AhnitsejadTekst

Loe katkendit
Märgi loetuks
Kuidas lugeda raamatut pärast ostmist
  • Lugemine ainult LitRes “Loe!”
Šrift:Väiksem АаSuurem Aa



Esmatrükk: Enn Kippel

Ahnitsejad I-II O.-Ü.

„Noor-Eesti Kirjastus”

1935

Teine trükk

Kaane kujundanud OÜ PiktoGraaf

Toimetanud Rein Põder

Enn Kippeli esikromaan „Ahnitsejad”(1935) viib lugeja Tartu agulimiljöösse, pakkudes virila, ihnsusest ja saamahimust tigeda elu loona rohkesti mõtlemisainet inimloomuse keerulisest siseilmast ja ühiskonnaliikmete võimalikust mõttemaailmast meie keskel. Nähtused, mis vaatasid inimesele silma 1930ndate aastate esimesel poolel, eksisteerivad oma üldinimlikus mitmekülgsuses ja ebamugavuses ka tänapäeva Eestis, ja nii meenutab romaan lugejale, et näiteks poliitilise kasusaamise mõttes polegi siin halli taeva all midagi uut.

© OÜ Eesti Raamat, 2011

ISBN 978-9985-65-913-7

ISBN 978-9985-65-989-2 (epub)

www.eestiraamat.ee

Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas

„Miski ei seo vaimu sel määral kui omandus. Kaotuse hirm ei anna iialgi rahu, võitmise lootus ei luba puhata.”

A. Strindberg.

ESIMENE OSA

I

Vaevalt ulatus aprillikuu hommikune päike puistama Kitsetänavale valgust, kui kaupmees Tikandi majahoidja Jakob Vaal astus pikavarrelise luua ja tohutu suure roostetanud prügikühvliga hooviväravast välja. Esmalt vidutas ta rähmunud silmi vastu päikest, et selle järgi ennustada ilma, kuid leidnud päikese ümbruse puhtana, mille tõttu polnud oodata vihmasadu ega tormi, haigutas ta igavusest ja langetas prügikühvli kolisedes tänavale.

Vaali katmatud jalad, eriti aga kõverad ning nukilised varbad, olid marraskil ja kärnas, sest Kitsetänava ümbruses leidus palju igasuguseid klaasitükke ja teravaid kilde, millele astumast isegi tema ettevaatlikkus ei suutnud hoiatada. Ta paljast lagipead kattis rühkunud sametist lodumüts ja jalas olid tal valgest kotiriidest püksid, mille lotakalt tagumikult paistis vaevumärgatav sinine kiri „Puhk & Pojad”. Erilise tüseduse andis talle aga kõht, mis kippus üle püksivärvli punsuma ja mida tööpäevil ehtis jämedalüliline uuskullast uurikett.

Et kojamees Vaal oli esimesi virgujaid, siis enamasti temaga algaski Kitsetänava päevane elu.

Enne pühkimist tuhnis ta läbi kõik seinaäärsed urkad, avas mahapillatud tikutoose ja paberossikarpe, harutas lahti paberipuntraid ja kogus taskusse pooleldi põletatud paberossijuppe, mida vandumise alles äraõppinud poisikesed ostsid talt kümnekaupa, kahe või kolme sendi eest.

Juba kolises varajasi veerevaid piimavankreid, juba hakati avama poeuksi ja Vaali tööusinus üha kasvas. Heites majaperemehe poeuksele ootavaid pilke, asus ta pühkima selle lähedusse, sest see oli tal juba harjumuseks, et nii kui peremees hommikuti oma laperguse näo ukse vahelt pistab, võtab teda teenija varajase tervitusega vastu.

Kuid täna näis peremees poe avamisega hilinevat, sest kogu ta ukseesine ja lähem ümbrus oli juba ilusti puhtaks pühitud ja pühkmedki kogutud kühvlisse kokku, aga poeuksed ja -aknad jäid veel ikkagi suletuks, nagu oleksid vaimud võtnud letitaguse eneste alla. Vaal oli nõutu, sest siin polnud tal midagi enam teha, aga teisale pühkima ei tihanud ta minna, sest peremees peab ju ikkagi nägema, et ta asjatult ei raiska, makstes majahoidjale viisteistkümmend krooni kuus ja andes lisaks veel priikorteri.

Vaal kirus ennast oma rühmava töö tõttu ja luuras salamahti ringi. Kui ta jõudis äratundmisele, et läheduses nägijaid ei ole, paiskas ta kühvlisse kogutud pühkmed uuesti tänavale laiali ja hakkas neid siis teiskordselt kokku pühkima.

Kui ta ootamiserutus ning põnevus oli tõusmas haripunkti, ilmus põiktänavalt tasaselt vurisev voorimehekaless, kust selle peatumisel astus välja purjutusuima veel mitte välja maganud kingsepp Saarmas, kes silmates Vaali tõstis käe mütsi veerde ja hüüdis tervituseks:

„No kuidas käratab?!”

Teistsuguses olukorras oleks Vaal vastanud viisaka kummardusega, nagu see tal tavaline viis, kuid et nüüd olid kolksatamas poeukse raudsed aasad, kangid, riivid ja tabad, siis ei olnud tal selleks enam mahti. Samas paiskusid lahti kirendavate siltidega poeuksed, mille vahelt pääses möllama petrooleumi ja heeringasoolvee roiskuvat lõhna, kuna lävel seisis härra Tikand oma poodniku- ja majaperemehehiilguses.

„Tere hommikut, peremees, tere hommikut!” hüüdis majahoidja Vaal oma lodumütsi peast kahmates ja sügavaid kummarduspainutusi tehes.

Kuid ega peremeeski olnud oma kojamehele tervitustega kitsi, sest kadedad keeled teadsid salamahti sosistada, et ka Vaalil olla ikka oma kõvad kopikad pangas. Nad kummardasid vastamisi ja ütlesid teineteisele meelitusi, sest mõlemad oskasid rahast suuresti lugu pidada. Kes teab kui kaua nende vastastikune seljapainutamine seekord oleks kestnud, kuid õnneks tuli üks varajane ostja ning seega vabanes peremees viisakusorjusest, nagu ta vahel naljatujus armastas teretamise kohta ütelda.

Alles nüüd pöördus Vaali otsiv pilk kingseppmeistri poole, kuid too oli juba jõudnud töllerdada hoovi ja ainult tagasipöördunud voorimehe piitsalaksatust oli veel kauguses kuulda.

Kui juba raha vastu on nii vähe lugupidamist, et teda tühipalja sõidutamise eest tuulde pillutakse – ja Vaal sülgas pahandunult vägeva lirtsu –, siis pole ka ime, et ollakse vaene.

Nüüd juba ilmus tänavale piimaostjaid naisi, kõigil juuksed kahludena sassis ja hommikune kasimatus näol.

„Tere hommikut, härra Vaal!” hüüti nüüd siit ja sealt, ja härra Vaal pidi olema küllaltki hoolas ja nobe, et jõuda kõigile õigeaegselt vastata.

Kogu Kitsetänava ja selle ümbruse rahvas, eriti aga naised, tundsid mingit lömitavat aukartust härra Vaali ees. Mis härra Vaali suust kukkus, see oli õige; kuidas härra Vaal arvas, nõnda ka tehti. Härra Vaali ees seistes kippusid kangemategi naiste jalad põlvist nõtkuma ja nad otsisid oma keelele ikka libedamaid sõnu.

„Tere hommikut, härra Vaal!”

„Tere, proua Amanda!” lausus Vaal ja kergitas oma mütsi vanatüdrukule, keda sellepärast austati prouana, et temagi polnud kopikata inimene.

Proua Amanda, kel oli kortlisuurune koorekannuke näpu otsas ja jultunudnäoline taksikoer tolknemas keti otsas, astus kõnniteelt paar sammukest Vaalile lähemale, ja heitnud vargse pilgu enda ümber, sosistas:

„Täna kupatas Saarmas jälle tõllaga ette!”

„Vaata, või koguni tõllaga!” teeskles Vaal imestust.

„Kas teie siis ei näinud?”

„Ei teadnud teist vahtida, ja mul oli vahepeal peremehe juures asja, nii et küllap ta siis sel ajal tuligi,” valetas Vaal.

„Nojah, häbenes teid muidugi, ja siis passis paraja aja,” seletas Amanda õhinal, „aga see ei aidanud tal miskit, sest mina näen ikkagi, hi-hii!”

Et Vaal teeskles teadmatust, siis see oli ta loomupärane konks või poliitika, nagu ta vigurdamist nimetas. Ta ei tahtnud kellelegi valmistada pettumust öeldes, et see, mis ta praegu kuuleb, ei ole enam kellelegi uudiseks; ta kartis, et selliselt talitades majanaised esimeses uudistepalavikus ei tulegi enam tema juurde; kuid see ei klappinud tema väärikusega sugugi kokku, sest peremehe järel on tema ikkagi esimene majas.

„Ja noka oli ta ilusti täis kaaninud, nii et ära mine ligi!” jätkas Amanda.

„Kas ikka tõesti?” vastas Vaali ja ta näilik imestus aina kasvas.

„See ei ole veel kõik,” – ja nüüd muutus proua Amanda jutt vaevukuuldavaks sosinaks –, „naise kolkis ta ilusti läbi ja tõukas uksest välja, lapsukesed aga riputas ahjukonksu külge, nagu oleksid nad mõned vorstirõngad.”

„Kas õigesti või?” küsis Vaal ja nüüd ta ei teeselnud enam. „Poos kohe üles – või tappis ära?”

„Jah, nii tõesti, nagu ma siin seisan. Lapsed vingusid küll nagu süütud kutsikad, aga või mõrtsukas sellest kedagi hoolib.”

Vaal seisis masendunud nõutuses, kuna Amanda-proua jätkas:

„Ma olen päris õnnelik kohe, et mul meest ei ole; süda on sees nii rahulik ega ole tarvis miskisugust muret tunda!”

Kuid Vaal ei kuulnudki teda enam, ta seisis mingis tardunud rammetuses ja ainult mõtles, et mida nüüd tuleks ette võtta. Algul ta kahtleski pisut, et kas see lugu ikka tõepoolest ongi nõnda hull, aga samas arvas ta teisiti, et mine sa tea seda kingseparahvast, on teised ikka kanged purjutajad ja vahest viinamarus tuligi Saarmas sihukese hullu tembuga toime?

„Ikka ja alati olen ma mõtelnud,” jätkas proua Amanda, „et ühelegi meesterahvale ma eluilmas ei läheks, ehk kui juba tuleks minna, siis ainult...”

Kaugemale ta oma jutuga ei jõudnud, sest nüüd segas härra Vaal vahele:

„Egas siis midagi, kui asi sihuke on, siis tuleb minna vaatama!”

„Oi, pai härra Vaal, ärge mitte minge! Ta on purjus nagu elajas ja võib veel teilegi häda teha!”

„Mis tas mehele ikke teeb?” lausus Vaal ja haaras luuavarre tugevamini pihku.

„Kui ta ei teegi, siis mõne ropu sõnaga saab ta ikkagi hakkama, nii et parem ärge minge; jumalapärast, ärge mitte minge!”

„Egas ma üksinda lähegi, kutsume peremehe appi – lapsi tuleb ju ometi päästa!”

„Ei neid päästa enam ükski vägi; siplesid mis nad siplesid, aga nüüd on nende vaesekeste hingekesed juba kindlasti Jessukese juures!”

„Tere hommikust, härra Vaal!” kostis vestlejate selja tagant. „Võeh, Amanda, no mis salajuttu sina siis härra Vaaliga siin a’ad?”

„Uih, päris ehmatad kohe!” kogeles proua Amanda ja sülitas tirtsti. „Teab mis salajuttu mul härra Vaaliga siis ikka ajada on; egas mul ole meheleminejat tütart,” nähvas ta siis ennast kogudes.

 

Juurdetulnu oli samas majas elutsev pesunaine, kelle isata tütar tegeles õmblustöödega. Et ta perekonnanimi oli Toss, siis majarahvas nimetas teda lihtsalt Tossu-eideks. Et Tossueit tuli parajasti poest, siis rippus piimaga pooleldi täidetud kilumannerg tal sangapidi ühes käes, kuna teisega litsus ta sepikukannikat vastu keha. Kuid ka Tossu-eidel asus suu parajal paigal ja ta kostis:

„Minul on tütar, aga sina pakud iseennast!”

„Teab kes su kärnast tütart ka tahab?”

Nüüd pani Tossu-eit sepikukannika ja piimapange kõnniteele maha ja käsi puusa seades ütles uhkesti:

„Mina, mina kasvatan oma tütart nagu printsessi, aga sina,” – talle puutus silma Amanda toakoer, kel keti otsas siplemine oli muutunud igavaks ja kes nüüd vahelduseks sirtsutas härra Vaali luuale –, „lakud oma koeraniru lõugu ja kasvatad teist tiiraseks nagu sõnni, nii et tikub paarituma isegi kassidega; ja sellepärast kõik need trepialused ongi igasuguseid kassi- ja koerasarnaseid jäledaid elukaid täis.”

„Härra Vaal,” hüüdis proua Amanda silmi taeva poole tõstes, „kuulete nüüd, missugust laimujuttu see inimene ajab?” ja siis Tossu-eide poole pöördudes: „Kohtulaua ette vean su, pane tähele, kohtulaua ette! Ja seal kisun laimaja keele sul suust. Härra Vaal on mul tunnistajaks, pole viga.”

Nähes, et tüli kipub paisuma, püüdis Vaal lepitust luua:

„Aga, prouhenid, jätke juba! Ühe maja rahvas, nagu teie isekeskis olete, mis te ikke tülitsete?”

Kuid selline lepituskatse lisas aina õli tulle:

„Ei saa enam elada, kui kurat asub sinuga ühe ja sama katuse all!” kriiskas Amanda-proua.

„Või mina olen sinu kurat,” vihastas Tossu-eit, „mina – ausa tütre aus ema? Ise sa oled vanakuradi sohilaps, sina, kes sa mehe asemel pead koera!”

Tundes, et tüli enam kohtuta ei lahene, haaras Vaal oma kühvli ja puges hoovi. Et naiste mürgeldamine ka sinnagi kostis, siis pöördus ta oma tuppa ja isegi lukustas ukse, sest kohtuskäimist pelgas ta väga.

Vaalile kuulus keldrikorrusel ühetoaline korter, mis oli täis igasugust vana ning kõlbmatut pahna ja koli: nurgariiulil asetses tilluke petrooleumilamp, mille mõrastunud klaas oli traadijupiga osavasti kokku köidetud; selle kõrval liivaga täidetud roheline kotike, millesse ridastikku oli tipitud õmblus-, vedru- ja nööpnõelu, millest paljud murdunud otsaga, oodates teritust ning parandust ja olid köidetud ilusasti kimpu. Veel oli riiulil vana piibel, katkise servaga prillitoos, pikksilma klaasideta toru, murdunud hoovaga roostetanud püstol ja iluasjana kunagi lihavõtteks kingitud sinine pühademuna, millele noaotsaga oli kratsitud rist, süda ja ankur ja nende alla aastaarv 1897. Akna juures asetses kititud lõhedega nelinurkne laud, mille laegas oli lukustatud rippuva lukuga, aga ühel pakkkastil oli tohutu suure toruga grammofon, mis oma hääle oli ära karjunud juba ammu, ja sel ajal kui Vaal selle oli omandanud, oli see veel ainult kähisenud; kuid sellest ajast, millal ta selle laulumasina kallal urgitsedes oli püüdnud seda tohterdada, ei teinud see enam piuksugu.

Nagu kirjusid liblikaid oli aknaäärsele seinale kinnitatud hulk tuletõrje, kodutute laste, vaeste, pimedate, vigastatud sõjameeste ja paljude teiste ühiskondlikku toetust ning abi vajajate heaks korraldatavate karbikorjanduste märgikesi, mida Vaal oli korjamiste järelpäevadel tänavailt leidnud. Kõigist neist oli talle omajagu kasu, sest karbikorjandustel tarvitati järgnevail aastail enamasti ikka sarnaseid märke.

Väärtuslikke toidupalu, nagu vorstijuppe ja suitsukalu, samuti võitoos ja leivakannikas rippus tal nööripidi lae all, sest hiired olid nende peale eriti maiad. Magamisasemeks oli tal pukkidele ehitatud lavats, mida kattis musta-punasetriibuline vaip.

Kuid kauaks ei läbenud Vaal tuppagi jääda, sest Saarmase mõrtsukatöö vajas selgitust; korra silunud oma pikki vurruotsi, hiilis ta uksest uuesti välja. Vaali imestuseks oli kõikjal vaikus ning rahu ja ta jõudis eksitamatult koridori, kus üht korteriust ehtis maalitud saapaga silt, mille ülemisele servale oli värvitud virilate trükitähtedega „Kingseppmeister Saarmas” ja alumisele servale „mõõdukas töö, hääd hinnad”.

Tõmmanud kopsud õhku täis, lähendas Vaal silma võtmeavausele, et selle läbi piiluda kingsepa tuppa. Kuid võti oli jäänud nii õnnetult oma pessa, et ainult väikest valgustäppi võis terasel silmitsemisel näha. Siis, surunud kõrva vastu ust, püüdis ta vähemalt kuulatada, et mis seal sees sünnib.

Ei kostnud tavalist haamrikopsimist, isegi laste vallatlevaid kilkamisi mitte; ta kõrv tajus ainult jubedat vaikust.

Vaal ajas selja sirgu.

Kas minna sisse või kutsuda peremees? arutles ta endamisi. Kuid uudishimu oli liiatigi suur, ja ta ei teadnud isegi, kust tuli talle sihuke äkiline hulljulgus, et ta koputas, mille järel ehmudes taandus siis paar kartlikku sammu.

„Ja-jah!” kostis kingseppmeistri sõbralik sissekutse.

Et Vaal veelgi viivitas ning kõhkles, siis kordus endisest veel tugevam kutsehüüd. Kui ta siis pika ning kauase kaalutluse järele lõpuks söandas avada ukse, jäi ta imestunult lävele seisma ega osanud öelda enam sõnagi, sest kogu kingseppmeistri pere oli parajasti istumas hommikulauas ja näis olevat parimas tujus, mis esmaspäeviti polnud tavaline nähtus; ja isegi väikesed lapsed, kuueaastane Mirjam ja viiene Lembit, olid elus ning terved ja sõid õige aplasti; ka triibuline kassipoeg oli lakkumas lillepotialuselt piimatilka, nii et kogu kingsepa perekonnas oli valitsemas rahu ja üksmeel.

„Tere hommikut, kingseppmeister, tere hommikut, proua Saarmas!” sai Vaal viimaks sõnaotsa suhu ja tegi viisakaid kummardusi.

„Tere hommikut, tere hommikut, härra Vaal!” kostis kingsepaemand laua äärest tõustes, kuna kingseppmeister, neelatades sepikutükki, pungitas esmalt silmi ja alles viivu hiljem suutis ütelda:

„Härra Vaal, astuge aga sisse, olge head!”

„Ei võinud arvatagi, et täna meile nii kõrge külaline tuleb,” sõnas emand Saarmas uut taburetti laua äärde nihutades.

Saarmas oli juba tõmmanud enesele sinise tööürbi ümber ja lurinal auravat viljakohvi rüüpides ei läbenud isegi liistuletõmmatud saabast käest panna. Et Saarmas oli valmistumas kibedaks tööks, siis see märatsemise lugu näis olevat ainult tühine jutt.

Kuid enam polnud Vaalil arutlemiseks mahti, sest emand Saarmas palus teda lauda. Olgugi et ta pakutavast kunagi lahti ei ütelnud, oskas ta siiski viisakusest j a sündsusest lugu pidada ja vastas, et ta hommikuti nii varakult ei söö. Kuid selline härra Vaali tagasihoidlikkus oli üldiselt tuntud ja emand Saarmas, kes täna oli eriti järeleandmatu, talutas mehe lauda.

Algul söödi vaikides, ent siis, kui Vaal oli juba teist kohvitassi lõpetamas, julges emand Saarmas nagu poolkogemata pillata küsimuse:

„Ei tea mis see Amanda ja Tossu-eit täna nii vihaselt ragistasid?”

„Kas seie kah oli kuulda?”

„Taevake, terve tänav oli ju nende möllamist täis!”

„Ah, oli teistel väike lööming,” seletas Vaal huvitust teeseldes.

„Oi-jeh, või päris lööming kohe?!” imestas Saarmaseemand. „Kas nad teineteisel karvu ka palju sagasid?”

Vaal vaikis ja ainult sõi.

„Teie, härra Vaal, teate sellest muidugi rohkem?” usutles Saarmase-emand.

„Ma õieti ei tahagi teada, sest võib-olla veavad viimati veel kohtu ette tunnistajaks, ja kellele sa seal siis õigust mõõdad või kellele mitte?”

„Tohoh, või nii kaugel juba asi?!” hüüdis põnevusest võbisedes Saarmase-emand, kuna seni vaikides istunud kingseppmeister nihkus toolil ja torkas siis sekka:

„Eks kohtusaksad saa sellest kasu!”

Kuid tema arvamust ei pandud tähelegi, sest Saarmaseemand oma pärimistega, pistes nagu herilane kord siit ja kord sealt, ei andnud Vaalile enam hingerahu. Härra Vaal aga punnis vastu ega tahtnud selle tüli kohta enam midagi lähemat seletada, sest ta olevat rahulik inimene ega tahtvat tallata kohtuteed.

Alles siis, kui Saarmase-emand oli sahvrist toonud oma pühapäevase roa ülejäägi, suured juustu- ja vorstiviilakad, liigatas härra Vaali parempoolne vurruots ja ta sõnas, et seal aetud ju sihukest narri juttu ja krõbedat kõnet, mida täismehe suu ei tihkavat ütelda, sest see olnud puha liiderlik värk.

„Lapsed, kasige välja Hantsuga mängima!” ütles Saarmase-emand, ja haaranud kassipoja turjapidi pihku, viskas näuksatava loomakese koridori.

Kuid Mirjam ja Lembit olid täna õige tõrksad ega võtnud ema käsku kuuldagi; alles siis, kui neile oli antud tublid vorstiviilakad kummalegi pihku, asusid nad lustikalt trallitades täitma ema soovi.

„Millest seal siis räägiti?” pöördus Saarmase-emand nüüd, mil kõik takistused olid kõrvaldatud, kuulamisvalmilt ja õhinal härra Vaali poole.

„See oli muidugi üks kentsakas tüli,” seletas härra Vaal, „aga ma ütlen, et sellest tuleb vaikida, sest ma olen rahuarmastaja inimene.”

„Vaikin nagu haud!” tõotas Saarmase-emand, ja vaadates härra Vaalile otse silmi, oli ta hing varjamatu ning saladusteta nagu lahtine raamat.

Ka kingseppmeister leidis vajalikuks lisada, et egas tema perekond latramisega tegele.

Siis köhatas härra Vaal hääle viisakalt puhtaks ja hakkas pooleldi sosinal seletama:

„Noh, Tossu-emand kiitis Amanda-prouale kohe suu sisse, et tema pidavat omal mehe asemel peni, kelle koonu ta ühtepuhku aina lakkuvat.”

„Kas see peaks tõsi olema?” päris Saarmase-emand õudusvõbinaga hääles, kuna kingseppmeister, kes oli süüdanud paberossi, unustas kuulamishoos põleva tiku näppude vahele ja põletas oma pigitunud sõrmi.

„Ah et, kas ta teda lakub või?” küsis omakorda härra Vaal.

„Ei-ei, seda nüüd küll, selles ma ei kahtle mitte üks põrm, olen ise oma ihusilmaga neid suudlemas näinud,” seletas Saarmase-emand, „aga kas ta Amandal nüüd päris mehe asemel ikka on?”

„Vaat seda ma küll ei tea, räägin ainult nii, nagu Tossuemand kõneles.”

„Ei noh, muidugi – kust siis teie, härra Vaal, seda võitegi teada,” õiendas Saarmase-emand. „Ma ainult küsin, et mida teie ise sellest loost arvate?”

Kuid selliseis asjus ei avaldanud härra Vaal kunagi oma arvamist, vaid jättis mõistatamise targu teiste hooleks.

Saarmas süütas vahepeal kustunud paberossi ja seletas, et see on puha lobajutt, kuid ta naine ei tahtnud seda kuuldagi ja aina kinnitas, et jutul peab ikka tõepõhja olema, sest kui tema teeninud mõisas härraste juures, juhtunud seal ühe parunipreiliga täpselt sama lugu.

Nüüd, millal Saarmase-emanda uudishimu oli saanud esimese sööda, võisid lapsed tagasi tuppa tulla. Nad tulid rõõmsasti vadistades, kuna kassipoeg Hants roomas värisedes ja sorgus sabaga järele.

Laste toas viibides enam ei korratud endist juttu, kuid emand Saarmas näis ikka veel viibivat vastkuuldu vapustava mõju all.

Söömise lõpetanud, tänas härra Vaal viisakalt, ja et mitte näidata, nagu oleks ta ainult sellepärast siin, ei rutanud ta kohe minema, vaid pöördunud Saarmase poole, asetas mõnusamaks jutuajamiseks jala teisele risti.

„Tänane töö ei taha mul hästi klappida ja ma viskaksin selle kas või praegu nurka,” seletas Saarmas, „aga mis sa hing teed, inimene palub jumalakeeli, et ole hää mees ja tee aga lõunaks valmis. Ja kus sa siis saad, kui sul on veel nii hale ja sant süda, nagu ta mul on,” lausus Saarmas ja asus uuesti töösse.

Et mitte teha tööd, kui see toob raha, selline mõte näis Vaalile päris arusaamatu ja ta küsiv pilk jäi peatuma Saarmase näol.

„Egas mul täna harilik päev olegi,” seletas Saarmas, lastes saapa põrandale kolksatada, et hakata toppima uut paberossi. „Näe, memmgi ei näita täna kurja nägu.”

„Tohoh! No mis pidupäev teil siis on?” imestas Vaal.

„Egas nüüd midagi erilist, aga...” Sõnad takerdusid Saarmasel suus.

„Tal ju täna juubel,” torkas pliidi ääres kohmitsev Saarmase-emand sekka.

„On jah nii väikest viisi juubel, või kuidas seda peenemas keeles kutsutakse,” sai nüüd ka Saarmas sõnasaba suhu.

„Vaata, või koguni juubel,” imestas härra Vaal, „ja mina ei teadnud sest midagi!”

„Jah, kakskümmend aastat on mul nüüd liistude taga orjatud.”

„Vaata-vaata, või kakskümmend aastat kohe; no siis peate küll püsti rikas olema?!”

„Kellest seda rikkust või kedagi,” – ja Saarmas heitis käega –, „see aeg on samuti maha loksitud ja targemat ei kedagi.”

„Küllap ikka oleks olnud kah, aga sa priiskad ju kõik maha,” lausus Saarmase-emand ja tema hääles tundus vaikne etteheide.

Kuid Saarmas ei pannud seda tähelegi, vaid jätkas paberossisuitsu puhudes innukalt:

 

„Mul endal ei olnud seda asja enam meeleski, aga no küll ametivennad nuhivad välja, et oma joodud tuleks ikka teha. Eile oli meil meistrite seltsis üldkoosolek, valisime ühingule uut abipresidenti, sattusime seal siis nokkapidi kokku; kus teistel kõik ilusti välja nuhitud ja teada, et kunas selliks sain ja puha; ja siis ei olnud ka muud kui kärgiti ja põrutati liigud välja.”

„Ai-ai, härra Saarmas, see võtab ju rahakotil põhja alt!” ütles Vaal pead vangutades ja heitis Saarmase-emandale karistava pilgu.

„Egas alguses seda va kurja nii suuresti võetudki,” püüdis Saarmas asja veidi pehmendada, „alles siis, kui valimised olid läbi ja mind oli abipresidendiks vinnanud, no siis läks küll kurjaks prassimiseks lahti!”

Seega oli Saarmasel õnnestunud ütelda seda, mis tal kogu aeg oli keelel kipitanud. Ta oli suutnud seda nii imeosavasti poetada teiste sõnade vahele, et ütlemine toimus suurema piinlikkuseta ja päris libedasti. Härra Vaalgi unustas valmismõeldud noomimissõnad ja tal tuli tahtmatult aina imestada.

„Vaata-vaata, või kingseppmeistrite president kohe! No egas siis midagi, soovin aga õnne uues auametis, soovin õnne!” Ja ta ruttas suruma Saarmase kätt.

Nüüd oli Vaalilegi selge, miks tänasel esmaspäeval on Saarmase perekonnas valitsemas rahu ja üksmeel. Isegi Saarmase-emanda suu poetus häbelikuks naeratuseks pooleldi lahti, kui härra Vaal oli nii tähtsa sündmuse puhul ta kätt surumas.

Ja nüüd jutustas härra Vaal, kuis temagi viisteistkümmend aastat tagasi oli olnud karskusseltsi presidendiks.

„... ja egas igamees sinna kõlbagi,” ütles ta oma jutustamisega lõpule jõudes, „see amet nõuab ikke kirja- ja kõnemeest.”

„Kõnes olen ma küll valus, aga kiri – see just kõige puhtam ei ole!” ohkas Saarmas.

Kuid härra Vaal ei pannud seda tähelegi, sest nüüd oli ta ise sattumas kelkimishoogu:

„Kui mind Karskussõbra presidendiks pandi, siis alguses oli küll nagu veidi imelik ja isegi jube, aga pärast hakkasin sellega harjuma ja mõtlesin järele, et mis seal siis ikka: kokkuhoidlik mees ma olen, kõneand on mul kah olemas, vene ja saksa keeles ennast ära müüa juba ei lase, ja nii see läkski. Kiri oli mul seekord päris selge kohe, ainult nüüd on ta selle uue eesti keelega küll veidi vussi aetud.”

Saarmas kuulas seda tarka ning kasulikku juttu nii suure õhinaga, et oli saapatikugi hambusse unustanud.

„Ja kes on selles süüdi, et meie eesti keel on nii ropult ära vussitud?” küsis Vaal, puurides oma pilguga Saarmast, kes sihukesele tähtsale küsimusele kohast vastust leidmata oli häbelikult kössi tõmbumas.

Kuid sellisele küsimusele härra Vaal ei jäänudki vastust ootama, vaid tavaliselt kostis ise:

„Need on meie haridlased!” Ja ta jäi oma sõnade põrutavat mõju mõnuledes ootama.

„Seda olen minagi mõtelnud!” leidis nüüd Saarmaski.

Kõike seda, mis Vaali arvates kippus avalikus elus viltu minema, pani ta „haridlaste” arvele ja siunas ainult neid, nagu seda tema noorpõlves tihtigi tehti. Siis jutustas ta Saarmasele lookese, millest too võivat saada suutäie naljagi, kuidas ta ükskord isegi ühele kuulsale professorihärrale andnud õige valusasti nina pihta:

„Ma olin seekord Tapikul raudtee ehitustöödel, ülevaataja muidugi. Ühel pühapäeval oli seal siis koolimaja aastapäeva pühitsemine ja kõik, sealhulgas prohvessor Anupõld oli ka palutud sinna kõnet pidama.”

Saarmas oli toetunud küünarnukkidele, kuna pliidi juures kohmitsev kingsepaemand oli lakanud pannide, pottide ja padadega kolistamast ja kuulas samuti hiirvaikselt, et mitte kaotada ainustki sõna, millest võiks nüüd temalegi ta mehe uue auameti puhul kasu olla.

„Läksin siis kah prohvessorit kuulama,” jätkas Vaal. „Rääkis teine seal hariduse tähtsusest ja et siin koolimajas kasvatame oma tulevasi noori haridlasi ja ikke nõnda ühtesoodu edasi. Mina kuulan ja vaatan, vaatan ja kuulan, et nii mõnusasti see asi ikke ei tohiks minna. Äkki näen, et terve koolilaud mu ees on sehkendatud täis igasugu vigurisi, südameid ja inimeste nägusid. Mõtlesin siis, et oota! Noh, võtsin siis südame rindu, tõusin viisakalt püsti ja palusin rahuliku häälega sõna. Panin siis käpa laua peale ja algasin, et, härra hallpea prohvessorihärra, lubage mulle mõni sõna. Teie räägite küll, et siin kasvatame oma haritud noorsugu; aga vaadake, nüüd on mu käsi siin laua peal, ja ma ei tea mitte, mis siin selle käe all on, aga kui ma ta ära võtan, selle käe muidugi, ja siia alla vaatan, mis ma siis leian selle alt? Ja siit siis tulevad meie haridlased?!”

„Või nii julgesti kohe ütlesite?!” imestas Saarmas, kui härra Vaal oma vestluse hingetõmbeks katkestas.

„Just nõnda ma rääkisin,” kinnitas Vaal. „Kus prohvessor kukkus näost punaseks ja rahvas kihistas naerda. Aga ma kaalusin ka igat sõna, mis suust ütlesin, ja kõnelesin tasa ja targu!”

„Egas see hulga rahva ees kõnelemine niisama lihtne asi olegi, nagu siin seda va löba-juttu saab vahel visatud,” arvas Saarmas.

„Muidugi, kui sa sihukeses kohas juba pasundama kukud, siis on kõik mokas,” lisas Vaal õpetlikult.

Vali koputus uksele katkestas nende keskustelu. Tuli politseikordnik Saarmasele tema tasumata tulumaksu teadet tooma.

Vaal tõusis ja teretas viisakalt, omistas tulnukale konstaabli aunimetuse ja nihutas oma tabureti talle istumiseks.

„Teie tulumaks on ikka veel maksmata,” ütles politseikordnik nahkses mapis pabereid sorides. „Nüüd tuleb teil koos viivitusrahadega maksta kolm krooni nelikümmend senti; kas tasute kohe?”

„Aga konstaablihärra,” hädaldas Saarmase-emand, „sellepärast me ei ole maksnud, et meil tulu pole olnudki.”

„Egas mina seda tea, see on maksuinspektori määratud, ja kui teie praegu ei taha maksta, siis kirjutage alla, et olete teatelehe vastu võtnud,” sõnas kordnik ja ulatas Saarmasele paberi.

Alles nüüd toibus Saarmas ja temagi püüdis väita, et tal tõepoolest pole tulu olnud.

„Egas mulle uusi teha paljut toodagi; olen niisama vanu kottasid toginud, ja tea kust seda tulu peaks siis tulema?” Ja Saarmas keeldus pakutavat maksulehte vastu võtmast.

Nüüd pidi politseinik uuesti seletama, et kõik see ei puutu temasse ja et tema toimetab ainult teatelehe kätte.

„... nii et olge head ja kirjutage alla!” lõpetas mees kannatlikult.

„Jaa, aga kuidas ma siis ikka kirjutan, kui mul tulu pole olnud?” punnis Saarmas endiselt vastu.

„Ega ma selle kohta allkirja vaja, kas teil tulu on olnud või mitte, ma vajan seda ainult selleks, et olete selle lehe minu käest kätte saanud,” seletas kordnik tüdinult.

„Ah nii-i-i!” venitas Saarmas lõpuks taibates ja haaras paberi pihku.

„Vanamees, vaata, et sa meid hukatusse ei vii!” hoiatas teda naine.

Kuid see polnud kingseppmeistrile sugugi mokkamööda, et naine teda võõraste juuresolekul õpetama hakkas, ja ta vastas pooleldi pahuralt:

„Egas ma nii tobe ka ole, nagu sa ikka arvad!”

Siiski tuli kordnikul võita ka Saarmase-emanda süda.

Kui vastastikune arusaamine oli jalule seatud, valmistus Saarmas allkirja andma. Ta kraamis oma töölaual segipaiskunud haamrid, tangid, naasklid, näpitsad, tikukarbi ja pigipoti hunnikusse kokku, nii et seal vabanes paari kämbla laiune koht; ja siis, võtnud aknalaualt pliiatsijupi, pistis ta selle otsa esmalt suhu.

„Ei-ei, tindiga palun!” hoiatas kordnik.

„Tindiga?” Saarmas vaatas süüdlasena ringi. „Mul kooliskäijaid lapsi veel ei ole...”

Kordnik ulatas talle värvipliiatsi, mille Saarmas tugevasti pihku haaras ja kogus siis kätt sirutades kirjutamiseks hoogu. Kuid samas hakkasid lapsed nagu kiuste oma vingumisega teda eksitama. Saarmas langetas käe ja heitis naisele karistava pilgu.

„Tasa, lapsed, isa hakkab alla kirjutama!” kuuldus nüüd Saarmase-emanda kuri käsk.

Lapsed kohkusid, nende kisa soikus ja ainult Hants, kes oli jäänud Lembitule saba pidi pihku, näugatas hädiselt. Alles siis, kui ema oli löönud poisi näppudele, vabanes kassipoeg ja toas tekkis eksitamatu vaikus, nii et kuuldus ainult pereisa pingutav ähkimine ja nohin.

Kui allkiri oli antud, pääses Saarmase perekonnas kergendusohe valla. Saarmas, ise näost punane, aina muheles omaette.

Jätnud osa dokumendist Saarmasele pihku, pistis kordnik allkirjaga poole tagasi mappi, mille ta siis tasase naksatusega sulges. Tõusnud ja ütelnud üsna mokaotsast head päeva, ruttas ta minema.

Olete lõpetanud tasuta lõigu lugemise. Kas soovite edasi lugeda?