Kesköö PaleeTekst

Loe katkendit
Märgi loetuks
Kuidas lugeda raamatut pärast ostmist
  • Lugemine ainult LitRes “Loe!”
Šrift:Väiksem АаSuurem Aa

Carlos Ruiz Záfon
Kesköö Palee


Originaali tiitel:

Carlos Ruiz Zafón

El Palacio de la Medianoche

Planeta

2016

Toimetanud ja korrektuuri lugenud Inna Lusti

Kujundanud Liis Karu

© Carlos Ruiz Zafón 1994; Corelliana LLC 2017

© Tõlge eesti keelde. Kai Aareleid, 2019

ISBN 978-9985-3-4766-9

e-ISBN 9789985348062

Kirjastus Varrak

Tallinn, 2019

www.varrak.ee

www.facebook.com/kirjastusvarrak

Trükikoda OÜ Greif

Mari Carmenile


Autori märkus

Armas lugeja!

„Kesköö Palee” on minu teine romaan ja see ilmus Hispaanias 1994. aastal. Need, kes on lugenud mu hilisemaid raamatuid „Tuule vari” või „Ingli mäng”, ei pruugi teada, et minu neli esimest raamatut avaldati alguses noorteromaanidena. Ehkki need on peamiselt suunatud noorele publikule, lootsin, et need köidavad igas vanuses lugejaid. Püüdsin neid raamatuid luues kirjutada selliseid romaane, mida ma ise noorukieas lugeda oleksin tahtnud, aga mis pakuksid mulle endiselt huvi ka kahekümne kolme, neljakümne kolme või kaheksakümne kolme aastaselt.

Aastaid olid need raamatud õiguslike vaidluste „lõksus”, ent nüüd võivad nende üle heameelt tunda lugejad kõikjal maailmas. Õnneks on need varajased romaanid kohe ilmumisest saadik saanud hea vastuvõtu nii noortelt kui ka neilt, kes polegi enam nii noored. Mulle meeldib mõelda, et jutuvestmisel ei ole vanusepiiranguid, ja ma loodan, et inimestel, kes loevad mu täiskasvanutele mõeldud romaane, tekib ahvatlus teha tutvust ka nende maagia, müstika ja seikluse lugudega. Ja lõpetuseks loodan, et mu noortelood pakuvad lugemisnaudingut ka kõigile uutele lugejatele, kes alles alustavad oma seiklusi raamatute maailmas.

Ohutut reisi!

Carlos Ruiz Zafón Veebruar 2010

Mitte ealeski ei unusta ma ööd, kui Kalkutas sadas lund. Püha Patricku lastekodu kalender näitas 1932. aasta maikuu viimaseid päevi ning seljataha oli jäänud üks kuumemaid kuid, mida see paleede linn mäletas.

Iga mööduva päevaga ootasime nukruse ja hirmuga saabuvat suve, mil pidime saama kuueteistaastaseks ning mis pidi tähistama meie lahkumist, ja seega pidi laiali minema ka Chowbari Selts – seitsmeliikmeline salaselts, mis oli meile lastekoduaastatel varju pakkunud. Seal me kasvasime, ainsaks perekonnaks me ise ja ainsateks mälestusteks lood, mida jutustasime varavalgeni lõkke ümber Cotton Streeti ja Brabourne Roadi nurgal asuva vana mahajäetud maja sisehoovis, varemetes majahiiglases, mille olime ristinud Kesköö Paleeks. Toona ma veel ei teadnud, et see on viimane kord, kui näen paika, mille tänavatel olin kasvanud ja mille nõidus on saatnud mind tänaseni.

Ma ei naasnud kunagi Kalkutasse, ent olen alati pidanud kinni lubadusest, mille andsime üksteisele Hugli jõe ääres: lubadusest mitte kunagi unustada sündmusi, mille tunnistajaks me olime. Aastad on mind õpetanud nende päevade jooksul toimunut kalliks pidama ja hoidma alles tollest äraneetud linnast saabunud kirju, mis on toitnud minu mälestuste leeki. Nõnda sain teada, et meie kunagine palee lammutati ning selle tolmust kerkis kontorihoone, ja et Püha Patricku lastekodu juhataja härra Thomas Carter lahkus meie seast, olles veetnud oma elu viimased aastad pimeduses pärast tulekahju, mis temalt igaveseks nägemise võttis.

Aegamööda sain teada, kuidas kogu toonane ümbrus tasapisi kadus. Selle otsekui iseennast õgiva linna raev ning petlik aeg kustutasid viimaks kõik jäljed Chowbari Seltsist ja selle liikmetest.

Nii tuli mul õppida elama, saatjaks hirm, et see lugu lähebki kaotsi, kuna pole kedagi, kes seda jutustaks.

Just mina – kõige ebasobivam inimene seda ülesannet täitma – olen saatuse iroonilisel tahtel see, kes tolle loo jutustab ning toob päevavalgele saladuse, mis nii sidus kui ka lahutas meid palju aastaid tagasi Jheeter’s Gate’i raudteejaamas. Parema meelega oleksin näinud, et selle loo päästab unustuse hõlmast keegi teine, aga taas kord näitas elu, et minu roll on olla tunnistaja, mitte peategelane.

Kõik need aastad hoidsin Beni ja Roshani harvu kirju alles, säilitasin neid kui dokumente, mis heidavad valgust meie salaseltsi liikmete käekäigule, ning ikka ja jälle lugesin neid oma kabinetiüksinduses valjusti üle. Võib-olla sellepärast, et mingil moel ma tajusin, kuidas fortuuna oli just minust teinud meie kõigi mälestuste hoidja. Võibolla sellepärast, et ma taipasin, kuidas meist seitsmest oli minus kõige rohkem nappinud riskijulgust, kartmatust ja uljust ning seega olin mina kõige tõenäolisem ellujääja.

Selles vaimus ja lootuses, et mälu ei vea mind alt, püüan uuesti läbi elada müstilised ja kohutavad sündmused, mis leidsid aset nende nelja lõõskava päeva jooksul 1932. aasta mais.

Kerge ülesanne see ei ole ja ma palun heatahtlikelt lugejatelt andestust oma kohmakate sõnade pärast, kui püüan seda sünget Kalkuta suve minevikust ellu äratada. Olen andnud endast parima, et tõde taastada ning naasta nende segaste sündmuste juurde, mis vormisid vältimatult meie saatust. Nüüd ei jää mul muud üle kui lavalt lahkuda ja lasta tõsiasjadel enese eest kõnelda.

Mitte ealeski ei unusta ma hirmu oma sõprade nägudel tol ööl, kui Kalkutas sadas lund. Aga nagu mu sõber Ben mulle kunagi õpetas, on lugu alati kõige parem alustada algusest…

Pimeduse tagasitulek

Kalkuta, mai 1916

Udust, mis tõusis Hugli jõe pinnalt otsekui läppunud needus, ilmus veidi pärast keskööd nähtavale paat. Masti külge kinnitatud võbeleva laterna nõrgas kumas paistis paadininas istuv keepi mässitud mees, kes sõudis vaevaliselt vastaskalda suunas. Kaugemal ida pool, Maidani pargis, kõrgus Fort Williami kindluse kontuur tuhakarva pilvevaiba all, mähkunud tänavalaternate ja lõkete lõpmatusse valguskumasse, mis paistis nii kaugele, kui silm ulatas. Kalkuta.

Mees peatus mõneks hetkeks hinge tõmbama ja silmitses Jheeter’s Gate’i raudteejaama siluetti, mis hakkas kaduma jõe vastaskallast varjavasse pimedusse. Iga meetriga, mis ta udus edasi liikus, sulas terasest ja klaasist jaam üha enam kokku kõigi teiste hoonetega, milles võis aimata unustatud hiilgust. Tema pilk rändas tolles mausoleumide tihnikus, mille marmor oli aastakümnete pikkusest hooletusse jäetusest mustaks tõmbunud ning mille seintelt, kunagi kaetud ookri, sinise ja kullaga, oli raevukas mussoon värvid maha kiskunud, nii et need olid nüüd hägused nagu tiigis laiali valguvad akvarellid.

Üksnes kindel teadmine, et tal on elada jäänud vaid mõni tund, võib-olla mõni minut, lasi tal edasi liikuda ning jätta sellesse äraneetud paika maha naine, keda ta oli lubanud kaitsta omaenese elu hinnaga. Kui leitnant Peake tol ööl vana jõepaadiga viimast korda Kalkutasse sõudis, pühkis varastel koidutundidel saabunud vihm minema iga viimse kui sekundi tema elust.

Paadiga kalda poole heideldes kuulis leitnant paaditeki alla peidetud laste nuttu. Peake heitis uuesti pilgu selja taha ja nägi, et teise paadi tuled vilguvad vaid sajakonna meetri kaugusel, hakates talle järele jõudma. Ta kujutas juba ette, kuidas tema tagaajaja naeratab, nautides oma saagi jahtimist. Järele andmata.

Ta jättis tähelepanuta laste külma- ja näljapisarad ning pühendas kogu järele jäänud jõu sellele, et paat kaldale tüürida, sinna, kus jõgi andis teed läbitungimatule ja tontlikule Kalkuta tänavate labürindile. Kahesajast aastast oli piisanud, et muuta Kalighati ümber kasvav tihe džungel linnaks, kuhu isegi Jumal poleks söandanud oma jalga tõsta.

Mõne minutiga päästis ähvardavalt linna kohal rippunud torm valla kogu oma raevu. Umbes aprilli keskpaigast kuni küpse juunini närbus linn niinimetatud vananaistesuve küüsis. Temperatuur tõusis siis 40 kraadini ja õhk oli niiskusest läbi imbunud. Kui aga saabusid äikesetormid ja taevast sai otsekui lahinguväli, võis termomeetri näit mõne hetkega kolmkümmend kraadi langeda.

Jõe kohal kõikuvat poolmädanenud maabumissilda varjas vihmakardin. Peake ei peatunud enne, kui tundis, kuidas paadikere vastu kalurite randumissilla tugiposte põrkas. Alles siis torkas ta kinnitusvaia kaldamudasse ja kiirustas tekki mässitud laste juurde. Kui ta lapsed sülle tõstis, imbus nende nutt öösse nagu kiskjat ligi meelitav saaklooma veri. Peake surus pambu vastu rinda ja hüppas kaldale.

Läbi vihaselt langeva tiheda vihmakardina võis näha, kuidas teine alus läheneb aegamisi rannale nagu matusepargas. Hirmunud Peake jooksis Maidani parki ääristavate tänavate suunas, kus asus linnajagu, mida sealsete privilegeeritud elanike – enamjaolt brittide ja teiste eurooplaste järgi – tunti kui Valget Linna.

Temas elas vaid üksainus lootusesäde laste päästmiseks, aga Põhja-Kalkuta südameni ja Aryami Bosé majani oli ikka veel palju maad. Too vana daam oli ainuke inimene, kes oleks teda tol hetkel aidata saanud. Peake peatus hetkeks ja puuris pilgu Maidani süngesse laotusse, otsides kauget kuma tänavalaternatest, mis märkisid vilkuvate tähekestena linna põhjaosa. Pimedad, tormi rüütatud tänavad oleksid tema kõige turvalisem peidupaik. Lapsi kõvasti süles hoides asus leitnant Peake uuesti teele, ida suunas, kus ta lootis leida varju südalinna paleetaoliste ehitiste vahel.

 

Mõni hetk hiljem peatus teda jälitanud must pargas kai ääres. Kolm meest hüppasid kaldale ja sidusid paadi kinni. Väike kajutiuks avanes ja musta keepi mässitud tume kogu astus vihmast välja tegemata üle maabumistrepi, mille mehed olid kaldalt alusele seadnud. Astunud kaldale, sirutas ta mustas kindas käe, osutas sinnapoole, kuhu Peake oli kadunud, ja tema nägu kõverdus naeratuseks, mida keegi tema meestest tormis ei märganud.

Läbi Maidani vonklevast pimedast teest, mis tegi ringi ümber kindluse, oli piitsutavas vihmasajus saanud mudane mülgas. Peake’ile meenus ähmaselt, et see kant oli talle tuttav ajast, kui ta kolonel Llewelyni alluvuses tänavavõitlusi pidas, kuid see toimus päise päeva ajal ja hobuse seljas koos verejanulise ratsaväeeskadroniga. Saatuse iroonia viis ta nüüd samasse kohta, mille Clive oli 1758. aastal lasknud puhtaks teha, et Fort Williami suurtükid saaksid igas suunas vabalt tulistada. Ainult et seekord oli sihtmärk tema.

Leitnant tormas puudesalu suunas, tundes, kuidas pimeduse varjust jälgivad teda Maidani ööelanike vaikivad pilgud.

Ta teadis, et keegi neist ei astuks tema teele ega püüaks rebida temalt keepi või tema süles nutvaid lapsi. Selle paiga nähtamatud elanikud ilmselt tundsid surma hingust, mis tihedalt tema kannul püsis ning mitte ükski hing ei söandanud tema jälitaja teele astuda.

Peake hüppas üle piirdeaia, mis eraldas Maidanit Chowringhee Roadist, ja astus Kalkuta peamisele tuiksoonele. Majesteetlik puiestee oli rajatud kunagisele teerajale, mis kõigest kolmsada aastat tagasi oli läbinud Bengali džunglit ning viinud lõunasse Kali templi juurde Kalighatis, mis oligi linnale nime andnud.

Kalkuta öös tavaliselt ringi luusiv inimsülem oli vihma tõttu varju tõmbunud ja linn nägi välja otsekui hiiglaslik ja räpane hüljatud turg. Peake teadis, et vihmakardin, mis kätte jõudnud öös vaadet hägustas ja talle varju pakkus, võis kaduda niisama ruttu, kui oli ilmunud. Ookeanilt Gangese deltasse saabuvad tormid liikusid kiiresti edasi põhja või ida suunas, olles oma puhastava tulvavee Bengali poolsaarel valla päästnud ning jätnud endast jälgedena maha udu ja üleujutatud tänavad, mille räpastes lompides mängisid lapsed, vöökohani vees, ja kuhu vankrid kinni jäid nagu madalikule jooksnud laevad.

Leitnant jooksis mööda Chowringhee Roadi põhja poole, kuni tundis, et jalad ei kuula enam sõna ja lapsed on muutunud raskeks ning püsivad hädavaevu süles. Läbi sametise vihmarüü võbelesid peaaegu sealsamas põhjapoolse linnaosa tuled. Ent Peake teadis, et kaua ta sellist tempot enam hoida ei suuda ja Aryami Bosé majani oli ikka veel tükk maad. Tal tuli peatus teha.

Ta seisatas, et tõmmata hinge vana tekstiililao trepialuses, ümberringi hoone seintel ametlikud sildid kuulutamas lao peatset lammutamist. Ta mäletas ähmaselt, et oli aastaid tagasi seda kohta üle vaatamas käinud, pärast seda, kui üks rikas kaupmees oli teatanud, et seal asuvat kurikuulus oopiumiurgas.

Nüüd meenutas laguneva trepi vahelt voolav sopane vesi sügavast haavast lahisevat tumedat verd. Paik tundus tühi ja hüljatud. Leitnant tõstis lapsed oma näo ligi ja vaatas nende mõistmatutesse silmadesse: enam nad ei nutnud, vaid värisesid külmast. Tekk nende ümber oli läbimärg. Peake võttis nende tillukesed käed oma pihkudesse, lootes neile natuke sooja anda ja pidades samal ajal trepi vahelt silmas Maidani poolt tulevaid tänavaid. Tal polnud enam meeles, kui mitu palgamõrtsukat tema tagaajaja oli palganud, kuid seda ta teadis, et tema revolvris oli alles ainult kaks padrunit – kaks padrunit, mida tuli kasutada nii targalt kui vähegi võimalik –, ülejäänud oli ta jaama tunnelis ära tulistanud. Ta mässis lapsed kuivema tekinurga sisse ja, leidnud laohoone seinaõõnsusest lapikese kuiva põrandat, pani nad mõneks ajaks maha.

Peake võttis revolvri kätte ja pistis aeglaselt pea trepi alt välja. Lõuna pool nägi inimtühi Chowringhee Road välja kui etenduse algust ootav tontlik näitelava. Leitnant teritas pilku ja tundis ära Hugli jõe vastaskalda kauge tulederea. Teda ehmatasid kiirustavad sammud märjal sillutisel ja ta tõmbus varju tagasi.

Maidani pimedusest, mis oli justkui troopilisest džunglist vormitud Hyde Parki tume peegeldus, ilmusid nähtaval kolm meest. Noaterad nende käes helkisid kui hõõguvad hõbekeeled. Peake kiirustas lapsi uuesti sülle võtma ning hingas sügavalt sisse, teades, et kui ta nüüd põgeneb, kargavad mehed talle silmapilk kallale nagu näljane hundikari.

Leitnant seisis liikumatult seina ääres ja jälgis tagaajajakolmikut, kes oli korraks peatunud, et tema jälgi üles võtta. Palgamõrtsukad vahetasid pominal mõne sõna ja üks neist näitas teistele, et nad peaksid hargnema. Peake’il käis hirmujudin üle selja, nähes, et üks meestest, seesama, kes oli andnud hargnemiskäsu, tuleb otse trepi poole, mille all tema end peidab. Silmapilguks mõtles leitnant, et tema hirmu lehk võib tagaajaja peidukohani juhatada.

Meeleheitlikult otsisid tema silmad trepialuselt seinalt mõnd põgenemisava. Ta kükitas õõnsuse juurde, kuhu oli mõni hetk tagasi lapsed maha pannud, ja püüdis paari logisevat pehastunud lauda lahti kangutada. Pehkinud puu andis kergesti järele ja Peake tundis, kuidas lagunenud hoone keldrist lõi vastu pahvak läppunud õhku. Ta vaatas uuesti selja taha ja nägi palgamõrtsukat seismas paarikümne meetri kaugusel trepi jalamil, nuga ähvardavalt peos.

Ta kääris lapsed kaitsvalt oma keebi sisse ja roomas läbi avause lattu. Korraga halvas tema parema jala lõikav valu põlve juures. Peake kompas värisevate kätega oma jalga ja tema sõrmed riivasid roostes naela, mis tungis valusalt ihusse. Ta surus alla valukarjatuse, haaras külma metalli otsast kinni, tõmbas kõvasti ja tundis, kuidas ihu rebeneb ning sõrmede vahelt niriseb soe veri. Iiveldus- ja valuhoog lõi tal mitmeks sekundiks silme eest mustaks. Hingeldades võttis ta lapsed uuesti sülle ja ajas end püsti. Tema ees avanes tontlik galerii sadade kõrgete riiulitega, mis moodustasid veidra, varjudesse kaduva ruudustiku. Silmapilkugi kõhklemata jooksis ta läbi tormis nagiseva hüljatud laohoone.

Kui Peake uuesti värske õhu kätte jõudis, olles mitusada meetrit läbi laguneva laohoone jooksnud, avastas ta end kiviviske kaugusel Tiretta turust, mis oli Põhja-Kalkuta üks kauplemiskeskusi. Ta tänas õnne ning võttis mööda tolle kirju linnajao kitsaste ja käänuliste tänavate rägastikku suuna Aryami Bosé maja poole.

Tal kulus kümme minutit, et jõuda Bosé suguvõsa ainsa järelejäänud naise kodu juurde. Aryami elas üksinda vanas bengali stiilis majas, see kõrgus keset tihedat taimestikku, mis oli inimkäe sekkumiseta hoovi aastatega enda valdusse võtnud, jättes mulje, et maja on maha jäetud ja lukus. Ometi ei oleks mitte ükski inimene Põhja-Kalkutas, mida tunti ka Musta Linnana, söandanud sellesse hoovi siseneda ning Aryami Bosé valdustesse astuda. Need, kes teda tundsid, armastasid ja austasid teda niisama palju kui kartsid. Põhja-Kalkuta tänavatel ei olnud hingelistki, kes poleks Aryami Bosést ja tema esivanematest kunagi oma elus kuulnud. Ümbruskonna rahvale oli ta justkui vaim: võimas ja nähtamatu.

Peake jooksis odakujuliste varbadega raudväravast sisse ja kiirustas mööda võsastunud teerada välisukse juurde viiva murenenud marmortrepini. Mõlemad lapsed kaenlas, tagus ta mitu korda rusikaga vastu ust lootuses, et teda läbi tormi kuuldakse.

Leitnant kloppis hea mitu minutit uksele, hoides samal ajal pilku selja taha jäävatel inimtühjadel tänavatel, kartes, et võib iga hetk oma tagaajajaid silmata. Kui uks lõpuks lahti tehti, pööras Peake ümber ja teda pimestas küünlavalgus. Hääl, mida ta ei olnud tervelt viis aastat kuulnud, lausus vaikselt tema nime. Peake tõstis käe varjuks silmade ette ja tundis ära Aryami Bosé läbitungimatu ilmega näo.

Naine püüdis tema silmadest midagi välja lugeda ja tema pilk rändas lastele. Üle tema näo valgus valuline vari. Peake vaatas maha.

„Ta on surnud, Aryami,” pomises Peake. „Ta oli juba surnud, kui ma kohale jõudsin…”

Aryami sulges silmad ja hingas sügavalt sisse. Peake sai aru, et halvimatele aimustele kinnituse saamine lõikas nagu söövitav hape vana naise südamesse.

„Tule sisse,” ütles naine lõpuks, astus eest ära ning sulges tema järel ukse.

Peake kiirustas laua juurde, pani lapsed sinna peale ja võttis neil märjad rõivad seljast. Aryami tõi vaikides kuivad riidepalakad ja mähkis need lastele ümber, samal ajal kui Peake tuld segas, et nad sooja saaksid.

„Mind aetakse taga, Aryami,” ütles Peake. „Ma ei saa siia jääda.”

„Sa oled haavatud,” tähendas naine ja osutas laohoones naelast saadud sügava haava poole.

„Ainult kriimustus,” luiskas Peake. „See pole üldse valus.”

Aryami astus Peake’ile lähemale, sirutas käe ja silitas tema higist nägu.

„Sina armastasid teda alati…”

Peake pööras pilgu väikestele ega vastanud.

„Nad oleksid võinud sinu lapsed olla,” ütles Aryami. „Võibolla oleks neil siis rohkem õnne olnud.”

„Ma pean minema, Aryami,” lausus leitnant. „Kui ma siia jään, ei anna nad enne alla, kui mind üles leiavad.”

Nad vaatasid teineteisele alistunult otsa, teades väga hästi, mis saatus Peake’i ootab, niipea kui ta uuesti tänavale astub. Aryami võttis leitnandi käed oma pihkude vahele ja pigistas kõvasti.

„Ma ei olnud su vastu kunagi kena,” ütles ta. „Ma kartsin oma tütre pärast, selle pärast, missugune elu tal oleks võinud olla Briti sõjaväelasega. Aga ma eksisin. Sa vist ei anna mulle seda iialgi andeks.”

„Sel pole enam tähtsust,” vastas Peake. „Ma pean minema. Nüüd kohe.”

Peake heitis veel viimase pilgu tule paistel lamavatele lastele. Nood vaatasid talle uudishimust ja vallatusest säravate silmadega otsa ja naeratasid. Nemad olid nüüd kaitstud. Leitnant astus ukse juurde ja ohkas sügavalt. Paari puhkeminuti järel võtsid kurnatus ning jalas tuikav valu tema üle lootusetult võimust. Oma viimse jõuraasu oli ta kulutanud laste sinna toomiseks ja nüüd ta kahtles, kas ta suudab enam vältimatuga silmitsi seista. Väljas piitsutas vihm ikka veel võsastunud aeda, kuid tagaajajast ega tema käsilastest polnud jälgegi.

„Michael…” ütles Aryami tema selja taga.

Mees peatus, ilma et oleks pead pööranud.

„Ta teadis seda,” valetas Aryami. „Ta teadis algusest peale ja ma olen kindel, et omal moel tundis tema sinu vastu sedasama. Kõik on minu süü. Ära kanna tema peale viha.”

Peake noogutas vaikides ja sulges enda järel ukse. Mõne hetke seisis ta vihma käes ning seejärel, hing lõpuks rahul, asus ta uuesti teele, et oma tagaajajatega silmitsi seista. Ta läks sama teed tagasi, kuni jõudis mahajäetud laoni, ja astus uuesti vana hoone pimedusse, et otsida peidupaik, kuhu end ootama seada.

Pimedas konutades sulandusid kurnatus ja valu tasapisi uimastavaks minnalaskmise ja rahu tundeks. Tema huulile joonistus kerge naeratus. Enam ei olnud tal ei põhjust ega lootust elus püsida.

Mustas kindas pikad ja teravad sõrmed silitasid pehkinud puust välja ulatuva naela verist otsa laohoone keldri sissepääsu juures. Kõhn kogu, kes varjas oma nägu musta kapuutsiga, tõstis nimetissõrme huultele ning noolis selle otsast paksu tumeda verepiisa, limpsates keelt, justkui oleks see meetilk; tema käsualused ootasid vaikides sealsamas selja taga. Mõni hetk hiljem pöördus ta meeste poole, kelle oli mõni tund tagasi ära ostnud paari mündi ja lubadusega maksta ülejäänud tasu, kui töö on tehtud. Ta osutas laohoone poole. Läbi sellesama ava, mille Peake mõne minuti eest oli teinud, ronisid kõik kolm kiiruga lattu. Kapuutsiga mees naeratas pimeduses.

„Veidra paiga oled valinud suremiseks, leitnant Peake,” pomises ta endamisi.

Peake oli peitnud end keldrisügavusse tühjade kastide hunniku taha ja jälgis, kuidas kolm kogu hoonesse ronisid ning kuigi tema pilk sinnani ei ulatunud, oli ta kindel, et nende käskija ootab teisel pool seina. Ta lausa tundis tema kohalolekut. Peake võttis revolvri välja ja tõmbas kuke vinna, püüdes klõpsatust oma märja keebiga summutada. Enam ta surma eest ära ei jooksnud, kuid üksinda ta seda teed ette võtta ei kavatsenud.

Peake’i soontes voolav adrenaliin oli leevendanud lõikava valu põlves, kuni sellest oli järel ainult tuim, vaevuaimatav tuige. Üllatunud enda rahulikkusest, naeratas leitnant uuesti ning püsis liikumatult oma peidupaigas. Ta jälgis, kuidas meestekolmik tühjade riiulite vahel aegamisi edasi liikus, kuni nad kümmekond meetrit eemal seisma jäid. Üks meestest tõstis märguandeks käe ja osutas maas olevatele jälgedele. Peake tõstis revolvri rinna kõrgusele ja sihtis.

 

Uue märguande peale mehed hargnesid. Kaks neist läksid kastihunnikust teine teisele poole, kolmas tuli otse Peake’i suunas. Leitnant luges mõttes kolmeni ja lükkas siis järsku kastivirna mehele peale. Kastid kukkusid vastasele kaela ja Peake jooksis ava poole, kust nad olid sisse tulnud.

Üks palgamõrtsukatest tuli talle koridori käänakul vastu ja nuga välgatas leitnandi näo lähedal. Veel enne, kui kõrilõikaja jõudis võidukalt naeratada, oli Peake’i revolver vastu tema lõuga surutud.

„Viska nuga maha,” sisistas leitnant.

Mees nägi Peake’i jäist pilku ja tegi nagu kästud. Leitnant haaras tal jõhkralt juustest ja pöördus revolvrit alla laskmata mehe kaaslaste poole, kaitstes end tolle kehaga. Kaks ülejäänud kõrilõikajat tulid ähvardavalt Peake’ile lähemale.

„Leitnant, säästa meid draamast ja anna üle, mida me otsime,” pomises tuttav hääl tema selja taga. „Need mehed on ausad pereisad.”

Peake pööras pea kapuutsiga kogu suunas, kes naeratas talle mõne sammu kauguselt pimedusest. Mitte kuigi kauges minevikus oli ta õppinud seda nägu pidama sõbra näoks. Nüüd tundis ta enda jälitaja suurivaevu ära.

„Ma lasen sellel mehel pea otsast, Jawahal,” uratas Peake.

Pantvang pigistas värisedes silmad kinni.

Kapuutsiga kogu pani käed rahulikult vaheliti ja tõi kuuldavale pahameeleohke.

„Eks lase, leitnant, kui see sulle meeldib,” ütles Jawahal, „aga ega see sind siit ei päästa.”

„Ma räägin tõsiselt,” vastas Peake ja surus revolvritoru tugevamini vastu kõrilõikaja lõuga.

„Muidugi, leitnant,” ütles Jawahal rahustaval toonil. „Tulista, kui sul jätkub julgust inimene ilma Tema Majesteedi loata külmavereliselt tappa. Kui ei, siis lase relv alla, et me saaksime kumbagi poolt rahuldavale kokkuleppele jõuda.”

Ülejäänud kaks relvastatud palgamõrtsukat seisid liikumatult sealsamas, valmis kapuutsiga mehe esimese märguande peale Peake’ile kallale kargama. Peake naeratas.

„Hea küll,” ütles ta lõpuks. „Kuidas oleks selline kokkulepe?”

Ta lükkas pantvangi põrandale, pööras ümber ja sihtis kapuutsiga kogu. Keldris kärgatas esimene lask. Püssirohupilvest ilmus Jawahali kindas käsi, peopesa ette sirutatud. Peake arvas nägevat lömastatud kuuli läigatust pimeduses, seejärel see sulas tasakesi vedelaks metallinireks, mis nõrgus Jawahali teravate sõrmede vahelt nagu peotäis liiva.

„Kehv lask, leitnant. Proovi uuesti, aga seekord tule lähemale.”

Andmata teisele aega liigutadagi, kummardus kapuutsiga mees lähemale ja haaras käe, milles Peake hoidis relva. Ta tõmbas revolvritoru enda näo juurde, kuni see sihtis teda silmade vahele.

„Kas teile siis akadeemias ei õpetatud, kuidas seda teha tuleb?” küsis ta sosinal.

„Me olime kunagi sõbrad,” ütles Peake.

Jawahal naeratas põlglikult.

„See aeg, leitnant, on möödas,” vastas ta.

„Andku Jumal mulle andeks,” pomises Peake ning vajutas uuesti päästikule.

Hetke, mis tundus igavikuna, vaatas Peake kuuli, mis läbistas Jawahali pealuu ja rebis tal kapuutsi peast. Mõneks sekundiks läbistas tardunud naeratusega näol olevat haava valgus. Seejärel sulgus suitsev kuuliauk iseenesest ning Peake tundis, kuidas revolver tema sõrmede vahelt välja libiseb.

Vastase põlevad silmad vaatasid talle ainiti otsa ning huulte vahelt nilpsas välja pikk must keel.

„Leitnant, sa ei saa ikka aru, mis? Kus lapsed on?”

See ei olnud mitte küsimus, vaid käsk.

Hirmust tumm Peake raputas pead.

„Kuidas soovid.”

Jawahal haaras tal käest ja Peake tundis, kuidas sõrmeluud naha all purunevad. Halvav kõrvetus võttis ta hingetuks ning ta varises põlvili.

„Kus lapsed on?” kordas Jawahal.

Peake püüdis midagi öelda, kuid tuline valu verises köndis, mis oli äsja olnud tema käsi, oli võtnud temalt kõnevõime.

„Kas sa tahad midagi öelda, leitnant?” küsis Jawahal sosinal ja kükitas tema ette.

Peake noogutas.

„Hästi, hästi,” naeratas tema vastane. „Ausalt öeldes ei paku su kannatused mulle üldse lõbu. Aita mul neile lõpp teha.”

„Lapsed on surnud,” oigas Peake.

Leitnant nägi, kuidas Jawahali näole ilmub vastikusegrimass.

„Ei, ei. Sul hakkas juba nii hästi minema, leitnant. Ära riku nüüd kõike ära.”

„Nad on surnud,” kordas Peake.

Jawahal kehitas õlgu ja noogutas aegamisi. „Hea küll,” sõnas ta. „Sa ei jäta mulle teist võimalust. Aga enne, kui sa lähed, luba ma meenutan sulle, et kui Kyliani elu oli sinu kätes, ei suutnud sa teda päästa. Ta suri sinusuguste meeste pärast. Aga nende meeste päevad on nüüd loetud. Sina oled viimane. Tulevik kuulub mulle.”

Peake tõstis pilgu Jawahali poole ja nägi, kuidas tema pupillid ahenevad kaheks kitsaks piluks kuldsetel iiriseketastel. Jawahal naeratas ning hakkas lõpmata õrnalt oma paremat kätt katvat kinnast ära võtma.

Olete lõpetanud tasuta lõigu lugemise. Kas soovite edasi lugeda?