Nüüd tuleb välja, et leidub neid, kes meie alalhoidlikku vaikimist hoopis hindavad ja sellega samastuvad.

Tagantjärele olen ma väga tänulik, et inimesed avasid mulle

koduuksed ja olid valmis jagama oma lugusid. Loodan väga, et raamatu lugejad leiavad siit midagi tuttavat, aga samas ka uut ja põnevat. Muide, iga loo lõpust leiate jutustajate kodumaalt pärit retsepti, mida nad lahkelt teiega jagavad. Nii et mis muud kui head lugemist ja toredat kokkamist!

Head lugemist!

Brigitta Davidjants, lugude koguja


Nuriyan

Mina olen Nuriyan ja ma tulin Eestisse Dagestanist.

See on Venemaa suurim regioon Põhja-Kaukaasias, mida kõik teavad ainult seetõttu, et see asub Tšetšeenia kõrval. Paljud eestlased tulevad minu Kurze kohvikusse ja ütlevad – aa, Usbekistan, Turkmenistan! Ja siis üllatuvad – aga kus on Dagestan? Ma siis ütlen, et Gruusia kõrval, Kaspia mere ääres.

Rahvuse poolest olen ma pool lakk ja pool tšetšeen. Dagestanis antakse rahvust edasi isaliini pidi, nagu üldse postsoveti maailmas. Nüüd kirjutavad mulle Instagramis väga paljud tšetšeenid, et miks ma määratlen end lakina, kui mu isa on tšetšeen. Nad ju näevad, et mu menüüd on laki keeles. Ma ei vasta neile midagi, sest mu isa hukkus, kui olin üheaastane, ja ma ei mäleta teda. Ma kasvasin lakkidega, oma ema perega.

Ometi olen ma käinud mõned aastad isegi tšetšeenikeelses koolis, ma mõistan seda keelt, kuigi ei oska seda rääkida. Ja passi järgi olen ma tšetšeen. Kakskeelsed lapsed võisid valida isa või ema rahvuse. Mina valisin isa oma. Kuid laki keel on mulle lähim, sest selles keeles räägin ma oma emaga.

Kui meenutan lapsepõlve, siis meenub mulle suur õu ja palju kodutöid. Siin kohvikut pidades on mul samasugune õu. Meil oli suur aed, kus kasvas murelipuu. Ronisin alati kõrgele üles ja peitsin end okste varju. Sõin seal mureleid ja valvasin, et keegi ei otsiks mind ega kutsuks midagi tegema. Aga teised hõikusid: “Nuriyan!” Kui minu poeg tuleb koolist, siis ta õpib ära ja tal on vaba aeg. Mina tulin koolist, valmistasin lõunat ja õppisin, aga jalutama ei läinud. Jalutama läksin siis, kui kodus polnud vaja teha mõnda kodutööd, aga neid on Dagestanis alati. Ja ega tüdrukutel olnudki Põhja-Kaukaasias erilist jalutamist. Jalutasid enda õues või läksid naabermajja sõbrannale külla.

Maja lähedal oli meil jõgi. Seal me siiski jalutasime ja ujusime. Ja kaklesime tšetšeeni poistega, sest vastaskaldal oli juba Tšetšeenia. Neil ei käinud tüdrukud ujumas, nemad olid religioossemad ja suletumad. Seal jõe kaldal nägid nad siis laki tüdrukuid ja püüdsid meiega tutvust sobitada ning sellest algasid kaklused. See oli alati nii. Isegi praegu, kui sõidan täiskasvanud naisena Dagestani ja lähen jõe äärde, on mul selline tunne, et kohe hakkab pihta. Väiksena kaklesime, sest olime lapsed. Suuremana kaklesime, sest olime tütarlapsed ja meeldisime noormeestele. Kogu elu oli võitlus.

* * *

Mu ema teadis, et haridus on oluline ja meil olid alati kodus raamatud. Mul oli kombeks süüa lugedes – lugesin kas või nõukogude entsüklopeediat. Olid prioriteedid. Mulle meeldis kohutavalt ka koolis. Olin seal kõige moodsam, sest mul olid vanemad õed. Aga ma õppisin ka hästi ning olin väga aktiivne ja loov.

Ema kasvatas üksinda viite tütart. Tal polnud meest ja meil ei olnud erilisi luksusi. Kas mäletad, kuidas meie lapsepõlves olid lastel kõikvõimalikud mänguehted? Aga meil kasvavad Dagestanis astelpajud. Nad on meil hallid. Kasvavad alati vee lähedal ja neil on magusad marjad. Käisime neid seal söömas ja nende sees on pruunid kivid valgete triipudega. Keetsime neid kodus, et need kivikesed läheksid pehmeks ja neid saaks nõelaga läbi torgata. Nii saime neist endale kaelakeed teha. Õppisin selle nipi naabritüdrukult.

Mu õed on minust vanemad. Kõige vanema õega on mul vahet kaheksa aastat, nii et sisuliselt kasvasin ma üles üksi. Me oleme alati olnud väga lähedased. Ema kasvatas meid nii, et meil pole isa ega venda, meil oleme ainult meie. Meil on subordinatsioon – Kaukaasia peredes kuulab noorem vanemat. Kui mu õde mind õpetab, siis mõtlen enne kolmsada korda, kuidas talle öelda, et olen suureks kasvanud.

Lapsena oli isata raske. Ma nägin ju, et teistel on isad, kas või aknast, kuidas naabrilaps kallistab oma isa. Mäletan, kuidas küsisin seitsme- või kaheksa-aastasena emalt, et miks see nii on, ma ju tahan ka isa. Ja ema hakkas nutma. Kaukaasias pead sa tüdrukuna elama nii, et keegi ei ütle su kohta midagi halba, sest inimesed kardavad metsikult kuulujutte. Kui sul on vend või isa, siis too karistab halvasti ütlejat. Meil ei olnud sellist inimest – ja jumal tänatud! Mina ja mu õed saime kõik hariduse ja nüüd elame maailma eri punktides. Ja see on lahe, et keegi meist ei ela neis Dagestani stereotüüpides. Kui meie isa oleks elus, siis oleks see muidugi tohutult ilus, aga ilmselt oleks meil kõigil statistiliselt keskmine tšetšeeni pere ning vaevalt meist keegi praegu siin istuks. Ma olen õnnelik, et mu elu on välja kukkunud just sellisena, isegi kui seal on see kurb isa kaotuse hetk.

Mu emal oli ülimalt huvitav elu. Ta töötas kogu aeg nii paljudel eri kohtadel, et ma praktiliselt ei näinudki teda. Ma ei mäleta näiteks, et ema oleks meile hommikusööki valmistanud. Mäletan, et mõnel harval talvisel hetkel keetis ta teed. Mul pole siiamaani harjumust süüa hommikusööki. Kuni vanem õde kasvas suureks ja hakkas ema aitama, oli mu ema elus ilmselt kohutav etapp. Ema viimasest tööst mäletan, et ta kandis malahhiidivärvi kostüümi ja pani saadikumärgi rinda – ta oli rajoonisaadik. Varem oli ta rentinud maad. Me aitasime tal müüa vilja ja maisi. Kurat, pidevalt olid põllutööd!

Mu ema on väga armastav, aga kui ta midagi otsustab, hoiab ta sellest väga rangelt kinni. Aga kui ta polnuks selline, siis poleks meist ka midagi tulnud. Ta vennad Dagestanis ju pakkusid, et ta annaks meid lastekodusse. Dagestanis pole vanadekodusid, aga on lastekodud. Mõtle, milline silmakirjalikkus! Ema räägib siiamaani pisarais, kuidas ta vend tuli, et “sul on viis tütart – anna nad lastekodusse”. Ema soovitas tal seepeale iseennast lastekodusse anda. Ta oli kohutavalt uhke ja tegi kõik, et sugulastest mitte sõltuda. Ta oli ju isegi halvas seisus, sest läks mehele tšetšeenile. Nii et me kõik pidime sünnist saati olema isiksused.

 

* * *

Minu kodukülast jooksis Tšetšeenia ja Dagestani piir. Kui algas esimene Tšetšeenia sõda, istusime parajasti füüsika tunnis. Kolmkümmend inimest pinkide taga. Juba kuu varem tekkisid kuulujutud, et Itškeeria Tšetšeeni Vabariik tahab Venemaast eralduda. Aga Venemaa ei lase ja tuleb sõda. Sa oled 14aastane ja elad oma rahulikku elu – ning korraga sõidavad mööda su koduteed tankid, veetakse rasketehnikat, tiirutavad helikopterid...

Tekib väga ärev tunne. Meil olid viinamarjapõllud. Siis öeldi meile, et sinna ei tohi enam minna, sest need on mineeritud.

Lõpuks harjud selle ärevusega ära. Aga ühel päeval olime füüsika tunnis ja kuulsime, et helikopter on väga lähedal. Istume seal – meil on suured aknad – ja näeme, et midagi musta lendab mööda. Ja selline plahvatus! Meie vaatasime õpetajat, kool oli sada meetrit kodust, ja õpetaja röögatas: “Pikali!” Aga kes siis enam pikali oli. Voolasime kõik koolist välja. Jooksin koju ja nägin, et ema jookseb mulle vastu, kuulsin, kuidas mu süda peksab, karjusin: “Ema! Mis see oli?!” Ema vastu, et ei tea. Ja siis näeme, et needsamad helikopterid on meie maja kohal ja pommitavad 800 meetrit üle jõe Tšetšeeniat. Järgmised neli aastat käid sa koolis ja elad oma elu, aga tegelikult elad sõjas.

Noorte komandöride ja sõdurite ning kohalike tüdrukute vahel tekkisid suhted. Tehti ka kaubavahetust. Sõdurid andsid inimestele oma puukaste – neist sai kõiksugu asju ehitada – ja kohalik rahvas andis vastu toitu. Ükskord oli mu naabril käimas kaubavahetus. Tulin just koolist koju, kui algas tulistamine. Meie naaber ostis kaste, aga selles sõjas oli väga tähtis võtta venelastest sõjavange.