Hirmsa Henry kollihirmTekst

Loe katkendit
Märgi loetuks
Kuidas lugeda raamatut pärast ostmist
  • Lugemine ainult LitRes “Loe!”
Šrift:Väiksem АаSuurem Aa

Francesca Simon
Hirmsa Henry kollihirm


Judith Elliottile, ettenägelikule toimetajale, kes arvas, et „Hirmsast Henryst“ võib asja saada


First published in Great Britain in 2013 by Orion Children’s Books

Text © Francesca Simon 2013

Illustrations © Tony Ross 2013

Eestikeelne väljaanne © Egmont Estonia 2018

The moral right of Francesca Simon and Tony Ross to be identified as author and illustrator of this work respectively has been asserted by them. All characters and events in this publication are fictitious and any resemblance to real persons, living or dead, is purely coincidental. All rights reserved. No part of this publication may be reproduced, stored in a retrieval system or transmitted in any form or by any means without the prior permission in writing of the publisher, nor be otherwise circulated in any form of binding or cover other than that in which it is published without a similar condition, including this condition, being imposed on the subsequent purchaser.

ISBN 9789949784332

e-ISBN 9789949788026


1
HIRMSA HENRY KOLLIHIRM

„… ja siis taarus see üleni limane inimsööja-zombi koolimajja, kihvad verest tilkumas, ulgus ja kiristas hambaid ja – kargas kallale!“ kisendas Raevukas Ralf Hirmsast Henryst kinni krabades.

Henry kisendas.

„Ha-haa, vahele jäid!“ ütles Ralf.

Hirmsa Henry süda tagus. Oi, kuidas talle meeldis, kui teda hirmutati! Mis saaks olla parem kui see, et Ralf tohtis tema juurde ööseks jääda ja nad mõlemad püüdsid teineteist hirmutada? Ta sirutas käe Lilla Käe Kantsi ülisalajasse pealuu ja säärekontidega küpsisekarpi ja kugistas alla peotäie kleepuvaid šokolaadinäkse. Õudusjutud ja šokolaad. Juhhei!

„Hoia alt, Ralf,“ ütles Henry. „Ma räägin sulle tulnukast happekoletisest, kes hiilib…“

„Haisvad kärnkonnad,“ piiksatas peenike hääl Lilla Käe Kantsi sissepääsu juures.

Grrr.

„Peitu!“ sisistas Hirmus Henry.

Raevukas Ralf röhitses.


„Ma tean, et sa oled seal, Henry,“ ütles Peter.

„Ei ole,“ ütles Henry.

„Ja ma ütlesin salasõna, nii et sa pead mu sisse laskma,“ ütles Peter. „See on ka minu kindlus. Emme ütles nii.“

Hirmus Henry ohkas valjusti. Miks ometi pidi ta sattuma kokku just Peteriga, kui maailmas oli nii palju teisi võimalikke vendi? Kui nooremaid vendi laiali jagati, siis miks, oh miks, pidi tema endale kaela saama haisva kitupunnist mähku-tita?

„Olgu, tule sisse,“ ütles Henry.

Perfektne Peter ronis okste vahelt läbi.

„Miks siin nii pime on?“ küsis ta.

„Pole sinu asi, titt,“ ütles Henry. „Sa olid sees ja nüüd kobi välja.“

„Jah, vingerda minema, tõuk,“ ütles Ralf.

„Tittede koht pole Lilla Käe Kantsis,“ ütles Henry.

Perfektne Peter ajas alumise huule prunti. „Ma räägin emale ära, et sa ei lase mul kindluses olla. Ja et sa kutsusid mind titaks.“

„Lase käia, piripillist tita!“ ütles Henry.

„EMME!“ kisendas Peter. „Henry ütles, et ma olen piripillist tita.“

„Ära ole hirmus, Henry, ja käitu oma vennaga kenasti!“ hüüdis ema. „Muidu saadan Ralfi koju.“

„Ma ei olnud hirmus,“ pasundas Henry. Oleks ta vaid võlur, siis muudaks ta Peteri sitaseeneks.

Olete lõpetanud tasuta lõigu lugemise. Kas soovite edasi lugeda?