Vaimude labürint. II raamat

Tekst
Loe katkendit
Märgi loetuks
Kuidas lugeda raamatut pärast ostmist
  • Lugemine ainult LitRes “Loe!”
Šrift:Väiksem АаSuurem Aa

Carlos Ruiz Záfon
Vaimude labürint. II raamat


Originaali tiitel:

Carlos Ruiz Zafón

El Laberinto de los Espíritus

Editorial Planeta

2017

Toimetanud ja korrektuuri lugenud Leena Tomasberg

Kujundanud Mari Kaljuste

© Carlos Ruiz Zafón, 2016; Corelliana LLC, 2017

© Tõlge eesti keelde. Eva Kolli, 2021

ISBN 978-9985-3-5180-2

e-ISBN 9789985352168

Kirjastus Varrak

Tallinn, 2021

www.varrak.ee

www.facebook.com/kirjastusvarrak

Trükikoda OÜ Greif

UNUSTATUD
1

Kui Vilajuana oma jutustusega lõpule jõudis, oli ta pilk klaasistunud ja kurk kuiv. Alicia langetas pea ja vaikis. Mõne aja pärast köhatas ajakirjanik kurgu puhtaks ja Alicia püüdis näole manada midagi naeratusetaolist.

„Susana ei näinud enam kunagi oma meest ega lapsi. Kaks kuud käis ta nende järele pärides aina jaoskondade, haiglate ja hooldekodude vahet. Keegi ei teadnud midagi. Ühel päeval otsustas ta täielikus meeleheites helistada donja Federica Ubachile. Tema kõne võttis vastu teener, kes suunas selle edasi sekretärile. Susana rääkis talle juhtunust ja ütles, et proua on ainus, kes teda aidata saab. „Ta on minu sõber,” lisas Susana.”

„Vaeseke,” pomises Alicia.

„Mõne päeva pärast võeti ta tänaval kinni ja viidi naiste vaimuhaiglasse. Ta jäi sinna mitmeks aastaks. Väidetavalt oli ta sealt hiljem põgenenud. Mine sa tea? Susana jäi igavesti teadmata kadunuks.”

Järgnes pikk vaikus.

„Aga Víctor Mataix?” küsis Alicia.

„Advokaat Brians, kelle Isabella Gispert oli mõni aeg varem David Martíni aitamiseks palganud, sai tolle naise käest kuulda, et Mataix oli samuti Montjuïci kindlusse viidud. Mataixit hoiti seal vangladirektori don Mauricio Vallsi erilisel korraldusel üksikkongis, kus tal oli keelatud kellegagi rääkida, käia teiste kinnipeetavatega vanglaõuel jalutamas, võtta vastu külalisi ja üldse mis tahes viisil välismaailmaga suhelda. Samuti korduvalt üksikkongi paigutatud Martí oli ainus, kellel oli õnnestunud temaga ühendust võtta, nii et nad vahetasid sõnumeid läbi seina. Sel moel saigi Brians tema enesetapust teada. Küllap see äratas temas südametunnistuse, ning end juhtunus osaliselt süüdi tundes otsustas ta aidata kõiki neid seal lõksus istuvaid vaeseid inimesi: Martíni, Mataixit…”

„Lootusetute juhtumite advokaat…” sõnas Alicia.

„Loomulikult ei suutnud ta kedagi neist päästa. Martín tapeti Vallsi käsul, või vähemasti käisid sellised jutud. Mataixit ei nähtud enam kunagi. Tema surma asjaolud on siiamaani teadmata. Ja Isabella, kellesse vaene Brians ilmselt ära armus nagu kõik teisedki mehed, oli neist mõlemast ette jõudnud – ta suri äärmiselt kahtlastel asjaoludel. Brians ei suutnudki pärast seda kõike enam jalule tõusta. Ta on hea inimene, aga täiesti ära hirmutatud, ja tegelikult ta ju ei saagi midagi teha.”

„Te usute, et Mataix on endiselt seal?”

„Kindlusvanglas? Loodetavasti pole Jumal siiski nii julm ja on ta sealt aegsasti minema toimetanud.”

Alicia noogutas, püüdes seda kõike kuidagi seedida.

„Ja te ise?” päris Vilajuana. „Mida te kavatsete nüüd ette võtta?”

„Mis mõttes?”

„Kas te kavatsete pärast seda, mis te minult kuulsite, käed rüpes istuma jääda?”

„Minu käed on niisama seotud kui Briansilgi,” vastas Alicia. „Kui mitte rohkemgi.”

„Kui äärmiselt mugav.”

„Kogu lugupidamise juures pean mainima, et te ei tea minust midagi.”

„Eks valgustage mind siis. Aidake mul see lugu kokku panna. Öelge, mida ma teha saan.”

„Kas teil on perekond, Vilajuana?”

„Naine ja neli last.”

„Ja te armastate neid?”

„Rohkem kui midagi muud siin ilmas. Aga mis see siia puutub?”

„Kas soovite, et ütlen teile, mis te tegema peate? Soovite tõepoolest?”

Vilajuana noogutas.

„Kirjutage oma kõne valmis. Unustage Mataix. Unustage Martín, Valls ja kõik see, mis te mulle rääkisite. Ja unustage ka mind – ma pole siin kunagi käinud.”

„Aga see polnud ju meie kokkulepe,” protesteeris Vilajuana. „Te vedasite mind haneks…”

„Tere tulemast klubisse,” lausus Alicia teel väljapääsu poole.

2

Barcelona Kuninglikust Kirjandusakadeemiast lahkudes pidi Alicia tänavanurgal kinni pidama, et oksendada. Ta toetus külma kivimüüri vastu ja sulges silmad, tundes huultel sapi maiku. Ta püüdis sügavalt hingata ja ennast sirgu ajada, aga iiveldus tabas teda uuesti ja Alicia oleks peaaegu põlvili sillutisele vajunud. Kui seda ei juhtunud, siis ainult seetõttu, et keegi teda toetas. Kui ta ümber pöördus, peatus ta pilk Rovira teenistusvalmil ja ehmunud näol – nuhiõpipoiss silmitses teda sügava murega.

„Kas teiega on ikka kõik korras, preili Gris?”

Naine püüdis ennast koguda.

„Kas tohib küsida, mis asja sa siin teed, Rovira?”

„Noh, ma nägin eemalt, kuidas te vankuma lõite ja… Andke andeks.”

„Minuga on kõik korras. Hakka astuma.”

„Te ju nutate, preili.”

„Kao siit, idioot!” prahvatas Alicia ja tõukas teda tugevasti mõlema käega.

Rovira kehitas õlgu ja tegi haavunud ilmel minekut. Alicia toetus vastu seina. Ta kuivatas pisarad kätega ja hakkas huuli raevukalt kokku surudes liikuma.

Koduteel ostis ta ühelt tänavakaupmehelt eukalüptikomme, et kibe maitse suust minema pühkida. Ta astus aeglaselt trepist üles ja oma ukse taha jõudes kuulis seest hääli. Arvata võis, et Fernandito on tulnud uusi juhtnööre saama või oma saavutustest aru andma ja katsub nüüd Vargasega kuidagi rahu teha. Naine avas ukse ja nägi, et Vargas seisab akna juures, sohval aga istub, teetass peos ja rahulik naeratus näol, Leandro Montalvo. Ukselävel seisatav Alicia tõmbus näost kaameks.

„Ja mina veel arvasin, et rõõmustad mind nähes, Alicia,” lausus Leandro püsti tõustes.

Jakki seljast võttes ja Vargasega pilke vahetades tegi Alicia paar sammu.

„Ei… Ma ei teadnud teie tulekust,” pomises ta. „Kui oleksin teadnud…”

„See kõik tuli nii viimasel hetkel,” jätkas Leandro. „Jõudsin kohale alles hilja öösel, aga tegelikult poleks ma saanud valida paremat hetke.”

„Kas tohib teile midagi pakkuda?” improviseeris Alicia.

Leandro näitas oma teetassi.

„Kapten Vargas oli juba nii lahke ja keetis mulle oivalise tassitäie teed.”

„Meie härra Montalvoga võtame siin juhtumi üksikasju läbi,” lausus Vargas.

„Vaat siis, väga tore…”

„Tule anna üks musi, Alicia, ma pole sind juba mitu päeva näinud.”

Alicia astus Leandro juurde ja riivas huultega tema põske. Kerge säde mehe silmis andis talle märku, et too oli tema hingeõhus sappi haistnud.

„Kõik kombes?” päris Leandro.

„Jah. Kõht on pisut korrast ära, muud ei midagi.”

„Sa pead enda eest paremini hoolitsema. Kui mind kohal ei ole, jätad sa ennast päris hooletusse.”

Alicia noogutas ja naeratas järeleandlikult.

„Tule, istu maha. Räägi. Kapten mainis, et sul oli tihe hommikupoolik. Vist mingi käik ühe ajakirjaniku juurde?”

„Ta ei ilmunudki lõpuks kohale. Küllap siis ikkagi polnud mulle midagi rääkida.”

„Siin riigis ei saa ka kedagi usaldada.”

„Täpselt Vargase sõnad,” märkis Alicia.

„Õnneks leidub meil siiski veel inimesi, kes teevad tööd, ja teevad seda hästi. Nagu teie kaks, kes te olete selle juhtumi samahästi kui ära lahendanud.”

„Kas oleme siis?” päris Alicia, silmitsedes Vargast, kes pilgu maha lõi.

„Nojah, kogu see Metrobarna, autojuhi ja Sanchíse värk… Ma väidaksin, et see asi on meil põhimõtteliselt kotis, nagu öeldakse. Jäljed on väga selged.”

„Need on ju ainult kokkusattumused, muud midagi.”

Leandro naeris heatahtlikult.

„No näete nüüd, Vargas, mis ma ütlesin? Alicia pole kunagi iseendaga rahul. Ajab aina täiust taga.”

„Teadagi, käbi ei kuku kännust kaugele…” mainis Vargas.

Alicia tahtis juba küsida, mida Leandro Barcelonas teeb, kui välisuks korraga avanes ja elutuppa ilmus trepist üles jooksmisest lõõtsutav Fernandito.

„Värsked uudised, preili Alicia! Te ei arva iial ära, mis ma teada sain!”

„Loodetavasti tulid mulle ütlema, et mu tellimus on lõpuks üles leitud,” sähvas naine vastuseks, pilk Fernandito silmisse puurdunud. „Arvatavasti viisid mu tellitud kauba kogemata vastasmajja.”

„Heldeke!” sõnas Leandro. „Kes on see teenistusvalmis noormees? Kas sa meid tuttavaks ei teegi?”

„See on Fernandito. Vürtspoe jooksupoiss.”

Poiss neelatas ja noogutas.

„Noh? Ikka ei toonud asju ära või?” päris Alicia teraval toonil.

Fernando vahtis teda, suu lukus.

„Ma ju ütlesin selge sõnaga: munad, piim ja kaks pudelit valget Perelada veini. Ja oliiviõli ka. Millest sa siin aru ei saanud, tohman?”

Fernandito luges kiiresti Alicia pilgus peituvat sõnumit ja noogutas uuesti, näol piinlikkusepuna.

„Andke andeks, preili Alicia. See oli eksitus. Manolo laseb edasi öelda, et nüüd on tellimus koos ja et ta palub andeks. Enam seda ei juhtu.”

Alicia ragistas paar korda sõrmeluid.

„No too siis asjad kähku kohale. Mida sa veel ootad?”

 

Fernandito noogutas veel kord ja tegi, et kadus.

„Need ei saa ka ühtki asja korralikult tehtud,” sähvas Alicia.

„Just sellepärast ma lukshotellis elangi,” teatas Leandro. „Üksainus väike telefonikõne ajab alati kõik joonde.”

Alicia manas näole rahuliku naeratuse ja läks tagasi Leandro kõrvale.

„Ja millele me võlgneme selle au, et te lahkusite Palace’i mugavuste keskelt, et külastada minu tagasihoidlikku elamist?”

„Tahaksin öelda, et tundsin sinu sarkasmidest puudust, aga tõde on see, et tulin tooma üht head ja üht halba uudist.”

Alicia heitis kiire kõrvalpilgu Vargasele, kes piirdus noogutusega.

„Palun võta istet. See, mida sa nüüd kuuled, ei meeldi sulle, Alicia, aga võta teatavaks, et see polnud minu idee ja ma ei saanud seda ka kuidagi ära hoida.”

Alicia märkas, kuidas Vargas endasse tõmbub.

„Mida ära hoida?” uuris naine.

Leandro asetas tassi lauale ja pidas pausi, nagu koguks julgust, et talle uudis teatavaks teha.

„Kolm päeva tagasi tuli politseijuurdluse käigus ilmsiks, et viimasel kuul oli don Mauricio Valls olnud mitmel korral telefoniühenduses härra Ignacio Sanchíse, Metrobarna peadirektoriga. Samal hommikul sai politsei firma Madridi peakontori läbiotsimise käigus jälile dokumentidele, millest tuli välja, et Hüpoteegipanga – Metrobarna emafirma – juhi ja don Mauricio Vallsi vahel oli korduvalt aset leidnud aktsiaostutehinguid. Politsei tegi kindlaks, et need operatsioonid rikkusid rängalt sisekorrareegleid ning tehingutest ei olnud nõuetekohaselt aru antud Hispaania riigipangale. Kui üks peakontori ametnik üle kuulati, eitas ta, et oleks sääraste tehingutega üldse kursis.”

„Miks meile sellest midagi ei teatatud?” küsis Alicia. „Mina arvasin, et oleme juurdlusesse kaasatud.”

„Gil de Parterat ega politseid ei maksa süüdistada. See oli minu otsus. Tol ajal ma ei teadnud, et teie uuringud viivad teist teed pidi Sanchíseni välja. Ära vaata mind sellise näoga. Kui Gil de Partera mulle sellest rääkis, tundus mulle, et targem on ära oodata, kuni politsei kinnitab, kas me oleme sattunud millelegi, mis on juurdluse seisukohast oluline, või siis on tegu tavalise majanduskuriteoga, millel pole meie juhtumiga mingit seost. Kui oleks selgunud, et valitseb kindel seos, oleksin teile loomulikult kohe teada andnud. Aga teie kaks jõudsite minust ette.”

„Ma ei saa päris täpselt aru… Aktsiad?” päris Alicia.

Leandro andis talle märku kannatust varuda ja kõneles edasi.

„Politsei jätkas juurdlust ning leidis veelgi tõendeid Sanchíse ja Mauricio Vallsi vahelistest kahtlastest tehingutest. Enamik neist hõlmas Hüpoteegipangas toimunud aktsiate ja võlakirjade ostu-müügitehinguid, mida oli tehtud pea viieteist aasta vältel, ilma et ettevõtte juhtkond oleks sellest midagi teadnud. Jutt käib märkimisväärsetest summadest. Miljonitest peseetadest. Gil de Partera soovil, õigemini tema otsesel käsul, sõitsin eile õhtul Barcelonasse, kus politsei oli juba valmis selleks, et Sanchís täna või homme kinni võtta ja üle kuulata, oodates veel üksnes kinnitust, et Valls on kasutanud Hüpoteegipanga võlakirju maadeostuks ja villa Mercedese – tema Somosaguases asuva eraresidentsi – ehitustöödeks võetud pangalaenu osamaksete tasumiseks. Politsei raportist ilmneb, et Valls oli Sanchíst aastaid šantažeerinud, et omastada panga ja selle tütarettevõtete bilansist kõrvale toimetatud ebaseaduslikku raha, mille varjamiseks oli Sanchís teinud fiktiivseid tehinguid varifirmadega, et varjata tegelikke maksete saajaid.”

„Te väidate, et Valls võis Sanchíst šantažeerida. Aga millega?”

„Just seda me püüamegi praegusel momendil välja selgitada.”

„Tahate öelda, et kõik taandub lihtsalt rahale?”

„Kas see pole siis peaaegu alati nii?” küsis Leandro vastu. „Mõistagi jooksis kõik lõplikult paika täna hommikul, kui kapten Vargas rääkis mulle teie uurimise tulemustest.”

Alicia heitis Vargasele veel ühe pilgu.

„Ma rääkisin just Gil de Parteraga ja me võrdlesime teie avastusi politsei omadega. Jalamaid võeti kasutusele tarvilikud meetmed. Mul on kahju, et see juhtus sinu äraolekul, aga asi ei andnud oodata.”

Alicia saatis raevukaid pilke kord Leandrole, kord Vargasele.

„Vargas täitis oma kohust, Alicia,” märkis Leandro. „Muide, mind kurvastab, et sa ei hoidnud mind teie uurimise tulemustega kursis, nagu meie kokkulepe ette nägi, aga ma tunnen sind ja tean, et sa ei teinud seda pahatahtlikkusest ja et sulle lihtsalt ei meeldi asjadelt saladuskatet kergitada, kuni kõik on kindel. Ega minulegi meeldi. Sellepärast ma ei maininudki sulle neid asjaolusid enne, kui võis täie kindlusega väita, et need on meie juurdlusega seotud. Ausalt öeldes tuli see kõik mullegi täieliku üllatusena. Ma ei teadnud ju, et olete Sanchíse sihikule võtnud. Ootasin sootuks midagi muud, nagu sinagi. Kui kõik oleks teisiti läinud, oleksin enne tegutsema asumist parema meelega veel paar päeva oodanud. Kahjuks ei saa me selliste juhtumite puhul seda endale lubada.”

„Mis te Sanchísega tegite?”

„Praegusel momendil on Ignacio Sanchís jaoskonnas ülekuulamisel – temalt tunnistuse võtmine on kestnud nüüdseks juba paar tundi.”

Alicia hõõrus sõrmedega meelekohti ja sulges silmad. Vargas tõusis püsti ja valas klaasi valget veini, ulatades selle siis Aliciale. Too oli näost valge nagu hauakivi.

„Gil de Partera koos oma töögrupiga avaldas mulle tänu ning palus mul eriliselt tänada just teid kahte selle suurepärase töö ja isamaale osutatud teenete eest,” sõnas Leandro.

„Aga…”

„Alicia, palun sind. Ei.”

Alicia kummutas veiniklaasi tühjaks ja toetas pea vastu seina.

„Te mainisite ka üht head uudist,” lausus ta viimaks.

„See oligi hea uudis,” selgitas Leandro. „Halb uudis on see, et teid Vargasega on selle juhtumi pealt maha võetud ning juurdlus läheb üle siseministeeriumi määratud uurija ainupädevusse.”

„Kelle siis?”

Leandro surus huuled kokku. Vargas, kes oli seni vait püsinud, valas välja uue klaasitäie veini, seekord iseendale, ning heitis Aliciale nukra pilgu.

„Hendaya,” lausus ta.

Alicia vahtis jahmunult mõlemale mehele otsa.

„Kes pagan see Hendaya on?”

3

Kong lehkas kuse ja elektri järele. Sanchís polnud kunagi varem märganud, et elektril on oma eriline lõhn. Magus, metalne lõhn nagu valatud verel. Õhk oli paks ning sellest aimus mingit haisu, mis pani tal kõhus keerama. Nurgas surises generaator nii tugevasti, et elektripirn laes võnkus. See heitis piimjat valgust rõsketele seintele, mis paistsid olevat üleni ära kriibitud. Sanchís suutis suurivaevu silmi lahti hoida. Nüüdseks ei tundnud ta enam eriti ei oma käsi ega jalgu, mis olid traadiga nii tugevasti metalltooli külge kinni köidetud, et see lõikus ta ihusse.

„Mis te mu naisega tegite?”

„Teie naine on kenasti kodus. Täie tervise juures. Kelleks te meid õige peate?”

„Ma ei tea, kes te olete.”

Hääl omandas näo ja esimest korda seisis Sanchís vastamisi nende kristallselgete terassilmadega, nii sinistega, et tundusid olevat veest. Nägu oli nurgeline, kuid pehmete joontega. Temaga kõnelev mees meenutas filmitähte, üht säärast iludust, kellele koduperenaised tänaval salamahti järele vaatavad, tundes ihasööstu jalgevahest läbi käivat. Mehe riided nägid välja erakordselt elegantsed. Tema värskelt pesumajast tulnud särgi varrukakäänistelt särasid vastu vapikotka sümboliga kaunistatud kuldsed mansetinööbid.

„Meie esindame seadust,” sõnas vestluskaaslane naeratades, nagu oleksid nad kõige paremad sõbrad.

„Siis laske mind vabaks. Ma pole midagi teinud.”

Mees, kes oli tooli lähemale tõmmanud ja Sanchíse vastas istet võtnud, noogutas kaastundlikult. Sanchís adus, et kongis on veel vähemalt kaks inimest, kes eemal hämaruses vastu seina nõjatuvad.

„Minu nimi on Hendaya. Kahju, et pidime tutvuma just säärastel ajaoludel, aga ma usun, et meist teiega saavad head sõbrad, sest sõprade vahel valitseb vastastikune austus ja neil ei ole üksteise ees saladusi.”

Hendaya andis noogutusega märku ning paar tema meest astus tooli juurde ja hakkas Sanchíse rõivaid kääridega ribadeks lõikama.

„Peaaegu kõike, mida ma tean, õpetas mulle üks suurmees. Inspektor Francisco Javier Fumero, kelle auks on selle maja seinal isegi mälestustahvel. Fumero oli üks sedasorti meestest, keda ei osata alati vääriliselt hinnata. Ma usun, et teie, kulla Sanchís, suudate seda mõista paremini kui keegi teine, sest eks ole teiegagi ju sama lugu, või kuidas?”

Sanchís, kes oli hakanud värisema, nähes, kuidas tal riided seljas puruks lõigatakse, kogeles: „Ma ei taipa, mida te…”

Hendaya tõstis käe, nagu ei vajaks ta mingeid selgitusi.

„Me oleme siin ju sõbrad omavahel, Sanchís. Ma ju räägin. Meie vahel ei tohi olla mingeid saladusi. Ühel tublil hispaanlasel ei olegi saladusi. Ja teie olete ju tubli hispaanlane. Aga asi on selles, et inimesed võivad vahel olla pahatahtlikud. Seda tuleb tunnistada. Hispaania on küll maailma parim riik, selles pole mingit kahtlust, aga vahel saab kadedus meist võitu. Ja teile on see ometi teada. Kõik need jutud – et võtsite naiseks bossi tütre, et tegite seda vaid raha pärast, et te polnud väärt peadirektori kohta, ja nii edasi ja nii edasi… Ma ütlen, et mina saan teist aru. Ja sellest saan ka aru, et kui mehe au ja enesearmastus kahtluse alla seatakse, ajab see vihale. Sest kui mehel on munad, saab ta ju vihaseks. Ja teil, nagu näha, on munad kenasti olemas. Korralik paar mune.”

„Palun, ärge tehke mulle haiget, ei…”

Sanchíse hääl vajus ulgumiseks, kui generaatori kallal askeldav mees tema munandite külge klambrid kinnitas.

„Ärge nüüd töinake, mees, me pole ju veel midagi teinudki. Noh, vaadake mulle otsa! Silma sisse! Vaadake mulle otsa!”

Lapse kombel töinates tõstis Sanchís pilgu. Hendaya naeratas talle.

„Kuulge, Sanchís. Ma olen teie sõber. See on ainult teie ja minu vaheline asi. Ei mingeid saladusi. Teie aitate meid ja mina toimetan teid tagasi koju naise juurde, kus on teie õige koht. Ärge nüüd nutke, mees. Mulle ei meeldi, kui üks hispaanlane nutab, kurat võtaks. Siin nutavad ainult need, kellel on midagi varjata. Aga teil pole ometi midagi varjata, ega? Me oleme ju sõbrad omavahel. Ja ma tean, et Mauricio Valls on teie käes. Ja ma mõistan teid. See Valls on paras tõbras. Jah, jah. Ma ei kahetse põrmugi oma sõnu. Ma nägin dokumente. Tean, et Valls sundis teid seadust rikkuma. Sundis teid müüma olematuid aktsiaid. Mina neid asju ei jaga. Kogu see finantsvärk käib üle minu mõistuse. Aga isegi minusugune ignorant saab aru, et Valls sundis teid enda heaks varastama. Ütlen teile selge sõnaga: see isik – minister või mitte – on kaabakas. Ja uskuge mind, see on miski, millest ma aru saan ja mida ma pean iga päev oma silmaga nägema. Aga te ju teate, kuidas asjad siin riigis käivad. Inimest hinnatakse selle järgi, kes on tema sõbrad. Nii see paraku käib. Ja Vallsil on palju sõpru. Mõjuvõimsaid sõpru. Aga kõigel on siiski piir. Jõuab kätte hetk, mil tuleb öelda: nüüd aitab. Ja teie tahtsite kohtumõistmise enda kätte võtta. Vaadake, ma saan sellest aru. Aga see on siiski valesamm. Selleks oleme olemas meie. See on meie töö. Hetkel on meie ainus soov see närukael Valls üles leida, et kõik selgeks saaks. Ja et teie pääseksite tagasi koju oma naise juurde. Et me saaksime Vallsi trellide taha pista, kus ta oma tegude eest vastutust kannaks. Ja et mina saaksin minna puhkusele – mul on viimane aeg seda teha, uskuge mind. Ja siis võime kogu selle loo unustada. Te ju mõistate mind, eks ole?”

Sanchís püüdis midagi öelda, aga ta hambad lõgisesid suus nii tugevasti, et tema sõnadest ei olnud võimalik aru saada.

„Mis te ütlesite, Sanchís? Kui te seda rappumist ei lõpeta, ei kuule ma ju ühtki teie sõna.”

„Mis aktsiad?” suutis ülekuulatav viimaks välja öelda.

Hendaya ohkas.

„Ma olen teis pettunud, Sanchís. Mina arvasin, et oleme sõbrad. Ja sõpru ometi ei mõnitata niiviisi. See asi ei taha meil edeneda. Ma teen selle teile lihtsaks, sest sügaval südames ma mõistan teie teguviisi. Teised ehk ei mõistaks, aga mina mõistan. Sest ma tean, mis tunne on olla sellise rämpsu meelevallas, kes arvab, et nendesugustele on kõik lubatud. Seega ma annan teile veel ühe võimaluse. Sest te meeldite mulle. Aga ma annan teile sõbralikku nõu: mõnikord tuleb osata oma uhkus alla neelata.”

„Ma ei tea, mis aktsiatest jutt käib,” kogeles Sanchís.

 

„Jätke juba see pillimine, kurat võtaks. Kas te ei taipa, kui ebamugavasse olukorda te mind panete? Ma ei saa siit enne lahkuda, kui see asi on selge. Niisama lihtne see ongi. Te ju saate isegi aru. Asi on tegelikult lihtsamast lihtsam. Kui elu sulle taha keerab, on mõistlik teha nägu, et oled pede. Ja teile, kulla sõber, keerab elu nüüd kohe ikka korralikult taha. Ärge tehke seda enda jaoks raskemaks. Teist sada korda kõvemad mehed on siin toolis istunud ja kõigest veerand tunnikest vastu pidanud. Aga teie olete ju hellik. Ärge sundige mind tegema seda, mida ma teha ei taha. Niisiis, viimast korda: öelge mulle, kus te teda kinni hoiate, ja me unustame selle loo. Olete veel täna õhtuks oma naise juures tagasi, elusa ja tervena.”

„Palun… Ärge tehke talle midagi… Ta ei ole terve,” anus Sanchís.

Hendaya ohkas ja lähendas oma näo vähehaaval Sanchíse omale, kuni neid lahutas viimaks vaid paar sentimeetrit.

„Vaata, jobu,” ütles ta mõõtmatult kalgimal toonil, kui oli seni kasutanud. „Kui sa mulle ei ütle, kus on Valls, röstin su mune senikaua, kuni sa oled valmis oma lihase ema täis sittuma, ja seejärel lähen su naisukese järele ning koorin tal liha luudelt maha tulikuumade näpitsatega – aeglaselt, kuni ta taipab, et kõiges on süüdi see memmekast piripill, kellega ta abielus on.”

Sanchís sulges silmad ja niutsus. Hendaya kehitas õlgu ja sammus generaatori juurde.

„Kohe saad seda tunda.”

Pankur haistis uuesti seda metalset lõhna ja tundis, kuidas põrand tema taldade all vibreerima lööb. Elektripirn vilkus paar korda. Pärast seda oli kõik üksainus suur tuleleek.