Jüri Jaanson. Sauruse teeSõnum

Loe katkendit
Märgi loetuks
Kuidas lugeda raamatut pärast ostmist
  • Lugemine ainult LitRes “Loe!”
Šrift:Väiksem АаSuurem Aa


© Gunnar Press. Jüri Jaanson. Sauruse tee (2011)



Autor Gunnar Press Autor tänab piltide eest: Mati Hiis, Enn Hallik, Toomas Huik, Erki Jaanson, Elle-Mare Jaanson-Rahula, Jüri Jaanson, Jarek Jõepera, Rein Kilk, Ants Kiviselg, Mihkel Klementsov, Tiina Kõrtsini, Peeter Langovits, Muza Lepik, Kalev Lilleorg, Külli Lohk, Ormar Lutsberg, Urmas Luik, Tairo Lutter, Aldo Luud, Ove Maidla, Mihkel Maripuu, Teet Malsroos, Raigo Pajula, Lembit Peegel, Aksel Randmer, Arno Saar, Urmas Talivee, Raivo Tiikmaa, Andres Treial, Liis Treimann, Jaan Tults, Ruth Vaar, Vadim Vlassov, Krista Väli, Postimees, Õhtuleht. Toimetaja Katrin Streimann Keeletoimetaja Esta Härm Kujundaja Külli Kuusik Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital © Menu Kirjastus Kõik õigused kaitstud Trükk Tallinna Raamatutrükikoda ISBN 9789949470594 eISBN 9789949470617 Digiteerinud Eesti Digiraamatute Keskus 2011




Mees, kes usub uskumatut

Andku teised sangarid andeks, aga minu arvates eristub taasiseseisvunud Eesti spordimaastikul neli meest, kelle jalajäljed on selgelt sügavaimad. Jüri Jaanson, Erki Nool, Andrus Veerpalu, Gerd Kanter. Nad on siin reas vanuse järjekorras. Neid seob püüd täiusele, kuid nende iseloomud on vastandlikud. Veerpalu ja Kanter on tunnustatud paipoisid, Jaanson ja Nool seevastu tuntud kui paharetid.

Veerpalu taga seisab vääramatult Mati Alaver ja Kanteri taga Raul Rebane. Sportlane peab olema suure tahtega üle väsimusest ja valust, ent suured juhid Alaver ja Rebane on loonud tingimused, milles Veerpalu ja Kanter saavad keskenduda täielikult spordile. Jaansoni ja Noole kohal pole kaitsvat kätt olnud. Nad on otsinud ise treenereid ja muid abimehi, neid ise ka vahetanud; nad on läinud spordijuhtidega suisa vaenujalale. Talunud tõsiasja, et isegi kodupublik peab neid halbadel aegadel egoistiks.

Kus on erinevate tingimuste algus ja lõpp? Kas Veerpalu ja Kanter on turvatud seetõttu, et nad on turvatavad? Kas Jaanson ja Nool on tuulte meelevallas seetõttu, et nad on isepäised ja allumatud? Või on saatus juhatanud Veerpalule ja Kanterile mentori, kellesse nad usuvad ja kelle käe all taltuvad? Jaanson ja Nool on kasvanud taltsutamatuks aga seetõttu, et on pidanud, hambad ristis, elust läbi murdma?

Lugeja võib otsida vastuseid Jüri Jaansoni raamatust.

* * *

1. Käesolevaga kinnitan mina, Jüri Jaanson, et tulen maailmameistriks.

2. Käesolevaga kinnitan, et kui Jüri Jaanson tuleb maailmameistriks, siis mina, Erki Jaanson, hirnun end herneks.

Jüri Jaanson

Erki Jaanson

Sellise kirjaliku lepingu sõlmis Jüri Jaanson vend Erkiga sõudjatee algul. 16-aastasena teadis ta, et temast tuleb tippsportlane.

* * *

Ema meenutab, et Jüri käis koolis kolmandat sügist, kui pandi võimlemistunnis jooksma võidu vanemate tüdrukutega. Poisil oleks olnud häbi kaotada ja ta pingutas nii, et minestas lõpujoonel.

* * *

Esimene sõudetreener Anne Freimuth: “Kui Jüri esimest korda trenni tuli, siis sõnastas ta selgelt eesmärgi. Tema tahtis saada NSV Liidu meistriks. Eesti taseme jättis ta lihtsalt vahele.”

Ema mäletab samast 1981. aastast, kuidas Jüri tuli treeningult ja uuris kalendrit. Ta ütles, et järgmine olümpia toimub kolme aasta pärast ja sinna ta veel ei jõua. Ülejärgmisele aga jõuab kindlasti. Kõik puhkesid naerma, Jüri samuti. Siis poiss tõsines ja lausus: “Naerge pealegi, küll te veel näete!”

* * *

Jüri oli 17, kui sattus ninakõrvalkoopapõletiku tõttu Tartu ninakõrva-kurgukliinikusse. Veidi kosunud, alustas ta haiglas treeninguid, kasvatades parema ruumi puudumisel rammu üldkasutatavas vannitoas.

* * *

Jüri Jaansonit on nähtud suuremeelse võitjana ja löödud kaotajana, kes ometi jaksab maast tõusta, end tolmust puhtaks kloppida, fänne hämmastada ja uskumatuid häbistada. Oma teise olümpiahõbeda võitis ta kaks kuud enne 43. sünnipäeva Pekingis. Sügiseni 2010 oli ta maailmavormis. Südame rütmihäired tõmbasid Londoni olümpia plaanidele kriipsu peale: “Mul pole õigust elu kaalule panna.” Ta astus kõrvale 45-aastasena.

* * *

Augustis 2010 rõõmustas Jaanson: “Vestlesin täna hommikul treener Igor Grinkoga. Ta ütles, et ma olen maailma juba muutnud! Paljud sõudjad olevat tänu minule sporti tagasi tulnud!”

* * *

Jüri Jaanson on valitsenud sõudemaailma jäägitult. Sügisel 1990 võitis ta Tasmaanias Barringtoni järvel MM-kulla. Võitis ülekaaluga, millest aimus monarhi pikkadeks aastateks. Kahjuks piirdus valitsusaeg nendesamade viivudega. Keeruline iseloom ja kehv kuulmine toeks, lõpetas Jaanson koostöö treener Mihkel Leppikuga. Hiljem ka nii mõnegi teisega. Vahel otsis ta need mehed jälle üles, et abi saada.

Tema läks, mõnikord teisi arvestamata, oma teed. Kes uskus, et ta võidab medali viiendal ja kuuendal olümpial? Üks mees – Jüri Jaanson.

Gunnar Press


Tasmaania maailmameistrivõistlused 1990. Jüri Jaanson on elu kõrgeimal aujärjel, kõrval seisavad tšehh Václav Chalupa (vasakul) ja uusmeremaalane Eric Verdonk.

Täistabamus

Laupäeval, 3. novembril 1990 ärkab Jüri Jaanson vara. Ta on Tasmaanias aklimatiseerunud ja ajavahega kohanenud, ärkab puhanuna. Kui kõik laabub, siis kroonitakse ta õhtul Barringtoni järvel maailmameistriks. Ta on selles veendunud, teadmata vaid, et nii raudkindlat võiduusku ei anta talle karjääri jooksul enam iial.

“Enne eelsõitu veel pisut pabistasin. Ei teadnud, et olen nii kõva. Nüüd nägin end vannitoapeeglist ja teadsin, et mulle vaatab vastu maailmameister.”

Jaanson ringutab. Ta pole enam poisike ega arva, nagu pääsenuks MM-i finaali nõrgad mehed. Akna taga lõõtsub mitmendat päeva tuul, mis segab samuti kaarte. “Ära ärple enne õhtut!” manitseb ta ennast.

Suvel kõigi aegade esimese maailma karika võitnud sõudja – ta oli parim koguni kolmel etapil viiest – võtab vastased mõttes ükshaaval ette.

Václav Chalupa, Tšehhi. Kõige ohtlikum. Mulluse MM-i hõbedamehena on Chalupal moraalne õigus tõusta valitseva maailmameistri Thomas Lange puudumisel vabaks jäänud troonile. Lõppeva suve MK-sarjas jäi ta Jaansoni järel küll teiseks, ent sai siis eestlasest jagu Hea Tahte mängudel Seattle’is.

Eric Verdonk, Uus-Meremaa. Sŏuli olümpiapronks 1988.

Kajetan Broniewski, Poola. Sŏuli viies, mulluse Bledi MM-i neljas napilt Jaansoni järel. Ükskõik milliseks tulemused ka ei kujuneks, tähistab Jaanson õhtul MM-i lõppu koos oma vana semuga.

Andreas Hajek, Saksa DV. Võitnud Jaansonit Amsterdami MK-etapil, läheb starti teadmisega, et võib naasta ühesele alles pärast seda, kui Lange on spordist loobunud.

Harald Faderbauer, Austria. Suurüllataja. Üllatajalt võib kõike oodata.

Puudu on kaks sakslast, kes võiks sekkuda kullamängu. Üks on idapoolne Lange, olümpiavõitja ja mitmekordne maailmameister, kes sõuab Barringtoni järvel kahesel alusel. Teine on läänepoolne tõusev täht Christian Händle, MK-sarja kolmas, kes kukkus poolfinaalist välja. Kolmas suur puuduja on 37-aastane soomlane Pertti Karppinen, olümpiavõitja 1976, 1980 ja 1984. Ta oli poolfinaali lõppedes hämmeldunud: “Mees sõudis, kuid paat ei liikunud…”

“Jumal nendega! Kahju, et kõiki kohal pole, saaks mehed korraga paika,” arutleb Jaanson. Ta tukastab veel pool tundi. Siis ootab hommikune soojendussõudmine.

Karppinen ütleb samal ajal ajakirjanikele: “Jaanson on sel aastal nii hea, et tema MM-tiitlit ohustavad vaid tuulepöörised…”

* * *

Finaalipäev on kuiv, aga endiselt tuuline. Puhub küljelt ja vastu korraga, järv oleks pööratud nagu tagurpidi. Korraldajad lükkavad ühepaatide starti koos muu ajakavaga edasi algul tunni, siis teise. Jaanson kui vaegkuulja, kelleni ei pruugi iga uus korraldus kohe jõuda, peaks olema vastastest sandimas seisus. Tema vaid muigab…

Kraadiklaas näitab +18, Austraalias on kevad. Pärast kerget hommikutrenni tukastab Jaanson taas pisut. Enne uinumist laseb palju lugenud mees silme eest läbi Tasmaania ja Barringtoni järve ajaloo.

* * *

24. novembril 1642. aastal avastab Hollandi meresõitja Abel Janszoon Tasman Austraalia lõunarannikust paarisaja kilomeetri kaugusel saare, mis on Eestist veidi suurem.

Tasmaania pealinnast Hobartist paarsada kilomeetrit põhja poole jääv Barrington on 20 km pikkune tehisjärv, mis rajatakse Forthi jõe orgu 1969. aastal hüdroelektrijaama käivitamiseks. 84 meetri kõrgune tamm kannab nime Devil’s Gate Dam ehk Kuradi Värav.

 

Poole miljoni elanikuga Tasmaania valitsus võtab järve kui loodusliku puhkeala osariikliku kaitse alla; peagi kulgeb piki kaldaid läbi eukalüptimetsade matkarada The Billet Creek Nature Way, mis viib võimsa joani. Järvest saab ujujate, veesuusatajate, purjetajate ja muude veesportlaste paradiis, kus sageli selgitatakse välja Austraalia parimaid sõudjaid. 1980. aastate lõpul otsustatakse, et siia saabuvad heitlema ka maailma parimad.

Mõnusat sõudmist võib Barringtonil, ühel Tasmaania neljast järvest, segada vaid erakordse kiirusega vahelduv ilm. Paduvihm võib asenduda järsku kirkaima päikesepaistega. Reisisellidele soovitatakse: ära unusta vihmakuube, kübarat ja päikesekaitsekreemi! Ja mine vaata Styxi orgu, kus tuules mühavad saja meetri kõrgused eukalüptid!

* * *

Mehed kutsutakse stardijoonele, kuigi ilm pole karvavõrd paranenud. Mulgimaalt võrsunud sõudja on juba 25.Tal pole varasemast ühtki tõeliselt suurt võitu, ja ta arvab teadvat, miks. Ta on liiga vastuvõtlik kõige selle suhtes, mis vuhiseb tippsportlasest tavaliselt üle, riivates ainult veidi sulgi. Ta tuleb Nõukogude Liidust, mis karastab atleete, kuid sigatseb nende kallal täiega.

Septembrikuine haigus on üle elatud. Esimest korda elus tunneb Jaanson, et kõik kompleksid on surutud maha. Sel suvel ja siinsetes sõitudes on ta võitnud kõiki vastaseid. Ta on favoriit. Ta ei pööra kõrvalradade poole peadki – milleks peakski?! – ja annab kohe tuld.

Jüri Jaanson kaob enne, kui kaasvõistlejad arugi saavad. Kuld on meie! Nagu pidigi. Aastal 2004, veel olümpiamedalita mehena, tunnistab Jaanson ajakirjanduses, et pelgalt nende minutite pärast tasus elada sportlase elu: “Võin endale alati öelda: aga ühel suvel olin mina, Jaanson, maailma parim. See mõte annab rahuldust ja kinnitab, et ma pole käinud oma teed asjata.” Tema viies olümpia ja medalivõit on alles ees.

* * *

Are Eller edastab Tasmaaniast Spordilehele Rahvusvahelise Sõudmisföderatsiooni peasekretäri John Boultbee kommentaari: “Maailma karika võitja pidigi tulema maailmameistriks. Usun, et teie väikesele rahvale oli see suursündmus.”

Autasustamise võtab alaliidu president šveitslane Denis Oswald enda õlule.

Jaanson räägib Ellerile: “Kui oled tippvormis, pole mingit muret, kõik laabub nagu iseenesest.”

Jaansoni abimees – sõna “treener” Jaanson ei salli, see kõlavat kui “dresseerija” – Mihkel Leppik kiidab: “Poisil on pea otsas, oskab tippvormi ajastada.”

Nüüd tahaks ta paadi ellingusse kanda, aga NSV Liidu koondise treenerid on otsustanud, et maailmameistril pole sünnis tööriistu tassida. Nad teevad seda ise.

* * *

Maailmameister veedaks õhtu meelsasti koos armsama Tatjana Borissovaga, ent too valmistub favoriidina kergekaalu neljapaatide finaaliks ning peab puhkama. Tanja eraldab musi ja kallistuse ning suundub ööbimispaika. Jaanson läheb külla ammusele sõbrale Kajetan Broniewskile ning algav pidu pole vähimalgi määral lahja.

Jaanson jõuab oma motelli Camp Claytonisse tagasi alles järgmisel päeval ja kritseldab päevikusse suurte tähtedega hooaja viimase sissekande: “MM-FINAAL. OLEN MAAILMAMEISTER.”

Lisab: “Panin teistel stardist eest ära, 500 m enne lõppu tahtis Chalupa hirmsasti tulla, aga ei tulnud.”

* * *

“Olime just armunud. Oi kui armunud!” meenutab Tatjana. “Jüri klammerdus mu külge. Teinuks keegi mulle halba, läinuks ta hetkegi mõtlemata käsitsi lahingusse. Õnneks keegi ei teinud halba. Ei usu, et meie värsked suhted oleks pannud talle võistlusel mingi lisakoorma. Pigem sai ta sellest, kui hästi meil kõik oli, lisajõudu! Teadsime juba, et tulen Eestisse elama. Õppisin eesti sõnu. Jüri eraelu ja spordi tähetunnid langesid kokku.”

Tatjana Jaanson ütleb suvel 2010: “Võin eksida, aga minu meelest kasvas Jüri kuu ajaga meri-põlvini-poisist täismeheks. Me ei saanud Austraalias koos elada, aga kord olime pesupesemisruumis ja panime ukse lukku. Istusime pesumasinal ja suudlesime. Keegi raputas ust ja läks seejärel komandandi juurde kurtma, et ei saa pesu pesta.

Tol ajal olime Jüriga nii vähe tuttavad, et ma ei lugenud tema käitumisest märke välja. Nägin, et ta on enesekindel: ei löönud uksi jalaga lahti, vaid avas vaikselt ja läks kõhklematult sinna, kuhu vaja. Pärast tema finaali me kohe ei kohtunud, sest ta viidi dopingukontrolli.”

Jüri puhkeb meenutades naerma: “Korraldajad olid kaasanud kamba sõjaväelasi. Ka dopingukontroll toimus militaarse järelevalve all. Ütlesin mind valvanud sõjaväelasele, et praegu minult proovi ei saa, lähme parem sörkima. Ta oli hoobilt nõus. Pärast jooksu sõudebaasi aia ääres sain vee lahti…”

* * *

Tasmaania publik plaksutab Jüri Jaansonile kaua ja innukalt, isegi MM-i eriraamatu kaanelt vaatab vastu paadis istuv Jaanson. Kaanepildil ja tekstis on Yuri Yaanson, statistikas kajastub Uri Janson.

“Ega Tasmaanias osata vist praegugi arvata, millise põnevusega on kogu lõppeva nädala oodatud kauge saare sporditulemusi väikeses Eestis,” kirjutab 4. novembri Päevaleht. “Jüri Jaansoni nime peavad tasmaanlased tänaseks ometi teadma.”

Kehv kuulmine ja laitmatu lastetuba

Jüri Jaanson sünnib 14. oktoobril 1965 Tartus, on 52 cm pikk ja 3900 grammi raske. Ema Elle-Mare õpib ülikoolis neuroloogiks ja isa Arno psühhiaatriks. Kuna aasta pärast sünnib vend Erki, tuleb perel otsida töökohta, mis kindlustaks korteri. Pakkumine saabub Jämejala psühhiaatriahaiglast ning ema jääb sinna ametisse 20 aastaks, enne kui kutsutakse neuroloogiks Tallinna Magdaleena haiglasse.


Sport tuleb.

Vanaisa päevik

“Hakkas sõrmi sirutama ja nendega liigutama teisel nädalal,” kirjutab Jüri emapoolne vanaisa Aleksander Remmel Tartu-kodus päevikusse, mida ta peab poisi arengut jälgides. Tagantjärele omavad suurimat tähendust sissekanded, mis puudutavad kasvu, esimesi häälitsusi ja muidugi kuulmist.

7. november 1965. “Märkasime, et ta mitte ainult ei karju (nälg, märg), vaid häälitseb mõnuledes ja naeratades.”

2. detsember 1965. “Vannitamisel vaikib, silmad on laialt avatud, trambib jalgadega ja liigutab käsi. Ilmselt mõnuleb.”

4. detsember 1965. “Jüri häälitsustesse on tekkinud erinevaid varjundeid, kui ta rahulolevalt esemeid vaatleb või kui tal kõhutühjuse tõttu nutt varuks on. Panin tähele, et ta tundis mõnu krapi kõrinast.”

5. detsember 1965. “Esmakordselt märkan, et kui naeran, tõmbub ka Jüri suu naerule.”

6. detsember 1965. “Jüri naerab sageli, kui temaga kõneleja naeratab. Samuti tõmbub ta suu naerule, kui näidata midagi meeldivat nagu karu või nukk.”

12. detsember 1965. “Jüri oskab juba üksinda karuga “juttu ajada”. Jüri vaatas teda peaaegu üksisilmi, seejuures omaette naerdes ja häälitsedes. Eile ema mängis klaveril. Viisin Jüri sinna juurde, aga klaveri helid ei köitnud ta tähelepanu vähimalgi määral.”


Maailmameister koos noorema vennaga juulis 1967.

17. detsember 1965. “Helide suhtes on Jüri ikka ükskõikne. Klaveri ja raadio helid teda ei huvita. Orav teeb vääksu – seda kuulab, vahel ka krapi krõbinat.”

25. detsember 1965. “Helid äratavad mõnevõrra tähelepanu, kuid ei köida.”

5. jaanuar 1966. “Täna õhtul, kui Jüri vaatas nääripuud, kukkus maha üks klaaskuul, mille laksust Jüri väga ehmatas, läks näost üleni punaseks ja hakkas valjult nutma.”

6. jaanuar 1966. “Täna käis Jüri emaga nõuandlas. Tulemused on: pikkus 67 cm, kaal 6,9 kg.”

24. aprill 1966. “Seisab ka iseseisvalt voodi äärest kahe käega kinni hoides.

Peitusemäng meeldib talle aina enam. Tõmbab ükskõik millise riide endale näole ja hüpleb. Kui hüütakse “Jüri, kus sa oled?”, siis kuulab rahulikult ja mõne aja järel tõmbab rätiku silme eest ning naeratab ilmsest heameelest.

On tunne, et Jüri hakkab reageerima, kui hüütakse ta nime.”

25. aprill 1966. “Jüri pikkus on 74 cm ja raskus 9,7 kg.”

15. mai 1966. “Pärast söötmist panin Jüri selili voodisse. Umbes 20 minuti pärast leidsin ta kõhuli mängimast.”

8. juuni 1966. “Jüri on õppinud küünarnukkidel edasi roomama.”

19. juuni 1966. “Täna hommikul tõusis Jüri iseseisvalt voodi ääre najale püsti.”

6. oktoober 1966. “29. septembril astus esimesed iseseisvad sammud, nüüd kõnnib iseseisvalt üle toa. Kõnelemiseni Jüri ei ole jõudnud – “apah-apah” ja “avvah-avvah”. Häälevarjundid on väga mitmekesised: kõige hellemast häälitsemisest kuni vihase kärkimiseni, kusjuures näomiimika on väga elav.

Mõningatele sõnadele reageerib: teeb kätega “patsu-patsu” või “aidah”. Saab aru sõnast “anna”. Mängib hästi“jalgpalli”, lööb ees olevat suurt palli jalaga küllalt osavalt.”

19. detsember 1966. “Jüri on füüsiliselt tugev poiss. Kõnnib ja jookseb, käime temaga väljas jalutamas – muidugi teda käest toetades või “kosmonaudi rakmeid” kasutades.


Jüri Jaansoni suunajad ema Elle­Mare ja vanaisa Aleksander Remmel 1957. aastal.

Istume Jüriga vahel pianiino ette. Algul ta lõi klahvile terve käega. Õpetasin ühe sõrmega klahvi vajutama, nüüd teeb seda ja kuulatab.

Jüri ei ole kõnelemises edusamme teinud; sõna “alla” kordab, kui tahab midagi kätte saada; näitab välja ja ütleb “õue”; kui heliseb telefon, hüüab “halloo!” sama intonatsiooniga, nagu teeme meie. Kõnest arusaamine on arenenud. Täidab käsku, kui öeldakse “Too pall!” või näidatakse mõnele esemele ja öeldakse “Too see vanaisale!””

10. veebruar 1967. “Jüriga käidi lastepolikliinikus. Kaal 14 kg, pikkus 87 cm. (Kaheaastase lapse normaalseks pikkuseks loetakse 85 cm.)

On iseloomulik, et Jüri vaikselt kuulab, kui talle laulda.”

Kuulmise kadumine

Nagu vanaisa päevikust aimub, tundub perele vahel, et Jüri ei kuule hästi. Kuulmine alaneb märgatavalt pärast seda, kui poiss saab kolmeaastaselt bronhiidiraviks streptomütsiini, tol ajal laialt kasutatavat antibiootikumi. Kuna suguvõsas pole kellelgi olnud kuulmisega muret, siis on raske uskuda kaasasündinud häiret.

Kui ema viib viieaastase Jüri arsti juurde, diagnoositakse juba tugev kuulmislangus. Seni on pruugitud sõna “keskmine”. Ometi ei hakka keegi poissi haletsema, nõudmistes ei tehta mingeid järeleandmisi.

Tohtrid imestavad siiani, et Jüri räägib nii hästi. Kõik tänu lugemisele. Väiksena luges ta poes viimast kui ühte plakatit, isegi evakuatsiooniplaane. Siis tulid raamatud, palju raamatuid. Prillid sai poiss varakult, kuid varsti muutus nägemine nii halvaks, et mõneks ajaks keelati lugemine üldse.

Jüri kehv kuulmine ei häiri suhtlemist vennaga vähimalgi määral. Nad tegutsevad koos, sarnaste mõttemallide järgi. Õigupoolest avastab Erki alles siis, kui Jüri hakkab Tartusse kooli minema, et venna kuulmisel on midagi viga. Jürile ostetakse tikutopsisuurune vaskvutlaris aparaat, millest läheb juhe kõrva. See on tülikas ja kasutu, jääb varsti üldse kõrvale. Järgmine on paras jurakas, ent pole esimesest suurt kasulikum. Vilistab, kuid Jüri ise vilet ei kuule.

Esimene enam-vähem korralik kuuldeaparaat jõuab 12-aastase Jürini Moskva kaudu Šveitsist. Kuue aasta pärast saabub juba selline, millega võib telefonis suhelda. Päris õige abivahendi saab Jüri esimest korda alles 1992. aastal, kui Saksa suursõudja Thomas Lange viib ta kokku kaheksapaadi olümpiavõitja, optiku-akustiku Ansgar Wesslingiga, kes vahendab suhteid Esseni firmaga Bagus. Viimasest saab koos Phonaki tehasega ka Jüri sponsor. Ta kuuleb esimest korda elus linnulaulu.