Suure nutu ajalTekst

iOSAndroidWindows Phone
Kuhu peaksime rakenduse lingi saatma?
Ärge sulgege akent, kuni olete sisestanud mobiilseadmesse saadetud koodi
Proovi uuestiLink saadetud

Autoriõiguse omaniku taotlusel ei saa seda raamatut failina alla laadida.

Sellegipoolest saate seda raamatut lugeda meie mobiilirakendusest (isegi ilma internetiühenduseta) ja LitResi veebielehel.

Märgi loetuks
Šrift:Väiksem АаSuurem Aa

EPILOOG

Sõjakära oli veeremas Liivimaalt kaugemale, kuna rootslased olid saanud venelaste üle juba mitmed võidud ning nende uus väeülem Pontus de la Gardie hakkas otsustavaks tapluseks koguma suuremat väge.

Ivo sõjaülemaist oli järele jäänud Tont Almutelas kuid temagi põdes kogu talve oma taplusessaadud mõõgahaava, lamades oma üksikus metsatalus. Olgugi et ka tema kodu ep olnud vaenukahjudest jäänud puutumata, olid tal katus ja seinad ikkagi alles. Nüüd oli ta poeg Illo tõusnud juba jalgadele ja jooksis mööda nurmi ringi, olles aga veel kiriklikult ristimata. Pikkamisi tulid ka mõned külaelanikud tagasi ning hakkasid elama vaikset varjuelu. Aeg-ajalt külastas Tonti ka metsaeit, kes tohterdades võidis ta haavu kulliverega ja karurasvaga.

Ühel suvisel päeval, kui Tondi poeg Illo juhtus suurt põrnikat taga ajades õueväravast välja jooksma, nägi ta lähenevat tundmatut naist, kes kandis imelikke rõivaid, mida Keila kihlakonnas ei tuntud; vaatamata suvisele ajale, oli tal võidunud kasukas seljas ja juhtnahksed saapad jalas. Ja millegipärast arvas Illo, et see on üks vene naine, nii nagu ta oli vanemate inimeste suust nende rändamisest kuulnud.

Kui see tundmatu naine oli jõudnud üsna lähedale, nii et Illo võis näha ta punase pearätiku vahelt paistvat peenekurrulist nägu, tekkis temas salajane hirm, nii et ta pidi hakkama kodu poole jooksma.

„Ära karda mind!“ hüüdis nüüd läheneja, ja Illo jäi kaheldes seisma.

Ja siis ta nägi, et sel naisel voolavad pisarad silmist. Tal on nälg, mõtles Illo, tahtes minna tarre, et küsida isalt tükikene talletatud leiba ning anda see nälginud teekäijale.

„Ära karda mind,“ sõnas tundmatu, tõstes poisikese sülle, „olen sinu ema!“

Ja see tundmatu vene naine, läks koos Illoga läbi õuevärava ning astus tarre, kus lahtilükatud pajaluugid ep olnud varjamas valgust. Seal jäi tundmatu ukse kõrvale seisma, kuna Illo läks lavatsil lamava isa juurde ja ütles, et ema olevat tulnud tagasi.

Tõstnud lavatsilt pea, nägi Tont toas tundmatut naist, ja ta tõusis istukile; kuid vaadanud tulnukale terasemalt otsa, kargas ta hüüdega püsti:

„Emm?!“

Vaikides vahtis Emm oma mehele otsa, kuna pisarad hiilgasid ta silmis.

„Emm, kus olid sa seni?“

Nüüd hakkas kojutulnud naine jutustama, ilma et ta oleks seejuures astunud sammugi lähemale. Ta rääkis, kuidas kolm venelast tunginud tarre ja viinud ta enestega ühes; tassinud mööda metsateid ja radasid, kuni lõpuks sügisel jõudnud nad suure Peipsi tagusele Venemaale. Seal viinud venelaste peamees ta oma kotta elama ning sundinud tegema igasuguseid raskeid töid.

Nüüd ohkas Tont sügavasti ja laskus järile istuma, kuna Emm seistes ukse kõrval, jätkas:

„Õnneks ep olnud selle röövija ema liialt kuri ning ei tõrelnud minuga väga valjult. Nii pidin elama seal enam kui kolm aastat, ja selle aja kestel sünnitasin selle mustahabemelise venekaga vägivaldsest kooselamisest kaks last – ühe poja ja teise tütre.“

Tont neelahtas kuuldavalt, kuid ei lasunud ühtki sõna.

Pärast lühikest peatust jätkas Emm, kuis ta süda kiskunud teda kodumaale ja kuis ta ikka ja alati pidanud mõtlema oma mahajäänud lapsele ja mehele, kelle pärast ta igal ööl nutnud. Lõpuks märganud venelase ema ta nukrustamist ning salajast piilumist Peipsile ja hakanud selle üle pärima. Küll püüdnud ta varjata oma südamemuret, kuid lõpuks ep olevat enam suutnud ning puistanud selle ta ees välja. Ja see vanainimene – olgugi, et venelane – olnud nii heasüdamlik, et lubanud teda aidata; ta küpsetanud suure leivakaku ja andnud selle talle teekonnale kaasa. Et parajasti olnud südatalv, siis asunud ta leivakakk kaenlas, tulema üle Peipsi jää. Ja ep olevat ta siis hoolinud oma mahajäävaist lastest, keda ta oli pidanud vastu enese tahtmist ilmale tooma.

„Tulin siis üle suure praksuva jää ja rändasin kaua mööda võõraid kihlakondi ringi, enne kui nüüd leidsin...!“

Olles varjamatult pihtinud kõigest, jäi Emm norgunud peaga ning alandlikult vaikides seisma, oodates oma mehe otsust.

Tont tõusis, ulatas talle tuleraha ja käskis koldesse läita tule – see ei põlanud ta mitte oma naist.

Kähku näppis Emm oma pearäti sõlme lahti, heitis kasuka seljast, ja enne kui asuda kolde juurde, astus ta paar sammu lähemale ning surus tugevasti ja südamlikult oma mehe kätt; ja siis, haaranud sülle oma poja, sõnas ta talle otsa vaadates:

„Annaks Jumal, et vähemalt nüüd tuleksid meile selged päevad!“

Vaadeldes neid mõlemaid, libises vaevumärgatav naeratus üle Tondi murevagudesse küntud palge ja ta kostis:

„Päev tuleb ikkagi, kuigi kukk igakord ei laula!“