KuldvasikasTekst

iOSAndroidWindows Phone
Kuhu peaksime rakenduse lingi saatma?
Ärge sulgege akent, kuni olete sisestanud mobiilseadmesse saadetud koodi
Proovi uuestiLink saadetud

Autoriõiguse omaniku taotlusel ei saa seda raamatut failina alla laadida.

Sellegipoolest saate seda raamatut lugeda meie mobiilirakendusest (isegi ilma internetiühenduseta) ja LitResi veebielehel.

Märgi loetuks
Šrift:Väiksem АаSuurem Aa

Enn Kippel

KULDVASIKAS

ISBN 978-9949-530-01-4

Digiteeritud trükisest:

Eesti Riiklik Kirjastus 1957

E-raamat ilmub Kultuuriministeeriumi programmi EESTI KIRJANDUS toel.

Väljaandja: DIGIRA

1.

Vaikseks oli jäänud kingseppmeister Ürila tuba. Ainult vana lopergune lauakell loksus seal tiksuda kummutiserval, kuhu ta oli asetatud kummuli, sest muidu kippus ta seisma jääma. Kärbseparved lendlesid seal aga vaikselt sumisedes üsna rahulikult ringi, sest enam polnud Eltsu ehk Elisabeth Ürilat, kes aegajalt käterätikuga toas ringi veheldes oleks neid uksest välja peletanud. Kuid sedagi tavatses ta teha rohkem laste pärast, sest kui neid tüütavaid putukaid hakkas juba õige palju tuppa sigima, siis tikkudes suhu, silma, ninna ja kõrvaaukudesse ei lasknud nad neil rahulikult magada. Ja siis oli tuba jällegi laste virinat ja nuttu täis. Nüüd aga polnud seal enam kuulda nende naeru ja vallatut kilkamist, või jällegi ema vaigistavat häält. Kuid ka igapäevane vasarakopsimine soikus kingsapp-meistri elutoas ikka enam ja enam. Ainult hunnik liiste vedeles seal endiselt nurgas, samuti oli meistri töölaud täis naaskleid, naharibasid, pigi-ja tikutopsikuid, saapasilmu, lõngaotsi, kontsaraudu, vahatükikesi ja igasugust muud pudi-padi, milleta saapategemine ja -parandamine pole üldse võimalik.

Kingseppmeister ise istub aga nüüd oma töölauakese ääres madalal järil, olles vajunud mõttesse. Täna ei näi tal olevat töötamiseks enam sugugi lusti, ja pealegi on juba laupäeva õhtupoolik saabumas. Muidugi, ta peaks töötama, ja koguni tänagi veel, sest kuidas sa hing muidu suudad toita oma perekonda, kui see veel pealegi ühtepuhku muudkui aina kasvab. Aga kaua sa sedaviisi üksinda siin ikka konutad — vahel nagu tahaks kuulda pisut ka inimeste häält.

Tõsi, alles nüüd ta märkab, et üksiolemine polegi nõnda mõnus asi, nagu ta seda kogu aeg oli mõtelnud. Jah, seni arvas ta ikka, et kui tal neid lapsi poleks, mis siis viga elada — pole hoolt nende toitmise ja karjatamisega. Kuid nüüd, viinud naise linna kliinikusse ja andnud tütred ajutiselt ämma hoole alla, hakkab ta oma üksilduses juba igavustki tundma, nii et töögi ei taha tal enam endise hooga edeneda.

Aga noh, küllap ta ikka seda töödki murraks teha kah, kui seda ainult parajal määral oleks. Enamasti tuuakse talle siia ainult vanu saapaid parandada, kuna aga uusi püüab igaüks linnast osta, viies nõnda temagi teenistuse suurmeistrite taskusse. Ja mis neil linnameistritel siis viga töötada ja rikkaks minna, kui isegi kogu maarahvas neilt ostab ja tellib.

Toppinud enesele paberossi, läidab kingseppmeister selle põlema ja jätkab siis sinist suitsu ninasõõrmeist välja puhudes mõtisklemist.

Tõsi, eks ole temagi unistanud paremast elujärjest, mõtelnud, et asub linna elama, töötab seal hoolega ning lööb siis kuskil tänavanurgal enesele pisikese saapapoe lahti. Pärast pikkamisi suurendab seda, ja nõnda sammsammult katsub temagi üles mäkke ronida. Kuid kõik säärased kavatsused on tal seni ikka ja aina viltu läinud — see mis ta aegajalt teenib, kaob otsekohe käest, sest iga pisisendikest on juba mitmed augud ees ootamas. Linna kolimine ja seal uue elamise alustamine nõuab aga juba ränka raha, mida kuskilt pole võtta.

«Jah, mis sa ikka teed, kui tiivad ei kanna!» mõtleb kingseppmeister peaaegu ohates.

Parajasti kui kingsepp Üril oma töölauakese ääres istudes on süvenenud arutlustesse, koputatakse äkki uksele.

«Ja-jah!» hõikab ta nüüd pead tõstes. Vaikus, mitte keegi ei ava ust.

«Pagana kobin see seal siis oli?» mõtleb meister Üril, olles juba valmis tõusma oma järilt, kuid siis kostab jällegi koputus, seekord aga juba hoopis valjemalt.

«Ja-jah,» käratab Üril uuesti, «tulge juba ükskord ometi sisse!»

Uks avanebki ja külaline astub tuppa. See on jässakas vanamees, lühikeseks kärbitud habeme ja vurrudega. Sulgenud enese järel ukse, lausub ta luitunud ja higist laiguliseks muutunud kaabut peast võttes:

«Et tere ja jõudu kah!»

«Kulub ära,» kostab Üril noogutades ja hakkab uut paberossi toppima. «Eks sa toeta oma taguots ankrusse!»

Istunud nagisevale taburetile, vallandab külaline oma palituhõlmad ning küsib siis toas ringi vahtides: «Päris üksinda kohe?»

«Keda siin ikka, lapsed on äia juures.»

«Ja kurjem pool kah?»

«Ei, eide viisin ära linna kliinikusse.»

«Klinku, tohoh, mis viga…?»

«Ega suurt viga pole muud midagi kui et mul hakkab peenikest peret jälle juurde tulema.»

«No kas seepärast oli siis kohe vaja klinku viia?»

«Vahest poleks olnud jah, seda arvan minagi. Kolm tükki on mul kodus nõndasama tulnud ja katki pole kedagi. Aga mis sa teed, tohter ütles, et tuleb ikkagi viia. Käis teine mul siin kangesti peale ja rääkis, et olevat raske sünnitus…»

«Ah, löra, tohtrite jutt või asi, teevad häda ikka suuremaks kui ta on, et siis ise aga rohkem teenida,» arvas külaline. «Ja nüüd siis korraga kohe poissmees valmis?»

«Nagu näed.»

Nüüd võttis külaline taskust piibu, koputas selle vastu lauaserva tuhast tühjaks, puhus ta lirinal läbi ning sirutades siis käe kingseppmeistri tubakakarbi järele, lausus ta nagu vabanduseks:

«Et katsume siis harvasti ka linnatubakat.»

Toppinud oma piibu kuhjaga täis, pistis ta selle otsapidi suhu, kuna Üril lausus talle tuld ulatades:

«Seda korda olen poissmees jah, ja näe nüüd ma istungi siin üksinda ja murran pead, et kuidas naist sealt kliinikust jälle kätte saada.»

«Kätte saada?» ja külaline, jätkates popsimist, pööras oma pilgu hõõguvalt piibukahalt meistri näole.

«Nojah, kliinikuraha vaja maksta, aga kust sa hing võtad?»

«Eks ta ole, igaühel oma mured ja hädad, või minulgi neid vähe on. Aga õieti tulin ma ju asja pärast siia.»

«Tulid ehk uut saapamõõtu andma?» küsis nüüd Üril, vidutades kavalasti silmi.

«Ikka uut, teised uued tõin aga sulle tagasi,» ja külaline — Timmi talu vanaperemees Heido ulatab kingseppmeistrile ajalehepaberisse mähitud saapapaari.

«Tagasi?» pomiseb Üril, vahtides üllatunult tagasitoodud saabastele ja siis jällegi külalise otsa.

«Jah, sest minu jala jaoks on nad väikesed.»

«Kuidas väikesed, kui mõõdu järgi sai tehtud… Ära nüüd nalja tee…»

«Ega ma ei vaidle, et sa mõõdu järgi ei teinud, kuid siis oled mõõdu võtnud valesti.»

«Ei, kurram, säärast nalja ei tee ma kunagi!»

«Seekord oled aga siiski teinud.»

«Aga ometi panid sa nad siin minu juures jalga ning kiitsid ise, et on parajad.»

«Mis tookord sai öeldud, kes seda enam mäletab, aga väikesed on nad küll!»

Nüüd uurib Üril tagasitoodud saapapaari igat kanti, raputab pead ning lausub siis Timmi Heidole, et see pistaks nad jalga.

«Mis neist tühjadest enam toppida… on väikesed!»

Võtnud laualaekast oma mõõtude märkmiku, lehitseb kingseppmeister seda pisut aega ja leidnud siis Timmi Heido nimega märgitud lehekülje, hakkab ta seda asjalikult uurima. Siis laseb ta külalisel tõmmata ühest jalast saapa ning hakkab uuesti ta jalga mõõtma.

«Väikesed ei tohiks nad sugugi olla — mõõt on mul täitsa õieti võetud,» lausub ta siis mõõtmistoimingut lõpetades ja raputab pead. «Ja saapad tegin ma just tollesama mõõdu järgi.»

«Mille järgi sa tegid, seda ma ei tea, kuid jalga nad mulle ei passi!» ja Timmi Heido hääles tundub juba pisut karedustki.

«Aga kui proovime?»

«Ah, mis siin asjata jantida, kui ei lähe, siis ei lähe, egas vägisi ajada ka ei saa!»

«No kurram küll… egas su jalg pole ometi suuremaks kasvanud!»

«Kus ta siis enam kasvab?!»

«Mis siis saab?» ja kingseppmeister Üril sügab murelikult kukalt.

«Mis saab, ei muud kedagi, kui et sul tuleb nüüd mulle uued saapad teha.»

«Aga need?»

«Need pane kuhu ise tahad.»

«No kurram, seda nalja nüüd küll ei ole — said ju mõõdu järgi tehtud!»

«Mis aitab siin sinu mõõt või kedagi, kui nad mulle jalga ei passi!»

«Aga kui me siiski veel katsume…?»

«Sai kodus juba küllaltki katsutud, enam ma oma jalgu nendega vaevama ei hakka!»

Jällegi kratsib Üril kuklatagust, enne kui võtab lausuda:

«No jaa, aga mina pean ju ometi ikkagi nägema…»

«Misasja?»

«Misasja, et kas nad sulle jalga passivad või ei?»

«Ütlesin juba…»

«Seda ma kuulsin, aga ma pean ka nägema…!»

«Kui sa just nii kangesti näha tahad, siis võin ju kah… aga uued tulevad sul nende asemel ikkagi teha!»

Vaat kust tuli jällegi lops kaela, mõtleb Üril. Kui häda hakkab sulle ligi tikkuma, siis tuleb teda igalt poolt küll süle ja seljaga.

Timmi Heido võtab nüüd ühe kaasatoodud saapa ning hakkab seda ristihambail jalga suruma, ise seejuures ägisedes ja puhkides:

«No vaata nüüd siis isegi, et ei lähe, tee mis sa tahad, aga mitte ei lähe, noh!»

«Oot, kui puistata õige pisut talki…?»

«Mis, talki, egas ma seda libedat pulbrit hakka omal alati taskus kandma, et niikui saapa jalast võtan, siis jällegi raputan…»

«No mis pagan see sul siis on?»

«Väikesed, muud ei mitte midagi,» uriseb külaline ja kisub siis saapa kuidagi ikka jalga.

«Väikesed nad ei tohiks olla,» ja Üril katsub käega.

«Ikka ei tohiks ja ei tohiks, no tohho kurivaim küll, kas sa siis ise ei näe, et rõhub varvastele mis kole!»

Kingseppmeister sügab kukalt, vahib ahastusega noid saapaid ja lausub siis venitades:

«Aga kui sa ka soki võtaksid jalast!»

«Misjaoks toda, egas ma ometi hakka neid paljalt jalas kandma?»

«Ei, mitte seda, aga vahest on sul mõni paise või koguni kasvaja tekkinud jalale?»

 

«Kasvaja, ei, kuripatt, seda mul küll ei ole.»

«Midagi peaks seal ikkagi olema, kui saabas jalga ei lähe.»

«Midagi ei ole!»

«No võta siis sokk ära, ma pean ka jalga nägema.»

«Ikka nägema ja nägema, justkui mõni tohter kohe. No säh, vahi siis, vahi!» ja Timmi Heido tõmbabki soki jalast, mille kingseppmeister pihku kahmab.

«Aga sul on ju varbaküüned kole pikad, kuis sa nõnda kõndida saad?» hüüab ta siis üllatunult.

«Küüned?»

«Nojah, niikui varsa kabjad teised all. Kas nii võib siis ka mõni ristiinimese saabas jalga minna?» Ja haaranud töölaualt oma nahalõikamise noa, hakkab kingseppmeister Timmi Heido varvastelt küüsi lõikuma.

«Kas siis küüned peaksid ka mõjuma?» lausub nüüd külaline nagu pooleldi häbelikult.

«Oi, või veel, pealegi, kui nad on sul kasvanud juba tollipikkusteks, nii et on läinud ümber varbaotste keerdu justkui kullil.» Ja nüsinud külalisel kõik varbaküüned maha, lausub ta seda toimingut lõpetades: «Soo, katsu nüüd!»

«See ka midagi tähendab?» pomiseb Timmi Heido kaheldes, kuid hakkab siiski saabast uuesti jalga kiskuma, mis aga seekord õnnestub tal üsna hõlpsasti.

«Soo, läkski!» ja naeratus ilmub jällegi Ürila näole.

Külaline tõuseb ja katsub mööda tuba kõndida.

«Kuidas on?» küsib kingsepp, vahtides talle põnevalt otsa.

«Ei ole suurt vigagi,» venitab see ja lisab peaga noogutades: «Nüüd võib juba nagu lahedamini kõndida.»

Kingseppmeistri tuju muutub sellest hoopis paremaks ja ta lausub naerma puhkedes:

«Õh-õh-hõõ, kurram, sa ei oska enam kodus varbaküüsi maha nüsida ja tuled neid alevisse lõikuma, kurram!»

«Tea kas nüüd just küünte pärast…?»

«No mispärast siis, säh nuga ja lõigu need ka teisel jalal maha! Aga vaata ette — nuga on mul terav!»

Kui siis Timmi Heido oli kõik oma varbaküüned lühikeseks lõiganud ning ka teise saapa jalga tõmmanud, lausus ta mööda põrandat kõndides:

«Nojah, nüüd on ju hoopis teine asi kohe…»

«Muidugi, ma juba teadsin, et mõõduga ma kunagi ei eksi, sest see oleks ju samasugune hull lugu, nagu sina hakkaksid hobusele teisest otsast kaeru söötma, äh-äh-ää!» Ja toppinud enesele uue paberossi, ulatas kingseppmeister külalisele piibu täitmiseks oma tubakakarbi.

«Oli ta nüüd kuidas oli, aga ära seepärast siis pahanda…»

«Äh, sinu peale ei oska ju pahaseks saadagi — oled igapidi tubli mees ja rahamees kah veel…»

Nüüd kikitab Timmi Heido kõrvu, jättes piibutoppimisegi pooleli, sest säärane kiitma hakkamine tundub talle juba nagu pisut kahtlasena.

«Sa oled ikkagi tubli mees jah,» jätkab Üril, «ja seepärast ole hea ja aita nüüd mindki hädast välja.»

«Hädast?» ja külaline vahib kasvava rahutusega king-sappmeistrile otsa.

«Nagu sulle juba rääkisin…» lausub Üril köhatades, sest tal on nüüd ütlemata piinlik.

«Nagu rääkisin, jah, pean ma tuleval nädalal tooma eide kliinikust välja… ja selleks oleks mul vaja tsipa raha laenata. Kas sa oled nii hea mees ja teed seda?»

«Misasja, ah raha?»

Üril noogutab.

Ei, kust temasugune nüüd laenamiseks raha võtab, ei ole.

«Aga hiljuti müüsid ju nelikümmend vakka rukkeid.»

«Mis müüdud, see on ka läinud. Aga sul enesel on ju äi siinsamas alevis suur kaupmees ja puha, kas sa siis temalt ei saa?»

«Äh, vanamehelt nüüd, ja mis kaupmees ta ka ära ei ole — närutab niisama ja vaata kui jõuad veel anda temalegi. Kolmas tütar käib tal aga pealegi veel linnas õppimas, ja eks see taha nüüd kõige enam saada.»

Laenata temale raha, ja Timmi Heido süda muutub üsna kalgiks. Kui ta seda teeks, siis oleks ta omast kindlasti ilma, sest kunas säärane näljakoi suudab ka laenu tasuda. Ja seepärast lausubki ta üsna kindlalt:

«Ei, minul küll ei ole sulle anda!»

«Mul oleks aga päris hädasti vaja,» pomiseb Üril.

«Vaja, kas mul poleks teda vaja, aga kust ma ikka võtan?»

«Naine tarvis kliinikust välja tuua…»

«Klinkust, mis sa tast sinna klinku viisidki. Kes seda enne on kuulnud, et sünnitamiseks viiakse klinku. Vaata kui panevad sul seal eide magama, nii et ta ei tõusegi enam üles, vaata siis…!»

«Magama, milleks seda?»

«Noh, egas uuema aja naised ei tahagi enam valuga sünnitada. Lähevad ära klinku ja õiendavad selle asja seal unerohu all magades nii, et ise ei tea ega tunnegi. Ma ütlen, et niikaua need klinkud sääraste asjadega jandivad, kuni ükskord panevadki mõnel kõrvad pea alla. Ja nii võivad nad seal sinugi eide mokka panna! Aga lapsed, ma ütlen, need tulevad sealt klinkust niisama kui kanapojad haudumismasinast välja — uimased ja äbarikud teised. Vaat, seal ongi siis su klink ja puha!»

Tea, kas see lugu peaks nüüd nõnda hull olema? mõtleb Üril üsna vaikseks jäädes, kuna aga külaline, võtnud oma vastsed saapad jalast, keerab nad jällegi hoolikalt paberisse. Aga mine sa tea, temagi on nagu kuskilt kuulnud, et unerohi pidavat lolliks tegema, arutleb ta siis edasi, kuni märkab, et külaline on juba püsti tõusnud ja pakub talle kätt.

«No-noh, nii äkki kohe?»

«Jah, aeg on kallis, ega teda raisata tohi.»

«See on õigus, aga kas sa siis ikka tõesti ei saa…?» alustab Üril uuesti.

«Ei-ei!» ja Timmi vana raputab pead. «Katsu kuskilt mujalt…»

«Tuleval kuul maksan kinni…»

«Ära ole nüüd mustlane, saa ometi aru, et mul ei ole… Aga heamehe poolest võiksin anda sulle nõu…»

«Nõu?» kordab Üril ja ta silmades vilksatab jällegi lootus.

«Jah, et kust võiksid saada. Sa mine õige vana Zupsmani juurde ja räägi temaga, tal see mõni asi, kui ilusti palud.»

«Äh, säärane ihnuskoi ei anna!» ja Üril heidab lootusetult käega.

«Ära räägi ühti, et ihnuskoi. See on ainult kadedate inimeste tühine laim, ei sallita, kui teisel ka hästi läheb. Mina aga tean, et ta annab, peab ainult oskama ilusti klanida.»

Pagar Zupsman, seda meest Üril juba tundis. Ei ta suitsetanud ega võtnud viina, oli väga kokkuhoidlik vanamees. Ja kas säärane siis tihkab temasugusele ka laenata, selles pidi ta küll kahtlema.

«Sa ainult mine ja klani, küll siis näed isegi, kui lahkesti ta annab.»

«Kuidas sa teda ikka klanima lähed?»

«No egas see sul ometi tükki küljest ära ei võta, ja pealegi on ju sinul vaja, mitte temal!»

Tükki küljest ei võta ta muidugi, ja seepärast oleks Üril omas kitsikuses valmis tegema kõike, kui ta ainult saab.

«Kindlasti saab, minagi olen saanud, ainult ära sa talle seda ütle, et just mina rääkisin, siis ta vahest äkki ei annagi.»

«Ei, mis ma sellest…»

«Nojah, aga nüüd pean küll ruttama!» Ja surunud veel kord kingseppmeistri kätt, lahkus külaline toast. Väljas ronis ta vankrile, andis hobusele piitsa, ja siis kaduski ta vankrirataste nagisedes alevimajade varju.

Jällegi oli kingseppmeister Üril üksinda oma muredega. Kuidas sa nüüd lähed seda Zupsmani paluma, mõtles ta sõrmedelt pigi kraapides. Päris asjatult sai ikka seda tohtrit kuulatud. Ja nüüd maksa oma kaks krooni päevas kliinikuraha, kuna tema siin seda päevas ei teenigi. Äga peale selle on veel lapsed ja tema ise, eks nemad taha kah elada ja süüa. Tõesti, sai ikka selle kliinikuga lollust tehtud. Hea, et nüüd ämm võttis lapsedki

oma hoolde, muidu oleks ta omadega ju päris pigis olnud.

Tõsi, äi nagu oleks kunagi talle nõu andnud paluda alevivalitsuselt toetust. Kuid seda ta ka ei tihka teha, sest egas ta ometi alevi sant ei ole, kurram. Jah, laenata tahaks ta küll, kuid toetust paluda, ei — olgu ta siis kas või nälga suremas, kuid kerjama ta ka ei lähe!

Kuid eks ole see kõik siiski ainult tühipaljas enda ees hooplemine, muud mitte midagi. Kui ikka päris tõsine häda kätte tuleb, siis võib-olla et ta peabki minema alevisaksu paluma, sest mis sa hing hädaga teed? Ise vahest loksiksid veelgi kuidagi läbi, kuid lapsed, ja pealegi veel, kui neid aina juurde tuleb.

2.

Ajanud enese videviku lähenedes jalule, läks Üril kummuti juurde ja haaras sealt kella — tunniosuti oli nihkumas juba neljale.

Tõsi, egas sellest toas konutamisest targemaks ei saa, mõtle sa siin nii või teisiti, arvas ta pead raputades. Tuleb ikkagi minna rahvalt manguma, olgu see asi talle siis kuitahes vastumeelne, sest kes sulle ikka koju pakkuma tuleb.

Võtnud varnast oma pisut narmendava palitu, toppis ta selle enesele selga, tõmbas hallitäpilise sonimütsi pähe ja lukustas siis väljudes oma toaukse. Olgugi, et ta püüdis seda üsna vaikselt teha, pidi ta ometi nagu kiuste kohtama koridoris majaprouat ennast — rätsepmeister Rõika emandat. Küll kergitas ta tema ees viisakalt oma mütsilodu ja püüdis koguni kummardust teha, kuid majaproua ei näinud ta tervitust märkavat, või õigemini, ta ei tahtnudki märgata, sest esimene kuupäev oli juba möödas, kuid temal üüriraha veel ikkagi saamata. Ja seepärast, tõmbudes üsna pelglikult küüru, püüdis kingsepp Üril õige kiiresti majast väljuda. Isegi koridori ukse sulges ta seejuures ettevaatlikult ning tasa, et pererahval poleks põhjust oma ainsa üürilise üle jällegi nuriseda.

Astunud maanteele, tundis ta, kuidas vilu tuul puhub ta kulunud palituhõlmadest läbi. Surunud käed sügavamini taskusse ning tõmbudes veel enamgi küüru, seadis Üril oma sammud pagarmeistri Zupsmani maja poole. Niiske ning vilu ilm sundis teda samme kiirustama, olgugi et ta oleks meelsamini tahtnud neid koguni pikendada, astuda nõnda aeglaselt kui vähegi võimalik.

Ta mäletab, pühade ajal käis ta pagar Zupsmanilt nurumas präänikuid võlgu, et teha lastele jõulurõõmu. Kuid ta ei andnud, tegi südame kalgiks ja ütles ära. Nüüd aga minna laenama temalt koguni veel raha, kas see pole mitte hullumeelne temp? Aga noh, minema peab, sest Timmi vana arvas, et küllap ta ikkagi annab, tarvis ainult klanida.

Veel tuli tal teha üks teekäänak, ja siis hakkaski paistma Zupsmani kullatud kringel, mille ta oli optandina Peterburist kaasa toonud. Kuid pisut maad sealt edasi paistis ka meierei pikk korsten. Ja juba tekkiski Ürilal kiusatus sammuda ihnsast pagarist mööda ning minna otsemaid meiereisse.

Aga kuidas sa nüüd meieriltki küsima lähed, arutles ta siis keset teed seisma jäädes, temale on tal ju kümnekroonine võlg veel ikkagi tasumata. Ja seega ei jäägi tal nüüd muud enam üle kui minna pagarit kummardama.

Teades, et pagariemand ise viibib poes, astus ta hooviväravast sisse. Jah, just seepärast ei söandanudki ta poe kaudu minna, et pagaril oli kuri naine.

Täna aga lamas pagar Zupsman jällegi voodis, kuhu kange luuvalu oli ta sirutanud. Ei ta suutnud enam töötada, vaid pidanud jätma kõik toimetused selli ja õpipoisi hooleks. Ja need murdsidki kahekesi kolme eest töötada, nii et kogu aeg kostis töötoast kolinat, kui nad rullisid ja vormisid tainast või jällegi kraapisid kõõbitsatega tainakaste, ikka krõõps ja krõõps.

Kui nüüd kingseppmeister pagari koridoriuksest sisse astus, haistis ta kohe magusat saialõhna, mis ta ninasõõrmed liikuma pani. Samas astus talle teenijatüdruk vastu ning juhatas tuppa, kus vanahärra parajasti lamas.

«Tere, härra Zupsman,» lausub nüüd Üril pagari tuppa astudes. Seejuures naeratab ta kuidagi pisut süüdlasena, et on võtnud enesele julguse siia üldse tulla.

«Kesse tuleb, ah kingsepp Üril, no tere pealegi, mis siis teid siia toob?»

See oli öeldud küll nõnda, nagu poleks teda tahetud siin näha, kuid siiski tundus pagarmeistri hääles ka nagu pisut sõbralikkust, sest eks olnud temalgi läinud lamades aeg igavaks.

«Tulin vaatama, et kuidas vanasaksa tervis ka on…?»

«Mis ta on, näe kange luuvalu reites, ei saa enam istuda ega astuda, ja töölistel on nüüd hea põli mind varastada.»

«Kes nüüd teie tagant varastama hakkab, ja pealegi on teil ju tubli ning krapsakas proua, tema näeb ette ja taha.»

«On küll, ega ma seda ei ütle, aga kas temagi igale poole suudab,» lausub pagar peenikese ning peaaegu piuksuva häälega. «Aga eks siis istuge veidiks!» Ja ta osutab voodi kõrval asetsevale toolile.

Üril laskubki ettevaatlikult tooliservale ja paneb mütsi põlve otsa. Siis köhatab ta kuidagi piinlikkust tundes ning pöörab oma pilgu lamaja näolt kõrvale, sest haige vaatab hallide silmadega õige teraselt talle otsa. Kuna aga külaline vaikib ega oska enam sõnagi lausuda, siis haarab meister Zupsman oma puusast kinni ja hakkab ägama:

«Ai-ai-ai, luuvalu on kole! Kas teie olete seda ka tundnud?» Ja siis kurtes oma häda edasi, räägib ta, kuidas luuvalu kurnavat teda juba mitu aastat, nüüd viimasel ajal murdvat tihti aga koguni jalust maha. «Kui ma veel Peterburis elasin, siis ei teadnudki, mis haigus tähendab, aga näe, Eestis tuli häda kätte.»

 

«Mis tohter ka selle kohta arvab?»

«Kes, tohter, need eesti tohtrid ka midagi teavad. Neile maksa ainult raha, muud nad ei tahagi. Kuid nii loll ma ka ei ole — hauda võin minna, ilma et mul oleks vaja neile selle eest maksta.»

«Tõsi seegi, kuid eks nad vahel oska ikka aidata kah.»

«Tuhkagi nad oskavad, meil vanasti Peterburis aitasid küll, aga eesti omad…» ja pagarmeistri näoilme muutus üsna põlglikuks.

Nüüd taipas Üril, et ta ei tohi vaidlemisega hakata meister Zupsmani ärritama, vaid et peab kõike kiitma talle järele, sest muidu võib tal laenusaamine hoopis luhta minna. Ja peamiselt just seepärast ta ütleski:

«Tõsi, härra Zupsman, see on ju selge tõsi. Eks mina loll uskunud kah tohtrit, ja näe seepärast olengi nüüd kimpus.»

«Noh kas teil siis kah on luuvalu küljes?» ja pagariisand näis muutuvat nagu hoopis rõõmsamaks, et leidub ka teisi inimesi, kes selle hirmsa valu käes peavad kannatama nagu temagi.

«Ei ta luuvalu just ole,» ja kingseppmeister veeretab mütsi põlve otsas, «aga see on nagu pisut teistsugune häda, ja just seepärast kutsusingi tohtri.»

«Kutsusite tohtri?»

«Jah, lollusega sai tehtud muidugi. Naisel oli nimelt sünnitamine lähedal, kaebas valude üle, ja mul ei aidanud siis muud kui pidingi kutsuma. Käskis teine kohe saata linna kliinikusse. Eks ma loll siis teinudki tema tahtmise järgi, ja näe, nüüd kliinik nõuab maksu.»

«Maksu?»

«Jah, aga mul ei ole… ei ole praegu raha!» tuli Üril säärase raske sõna ütlemisega lõpuks ikkagi toime.

«Ai-ai, oh-oh-oo!» hakkas nüüd pagariisand koledasti oigama. «Mu puusaluu, puusaluu ja reied, need teevad hirmsat valu!» ja ta nägu tõmbus virilaks.

Et aga üks sõna oli Ürilal tulnud juba suust, siis tahtis ta lausuda ka teise tagantotsa:

«Ja seepärast ma nüüd tulingi teid paluma härra Zupsman, et oleme nagu ühesugused meistrimehed siin Mõlgu alevis…»

Samas aga katkestas pagariisand oigamise ning ütles teravalt:

«Kuidas ühesugused? Teie olete alevi kingsepp, mina aga Peterburis väljaõppinud meister. Mul on paberidki olemas!»

«Muidugi, härra Zupsman, teie olete muidugi, kes seda ei tea…» ja kingseppmeister Üril püüab koguni naeratada. «Ma tahtsin ainult ütelda, et väikest viisi olen omaette meistermees kah ja et seepärast te vahest usaldate mind…»

«Usaldada teid?» ja lamaja silmad avarduvad.

«Jah, üht pisikest laenu…» kogeleb Üril, kuid peab samas katkestama, sest pagariisanda vaade muutub seda kuuldes lausa kohutavaks.

«Mina, teile laenata?»

«Jah, nii paarkümmend kroonikest…» söandab Üril siiski veel edasi punnida.

«Kuulge,» ja pagar Zupsman ajab enese voodis istukile, «säärase jutuga julgete teie tulla haige inimese juurde ning teha minu elu veel palju raskemaks kui ta on! Kas seda on mul vaja? Laenata teile kakskümmend krooni, kakskümmend… inimene…! Ärge tulge mind siia õrritama, kui mul on tervis isegi halb! Minge minema, minge kohe, kui te ei taha inimest tappa!» Ja ta hakkab nüüd voodist koguni välja ronima.

«Palun siis vabandust…» pomiseb Üril püsti tõustes.

«Jah, seda ma teile ütlen, et mina üldse ei laena, kui mul olekski… aga mul ei ole, näete isegi… Ah-ai-ai, mu puusaluu ja põlved, see kondivalu tapab ära!» oigas pagarmeister, hakates kutsuma siis teenijat: «Leena, Leena, kus sa ometi oled?»

Üril katsus nüüd, kuidas sai aga tulema, sest kui kergesti ei võinud säärase kisendamise peale tulla ka Zupsmani emand kohale. Olles hoovivärava avanud, kuulis ta veel läbi aknagi pagari kisa:

«Ja tema tuleb oma jutuga mind siin hoopis ära tapma!»

Luhta läks seegi lootus, mõtleb Üril nukralt ja tõmbab oma mütsilodu veel sügavamini pähe, sest tal on piinlik ja häbi. Mis sa teed, on teine küll rikas inimene, aga ei anna. Kui tema oleks säärases raha jõu sees nagu pagar Zupsman, siis tema tõesti ei keelaks, sest vaene pole kunagi ihne. Aga rikas inimene, tema näed ei anna! Jah, vaesus, eks see ole maailma üks kõige räbalam asi. Mis viga oleks temalgi rikas olla. Aga ta ei tahagi olla jumal teab kui rikas, ainult peaasi, kui ta omadega läbi tuleks. Kuid just viimasel ajal ta ei suuda otsi kokku vedada, mitte kuidagi ei suuda, vaid ikka jääb puudu.

Ja oligi tal nüüd vaja minna seda rahajõmmi kummardama, sest seda võis juba ette aimata, et ta ei laena. Kuid eks see kõik ole selle Timmi vana süü, et ta sinna läks. See tahtis temast kui nurujast lihtsalt kergemini lahti saada, ning seepärast andiski talle säärast nõu. Ptüi, kurram!

Kuid ka kuraasitamine ei aidanud siin midagi, sest raha oli ikkagi vaja. Ja seepärast sammus Üril üsna nukralt mööda alevivahet edasi, teadmata isegi, kuhupoole minna või mis teha.

Kui kord katsuda veel paluda äia, seletada talle, et see on ju ikkagi tema oma lihane laps, keda nüüd on vaja kliinikust välja tuua, vahest ta siis leiab kuskilt? Aga mis sa ikka lähed, vanataat ütles juba kindla sõnaga, et tema ei anna sentigi, sest tal ei ole, ja kui olekski, ka siis ei annaks ta säärasele joodikule väimehele. Ent kas tema on siis joodik, see mõni lonks viina, mis vahel rõõmutujuks võetud, kas see kedagi siis veel joodikuks teeb? Praegu on ta juba mitu päeva üksinda kodus, pole naist ega kedagi keelamas, aga kas ta on ka tilka viina suhu võtnud, kas keegi võib seda ütelda? Ei! Vanataat ja ämm on lihtsalt saanud kuidagi sõnaotsa suhu, et joodik ja joodik, ning nüüd nad seda ühtepuhku muudkui aina raiuvad, kurram!

Meiereist möödudes märkab Üril läbi avatud värava, et selle õues lasilate küljes on kaks hobust. Tähendab, et meier pole veel lõpetanud tänaseks oma tööd. Ja samas turgatab tal mõttes, et kui minna õige ta juurde, rääkida talle kogu oma lugu, tuletada seejuures ka vana võlga meelde, vahest ta siis ometi annab? Ja pealegi on teine üsna arukas mees — viskab vahel viina ja mõistab ka nalja. Tõsi, kümme krooni, mis talle juba kevadest saadik maksmata, see kipitab nüüd küll südamel, aga egas ta seda pole ära unustanud, ei, ka selle taob ta kinni, las ainult tulevad paremad ajad. Ja egas lõpuks küsija suu peale ikkagi lööda, kui aga lüüaksegi, noh, eks siis ole tal ka üks valu kannatada.

Ja nii ta astubki meiereisse, kus võimeistri poiss parajasti peseb piimanõusid — käised üles käänatud ja suur nuustik käes.

«Tere, kas vanasaks on ise veel siin või on juba läinud tuppa?»

Poiss katkestas küürimise, vaatab talle korraks otsa ja osutab siis peaga kõrvaluksele. Üril astubki nüüd edasi, pistab siis pea paotatud ukse vahelt sisse ning lausub:

«Et tere kah!» Siis aga nähes meieri juures veel kolme meest, lisab ta muhelevat naeratust näole manades: «Jõudu hammastele, no mis pidu siis siin täna peetakse?»

Koos meieriga istuvad kõrvaltoas Siku Eedi — tulevane Siku talu koduväi, Pilli Jürka, kes igal pool oma lõõtsmoonikuga ringi hulgub ja aina logelemisest end elatabki, ja siis veel üks musta habemega mees, keda Üril aga ei tunne. Meier ise, lihavate põskedega ja suurte punakate vurrudega mees, istub lauaotsa taga ja topib noaga enesele midagi suhu. Kõigi nende meeste pilkudes arvab aga Üril märkavat nagu pisut vaenulikkustki, sest säärast kutsumata külalist polnud neist keegi oodanud. Algul vahivad mehed teda vaikselt ning mornilt, kuni neist Siku Eedi võtab esimesena lausuda:

«Noh, mis siis sina siit otsima tuled, kas sa kodus naist nuhelda ja lapsi peksa enam ei märka?» ja ta asetas suu juurde tõstetud viinatopsiku tagasi lauale.

«Mis ma neist ikka peksan, egas see kedagi targaks tee.»

«Kui sul muud midagi teha pole, siis ajaviiteks… häh-häh-häh!»

«Küllap on ikka muudki teha kah.»

«No mis sa siis siin tolkned, ega sul meiereisse piima tuua ei ole,»

Kuna Ürilal polnud seepeale enam midagi kosta, siis ta vaikis.

«Äh-äh-äh,» hakkas nüüd meiergi oma sorakil rippuvaid vurre siludes naerma. «Kui oled tulnud, miks siis nii pelglikult, eks astu lähemale,» ja ta ulatas Ürilale plekktopsikuga viina.

«He-he-hee, suured saksad lähevad üsna heldeks,» naeratas nüüd kingseppmeistergi oma ristikasvanud hambaid paljastades ning ta tundis nagu pisut kergendust südamel.

«Kas võtan kõik?»

«Viruta pealegi!» lausus meier üsna heatujuliselt.