Aavo Pikkuus, kurat rattasadulasSõnum

Loe katkendit
Märgi loetuks
Kuidas lugeda raamatut pärast ostmist
  • Lugemine ainult LitRes “Loe!”
Šrift:Väiksem АаSuurem Aa


© Gunnar Press. Aavo Pikkuus, kurat rattasadulas. (2012)



Autor Gunnar Press Fotod Toomas Aring, Eesti Spordimuuseum, Kalju Kirsiaed, Kalle Kirsiaia erakogu, Rein Lepik, Lembit Peegel, Aavo Pikkuus, Aavo Pikkuusi erakogu, Alexander Toth, Gunnar Vaidla. Sarž Willy Beyer Toimetaja Katrin Streimann Keeletoimetaja Helve Hennoste Kujundaja Külli Kuusik © Menu Kirjastus Kõik õigused kaitstud Raamatu väljaandmist toetas Eesti Kultuurkapital Trükk Tallinna Raamatutrükikoda ISBN 978-9949-470-99-0 ISBN 978-9949-495-01-6 (epub) Digiteerinud Eesti Digiraamatute Keskus 2012


Õnnelik inimene ja tema Oma Lugu


Jalgrattur Aavo Pikkuus on olümpiavõitja ja maailmameister, ent eesti rahva südamed vallutas ta Rahutuuriga. Viie aasta kaks mai-nädalat kihutas Pikkuus maailma amatööride paremikuga mööda Poola, Tšehhoslovakkia ja Saksa DV teid. Viimsel kui õhtul istusid suured ja väikesed spordisõbrad, ka lihtsad koduperenaised hingevärinal raadio ette, et kuulata uudistesaate lõpus tuurisõnumeid. Igavaid teateid ei tulnud iial. Pikkuus võis võita või kaotada, aga ta võitles alati, ta ei läbinud ühtegi vahe- ega etapifinišit tühja puhkava pilguga.

1977 täitus suur unistus, kui eesti mees võitles kollase liidrisärgi selga esimese etapiga ja kaitses seda Rahutuuri lõpuni.

* * *

See oli valus võit. Liidrit tõrjuti ja tõugati, kolm kukkumist viisid puusalt liha. Hotellitoas lõid kaaslased Pikkuusi voodi kohale veerandmeetrise naela, tugeva lindiga riputasid nad tema jala õhku, sest haavatud puus ei tohtinud voodit puudutada. Siiski sai magada üksnes valuvaigistite ja unerohu toel. Oli hommikuid, kui vägevaimadki konkurendid ei uskunud, et Pikkuus võiks veel stardijoonele tulla.

Aga ta tuli kui ilmutus. Selg sirge, pea püsti, lonkamine varjatud, valugrimass peidetud ähvardava võitlejapilgu taha. Puusale oli kinnitatud salajane rõngasside, mis ei lasknud pükstel haavu hööveldada.

* * *

Pikkuus on õnnelik inimene. Vaesest setu perest pärit poiss sattus joonelt karmi maailma, mida ta vajas ja kus teda vajati.

“Teadsin esimesest rattatreeningust alates, et olen oma koha elus kätte leidnud. Vaimustusin. Juba ratas ise oli suur asi, sadulas olin vaba mees! Aga mulle usaldati võidusõiduratas, seda poleks ema-isa eales jaksanud osta!

Mulle meeldis kõik! Grupisõit ja eraldistart, rasked treeningud ja pikad reisid, vastastest mahajäämine ja järeletulemine, laskumine ja mäkkeminek, kukkumine ja kukutamine, vahe- ja lõpuspurdid, võit ja kaotus, rahva rõkkamine ja treeneri kriitika! See oli minu elu, kus ettemääratust polnud rohkem kui enesest viimase võtmine.”

* * *

“Rahutuurid sobisid, sest mul oli jõudu ja vastupidavust. Sõitsin hästi eraldistardist, mis pani tuuridel suuri vahesid paika. Mäkketõusul olid paljud minust üle, aga seal püüdsin, hambad ristis, tuules vastu pidada. Kui vahe sisse tuli, tegin selle laskumistel, eriti märja ilmaga, kiiresti tasa. Finiši- ja vahespurdid polnud laita, sain ka staadionifinišites hakkama.”

* * *

Velotuur on võistlus, kus iga üksikisik peab suutma allutada end meeskonna huvidele. Võis ju kurja vanduda, nagu Pikkuus seda tihti ka tegi, ent Nõukogude Liidu maanteeratturite peatreeneri Viktor Kapitonovi korraldusi ja tuuri kirjutamata reegleid tuli täita.

Kevadel 2000 pidas koos Pikkuusiga olümpiavõitjaks tulnud valgevenelane Vladimir Kaminski 50. sünnipäeva. Seal avaldas peatreener Pikkuusile ühe ammuse saladuse. Pikkuus meenutab: “Istusime Kapitonoviga laua otsas lähestikku ja lõime aeg-ajalt kokku. Siis Kapitonov rääkis nendest paberilipikutest, mis ta vanasti koondislastele tuuride eel välja jagas. Igaüks meist pidi lipikule kirjutama vargsi viis nime: need, keda ta tahaks enda kõrval meeskonnas näha. Mina olnud ainus, keda keegi kordagi nimekirjast välja ei jätnud. Kaaslased hindasid mu võimet suruda oma ego teiste heaks alla.”

* * *

“1976. aasta Montreali olümpiavõit oli üksiksündmusena ikka kõige tähtsam, nii kirjutasin end spordiajalukku. Liiati oli mul MM-il ja Rahutuuril ju mitu võiduvõimalust, olümpial üks ja ainus. Et meeskonnasõidus jagunes võit nelja mehe vahel … Sellega on nii, et meeskonnasõit tähendab rattaspordis päris oma rida, mis nõuab üksteise täiuslikku tunnetamist ja kus “ime tabamine” toob erilise kaifi.”

* * *

Jõuluajal 1978, napp kuu pärast 24. sünnipäeva kuulutati Aavo Pikkuus Eesti aasta parimaks sportlaseks. Viiendat korda!

* * *

Teenekas ja nõudlik Viktor Kapitonov, ka ise olümpiavõitja, ei häbenenud ülistada: “Andke mulle kuus Pikkuusi ja me võidame maailmas kõiki profimeeskondi!”

* * *

Suvel 2011 korraldas Vladimir Kaminski Minskis kokkutuleku, märkimaks 35 aasta möödumist Montreali kullapäevast. Kohal olid ka teised olümpiavõitjad: Pikkuus, venelane Valeri Tšaplõgin ja ukrainlane Anatoli Tšukanov.

Neli sõpra täitsid algava raamatu tarbeks ankeedi, milles nad üksteist iseloomustasid. Tunnustatud teadlane, ülikoolis professorina töötanud Kaminski on kergete filosoofikalduvustega. Ta kirjutas Pikkuusi kohta: “Aavo on inimene, kes läbib ka pimedaid kurve pidurita – mitte üksnes võistlusrajal, vaid kogu elus.”

Kaminskil on ilmselt õigus.

* * *

Kui palju võitles Pikkuus oma tõe ja õiguse eest rusikatega? Keegi ei jõua kokku lugeda.

Kui mitu korda löödi Pikkuus allumatuse ja otsekohesuse pärast koondisest mõneks ajaks välja? Täpset arvu ei mäleta ka Pikkuus ise.

Meenutagem siis üksikjuhtumeid!

Suvel 1979, pärast Nõukogude Liidu meistriks tulekut teatas ta Kapitonovile, et meeskonna ettevalmistus on läinud tema meelest untsu ja lähinädalad ei tõota vigade parandust. “Ma ei tule MM-ile!” teatas ta, mille peale saamahimulised hakkasid teda lolliks pidama. Pikkuus sõitis laagrist kodumaale, Saaremaa velotuurile.

Kevadel 1981 ei suutnud liidu spordijuhid pidada oma lubadust müüa Pikkuus Itaaliasse profiks. Kohe, kui profisõitjaid juba võitnud Pikkuus sellest teada sai, loobus ta jalgrattaspordist. 26-aastasena!

* * *

Pärast 1977. aasta võidukat Rahutuuri defineeris Pikkuus ajalehes Komsomolskaja Pravda: “Jalgrattur on vankumatu võitleja, kes suudab taluda valu, väsimust, vastutuult ja treeningurutiini igas olukorras.”

Pikkuus võitis rattasadulas kõik tiitlid, kullad ja pärjad, millest amatöörrattur sai unistada. Ent sama palju kui suurest triumfist tuleb raamatus juttu Pikkuusi olelusvõitlusest lapsepõlve poistekambas, halastamatus jalgrattamaailmas, hirmu põlgavas rallisõidus, äris ja treeneritöös. Ning võitlusest raske haigusega.

Pikkuus on pühendunult ja vääramatult kõndinud talle määratud teel, mida Paulo Coelho määratleb muinasjutus “Alkeemik” kui Oma Lugu.

“Joosep Toots teab mitmendas astmes”


Veeriku poisse: Aavo Pikkuus (vasakult), Kalle Kirsiaed, Toivo Krüünvald ja Jüri Soini.

“Kolm! Kaks! Üks … ja läks!”

Siplev ja vihast puhisev poisike lendab plartsatades tiiki. Tuleb pinnale, puristab ja hakkab kalda poole rabelema, käed rusikas. Jõuab pärale ja lidub koju riideid vahetama. Vesi on ju jahedavõitu ehk jäine, nagu 1. mail ikka. Õnneks on varane kevad ja kena ilm.

Veeriku poistekamba karmid naljad

Poisid olid hoobelnud, kes kui hästi ujub ja kui kaugele on julgenud kaldast minna. Kui järg jõudis kuueaastase Aavo Pikkuusini, tunnistas too vaikselt: “Ma ei oskagi vist ujuda. Pole proovinud.”

“No kohe proovid ja saad ujumise selgeks!” jõudsid tükk maad suuremad sellid otsusele. Väikemees ei nutnud, ta võitles, püüdis rusikate ja jalgadega lüüa, hammustada ja küünistada. Aga kuhu sa ülekaaluka väe eest pääsed? Paar poissi haarasid kätest ja paar jalgadest ning naeru saatel vihistati Aavo ujumistrenni.

Esimese ujumise ajal olid sõrmed rusikas seetõttu, et tulevane olümpiavõitja ei märganud neid vabastada. Ta ei kartnud, ta oli vihane.

Aavo Pikkuusi kauaaegne lähim sõber Kalle Kirsiaed, samuti jalgrattur, meenutab, kuidas teda õpetati õlut jooma. Liiga pikale veninud puberteedis pätihakatised uhkeldasid sedapuhku alkohoolsete saavutustega. Väike Kalle lõi rinna ette ja teatas, et tema tahab saada jalgrattasõidus maailmameistriks ega kavatse kulutada energiat ja tervist vägijookidele. Seepeale anti suurte plaanidega nagale kergelt tappa, misjärel hoidsid mitu vanemat kutti teda kinni ja üks neist kallas talle õlut kurku. Kalle puristas vastu: “Oodake aga, minu aeg veel tuleb!” Igaks juhuks anti veel üks keretäis ja edaspidi küsisid volaskid talt sageli mõnitavalt: “Noh, kas sinu aeg on juba käes?”

See oli üsna kummaline kamp, arvata paarkümmend poissi vanuses kuus kuni kaheksateist aastat. Kasvati hoovispordi, üleannetuste ja suurte sigaduste varal. Neid, kes kogu kadalipu läbisid, ei oodanud just auväärne tulevik.

 

Aavo ja Kalle on veendunud, et neid päästis tänavaelust ja vangimajast tõsine jalgrattasport. “Olime enne trenni juba üsna kraaded, aga siis tuli maailmapilt ette,” ütleb Aavo. Kalle pakub: “Aavo oli vist potentsiaalselt minust suuremgi pätt. Jah, jalgratas sai meie päästerõngaks. Seda pakuti teistelegi, aga nad ei osanud klammerduda.”

Kalle oli umbes 15-aastasena juba tõsine treenija, kui üks toonastest mõnitajatest tuli taas võimu näitama. Tüdinenud ja oma jõus veendunud Kalle uskus, et nüüd on tema aeg käes. Ta kutsus kakleja koolisaali duellile. Andis mitu aastat vanemale ja pool pead pikemale vastasele kaasõpilaste ees korraliku nahatäie ning muutus kangelaseks, keda käidi sestpeale rattavõistlustel ergutamas.


Aavo Pikkuus. Teadaolevalt esimene pilt temast.

Murtud jalaluudega saab kulli mängida

Aavo Pikkuus sündis 1954. aasta 23. novembril Petserimaal Vastseliina külje all Kapera külas. Ema Aleksandra ja isa Nikolai olid setud ning rääkisid kodus omavahel setu keelt. “Mina olen setu ja mäletan ka keelt!” teatab Aavo. “Hahaa! Tsikapet tähendab ratastraktorit! Kes ei usu, uurigu järele!”

Ema, keda küla ja kõik hilisemad tuttavad kutsusid Alliks, oli pärinud oma emalt täiskomplekti setu rahvariideid ja ehteid, ka sõle. Kunagi ilmus ajalehes Setomaa lugu pealkirjaga “Alli Pikkuus: “Ma saa-i magamagi jäjä, inne ku mehele midägi seto keleh ütle-i.””

“Oi, ma olin uhke, kui ema rahvarõivad selga tõmbas ja teiste memmedega laulu lahti lõi! Jätkus neil aga häält!” imetleb Aavo Pikkuus veel pool sajandit hiljem.


Kodumaja Sangla tänaval Tartus.

Aavo oli viiene, kui onu Paul kutsuti Tartu raudteele vedurijuhiks ja talle eraldati Sangla tänaval ehituskrunt. Onu võttis ehitusmehest venna kampa ja peagi valmis elumaja, kus Pauli pere sai alumise ja Nikolai oma ülemise korruse.

Tartu 5. keskkoolis, nüüdses Tamme gümnaasiumis alanud koolitee vastu polnud Aavol esialgu suurt midagi ja hinded kannatasid kriitikat. Poisile meeldis klassijuhataja Aime Kesvatera, kelle õpetust ta peaaegu hoolega kuulas. Kahjuks kolis lemmikpedagoog varsti Tallinna, mispeale Aavo õpivaimustus kahanes.

“Just minu pingi kohal käis üks seinalaud sedasi lahti, et sealt pääses seinavahesse ja edasi koridori. Kui igavaks kiskus, tegin tunnist sääred. Enne vahetunnikella ronisin vaikselt tagasi ja kui õpetaja märkas küsida, kus ma vahepeal olin, seletasin, et otsisin pingi alla kukkunud pliiatsit,” selgitab Joosep Tootsi ja Tom Sawyeri aatekaaslane.

“Kui meie kool koliti Tammelinna, sain emalt iga päev bussisõiduks kuus kopikat, aga eelistasin jala minna ja raha koguda. Õigesti tegin. Kord pani keegi vetsu tossupommi ja direktor Jüri Vene otsustas, et see olin mina. No ei olnud! Aga direktor kukkus mind valusasti väänama. Väänas seni, kuni talle – mitte küll kõvasti – vastu lõugu andsin. Vene jättis mu pärast tunde ja korraldas nii, et tema asemel annaksid mulle keretäie vanemad poisid. Mina aga ostsin ühele veel suuremale poisile bussiraha eest peediveini ja tänutäheks andis too minu karistajatele üle turja. Kui Vene mind järgmine kord karistama hakkas, seisin juba klassi ette, ajasin jalad harki ja küsisin, kes veel peksa tahab.”

Seiklusi jätkus ka väljapoole kooliseinu. Aavo oli üheksane, kui ronis kastanisõja aegu päris puulatva laskemoona järele. Oks murdus ja poiss sadas kolmanda-neljanda korruse kõrguselt ehituskivide hunnikusse. Ülejäänud kamp kohkus sedavõrd, et pidas Aavot surnuks ja tegi vehkat. Kahe murtud jalaga poiss algul koperdas ja siis roomas samas Sangla tänavas elanud Kalle Kirsiaia majani, kuhu kutsuti kiirabi.

Jalad lahastati ja veel samal õhtul kogunesid poisid kipsi pihta koputama. Kalle meenutab: “Keegi patsutas jalga ja Aavo hüüdis: “Õige, hakkame kulli mängima!” Kargud lendasid nurka.” Aavo mäletab seda kullimängu küll ja lisab: “Hiljem õppisin karkudega jooksma. Kui kellegi kätte sain, oli igavesti mugav karguga äsada!”

Paraku ei pidanud kips trallile vastu ja luud purunesid uuesti. Aavo ei käinud pool aastat koolis ja jäi klassikursust kordama.

Püsimatu poiss proovis mitut spordiala, veidi kauemaks jäi jäähokisse. Kiindumus polnud püsiv, kuid vabastas ühest rumalusest. Nimelt oli Aavo aeg-ajalt suitsu kiskunud. Harva küll, rohkem poosi mõttes.

Majavalitsuse 12-aastased hokipoisid sõitsid Tallinna, et kohtuda lastestaadioni eakaaslastega. Uljas paharet vedas odava veini peale kihla, et tema jääl olles jääb tartlaste värav puutumatuks. Nii sündiski, kusjuures Aavo viskas võiduvärava – 5 : 4. Tehtud mehena sõitis ta kodulinna poole, suits ees ja veinipudel peos. Neid kantseldama määratud neiust polnud erilist ohjeldajat, kuid ta küsis Aavolt, kas too ise teab, miks ta on nii kidura kasvuga. Aavo ei osanud vastata. Piiga teatas siis, et suitsetamine paneb kasvu kinni. “Viskasin sigaretid eluks ajaks minema!” ütleb mees, kes kasvas sügiseks seitse-kaheksa sentimeetrit pikemaks. “Tegelikult proovisin kunagi hiljem korra veel, aga siis ajas esimene mahv südame pahaks.”

Kõpla ja kartulikorviga jalgratast teenimas

Veerikul oli krossirada, kuid Pikkuusid elasid vaeselt ning Aavo ei kuulunud õnnelike jalgrattaomanike leeri. See-eest oli isal igivana ja üsna logu Saksa päritolu ratas, millega ta tavatses tööl käia. Kui isa oli heas tujus, võis Aavo seda vahel laenata, vastasel korral tuli ratas sobival hetkel pihta panna.


Õpilane Aavo Pikkuus seisab tagareas vasakult kolmandana. Klassijuhataja on Aime Kesvatera, väheseid pedagooge, keda tulevane rattur imetles.

“Andsin ratta lõhkumisse tõhusa panuse,” muigab rattur, kes sõitis kuueaastasena raami alt ja pisut vanemana sobitas sadula asemele padja. “Palusin onul ratast aeg-ajalt remontida, sest isa võis olla mõnikord, küll õigusega, üsna karmi käega. Kui jalgrattal pidurid üles ütlesid, siis vajutasin jala kahvli ja kummi vahele ning pidur oligi olemas. Kord lükkasin varba õnnetult viltu, see jäi kahvli ja kodarate vahele. Varbaluu oli lihast lage. Kodus ei tohtinud juhtunut tunnistada, muidu poleks ma enam ratast saanud.”

Kevadel 1963 oli rattasõit juba nii armas, et Aavo ja poolteist aastat vanem, seni samuti isa ratast pruukinud Kalle otsustasid minna kogu suveks põllutööle. Igal hommikul sammuti kella kuueks turuhoone juurde ja lasti end värvata. Vääratusi tuli samuti ette. Näiteks esimese päevapalga, ühe rubla ja kümne kopika eest käis Aavo Tartusse sattunud tsirkuses ja veidi hiljem ostis emale kontserdipileti. Kuid üldjuhul püsis siht silme ees. Suvel kõblati ja sügisel võeti kartuleid. Vihmase ilmaga ei jaksanud Aavo täis kartulikorvi tõsta, nii hoidis ta end suurte meeste lähedusse ja need aitasid. Töö oli tüütu, aga rattakummide vilin kõlas kõrvus.

Vanaema lasi mõne oma vao Aavo nimele kirjutada ja ema andis pisut raha juurde, seega oli septembriks käiguvahetusega Sputniku jagu ehk 89 rubla koos. Kalle päris nii uhket ratast ei saanud, aga tema ostis 47-rublasele Minskile lisaks 21-rublase käekella Pobeda. Igatahes rahuldasid Sputnik ja Minsk esialgse vajaduse Veeriku krossirajal, mida poisid ise pidevalt täiustasid. “Ratas kui transpordivahend andis vabaduse,” sõnab Aavo. Soov saada kõvaks sõitjaks kasvas ajapikku.