Kalamaja aja loodTekst

Loe katkendit
Märgi loetuks
Kuidas lugeda raamatut pärast ostmist
  • Lugemine ainult LitRes “Loe!”
Šrift:Väiksem АаSuurem Aa

Jaak Juske
Kalamaja aja lood


© Jaak Juske ja Randvelt Kirjastus, 2017

Korrektor Sven Saun

Kujundaja Villu Koskaru

Kaanefoto: Silvia Pärmann

Fotod: Silvia Pärmann, Eesti Arhitektuurimuuseum (Toomas Dettenborn, Raine Karp, Rein Vainküla), Eesti Ajaloomuuseum, Tallinna Linnamuuseum, Eesti Meremuuseum, Aare Olanderi erakogu, Pjotr Utkini erakogu, Illi Ero erakogu

Kaardid: Eesti Rahvusraamatukogu ja Alari Paluots

Kirjastaja on teinud kõik endast oleneva, et leida erakogude fotode autorid. Autoritel, keda pole siin nimetatud ning kelle fotosid on kasutatud, palume ühendust võtta kirjastajaga e-posti aadressil info@raamatukirjastus.eu

Trükitud trükikojas Greif

ISBN 978-9949-9874-4-3

e-ISBN 9789949740673



Kalaranna tänavas, paremal Patarei hoonete kompleks.

Eessõna

Kalamaja on Tallinna vana eeslinn, 1993. aastal moodustatud Põhja-Tallinna linnaosa üks kiiremini kasvavatest asumitest. 2017. aasta seisuga oli rahvastikuregistri andmetel Kalamajas 10 756 elanikku (sama suurusjärk kui Haapsalu linnas). See teeb elanike arvu kasvuks viimase viie aastaga umbes 25%.

Kalamaja asumi pindala on 2,1 km². Asum piirneb idas Sadama ja Vanalinna asumi, lõunas Kelmikülaga (kogu Balti jaama ala on Kelmiküla), läänes Pelgulinna asumi (1930. aastatel välja ehitatud Kopli kaubajaam on Pelgulinna ala) ja loodes Karjamaa asumiga.

Siin raamatus on koos need lood Kalamajast, mida olen pidanud linnaosa ajaloo seisukohalt oluliseks või põnevaks. Osa neist on ilmunud varem minu veebipäevikus või eelmistes Tallinna ajaloost rääkivates raamatutes. Erilist rõhku olen pannud asumi kujunemis- ja ehitusloole, samuti siin elanud inimeste tegemistele. Kuigi mõned suured Kalamaja arengut mõjutanud rajatised paiknevad asumi tänastest piiridest napilt väljaspool, tuleb viimaste olulisust arvestades neistki juttu. Olen püüdnud lugusid grupeerida piirkondade või ajalooperioodide kaupa. Kindlasti on aga vanal linnajaol veel palju lugusid varuks. Tegelikult võiks igast Kalamaja majast või perekonnast omaette raamatu teha. Kõik lood ühte raamatusse lihtsalt ei mahu.


Tööstuse tänava Lenderi tüüpi üürikortermajad 20. sajandi alguses.

Kuna paljude Kalamaja tänavate nimed ja pikkus on ajas muutunud, said lisatud väljavõtted vanadest linnakaartidest. Neilt on hästi näha, et kuni 21. sajandi alguseni oli Kalamaja raudteedega ümbritsetud munakujuline asum. Raamatust leiab ka kümneid unikaalseid pilte omaaegsest Kalamajast. Need kõik aitavad elustada kunagist linnaruumi. Kaasaja kiiresti muutuva linnaruumi on jäädvustanud oma fotodel Silvia Pärmann. Lisaks on raamatu lõpus asumi tänavate loend koos nende varasemate nimede ja linnakaardile kandmise ajaga.

Raamat ei ole teaduslik uurimus, seega puuduvad lugemise hõlbustamiseks viited. Peamise allikana olen kasutanud oma suure eeskuju, 2015. aastal lahkunud ajaloolase Robert Nermani ülidetailset raamatut „Kalamaja” (Tallinn, 2000). Samuti ajakirjanduses, peamiselt Postimehes ja Eesti Päevalehes ilmunud artikleid, internetis leiduvat infot ning erakogus olevaid materjale. Väga oluliseks olen pidanud tänaste ja kunagiste kalamajakate mälestuste kasutamist. Tänan südamest kõiki, kes mulle mälestuskilde või vanu fotosid saatnud on.

Keskajal ja hiljemgi oli Kalamaja Tallinna suurim eeslinn. Tegu on ka ühe vanima Tallinna eeslinnaga, see oli kalurite, mündrikkude, lootside asula, mis paiknes loode pool vanalinna Tallinna lahe kõrgel rannikul. Enamik elanikke oli pärit maalt, lahkunud linna vabamaid olusid otsima. Kalamaja lähedal asuv sadam andis paljudele sealsetele elanikele head teenistust. Asukohana tugeva Tallinna linnamüüri läheduses ja Tallinna sadamas olevate sõjalaevade kaitse all oli see märksa turvalisem paik kui teised Tallinna eeslinna osad. Eeslinnadel, sealhulgas Kalamajal oli omapärane vahendajaroll linna- ja maarahva vahel, nii majandus- kui ka kultuurielu mõttes. Eeslinnad kujunesid eesti maakultuuri ja saksa linnakultuuri omapärase sünteesi kohtadeks.


Mänguväljak Vana-Kalamaja 24a juures. Sellist tüüpi kortermajadega kavatseti nõukogude aja lõpus hoonestada kogu Kalamaja.


Vaade Kalamajale 1920. aastate keskel. Keset Kalamaja kõrgumas vastvalminud riigi trükikoja, nüüdse Nukufilmi hoone.

Kalamaja nime saamisloo kohta on mitmeid legende. Küll olevat seal elanud üks naine nimega Kala-Mai, kes olevat olnud teistest veidi jõukam, siis jälle arvatakse, et vanimad sealsed elanikud kandnud perekonnanimesid Tursk, Räim ja Haug. Kõige tõenäolisemaks nime saamise looks peavad ajaloolased, et praeguse Suur-Patarei tänava ümbruskonnas asusid juba muinasajal ümberkaudsete külade kalameeste ajutiselt kasutatavad hooned. Esimesed kirjalikud viited piirkonna asustusest pärinevad 1374. aastast. Jutt on praegusest Kalamajast veidi loode poole jäävast Hundipea nukast. Pole kahtlust, et sel ajal oli Kalamajas hoonestus juba ammu olemas.

Muide, legendi järgi oli linnavahiks saanud Vana Toomas Kalamaja poiss.

Keskajal elasid Kalamajas eelkõige kalurid. Nad olid koondunud paatkondadesse, alludes elanike seast valitud vanemale ehk oldermannile. Kalurid olid kohustatud oma saagi nii suvel kui ka talvel värskelt turule viima, neil oli aga keelatud kariloomi pidada, sest heinategu oleks suvisel suurpüügi ajal kalastamist takistanud. Sõjaohu korral laienes väeteenistuse kohustus ka Kalamaja elanikele, kuigi on märgitud, et ega nendest häid sõjamehi ei tulnud.

1527. aastal oli Kalamajas 78 iseseisvat majapidamist, enamik majaperemehi elatus kalapüügist. Peale elumajade asus sel ajal seal ka suur hulk kõrtse, põhjuse selleks andis sadama lähedus.

Keskaja Kalamaja piirid erinesid tunduvalt praegustest. 16. sajandil kuulusid Kalamaja alla ka vahetult linnamüüri taga paiknenud alad, ka Suure Rannavärava ees olev nn Roosiaed, millest oma kroonikas kirjutab Kalamajast pärit Balthasar Russow. Selles aias asus imepärane suur laiavõraline pärnapuu, mille all lauldi ja tantsiti, kui kaubaselle merele saadeti.

Liivi sõja algaastatel põgenes suure linna turvaliste müüride lähedusse Vene vägede röövkäikude eest rohkesti talupoegi. 1570. aastal koondus Tallinna alla suurearvuline Vene sõjavägi Ivan IV vasalli hertsog Magnuse juhtimisel. Et mitte jätta Vene vägedele head tugipunkti, andis raad korralduse põletada Kalamajas 200 elumaja, hiljem põletati ka strateegilistel kaalutlustel Kalamaja kirik. Pärast venelaste lahkumist taastati osa Kalamaja hoonestusest. Mõni aasta hiljem ilmusid Vene väed veel kord ning põletasid ja kiskusid maha kalameeste vahepeal taastatud majad, kuid seekord piirduti vaid rüüstamisega.


2016. aastal avati Balti jaama turu remondi ajal Depoo turg, mille toidutänav kujunes kiiresti üheks populaarsemaks söögikohaks linnas.

17. sajandi alguses kannatas Kalamaja mitmete katkuepideemiate all, mis eelkõige toodi sisse Rootsist. Vaatamata sellele laienes ja arenes Kalamaja jõudsalt. Eeslinn asus sadama läheduses ja seetõttu oli seal enneolematult palju kõrtse, paljudes nendes oli võimalik ka ööbida. Linna väravad suleti üsna varakult ja nii pidid paljud õhtul Tallinna jõudnud inimesed ööbima näiteks just Kalamajas. Elumajad olid küllalt väikesed, sageli ilma aiata, neid võiks nimetada hüttideks või hurtsikuteks. Kuigi ka eeslinnades oli võimalik üpris rikkaks saada, ei vastanud hoonete suurus tolleaegsete Kalamaja elanike jõukuse astmele. Kapitaalsemate majade ehitamine väljapoole linnamüüri oli militaarsetel kaalutlustel keelatud. Tolleaegset Kalamaja miljööd on rohkesti kasutatud Jaan Krossi romaanis „Kolme katku vahel”.

Suuremad Tallinna kindlustustööd algasid 17. sajandi lõpus, jõudes ka Kalamaja maa-alale. Hakati rajama muldkindlustusi ehk bastione, selleks lõhuti maha õitsvad aiad ja suvemajakesed Suure Rannavärava juures. Kalamaja piirkonda jääv suurim, Skoone bastion valmis 20 aastat kestnud ehitamise tulemusena ning nõudis kõigi ehitiste lammutamist 270 meetri ulatuses kindlusest. Eeslinnad olid aga endiselt kindlustamata ja 1710. aastal, kui Vene väed Tallinna alla jõudsid, käskis Eestimaa asekuberner suure osa eeslinnadest, sh enamiku Kalamaja hoonetest põletada. Sama aasta septembris alistus linn Vene vägedele ja Rootsi aeg oli lõppenud.

Kalamaja kiire arengu 17. sajandi lõpus katkestas Põhjasõda. Järjekordselt levis kulutulena katk, mis hävitas ka enamiku eeslinnade elanikest. Kalamaja elanike arv taastus märksa kiiremini kui mujal, sest ehitati sõjasadamat ja seda Peeter I käsul. Tööst võttis algul osa tuhandeid Vene sõjaväelasi, see aga tähendas uute elumajade ehitamist. Sadama kindlustamiseks rajati Kalamaja piirkonda mitu patareid – hilisemate nimetuste järgi: Läänepatarei ja Topeltpatarei, lisaks ehitati vahtkonna maja ja püssirohukelder. Linna garnisoni jaoks rajati 1732. aastal Kalamajja praeguse Soo, Väike-Laagri, Suur-Laagri ja Vana-Kalamaja tänava vahele Feodor Stratilati kirik.

 

18. sajandi lõpul kujunes Kalamaja populaarseks lõbustuskohaks. Tööstusettevõtetest oli tollal Kalamajas suurim Johan Christian Gerneti tellise- ja katusekivitehas.

Kalamaja asend ühelt poolt südalinna ja teiselt poolt sadama lähedal eeldas linnajao jõudsat kasvu. Põhjus, miks ei ole säilinud vanemaid ehitisi selles rajoonis, on Tallinna kaitse seisukohas. Hoolikalt jälgiti, et väljapoole kindlust midagi kapitaalset ei rajataks. Eranditeks olid sõjakindlused ehk patareid.

Tallinn kuulus sõjakindluste nimekirja. 19. sajandi esimestel kümnenditel ühendati kaks patareid ja valmis lõplik ühtne paekivist Topeltpatarei, mille merepoolne müür oli 7 jalga paks. Hoone võlvitud ambrasuuridest vaatas välja 43 suurtükki. Samal perioodil valmis ka Kaitsekasarmu, mida algul kasutati küll eluruumidena, kuid seda vaid tänu rahuajale. Krimmi sõja ajal märtsis 1854 lammutati Kalamajas majad ja ehituskrundid veeti puhtaks. Strateegilistel kaalutlustel õhiti Topeltpatarei, Kaitsekasarmu aga suutis mahutada sel ajal üle 100 suurtüki. Pärast Krimmi sõda sai aga Venemaa aru, et sellised kindlused nagu Tallinnaski on oma aja ära elanud. Tallinn kustutati 1857. aastal maakindluste nimekirjast ja anti kaks aastat hiljem Eestimaa tsiviilkuberneri käsutusse.


Vaade Kalaranna majadele 1930. aasta paiku. Taamal kõrgub Puhkide elevaator. Täna alles vaid esiplaanil paremal olev kivimaja.


Puhkide autopood Põhja puiestee ääres 1930. aastatel. Täna on sellest hoonest alles vaid fassaadimüür.

19. sajandi algul asus Kalamajas hulk supelasutusi, kus tavalise kümbluse kõrval sai võtta mudavanne. Eliitlinnajaoks Kalamaja ei kujunenud, kuigi 19. sajandi teises pooles asus Kalamajas mitu suvemõisa.

Pärast Tallinna kustutamist kindluste nimekirjast hakkas Kalamaja järk-järgult muutuma tööstuskeskuseks. Näiteks Põhja puiesteel avati Tallinna gaasivabrik. Rakverest toodi Tallinna Wiegandi vasksepatöökoda ja Soo tänava ääres asus Lausmanni metallitööstus. Suurte tehasehoonete ehitamine mõjutas piirkonna kiiremat hoonestamist. Kohalike mälestuste põhjal suitsesid uued tehasehooned kõvasti, seda võeti aga paratamatusena, kuigi maalt linna tulnutel oli sellega raske harjuda.

Olete lõpetanud tasuta lõigu lugemise. Kas soovite edasi lugeda?