Kirjad tütreleTekst

Loe katkendit
Märgi loetuks
Kuidas lugeda raamatut pärast ostmist
  • Lugemine ainult LitRes “Loe!”
Šrift:Väiksem АаSuurem Aa


Kujundaja: Kalle Müller

Toimetaja: Egle Heinsar

Kaanefotod: Andres Adamson

Autori foto: Liis Treimann, Postimees

Autoriõigus: AS Eesti Meedia, 2017

Kirjastus Post Factum

www.eestimeedia.ee

Kõik õigused kaitstud. Selle raamatu ühtegi osa ei tohi reprodutseerida ega edastada ühelgi kujul ega ühegi vahendiga ilma autoriõiguse omaja kirjaliku loata.

ISBN 978-9949-603-02-2

ISBN 978-9949-669-28-8 (epub)

Trükk: Tallinna Raamatutrükikoda

Mul oli geniaalne plaan. Nimelt olin ma otsustanud lapse saada ja üksikemaks hakata. Just nimelt: üksikemaks. Ma tahtsin last ja ma oleks ehk tahtnud ka meest, aga ükski mees ei paistnud tahtvat mind. Ma ei lasknud end sellest tõsiasjast morjendada ja reastasin oma seksi- ja muidusõbrad geneetiliste plusside ja miinuste põhjal nimekirja. Kõige eesotsas need, kelle nägu last ma oleksin valmis kasvatama, kõige lõpus alkohoolikud ja narkomaanid, kelle nõrka iseloomu ma mingil juhul tulevasele lapsele edasi ei tahtnud anda, rääkimata potentsiaalsetest tervisehäiretest. Miks nad üldse minu nimekirja jõudsid, on praegu tagasi vaadates arusaamatu – ju oli mul mingi „pahade poiste faas“. Kui see „pahade poiste faas“ kujutas endast meeste reastamist selle põhjal, kellega võiks kunagi lapse teha.

Aga igal juhul oli mul sobiv isakandidaat juba isegi valmis vaadatud.

Muidugi ei olnud ma veel välja mõelnud, kuidas talle seda uudist teatada, ja oma 20-aastase ajuga arvasin, et mul õnnestub salaja rasestuda ja edaspidi elada õnnelikku üksikema elu. Kogu plaan pidi aset leidma enne, kui ma saan 26-aastaseks, sest pärast seda olin ma enda arvates liiga vana, et üldse lapsesaamist (ette võtta. Võib-olla mängis siin kaasa asjaolu, et mu ema oli 26-aastane, kui minu sünnitas – tolle aja kohta hirmus vana. „Teised emad vaatasid mind haiglas imelikult,“ rääkis ta kunagi.

Nüüd muidugi ei vaata sind enam keegi haiglas imelikult, ole sa 26 või 46 või isegi, nagu ma just lehest lugesin, 64. Kõigil on ühevõrra õigus saada lapsi ning tänu meditsiinile saab see teoks aina hiljem ja hiljem. Aga see mind ei huvitanud – mind huvitas ainult mu geniaalne plaan seksisõbrast rasedaks jääda. Kunagi. Tundus kuidagi eriti fantastiline seda salaplaani ellu viia, käia ringi otsusega, mis muudab mu elu, seab selle õigele kursile ja mitte keegi teine sellest ei teagi! Mina ise otsustan, mina ise teen ja muudkui aga rasestun.

Kuus aastat hiljem istusin 22. augustil, päev pärast oma pulmi, magamistoa voodil ja kõõritasin kummuti poole, millel istus ja ootas valge-lilla pulk. Pulk veel mõtles, aga ma juba teadsin, mis seal ees ootab. Oh, muidugi võib ajada päevade hiljaksjäämise stressi kaela. Muidugi võib selgitada pidevat väsimust kah samaga. Aga mina juba teadsin. Sest ma teadsin, mis tunne on olla rase, ja siis mul just selline tunne oligi.

„Oh. Fakk,“ ütlesin ma sellest hoolimata, kui kaht triipu näen.

„Mis on?“ hüüdis teisest toast mu teist päeva abikaasa, kes pakkis asju, et Tallinnasse sõita, sest just seda tähendas sõjaväelasega abiellumine: päev pärast pulmi sõitis ta taas minema.

„Tule, vaata.“

Ja me seisime ja vaatasime neid kaht triipu.

„Noh, aga seda ju oligi oodata,“ ütles abikaasa kõigutamatu rahuga, embas mind hetkeks ja läks uuesti asju pakkima.

Kui mees lahkus, ma läksin ja tegin köögis ühe suitsu. Muidugi ma teadsin, et ma ei tohiks seda teha, aga veel pulmaski jõin ma hoogsalt alkoholi, nii et kui mu sees elav põrnikas on võib-olla juba saanud fetaalse alkoholisündroomi, vaevalt see üks suits ta tapab.

„Sa oled asjast täiesti valesti aru saanud,“ viskas üks sõbratar mu tüdrukuteõhtul nalja, kui ettevaatlikult mojito’sid imedes kahtlust avaldasin, et äkki ma olen rase. „Kui sa teada saad, et sa oled rase, siis tuleb kõigepealt end korralikult šokist purju juua ja alles siis otsustada, mis sa edasi teed.“

Nüüd siis seisin ma reaalselt silmitsi tõenäosusega, et ma saan umbes kaheksa kuu pärast lapse. Lapse, päris lapse. See pole enam mingi hilisteismelise plaan tulevikuks, see on reaalselt toimuva hakkav stsenaarium. Astun testiks korra kaalule ja kortsutan murelikult kulmu. Sinna läheb siis mu teine geniaalne plaan – enne rasedaks jäämist kakskümmend kilo alla võtta ja ilusaks ja heaks hakata.

Ma suitsetan, ma armastan mojito’sid, ma olen ülekaalus, oma karjääriga puntras ja teist päeva abielus. Kas tõesti on selline üks tulevane ema?

Ja nagu alati, kui ma ei tea, mida täpselt teha, või kui tundub, et elu kasvab üle pea ning ma ei saa aru, kuidas ma siia planeedile sattusin, lähenesin ma asjale ainsal viisil, mida ma teadsin – ma hakkasin kirjutama. Nii hakkasin ma kord kuus kirjutama oma kõhus elavale ja arenevale põrnikale kirju, jätkasin seda traditsiooni ka pärast tema sündi. Kirju kirjutan talle senimaani, kuid märksa harvemini.

Ma köidan need armastusest sündinud kirjad raamatuks, sest ma loodan, et mu tütrel on tore seda kunagi lugeda. Siia vahele said aga kirja ka muud märkmed, mida emaks kasvades kirja panin. Need on ausad, naljakad, kohati pöörased, lastetutele inimestele võivad need aga olla tohutu igavad – need on ühe emaks kasvava noore naise esimesed hirmust värisevad sammud selles keerulises „Mul on nüüd laps!“ maailmas. Ma loodan, et iga tulevane ema, kes on samamoodi segaduses, nagu mina tookord olin, leiab siit ehk mõne mõtte, mis teda julgustab või millega ta samastuda suudab.

Sest, mis peaasi, emandus ei ole minu arvates kunagi olnud miski, mille üle ei tohiks nalja visata. Kui ikka kõik on pekkis, siis on ainus lahendus iseenda üle nalja visata ja püüda olukorras huumorit näha. Huumor veel ükskord päästab maailma, pange mu sõnu tähele!

Kloogal

novembris 2016

esimene kiri
23. august

Kallis Põrnikas

Täna sai esimest korda kindlaks, et sa oled olemas ja lood endale minu sees sooja ja pehmet pesa. Kui aus olla, siis pole ma veel senimaani päris hästi aru saanud. Ma olen alles kolmandat päeva abielunaine ja nüüd järsku tuleb välja, et varsti veel ema ka. Nii et, Põrnikas, sa juba oled suutnud oma emme päris toredalt segadusse ajada, rääkimata sellest, et käed-jalad värisevad ikka veel.

Ilmselt tekib sul umbes 12 aasta pärast küsimus, et kas su isa ja ema abiellusidki ainult sellepärast, et emme rase oli. Ja ma ütlen praegu – nagu ma ka ütlen siis: ei. Sa sündisid armastusest. Ja me ei olnud veel eriti jõudnud sind planeerimagi hakata, kui sa juba olemas olid.

Huh, ja kindlasti ei taha sa seda kuulda, kui sa oled teatud vanuses – sest on vanus, kui sa ei taha ilmselt üldse ette kujutada, et su vanemad seksivad –, aga suure tõenäosusega me tegime su valmis Riias, maailma kõige armsamas hotellitoas. Mina olin tulnud just kolmenädalaselt „loominguliselt puhkuselt“ Tenerifel, sinu isa oli mul Riias lennujaamas vastas ja jällenägemisrõõm nii suur, et seda ei oska sõnadesse panna.

2010. aasta suvi oli kohutavalt palav ning me maandusime läbi äikesepilve. Terve öö möllas Riia kohal grandioosne äike, me jätsime rõduukse lahti ja kardinad eest ja vaatasime, kuidas pime taevas valgeks sähvis. See oli öö, kui sina said alguse. Ja see öö ei lähe mul kunagi meelest.

Ka ei lähe mul kunagi meelest, kuidas me sõitsime oma pulmapeolt koju, oli järgmine hommik. Mu päevad ei olnud alanud ja juba olin natuke mures – kuigi olin kindel, et see on kõik pulmakorraldamisstressist. Ja see, et ma olin viimased päevad kohutavalt väsinud, ka see võis olla ju stressist! Ja see, et ma jõin hapukoort otse tomati-kurgisalati kausist, oli normaalne, sest ma ju AVASTASIN ENDA JAOKS HAPUKOORE, see on ju normaalne, kas pole?

Aga siis me tulime koju, kaisutasime ja läksime ostsime testi. Ma palun vabadust, mu esimesed sõnad kaht triipu nähes olid … „Oi. Fakk.“

Põrnikas, praeguseks oled sa umbes kuuenädalane, natuke vähem. Täna nägin ma sind esimest korda ultrahelipildil – praegu oled sa alles tume tombuke heledas rebukotis. Aga sa oled! Minu sees! Ma ei kujuta ette, mida toovad järgnevad kuud, ma ei oska ai-ma-ta-giiii, mida toovad meile järgmised aastad, aga ma tean, et ma juba igatsen sind ja tahan juba sinuga kohtuda.

Kas sul on rohelised silmad nagu su isal? Kas sa – oh õudust! – kaalud sündides samuti viis kilo, nagu su isa? Ma loodan, et sa saad meist mõlemast kõige paremad omadused, ma loodan, et sulle meeldib õppida samamoodi, nagu meeldib meile õppida – meile, abikaasadele Nohikutele. Ja ma loodan, et sul on raamatute vastu sama suur armastus kui mul. Ja ma loodan, et sul on heleblondid juuksed nagu mul.

Ma veel ei tea, kumb sa oled – kas poiss-Põrnikas või tüdruk-Põrnikas. Aga tunne on selline, nagu sa oleks tüdruk. Ma ei oska seda tunnet seletada ja täitsa võimalik, et mõne kuu pärast selgub vastupidine. Aga ära muretse, me armastame sind niikuinii. Kui aus olla, siis me armastame sind praegu juba lõputult: me oleme sind selle kahe päeva jooksul, mis me sinu olemasolust teame, õppinud armastama. Ja see, mu armas Põrnikas, on alles algus! Ma tean, et sa ringutad praegu häbis oma olematuid käsi ja vangutad pead: „Uuuh, need vanemad! Miks te peate mulle piinlikkust valmistama?“, aga sa ei pääse meie ülisuurest armastusest kuhugi. Ma kavatsen sind kallistada iga päev sadu kordi ja ma kavatsen sind musitada igal ööl tuhandeid kordi.

Ja ära pahanda, kui sa satud emme kummalise huumorimeele sihtmärgiks, ma ainult näitan nii oma armastust! (Küsi seda kasvõi oma tädi Sikilt.)

Uh. Ma ise ei suuda ikka veel uskuda, et nüüd on tulekul üks Põrnikas, aga nii see on. Arst ütles, et kõik on korras, kõik on kõige paremas korras. Ja homme läheme esimest korda koos vesiaeroobikatrenni. Muidugi meeldib sulle vesi sama palju kui mulle!

 

Me ootame sind siia 16. aprilliks. Sul on veel aega olla pisi-Põrnikas, siis natuke suurem Põrnikas ja siis juba valmis-Põrnikas.

Armastusega

Sinu segaduses emme

teine kiri
6. september

Kallis Põrnikas!

Täna ma nägin esimest korda löömas su südant. Ma ei oleks arvanud, et see mind nii õnnelikuks teeb, aga see, kuidas su tillukene süda kiirelt ja vihaselt peksles, tõi mu näole laia naeratuse.

„Eks ole see vist üks erilisemaid hetki, kui oma lapse südant esimest korda löömas näed,“ ütlesin arstile. Arst naeratas ja ütles, et järgmine ultraheli on ka väga eriline ja et ma peaksin kellegi sinna kaasa võtma.

„Siis on laps täitsa lapse moodi juba!“

Ma võin muidugi loota, et ma saan seda hetke su isaga jagada, aga teades meie suurepärast visiitabielu, siis ilmselt lähen ma sinna imelisele kohtumisele sinuga üksinda. Mis teeb mind juba ette natuke kurvaks.

Aga üldiselt teed sa mind muidugi väga rõõmsaks. Kui välja jätta see, et nüüd lõpuks on hakanud ka mu rinnad valutama, mis teeb vahepeal olemise ääretult ebamugavaks. Näiteks ükskord käisin poes ringi, käed tisside peal, sest muudmoodi ei kannatanud olla.

Lisaks sellele, et endiselt on kohutav uni, tunnen ma viimasel ajal väga teravalt eri lõhnu. Näiteks pulmadeks kingitud liiliate lõhn hakkab tohutult vastu, aga õnneks saan ma need varsti ära visata. Ja laupäevane väljaskäik tõestas, et joodikud haisevad ka rõvedalt, nii et ju ma pean neist ka eemale hoidma. Õnneks pole see muidugi raske.

Igapäevaselt elame rahulikult. Vahepeal unustan ära, et sa mul sees kasvad, aga vahepeal olen ma sust väga teravalt teadlik. Kõht on muutunud tihkemaks ja kumjamaks, näha muidugi veel midagi ei ole.

Ah jaa, sa sünnid 2. mail, öeldi täna. Seega saab sinust hoopis Sõnn, mitte Jäär – ühtmoodi hullud tähtkujud mõlemad. Aga maikuutita oled sa loodetavasti, ja see on täitsa ilus mõte. Sa nagu ei sobinudki hästi aprillikuusse sündima.

Muide, ära pahanda, et ma sind Rihuks kutsun. See tuli täiesti kogemata, kui Marko Matvere tahtis kontserdil Riho Sibul öelda, ta keel vääratas ja ütles kogemata hoopis Rihu. Ja juba siis ma ähvardasin, et see saab mu esimese lapse nimeks. Kui nüüd tagasi mõelda, siis ilmselt tol ajal sa olid mu kõhus juba olemas, nii et esimesed kontserdid, kus sa käisid, olid Mika ja Jaan Tätte.

Rihu, ma ei pane seda sulle päriselt nimeks. Päriselt ma panen sulle nimeks Noone.

Kallistused

Emme

kuidas titad üldse töötavad?

Meheõde sai äsja värske ahjusooja tita ja ma peaks talle varsti külla minema. Hakkasin siis mõtlema, mida kingituseks viia, ja ma sain aru, et ma ei tea absoluutselt, kuidas titad töötavad. Või et mida võiks viia? Arvestades, et ilmselt kingib ta meile mingid asjad jälle tagasi (no näiteks vastsündinuriided, eks, need käivad vist väga lühikest aega). Ja siis meenus mulle, kuidas ma esimest korda üks neli-viis aastat tagasi nägin, kuidas üks mu vana sõbrants oma titale rinda andis ja ma totaalselt ära friikisin, sest … ma ei mäletagi, miks, tegelikult, aga see oli hullult veider, kogu see protsess.

Veel mõtlesin ma sellele, et ma unustan kogu aeg ära, et ma rase olen. Eriti unustan ma selle ära, kui poes suitsu kipun võtma. Ma arvasin kusjuures, et asi läheb pigem vastupidi – et ma hakkan igatsema seda vaba voli, mis mul varem oli, õhtul klaas või paar veini võtta. Alkoholi ei igatse ma peaaegu üldse, kuigi õlleisu on vahepeal ületamatu. Aga siis saab alkovabat juua, eks, ja sedagi joon ma tegelikult ikka väga vähe, palju vähem, kui ma arvasin. Noh, selle 11 nädala jooksul olen vist kolm alkovaba õlut joonud või nii.

Oh, muidugi igatsen ma rokkimist ja kõiki neid kreisipöörasid seiklusi, mis alati väljas rokkimisega kaasnesid – see, kui õhtu lõppeb kuskil Supilinnas kellegi juures, või see, kui sind ja su sõbrannasid mingid kutid kuhugi kesklinna katusekorterisse pidu lõpetama kutsuvad („Kutse kehtib ainult TEILE. NEILE see kutse ei kehti!“). Sest purjus inimesed on naljakad ja nendega juhtuvad alati veidrad ja kummalised asjad, ikka märksa rohkem kui kainete inimestega. Pealegi pole ma seni leidnud head varianti, kuidas auru välja lasta, ja ma tunnen hoolimata kõigest, nagu ma töötaksin iga päev (mis pole absoluutselt tõsi, nädalavahetuseti ma ei loe isegi kirju enam), sest puudub see kontrast töö- ja vaba aja vahel, kõik päevad on nii igavalt ühesugused.

Nii et seejuures olen ma väga üllatunud, et mul alkoisu üldse pole, aga suitsuisu on küll pidevalt, ja see võiks juba üle minna. Ma olen elus sada korda suitsetamist maha jätnud ja alati on see läinud lihtsamaks, ma ei saa aru, miks see juba siis nüüd lihtsaks ei võiks minna.

Aga kõige selle juures kulgeb kõik väga rahulikult ja, noh, igavalt. Mingeid erilisi isusid pole (pole veel olnud korda, kui ma õhtul kell üheksa midagi saama PEAKS või maailm kukub kokku), süda paha pole, ainult uni on väga suur (mis teeb lihtsamaks selle, et ei tahagi kuskile baari ronida). Paanikahoogusid on olnud ainult üks, kui ma öösel üles ärkasin ja millegipärast elavalt ette hakkasin kujutama, kuidas sünnitus võiks tunduda. Paanikat ei tekitanud kusjuures mitte valu või kogu see … arbuus-läbi-lukusilma-olukord, vaid hoopis see, et MA EI PÄÄSE SELLEST. Ei ole nii, et ma ütlen, et oh, nüüd teeme pausi. Ei, pause pole, see toimub ja sa ei põgene selle eest kuskile. Vaat see mittepõgenemine tekitas tõelise paanikahoo, ma võrdleks seda klaustrofoobiaga. Sest sama tunne tuleb mulle peale, kui ma kujutan ette, et ma olen elusalt maetud – sa võid kraapida ja kisada, aga sa ei pääse kuskile. Vaat see väljapääsmatus hirmutab mind.

Ning muidugi oli üks kord, kui ma hakkasin mõtlema, et kuidas ikkagi tita täpsemalt hingab, ja mängisin isegi mõttega talle hingamisseadeldis ehitada. No umbes nagu multikates pillirooga vee all ujutakse või sarjades pastakas kõrisse lüüakse. Lugesin neid raamatuid, mis ma lugesin, ikkagi tundus nii ebaloomulik, et ta on seal umbses vedelikus (kusjuures, ka oma uriini sees) ja ta ongi seal ja nii ongi. Kuidas see ikkagi olla saab?! On ju imelik, tegelikult, kui mõelda? Et kuidas me tuleme sellisest olukorrast, kus me ei tarbi õhku (hapnikku muidugi tarbime) ja jõuame olukorda, kus me ainult õhku vajamegi ja vee all näiteks hingata ei saa. See värk on ikka üle mõistuse imelik.

Aga sünnituse suhtes tegi mind rahulikuks raamat „Mina olen ookean“, mida ma siin aegapidi loen. Kui ma lugesin, et SEAL veedab beebi vaid mõned minutid ja et suurem osa sünnitusest kulub läbi emakakaela ja lahkliha pääsemisele, muutusin ma üllatavalt rahulikuks. (Kuigi muidugi tekkis mul küsimus, et miks see lahkliha üldse peab olemas olema. Steingraber veel kirjutas, et lahkliha ongi selleks, et tita umbes nagu rakett su seest välja ei lendaks, aga miks ei võiks nii olla? Et ta tulebki natuke nagu rakett? Kui on sealt emakakaelast läbi pääsenud, muidugi.) Mind seni ei ole rahustanud kellegi teise sünnituslood (eriti need, mis on eriti kergelt kulgenud – sest neid pean ma õnnelikeks eranditeks), siis tema oma rahustas.

Mul on kodus üldse väga palju kirjandust, mida ma natukesekaupa loen. Ühest küljest ei taha ma end närvi ajada, vaid võtta asja rahulikult, aga ma olen avastanud, et peale nende paari erandi ma võtangi asja üsna rahulikult. Muidugi võib viltu minna sada asja, aga ma ei pea ju neid sadat asja ette teadma. Piisab, kui ma aru saan, kui midagi hakkab viltu minema, eks? Ja siis saab probleemiga tegeleda – siis, kui ta käes on.

Kõige rohkem tahaks ma muidugi näha, milline Põrnikas lõpuks välja näeb. Meil on juba plaan olemas juhuks, kui ta tuleb eriti õnnetu välja – no juhul, kui ta pärib meie mõlema kõige halvemad küljed. Näiteks minu kirvenäo, oma isa lähestikku asetsevad silmad, ükskõik kumma meie nina, minu õhukesed huuled, oma isa kõrvad. Muidugi ei selgu see enne kui mõne aasta jooksul, sest titad on kõik ühte nägu (ma loodan, et ma siiski hakkan enda oma teistest eristama, oleks päris kole, kui ei hakkaks), aga igal juhul, kui nii läheb, siis me õpetame talle juba noorest peast MMAd ja muid kunste, et ta saaks kõigile kere peale anda, kes tema üle nalja viskavad.

Üldse mõtlesime, et kasvataks lapsest spiooni. Meil on juba olemas vene, inglise ja saksa keele õpetajad, inimesed, kes õpetavad ajalugu, kunstilugu[1.], politoloogiat ja sotsiaalteadusi, nii et me varustame ta juba varakult laia teadmistepagasiga, et temast võiks saada moodsa aja kangelane.

Muidugi oleme ka rahul, kui temast saab näiteks lasteaiakasvataja (kes räägib perfektset saksa keelt) või MMA Eesti meister, kes igapäevatööna paigaldab köögiriiuleid. Ja vähemalt on mul selleks ajaks köögiriiulid, ma juba tean, et pean neid niigi 20 aastat ootama.

Oh, meil on nii palju plaane!

„Me kaalume igasuguseid nimevariante,“ rääkisin eelmisel nädalavahetusel, kui sõpradega väljas istusime.

„Nooh?“

„No näiteks on meil muidugi Rihu,“ ütlesin. „No siis saab öelda, et Rihu tuli Rihannast, kui tüdruk tuleb. Kuigi jumal teab, kas sel ajal üldse enam Rihannat keegi mäletab … No ja siis on meil veel Indur, Oktrev, Noone ja Noonu, Strüftor … Väga palju nimevariante, lõputult! Ja hea on nende nimede juures see, et saab panna nii poisile kui tüdrukule!“

Enamik sõpru hakkas naerma, ainult Tannu vaatas mind suurte kohkunud Tannu-silmadega.

„Kas … Kas sa mõtled tõsiselt või?“

„Aga muidugi!“ teatasin ma pokkerinäoga.

Ja siis see tuli. See hindamatu ilme Tannu näol, kui on näha sügavat hingelist segadust. Ühest küljest ta nagu tahaks öelda, et tegu on täiesti haigete nimedega, aga kuidas sa ikka oma sõbrale ja peatsetele vanematele seda ütled? Tahaks nagu viisakaks jääda … Ilmselt ei öelnud keegi ka Chanderelle Vihmapisar Esimese vanematele, et tegu on tobeda nimega. Pealegi, tobedus on subjektiivne, eks!

Lõpuks ma päästsin Tannu piinadest ja ütlesin, et muidugi ma teen nalja. Oh seda kergendust!

Tegelikult muidugi paneme talle nimeks Spock.

1 Sest miskipärast peavad vähemalt filmides kõik spioonid supertugevad kunstiajaloos olema, sest muidu täiega kohe jääd pättidele vahele! [ ↵ ]

Бесплатный фрагмент закончился. Хотите читать дальше?