Kaldajärsaku Maja

Tekst
Loe katkendit
Märgi loetuks
Kuidas lugeda raamatut pärast ostmist
  • Lugemine ainult LitRes “Loe!”
Šrift:Väiksem АаSuurem Aa


Elly Griffithsilt eesti keeles ilmunud veel

„Koolmekohad“

„Januse kivi“


Originaal:

Elly Griffiths

The House at Sea's EndQuercus


Toimetanud Marju Lina

Kaane kujundanud Piia Stranberg

Kaanefotod: Shutterstock ja Adobe Stock


Copyright © 2011 by Elly Griffiths

All rights reserved including the rights of reproduction in whole or in part in any form.

Autoriõigus tõlkele: Nele Mikk ja Krimiraamat OÜ, 2021

Kõik õigused kaitstud.


ISBN 978-9916-9662-0-4

ISBN 978-9916-9662-1-1 (epub)


www.krimiraamat.ee

Gabriellale, kes samuti halloween’i vältis.

PROLOOG
November

Kaks inimest, mees ja naine, astuvad mööda haiglakoridori. On selge, et nad on siin varemgi käinud. Naise nägu on leebe ja mälestustes, mees tundub kartlik, jääb palatiuksel hetkeks toppama. Juba ainuüksi keeldude nimekirjast piisaks, et ükskõik kes ära hirmutada. Lilled keelatud, telefonid keelatud, alla 8-aastased lapsed keelatud, köhijad-aevastajad keelatud. Naine osutab telefonikeelule (üsna aegunud välimusega telefoni jämedalt läbi kriipsutatud kujutis), aga mees kehitab vaid õlgu. Naine naeratab, nagu tal kombeks, kui mehelt sellise vastuse saab.

Nad vajutavad kellanuppu ja neil lubatakse sisse astuda.

Kolmanda voodi juures nad seisatavad. Pruunijuukseline naine istub voodis, beebi süles. Ta ei toida last, ainult vaatab, vaatab üksisilmi, justkui püüdes iga tema näojoont mällu talletada. Naiskülaline, kes on blond ja pilkupüüdev, lippab vastse ema juurde ja suudleb teda. Siis kummardub ta lapse kohale, pühkides juustega üle ta näo. Tita avab oma läbipaistmatud tumedad silmad, aga nutma ei hakka. Mees tammub taamal jalalt jalale ja blond naine viipab ta lähemale. Mees ema ega last ei musita, aga ütleb midagi, mis paneb mõlemad naised pidurdamatult naerma.

Beebi sugu on lihtne aimata: voodit ümbritsevad roosad kaardid ja tutid, isegi pisut lõtvunud õhupall kirjaga „See on tüdruk!“. Imik ise on aga riietatud meresinisesse, justkui väljendaks ema sellega meelsust soostereotüüpide vastu. Blond naine võtab lapse sülle ja too vaatab talle ainiti oma tumedate pühalike silmadega otsa. Pruunijuukseline naine vaatab mehe poole ja pöörab taas ruttu pilgu ära.

Kui külastusaeg on lõppenud, jätab blond naine kinkide ja muside saatel hüvasti ja silitab viimast korda beebi pead. Mees seisab voodijalutsis, toksides kergelt oma kingakontsa, justkui kannatamatult lahkuma kibeldes. Ema naeratab, äiutades oma last kõigutamatu emaduse ajatus poosis.

Uksel pöördub blond naine lehvitama. Mees on juba läinud.

Aga viis minutit hiljem on ta tagasi, üksi, tuleb kiiruga, peaaegu joostes. Voodi juures ta peatub. Sõnatult asetab naine beebi ta kätele. Ta nutab, kuigi laps on endiselt rahulik.

„Ta näeb sinu moodi välja,“ sosistab naine.

1. peatükk
Märts

On mõõnaaeg. Ehavalguses sirutub liiv kollaste ja hallide ja kuldsete lintidena kaugusse. Kaljulompide vesi peegeldab kahvatusinist taevast. Kolm meest ja naine jalutavad aeglaselt üle ranna, aeg-ajalt nad küürutavad, uurivad tähelepanelikult maapinda, võtavad proove ja pildistavad. Ühe mehe käes on midagi üsna sauasarnast, mille ta kindla vahemaa tagant liiva sisse surkab. Nad mööduvad üksikul kaljurünkal konutavast majakast, mille viks punane ja valge värv on maha koorumas, ja rannast, millele hiljuti varisenud kivid sunnivad neid madalast mereveest läbi kahlama. Siit edasi on rannajoon moondunud ridamisi väikesteks abajateks, mis oleksid justkui pehmest liivakivikaljust välja uuristatud. Nende käik aeglustub, kui nad peavad ukerdama üle vetikatest ligedate kivide ja vanade muulivaremete. Üks meestest kukub vette ja teised mehed naeravad, häälte kõma liikumatus õhtuõhus vastu kajamas. Naine rühib tagasi vaatamata edasi. Viimaks jõuavad nad kohta, kus kalju küünitub merre ja moodustab seal lageda neeme. Maa kaardub teravalt eemale, tekitades V-kujulise merekääru, kus looded näivad eriti kiirelt liikuvat. Valgetipulised lained tormavad sakiliste kaljude poole ja kajakad kisavad hullunult. Kõrgel pea kohal, kalju merepoolseimas tipus, seisab hall, pisut gooti stiilis kivimaja parapeti ja merepoolse ümara torniga. Tornis lehvib Union Jack.

„Kaldajärsaku Maja,“ tutvustab üks meestest ja seisatab selga sirutama.

„Kas seal ei ela mitte üks parlamendisaadik?“ küsib teine.

Naine on lahe kaugemas küljes ootama jäänud ja vaatab samuti üles maja poole. Kindlusemüürid näivad kuhtuvas valguses tumehallid, peaaegu mustad.

„Jack Hastings,“ kinnitab ta, „Euroopa Parlamendi liige.“

Kuigi naine on neist neljast noorim ja selgelt alternatiivse välimusega – lillad juuksed ogadena püsti, mitmed needid ja armeevarude ülejäägist soetatud jope –, paistavad teised teda austavat. Nüüd sõnab üks meestest peaaegu anuvalt: „Kas me ei peaks sinu arust pille kotti panema, Trace?“

Sauaga mees – kiilas hiiglane, keda kutsutakse Iirlase-Tediks – lisab: „Siin on korralik joogikoht, Kaldajärsaku pubi.“

Teised mehed varjavad muiet. Ted on kuulus selle poolest, et on joonud igas Norfolki pubis, mis pole just käkitegu maakonnas, kus olevat iga kuupäeva jaoks eraldi joogikoht.

„Kõnnime selle ranna veel lõpuni,“ otsustab Trace ja võtab välja fotoaparaadi. „Jõuame mõned GPSi näidud võtta.“

„Siin on kõva erosioon,“ täheldab Ted. „Olen selle kohta lugenud. Kaldajärsaku Maja on ohtlikuks kuulutatud. Jack Hastingsil on päris peenike pihus. Sonib aina sellest, kuidas inglase kodu on tema kindlus.“

Kõik tõstavad pilgu hallile hoonele kaljunukil. Torni kumer sein jääb kaljuservast vaid kahe-kolme jala kaugusele. See, mis tarast järel, ripub hullumeelselt vabas õhus.

„Kunagi oli maja taga terve iluaed. Suvekodu ja puha,“ mainib Craig, üks meestest. „Mu vanaisa käis seal aednikuks.“

„Rand on ka liiva täis tuisanud,“ täheldab Trace. „Too suur veebruaritorm on kivid kõvasti liikuma pannud.“

Nad vaatavad kitsa rannariba poole. Kaljude all moodustab kiviklibu kaljuperve, mis siis järsult merre langeb. See on eemale peletav paik, kus ei kujutaks ette peresid piknikku pidamas, lapsi ämbrite ja labidatega mängimas, täiskasvanuid päevitamas.

„Paistab, nagu oleks see kaljuvaring,“ sõnab Ted.

„Võimalik,“ ütleb Trace. „Aga võtame ikkagi mõned näidud.“

Ta juhatab neile teed piki randa, järgides kaljuserva kuju. Lauge tee viib Kaldajärsaku Maja juurest alla mere äärde, kaugemal seisavad kalapaadid ankrus tõusujoonest eespool, aga looded pressivad kiiresti peale.

„Siitkaudu pole rannast väljapääsu,“ hoiatab mees, kelle vanaisa oli aednikuna töötanud. „Me ei taha veelõksu jääda.“

„Siin on piisavalt madal,“ vaidleb Trace, „kahlame läbi.“

„Aga siin on reetlikud hoovused,“ hoiatab omakorda Ted, „lähme parem ära pubisse.“

Trace ei tee temast väljagi, vaid pildistab kaljuseina, mille hallide ja mustade kihtide seas esineb aeg-ajalt üllatavalt punaseid triipe. Ted torkab saua maasse ja märgib GPSi näidu üles. Kolmas mees, Steve nimeks, uitab edasi kohani, kus kalju lõhenemine on tekitanud sügava kuristiku. Kuristiku suue on tõenäoliselt varingu ajal pudenenud kividest umbes. Steve hakkab üle klibu ronima, kummikud lahtistel kividel libisemas.

„Ettevaatust,“ ütleb Trace, aga ringi ei vaata.

Meri on nüüd valjem, surudes kõminal maale peale, ja merelinnud naasevad pesadesse kõrgetel kaljunukkidel. „Hakkame parem minema,“ pakub Ted uuesti, aga siis tõstab Steve kaljuseina ääres häält: „Kuulge, tulge vaadake seda!“ Nad longivad tema juurde. Steve on kiviklibuhunnikusse pilu kaapinud ja kükitab selle taga avaneva koopasuu ees. See on sügav tühemik, peaaegu kangialune, mille kohal võlvuvad tumedad rusuvad kaljud. Steve on mõne suurema kivi kõrvale nihutanud ja küünitab end nüüd millegi kohale, mis liivasest mullasest pooleldi välja turritab.

„Mis see on?“

„Oleks nagu inimese käsi,“ ütleb Ted argisel toonil.

Seersant David Clough sööb. Selles pole midagi uut. Cloughi suu käib tööpäeval peaaegu vahetpidamata: ta alustab McDonald’si hommikueinega, hävitab lõunaks Marsi šokolaadibatoone ja mitu karpi kiirnuudleid ning ooteks võtab rammusa võileiva ja koogitüki, enne kui lubab endale õhtusöögiks pindise õlle ja karriroa. Sellest hoolimata on Cloughi vöökoht imetlusväärselt sire, ja selle tõsiasja põhjenduseks on tal „jalgpall ja keppimine“. Hiljuti oli talle aga sõbranna siginenud, mis on vähemalt üht neist tegevustest harvemaks jätnud. Cloughi päev on katsumusterohke. Ülemus on puhkusel ja Clough lootis salamisi, et just sellel nädalal luusib Norfolkis ringi sarimõrvar, kelle nabib isiklikult kinni superpolitseinik David – peatselt rüütliks löödav – Clough! Aga selle asemel on tal tulnud tegeleda kahe murdvarguse, ühe maksmata ära sõitnud tankija ning trepiliftist surnuna leitud vanataadiga. Mitte just „Miami Vice“ või mis?

Ta telefon heliseb, kriisates „The Simpsonsi“ ärritavat tunnusmeloodiat. „Trace! Tšau, musi.“

Seersant Judy Johnson, kes jagab (protestidest hoolimata) Cloughiga töölauda, imiteerib oksendamist. Clough ei tee teda märkamagi, vaid topib alles jäänud mustikamuffini suhu.

„Dave, sa peaksid siia tulema,“ ütleb Trace, „me leidsime luid.“

Clough kargab liikvele, haarab telefoni ja sööstab ukse poole, karjudes, et Judy talle järgneks. Efekti rikub õige pisut see, et ta unustas autovõtmed maha ja peab nende pärast tagasi tulema. Judy istub endiselt laua taga, kivinägu ees:

 

„Mis mõttes „järgne mulle“? Sa pole minust kõrgemal auastmel.“ Clough ohkab. Nii tüüpiline Judyst vastu punnida ja selle nädala ainuke mürglivõimalus Cloughi jaoks ära rikkuda. Naine on tähtsust täis läinud, sestpeale kui ta eelmisel aastal ametikõrgendust sai, arvab Clough. Olgu, ta on kobe politseinik, aga norib tema kallal iga pisiasja pärast, nagu lõpetamata aruanne, maha magatud kohtumine, salvestamata telefonikõne. Aga millal aruanne varem on kuritegusid lahendanud, küsib Clough temalt mõttes, kuigi välja ta seda ei ütle, kuna Judy on üsna hirmuäratav.

Nüüd üritab ta näole manada sama ilmet, mida teeb boss, kui kannatus katkemas on. „Broughtoni Kaldajärsaku juurest leiti inimluid. Lendame parem kähku kohale.“

Judy ei liiguta oimugi.

„Kust need leiti? Täpsemalt?“

Seda Clough ei tea. Tal oli tegudele asumisega liiga kiire, et pärima hakata. Ta põrnitseb ametikaaslast altkulmu.

„Kas Trace helistas? Kust ta need leidis?“

„Jah. Ta teeb kaljude juures mingit uuringut ja mida veel.“

„Arheoloogilist uuringut või?“

„Kust mina tean. Aga tean, et nad leidsid luid, inimese säilmeid. Kas tuled ka või küsitled mind õhtuni?“

Nagu arvata oligi, tungis tõusuvesi selleks ajaks peale, kui nad Broughtoni Kaldajärsaku Maja juurde jõudsid, ja rannaleminek olnuks liiga ohtlik. Clough saadab Judyle etteheitva pilgu, mida too aga nägemagi ei tee. Trace ja Steve ootavad neid kaljupealsel, Kaldajärsaku Maja sissepääsu juures. Meri on jõudnud kallakuteeni, lained laksuga vastu kiviseina murdumas. Abaja kaugemas küljes kõrguv tume püstloodis kaljusein on nüüd tõusuveest ära lõigatud. „Küll teil läks kaua,“ tervitab Trace Cloughi, „Ted ja Craig läksid juba pubisse ära.“

„Iirlase-Ted või?“ küsib Clough. „Tema vist pubis elabki.“

Judy võtab märkmiku välja ja kontrollib kellaaega, enne kui selle üles kirjutab. Cloughile tundub ta aina ärritavam.

„Kust te täpselt luud leidsite?“ küsib Judy.

„Kalju sees on auk,“ vastab Steve, „selline kuristiku moodi.“ Steve on väga sooniline mees ilmast parkunud naha ja halli hobusesabaga. Tüüpiline arheoloog, arvab Clough.

„Kuidas te need leidsite?“ pärib Judy edasi.

„Uurisin kivivaringut. Liigutasin suuremaid kive ja seal need olidki, varingu all. Muld liikus vist maalihke ajal paigast ära.“

„Kas need on tõusujoonest kõrgemal?“ küsib Judy. Üle lahe murduvad nüüd esimesed lained vastu kaljujalamit.

„Praegu jäävad need loodetavasti kivivaringu varju,“ ütleb Trace vahele.

„Aga see on kevadine tõus,“ mainib Steve, „kõrgevõitu.“

„Kui kivid eest ära koristame ja šurfi kaevame,“ ennustab Trace, „saab meri need kindlasti kätte.“

Nad jälgivad, kuidas vesi nüüd uskumatu kärmusega läheneb, ühendab kaljulombid, uputab meremuuli ja muudab väikese lahe keevaks valgeks basseiniks.

Trace vaatab kella. Ta pole Cloughile tolle saabumisest peale otsa vaadanud; mees ei oska arvata, kas naine on turris tema hilise saabumise tõttu või töötab ta praegu lihtsalt oma ametlikul arheoloogi režiimil. See on mehe jaoks uus asi, käia karjääritüdrukuga, mis siis veel rääkida tüdrukust, kes kannab punkari soengut, keeleneeti ja Doc Martensi saapaid. Nad tutvusid siis, kui Trace lõi kaasa ühe teise juhtumi juures, mis puudutas samuti arheolooge ja maetud luid. Cloughile meenub, kui väga teda Trace’i poole tõmbas, kui ta nägi tüdrukut esimest korda kaevamas, peened käsivarred lihastega vooderdatud. Ta peab neid lihaseid (ja neete) endiselt äärmiselt seksikaks. Omalt poolt loodab ta vaid, et treenitud kõhulihased kompenseerivad tõsiasja, et ta pole lugenud ühtegi raamatut alates sellest ajast, kui jäi inglise keele algtaseme rühmas „Hiirtest ja inimestest“ lugemisega poole peale toppama.

„Kas oled kindel, et need on inimluud?“ küsib Judy.

„Üsna kindel,“ vastab Trace. Ta väriseb kergelt. Päike on loojunud ja tuul kogub tuure.

„Kui vanad siis?“

„Ma ei tea. Peame paluma Ruth Gallowayl pilgu peale visata.“ Trace, Clough ja Judy vahetavad pilke. Igaühel on Ruth Gallowayst oma mälestus. Ainult Steve ei reageeri seda nime kuuldes. „Kas ta on see kriminalistika tibi? Arvasin, et ta läks töölt ära.“

„Ta oli emapuhkusel,“ täpsustab Judy, „aga minu teada peaks ta nüüd tagasi tööl olema.“

„Võiks kodus oma tite eest hoolitseda,“ arvab Clough üsna järelemõtlematult.

„Ta on üksikema,“ nähvab Trace, „ilmselt läheb tal raha tarvis.“

„Kuidas te rannale sattusite?“ jätkab Judy kärmelt küsitlemist.

„Tegime ülikooli jaoks rannikuerosiooni mõõtmisi. Uurime kõiki Kirde-Norfolki randu. Oleme mõne huvitava leiu ka saanud. Titchwellist tuli välja paleoliitikumiaegne käsikirves, Burgh Castle’ist Rooma-aegne käevõru, hunnik laevavrakke. Steve vaatas siin kaljusid üle, kui varingut märkas. Luud olid selle taga lõhes. Tundub, et need maeti üsna sügavale, aga kui kivid alla sadasid, siis nihkus maa paigast ära.“

„Kuidas te neid asju avastate?“ küsib Judy, kui nad mööda kaljurada tagasi jalutavad. „Kui meretase tõuseb, siis miks see kõike kinni pole katnud?“

Cloughil on hea meel, et naine seda küsis. Ta oleks ka seda teada tahtnud, aga kartis end Trace’i ees lolliks teha.

„Looded muutuvad,“ põhjendab Trace napisõnaliselt. „Liiv tassitakse mujale, mõned osad uhutakse liiva täis, teised jäävad paljaks. Kivikesed lükatakse kõrgemale rannale. Asjad, mis olid kord maetud, tulevad päevavalgele.“

„Nagu luud,“ täheldas Steve. „Need võidi matta kaugele tõusujoone kohale, aga mida lähemale vesi tõuseb, seda rohkem see pinnast eemaldab. Ja siis tuli osa kaljuseina ka nende peale alla.“

„Kas saite neid korralikult näha?“ küsib nüüd Clough.

„Mitte eriti,“ vastab Steve. „Tõusuvesi pressis liiga kiiresti peale. Me ei tahtnud vales rannaosas veelõksu jääda. Aga ühe pilgu põhjal ütleksin, et nägime rohkem kui ühte surnukeha.“

Clough ja Judy vahetavad pilke. „Kindlasti inimeste omad ikka?“

„Minu tagasihoidliku hinnangu kohaselt jah.“

„Leidsime midagi veel,“ sõnab Trace, kelle hinnang pole kunagi tagasihoidlik. Nad on pubi juurde jõudnud. Selle silt, mis kujutab üsna maitselagedalt kaljult alla kukkuvat meest, kriiksub jõudu koguvas tuules. Nad näevad aknast Tedi, kes õlletoobrit huultele tõstab. Aknast langevas kollases valguses toob Trace nähtavale eseme, mis meenutab natuke soojustusmaterjali, väikese palli kohevaid kollakaid kiude.

„Mis see on?“ küsib Judy.

„Puuvill?“ pakub Clough.

„Haiseb ka,“ lisab Steve. Materjalist tuleb tõesti mingi tugevat väävlisarnast lehka.

„Fantastiline,“ ütleb Clough ja hõõrub käsi kokku, „bossile see juba meeldib.“

„Kus Nelson üldse on?“ küsib Trace.

„Puhkusel,“ vastab Clough, „esmaspäevast tagasi. Ta loeb kindlasti juba päevi.“

Judy naerab. Nelsoni tülgastus puhkuste vastu on jaoskonnas tuntud anekdoot.

2. peatükk

Peainspektor Harry Nelson istub basseini ääres, õlleklaas käes, ja mõlgutab süngeid mõtteid. On õhtu ja puude külge riputatud tulukeste maniakaalne vilkumine peegeldub seisvalt veelt. Nelsoni abikaasa Michelle istub ta kõrval, aga peab kõrvallaua naisega pingsat vestlust juuksesalkude värvimisest ja on mehele selja pööranud. Michelle on juuksur, seega on salgud ta spetsialiteet ja Nelson on juba kogenud, et naise monoloog tuleb vaguralt lõpuni kuulata. Ta enda eriala – mõrvad – oleks vaevalt sobilik teema, millega vestlust alustada.

Kui Nelson oli Michelle’ile rääkinud, et tal on nädal aega puhkust saada, käis naine välja idee minna kuhugi „ainult kahekesi“. Tollel hetkel oli see mõte mehele päris meeldinud. Nende vanim tütar Laura oli septembris ülikooli läinud ja 17-aastane Rebecca tahtnuks vaevalt terve nädala vanematega veeta. „Pealegi,“ ütles Michelle, „ei tahaks ta koolist puududa.“

Nelson oli skeptiliselt mühatanud. Rebecca ei käinud niigi pealtnäha kunagi koolis, kuna tema abituriendielu näis täielikult koosnevat mõistatuslikest „vabadest tundidest“ ja veelgi mõistatuslikumatest „ekskursioonidest“. Isegi ta riigieksamiained jäid Nelsonile mõistatuseks: psühholoogia, meediauuringud ja keskkonnateadus. Psühholoogia? Seda on Nelson töö juures piisavalt näinud. Iga mõne aja tagant tavatses ta ülemus Gerry Whitcliffe kohale kärutada mõne sagris psühholoogi ja koostada „seaduserikkuja profiil“. Psühholoogi lõppjäreldus näib alati olevat see, et neil tuleb otsida ebaadekvaatset erakut, kellele meeldib inimesi vigastada. Noh, palju tänu ja puha, aga Nelson leidis, et selleni oleks ta ka ise jõudnud, omamata muid kvalifikatsioone kui eluaegne politseitöö kogemus ja algastme eksam metallitöös. Meediauuringud kõlasid nagu teleka vahtimise peenem nimi ja mida paganat pidid tähendama keskkonnateadused, kui neid vaid koolipingis õpiti? See puudutab kliimamuutusi, oli Michelle teadjalt seletanud, aga temagi ei suutnud Nelsonit lollitada. Nad Michelle’iga olid kooli 16-aastastena pooleli jätnud. Mis kõrgharidust puudutas, siis nende lapsed olid sündinud teistsugusesse maailma.

Nelsonile oleks meeldinud puhata Šotimaal või isegi Norras, aga tal tuli puhkus enne märtsi lõppu ära kasutada ja Michelle igatses päikest. Kui sa ei soovi just teisele poole maakera lennata, paistis märtsis päike vaid Kanaari saartel, seega broneeriski Michelle neile täispansioni nelja tärni hotellis Lanzarote saarel.

Hotell oli korralik ja saarel oli oma tuhkhall võlu olemas, aga Nelsoni jaoks kujutas see nädal põrgutuld. Esimesel õhtul oli Michelle teinud juttu ühe teise paariga – Lisa ja Keniga Farnboroughst. Kümne minuti jooksul oli Nelson kuulnud kõike, mida Keni IT-konsultandi- või Lisa kosmeetikuameti kohta teada võis. Ta sai teada, et neil on kaks teismelist last, kes peatuvad praegu Lisa vanemate (Stani ja Evelyni) pool, et nad eelistavad Hiina kiirtoitu India omale ja peavad George Michaelit suurepäraseks kogu pere meelelahutajaks. Ta sai teada, et Lisa on avokaadode suhtes allergiline ja et Ken põeb ärritunud soole sündroomi. Ta sai teada, et Lisa käib kolmapäeviti salsatundides ja et Keni golfihändikäp on kolmteist.

„Mitu last teil on?“ oli Lisa Nelsonilt küsinud ja teda lühinägelikult kissitades piielnud.

„Kolm,“ vastas Nelson napilt, „kolm tütart.“

„Harry!“ Michelle nõjatus ettepoole, kuldketid kokku kõlksumas. „Meil on kaks tütart, Lisa. Järgmisena unustab ta oma nime ära.“

„Vabandust.“ Nelson pöördus tagasi oma krevetisalati juurde. „Kaks tüdrukut, 19 ja 17.“

Vaid korra jäi vestlus kogu selle õhtu jooksul soiku ja katkes.

„Mis tööd sa ise teed, Harry?“ küsis Ken.

„Politseinik olen,“ vastas Nelson ja surkis raevukalt oma praelihatükki.

„Tänu taevale,“ ütles Nelson Michelle’ile, kui nad oma tuppa tagasi jõudsid. „Me ei pea enam iialgi nende kuu pealt kukkunud inimestega rääkima.“

„Mis mõttes?“ küsis Michelle, mässis endale vannilina ümber ja suundus vannituppa.

Nelson kõhkles, enne kui vastas; ta ei tahtnud naist liialt pahandada, kuna panustas puhkusereisi esimese hotelliöö seksile. „Noh, meil pole nendega eriti midagi ühist, ega ju?“

„Mulle nad meeldisid,“ teatas Michelle ja pani dušikabiinis vee jooksma. „Kutsusin nad meiega homme minigolfi mängima.“

Asi otsustatud. Nad mängisid Lisa ja Keniga golfi, käisid koos vaatamisväärsusi külastamas, sõid õhtuti kõrvuti laudades ja kord, ühel võrreldamatult kohutaval õhtul, käisid koos karaokebaaris. Põrgu, mõtiskleb Nelson, kuulates arutelu kuldse juuksevärvi eelistest meenoodiga punase ees, ei saa pakkuda midagi hullemat, kui seda on karaokel „Wonderwalli“ laulmine, duetikaaslaseks arvutiprogrammeerija Farnboroughst.

„Peame kunagi kokku saama,“ seletab nüüd Ken Nelsoni poole nõjatudes. „Liisu ja mina mõtlesime järgmisel aastal Floridasse minna.“

„Me käisime Florida Disneylandis, kui tüdrukud väiksed olid,“ ütleb seepeale Michelle. „See oli vahva, on ju, Harry?“

„Viimase peal.“

„No siis on aeg ilma lasteta uuesti minna,“ soovitab Ken. „Miks ainult neil peaks lõbus olema, eks ole?“

Nelson vahib meest kiviselt.

„Harry on meil töönarkomaan,“ lausub Michelle, „teda on raske lõõgastuma saada.“

„Politseitöö on kindlasti nii stressirohke,“ arvab Lisa. Ta oli öelnud sama asja erinevas sõnastuses iga kord, kui Nelsoni töö jutuks oli tulnud.

„Võib nii öelda küll,“ tõdeb Nelson.

„Harryl on raske aasta olnud,“ selgitab Michelle kaastundliku alatooniga.

Võib ka nii öelda, mõtleb Nelson, kui nad viimaks ometi basseiniäärsest restoranist lahkuvad ja hotellisalongi kohvile siirduvad. Eelmine aasta oli teda kostitanud kahe lapsetapja, vähemalt kolme hullumeelse ja ühe pentsiku suhtega, millist ta kunagi varem kogenud polnud. Suhtest mõeldes tõuseb Nelson järsku püsti. „Lähen jalgu sirutama,“ toob ta põhjenduseks. „Võib-olla kõllan kiirelt Rebeccale ka.“ Õues on mobiililevi parem.

 

Välja jõudnud, jalutab Nelson kaks korda ümber basseini, mõeldes kuritegudest, mille eest ta Keni vahele saaks võtta. Siis taandub ta pimedale „Itaalia terrassile“ – üsna hüljatud alale täis tühje urne ja kunstipäraselt lõhutud sambaid.

Ta klõpsab nimedel ja kerib R-ini. „Tere,“ ütleb ta viimaks, „kuidas läheb?“

Dr Ruth Gallowayl läheb õigupoolest üsna halvasti. Phil, tema õppetooli juhataja North Norfolki ülikoolis (UNN), oli peale käinud, et kell viis tuleb maha pidada planeerimiskoosolek. Selle tagajärjel jäi Ruth sel nädalal kolmandat korda lapsehoidu hiljaks. Kui ta King’s Lynni ridaelamuboksi ees pidurite kriisates auto peatab, vasardab tal peas, et nüüd on ta nimi mõnda müstilisse „Halbade emade“ musta nimekirja kantud. Lapsehoidja, mõnus vanadaam nimega Sandra, kelle kasuks oli Ruth otsustanud pärast põhjalikke intervjuusid ja soovitajate läbihelistamist, on mõistev. „Pole probleemi, kullake. Ma tean, mis tunne on töötaval inimesel.“ Sellegipoolest tunneb Ruth end süüdi. Ta ei tea kunagi, kuidas õieti Sandraga rääkima peaks. Ta pole päriselt sõber, aga ka mitte tudeng ega kaasõppejõud. Kord oli ta pealt kuulnud, kuidas üks teine ema (Sandra hoiab veel kaht last) Sandraga köögis lobises, klatšis oma meest ja tema räpakust ja teisi lapsi, kes keelduvad kodutöid tegemast ja köögivilju söömast. See kõlas nii sõbralikult ja hubaselt ning Ruth igatses kaasa lüüa. Aga temal polegi meest ega teisi lapsi. Ja tema töö kohtuarheoloogina, kes spetsialiseerub ammu surnud inimeste luudele, pakuks mõnusateks köögijuttudeks vaevalt head ainest.

Kohe, kui neljakuune Kate Ruthi silmab, hakkab ta nutma.

„Oh, seda juhtub kõigil,“ lohutab Sandra, „ta tunneb kergendust, et jälle emmet näeb.“

Aga kui Ruth näeb vaeva, et Kate autoistmele toppida, ei tunneta ta tütre nutus küll mingit kergendust ega isegi kiindumust. Kui miskit, siis kõlab ta lihtsalt vihaselt.

Kate oli suur laps. Pigem pikk kui raske. „Kas teil on pikk partner?“ oli üks ämmaemandatest uurinud, kui punasenäolise pambu Ruthi käte vahele andis. Ruth pääses sellele vastamisest tänu sellele, et ummisjalu saabusid ta vanemad Elthamist, käes lilled ja raamat pealkirjaga „Beebi esimesed piiblilood“. Ema oleks pidanud sünnituse juures viibima, aga tuhud algasid Ruthi sõbra ja poole kohaga druiidi Cathbadi korraldatud halloween’i-peol.

Cathbad, kes kandis heatahtlike vaimude kiituseks valget hõlsti, tuli Ruthiga haiglasse kaasa. „Esimene sünnitus võtab terve igaviku,“ oli ta naist lohutanud.

„Kust sa tead?“ oli Ruth karjunud läbi lõikava valu, mis näis olevat ühtaegu talumatu ja katkematu.

„Mul on tütar,“ teatas Cathbad uhkelt.

„Ega sina teda sünnitanud!“ karjus Ruth vastu. „Su naine ju sünnitas!“

Cathbad ei teinud teist nägugi, kui Ruth kisas, vandus ja kinnitas, et vihkab kõiki mehi, eriti Cathbadi. Viimane oli talle ürte peale puistanud, ümber voodi tammunud ja loitse pomisenud ning viimaks lihtsalt ta kätt hoidnud.

„Siin läheb veel mitu tundi!“ kiitsid ämmaemandad rõõmsalt. Aga Kate tuli ilmale kümme minutit pärast südaööd, vältides seega halloween’i ja saabudes pühakute päeval.

„Mina kogu seda katoliiklaste umbluud ei järgi,“ teatas ema, kui Ruth selle teatavaks tegi. Ruthi mõlemad vanemad olid uuestisündinud kristlased ja leidsid, et kõigist usulahkudest teadis vaid nende oma Tõelist Tõde – Ruth oleks neile varmalt võinud selgitada, et see oli meelepett, mida nad jagasid iga usurühmitusega alates sellest, kui assüürlased hakkasid oma esivanemate juurde matma savianumaid, nii kindluse mõttes.

Kui Ruth oli esimest korda tütre raevukat näokest vaadanud, üllatas teda äkiline äratundmine. Mida iganes ta ka oodanud oli, see polnud igal juhul see. Raamatud olid pajatanud emaarmastusest, eufooriast ja üüratust rõõmust ja tissitamisest iga küsimise peale. Ruth oli liiga kurnatud, et tunda eufooriat. Ta polnud sellel silmapilgul isegi kindel, kas ta armastust tunneb. Selge oli talle vaid see, et ta tunneb oma lapse ära: ta polnud võõras, vaid kahtlemata Ruthi tütar. See tundmus kandis ta läbi rinnaga toitmise agoonia (kaugel sellest looduslähedasest idüllist, mida raamatus lubati), läbi üksinduse, mis mattis ta enda alla niipea, kui vanemad olid lahkunud, läbi magamata ööde ja neile järgnenud zombilike päevade. Ta tundis oma last. Nad pidid selle asja koos läbi tegema.

Ema oli nime valikuga rahule jäänud: „Lühendatud Catherine’ist, nagu su tädi Catherine’il Thornton Heathist.“

„Ei ole see millestki lühendatud,“ oli Ruth nipsanud, aga avastas järjest sagedamini, et kui ta midagi ütles, siis ei kiputud teda kuulama. See tuli Ruthile jahmatusena, kuna ta oli kogu tööelu tegutsenud ülikooli õppejõuna. Kunagi tavatses rahvas tema kuulamise eest maksta. Nüüd, kui ta just otsesõnu titast ei rääkinud, maigutas ta suu tühja nagu neil autos pead nokutavatel koertel.

Cathbadile oli nimi samuti meeltmööda. „Nõidjumalanna Hecate auks. Võimas nimemaagia.“ Ruthi sõber Max, kes oli Rooma ajaloo ekspert, tegi sama tähelepaneku: „Hecatet nimetati mõnikord ammeks, kas tead.“ Ruth teadis seda, aga Kate polnud nimetatud Hecate ega tädi Catherine’i ega püha Siena Katariina auks (nagu arvas üks Ruthi tuttav katoliku preester). Ta oli Kate ainult sellepärast, et Ruthile see nimi meeldis. See oli peenutsemata kena, ranguseta jõuline. Nimi kõlas nii, nagu võiks selle ette kuuluda mõni tiitel, näiteks doktor või parlamendisaadik. Samas oli see tite jaoks piisavalt nunnu.

Tulevane dr Kate Galloway röögib tagaistmel ikka veel, kui Ruth kodu poole sõidab. Ta elab King’s Lynnist väljas, North Norfolki rannikul, aga mitte ühes neist paljudest piltpostkaardisarnastest mereäärsetest kuurortidest, vaid üksildases majakeses inimtühja, ent kauni maalahmaka kõrval, mida nimetatakse Saltmarshiks. „Ega sa sinna hirmsasse majja elama jää, kui lapse saad, ega ju?“ oli ema küsinud. „Miks mitte?“ oli Ruth vastu pärinud.

Ta armastab seda maja, armastab vaadet, mis ulatub üle raba tühjusesse, armastab taevalaotust ja mere häält, armastab taevast mustama panevaid linde, kelle tiivad värvuvad päikeseloojangus roosaks. Aga talv oli karm, pidi ta tunnistama. Ta veetis jõulud vanemate pool Lõuna-Londonis ja oli vaid rõõmus, kui tulema sai, kuna tal sai kõrini palvetamisest enne söögikordi ja vennanaise kalorijuttudest. Aga kui nad Kate’iga viimaks koju jõudsid ja jäid majakeses omaette, tuul mere poolt möirgamas, tundis ta väikest, kuid sugugi mitte ebareaalset hirmutorget. Nad olid omapäi, selles asjas tõesti ainult kahekesi. Ruthi maja on üks kolmest, aga teine on tühi ja kolmas kuulub nädalalõpuveetjatele, kes külastavad seda nüüd, mil nende lapsed on suureks kasvanud, järjest vähem. Ta lähimad naabrid elavad külas, miili kaugusel mööda valgustamata lagedat teed lameda rabamaa kohal, ja sealsete majade aknad olid enamasti talveks laudadega kinni löödud.

Terve jaanuarikuu väljusid Ruth ja Kate majast haruharva. Ruthi hinge toitsid Raadio Neli („The Archersi“ kuuldemängu kaks episoodi olid ta päeva rõõmuoaasid) ja Kate’i jälgimine. Ta polnud oodanud, et imiku tujud päevast päeva muutuvad. Ühel päeval võis Kate naeratada – enamasti naeratas ta Ruthi kassi Flinti peale –, järgmisel päeval laliseda ja ühel rõõmustaval puhul öö läbi magada. Üsna pea tervitas ta ema vingerdamisega üle kogu keha ja rõõmsa jalgade siputamisega. See arvatavasti Ruthi mõistuse päästiski.

Kui veebruaris saabus Cathbad Imbolci ehk kevade saabumist tähistama (veidi enneaegselt, sest lumi oli alles maas), hämmastas ta Ruthi küsimusega, millal too kavatseb tagasi tööle minna. Eraklikust eluviisist oli saanud Ruthi ainus reaalsus, tema side maailmaga oli kahanenud arvutiekraaniks nelja seina vahel. Aga kui Cathbad tööd mainis, taipas Ruth, kui väga ta seda igatseb. Ta igatses oma tudengeid ja kolleege, aga kõige enam arheoloogiat, vaevalist asitõendite läbisõelumist, luude ja mulla ajastutepikkusi saladusi, avastusrõõmu. Jätnud Kate’i oma sõbranna Shona hoolde, kes paistis olevat selle sündmuse puhul terve mänguasjapoe tühjaks ostnud, läks Ruth Phili jutule. Siis tuli ta koju, tellis internetist mõned kontoririided (sünnituseelsed riided olid seletamatul kombel kitsaks jäänud) ja asus Kate’i pudeliga rinnast võõrutama. See viimane ülesanne osutus nii raskeks ja emotsionaalseks, et pani Ruthi äsjaleitud otsusekindluse rängalt proovile. Aga ta jäi siiski endale kindlaks ning märtsi alguseks oli ta tööl tagasi.

Olete lõpetanud tasuta lõigu lugemise. Kas soovite edasi lugeda?