Hirmus Henry veab hambahaldjat ninapidiTekst

Loe katkendit
Märgi loetuks
Kuidas lugeda raamatut pärast ostmist
  • Lugemine ainult LitRes “Loe!”
Šrift:Väiksem АаSuurem Aa

Francesca Simon
Hirmus Henry veab hambahaldjat ninapidi


First published in Great Britain in 1996 by Orion Children’s Books

Text © Francesca Simon 1996

Illustrations © Tony Ross 1996

Eestikeelne väljaanne © Egmont Estonia 2019

The moral right of Francesca Simon and Tony Ross to be identified as author and illustrator of this work respectively has been asserted by them. All characters and events in this publication are fictitious and any resemblance to real persons, living or dead, is purely coincidental. All rights reserved. No part of this publication may be reproduced, stored in a retrieval system or transmitted in any form or by any means without the prior permission in writing of the publisher, nor be otherwise circulated in any form of binding or cover other than that in which it is published without a similar condition, including this condition, being imposed on the subsequent purchaser.

ISBN 9789949784813

e-ISBN 9789949788064


1
HIRMUS HENRY VEAB HAMBAHALDJAT NINAPIDI

„See pole aus!“ kriiskas Hirmus Henry. Ta trampis isa tehtud uuel lillepeenral, tallates puruks võõrasemasid. „See lihtsalt pole aus!“

Mossis Margaretil oli tulnud ära kaks hammast. Süngel Susanil oli tulnud ära kolm. Targal Triinul tuli kaks ühe päeva jooksul. Raevukal Ralfil oli tulnud ära neli, kaks ülemist ja kaks alumist, ja ta sai pingist tahvlile sülitada. Aplal Arturil pudenes hambaid suust alailma. Isegi Viril William oli ühest lahti saanud – ja juba kaua aega tagasi.

Iga päev tuli keegi ärbeldes kooli, poosetades suure mustava hambast järele jäänud auguga ja vehkides euro või isegi kahe euroga, mille oli toonud hambahaldjas. Kõik, peale Henry.

„See ei ole aus!“ karjus Henry uuesti. Ta tõmbas jõnksuga oma hambaid. Ta tiris, ta lükkas, ta väänas ja ta sikutas.

Hambad ei nihkunud paigalt.

Need olid superliimiga igemete külge kleebitud.

„Miks mina?“ ahastas Henry, trampides petuuniate otsas. „Miks mina olen ainus, kellel pole ühtki hammast ära tulnud?“

Hirmus Henry istus oma kindluses ja mossitas. Ta oli surmani tüdinud sellest, kuidas teised lapsed uhkustasid oma koledate loksuvate hammaste ja ilgete igemeaukudega. Kes järgmisena kas või mainib sõna „hammas“, vaadaku parem ette!

„HENRY!“ hüüdis nõrk piuksuv hääl. „Kus sa oled?“

Hirmus Henry puges okste taha peitu.

„Ma tean, et sa oled kindluses, Henry,“ ütles Perfektne Peter.

„Mine minema!“ käskis Henry.

„Vaata, Henry,“ ütles Perfektne Peter. „Ma tahan sulle näidata midagi imelist.“

Henry kulm tõmbus kipra. „Mis asja?“

„Sa pead seda nägema,“ ütles Peter.

Peteril polnud kunagi midagi ägedat näidata. Tema arusaamine millestki imelisest oli kas uus kirjamark või mingi raamat taimedest või õpetajalt saadud kuldne täheke, mis näitas, kui täiuslik ta oli olnud. Aga …

Henry roomas välja.

„Vaata, et see äge oleks,“ ütles ta. „Muidu läheb sul kehvasti.“

Peter sirutas välja rusikas peopesa ja avas selle.

Tema käes oli mingi väike ja valge asi. See nägi välja nagu … ei, ei või olla.


Henry vahtis Peterit üksisilmi. Vend avas suu nii laiaks naeratuseks, kui suutis. Henry lõug vajus rippu. See oli võimatu. Silmad vedasid teda kindlasti alt.

Olete lõpetanud tasuta lõigu lugemise. Kas soovite edasi lugeda?