Paigad, kus olen avalikult nutnud

Tekst
Loe katkendit
Märgi loetuks
Kuidas lugeda raamatut pärast ostmist
Šrift:Väiksem АаSuurem Aa

Hammustasin huulde. „Kui suudlus tundub sulle pentsik, siis on täiesti võimalik, et see tundub ka talle pentsik. Siis võite lihtsalt naerda ja öelda, et see oli pentsik, ning te saate sellest üle.“

Hannah’ silmad tõmbusid pilukile. „Kuidas sa sellest nii palju tead?“

Nüüd oli minu kord ohata. „Ma olen selle läbi teinud,“ tunnistasin. „Oli üks poiss. Sheffieldis. Ta oli mu parim sõber ja siis saime me kokku.“ Hannah’ silmad läksid pärani. „Ja siis …“ Ma neelatasin. „Ja siis kolisin ma siia ja me otsustasime, et on kõige parem asi sinnapaika jätta.“

Hannah kummardus, võttis mu käe ja pigistas seda. „Pask. Mul on kahju, Amelie. Ma sain aru, et sul oli niigi raske ära kolida. Ma ei teadnud, et pidid ka oma kallima maha jätma.“

Kõik mu tunded Alfie vastu tulvasid minust üle, tekitades tahtmise nutta. Pigistasin Hannah’ kätt vastu. „Meil on plaan,“ ütlesin. Äkki tahtsin ma rääkida, kellelegi kõik ära jutustada. Valust, mida olin kandnud, ainult enda ja tema vahel, saamata talle sellest rääkida. „Me mõlemad üritame minna Manchesteri. Seal on minu jaoks hea muusikakursus ja tema jaoks hea keemiakursus. Nii et meil on vaja vaid kaks aastat lahus olla, muidu rikume kaugsuhtega kõik ära. Kuid asi ei ole nii nagu me kavatseksime kellessegi teise armuda. Nii et ma pean lihtsalt vastu pidama …“ Mu hääl katkes ja ma mõtlesin, kuidas pagan Reese sellesse kõigesse sobitub ja mis tunde tema naeratus minus täna hommikul tekitas. „Noh, ma vähemalt arvasin, et plaan on säärane,“ lisasin. „Ma ei ole temast terve igaviku midagi kuulnud. Ta on arvatavasti juba edasi liikunud. Võib-olla me lihtsalt petsime ennast.“

„Mul on nii kahju, Amelie,” ütles Hannah tõelise osavõtuga. „Ma ei kujuta ettegi, kui raske sul on olnud.“

„Ära räägi nii või ma hakkan jälle nutma. Ja ma alles toibun alandusest, et tegin seda terve kolledži ees.“

„Ära selle pärast muretse. Seda ei mäleta enam keegi peale sinu enda.“ Hannah pöördus väljas kallavat vihma vaatama ja ta nägu oli uuesti tõsine, kui ta edasi rääkis. „Kas see oli seda väärt? Ma mõtlen Alfie’ga? Kui te ei oleks kokku saanud, oleks sul olnud ehk lihtsam siia kolida?“

Teadsin, et ta küsib seda peamiselt seetõttu, et Jacki suhtes otsusele jõuda, kuid sellegipoolest tungis küsimus sügavale minusse. Ma ei vastanud peaaegu terve minuti ja silmitsesin joogist kerkivat auru. Kas ükskõik milline murtud süda on kunagi seda väärt?

„Muidugi oli see seda väärt,“ sain viimaks suust. Meenutasin hämmastavaid hetki Alfie’ga, rõõmu arusaamast, et tunneme samamoodi, arglikke esimesi suudlusi, mis tundusid nii turvalised ja õiged, seda, et mul oli parim sõber, kes oli alati minu poolt ja kellesse ma samas armusin. „Aga nüüd teeb see haiget. Kuid teid Jackiga ei oota kahesajamiiline vahemaa.“

Hannah noogutas. „Tõsi. Kuigi me läheme mõlemad kahe aasta pärast ülikooli …“

Naeratasin. „Nii et sa mõtled juba logistikale. Ta MEELDIB sulle.“

Hannah’ punastamine kinnitas seda.

„Lihtsalt suudle teda,“ soovitasin. „Vaata, mis edasi saab.“

„Olgu, teen seda.“ Hannah pani otsustavalt tassi käest ja ma teadsin, et ta võtab selle ette. Ma ei tundnud teda veel kuigi kaua, kuid teadsin, et Hannah on seda sorti inimene, kes teeb alati seda, mida on otsustanud. Rõõmustasin tema pärast, kuid olin samas enda pärast kurb. Hannah ja Jack olid sisuliselt mu ainsad uued sõbrad ja nüüd aitasin neilgi paari minna. Eriti kui Liv oli leidnud endale uued sõbrad ja istus nüüd kogu aeg pimikus, ilmutades fotosid oma nabarõngast.

Hannah vahetas teemat. „Mis siis sinu ja Erakordse Türapea Reese Daviese vahel toimub?” küsis ta ja ma oleksin kohvilonksu peaaegu hingekurku tõmmanud.

„Kuidas?”

„Käivad jutud, et sa läksid reede õhtul koos temaga ära. Ja klassijuhataja tunnis vahtis ta kogu aeg sind.“

„Kuidas?“ kordasin, et aega võita

„Ametlik lugu,“ Hannah kummardus üle laua, huuled kõverdumas halvakspanust, mida ta isegi ei üritanud varjata, „on see, et samal hetkel, kui sa lavale läksid, rääkis Reese kõigile, et sa oled vapustav ja et ta peab sinuga tuttavaks saama. Siis nägi keegi, kuidas te kolledžist koos lahkusite ja tema tassis sinu kitarri. Palun ütle, et midagi ei juhtunud! Ta ei ole kena inimene, Amelie.”

Vangutasin pead ja üritasin seedida hiigeltomu uudiseid, mis olid äsja mu makku vajunud. Kas Reese tõesti ütles seda. See pani mu sisemuse keerama. „Mis tal siis viga on?“

„Ta on nii ennast täis! Ta on kindel, et tema bändist saab Järgmine Suur Asi. Ja tal on olnud kuhjaga kallimaid ning tundub, et ta ei kohtle neid hästi. Pärast nimetab ta neid alati „psühhodeks“.“

„Tõesti?“

„Tõsiselt. Vaata ette. Ma tean, et ta on kena ja puha, aga no tõesti, see naeruväärne kaabu ütleb kõik, mida sul on vaja teada.“

„See kaabu päris meeldib mulle.“

„Oh issand, lõpeta. Palun, Amelie. Tahtsin sinuga suhelda, sest mõtlesin, et sul on aru peas.“

„Ma ütlesin ju ainult, et ta kaabu meeldib mulle. Ja midagi ei juhtunud. Ta ainult saatis mind koju. Mul on Alfie, kelle peale mõelda …“

„Tubli tüdruk. Nii, kuidas ma siis Jacki suudlen?”

Naersime, kuni joogid olid joodud ning oli aeg tagasi kooli minna. Tagasiteel kolledžisse kallas veelgi hullemini ja me kiljusime, kui vesi imbus läbi meie sukkpükste ja augu mu vasakus kauboisaapas. Tormasin muusikablokki, raputades vihmavarju ja väänates kleiti välja. Paduvihmas kõndimises on midagi peadpööritavat ja ma olin tõeliselt rõõmus, suundudes muusikatundi ja jättes endast maha loigurea.


Reese, sa ootasid mu klassiukse taga, sa mäletad.



Ta kergitas jälle kaabut, nõjatudes ise seina vastu, üks põlv kõverdatud ja nähes välja nii paganama lahe.

„Jälle sina,“ naeratasin, peapööritus vihmast muutis mu enesekindlaks.

„Kas sa siis tuled minuga välja?“ küsis ta, pööramata tähelepanu õpilastele, kes temast mööda trügisid, et uksest sisse pääseda.

„Ma pean muusikatundi minema,“ naersin, tundes veelgi suuremat peapööritust, kuna kuidagi võluväel oli minust saanud tüdruk, keda Reese’i sugused poisid klassiukse taga ootavad. Kuid kusagil kuklas surises Hannah’ hoiatus, mis elevust pisut kahandas.

„Ma ju ütlesin, ei mingit survet. Ma tahan sind lihtsalt tundma õppida.“

„Ma ütlesin, et mõtlen selle peale.“ Lükkasin ukse lahti.

„Ainult kohvi?“

Mu naeratus muutus laiemaks. „Ma ju ütlesin, et mõtlen selle peale.“

Ma ei suutnud terve muusikatunni keskenduda. Trummeldasin sulepeaga vastu lauda ning mõtlesin Reese’ile ja Alfie’le, Jackile ja Hannah’le ning sellele, kuidas elu võib tõepoolest väga kiiresti muutuda. Suutsin proua Clarke’i kompositsioonitunnile vaevu keskenduda, lasin üha peas korrata Hannah’ sõnadel, mõeldes, kas peaksin tema arvamust usaldama. Mul ei olnud põhjust seda mitte teha. Kuid mul ei olnud ka põhjust Reese’i mitte usaldada. Ning probleem oli selles, et Hannah’ suhtes ei tundnud ma seda veidrat magnetismi, Reese’iga ühes ruumis viibimine aga tekitas tunde, nagu kannaksin rõngassärki ja tema oleks hiigelsuur seksikas magnet.

„Amelie? Üks kiire jutt?“ ütles proua Clarke, kui kell helises.

Pigistasin tema laua juurde minnes kampsuni ikka veel pisut niiskeid varrukaid. „Jah?“

„Soovin veel kord reede õhtu puhul õnne.“

Mu nägu reageeris tavaliselt, muutudes seguks roosast, punasest ja sinisest – mis on ilmselt lihtsalt lilla.

„Sa peaksid tõesti õppima komplimentidele paremini reageerima,“ naeratas proua Clarke, „sest nädalavahetusel pöördus minu poole päris mitu inimest.”

Mu kõhus jõnksatas. „Mis asjus?“

Proua Clarke’i naeratus muutus laiemaks, virsikuvärvi huulepolt ulatus üle kogu ta kahvatu näo. „Noh, kaks õpilast küsis, kas sind huvitaks laulukirjutamispartner. Ja meil oli publiku hulgas ka talendiotsija. Ta on huvitatud sulle paari kohaliku esinemise korraldamisest. Kas annan su nime?“

Mu sõrmed tõmbusid konksu ja peitsid end niisketesse varrukatesse. „Tõsiselt?“ kogelesin. „Vau.“ Mu keha rebenes kaheks nagu alati, kui mu muusika kellelegi meeldib. Pool minust tahtis hüpata kõrgele õhku, tänada armsat jumalat ja tantsu lüüa. Teine pool kuulis lihtsalt kõmisevat HUKATUST, sest ma pean uuesti esinema ja tundma jälle lavahirmu ning on nii palju lihtsam jääda lihtsalt igaveseks koju teki sisse kerra.

„Võin sulle üksikasjad saata. Tahtsin lihtsalt küsida, kas võin sinu meiliaadressi jagada. Põnev, mis? Ma teadsin juba esimesest tunnist, kui andekas sa oled.“

Kell helises uuesti ja sagin uksel andis märku uute õpilaste saabumisest. Mul oli vaid minut, et tormata läbi linnaku inglise keele tundi.

„Vabandust, et nüüd hiljaks jääd. Kui tahad abi, et ette valmistuda või otsustada, mida teha, siis selleks mina siin olengi.“

Kohmasin tänusõnad ja tuikusin klassist välja.

Esinemised.

Kirjutamispartnerid.

Mu suunurgas tuksles naeratus. Armastus laulmise vastu sai lõpuks alati kõigest muust võitu.

Vähemalt tollal.


Ma ei näinud Reese’i kogu ülejäänud päeva. Tundide vahel tõtates olin närvis ja rahutu, mõeldes, kas ta mind jälle mõne klassiruumi ees ootab, ning ärevus asendus pettumusega, kui teda ei olnud. Hakkasin muretsema, kas olin kõik untsu ajanud, kuna ei vastanud talle kohe. Kui Hannah’ juttu uskuda, ei olnud tal ju võimalustest puudu. Ma ei saa teda liiga kaua ootama jätta. Siis meenus mulle Alfie ja meie lubadus ning ma ei saanud aru, mis minusse sisse on läinud.

See käis niimoodi:

Ärevus …

Elevus …

Pettumus …

Kergendus …

Mure …

Süütunne …

Ärevus …

… kogu selle paganama päeva. Ma ei suutnud keskenduda lõunapausil, kui Hannah vahtis Jacki, kuid tegi näo, et ei tee seda, ning Jack vahtis vastu, tehes nägu, et ei tee seda.

 

Päev lõppes ja ma ei olnud Reese’i rohkem näinud. Püüdsin endale öelda, et see on kergendus, kuid mu süda oli endiselt raske.

See on hea, korrutasin endale. Sul ei ole seda vaja. Kuidas jääb Alfie’ga? Kujutasin ette, mida Alfie Reese’ist arvaks. Jessas, ta vihkaks seda kaabut. Alfie ainus riietus olid teksad, T-särk ja tossud. Lühikeste pükste kandmine suvel oli tema jaoks kõige suurem stressiallikas üldse.

Kallistasin kolledživäravas Hannah’t hüvastijätuks, sosistades talle kõrva „leia suudlemisvõimalus“ ja jätsin ta punastama. Viskasin koti üle õla, noogutasin kõigile, kes mulle naeratasid ja õnne soovisid, ja kõndisin kodu poole.

Seal ta oli. Põiktänava alguses. Kaabu viltu, naeratus üle näo, naaldumas muretult rinnatisele. Seisatasin jahmunult nagu koomiksitegelane, kes saab pidama viimasel hetkel, enne kui kaljult alla kukub.

„Mõelda, et ma siin sind näen,“ sõnas ta, võttes mul sõnad suust.

Itsitasin nagu tobe idioot, kes ma olengi.

„Kas sa jälitad mind?“ küsisin totralt.

„Ainult romantilises, mitte jubedas mõttes.“

„Kas mina ei peaks olema see, kes seda otsustab?“

„Vabandust, lähen kohe.“ Ta hakkas minema. Tõsiselt, mitte naljatades. Nii et muidugi hüüdsin ma „Oota“, olen kindel, et ta teadis, et ma seda teen.

„Nii et sa tahad, et ma sind koju saadaksin?”

Kihistasin jälle ja püüdsin asjatult kontrolli säilitada. „Eks sa võid vist siis saata.“ Ohkasin nagu oleks see mõte kohutav.

„Ma võtan su koti.“ Ta sirutas käe mu raske koti järele ning see tundus mulle ausalt romantiline, mitte patroneeriv ja arhailine, sest me oleme juba otsustanud, et ma olen pöörane idioot.

„Kas sa tunned tõesti koduigatsust?“ küsis ta äkki, kui me edasi kõndisime, libisedes vihmamärgadel lehtedel.

„Miks sa seda küsid?“

„Lihtsalt alati, kui ma sinu poole vaatan, mida juhtub palju … muidugi romantilisel, mitte jubedal moel … on sul alati ilme, nagu tahaksid olla kusagil mujal.“

Puudutasin jahmunult oma nägu, üllatunud, et ma ennast nii ilmselgelt reedan.

Või saab ta sinust lihtsalt aru, mõtlesin. Võib-olla on teie vahel side.

„Mul on koduigatsus. Siin on kõik nii teistmoodi. Ma oleksin nagu teises riigis.“

„Kuidas teistmoodi?“

Leidsin end talle kõigest rääkimas. Terve kodutee, kuni mu majaseinani, kus me istusime, tagumikud tellismüüri rõskusest aina niiskemaks muutumas. Jutustasin, et siin ei ole teistsugune üksnes hääldus, vaid nii palju muudki. Kui vähem ruumi on lõunas. Kuidas igal pool on järjekorrad: kohvikus ja bussipeatustes. Ja kuigi tundus, et inimesed on järjekordades väga viisakad, paistsid kõik lõunas kasutavat häid kombeid kaitsekilbina, et varjata oma kroonilist ebasõbralikkust. „Sheffieldis lobisevad kõik kõigiga,“ selgitasin jalgu vibutades. „Kui helistad kala ja krõbekartulit tellides takso, siis lobised telefonis dispetšeriga või teenindajaga või kellegagi järjekorras. Kõik on sõbralikud ja see on tõesti armas. Tunned, et kõik on sõbrad. Aga siin ei räägi keegi kellegagi … ja kõik põrkavad teistega kokku.“ Ohkasin. „Kui põhjas keegi kõnniteel sinu poole tuleb, astute mõlemad kõrvale, et teed anda. Aga siin käiksid kõnniteel nagu „Näljamängud“! Mul on käed lausa sinised, sest mind on nii palju müksatud!“

Reese kuulas ja oli nõus. Ta ütles, et on ka ise seda kõike tähele pannud, kuid keegi ei ole talle seda niimoodi selgitanud.

„Sa oled sõnadega nii osav,“ ütles Reese. „Mõtlesin, et asi on vaid su lauludes, aga kui ma kuulen sind rääkimas … Sa lihtsalt ütled kõike nii arukalt. Sa elaksid nagu oma kaheksandat elu.“

Lõin komplimendist särama ja ta silmitses mind säärase imestusega, et uskusin teda. Võib-olla oskan ma tõesti sõnadega ümber käia. Võib-olla olen ma tõesti oma vanuse kohta tark … Ei ole midagi joovastavamat kui näha enda parimat mina kellegi teise jumaldava pilgu läbi. See on võimas ja peadpööritav ning kui hämmastav oli kümmelda kumas, mida Reese mulle suunas. Võisin selles peaaegu päevitada.

Kuid ma tõrjusin punastades ja häbenedes komplimendid. „Noh, kui see on tõsi, siis on see raiskamine kellegi nii häbeliku peale nagu mina,“ sõnasin.

Ta sirutas käe, nagu tahaks mu juuksesalku kõrva taha lükata, kuid peatus siis ja lihtsalt naeratas. „Mulle meeldib, et sa oled häbelik. Ka mina olen uje …“

Pahvatasin naerma.

„Olen jah! Tõesti!”

„Bändi solist? Kes ootab tüdruku klassiukse taga? Uje?“

„Mina võiksin öelda sedasama sinu kohta,“ väitis Reese. „Sa esinesid üksinda. See ei ole kuigi häbelik, mis?“

„Jah, aga ma oleksin seda tehes peaaegu surnud.“

„Mina niisamuti. Ja ma peaaegu surin, püüdes sinuga tol õhtul juttu ajada. Ja ma peaaegu surin su klassiukse taga oodates. Ja ma peaaegu surin, oodates, et sa koduteel minuga kokku põrkaksid. Ja …“ Ta sirutas uuesti käe ja seekord lükkas mu juuksed kõrva taha. Sulgesin hetkeks silmad ja nautisin seda tunnet. „… ja ma peaaegu suren praegu. Lihtsalt sinuga rääkimisest. Ma ei oska seda seletada. Sa ajad mind tõeliselt närvi, Amelie. Kuid sinu tundmaõppimine on seda väärt.“

See on jabur.

See oli viimane kaine mõte, mis mulle pähe torkas, enne kui see jälle minema lendas.

See oli jabur. Ta käitus, nagu oleks minusse armumas, kuid ta ei tundnud mind. Me olime vaid kaks korda rääkinud.



Ent kas ma kuulasin seda mõttekest? Seda kaine mõistuse välgatust? Häälekest, mis tõstis klassi tagumises otsas vaikselt käe ja sosistas tõdesid nagu Kas see ei ole pisut üle võlli? ja Ta ju isegi ei tunne sind ja Kas ta üldse meeldib sulle, Amelie? Või meeldib sulle lihtsalt see, kui väga sa talle meeldid?


Muidugi ma ei kuulanud.

Sest muidu ei istuks ma siin selles räpases bussipeatuses, kui peaksin olema kolledžis. Muidu ei kontrolliks ma oma telefoni nagu närvis päästekoer.



Selle asemel jäin sellele müürile istuma ja me rääkisime universumist ja kõigest selles. Ja järgmisel päeval pärast kolledžit oli ta jälle seal, nõjatus põiktänava alguses tarale ja ma naeratasin ja me hakkasime koos minema. Ja igal lõunavaheajal kogu järgmise nädala, kui Reese valitses kohvikut, viskas oma bändiga nalja ja sasis Robi juukseid, otsis ta alati mu pilku ja naeratas. Või tegi, nagu põrkaks koridoris minuga kokku, tõstes käe ja vabandades, samal ajal kui Hannah urises. Esimene kord, kui see juhtus, poetas ta mulle pihku teise kirjakese. Tegin näo, nagu peaksin vetsu minema, lukustasin ennast kabiini ja tegin volditud paberi lahti, nii närvis, et mul oligi vetsu vaja.

Millal ma võiksin sind välja viia?

Naersin ja tundsin kõhus liblikaid, surusin paberi rinnale, raputasin pead ja naeratasin. Hoidsin kirjakest kokku voldituna kotis koos sellega, mille ta oli mulle muusikaklassi juures andnud ja kus seisis vaid: Ma ei suuda mitte sinule mõelda.

Leidsin mitte kuigi aegamisi, et mu mõtted ei ole alati Alfie ja selle juures, kui väga ma temast puudust tunnen, ning selle asemel puges mulle pähe Reese. Lugesin tema kirju uuesti ja tundsin sisimas naeratust. Tema sõnad ei kaotanud oma väge. Iga kord lugesin neid nagu esimest korda.

Ta tahab minuga välja minna.

Ta ei suuda mulle mitte mõelda.

See poiss. See jumalik tundlik populaarne andekas poiss, kes võiks saada iga tüdruku, keda tahab … ta tahab sind, Amelie. Kas pole naljakas? Kas see pole lummavaim mõte? Kas see pole see, mida iga tüdruk ihkab, ent kunagi ei saa? See juhtub sinuga, Amelie. Sa pead olema siiski eriline. Sest tema on üsna eriline ja ta peab sind eriliseks. Kui oled nõus temaga kohtuma, võib see vabalt olla algus millelegi uskumatule, sest ta tõesti-tõesti suudab su hinge vaadata.


Pidasin vastu viis päeva.

Kõndisime reedel, täpselt nädal pärast talendivõistlust, koos koju ega kiirustanud. Peatusime imetlema kauneid lehti, mida värvisid esimesed sügistoonid, näitasime teineteisele priskeid oravaid ja jagasime oma lemmikasju talve juures.

„Tulla läbimärjalt koju ja seista tule kõrval,“ ütles Reese.

„Jõulutuled puuokstel.”

„Jõulud! Oh issand, The Pogues. „Fairytale of New York“ on mu kõige lemmikum laul. Kuulan seda aasta ringi.“

„Mina ka!“

Reese võttis mu käe. Viimaks puudutas ta mind tõeliselt – hoidis mu kätt, meie sõrmed põimusid. Kui me minu kodu juurde jõudsime, pöördus ta ja võttis mu teise käe, nii et moodustasime ringi.

„Nii et?”

„Nii et …?”

„Üks väike linnuke rääkis mulle, et sa esined Cube’is,“ ütles ta.

Mu närvid tilisesid nagu kelluke, mis ust avades kõliseb. „Jah.“ Proua Clarke oli sel hommikul hingetult uudisega minu juurde jooksnud. „Ükski meie õpilane ei ole varem sinna saanud,“ lõõtsutas ta.

„Mis on Cube?“ oli kõik, mida suutsin küsida, mõistmata, kui suur au see linnas on. Selgus, et see on suurim kohalik kontserdisaal.

„See on uskumatu,“ sõnas Reese imetlusega.

„Ma ainult soojendan Contendersit. Ma olen esimene soojendaja ja mängin ilmselt umbes viiele inimesele, kellel pole aimugi, kes ma olen ning taluvad mind ainult seetõttu, et pääsevad esiritta.“

Reese naeratas. „Mulle meeldib, et sa oled nii tagasihoidlik.“

Vaatasin kohmetult maha. „Mitte tagasihoidlik, vaid lihtsalt aus.“

Kui ma uuesti pilgu tõstsin, silmitses ta mind nii pinevalt, et vannun jumala ees – tundsin end alasti. „Palun tule minuga kohtama,“ palus ta vaikselt. „Me mõlemad teame, et see on midagi. Anna sellele võimalus.“

Ja ma avastasin end tema poole kummardumas, suu sosistamas vastust, ilma et sellele eelnenuks mingigi ajutegevus. „Olgu,“ ohkasin. „Ma tulen sinuga kohtama.“

Ta silmad tõmbusid naeratades nii kissi, et peaaegu kadusid näost. „Ma sõidan nädalavahetusel isa juurde, aga esmaspäeval? Kiiremini ma ei saa.“

„Olgu siis esmaspäeval.“


„Sa tundud väga rahutu,“ tähendas ema pool tundi enne seda, kui Reese pidi mulle järele tulema. Ema keris end köögitoolile ja ohkas üht kõrge kontsaga kinga jalast võttes.

„Ta on olnud säärane sestpeale, kui koju jõudis,“ vastas isa minu eest. „Aga ta ei räägi, miks. Ja miks ta peakski? Pole ju nii, et meie oleksime ta loonud ja teda toitnud ja tema eest hoolitsenud ja talle kõik andnud.“ Isa valmistas õhtusööki ja jättis poti hetkeks sinnapaika, et armastusega mul õlgadest kinni võtta. Pöörasin pead ja naeratasin talle.

„Lähen lihtsalt paari sõbraga sööma,“ valetasin. „Sa ju tead, et ma olen närvis, kui lähen välja ja pean inimestega lobisema.“

„Ja ometi ei õnnestu meil selles korteris sind ja sinu kitarri kunagi vait saada. Veab meil.“

Pööritasin silmi ja hoidsin märkuse enda teada. Minu muusikaharjutustest oli saanud äkki teema, kuigi see ei olnud terve elu mingi küsimus. Sheffieldis oli mul tagaaias väike mõnus kuur. Isa oli teinud selle koguni munarestidega helikindlaks ja pannud üles sildi „Siin sünnib võluvägi!“ Olin selles kuuris sisuliselt elanud. Tõin sinna hilisõhtuti salaja sõpru. Olime selles kuuris kaotanud Alfie’ga isegi süütuse. Hiljem tegi Alfie tobedat nalja, et see oli paik, „kus sünnib võluvägi“, enne kui ma talle äigasin ning ta püüdis mu käe ja siis veeresime räbaldunud tekil ja ütlesime kuni varaste hommikutundideni kordamööda „Ma armastan sind“. Nüüd kuulsid vanemad, kui palju aega ma tegelikult kitarrimänguga veetsin. Üritasin olla ettevaatlik, sõrmitseda keeli nii kergelt kui suutsin ja rohkem sosistasin kui laulsin, kuid ikkagi koputas isa õhukesele korteriseinale ja palus: „Vaiksemalt, kullake.“

Ema võttis teise kinga jalast, oiatas ja hõõrus tallakaart. „Loodan, et sul on täna õhtul lõbus,“ sõnas ta. „Sa näed väga kena välja. Uus kleit?“

Noogutasin ja läksin näost punaseks. Siinsed heategevuspoed olid lausa rabavad. Tundus, et mitte keegi ei osta MITTE MIDAGI pruugitult. Olin leidnud kassikaitsepoest2 ühe kleidi, mis oli julgem kui tavaliselt. See oli punane väikeste valgete täppidega. Ükski mu vanaema kampsunitest ei sobinud sellega, seepärast panin selja nahkjaki ning määrisin huultele koguni veidi toonitud huulepalsamit, mille olin saanud eelmisteks jõuludeks, kuid ei olnud seda kordagi kasutanud.

„Sa oled jumestatud,“ imestas isa, nagu oleksin end üle näo ära mökerdanud.

„Ainult toonitud huulepalsam.“ Mu nägu oli nüüd kleidi ja huultega sama karva.

 

„Ooo, kas täna õhtul on mõni poiss mängus?“ Isa ütles seda plikahäälega ning kastis puulusika kastmesse, et seda maitsta.

„Muidugi mitte,“ vastas ema minu eest. „Ta on ikka veel ülepeakaela Alfie’sse armunud.”

Tõusin ja oleksin peaaegu oma tooli ümber lükanud, ema sõnad vallandasid uue Alfie’ga seotud süüpuhangu, mille eest olin püüdnud põgeneda. Kas ma petan teda? Kuidas ma sain nii kohutavalt tema järele igatseda ning soovida samal ajal Reese’iga kohtama minna? Mida see tähendas? Mida ma tunneksin, kui Alfie läheks kellegi teisega kohtama? Kuradima kehvasti – just nii ma ennast tunneksin. Miks pagana pärast ma siis talle seda teen? Kuid ta ei olnud mulle üle nädala sõnumeid saatnud … võib-olla oli ta minust täiesti üle saanud? Ja kui tema sellega hakkama sain, saaksin ka mina … ja, oh issand, ma igatsesin tema järele. Ma igatsesin tema järele nii väga. Ma peaksin kohtamise ära jätma. Miks ma lähen sellele tobedale kohtamisele kellegagi, keda ma vaevalt tunnen? Aga samas, ma tõesti tahtsin minna …

Sundisin end naeratama ja püüdsin tooli kinni, enne kui see oleks kolinal maha kukkunud. „Just. Ma olen ikka veel ülepeakaela Alfie’sse armunud.“

Läksin oma tuppa, et uuesti oma välimust kontrollida. Jah. Nägin välja täpselt samasugune nagu viie minuti eest.

Alfie, Alfie, Alfie.

Reese, Reese, Reese.

„Mida ma peaksin tegema?“ küsisin peeglilt. „Mida kuradit ma peaksin tegema?“

Samal hetkel sumises mu kotis telefon ja ma tegin otsuse. Kui see on Alfie, jätan kohtamise ära. See oleks märk universumilt ja universumit tuleb usaldada, isegi kui sa ise oled ainus, kes on otsustanud, kas see on märk või ei. Kui see on Reese, siis lähen süütundeta kohtamisele ja vaatan, kuhu see mind viib.

Pistsin käe kotti ja võtsin telefoni.


Jessa: Vanaema Kampsun, Vanaema Kampsun, oh vanaema, vanaema. Vanaema Kampsun, Vanaema Kampsun, oh vanaema, vanaema – MA IGATSEN SIND


Naeratasin, kuid mul ei olnud aimugi, mida universum mulle selle sõnumiga öelda püüdis.


Ootasin Reese’i väljas müüril, et mu vanemad teda ei näeks. Läksin välja viis minutit varem ja vaatasin telefonilt kella, silmitsesin teeotsa, valmistudes tema ilmumiseks. Mõtlesin läbi kõik võimalused, kuidas võiksime teineteist tervitada. Kas me kallistame? Või põsesuudlus? Või lihtsalt väike viibe? Kui ta hilineb? Kas ma teen näo, et ei hooli sellest?

Kuid mul ei tarvitsenuks muretseda, sest samal hetkel, kui ta välja ilmus, oleksin kui kukkunud alla küülikuurust, mille nimi oli Täiuslik Esimene Kohtamine.

Ta tuli täpselt õigel ajal. Ta lõhnas imeliselt. Ta naeratas samal hetkel, kui ümber nurga keeras ja minuni jõudes riivas ta väga õrnalt huultega minu omi.

„Sa näed rabav välja,“ ütles ta.

„Ma näen välja külmunud,“ vastasin tobedalt, keha külmast hoolimata sulamas.

„Pole hullu, seal, kuhu ma sind viin, on soe.“

Ta võttis mu käe, kui me linna poole kõndisime ja terve mu käsivars tundus nagu raputatud kokapudel. Ma ei tundnud enam külma, ma ei märganud isegi, kuhu me läheme. Kogu mu keha keskendus üksnes meie läbi põimunud sõrmede puudutusele.

„Kuidas bändil läheb?“ küsisin, kui ta mu pöidla sisekülge silitas.

„Nad on vihased, et ma tänaõhtusesse bändiproovi ei lähe.“

„Oh ei! Ma ei teadnud. Ma ei taha, et sa …“

„Rahune, Amelie. Ma eelistan olla sinuga. Nad saavad sellest üle.“

Mu sisemuses keeras vaikne ärevus. Ma ei tahtnud, et ta bändikaaslased mind vihkaksid. Keegi ei taha olla Yoko.

„Kuhu me üldse läheme?“ küsisin, kui olime kõndinud läbi kesklinna ja möödunud kõigist tavalistest esimese kohtamise paikadest nagu Pizza Express ja ASK.

„Kannatust, väikseke. Sa ei arvanud ju, et ma viin su Pizza Expressi? Kindlasti mitte, kui mul on võimalus kolledži kõige andekama ja ilusama tüdrukuga.“

Kihistasin eputavalt naerda, täpselt nii nagu ta kahtlemata ootas, me keerasime vaiksele kõrvaltänavale ja seisatasime tillukese kollase ukse ees, millel oli silt JETSONI SALVESTUSSTUUDIO.

Voilá.” Reese kummardas ja tegi käega uhke kaare.

„Siin on salvestusstuudio?“ küsisin uskumatult.

„Imesid juhtub.“ Reese kohmitses oma liibuvate teksade taskus, võttis võtme ja viibutas seda. „See ei ole teab mis suur, kuid kõik kohalikud bändid salvestavad siin oma demosid. Ja see on terve õhtu meie päralt.“ Ta keeras ukse lukust lahti, lükkas selle valla ja andis märku, et ma esimesena sisse astuksin. „Sinu järel, taevalik.“

Mu käsi tõusis suu juurde, astudes viletsa salvestusstuudio asemel tulesäras grotti. Tuled rippusid laest, nagu langeks sellest tähti, ja kaardusid eesruumi ümber.

Reese seisis otse mu selja taga, tundsin kaelal ta hingeõhku.

„Kas sulle meeldib, mis ma selle paigaga tegin?“

Mu keha immitses tagasi temasse ning ma pöörasin pead, et vaadata üles tema tõeliselt kenasse näkku. „Sa tahad öelda, et see ei ole alati säärane?“ naljatasin ja püüdsin varjata, kui rabatud ma olen.

„Ee, ei, Amelie,” vastas ta surmtõsiselt. „See ei ole alati tuledega kaunistatud. Ma tegin seda sinu jaoks.“

„See on kaunis,“ ütlesin. Oli tõesti.

„Tule, sööme. Ja siis võime paar lugu lindistada.“

Ta juhtis mu läbi stuudio, mis oli üleni ehitud tuledemerega. See oli kui väga maitsekas versioon majadest, mis jõuavad jõulude ajal ajalehtedesse, kuna on ülearu ehitud. Ma ei olnud kunagi varem käinud tõelises helistuudios, kuid see nägi välja üsna samasugune kui need, mida olin näinud dokumentaalfilmides: kaks eraldi ruumi, mida eraldas helikindel klaas, kuigi tavaliselt ei ole stuudiod täis tulesid ja põrandal ei ole piknikutekki.

Seisatasin lävel. „Kuidas sa …?“ Silmitsesin pidusööki, mille ta oli tekile laotanud: karp maasikaid, minipitsad ja pudel veini.

Reese pani mulle selja tagant käed piha ümber ja lükkas mu juuksed ühelt õlalt. „Minu asi on teada ja sinu asi nautida.“ Ta suu oli nii lähedal, et ta peaaegu suudles mu kaela. Mu silmad vajusid kinni ja keha plahvatas. „Nii,“ sõnas Reese, astus edasi, võttis ühe maasika ja ulatas selle mulle. „Palun ütle, et sa oled näljane?“

Mu kõht oli nii pingul, et mul oli tunne, et ma ei suuda midagi süüa, isegi mitte makarone juustuga, mis on mu lemmiktoit kogu universumis. Kuid ma ei tahtnud olla jäme, seepärast istusin piknikutekile, nokkisin maasikaid ja lasin end hoovusest kaasa haarata. Reese valas veini ja aina küsis.

„Mis tunne sul on, kui sa muusikat teed?“ Ta vaatas mulle üle klaasiserva silma.

Naeratasin endamisi. „Olen alati enne kohutavalt hirmul,“ alustasin. „Peaaegu füüsiliselt haige. Vihkan ennast, et andsin nõusoleku esineda. Vihkan ennast, et pean end küllalt heaks, et mängida. Olen kindel, et alandan ennast ja et mind naerdakse välja … ja siis … Noh, sel hetkel, kui ma sõrmedega üle keelte tõmban, see kõik lihtsalt kaob, saad aru?“

Reese noogutas. Ta teadis. Jälle kord ei olnud selgitusi vaja.

„… Ja kui see läbi saab, on see kui ärkamine unenäost. Ainult et seda unenägu on kõigil lubatud vaadata.“

Reese noogutas. „See muudab nii haavatavaks, eks? Muusika tegemine,“ nõustus ta. „Inimesed arvavad, et see on egoküsimus, aga see ei ole nii. Sest sa pead egol minna laskma, et tõeliselt luua. Sa pead laskma minna sellel, mida teised arvavad või kuidas su looming vastu võetakse ning jääma truuks laulule, mida tahad kirjutada.“

Panin söömata maasika käest. „Just nimelt! Just seepärast ma arvangi, et suudan seda teha, kuigi olen nii arg. Sest enesekindlusel ei ole sellega mingit pistmist.“

Naeratasime teineteisele ja üks sõna heljus mu peas.

Side.

Meie vahel oli side.


Me särisesime nagu süütenöörid, tõmbasime teineteist nagu magnetid, läksime paika nagu kaks pusletükki. Mul oli tunne, et tunnen teda juba. Et me oleme täpselt samal lainepikkusel, sama raamatu samal leheküljel. Mulle meenus, kuidas olin üritanud selgitada laulukirjutamist Alfie’le. Ta oli alati nii toetav, kuid ei saanud sellest täielikult aru. „Mulle lihtsalt ei tule sääraseid mõtteid,“ oli Alfie kord öelnud, kui selgitasin, kuidas laulukirjutamine on nagu mürgi väljutamine.

„Nii et sina ei piina ennast kunagi asjadega, mida oled öelnud või mis on juhtunud või kõigega, mis on maailmas valesti?“ olin temalt rabatult küsinud, tundes, et minuga on midagi valesti.

Alfie oli pead raputanud. „Mitte eriti. Ainult siis, kui on juhtunud midagi tõeliselt kohutavat.“

Olin selle peale naernud ja öelnud, et ta on „sihuke teadlane“, mille peale ta uhkelt noogutas. Tollal olin pidanud seda armsaks, kuid see oli tekitanud ka tunde, et meie vahel ei ole täielikku sidet. Ühel hetkel kadestasin teda, et tema aju on nii tasane ega vaeva teda küsimustega „Mis siis kui“, „Kui ainult“ ja „Miks pagana pärast ma seda tegin“. Vahel aga haletsesin teda, nagu jääks ta nii paljust ilma.

Reese’i mitte. Tema sai sellest aru, sai täielikult aru.

Aga on veel üks sõna selle kohta, mida ma kogu tolle õhtu tundsin.

Allajäänuna.

Reese’i sarmi hiidlained laksasid üle mu pea ja vedasid mind vee alla, enne kui sain õhku sisse hingata. „Sa oled nii taevalik,“ ütles ta äkki, kui lõpetasime veini. „Ma ei usu, et sa ise aru saad, kui rabav sa oled.” Jõudsin vaevalt taastuda ühest komplimendist, kui tuli järgmine. „Ma lihtsalt ei suuda sind mitte vaadata,“ tunnistas ta.

2Heategevusorganisatsioonile Cats Protection kuuluv pood. (toim)
Olete lõpetanud tasuta lõigu lugemise. Kas soovite edasi lugeda?