MeelisTekst

iOSAndroidWindows Phone
Kuhu peaksime rakenduse lingi saatma?
Ärge sulgege akent, kuni olete sisestanud mobiilseadmesse saadetud koodi
Proovi uuestiLink saadetud

Autoriõiguse omaniku taotlusel ei saa seda raamatut failina alla laadida.

Sellegipoolest saate seda raamatut lugeda meie mobiilirakendusest (isegi ilma internetiühenduseta) ja LitResi veebielehel.

Märgi loetuks
Šrift:Väiksem АаSuurem Aa

Enn Kippel

MEELIS

ISBN 978-9949-530-02-1

Digiteeritud trükisest:

Ilo 2008

E-raamat ilmub Kultuuriministeeriumi programmi EESTI KIRJANDUS toel.

Väljaandja: DIGIRA

1.

Sellest on möödunud juba kakskümmend kaks inimpõlve või õigemini pisut enam kui seitsesada aastat, kui elas kuulus Sakala maavanem Lembitu. Siis oli meie maa hoopis teistsugune kui nüüd; metsad olid aina suured ja mühavad tammikud, järved ja jõed aga hoopis sinisemad kui praegu. Külad asusid tumedate metsapadrikute ja järvede vahel, aga teed, mis nende juurde viisid, olid alati vahimeestest valvatud. Metsad olid siis täis karusid, huntide kisa, aga samuti hulkusid tammikuis metskultide karjad, toites end mahavarisenud tammetõrudega. Ka pikasarveline tarvas ehk metssõnn jooksis seal möirates ringi.

Ei läinud siis ükski mees metsa, ilma et tal poleks kaasas olnud oda ja vöö vahel kirvest või nuga. Paljusid neid loomi püüdsid aga inimesed paeltega kinni, tõid oma kodudesse ja õpetasid taltsaks. Ja seepärast polnud sugugi ime, et ühes või teises peres hoiti õuekoera kuudis karu või hundikutsikat. Paljud inimesed oskasid aga koguni metsloomade keelt, nii et neil oli tühine asi kutsuda mõnda lindu või oravat enese juurde.

Üks säärane mees, kes tundis lindude ja metsloomade keelt, oli Leholas Lembitu küla vana karjus Ivo. Et ta oli trääl ehk sõjast toodud vang, siis oli tal pea vikatiteraga paljaks aetud ning ta ei tohtinud kunagi enam oma juukseid pikaks kasvatada. Lonkas ta aga seepärast, et sõjas oli löödud talle suur haav reide. Pikkamisi oli ta õppinud ka eestlaste keelt kõnelema ega kippunudki enam tagasi oma kodumaale, mis asus sealpool Peipsit.

Lehola küla, kus elas kihelkonnavanem Lembitu, asus suure metsapadriku ja laugassoo piirimail, kus kasvasid ning haljendasid rukis, oder ja kaer. Igas peres oli seal palju veiseid, lambaid ja muid pudulojuseid ning hobused jooksid seal karjadena koplites hirnudes ringi. Ainuüksi vanem Lembitul oli seal lambaid nõnda palju, et kui ta neid kauba vastu vahetades müüs, siis ei hakanud ta neid kunagi üksikult lugema, vaid ajas tervest karjast sihi läbi ning andis ära ühe poole, nagu kaubas oli kokku lepitud.

Ja vaat sääraseid karju pidigi hoidma vana lombakas Ivo. Kuid alati, oli ta siis karjamaal või koplis, otsis ikka tema seltsi Lembitu üheksaaastane poeg Meelis. Et ta oli kihelkonnavanema poeg, kandis ta ka suvisel ajal kollasest parknahast teravaotsalisi säärsaapaid, sinisest vatmalist kuube ja vanaema kootud kirjalist vööd, mille küljes rippusid vasest kõrinad. Ivo aga õpetas teda tegema vilespille, puhuma sikusarve, voolima puust mänguhobuseid, veiseid ja igasuguseid muid sarvilisi elajaid. Kõige enam meeldis aga talle see, kui Ivo hüüdes, vilistades ja suksutades kutsus kasevindi, lepalinnu või koguni pääsukese laskuma oma peopesale.

Otse Lehola küla kõrval keset ääretut sood ja rabamaad asus kihelkonna linnamägi. See oli kõrge vaar, mille inimesed olid omaenda ihurammuga mullast üles ehitanud. Selle mäe ülemisele servale oli jämedatest palkidest ehitatud tara ehk sein, mille taha võis vaenlase maaletulekul pakku minna. Viimasel ajal räägiti vaenlasest üsna tihti, ja ikka oli siis Meelis kikkiskõrvu pealt kuulamas. Et ta aga polnud kunagi veel oma ihusilmaga ühtki vaenlast näinud, siis mõtles ta endamisi alati, et missugused nad peaksid küll olema. Et aga vaenlane on tõesti kuri, seda aimas ta juba sellest, et kui ühel päeval isa koos malevlastega pikalt teekonnalt tagasi tuli, olid neist paljud verised. Isegi isa käis siis kaevul oma põsehaava loputamas. Ja siis pudenes ka majakondsete suust sõna, et isa käinud raudmeestega taplemas.

Raudmehed, nagu ta kuulis räägitavat, pidid olema suured raudkoorikuga kaetud mehemürakad. Seejuures olevat nad nõnda rasked, et teised peavad neid tõstma sadulasse, kuhu nad ise ei suutvat ronida.

Siis aga ühel päeval, kui Meelis viibis koos Ivoga karjamaal, juhtus ta ronima kaselatva, et näha, missugune on maailm kaugemal. Kuid vaevalt sai ta hakata lõuna poole vahtima, kui ta silmas eemalt mäeküüru tagant paistvat tihedat odade kimpu. Ja kohe pärast seda nägi ta ka hobuste koonusid ning sadulais istuvate meeste rautatud lagipäid, mis päikesepaistel heledalt läikisid. Nende meeste juures polnud üldse paljast ihu märgatagi, vaid nad olid üleni raudse soomusega kaetud.

Kärmesti laskus nüüd Meelis kaseladvast alla, sest ta süda aimas halba. Saanud aga kõigest nähtust Ivole seletada, hüüdis vana karjus tal randmest kinni haarates:

“Need on ju rüütlid! Ei nüüd ole muud kui kari metsa pakku ja ise hobustele, et aga rutem koju jõuda!”

Et aga Lembitu hoidis kõiki teid valve all, oli rüütleil raske ootamatult Leholasse pääseda. Juba nende eemal kaugel olles hakkasid vahimehed taguma lokulaudu, puhuma sarvi ja mõnes paigas süütasid ka tuled, andes sel kombel lähenevast vaenlasest õigeaegselt märku. Ja seepärast oligi Leholas, kui Meelis koos Ivoga sinna jõudis, suurem osa külarahvast koos oma varaga linnusesse asunud. Nähes oma poega elusana ja tervelt koju saabuvat, oli Lembitu selle üle ütlemata rõõmus, olgugi et ta ei lasknud seda avalikult paista, sest temale kui kihelkonnavanemale poleks see olnud auks, kui ta oma poja pärast oleks tundnud rohkem muret kui kogu rahva pärast.

Kui siis rahvas oli ülal linnusel koos, suleti selle väravad ning kuhjati nende taha mulda. Linnuseõuele oli ka palju loomi kokku aetud, et nad ei langeks näljasele vaenlasele saagiks.

Ülalt linnuse palkseinalt ja vahitornidest oli aga üsna hästi näha, kuidas raudmeeste tihedad read lähenesid. Nad tulid aeglaselt ratsutades, piigid õieli ees, kuna nende raskuse all maa ümberringi aina müdises ja põrus.

Kõigil neil olid määratu pikad odad pea kohal harjastena püsti, mille seas hõljus ka mitmeid veripunase risti-ja mõõgamärgiga tähistatud lippe. Raudmeeste lähemale jõudes valjenes kabjaplagin ning maa müdisemine. Aga samuti olid ka nende suud täis palvelaule ja appihüüdeid “taevase isa” poole, nii et linnusesse põgenenud rahvas võis üsna selgesti kuulda nende sõnu, mis kostsid läbi hobuste kabjaplagina: “Gott erbarme Dich meiner!”

“Ivo, mida see võõras vägi nõnda kisendab?” päris nüüd väike Meelis vanalt karjuselt, kellega ta kõrvu ülalt linnuseservalt alla vahtis.

“Küllap paluvad halastust oma jumalalt,” arvas Ivo.

“Ise tulevad kurjusega kallale ja paluvad oma jumalalt halastust!” lausus Meelis, jäädes üllatusest keeletuks. “Kas nad sedasi teda ära ei vihasta?”

Kuid säärasele pärimisele ei osanud vana karjus enam midagi kosta ning ta vaatas hirmuga pealt, kuidas raudsoomusega kaetud ratsanikud piirasid linnuse ümber ning jätsid siis oma hobused seisma. Kohe seejärel jooksid nende selja tagant jalamehed välja ning hakkasid neid sadulaist maha avitama, sest ratsanikud ise olid oma raudrõivaga nõnda rängalt koormatud, et nad ei suutnud seda omal jõul teha.

Oma noorusest hoolimata oli Meelis vägagi julge, kuid nüüd, nähes neid raudkoorikuga kaetud nägudega mehi, pidi temagi süda kartusest värisema. Aga samuti polnud ka nende hobused päris tõeliste hobuste taolised, vaid nende pead ja kaelad olid rauaga nii hullusti ära moonutatud, et neid võis pidada ennem tontideks kui hobusteks. Samal ajal kui see raudrüütlite vägi ennast mitmesse leeri üles seadis, hakkas ka Lehola vanem Lembitu oma mehi linnuses tapluse vastu valmis seadma. Nobedasti liikus ta ülal vallil, laskis suured tõrva-ja veekatlad tulele seada ning keema ajada, et kui siis vaenlane linnusele läheneb, valada talle kuuma vett ja tulist tõrva kaela. Samuti laskis ta üles linnusevallile vinnata suuri kive, palke, kanda sinna viskeodasid ja terved sületäied teravaid raudkidadega nooli. Mitmes paigas pingutasid aga mehed vibupaelu ning olid lahingu ootamisel täis ärevust.

Linnuseõuele kokkuaetud veised ja lambad kisendasid ning häälitsesid haledalt, otsekui oleksid nemadki aimanud lähenevat häda. Kõik naised ja lapsed, kes olid jooksnud küladest siia pakku, aeti nüüd Lembitu tahtmisel kuutidesse ning peidikuisse varju, et nad ei jääks kivide ja noolte saju alla, mida vaenlane võis hakata linnusesse pilduma.

“Meelis, Meelis,” kuulis siis äkki Lembitu poeg alt linnuseõuelt oma ema häält, “rutta nobedasti vallilt alla varjule!”

Raske on Meelisel oma ema tahtmisele vastu panna, kuid ometi tahaks ta koos meestega siia vallile jääda. Vahepeal on ta taskust oma lingugi välja võtnud ning korjanud sinna parajaid kive, et neid raudmeeste leeri lennutada.

“Meelis, Meelis…!” hüüab ema.

Nõutult vaatab ta ümber ja märkab siis oma isa, kes parajasti on võtnud paksu rautatud härjanahkse mütsi peast ning pühib käeseljaga otsaesiselt higi. Ta ruttab talle juurde, haarab ta krobelisest kuuehõlmast kinni ning palub, et ta jäetaks siia üles meeste seltsi.

“Sina ei ole ju veel mees, vaid oled laps,” kostab isa kibedalt naeratades, “ja pead seepärast koos ema ja õdedega varju minema!”

Kui ta teda aga veelgi palub, astub isa vana Ivo juurde ning käsib sel siin linnuseserval valvata oma poega ning omaenda ihuga teda varjata. Ja siis ta lubab tal üles vallile jääda.

“Lembitu, sa saadad meie poja meeletult hukka!” halab nüüd ema all linnuseõuel.

“Naine, nüüd, kus rahvas on ümberringi otsa saamas, ära kurda üksnes oma poja pärast, vaid nuta siis juba nende kõikide eest!” lausub Lembitu järsult ning ruttab kantsi teisele servale.

Kui siis raudrüütlid olid lagendikule mitmed oma telgid üles seadnud, tuli nende leerist kümmekond meest veelgi lähemale ning vasemat kätt puusale pannes tõstsid nad parema käega punasest vasest taotud pasunad suu juurde ning hakkasid neist puhuma. See oli võigas ning kole jõrin, mis nende pasunate kõridest kostis.

 

Kui pasunapuhujad oma vasksed torud suu juurest ära võtsid, tuli linnusele veelgi lähemale üksik preester, kel oli seljas tumepruun laiade käistega ülerüü ja peas laiaäärne viltmüts. Teinud enese kohal ristimärgi, hüüdis ta paremat kätt taeva poole tõstes:

“Eks ole see sina, autu ja võlts Lembitu, kes oma sõgedas meeles meile veelgi vastu paneb!”

“Kuidas julgeb säärane mees nimetada minu isa autuks!” hüüdis Meelis seda kuuldes ja vihapisaraid tungis talle silma. “Minu isa on üle kihelkonna kõige ausam – tema juurde käiakse õigust otsimas!”

“Tasa, Meelis, tasa,” manitses teda nüüd Ivo, “las see sõge mees räägib, mis ta tahab!” Märgates aga siis, et Meelis oli pistnud kivi lingutuppe ning hakkab seda hööritama, haaras ta tal käest kinni ning küsis ärevalt:

“Poiss, mis sa tahad teha?”

Kuid talle oli küsimatagi selge, mida Meelis oli nõuks võtnud, ning seepärast ta lisas noomides:

“Meelis, pea meeles, et ta on tulnud saadikuna linnuse alla… saadikuile ei tehta aga kunagi häda!”

“Lembitu ja teie kõik, kes te praegu selles linnuses varjul olete,” jätkas preester, “vaadake ise meie otsatut hulka ja vägevust, juba seegi peaks teile hirmu peale ajama!”

“Laula, laula papp!” naersid mehed linnuseserval.

“Meie ei lahku siit paigast enne, kui te oma linnuseväravad meie ees avate!” kinnitas preester. “Kui aga sina, Lembitu, lased seda alandliku südamega teha, siis kingime teile kõigile ja ka sinule elu, kui aga julged vastu panna, siis meie ei halasta…!”

Mehed kuulasid vaikides, Lembitu aga, kelle kulmud olid meelepahast kokku tõmbunud, hüüdis preestri poole:

“Ei mina ega mu rahvas ole teile paha teinud. Miks tulete siis oma rautatud hobustega tallama meie põlde ning kahjutulega hävitama meie külasid?”

“Teeme seda sellepärast, et sa oled pime pagan ega lase ennast ristida!” kisendas preester. “Nüüd aga ütlen ma sulle selle ristiväe eesotsas seistes: lase ennast ja oma rahvast ristiveega kasta. Ning et sa ka edaspidi meie vastu truu oled ega loputa ristimist eneselt jällegi maha, siis anna oma poeg meile pandiks!”

“Vaiki, sa alatu mees!” hüüdis seepeale Lembitu kibedalt. “Mis õigusega tuled sina tahtma minult poega, kellele mina olen elu andnud! Mina hoian teda enam kui iseennast, ja kui tulevikus ei ole enam mind, siis asub ta minu asemel maleva etteotsa ning võitleb teiega.”

“Lembitu,” hüüdis preester ja tõstis otsekui manitsuseks sõrme, “ära unusta, et sõdagi on ainult õnnekatsumine ja et selle verine liisk võib ühele või teisele poole langeda, lõplik võit jääb aga ikkagi sellele, kes usub elavat Kristust!”

“Preester, sa sööd omaenda sõnu. Sina, kes sa kuulutad elavat Kristust, räägid ühtaegu ka verisest õnnekatsumisest!”

“Lembitu, ära keeruta kavalaid sõnu, vaid lase väravad avada, anna ristivanne ja oma poeg…!”

“Ei, oma poega ma ei anna! Pigem juba surman ta omaenda käega, kui et luban teil oma kavalate väärõpetustega ta mõistust segi ajada ning panna vihkama oma isa, ema ja kogu suguhõimu!”

“Ma olen rääkinud,” ütles nüüd preester oma kinnastatud käega ristimärki tehes ja tõmbas siis oma laiad mantlihõlmad koomale. “Meie sõjavägi ongi juba ootamisest kärsitu ja tapluse järele näljane – ta alustab kohe kallaletungi!”

Jällegi tõsteti lipukestega ehitud kuuekandilised pasunad huultele, ning nende koerapeakujulistest otstest puhuti välja võigast jõrinat, märgiks, et läbirääkimised on lõppenud.

Nüüd hakkas aga ristirüütlite laager kihama otsekui vaablaste pesa: mehed jooksid seal oma raudrüü kolisedes ringi, kostsid valjud käsuhüüded, mitmes paigas seati harkjalgadele kiviheitekatapulte ja voorivankritelt toodi piiramistornide üksikuid osi, mida hakati kokku naelutama. Ratsahobused köideti aga mitme kaupa kokku ning viidi kaugemale, sest linnuse ründamisel polnud neist mingit kasu. Laagri keskpaika püstitati suur ning nägus telk, mille harjale pandi lipp lehvima. Ordumeister ise, üleni rauaga kaetud, istus aga kogu aja oma mustal hobusel ning jälgis sulaste ja sõjameeste ettevalmistusi lahinguks. Isegi ta nägu oli kaetud raudkiivriga, mille vaatepilude vahelt võis näha ainult ta vilkuvaid silmi. Ordumeistri kõrval seisis aga rüütlivendade preester Otu, kes andis talle Lembituga peetud läbirääkimise üle aru.

Lõpuks, kui rüütlite laagris olid ettevalmistused tormijooksuks tehtud, anti pasunahelidega kallaletungiks märku. Kohe seejärel tõstsid jalameesteks muutunud rüütlid oma rasked pronksist ja rauast pikergused kilbid pea kohale ning hakkasid mööda linnusevalli nõlvakuid üles ronima.

“Oo, Gott, Gott mit uns!” karjusid nad seejuures oma võõras murrakus ja püüdsid linnusetarale ikka lähemale rühkida.

Ühtlasi püüdsid nad kogu aja varjata end kilpidega, mille pihta kivid aina kolisesid, kui neid ülalt pilluti. Mitmes paigas ajasid nad ka tormiredeleid püsti ning püüdsid nende varal üles pihttara servale ronida. Aga samuti pildusid nad pikkade köite otsa kinnitatud raudkonkse linnuse ülemisele servale, et nende kinni jäädes hakata end köisi mööda üles vinnama. Kuid redelid murdusid allaveerevate kivimürakate all ragisedes kokku, või siis jällegi tõugati need lihtsalt ümber, kuna köied raiuti pooleks. Nõnda suurelt kõrguselt alla langedes said paljud rüütlid oma raudkooriku sees tõsiselt häda või koguni otsa. Osa Sakala mehi oli aga ülal tarapealsel heitnud kõrvale oma mõõgad ning haaranud pihku pikad puuhargid. Nendega olid nad nüüd hakkamas ja niipea kui mõni rautatud rüütlipea valliserva tagant nähtavale ilmus, võeti see kohe harkide vahele ning tõugati kolinal alla.

Kuid kõigest hoolimata muutus rüütlite kallalekippumine üha ägedamaks, sest neid oli otsatu palju, nii et mahalöödute asemel tormasid ikka uued hulgad peale. Lembitu vend, nimega Õnnepäeva, kes samuti oli sõdimisel väga vapper, oli oma mõõga ühe rüütli raudrüü servade vahel pooleks murdnud. Kuid seepärast ei tõmbunud ta teiste seast veel tagasi, vaid, haaranud pihku rautatud puunuia ehk kärbi, jagas hoope sellega. Seejuures märkas ta oma rõõmuks, et kärp on veel koguni palju tublim relv, sest seal, kus mõõgatera rauda puudutades kõverdus, lõi kärp raudrüü koguni mõlki.

Ägedast kähmlemisest olid kõigil Lehola meestel silmnäod üleni higised, mille mahapühkimiseks ei olnud aga neist kellelgi mahti. Ja siis, kui jultunud vaenlane ikka ägedamalt peale rõhus ning tahtis juba oma lipu üles Lehola vallile lehvima panna, võttis Lembitu alla linnuseõuele hüüda:

“Kuum vesi ja tõrvakatlad üles vallile tuua!”