Paigad, kus olen avalikult nutnud

Tekst
Loe katkendit
Märgi loetuks
Kuidas lugeda raamatut pärast ostmist
Šrift:Väiksem АаSuurem Aa

Originaali tiitel:

Holly Bourne

The Places I’ve Cried in Public

Usborne Publishing 2019


Inglise keelest tõlkinud Jana Linnart

Toimetanud Katrin Naber

Kujundanud Liis Karu


Copyright © 2019 Holly Bourne

Tõlge eesti keelde © Jana Linnart ja Tänapäev, 2020

ISBN 978-9949-85-806-4

e-ISBN 9789949858453


Trükitud AS Pakett trükikojas

KAS NÄED SEDA TÜDRUKUT NUTMAS?

Teda ei ole alati lihtne märgata. Ta võib, pea norus, teeselda, et räägib telefoniga, ta võib varjata juustega oma plekilist nägu. Ta võib toetuda bussiakna vastu, muutudes klaasiks, et sa tema pisaraid ei näeks. Kuid on äraandlikke märke: juhuslik õhuahmimine, selg maha surutud nuuksatusest jõnksatamas, või siis pühib ta silmaaluseid, et püüda pisarad kinni ja määrida need seelikusse, enne kui need ta reedavad.

Tüdrukud nutavad pargipinkidel. Tüdrukud nutavad raudteejaamade ootesaalides. Nad nutavad klubide tantsupõrandatel. Tüdrukud nutavad bussipeatuses. Tüdrukud nutavad tunnis tagareas. Nad istuvad kell kaks öösel kõnniteel, kingad peos, ja nutavad. Tüdrukud nutavad kooli tualettruumis. Tüdrukud nutavad sildadel. Nad nutavad pidude ajal trepil.

See on ühe tüdruku lugu.

Mis ajab teda nutma?

Või on õigem küsida: kes?

PINK RAUDTEESILLA KÕRVAL

Kell on pool kaks öösel ja olen tagasi siin, kus see algas.

Jah, muidugi on külm. Kell on pool kaks öösel veebruari keskel ja ma ei ole korralikult riides. Tõmbasin lihtsalt mantli pidžaama peale ja jooksin toatuhvlites siia. Istun sellel pingil. Värisen oma mantli kasutu kunstkarusnaha all ägedalt ega tea, mida ma siin teen.

Saate aru, ma olin voodis, tegeledes oma tavalise mittemagamise ja mõtlemisega, mis, kurat, juhtus, mõeldes, et see kõik on minu süü, tõmmates end kerra ja lagunedes, ning siis, täna õhtul, täpsemalt pool tundi tagasi, sai kõik selgeks.

Ma pidin siia tulema.

Mu hingeõhk väljub väikeste kristalliseerunud udu pahvakutena, mis hõljuvad üle uinunud rööbaste. Siin põiktänaval on nii vaikne. Tundub, et kogu maailm magab. Välja arvatud mina ja mu murtud süda.

Olen kulutanud sinu peale juba nii palju pisaraid ning see ei aita mul sellest sugugi üle saada. Niisiis istun siin kibekülmas, lõug värisemas, ja üritan punkte omavahel ühendada.

See pink ei pruugi näha välja midagi erilist. Üks laud on puudu, pinki katab aastaid lageda taeva käes seismisest hallikas samblakord ning see on täis soditud roppusi. Kuid see mittemidagiütlev pink on tähtis, sest see on pink, kus ma esimest korda nutsin.

Mitte oma kõige esimest nuttu, vaid esimest, mida võin seostada sinuga. Meie looga. Kuigi sina ja mina oleme pigem kritseldus kui lugu.

Kui suudan pastaka segase joone lahti harutada, sammhaaval mööda kritseldust tagasi liikuda, võin sellest ehk viimaks sotti saada.

Siin on alguspunkt. Istun otse selle peal.

Tõmban mantli tugevamini ümber. Sulen silmad ja meenutan.



„Ära muretse,“ ütles ema, nähes mind maisihelbeid mitte söömas. „Kõik on uued.”

Ta saatis mulle naeratuse. Naeratuse, mis palus, et ma ei tekitaks temas selle kõige pärast süütunnet.

„Kõik tunnevad vähemalt kedagi, mina aga ei tunne sõna otseses mõttes mitte kedagi.“

„Küll sa lõpuks tundma õpid.“

Ma ei söönudki maisihelbeid lõpuni ja pidin apelsinitükid sõrmedega välja koukima, enne kui sain järelejäänud piima kraanikausist alla valada. „Ma loodan,“ ütlesin, enne kui läksin tagasi magamistuppa, mis ei tundunud veel raasugi minu oma. Ma ei olnud veel kõiki asju lahti pakkinud, mis ei aidanud sugugi kaasa. Kastid mu eluga olid toas laiali, oodates minupoolset tunnistamist, et nüüd on see mu elu ja teeksin nad lõpuks lahti. Olin võtnud välja vaid riided, grammofoni, vinüülplaadid ja, kõige tähtsama, oma kitarri.

Mul ei olnud aega seda mängida, kuid ma võtsin selle sellegipoolest kätte, lükkasin rihma üle õla ja kössitasin voodiotsal. Tõmbasin akordi ja tundsin end sedamaid rahulikumana. Laulsin vaikselt.

„Tule, Amelie, muidu jääme hiljaks!“ hüüdis ema koridorist. Ma ei suutnud ikka veel harjuda, et meil ei ole treppi.

Võtsin kitarri õlalt ja panin vastumeelselt käest. „Tulen.“


Istusin meie kuuma auto eesistmele, see oli nagu ebamugavasse embusse ronimine. Mu jalad määrisid nahkistme higiseks. Suvi hoidis küünte ja hammastega kinni, nähtavasti unustanud, et käes on september. Keerasime linnaparklast välja ja ma panin raadio käima.

Ema keeras selle vaiksemaks. „Oled kindel, et saad jalgsi koju mindud? Helista, kui ära eksid.“

„Ema, tänapäeval on olemas telefonid. Neil on nüüd kaardid sees ja puha.“

„Noh, sa võid ikkagi helistada.“

Sõitsime mööda tänavaid, mida ma ei tundnud, keerasime ümber nurkade, mida ma ei teadnud, sõitsime mööda õpilastest, kes olid mulle võõrad, kuid kes olid teel samasse kolledžisse, mis oli minu jaoks uus. Nad kõndisid salkades, mina aga vajusin autoistmel sügavamale. Jäime liikluses toppama, kui autod püüdsid parkimiskohti leida. Heitgaasid tungisid kliimaseadmest autosse, nii et see lehkas saaste järele.

„Ma pean su vist siin maha panema,“ ütles ema. „Kas sinuga on kõik kombes?“

Noogutasin, kuigi see ei olnud tõsi. See ei olnud ema süü, et see kõik juhtus. Tegelikult ei olnud see ka isa süü. See, et polnud kedagi süüdistada, et mind oli mu vanast elust välja kistud, tegi asja peaaegu veelgi hullemaks.

„Oota!“ Ema osutas käega ja keeras auto tühjale kohale. Avasin ukse, seades end valmis suureks tundmatuseks, kui ema kummardus minu poole ja pani mulle käe õlale. „Kas kõik on tõesti kombes?“ küsis ta kolmandat korda oma peene aktsendiga, mis ei olnud sestsaadik, kui me siia kolisime, enam aktsent. „Mul on kahju, Amelie. Ma tean, et sa ei tahtnud seda.“

Naeratasin ja noogutasin. „Kõik saab korda.“

Ta jättis mind kõnniteele tossupilve ja ma vaatasin, kuidas ta autode vahel minema tüüris. Ma ei teadnud päris täpselt, kuhu minna, seepärast järgnesin omavanustele, kes kõik ühes suunas kõndisid. Mu nahk kirvendas ja rinnale tekkis ärevuslööve. Suurepärane, täpselt see, mida mul oli vaja esimesel päeval uues kolledžis riigi võhivõõras osas – olla Laiguline Häbelik Tüdruk.

Seadsin sammu kahe teise tüdruku järele ning nööpisin palavusest hoolimata teksajaki kinni, et varjata punetust rinnal.

Nahk hakkas kihelema, kui kujutlesin ees ootavat võimalikku põrgut.

• Pean närviliselt seisma ja pilguga anuma, et inimesed tuleksid minuga rääkima.

• Ma ei tea, kuhu ma lähen või mida teen ning tunnen, kui närune ma olen kõige lihtsamates inimtegemistes.

• Oma häbelikkuse tõttu tõmban arvatavasti ligi mõned väärakad, kes mulle ei meeldi, sest nad on ainsad, kes minuga räägivad, ning seetõttu veedan kogu ülejäänud elu, olles kohusetundest nende sõber.

• Pabistan, kuhu lõunalauas istuda, ja maandun lõpuks üksi nurgas, vaadates, kuidas kõik teised on sõbralikud ja lõbusad, just säärased nagu mina tahaksin olla.

• Pean ennast tutvustama ja takerdun sõnadesse ja mu hääl muutub kähedaks ja lööve hullemaks ning kõik peavad mind väärakaks.

Tüdrukud minu ees lobisesid elavalt, katked nende vestlusest voogasid üle õla.

„Kas sa eksamitulemuste päeval Laurat nägid? Ta on hakanud täielikuks gootiks. Kas ta uus kallim teab, et talle meeldib Taylor Swift? Kas me peaksime talle rääkima?“ Nad kihistasid naerda ja mu kõhus keeras. Olin unustanud, kui õelad tüdrukud võivad olla. Sheffieldis oli mul olnud oma väike mull kenadest inimestest, keda ma armastasin ja usaldasin. Mul oli kulunud kuusteist aastat, et leida sõpru, kes mõistsid mind ja keda mina mõistsin. Ma ei suutnud uskuda, et pean uuesti otsast alustama.

Tüdrukud keerasid vasakule ja mina järgnesin neile, leides end silmitsi oma uue kolledžiga, mis oli uueks õppeaastaks värskelt üle värvitud. Eri ustest tulvasid sisse tudengitejoad ja kõik paistsid vähemalt kedagi tundvat. Nad kallistasid üksteist ja uurisid, kuidas suvi oli möödunud. Nad kõik naersid ja lobisesid liiga valjusti ja elevusega, eputasid uue päeva värske alguse puhul. See oli väike linn. Enim, mida nad võisid loota, oli suve jooksul pisut muutuda. Mina aga olin täiesti uus. Kogu linnakus polnud ainsatki tuttavat nägu, kelle otsa võinuksin oma liiga palavates beežides kauboisaabastes komistada. See võinuks ehk olla vabastav – võimalus otsast alata –, ainult et ma ei tahtnud otsast alata. Tahtsin olla jälle Sheffieldis koos Jessa ja Alfie’ga.

Alfie …

Siis hakkasin peaaegu nutma, päise päeva ajal, enne kui mu esimene päev oli jõudnud alatagi. Pisarad torkisid laugude alakülge ja mu sisemuses kohus kurbus. Ning kuna Alfie tundis mind, kuna ta tundis ja armastas mind nii väga ja tugevasti, tajus ta seda.

Mu telefon sumises täpselt õigel ajal.


Alfie: Mõtlen täna sinu peale. Ole lihtsalt sinu ise – lapiline häbelikkuselööve ja puha. Sa LEIAD sõpru. Pea meeles, ainult kaks aastat xx


Astusin kõrvale. Üle mu näo vilksas naeratus, kuigi see oli maguskibe.


Amelie: KUIDAS SA TEADSID, ET LÖÖVE LÕI VÄLJA? X


Kell helises teravalt. Heitsin pilgu telefonikellale: 8.55 ja mul oli vaid viis minutit, et üritada leida üles ruum D24 ning kohtuda oma uue grupiga. Sorisin kotis, et leida kolledži kaarti. Paber värises mu peos, kuid ma leidsin otse enda ees üles söökla ning tundus, et D24 oli meediablokis sellest paremal.

 

Nii, mõtlesin. Polnudki nii hull. Sa saad hakkama.

Telefon sumises uuesti.


Alfie: Ma igatsen selle lööbe järele. Sul läheb täna hiilgavalt xx


Sulgesin silmad. Seistes seal, päike silmalauge soojendamas ja viimased hilinejad minust mööda ruttamas, võisin manada silme ette viimse kui joone Alfie näos. Sünnimärk vasaku silma juures, viimne kui tutt ta sõnakuulmatutes juustes. Kirjutasin instinktiivselt vastuse.


Amelie: Ma armastan sind


Silmitsesin ekraani, vaadates kursori vilkumist „d“ kõrval. Mind läbistas uus tundetulv ja ma kustutasin kirjutatu. Vaatasin, kuidas ekraan kustutab tõe, kuidas see kaob, üks täht korraga. Kell helises uuesti. Nüüd olin oma põrguliku elu esimesse päeva hiljaks jäänud.


Amelie: Ma igatsen sinu järele


Selle sõnumi saatsin ära. See ei olnud vale, kuid see ei olnud kogu tõde .



Raputan pead. Praegu, siin, sellel külmal pingil, kui kell on peaaegu kolm öösel. Ma peaaegu lõõtsutan. Mul on nii külm, et ma ei kujuta ette, et võiksin veel kunagi sooja saada. Too soe päev, üldse mitte nii väga ammu, ei oleks saanud tunduda kaugemal sellest külmast nõiatunnist, kus kõik teised magasid.

Mis oleks juhtunud, kui oleksin saatnud tolle esimese sõnumi?

See on üks neist suurtest mis-oleks-kui’dest, mille üle ma aina juurdlen. Mis oleks, kui oleksin Alfie’le öelnud, et armastan teda? Mis oleks, kui ma ei oleks seda tõde ära kustutanud? Mis oleks, kui oleksin järginud oma sisetunnet, mis kirjutas sõnad „Ma armastan sind“ – kuigi meil oli too tobe kokkulepe? Kui oleksin saatnud selle esimese sõnumi, kas see oleks peatanud selle, mis tuli hiljem?

Ma ei saa seda kunagi teada.

Sest ma ei öelnud Alfie’le, et armastan teda. Ütlesin vaid, et igatsen ta järele. Vajutasin saatmisnupule ja vaatasin, kuidas ühest linnukesest sai kaks. Siis panin telefoni tagasi kotti ja jooksin meediablokki.


Kui olete arglik, siis uskuge mind, kui ütlen, et ei ole midagi hullemat kui hiljaks jäädes mõnda ruumi astuda. Avasin D24 ukse paanikas ja higise hunnikuna ja kõik pöördusid ringi nagu surikaadid. Sikutasin oma teksajakki, sest lööve lõi õitsema üle kogu kena.

„Vabandust, et ma hilinesin,“ kogelesin oma uuele õpetajale.

„Ära muretse. Sa ei ole isegi viimane. Paljud eksivad esimesel päeval ära.“ Mees osutas tühjale toolile ringis. Vajusin sellele, vältides silmsidet inimestega, kes istusid minu vastas. „Nagu ma ütlesin,“ jätkas õpetaja, „on minu nimi Alistair ja ma olen järgmised kaks aastat teie klassijuhataja.“ Ta tundus noor, tal olid punased juuksed ja roosa särk. „Teil on vedanud, ma olen üsna äge.“

Ring naeris häbelikult ja ma tõstsin pilgu, et teisi silmitseda. Ma lihtsalt TEADSIN, et nad kõik on veetnud terve igaviku, valides tänaseks päevaks see-olen-mina riietust, ruum lausa lehkas punnitamisest. Ühel minu vastas istuval poisil oli rinna peal poliitiline loosung ning tal oli käes nahkmärkmik, et me teaksime, et ta Hoolib Maailmast ja Kirjutab Sellesse Erilisse Märkmikku Asju. Tema kõrval istuval tüdrukul olid juuksed värskelt roosaks värvitud, tal olid keena kaela ümber suured kõrvaklapid ja teksakleit kollaste sukkpükste peal. Mitte et mul olnuks õigust kedagi kritiseerida. Ma ise olin piinelnud, millist vanaema kleiti täpselt selga panna ning ma ei suutnud tulla toime tõsiasjaga, et minu tavalise kampsuni jaoks oli liiga soe. „Sa läheksid oma lohmaka kampsuniga isegi sõtta,“ oli Alfie kunagi öelnud, enne kui mu kampsuni ära võttis ja silmitses mu õlgu, nagu oleks need parim õlapaar kogu kuradima maailmas. Minu stiil on sisuliselt selline, et kui keegi vanainimene on hiljuti mõnes kleidis surnud, siis on see just see, mida ma kanda tahan. Mul ei ole isegi ühtki teksapaari.

Uks löödi lahti ja lävele ilmus punaste juuste ja täiusliku tukaga tüdruk. „Kas see on D24?” küsis ta ega paistnud märkavatki, kuidas kõigi pead tema poole pöördusid.

„Seda see on,“ kinnitas Alistair. „Võta istet, võta istet.“

Tüdruk astus kiirustamata lähemale ja naeratas, enne kui minu kõrvale istus.

„Tere,“ sosistas ta mulle lihtsalt. „Mina olen Hannah.”

Tundsin, kuidas sõnad kurku kinni jäävad, kuid suutsin siiski vastu tervitada.

Alistair lasi meil viis minutit viimaseid hilinejaid oodata, kuid rohkem ei tulnud kedagi. Siis tervitas ta meid kolledžisse saabumise puhul ja asus seletama, kui palju see erineb meie keskkoolidest. Me võime kanda oma riideid. Meid ei jäeta pärast tunde. Me ei pea isegi tunnis käima, kuid meid visatakse välja, kui meie osavõtt jääb alla kaheksakümne protsendi. Täna on kõik tunnid sissejuhatavad, õige tunniplaan algab järgmisel päeval.

„Kõik on jagatud rühmadesse oma põhiainete järgi ning teie siin spetsialiseerute kõik ühel või teisel moel esinemiskunstidele,“ selgitas ta. „Mina olen esinemiskunstide osakonna juht ja seepärast olengi teie rühmajuhendaja.“ Siis hüppas ta ootamatult lauale ning hakkas kankaani tantsima ja sirutas käed laiali, me kõik naersime ja vaatasime üksteisele uskumatult otsa. „Seepärast ootan, et te kõik osaleksite selle semestri talendivõistlusel,“ laulis ta nagu vanamoeline armastuslaulik. Alistair tegi tiiru, hüppas laualt alla ja maandus hallile vaibale. „Nii, õpime nüüd üksteist tundma.“


Järgnenud tund oli täielik põrgu. Tegelikult, teate mis? Mulle tundub, et see oli veel hästi öeldud. Alistair lasi meil kõigil püsti tõusta ja laulda kolm fakti enda kohta. Nihelesin toolil, lööve levis ja ajas kõhu kihelema, kuid keegi teine ei paistnud olevat niisama kohmetunud. Esinemiskunstide õpilased ei ole ilmselt loomult introverdid – ma olen ainus laulja, keda olen kohanud, kellel on avalikkuse ees nii suur ärevus.

„Mina olen Darla,“ laulis roosade juustega tüdruk. „Mulle meeldib kirjutada laule, pildistada päikeseloojanguid ja elada, nagu oleks iga päev viimane.“

„Tere, Darla,“ olime sunnitud vastu laulma.

Kui aus olla, siis nahkmärkmikupoiss ei paistnud just õnnelik. „Mina olen George,“ sõnas ta tusaselt. „Mulle meeldivad raamatud ja jalgpall ja poliitika ning mulle tundub, et ma olen vist vales rühmas, sest ma ei õpi ühtki esinemiskunsti.“

Alistair pahvatas naerma. „Oh ei, George,“ laulis ta dramaatiliselt, nagu oleksime astunud äkki muusikali. „Sa võid olla vabalt vales ruumis. Las ma kontrollin!“ Ta tegi uue tiiru ja võttis kirjutusaluse. „Ei, sinu nime siin ei ole,“ laulis ta edasi. „Mul on väga kahju, aga sa ei kuulu siiiiia!“

„Kurat,“ pomises George.

Alistair tantsiskles lähemale ja heitis pilgu George’i tutvumislehele. „Sa oled B24-s, mitte D24-s,“ laulis ta.

„Kuradi kurat.“

„Palun ära vannu minu klassiruuuuumis …“

George võttis oma asjad, nahast märkmik endiselt vastu rinda surutud.

„Laulame ta välja,“ tegi Alistair ettepaneku ja alustas siis täiest kõrist laulu „So Long, Farewell” filmist „Helisev muusika“. Kõik lõid kaasa, nagu oleks see täiesti igapäevane. Välja arvatud Hannah, kes pööritas minu poole silmi ja tegi käega, nagu laseks endale kuuli pähe.

Kui tuli tema kord, tõusis ta püsti ja ütles: „Minu põhiaine on draama, mitte muusika. Ma ei laula.“

„Nagu soovid.“

„Mina olen Hannah.” Ta hääl nõudis vaiksel enesekindlal moel kuulamist. „Mulle meeldib draama, aga ma vihkan muusikale ja see, see …“ Ta peatus, et suuremat muljet avaldada. „See on minu ettekujutus maapealsest põrgust.“

Kõik ahhetasid, kuid Alistair ei lasknud end kriitikast vähimalgi määral häirida. „Ma ei suuda uskuda, et kellelegi minu rühmas ei meeldi muusikalid,“ pomises ta. „Siin peab olema mingi viga.“

Hannah kehitas õlgu ja võttis uuesti istet. Oli minu kord. Kõik pöördusid minu poole, mu kõht tõmbus krampi ja kopsud vajusid sisse.

Kujutle, et see on esinemine, kujutle, et see on esinemine, korrutasin end püsti ajades. Kuidas ma peaksin laulma, kui ma ei saa hingata? Olgu, kujutle, et see on esinemine. Nendega oled sa ju piisavalt palju kuidagiviisi hakkama saanud. Hinga… hinga…

„Minu nimi on Amelie.” Mu hääl vankus, kuid lauldes ma kogusin ennast. „Kolisin siia äsja Sheffieldist. Ja mulle meeldib kirjutada laule ja laulda ja mängida kitarri.“

Nagu alati esinedes, ei tulnud ka seekord maailmalõppu. Inimesed naeratasid ebamääraselt ega paistnud eriti huvituvat.

Alistair naeratas, kui ma istet võtsin. „Sul on kaunis lauluhääl, Amelie,“ märkis ta. Kõik pöördusid uuesti minu poole ja minust sai sisuliselt häbelikkuselööve. Ma vihkasin teda hetkeks – selle eest, et ta oli mind välja valinud ja mind tähelepanu keskpunktiks teinud, kuigi see oli kena kompliment. Vajusin toolile ja peitsin end juuste taha, kuni harjutus lõppes.

Avaliku alanduse olümpial ei läinud asjad paremaks. Alistair andis meile „naljakad“ jäämurdmisülesanded. Üks neist oli mäng, mille nimi oli „Kuum kartul“, kus pidime andma ringis edasi „energiapalli“, kasutades mitmesuguseid naeruväärseid hääli ja tegevusi. Mina jätsin kogu aeg vahele ja lihtsalt andsin „energiat“ ühelt poolt teisele. Ka Hannah jättis kogu aeg vahele ja pomises endamisi. „See on jube ja ma tahan surra.“ Naeratasin talle laialt, püüdes näidata, et me oleme ÜHESUGUSED ja meist võiksid saada SÕBRAD. Siis anti meile bingokaardid sääraste teemadega nagu „Lemmikvärv on roosa“ ja „Armastab joosta“ ning me pidime leidma inimesi, kelle kohta need sobiksid. Kaalusin peaaegu sealsamas kolledžist lahkumist ja vanematele ütlemist, et see ei ole minu jaoks. Kuid bingoruut ütles „Tuleb mujalt“ ning kõik kogunesid otsemaid minu ümber ja ma ei pidanud kellegi juurde minema ega ütlema midagi muud kui palju kordi „Jah, Sheffieldist“. Kui kõik olid minu taha linnukese teinud, hakkasid nad üksteisega lobisema, nagu oleks see lihtsaim asi maailmas. Mina seisin servas ja pigistasin bingokaarti käes, kaenlaalused higised, igatsedes oma vana elu ja vanade sõprade järele. Siis kuulsin selja taga Hannah’ häält.

„Kas sa võiksid minu heaks teeselda, et sulle meeldib roosa?“ küsis ta.

Pöörasin ümber ja naeratasin talle tobedalt. „See on alati olnud mu lemmikvärv.“

„Suurepärane. Vau. Milline kokkusattumus.“ Ta märkis selle oma lehel ära. „Ja on sul lemmiklooma?“

Noogutasin. „Jah. Ükssarvik.“

„Minul ka!“ Meie naeratused muutusid laiemaks ja ma kirjutasin sellesse ruutu tema nime. „Hannah, jah?“ küsisin.

„Jah. Ja kui tahad, võin teeselda, et olen mõne luu murdnud.“

„Hiilgav. Millise?“

„Kõik.“ Hannah kehitas õlgu. „Hüppasin protestina jäämurdmismängu vastu liftišahtist alla. Murdsin kõik luud. Ma olen teaduse ime.“

Naersime mõlemad ja jätkasime.

„Kas sul on lokkis juuksed?“ küsisin.

„Kui ma neid keeran. Jah, on küll.“

„Kas sa oled vasakukäeline?“

„Vahel sirutan vasaku käe välja, et näha, kas tuleb L-täht1, sest ma ajan vasaku ja parema segi. Kas see läheb arvesse?“

„Päris kindlasti.“

„Nii, nüüd on minu kord maha kriipsutada. Kas sa oled kunagi välismaal käinud?“

„Ma elasin Sheffieldis,“ vastasin.

„Täiega välismaa.“

Darla katkestas meid, röögatades „BINGO!” Me kõik plaksutasime talle ja ta pidas tõelise Oscari tänukõne.

Seejärel rääkis Alistair meile linnakust ja tunniplaanist ning ütles, et võime alati, kui vaja, tema juurde tulla. Hoolimata ekstravertsusest ta päris meeldis mulle. Klassijuhatajatund ei tule kindlasti kunagi igav. Alistair saatis meid minema ja kõik valgusid uksest välja, lobisedes, nagu oleksid juba sõbrad.

Kohmitsesin oma kotiga, kulutades pisut liiga palju aega, et märkmikku sellesse toppida. Hannah mässas enda omaga ja ma lootsin, et ajame ehk veel juttu. Hannah tõmbas kotiluku kinni ja kergitas minu poole kulmu. „Noh, jäime ellu. Kas sa tunned end sissejuhatatuna?“

„Mul on tunne, et vajan vist kogu ülejäänud elu teraapiat.“

Hannah naeris. „Mis sul järgmiseks on?“ Astusime koos meediablokist välja päikese kätte. Sajad tudengid kiirustasid A-st B-ni, peatudes, et vaadata kaarti ja saada selgust, kus täpselt B asub.

„Inglise keel,“ vastasin.

Hannah lükkas peegelklaasidega prillid ninale. „Oh ei, mul on kirjandus. Muidu võiksime olla samas tunnis. Aga me läheme samasse blokki. Kas sul on kaart?“

Jalutasin koos Hannah’ga järgmisse tundi. Ta rääkis, et oli otsustanud tulla kolledžisse, mitte oma keskkooli edasi jääda. „See oli kristlik kool ja kuuenda klassi tüdrukutel ei lubatud isegi suvel varrukateta toppe kanda. Ma ei jää säärasesse paika.“ Ta oli üks vaid viiest õpilasest, kes ei jäänud kooli edasi. Peatusime minu klassi juures ja ma kontrollisin, kas olen ikka õiges kohas. „Osa meist saab tegelikult kokku, et kohvi juua,“ sõnas Hannah seljakoti õlarihma kohendades. „Linnas on üks koht, mille nimi on BoJangles. Kui tahad, võiksid samuti tulla? Lõuna ajal?“

 

Oleksin võinud teda kallistada. Sest kui asi sõltunuks minust, ei oleks ma kunagi maininud, et võiksime veel kokku saada, kuigi ihkasin seda meeleheitlikult. Poetasin jah ja küsisin, kus BoJangles asub.

Ta näitas seda mulle oma telefonil. „Nii nunnu, et sa meie tillukest linnakest ei tunne,“ ütles ta. „Ära muretse, selle käppasaamine võtab umbes viis minutit. Olgu,“ ta võttis päikeseprillid eest ja viipas mulle, „lõuna ajal näeme.“

„Nägemiseni!“ hüüdsin talle järele ja vaatasin, kuidas ta punased juuksed koridorides ekslevate uute õpilaste kaosesse sulasid. „Tänan,“ ütlesin vaikselt, peaaegu iseendale.



On nii külm, ma pean varsti ära minema. Õhuke jääkiht hiilib mu tagumikule lähemale. Lasen pea norgu, tõmban jalad üles ja surun põlved vastu silmi.

Hannah ei ole enam mu sõber.

Mul ei olegi õieti enam sõpru.


Ülejäänud osa tollest esimesest päevast läks nii hästi kui minna sai. Suutsin kõik klassiruumid üles leida. Kohtusin oma õpetajatega. Nad rääkisid, kui palju raskemad on A-tasemed võrreldes keskkooli lõpueksamitega. Minu muusikaõpetaja proua Clarke tundus lahe ja tema oli kõige tähtsam. Läksin BoJanglesisse ja istusin vaikselt, kui Hannah tutvustas mind Jacki ja Liviga. Rääkisime sellest, kuidas põhi erineb lõunast.

„Nii et teie ütlete „bAth“, meie aga „bARth“.”

„Kaste? Praekartulitega? See on kõige jälgim asi, mida ma olen kuulnud.“

„Kus täpselt Sheffield asub? Ah soo. Ja mis on Midlands? Mina arvasin, et Sheffield asub üleval põhjas?”

„Sa mängid kitarri?“ küsisid nad, kui olime ammendanud kõik sõnad, mida ma teisiti ütlesin. „Ja kirjutad ise laule? Äge.“

Üldiselt oli kõik okei, niivõrd kui esimesed päevad üldse olla saavad. Nad kõik tundsid üksteist paremini kui mind, kuid nad olid läinud kolledžisse, et kohtuda uute inimestega ja mina olin uus. Oli selge, et Hannah juhib seda väikest kristlikust koolist ülejooksikute salka ning oli selge, et Jackile meeldib Hannah. Jack silmitses teda jumaldavalt, kui Hannah kirjeldas, kui nõme oli näitekunsti õpetus tema vanas koolis. „Miks sa üldse nii kaugele kolisid?“ küsis Hannah, kontrollides käsipeeglist oma täiuslikku tukka.

„Mu isa koondati. Ta ei leidnud põhjas uut tööd.“

Hannah pani peegli ära ja silmitses mind siira osavõtuga. „Oh, see on küll jama.“ Ülejäänud laudkond häälitses üle kohvivahu kaastundlikult.

„Pole hullu,“ valetasin. „Mu ema kasvas siinkandis üles, nii et ma olen ennegi lõunas käinud.“

„Lihtsalt juhuks, kui sa ei tea,“ ütles Hannah, „siis meie siin ei pane krõbekartulile lihakastet, vaid ketšupit.“

„Pagan.“

Ja me naeratasime, nagu naeratavad uued sõbrad.



Muidugi ei olnud ma veel sind kohanud. See oli veel Enne Sind. Kuid ehk ma tajusin su olemasolu – juba sel esimesel päeval –, kõndides päikesepaistes kodu poole, mis ei olnud veel kodu.

Teadsin vaid, et tundsin end uue korteri poole jalutades päris hästi. Telefon juhatas mind otse mööda seda põiktänavat, mööda inimeste tagaaedadest.



Mul oli kaks tundi aega mängida kitarri, enne kui mu vanemad tagasi jõuavad, ning läbi päikeselaikude kõndides triivisid mu peas uued laulusõnad. Põiktänav keeras vasakule ja jõudis logu raudteesilla juurde. Mu telefon käskis mul sellest üle minna ja ma tegingi nii, peatudes silla keskel, et vaadata, kuidas rööpapaarid kauguses kolmnurgaks haihtuvad. Mu aju muutus vaikseks ja mu alateadvuses hakkasid liikuma sõnad.


Silmapiir kahel pool … su armastus sügaval minus … tahan tagasi, kuid elul on teised plaanid …


Teadsin otsemaid, et sellest tuleb midagi. Laulu algus. Kribasin read telefoni, et need üles tähendada, enne kui nad jälle haihtuvad. Olin just kirjutamise lõpetanud, kui telefon mu peos vibreerima hakkas.

Mu süda jõnksatas, kui telefoni kõrva juurde tõstsin.

„Halloo?“ ütlesin, kuigi iga laulev ja nukker osa minust teadis, kes see on.

„Ammy! Kuidas läks?”

Alfie hääl oli turvalisuse hääl. Lohutuse ja kodu hääl. Ja ometi kõlas see sellel sillal nii kaugel olevana.

Püüdsin jõnksatustele kõhus mitte tähelepanu pöörata. „Tegelikult läks päris hästi. Ma sain tuttavaks ühe draamaharu tüdruku Hannah’ga, kes oli väga sõbralik ja lahe. Segutehnika on kolledžis hea.“

Alfie naeris ja ma kujutlesin teda seda tegemas – üks käsi lõua juures, üks silm pisut rohkem pilukil kui teine. „Noh, see on oluline,“ sõnas ta. „Ja mul on hea meel, et mitte kõik Lõuna-Inglismaa haldjad ei ole liiga jubedad.“

Telefon õla ja kõrva vahele surutud, kõndisin selle pingi poole silla teises otsas ja istusin täpselt samale kohale, kus istun praegu.

„Ma ei usu, et leiaksin sõpru, kui nimetaksin kõiki Lõuna-Inglismaa haldjateks.“

Ta naeris uuesti. „Tõsi! Aga sa võid seda kogu aeg salaja mõelda. Tegelikult ei lase me sind tagasi Yorkshire’sse, kui sa seda ei tee.“

„Te peate mind tagasi Yorkshire’sse laskma!”

Naer taustal, kähmluse müra, Alfie karjus „HEI!“ ja siis mürises mu kõrvus Jessa hääl. „AMELIE, ME IGATSEME SINU JÄRELEEEEE, TULE TAGASI PÕHJA, VANA PUTS.”

Naeratus venitas mu suu kõrvuni. „Mina igatsen ka teie järele.“

„Kool oli täna ilma sinuta NII pentsik. Ma isegi mõtlesin panna kampsuni ümber õhupalli ja teha nägu, et see oled sina.“

„Mul ei olegi praegu kampsunit seljas,“ ütlesin. „Siin on liiga palav.“

„OH ISSAND, KUULSITE!“ karjus ta telefonist eemale. „TA ÜTLEB, ET SEAL ON NII PALAV, ET TA EI KANNA ISEGI KAMPSUNIT.“

Telefonist kostsid mu vanade sõprade uskumatud häälitsused. „Saada foto, muidu ma ei usu!“ hüüdis Kimmy. Sellele järgnesid jälle naer ja lärm ning äkki tõmbusin köötsakile ja surusin käed kõhule.

„Anna telefon tagasi, Jessa. Jessa?” kuulsin Alfie’t kauplemas. „Ma annan sulle ühe kartuli. Olgu, kolm. See on rohkem kui kolm! Olgu … oota … Vabandust, Ammy, oled sa veel seal?“

„Olen.“

„Oota. Ma lasen neil ees kõndida, et saaksime korralikult rääkida.“

Kuulsin Alfie samme kruusal. „Kus te üldse olete?“ küsisin, püüdes hoida häält piiksumast.

„Botaanikaaias – kõik on nagu vanasti.“ Võisin neid ette kujutada. Teadsin täpselt, kust nad olid ostnud krõbekartuleid ja seda, millisel pingil nad olid istunud.“

„Mis sul kartuli kõrval on?“ Aga ma teadsin juba vastust.

„Kaste, juust ja majonees – salakomponent!“

„Majonees on see, mis muudab selle täiesti valeks.“

„Ma olen oma ajast eest, Ammy, sa ju tead seda …“ Järgnes paus. „Ma igatsen sinu järele,“ sõnas ta viimaks. „Täna oli imelik ja õudne.“

„Neelatasin ja pilgutasin taevasse vaadates silmi. „Kaks aastat möödub kiiresti.“

„Seda me endale ütleme jah.“ Veel üks paus. „Kas sinuga on kõik kombes? Ma mõtlesin sinu peale – saatsin sulle rõõmsaid mõtteid. Kas sa said need kätte?“

Üks pisar pääses silmist. Algus. Püüdsin selle sõrmeotsale ja nipsasin minema. „Sain küll. Tänan.“

Ohkasime mõlemad, ütlemata seda välja. Olime kõik ära öelnud, enne kui ma lahkusin. „Kuidas su esimene A-taseme keemiatund läks?“ Püüdsin tüürida jutuajamist kergematele teemadele. „Kas teil lubati kasutada Bunseni põletit?“

„Kui palju kordi ma olen sulle öelnud, et keemia on enamat kui Bunseni põletid?“

„Need on ainus põhjus, miks sulle loodusteadused meeldivad, sa võiksid lõpetada endale valetamise.“

Alfie naeris, kuid see oli nukker naer. Kuulsin Kimmyt ja Jessat kusagil tema lähedal vaidlemas. „Ma parem lähen,“ ütles ta, „nad söövad kõik mu kartulid ära.“

Ma ei tahtnud, et see telefonikõne lõpeks. Ma ei tahtnud tema häält kaotada. Kuid me olime leppinud kokku, et läheme edasi, olime leppinud kokku, et leppime selle näruse olukorraga säärasena nagu see on. Olime leppinud kokku panna end ootele.

„See on vaid kaks aastat,“ oli Alfie öelnud ja hoidnud mu nägu oma käte vahel tol õhtul enne mu ärasõitu, kogu mu elu kuusteist aastat pappkastidesse pakitud. „Siis oleme mõlemad Manchesteris ja saame jälle koos olla.”

„Aga kui sa ei suuda mind nii kaua oodata?”

„Sa ju tead, et ma suudan.“

„Ma ei taha, et sa tunneksid end seotuna ja hakkaksid vimma pidama,“ ütlesin nuttes, teadmata, kas ma seda tegelikult mõtlesin.

„Ma ei hakka. Ja sina ei hakka ka. Mäletad, me leppisime kokku? Meil on vabadus teha ükskõik kellega ükskõik mida, armumine välja arvatud.“

„Mul on täiesti võimatu armuda kellessegi, kes ei ole sina.“

Mõtlesin seda tollal täiesti kindlalt.

Olime suudelnud ja nutnud ja seksinud alles kaheksandat korda ning see oli kibemagus ja kohmakas ja pisut tatine, kuid ikkagi kaunis. Pärast olime kogu öö üleval ja sosistasime, kui vaimustav saab olema Manchester.

„Olgu,“ ütlesin vaid kaks nädalat hiljem, tundes, kuidas iga sentimeeter meid lahutavast vahemaast on kui noahoop mu kõhtu. „Aitäh, et helistasid. Mul on tõesti hea meel.“ Veel üks pisar kukkus mu kleidile, enne kui jõudsin selle kinni püüda.

„Mul on nii hea meel, et su esimene päev kenasti läks.“

„Minul ka … suur tänu veel kord.“

Ta lõpetas kõne ning ma silmitsesin väga pikka aega oma telefoni, tundes, kuidas kurvastus mind üleni enda alla matab. Telefon rappus mu värisevates kätes ja üks pisar kukkus ekraanile. Muud ei olnudki vaja, visuaalne kinnitus mu kurbusest. Sellel pingil, sellelsamal pingil, kõik need kuud tagasi – kui päike paistis ja ma ei olnud veel sinuga kohtunud – lasin pea sülle vajuda ja nutsin. Ükskõik kes võinuks mööda kõndida ja mind näha. Valu oli liiga terav, et oleksin sellest hoolinud. Mu selg vappus ning kleidile kukkusid soolakad pisarad ja tatilärakad.

1Ingl k left – vasak (toim)