Teistmoodi mööblipood. Aramilda esimesed jõuludTekst

Autor:Eva Roos
Loe katkendit
Märgi loetuks
Kuidas lugeda raamatut pärast ostmist
  • Lugemine ainult LitRes “Loe!”
Šrift:Väiksem АаSuurem Aa

Eva Roos
Teistmoodi mööblipood. Aramilda esimesed jõulud


Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital

© Tekst. Eva Roos, 2020

© Illustratsioonid. Elo Annion, 2020

Toimetanud ja korrektuuri lugenud Leena Tomasberg

Kujundanud Mari Kaljuste

ISBN 978-9985-3-5057-7

e-ISBN 9789985351420

Kirjastus Varrak

Tallinn, 2020

www.varrak.ee

www.facebook.com/kirjastusvarrak

Trükikoda OÜ Greif



AINUKENE AVATUD POOD

Sadas laia lund. Lumeräitsakad olid prisked ja unised nagu sügisesed kärbsed. Nad ei kiirustanud langemisega, vaid õõtsusid siia-sinna, justkui otsides pepsilt paremat kohta maandumiseks. Neil oli aega terve öö. Oli jõuluõhtu ning tänavad olid tühjad. Inimesed olid kodudes ja isegi hulkuvad loomad olid leidnud endale mingi ulualuse. Ainult külm liikus ringi. Aeg-ajalt vaatas ta mõnest aknast sisse ning tema pilgust tekkisid klaasile jäälilled.

Tänavat ääristasid puumajad. Mõnigi neist oli näinud paremaid päevi ja neil kõigil oli palju lugusid rääkida. Nappis vaid neid, kes oleks osanud ehitisi kuulata. Lumine maailm tundus puhas ja rahulik – üks värske lume väikestest imedest. Juba hommikul on kõik teisiti. Inimesed ja autod hakkavad liikuma, lumi omandab uusi värve hallist kollase, musta ja pruunini. Enam pole see puhas puutumatu vaip, mis kõike katab ja ülendab. Sellest saab lõputu löga, mida on vaja minema lükata ja kõnnitee äärde kuhjadesse kühveldada.

Mööda tänavat tormas mees, mantlihõlmad laiali, sall lohakalt kaelas. Salli narmastega otsad lipendasid mehe selja taga justkui pikkade peenikeste sõrmedega käed, mis üritasid millestki kinni krabada, et peatada kiirustajat, kes rikkus oma jälgedega linna uhiuut lumevaipa. Mees oli ärevil. Tema nägu väljendas ülimat piina ning ilme järgi otsustades oli ta kohe-kohe nutma puhkemas. Ta oli jäänud liiga kauaks kontorisse. Kõik poed kesklinnas olid juba kinni ja loomulikult ei tulnud talle poja jõulukink varem meelde. Tema sekretär oli terve detsembri jooksul jätnud talle mitmeid kirjakesi ning naine meenutas kinki veel hommikul. Jõuludele vaatamata oli ta „ainult korraks” kontorist läbi hüpanud ja ennast sinna unustanud. Tööd oli palju. Seda oli alati palju. Seda võis teha lõpmata kaua, aga ikka oli seda pärast veel rohkem.

Nüüd tormas mees sihitult mööda linna, otsides poodi, mis oleks avatud ning kust võiks ehk leida midagi, mis sobiks kingiks. Tegelikult polnud tal kinke ka paljudele teistele, kes oleksid vajanud meenutust, et ta neist hoolib. Nood teised võisid oodata, aga laps poleks seda seekord enam andeks andnud. Naine samuti mitte. Emadel on raske andestada, kui nende lapse süda murtakse.


Ühe vana puumaja küljes oli silt. Sellele oli kirjutatud „Teistmoodi Mööblipood”. „Vanakraamikauplus!” pomises mees löödult. Aga poe aknast paistis valgus ja praegu oli see haruldane. Peaaegu nagu jõuluime.

„Ah, olgu pealegi,” otsustas mees ning astus poodi sisse.

Kauplus lõhnas tolmu järele ja nägi välja nagu tohutu kogumiskirega vanaproua elutuba. Üldine värvitoon tundus pruunikas ja… tuhm. Samas oli ka väikeseid värviaktsente, mis andsid mõista, et kui keegi tolmulapiga ringi käiks, võiks pood ka kirkam ja kirevam välja näha. Poe sügavuses oli lett, millel kõrgus pronksist kassaaparaat. Leti taga kõhutas vana naine, kes ilmselt oli kaupluse omanik.

Mooril oli krimpsus nägu ning hallidest juustest kõva krunn, mille sees oli hõbelusikas. Justnimelt „moor” või „eideke” oli sõna, mis keelele tõusis, kuid pruukis vaid nimetatud vanaprouale silma vaadata, kui see sõna ütlejale kurku või hammaste taha kinni jäi. Müüjannal leti taga oli väga terav pilk. Tõenäoliselt ka Arvamus, kui mitte lausa Seisukohad. Oli selge, et neid ei häbene ta kindlasti ka jagada. Kogemus tõotas kujuneda tõeliselt heidutavaks, sest müüjanna sõnad oleksid ilmselt tabanud otse naelapea pihta. Seega tuli öelda „proua” ja äärmisel juhul „vanadaam” ning unustada „moor” või „eideke”.

Müüjanna tõstis pilgu. Ta jõllitas hetke huviga hilist kundet, kuid manas siis näole head äritehingut õlitava naeratuse.

„Kuidas ma saan abiks olla?” tahtis ta teada.

„Eee… seda et… ma olen kinkidega natukene hilja peale jäänud… Jõulud on… Kõik kohad on juba suletud,” kaebas mees kogeledes oma häda ning pühkis mantlilt lund.

„Ei noh, kinkidega saan ma KINDLASTI aidata,” kostis müüjanna magusalt ning uuris siis igaks juhuks, „mis need jõulud on?”

Aramilda käis oma poest harva väljas ja enamasti mingi tõsise asja pärast. Teda ei huvitanud üleliia, millega inimesed väljas tegelesid. Peaasi, et ta sai rahulikult oma äri ajada. Ta võis oma poega olla igal ajal igas kohas, kuid paistis, et veel kordagi polnud ta kuhugi sattunud jõulude ajal.

„Nalja teete või? Jõulud on… jõulud!” hämmastus mees ning lisas justkui selgituseks: „Kogu linna viimane kui pood on olnud juba poolest oktoobrist jõulukaupadest pungil.”

„Ahaa, ahaa…” noogutas müüjanna ning lisas: „Ma pole siit kandist.”

„Mis mõttes?” imestas mees veel enam. „Mul ei tule pähe ühtegi kohta maailmas, kus poleks kedagi, kes poleks vähemalt midagigi jõuludest kuulnud. Jõulud on igal pool.”

„Nii et siis tõsisem epideemia?” muretses proua leti taga.

„Mida?!” tegi hiline kunde suured silmad.

„Mis te seal nendest kinkidest rääkisite?” küsis müüjanna teemat vahetades, kuna vestlus jõuludest kiskus kraavi. Küllap ta jõuab hiljem välja selgitada, mis seal õues toimub.

„Nendest jõulu omadest, mis on olnud saadaval poolest oktoobrist,” täpsustas müüjanna, sest talle oli mehe imestus üleolev tundunud.

„Kingid!” sosistas mees ja kahvatas. „Mul on vaja midagi pojale… Ja naisele… Ja veel paarile inimesele, aga sellest annab ehk välja keerutada.”

„Kas teil mõlgub midagi konkreetset meeles?”

„Ei. See peab olema mingi asi. See ei saa olla raha ümbrikus. Ma proovisin korra ja sellest tuli jube tüli. See olla solvav.”

„Mõistan,” ütles müüjanna. Tema ei solvunud kunagi raha peale. Ükskõik, kas see tuli pakendis või ilma, aga kink on tõesti teine asi. Kink on midagi enamat kui raha. Midagi, mis lisaks sellele, mis see täpselt on, sisaldab veel ka aega ja tähelepanu. Just need kaks teevadki harilikust asjast kingituse. Raha on tavaline, seda teenitakse ja kulutatakse, kogutakse ja lüüakse laiaks. Mõne silmis lisab raha asjadele väärtuse mõõdu, kuid raha on lihtsalt vahend. Tema enda väärtus on vaid see, mida ta suudab luua.

„Mis neile meeldida võiks?” uuris müüjanna.

„Ma ei tea,” ahastas mees.

„Raske juhtum. Rääkige mulle neist midagi. Mul on justnagu selline anne. Ma oskan hästi ära arvata, mis inimene tahaks,” lohutas vana naine ja patsutas kaastundlikult nutu äärel mehe kätt. Hädane klient maigutas tummalt suud. Küsimus oli meeletult raske.


Mees oli palju tööl olnud. Ta ehitas ettevõtet üles. Ta hoolis oma perest ja tahtis teenida rohkem raha, et nad saaksid veeta rohkem aega koos ja nende elu oleks toredam. Raha tuligi juurde, kuid aeg kadus kuhugi. Vanasti… Vanasti oli neil vähe raha, aga see ei lugenud eriti. Nüüd oli neil palju rohkem raha, nad said lubada kallimaid asju, reisida, aga mingil kombel olid nad üksteist silmist kaotanud… Ta ei teadnud enam, mis neile meeldis…

Müüjanna vaatas meest ja oleks peaaegu võinud tema mõtteid lugeda. Seda oskust vanal naisel muidugi polnud, aga ta tundis inimesi. Kõik on ainulaadsed ja väärtuslikud, aga mustrid, millesse takerdutakse, korduvad. Peaaegu kõik peavad end eriliseks, kuid tegelikult on inimesed oma murede, rõõmude, mõtete, tunnete ja soovidega üksteisele sarnasemad, kui nad iial suudavad uskuda. Kui nad julgeksid neid tunnistada, oleks maailmas ehk vähem üksindust.

Müüjanna pani silmad kinni ja mõtles hetke. Ta kõndis läbi poe, avas ühe sahtli ning võttis välja prossi.

„Ma arvan, et just seda te tahate oma naisele kinkida,” ütles ta siis. Õnnetu mehe silmad muutusid üllatusest suureks, kui ta vaatas ehet vana naise peos.

„Ku-kuidas? Ku-kuidas te teadsite?! Nartsissid on Mia lemmiklilled!” sosistas mees.

„Ma ütlesin ju, et mul on nina selliste asjade peale,” muheles müüjanna. Ta pakkis pärlitest tehtud nartsissi kujutava prossi kahkjas-lillasse siidpaberisse.

„Ja nüüd siis midagi teie pojale…” mõtiskles müüjanna pool kuuldavalt. „Kui vana ta oli, mis te ütlesite?”

„Kevin Paul Toomas on kümneaastane.”

„Mis? Teil on kolmikud?”

„Ei. Minu pojal on mitu nime,” ütles mees veidi solvunult.

„No sellise nime eest peab see küll vägev kink olema,” pomises müüjanna oma nina alla, kuid nii vaikselt, et mõlemad said teeselda, et ta seda ei öeldud.

 

„Mul on siin mõningaid mänguasju,” pakkus vanaproua kõhklevalt. „Rongid ja raudtee meeldivad poistele tavaliselt…”

Hiline klient vaatas osutatud suunda. Mõned mälestused uhtusid temast üle.

„Mul oli kunagi selline. Aga palju väiksem…” õhkas mees nostalgiliselt ning ohkas siis: „Kevin Paul Toomasel on vist peaaegu 100 meetrit igasuguseid raudteid. Ta ei mängi nendega enam ammu. Minu meelest on ta enamasti hoopis oma telefoniga kusagil kägaras.”

Mees vaatas ringi. Mis ta ometi mõelnud oli! Selles poes oli kõik vähemalt sajand vana. Või veel vanem. Kusagil leti all on kindlasti ka esimene kivikirves! Siin ei saa olla midagi, mis Kevin Paul Toomasele meeldiks! Poisile tundusid meeldivat tehnikavidinad, aga selle paiga kõige keerulisem asi oli ilmselt too iidvana pronksikarva kassaaparaat leti peal!

Oleks mees teadnud, kui täppi ta selle mõttega tabas, oleks ta ilmselt ennast istuli ehmatanud. Välimus on nii petlik – Teistmoodi Mööblipoe kassaaparaat oli tõenäoliselt terve linna kõige keerulisem kaadervärk, aga see selleks. Hiline kunde ahastas edasi.

Oh, kuidas ta sai lasta asjadel nii halvaks pöörata! Tema süda langes saapasäärde ja raskemeelsus vajus talle peale nagu vana vatitekk. Mees potsatas ühte iidsesse tugitooli. See kriuksus kaeblikult, kuid seda ei märganud keegi. Müüjanna hämmelduseks peitis päeva viimane klient pea kätesse ning hakkas vaikselt nuuksuma. Tavaliselt ulgusid inimesed ikka peale ostu tegemist…

Müts!

Keegi oli lumepalli vastu Teistmoodi Mööblipoe akent visanud. Heli oli liiga vaikne, et äratada meest tema jõuluahastusest, kuid müüjanna vaatas tänavale, et näha, kellele paar krõbedamat sõna öelda.

„Üks hetk. Olen kohe tagasi!” pomises vanaproua ning sibas ukse juurde. Ta tõmbas selle sõjakalt pärani ning vaatas kulmu kortsutades tänavale. Väljas oli imeliselt vaikne. Unised lumehelbed tiirutasid külmas tuules, mis vahepeal tõusnud oli, ning mängisid aeglaselt langedes keerulisi ringmänge. Müüjanna võpatas. Läbi lumesaju paistis… Vastasmaja ees seisis… Seal oli… Seal seisis tema ise ja lehvitas endale.

„Häid jõule, Aramilda!” hüüdis vana naine teiselt poolt teed. Siis astus naine üle tänava täpselt samasugusesse poodi, sulges ukse ning oli hetke jooksul koos kauplusega kadunud. Aramildale jäi vaid põgenev teadmine, et ta oli näinud iseennast ja oma poodi teisel pool tänavat.

Ta nühkis silmi. Üle tee paistis vana lääpas puumaja, mille aknad olid laudadega kinni löödud. Seal polnud mingit vanakraamikauplust. Polnud kunagi olnudki. Aga Aramilda teadis, millal mitte uskuda oma silmi ja hoida kinni mälestusest, mis külg ees minema liibata proovis.


„Veider. Miks ma sellise tsirkuse endale korraldan?” imestas Aramilda OMA poodi tagasi minnes.

Midagi lebas leti peal. See oli jõupaberisse pakitud pakk. Müüjanna läks leti juurde ning uuris hoolega kingitust (sest mis see muu olla sai?). Ta märkas kohe ühte väga olulist asja – paar minutit tagasi seda seal polnud.

Paki kõrval oli väike kokkumurtud paber, mille peale oli kirjutatud tema enda käekirjaga: „Aramilda Tengelpung”.

Aramilda Tengelpung keeras kirja lahti ning luges:


***

„Härra. Härra! Hoi! Mul on siin kink teie pojale!” hüüdis Aramilda Tengelpung.

„Ah?”

Mees vaatas punaste silmadega leti poole.

„Ja karp salvrätte,” pomises müüjanna salvrätte ulatades.

„Jah. Tänan…” nuuksus mees vastu. Ta astus leti juurde ja nuuskas häälekalt nina. Siis pühkis ta silmad ning uuris igava väljanägemisega pakki. Ta ohkas. Vähemalt oli see midagi. Järgmisel aastal püüab ta paremini. Täiesti kindlalt! Aga siin ja praegu on nii. Mis iganes selles pakis ka pole, ilmselt on see parem kui üldse ilma kingita kohale ilmuda. Mees ei tahtnudki väga teada, mis pakis on, ta hoopis kobas taskus ja küsis:

„Mis ma võlgnen?”

„Prossi eest 150 eurot, aga see on poe poolt,” kostis Aramilda Tengelpung ning lükkas jõupaberis pakki mehe poole. Ta polnud päris kindel, miks ta nii tegi. Kaupmehe loomuses pole asju tasuta jagada, aga just praegu tundus niimoodi õige. Pealegi käskis ta kirjas iseendal just sel moel toimida.

Mees naeratas. Ta pani letile kolm sajalist, võttis pakid ning viipas Aramildale ukselt:

„Häid jõule!”

Kelluke ukse kohal tilises, andes mõista, et Aramilda on poes jälle üksi. Müüjanna viipas hilinenult vastu.

„Häid jõule!” kostis ta lahke kajana ja imestas siis, miks ta nii ütles. See jõulude värk tundus nakkav. Aga seda mees oligi ju öelnud – see oli igal pool ja juba poolest oktoobrist. Aramilda läks ja pani igaks juhuks Teistmoodi Mööblipoe ukse lukku. Ta ei tahtnud rohkem jõulu sisse lasta.

Kui ta uuesti letile vaatas, avastas ta, et rahapaberid olid kadunud. Nende asemel oli kolm võlumünti. Aramilda tunnistas hetke tumedaid seibe, mille keskel ilutses midagi lumehelbetaolist.

„Elderid?” imestas müüjanna ning peitis need kähku oma sadade taskutega seeliku ühte eriti salajasse taskusse.


JÕULUTURG JA NUKUMÖÖBEL

„Ja mis see siis nüüd oli?” pomises Aramilda Tengelpung endamisi. Elderite üle oli tal alati hea meel, aga see tähendas täiesti kindlasti, et midagi maagilist oli just omanikku vahetanud. Müüjanna heitis mureliku pilgu leti alla, kus lebas paks kulunud nahkköites märkmik. See oli kaebuste raamat, sest igas endast lugupidavas äris peab selline olema.

See, kuidas kaebuste raamatut täideti, oli samas täiesti teine teema. Suurem osa asutusi on välja töötanud mingisuguse süsteemi, kuidas vältida pahaste klientide mõtteavalduste jäädvustamist. Kusjuures hämmastaval kombel ei pääse kõige mõistlikum ja loogilisem moodus (paku kliendile vastavalt tema ootustele kvaliteetset teenust) isegi mitte esikümnesse. Teistmoodi Mööblipoe lahendus pahaste klientidega tegelemisel oli ainulaadsem kui mistahes muul kauplusel või ettevõttel. Teistmoodi Mööblipood lasi jalga. Vanakraamikauplust polnud enam seal, kui hinge põhjani häiritud klient arveid klaarima saabus. Õnnetul kundel polnud kellegi peale karjuda kummuti pärast, mis oli ostja vanaema, ämma või ülemust jalaga löönud. Või lõuata Teistmoodi Mööblipoest soetatud esikupeegli pärast, mis kõige solvavamal moel vaataja välimust kommenteeris ja külalisi paksuks sõimas. Lõbusa boonusena ei tulnud see neetud asi enam ka seina küljest lahti.

Esemeid, mis ostu sooritaja elu ainulaadsel ja uskumatul kombel keeruliseks muutsid, oli veel ja veel. Neist kõigist jutustas kaebuste raamat.

Aramilda Tengelpung lähtus kauplemisel põhimõttest, et igaühel on õigus oma arvamust väljendada. Muidu oleks vanakraamikauplus tekitanud tarbetut pinget kõiksuse koes. See aga oleks tähendanud igasuguseid uudishimulikke ametnikke. Aramilda Tengelpung ei tahtnud kohtuda ei audiitorite ega ühegi vihase kundega. Mugavaks lahenduseks osutus nõiasõnadega täiendatud kaebuste raamat. See suutis kaebused vastu võtta ka ilma ärritunud kliendi kohaloluta. Teistmoodi Mööblipoe kaebuste raamat talletas endasse seda, mida kliendid OLEKSID sinna kirjutanud, kui neil OLEKS see võimalus kunagi avanenud. Seal oli tohutult episoode vanakraamikaupluse kirevast argipäevast. Tasane krabin, mis kostis kaebuste raamatust, kui nähtamatu käsi sinna järjekordse pahase kunde kirumist kirja pani, kuulus Teistmoodi Mööblipoe igapäeva juurde. See tekitas koduse tunde nagu kella tiksumine. Või naaber, kes 20 aastat igal vabal hetkel seina auke puurib. Üks selline elab alati igas kortermajas. Eeldatavasti koos pahteldajaga, et puurija võiks oma hobi lõputult jätkata.

Aramilda ei lugenud kaebuste raamatut peaaegu kunagi. Märkmikusse oli kätketud loits, mis Märkmike Meistri sõnul „kohandub lugejaga, parandab kirjavigu ja stiili ning tunneb lugude olemust, muutes kirjapandu meeldivaks lugemiselamuseks”. Kaebuste raamatu sissekannete esimene pool oli enamasti päris huvitav – seal kirjeldati segadust, mille konkreetne Teistmoodi Mööblipoest pärit ese oli tekitanud. Järg aga tundus Aramildale tüütu – see sisaldas pikki kirjeldusi sellest, mis juhtub selle hullu poe ja jubeda müüjannaga, kui ta kunagi kätte saadakse. Müüjanna oleks tahtnud inimeste melodramaatilisuse peale appi hüüda. No ostsid äratuskella, mis röögib suvalisel ajal kõrva „TIRRRRRRRR!”, sibab mööda tuba ringi ja peidab end kapi alla, et teda kätte ei saadaks – ja siis? See pole veel maailma lõpp! Aga Teistmoodi Mööblipoe kliendid arvasid harilikult teisiti. Sellepärast oli kaebuste raamat lisaks ametnike eemale-hoidmisele hea ka enesekaitseks. Tänu sellele erilisele märkmikule ei pidanud Aramilda Tengelpung ise kunagi uuesti klientidega kohtuma, et nende tüütuks osutunud ostu arutada.

Müüjanna kuulatas, kuid tema kõrv ei tabanud mingit krabinat kaebuste raamatu poolt. Õnnetu jõuludest jälitatud mees oli just lahkunud. Oli võimalik, et mis iganes selles kingipakis oli, polnud see jõudnud veel oma mõju avaldada.

„Mõistlik on siit jalga lasta,” arvas Aramilda.

„Parem karta kui kahetseda,” lisas ta lihtsalt iseendale kinnituseks, sest vanade ja imelike asjade vahel oli müüjanna Teistmoodi Mööblipoes ihuüksi. Endaga rääkimine lohutas teda mingil moel, kuigi ei saa öelda, et ta oleks olnud märkimisväärselt kurb. Ta tundis vahel igatsust seltsi järgi, aga mitte nii palju, et oleks olnud nõus seda kellelegi tunnistama.

„Novembri lõpp?” pomises müüjanna tühjale poele. Ta otsustas sinna korraks piiluda. See polnud nii väga kaugel tema praegusest ajast. Aramilda võttis taskust võlumündi ning pistis selle kassaaparaati. Ta vajutas mitmeid nuppe ja oli just üht kangi tõmbamas, kui talle korraga üks mõte tuli. Müüjanna käsi tardus poolel teel kassaaparaadi juurde.

Ilmselt on see inimloomuses. Ütle neile: „Ära sinna mine!” või „Ära seda tee!” ja inimesed võtavad sappa, et minna just sinna ja teha just seda, mille eest neid hoiatati.

Aramilda valis kohaks raekojaplatsi ning timmis kuupäeva veidi hilisemaks, kui tal algselt plaanis oli. Eldereid kulus veidi vähem, nii et seda parem. Siis tõmbas ta kangi. Teistmoodi Mööblipoe uks klõpsatas lukku. Kauplus pakkis end kokku, et liikuda jõuluturule, kuhu teine Aramilda mingist teisest ajast polnud soovitanud tal minna. Tänav akna taga muutus liikumisest häguseks.

On keeruline selgitada, kuidas Teistmoodi Mööblipood ajas ja ruumis liikus. Kahtlemata on parim sõna selle jaoks „võlujõul”. See pole ei vastus, selgitus ega tõde, kuid „võlujõud” võimaldab päris paljude asjadega küsimusi esitamata leppida. Võib-olla jääb rahutuks ainult mõni tüütu füüsik, kes hirmsasti tahaks nähtud trikki järele teha.

Teistmoodi Mööblipood täitis soove. Temas leidus alati see, mida kunde tahtis. Igaks juhuks oli sel siiski ka müüjanna, kes suunas vajadusel pisut kliendi soove, et Teistmoodi Mööblipoes oleks alati olemas see, mida klient tahtis. Teistmoodi Mööblipood oli keeruline aegruumi sündmus, aga ta töötas mõningate väga lihtsate põhimõtete järgi. Esiteks: kauplus pidi hoolitsema selle eest, et liikudes tema sees midagi katki ei läheks. Teiseks: Teistmoodi Mööblipood läks sinna, kuhu müüjanna soovis. Kauplus esitas vahel ka vastuväiteid, aga need oli Aramilda juba ammu vaigistanud, tropiga summutanud või paari tööriistaga osavalt eemaldanud. Ta arvas, et teab paremini. Pealegi oli nii hulga seikluslikum.

Kolmkümmend sekundit hiljem sai Aramilda aru, et ta tõesti peab hakkama hoiatusi kuulda võtma. Vähemalt neid, mis tulevad temalt endalt. Enne hüpet võttis Aramilda ebatavaline vanakraamiäri enda alla terve korruse ühes vanas kivimajas. Jõuluturul pidi see aga äkitselt mahtuma putkasse, mis oli üldse ainult keskmise kempsu suurune. Teistmoodi Mööblipood värises. Seinad Aramilda ümber pressisid end suure hooga ligemale. Laiaks litsumine ning vähemalt väike paikne katastroof olid käega katsuda.

„Oh… HÄÄÄÄ-DAAAA,” kisas Aramilda, kui kostis esimene popsatus. Suur raamatukapp oli muutunud tublisti väiksemaks. Popsatusi järgnes veel ja veel. Vana naine oleks justkui paisuva popkorni keskele sattunud. Ainult et kui popkorn muutub suuremaks, siis Teistmoodi Mööblipoes toimus kõik vastupidi – kogu selle sisu muutus väiksemaks. Mõne hetkega oli kõik möödas. Külm tuul puhus Aramildale näkku ning sellepärast arvas müüjanna alustuseks, et Teistmoodi Mööblipood on lõhki läinud.

 

Nii hull asi siiski polnud, sest see oli hoopis veel hullem, nagu Aramilda varsti teada sai. Teistmoodi Mööblipood oli end omaniku soovil pressinud pisikesse puust putkasse, mis seisis keset inimmurdu. Oli puhas vedamine, et vanakraamikauplus oli sättinud ennast täpselt kalja, glögi, kohvi, kuuma tee ning muude jookide kioski lähedusse.

Mitu last sikutasid oma vanemaid käest. Nad väitsid, et ei kusagilt ilmus tühja putkasse hulka asju ning üllatunud näoga vanaproua, aga lapsi ei uskunud keegi. Paar täiskasvanut jäid algul Aramilda kioskit, siis oma joogitopsi jõllitama. Nad olid just märganud, kuidas Teistmoodi Mööblipood piinliku hoolega oma nime müügiakna kohale nikerdas. Keegi naine võttis prillid eest, et neid veidi varrukaga puhastada.

Mõne silmapilguga oli vanakraamikauplus end sisse seadnud ning õhkas nüüd rahustavat teadmist, et ta on sellel kohal alati olnud. Täiskasvanud võtsid selle teadmise tänulikult vastu ega vaevanud end sellega enam. Jõuluturul oli ju nii palju muud huvitavat, mida vaadata. Mis puutus lastesse, siis vanemad kuulasid nad kohusetundlikult ära, kuid ei muretsenud üleliia. Täiskasvanud teavad ise paremini, mis on tõsi ja mis mitte.

„Emme! Nukumajapood!” kiljus üks üleni roosas tüdruk ning osutas Aramilda putkale. „Emme! Ma tahan seda ja seda ja seda ja seda…”

Aramilda kogus end kiiresti ning vaatas korraks enda ümber ringi. Jah, kõik kaubaartiklid olid alles. Hämmastaval kombel polnud midagi katki läinud, kuid praktiliselt kõik oli nukkudele sobivas suuruses.

„Hmm, see on midagi uut,” pomises müüjanna. Tema süda oli üsna rahulik. Ta oli päris kindel, et uuele suurusele vaatamata polnud midagi jäädavalt rikutud. Küllap saavad asjad uues ja suuremas kohas oma algsed mõõtmed tagasi.

„Ei näpi!” ütles Aramilda karmilt roosa tüdruku emale, kes sirutas käe, et vaadata raamatukappi, mis oli nüüd ainult petlikud 20 sentimeetrit kõrge.

„HMH!” mühatas naine, kuid tõmbas käe tagasi. Ta pöördus oma tütre poole: „Tibu-Lill! Mine oma isa juurde, ta ostab sulle vahukommi! Näe! Seal eemal saab neid tule peal grillida!”

Tüdruk, kelle mõtetest maiustused pühkisid nukumööbli minema, lippaski halli mantliga mehe poole, keda ta hakkas varrukast sikutades vahukommimüüja juurde tirima. Naine vaatas hetke tütrele järele ning pöördus siis Aramilda poole:

„Ma sooviksin oma tütrele jõuluks nukumööblit osta. Ja nõusid. Ega teil kogemata mõnda nukumaja müügil pole? Palju need maksavad?”

Aramilda oli kimbatuses. Ta polnud päris kindel, mis juhtuks, kui ta müüks tavalistele inimestele maagiliselt kokku pressitud asju. Ta kogus ennast päris ruttu. Nagu noil puhkudel ikka, kui ta midagi müüa ei tahtnud, nimetas ta röögatu summa, tuues ettekäändeks esemete vanuse ja selle, et nad on kuulsate meistrite poolt käsitsi tehtud.

„Ma mõtlen järele,” ütles naine pettunult ning kõndis minema. Talle oli nukumööbel väga meeldinud, aga hind oli soolasem kui soolaheeringas.

Aramilda jälgis oma kioskist tükk aega jõuluturu melu. Muusika mängis, inimesed sagisid, kostis naeru… Kõikjal oli värvilisi tulukesi, sätendavaid asjakesi, karda… Aramilda tõmbas ninaga. Õhus hõljus võrratu vürtside lõhn, sadas lund ja sõna „imeline” üritas ennast sokutada igasse lausesse, mis müüjannale vähegi pähe tuli. Lõpuks ei pidanud Aramilda enam vastu. Sagimine oli ka teda nakatanud.

„Hei! Loikam!” müüjanna kummardus oma putkast välja. „Kas sa tahaksid natuke taskuraha teenida?”

„Õu-kei,” venitas tagis ja nahkpükstes poisikõrend. Ta puhus oma külmetavatele kätele. Ilma sõrmedeta kindad polnud ilmselt hea valik. Samas oli tal salli nii mitu meetrit, et oleks jagunud rahulikult veel kolmele inimesele. Lahedus trumpab praktilisuse alati üle.

„Mõs s’ t’had, ’t m’ tõ’n?” uuris poiss.

„Sa vist jäid päris ukse taha, kui vokaale jagati?” küsis Aramilda. Poiss vastas sellele ainult tühja pilguga. Müüjanna köhatas ning kobis oma kitsaks jäänud kauplusest välja:

„Ole hea, seisa siin ja hoia sel putkal pool tundi silm peal. Oluline on, et keegi siit millegagi minema ei kõnniks. Raha ma kassasse ei jäta, nii et pole vaja ka eraldi otsima hakata.”

Kõrend noogutas.


„Olks. Aga tee mulle glögi välja ja viska kaks kümpsi,” ütles poiss, olles vahepeal kusagilt vokaale leidnud.

Aramilda ostis poisile kuuma glögi ning jättis ta Teistmoodi Mööblipoodi valvama, mis sel hetkel oli küll pigem Teistmoodi Mööbliputka. Müüjannal oli veidi kõhklusi. Ta käis harva oma poest väljas. Samas, mis on elu ilma riskita? Aramilda ei saanud küll kuidagi igavust kurta, põnevus tuli talle enamasti ise kauplusesse kohale, aga ta tundis end viimasel ajal veidi üksikuna. Oleks tore vahel pisut inimeste hulgas ringi liikuda ja „tavaline” olla. Kellegagi paar sõna vahetada või nii… Müüjanna polnud päris kindel, miks ta nii tundis, aga selles ei paistnud midagi halba olevat. Kõik oli ju nii imeline…

Olete lõpetanud tasuta lõigu lugemise. Kas soovite edasi lugeda?