Vaimude labürint. II raamatTekst

Loe katkendit
Märgi loetuks
Kuidas lugeda raamatut pärast ostmist
  • Lugemine ainult LitRes “Loe!”
Šrift:Väiksem АаSuurem Aa

4

Leandro hoidis telefonitoru kõrva ääres ja noogutas. Kõne oli kestnud juba kolmveerand tundi. Vargas ja Alicia jälgisid teda pilguga. Nad olid kahe peale pudeli veini hinge alla tõmmanud. Kui Alicia tahtis järgmise järele minna, pidas Leandro ta teel kinni ja pomises vaikselt midagi keelavat. Alicia süütas ühe sigareti teise järel, pilk naelutatud Leandrole, kes kuulas ja vaoshoitult noogutas.

„Arusaadav. Ei, muidugi mitte. Ma hoolitsen selle eest. Jah, just. Ütlen edasi. Teile ka.”

Leandro pani toru ära ja saatis neile rammestunud pilgu, millest võis välja lugeda võrdsel määral kergendustunnet ja murelikkust.

„See oli Gil de Partera. Sanchís tunnistas üles,” lausus ta viimaks.

„Tunnistas üles? Mida siis?” päris Alicia.

„Kõik tükid hakkavad vähehaaval paika nihkuma. Nüüd on kindel, et see lugu sai alguse juba üsna ammu. Paistab, et Valls ja see finantsist Miguel Ángel Ubach kohtusid veidi pärast sõja lõppu. Tol ajal oli Valls valitseva režiimi tõusev täht, olles tõestanud oma lojaalsust ja usaldusväärsust Montjuïci kindlusvangla ülemana, mis polnud just meeldiv ametipost. Tundub sedamoodi, et riigi hüvanguks olulise panuse andnud isikutele nende vaeva eest tasumiseks rajatud ühingu kaudu kandis Ubach Vallsile üle portsu Hüpoteegipanga aktsiaid – see mõne aja eest taasasutatud firma koondas endas mitmeid sõja ajal tegevuse lõpetanud finantsettevõtteid.”

„Jutt käib niisiis laiaulatuslikust riisumisest ja sõjasaagi jagamisest,” lõikas Alicia vahele.

Leandro ohkas kannatlikul meelel.

„Vaata ette, Alicia. Mitte kõik pole nii avarapilgulised ja sallivad nagu mina.”

Naine hammustas keelde. Leandro jätkas alles siis, kui oli püüdnud kinni tema alistuva pilgu.

„1949. aasta jaanuaris ootas Valls järjekordset aktsiapakki. Nii nägi ette nendevaheline suuline kokkulepe. Aga kuna Ubach oli ühe õnnetuse tagajärjel aasta varem ootamatult surnud…”

„Mis õnnetuse?” sekkus Alicia.

„Nende kodus puhkes tulekahju, kuhu tema ja ta naine une pealt sisse põlesid. Ära katkesta mind, Alicia, ma palun sind. Nagu ma ütlesin, pärast Ubachi surma tekkisid lahkhelid tema testamendi tõlgendamisel, kus mõistagi ei olnud selle tehingu kohta sõnagi. Asi kiskus keeruliseks, sest Ubachi poolt ametisse määratud testamenditäituriks osutus üks noor advokaat, kes töötas lahkunu ettevõttes.”

„Ignacio Sanchís,” märkis Alicia.

Leandro heitis talle hoiatava pilgu.

„Jah, Ignacio Sanchís. Testamenditäitjana sai Sanchísest ka peretütre Victoria Ubachi hooldaja kuni tolle täisealiseks saamiseni. Ja, jah – enne kui sa mind uuesti katkestad –, ta abiellus tüdrukuga, kui too sai üheksateist; asjaolu, mis põhjustas kuulujutte ja ka mõningase skandaali. Kurjad keeled rääkisid, et juba enne Victoria täisikka jõudmist oli neil olnud ebaseaduslik suhe. Käisid ka jutud, et Ignacio Sanchís on kõigest auahne tõusik, kes haistis saaki, kuna lõviosa Ubachide varandusest oli pärinud Victoria, ja neid kaht lahutas aukartust äratav vanusevahe. Pealekauba oli Victoria Ubach tuntud oma heitlikkuse poolest. Räägitakse, et ta olevat teismelisena kodust põgenenud ja kuus kuud kadunud olnud. Aga need kõik on vaid kuulujutud. Põhiline on hoopis see, et kui Sanchís Ubachi panga juhtimise aktsionäride huvide esindajana üle võttis, keeldus ta Vallsile loovutamast, mida lahkunu oli tollele väidetavalt lubanud. Tollal oli Valls sunnitud oma mõõga tuppe pistma, nagu öeldakse, ja selle solvangu alla neelama. Alles aastaid hiljem, kui temast sai minister ja ta omandas märkimisväärse võimu, otsustas ta Sanchíselt jõuga kätte saada selle, mis tema arvates õigusega talle kuulus, ja enamgi veel. Ta ähvardas süüdistada teda seotuses Victoria kadumisega 1948. aastal, motiiviks alaealise raseduse varjamine, ja tüdruku peitmisega Costa Brava ühes erakliinikus – oli vist Sant Felieu de Guíxolsi lähedal –, kust sandarmid olid tüdruku pool aastat hiljem leidnud, kui too üksinda rannal uitas, segaduses ja alatoidetuse märke ilmutades. Kõik näib viitavat asjaolule, et Sanchís vandus alla. Terve rea ebaseaduslike tehingutega kandis Sanchís Vallsile üle väga suure summa ulatuses Hüpoteegipanga aktsiaid ja võlakirju. Lõviosa oma varandusest sai Valls just sel moel, mitte äialt, nagu vahel on oletatud. Aga Valls sellega ei leppinud. Ta avaldas jätkuvalt survet Sanchísele, andestamata talle, et too oli asjasse seganud Vallsi naise Victoria, ähvardades hävitada tema maine ja kasutada ära tema kunagise kadumisloo, et oma tahtmine maksma panna. Sanchís üritas protesteerida ja pöördus mitmete instantside poole, aga tema ees sulgusid kõik uksed, põhjendusega, et Valls olla liiga mõjuvõimas, seisvat režiimi koorekihile liialt lähedal ja et nende käed jäävat lühikeseks. Pealegi pidavat sel juhul tõstatama sõja lõpul sõlmitud kokkulepete ja hüvitiste küsimuse, mida aga keegi ei soovinud teha. Sanchísele anti sõnaselgelt mõista, et ta selle teema unustaks.”

„Mida ta paraku ei teinud.”

„Ilmselgelt mitte. Ta mitte üksnes ei unustanud seda, vaid otsustas ka kätte maksta. Ning just siin tegi ta tõeliselt suure vea. Ta palkas uurijad Vallsi minevikus nuuskima. Nood sattusid Sebastián Salgadole, sellele närukaelale, kes endiselt Montjuïci vanglas kõdunes, ning avastasid terve rea kahtlasi vahejuhtumeid ja kuritarvitusi, mida Valls oli vanglaülemana töötatud aastate jooksul paljude kinnipeetavate ja nende pereliikmete suhtes toime pannud. Selgus, et on päris pikk nimekiri kandidaate, kes oleksid valmis Vallsi-vastases võimalikus kättemaksuaktsioonis peaosa mängima. Puudus vaid veenev lugu. Seega leiutas Sanchís ministrile kättetasumiseks vandenõu, maskeerides selle ministri hämara minevikuga seotud poliitiliseks või isiklikuks vendetaks. Ta hakkas saatma ähvarduskirju Salgado kaudu, kelle ta oli palganud, pakkudes talle kaasosaluse eest nii-öelda söödaks raha, mille Salgado pidi kätte saama pärast juba algatatud armuandmisprotsessi. Sanchís teadis, et kirju jälitatakse ja et see jälitamine viib Salgadoni. Ta palkas ka endise Montjuïci vangi, kellegi Valentín Morgado, kellel jätkus kõvasti põhjust Vallsi vastu ebasümpaatiat tunda. Morgado oli vabaks lastud 1947. aastal, kuid ta süüdistas Vallsi oma naise surmas – too oli mehe vanglasviibimise jooksul haigestunud. Morgado võeti tööle perekonna autojuhina. Ühe Bebo-nimelise vana vangivalvuri abiga, kes sai Sanchíselt samuti märkimisväärse rahasumma, nagu ka Metrobarnale kuuluva soodsa üürikorteri Pueblo Secos, oli Morgadol võimalik varustada oma heategijat infoga, mis puudutas kinnipeetavaid, keda oli Vallsi Montjuïci-aastate jooksul kõige rängemate karistustega nuheldud. Üks neist – keegi tõsiste vaimsete probleemidega kirjanik, kes oli teiste kinnipeetavate seas välja teeninud hüüdnime Taeva Vang – osutus Sanchíse kavandatava vandenõu tarvis ideaalseks kandidaadiks. Paistab, et Martín oli salapärastel asjaoludel kadunuks jäänud pärast seda, kui Valls palkas kaks meest, tehes neile ülesandeks toimetada ta ühte suurde häärberisse Güelli pargi lähistel ning ta seal mõrvata. Martínil oli õnnestunud põgeneda ja Valls elas alalises hirmus, et too võib kunagi tulla talle kätte maksma, kuna Martín pidas teda vastutavaks ühe naise, Isabella Gisperti surmas. Kas sa ikka jälgid mind?”

Alicia noogutas.

Sanchíse plaan oli veenda Vallsi vandenõu olemasolus, mis ähvardas avalikuks teha tema vanglaülemaks olemise ajal vangide suhtes toimunud kuriteod. Kõige selle taga pidi aimuma Martíni ja teiste endiste vangide käsi. Nad tahtsid ta närvi ajada, sundida teda välja pugema kaitsva positsiooni kookonist ja nendega mees mehe vastu silmitsi seisma. See oli tema ainus võimalus nende suu sulgeda. Ta pidi hävitama nad enne, kui nad temast ette jõuavad.

„Aga see oli kõigest plaan tema lõksumeelitamiseks,” märkis Alicia.

„Täiuslik plaan, sest kui ka politsei oleks asja uurima hakanud, oleks avastatud vaid isikliku kättemaksu ja rahadega sahkerdamise jälgi, mille Valls oleks kinni mätsinud. Salgado oli ideaalne sööt, sest teda sai kergesti seostada teiste vangide, eriti David Martíniga, kelle käsi pidi kogu seda plaani nii-öelda varjust juhtima. Ometi suutis Valls pikki aastaid säilitada külma verd. Ent pärast 1956. aasta atentaadikatset Círculo de Bellas Arteses, millega Morgado tema elu kallale kippus, hakkas Valls vaikselt enesevalitsust kaotama. Ta korraldas Salgado vabastamise, et saaks lasta teda jälitada, lootuses, et too juhatab ta Martínini, ent Salgado kõrvaldati, kui too lootis parajasti käppa peale panna vanale röövsaagile, mille ta oli veidi enne 1939. aastal aset leidnud arreteerimist ühte Põhjavaksali hoiukappi varjule toimetanud. Mees polnud enam kasulik ja tema vagaseks tegemine ei jätnud mingeid jälgi. Valls aga sai hakkama mitme suurema ja väiksema apsakaga, mis tekitasid valejälgi. Ta sundis Pablo Cascost – ühe talle kuuluva ettevõtte, Ariadna kirjastuse töötajat – võtma ühendust Semperete perekonna liikme, kellegi Beatriz Aguilariga, kellega tol mehel oli kunagi suhe olnud. Sempered on ühe vanaraamatupoe omanikud, mida Martín ja võimalik, et ka tema kaasosalised, võisid Vallsi arvates pelgupaigana kasutada, kuna Martínil oli olnud mingit laadi suhe raamatupoe omaniku hinge heitnud naise Isabella Gispertiga, poe praeguse juhataja ja Beatrizi abikaasa Daniel Sempere emaga. Ja hüva, nüüd sa võid mind katkestada, enne kui sul hoog peale tuleb.”

„Aga Mataixi raamatud? Kuidas seletada Vallsi lauasahtlisse peidetud raamatut, mille ma leidsin ja mis tema tütre Mercedese sõnutsi pidi olema viimane asi, mida isa enne kadumajäämist käes hoidis?”

„Eks see ole osa sellestsamast strateegiast. Mataix oli olnud Martíni sõber ja kolleeg ning Montjuïci vang. Surve, ähvardused ja salajane vandenõu said Vallsist vähehaaval jagu, nii et ta otsustas koos oma usaldusmehe Vicentega isiklikult Barcelonasse sõita, et astuda vastu oma arvatavale kättemaksuinglile, David Martínile. Politsei on arvamusel – ja mina olen nendega ühel nõul –, et enda teada suundus Valls salajasele kohtumisele Martíniga, mille käigus ta lootis temast lõplikult vabaneda.”

 

„Aga nagu Mataix, oli ka Martín juba aastaid surnud.”

„Täpselt. Tegelikult ootasid teda ees hoopis Sanchís ja Morgado.”

„Kas Vallsil polnuks lihtsam lasta politseil David Martíniga tegeleda?”

„Tõepoolest, aga sel juhul võinuks tekkida oht, et Martín, kes tema arvates oli veel elavate kirjas, oleks vahistamise korral välja rääkinud Isabella Gisperti surma ja paljude teiste juhtumitega seotud asjaolud, see aga oleks Vallsi mainele korraliku hoobi andnud.”

„Kõlab loogiliselt. Vist. Aga edasi?”

„Kui Valls Sanchísel ja Morgadol peos oli, viisid nad ta ühte vanasse Castellsi tehasesse Pueblo Nuevos, mis on juba aastaid suletud, ent kuulub Metrobarna kinnisvaraagentuurile. Sanchís tunnistas üles, et nad piinasid teda tunde ja viskasid siis laiba ühte tehaseahju. Kui ma Gil de Parteraga telefonis rääkisin, oli ta just saanud kinnitust, et politsei oli leidnud luujäänuseid, mis arvatavalt kuuluvad Vallsile. Nad on välja nõudnud Vallsi hammastest tehtud röntgenülesvõtted, et kindlaks teha, kas tegemist on tõepoolest ministri säilmetega. Kujutan ette, et kas täna õhtuks või homme hommikuks on meil selgus käes.”

„Nii et juhtum on siis lõpetatud?”

Leandro noogutas.

„See osa küll, mis puudutab meid. Jääb veel välja selgitada, kas oli ka teisi kaasosalisi ja kui kaugele Ignacio Sanchíse kavandatud vandenõu niidid viivad.”

„Kas sellest teatatakse ka ajakirjandusele?”

Leandro naeratas.

„Muidugi mitte. Just praegu toimub siseministeeriumis koosolek, kus peetakse aru, mida avalikkusele teatatakse ja mis vormis. Rohkem üksikasju ma ei tea.”

Järgnes pikk vaikus, mida kergelt häiris vaid Leandro, kes pilku Alicialt tõstmata teed rüüpas.

„See kõik on eksitus,” pomises Alicia viimaks.

Leandro kehitas õlgu.

„Võimalik. Aga see pole enam meie otsustada. Meie töö – leida jälg, mis viiks Vallsi asukohani – on tehtud. Ja pealegi tulemuslikult.”

„Pole tõsi,” vaidles Alicia vastu.

„Nii võtavad asja kokku isikud, kelle häälel on märksa enam kaalu kui minu või endastki mõista ka sinu omal, Alicia. Eksitus oleks hoopis mitte mõista, millal on aeg asjale punkt panna. Nüüd on meie ülesanne vaid diskreetseks jääda ja lasta kõigel oma loomulikku rada kulgeda.”

„Härra Montalvol on õigus, Alicia,” sõnas Vargas. „Meie ei saa enam midagi teha.”

„Paistab, et oleme juba küllalt teinud,” vastas Alicia külmalt.

Leandro vangutas noomivalt pead.

„Kapten, kas jätaksite meid korraks omavahele?” küsis Leandro.

Vargas tõusis püsti.

„Endastki mõista. Ma lähen üle tänava oma tuppa ja helistan politseijaoskonda, et saada edasised juhtnöörid.”

„Minu arvates on see suurepärane mõte.”

Aliciast möödudes vältis Vargas tema pilku. Ta sirutas Leandrole käe ja too surus seda sõbralikult.

„Suur tänu abi eest, kapten. Ja et te nii hästi mu Alicia eest hoolt kandsite. Olen teile tõesti teene võlgu. Koputage julgesti minu uksele, kui teil peaks iial ükspuha mis asjus abi vaja minema.”

Vargas noogutas ja lahkus diskreetselt. Omavahele jäädes andis Vargas Aliciale märku lähemale tulla ja tema kõrval sohval istet võtta. Naine kuuletus tõrksalt.

„Tore mees see Vargas.”

„Suuvärk on tal veel eriti tore.”

„Ära ole ülekohtune. Ta on tõestanud, et on väärt politseinik. Mulle ta meeldib.”

„Minu teada on ta vaba.”

„Alicia, Alicia…”

Leandro pani isalikult oma käe ta õlgade ümber ja kallistas teda kergelt.

„Lase tulla, enne kui sa plahvatad,” julgustas ta. „Kergenda südant.”

„See kõik on täielik pask.”

Leandro surus teda kiindunult enda vastu.

„Olen nõus. Räpakas töö. Sugugi mitte selles vaimus, nagu meil sinuga kombeks, aga ministeeriumi rahvas ilmutas juba närvilisuse märke. Ja El Pardost tuli teade, et nende jaoks on piir käes. Ega see poleks ka meeldiv olnud, kui nad oleksid hakanud arvama või lausa välja ütlema, et meie oleme need, kes ei suuda tulemusi saavutada.”

„Aga Lomana? On temast mingit elumärki?”

„Hetkel mitte, ei.”

„Kummaline.”

„On tõesti. Aga see on üks neid lahtisi otsi, mis paari järgmise päeva jooksul ilmselt kokku sõlmitakse.”

„Neid lahtisi otsi on päris palju,” märkis Alicia.

„Mitte ülemäära. Sanchíse osas on kõik üsna selge. Korralikult dokumenteeritud juhtum, mis hõlmab suuri summasid ja isiklikke reetmisi. Ülestunnistus on olemas, nagu ka tõendid, mis seda kinnitavad. Kõik otsad jooksevad kokku.”

„Pealtnäha küll.”

„Gil de Partera, siseministri ja El Pardo hinnangul on juhtum lahendatud.”

Alicia tahtis midagi öelda, aga muutis meelt.

„Nüüd ongi ju käes see, mida sa nii väga ihkasid, Alicia. Kas sa siis ei taipa?”

„Mida ma ihkasin?”

Leandro silmitses teda nukralt.

„Vabadust. Et saad minust, sellest vastikust Leandrost, igaveseks lahti. Kaod.”

„Kas te mõtlete seda tõsiselt?”

„Ma andsin sulle ju sõna. Selline oli kokkulepe. Viimane juhtum. Ja siis saad vabaks. Miks ma sinu arvates siis Barcelonasse tulin? Kõik oleks ju saanud ka Gran Hotel Palace’ist lahkumata telefoni teel korda ajada. Sa tead ometi, kui väga ma reisimist vihkan.”

„Miks te siis tulite?”

„Et öelda seda sulle silmast silma. Ja kinnitada, et olen sinu sõber ja jään selleks alati.”

Leandro võttis ta käe ja naeratas.

„Sa oled vaba, Alicia. Alatiseks vaba.”

Naise silmad täitusid pisaraist. Tahtmatult embas ta Leandrot.

„Tulgu, mis tuleb,” lausus ta mentor, „ja tee, mis sa iganes teed, aga jäta meelde, et mina olen su jaoks alati olemas. Mis tahes küsimuses. Ei mingeid kohustusi ega sidemeid. Sain ministeeriumist loa kanda sulle üle sada viiskümmend tuhat peseetat, mis jõuavad sinu arvele selle nädala lõpuks. Ma tean, et sa ei hakka minust puudust tundma ega minu järele igatsema, aga kui seda pole liiga palju palutud, siis ehk helistad vahetevahel, kas või ainult jõulude puhul. Kas sa teeksid seda?”

Alicia noogutas. Leandro suudles teda laubale ja tõusis püsti.

„Minu rong väljub tunni aja pärast. Hakkan parem jaama poole liikuma. Ära tule saatma. Mitte mingil juhul. Mulle ei meeldi stseenid, sa ju tead küll.”

Alicia saatis ta ukseni. Hetk enne väljumist pööras Leandro ümber, ning esimest korda elus tundus Aliciale, et mees on kohmetu ja segaduses.

„Ma pole sulle seda kunagi öelnud, sest arvasin, et mul pole selleks õigust, aga nüüd on see ilmselt võimalik. Ma olen sind alati armastanud ja jään sind armastama nagu oma tütart, Alicia. Ehk pole ma osanud olla maailma kõige parem isa, aga sina oled olnud mu elu suurim rõõm. Tahan, et sa oleksid õnnelik. Ja see on tõesti ausalt minu viimane käsk sulle.”

5

Alicia tahtis teda uskuda. Tahtis uskuda sellise innuga, mida toob kaasa kahtlus, et tõde teeb haiget ning et argpüksid elavad kauem ja õnnelikumalt – isegi omaenda elu vangikongis. Ta vaatas aknast välja, silmitsedes Leandrot, kes sammus tänavanurgal ootava auto juurde. Tumedate prillidega sohver hoidis talle ust lahti. See oli üks neid tohutu suuri musti autosid, toonitud aknaklaaside ja krüptilise numbrimärgiga tanke, mida võib vahel näha surnuvankri kombel läbi liiklusmöllu rühkimas – sedasorti auto, mille teelt kõik kahte lehte tõmbuvad, sest on küsimatagi selge, et sellises ei sõida tavalised inimesed ja et targem on eemale hoida. Enne autosse istumist pööras Leandro veel hetkeks ümber ja heitis pilgu tema akna poole. Mees lehvitas talle ja kui Alicia püüdis neelatada, avastas ta, et tema suu on täiesti kuiv. Ta tahtis teda uskuda.

Tund aega kõndis ta mööda korterit ringi nagu puuri pistetud loom ja süütas ühe sigareti teise järel. Enam kui kord, enam kui kümme korda astus ta akna juurde, et mõõta pilguga tänava vastaskülge, lootuses näha Vargast tema üüritoas Gran Café kohal. Mehest ei olnud mingit märki. Tal oli olnud küllalt aega, et helistada Madridi ja oma juhtnöörid kätte saada. Küllap oli mees jalutama läinud, et pead klaarida ja jätta jumalaga Barcelonaga, kust ta pidi peagi lahkuma. Viimane asi, mida ta praegu soovis, pidi olema Alicia seltskond, kuna valitses oht, et too kriibib tal silmad peast selle eest, et ta oli Leandrole kõik välja lobisenud. Vargasel ei olnud valikut. Ka seda oleks Alicia tahtnud uskuda.

Otsekohe pärast Leandro lahkumist oli Alicia tundnud kihvatust puusas. Alguses ei teinud ta sellest välja, aga nüüd tajus ta tuima pulseerivat valu. Oli tunne, nagu lööks keegi tema ihusse vähehaaval naela. Ta kujutles metalset teravikku luud kraapimas ning aegamisi sellesse tungimas. Ta lonksas veel ühe klaasi veiniga alla pool tabletti ning heitis sohvale ootama, millal rohi mõju avaldab. Alicia teadis, et joob liiga palju. Tal polnud tarvis ei Vargast ega Leandrot tema järele vaatama ega seda talle meelde tuletama. Ta tundis alkoholi oma veres ja hingeõhus, aga see oli ainus asi, mis suutis ta ärevust talitseda.

Alicia sulges silmad ja hakkas mõttes Leandro lugu üksipulgi läbi võtma. Mees ise oli alles lapseohtu Aliciale õpetanud, et alati tuleb kuulata ja lugeda „täistuledega”. „Selgituse sõnaosavus on otseses seoses kõneleja intelligentsusega, samamoodi nagu selle usutavus on otseses seoses kuulaja rumalusega,” oli mees talle öelnud.

Sanchíse ülestunnistus – nii nagu Gil de Partera seda Leandrole esitanud oli – tundus esmapilgul veatu, eriti just sellepärast, et ta seda ei olnud. See seletas ära peaaegu kõik, mis oli juhtunud, ent jättis muist otsi lahtiseks, nii nagu kõige usutavamate selgituste puhul ikka on. Tõde ei ole kunagi veatu ega täida kunagi kõiki ootusi. Tõde jätab alati õhku kahtlusi ja küsimusi. Ainult valed on läbi ja lõhki usutavad, sest need ei pea tõelust kuidagi õigustama, vaid meile lihtsalt kinnitama seda, mida me kuulda tahame.

Viieteistkümne minuti pärast hakkas tablett mõjuma ning valu leevenes, kuni Alicia ei tundnud enam midagi peale terava kirvenduse, mida ta oli harjunud eirama. Ta sirutas käe sohva alla ja tõmbas välja kasti kaustadega, mis nad olid Briansi mööblilaost pihta pannud. Mõte, et Leandro auväärne taguots oli terve hommikupooliku aimamatult selle peal puhanud, tõi Aliciale tahes-tahtmata naeratuse näole. Ta heitis kastis peituvatele kaustadele kiire pilgu. Suurem osa neist või vähemasti olulisemad paberid olid juba ametlikku toimikusse lisatud. Kasti põhjas sobrades sattus ta käsi aga ümbrikule, millel oli kirjas sõna ISABELLA, muud ei midagi. Ta avas ümbriku ja tõmbas välja mingi märkmiku. Esimeste lehtede vahelt libises välja õhuke kaart. See oli vana foto, mille servad hakkasid juba tuhmuma. Pildil võis näha heledate juuste ja erksa pilguga noort neidu, kes naeratas kaamerasse nagu keegi, kellel on terve elu alles ees. Midagi selles näos meenutas Aliciale noormeest, kellest ta oli Sempere ja poegade vanaraamatupoe lävel möödunud. Ta uuris foto teist külge ja tundis sedamaid ära advokaat Briansi käekirja:


Iga tähe kuju ning asjaolu, et Brians polnud lisanud naise perekonnanime, andsid tunnistust tema tundelisest seotusest. Lootusetute juhtumite advokaadi südant ei närinud mitte üksnes süümepiinad, vaid ka iha. Alicia jättis foto lauale ja hakkas märkmikku läbi lehitsema.

Kõik leheküljed olid täidetud ühtlase selge käekirjaga, mis kuulus ilmselgelt naisele. Üksnes naine võib kirjutada nii arusaadavalt, varjamata end jaburate kaunistuste taha. Vähemasti juhul, kui ta kirjutab ainult iseenda ja mitte kellegi teise tarbeks. Alicia pöördus tagasi esimesele leheküljele ja hakkas lugema.

Minu nimi on Isabella Gispert ja ma olen sündinud Barcelonas 1917. aastal. Olen kahekümne kahe aastane ja tean, et kahekümne kolmandat eluaastat ma ei näe. Kirjutan neid sõnu täie teadmisega, et mul on elada jäänud veel vaevalt paar päeva ning et varsti pean ma lahkuma neist, kellele võlgnen siin ilmas kõige enam: oma pojast Danielist ja abikaasast Juan Semperest, kõige parema südamega mehest, keda ma tunnen, mehest, kes on mulle kinkinud usaldust, armastust ja kiindumust, mida ma surreski ei vääri. Ma kirjutan iseendale, kuna kannan kaasas saladusi, mis ei kuulu mulle, ja kuna tean, et keegi neid lehekülgi iial ei loe. Kirjutan selleks, et elustada oma mälestusi ja elu külge klammerduda. Minu ainus soov on meenutada ja mõista, kes ma selline olin ja miks ma tegin seda, mida ma tegin – kuni olen veel võimeline midagi meenutama ja enne, kui mu juba tuhmuma kippuv teadvus mind lõplikult maha jätab. Kirjutan, hoolimata valust, sest mu kaotus ja piin on ainsad, mis mind veel elu küljes kinni hoiavad, ning kuna ma kardan surma. Kirjutan, et pihtida neile lehekülgedele siin seda, mida ma ei saa pihtida neile, keda ma armastan, kartusest neile oma sõnadega haiget teha ja nende elu ohtu seada. Kirjutan, sest kuni ma suudan meenutada, võin kas või hetke veel nende seltsis viibida…

 

Terve tunni vältel oli Alicia selle märkmeraamatu lehekülgedesse neeldunud, kurdina ja pimedana ümbritseva suhtes, unustanud valu ja meeltesegaduse, mille Leandro visiit oli temas esile kutsunud. Terve tunni oli olemas üksnes lugu, mida need kirja pandud sõnad talle jutustasid, lugu, mille kohta ta lõpuni lugematagi teadis, et see tal iial ei unune. Kui ta oli kõik läbi lugenud ja Isabella pihtimuse vastu rinda surunud, täitusid ta silmad pisaratest ning ta suutis vaid käe huultele tõsta, et oma sisemusest kerkivat karjet summutada.

Just sellisena leidis Fernandito ta mõne aja pärast eest, olles paar korda ukse taga koputamas käinud. Vastust saamata astus ta sisse ning nägi Aliciat kerra tõmbununa nutmas, nagu ta polnud kunagi varem kedagi nutmas näinud. Poiss ei mõistnud teha muud, kui tema kõrvale põlvili laskuda ja ta oma käte vahele võtta, sellal kui Alicia oigas valust, nagu oleks keegi ta sisikonna põlema süüdanud.