Kuidas mitte vihata oma meest pärast laste sündi

Tekst
Loe katkendit
Märgi loetuks
Kuidas lugeda raamatut pärast ostmist
  • Lugemine ainult LitRes “Loe!”
Šrift:Väiksem АаSuurem Aa

Jancee Dunn
Kuidas mitte vihata oma meest pärast laste sündi


Originaali tiitel:

Jancee Dunn

How Not to Hate Your Husband After Kids

Little, Brown and Company

2017

© 2017 by Jancee Dunn

© Tõlge eesti keelde. Piret Frey, 2021

Toimetanud Krista Nurm

Kaane kujundanud Päivi Palts

ISBN 978-9985-3-5194-9

e-ISBN 9789985352793

Kirjastus Varrak

Tallinn, 2021

www.varrak.ee

www.facebook.com/kirjastusvarrak

Trükikoda OÜ Greif

Teil on olemas kõik koostisosad, et teie elust saaks rõõm.

Segage kokku need, segage kokku need!

– Ḩāfez̧


Märkus

See raamat on kirjutatud lapsevanematele ja elukaaslastele, kes hindavad oma kooselu heaks või normaalseks, kuid arvavad, et see võiks olla parem. Kui aga sinu abielus on muresid, mis on seotud tõsiste probleemidega, nagu vaimuhaigus, vägivald või narkootikumide tarvitamine, otsi professionaalset abi.

Sissejuhatus. Empsid pahandavad

Kui saate lapse, panete oma abielus lõhkema pommi, ja kui tolm maha vajub, on teie abielu teistsugune, kui see oli enne.

– Nora Ephron

Kui ma olin kuuendat kuud lapseootel, einestasin koos sõpradega, kes kõik soovisid innukalt minuga jagada oma raskelt kättevõidetud vanemlikke tarkuseterasid. Nad puistasid neid kärarikkalt muidu vaikses kohvikus, žestikuleerides hoogsalt nagu mänguhoos täringumängijad tänavanurgal. Minu poole lendas nii palju nõuandeid, et olin sunnitud märkmiku järele haarama. Võta haigla räpase duširuumi jaoks kaasa plätud, kribisin kirjutada. Huggiese salvrätikud on head paksud. Külmuta vette kastetud hügieenisidemeid sünnitusjärgsete hemorroidide jaoks.

„Oh, ja ole valmis vihkama oma abikaasat,” ütles minu sõber Lauren. Vaatasin üles, pannud kirja gaasid, tee beebi jalgadega rattasõitu. Vale, ütlesin talle rahulikult. Ma lugesin ette rea põhjuseid, miks meie suhe seisab kindlatel jalgadel: me olime koos olnud peaaegu kümme aastat. Me liikusime keskea poole ja tülitsemine tähendanuks väärtusliku energia ammutamist kahanevatest ressurssidest. Mis veelgi tähtsam: me olime rahumeelsed pooleraklikud kirjanikud, kes tugevatest helidest hirmunud antiloopidena sääred teevad.

Ma vaatasin oma sõprade hoolikalt sätitud ilmeid, kui nad üritasid muigeid peita. Mõne kuu jooksul oli mind juba pühendatud sadadesse lapsevanemaks olemise nüanssidesse. Unusta korralik öine uni. Sa ei seksi enam kunagi, ja usu mind, see on kergendus. Loomulik sünnitus? Sa anud epiduraali, eriti kui vaagen avaneb nagu minul.

Minu lemmiksoovitus pärines mu sõbralt Justinilt, kolme lapse isalt: „Parem vaata praegu ära kõik filmid, mida saad,” ütles ta nukralt pead vangutades. „Pärast lapse sündi? Pole lootustki.”

Heitsin talle kõõrdpilgu. Lapsevanemaks olemine on nii koormav, et ma ei saa istuda diivanile ja filmi vaadata? Mitte kunagi?

* * *

Nagu selgus, ei olnud mu sõbral Justinil õigus – ma vaatasin filmi nädal aega pärast sünnitust.

Aga mu sõbral Laurenil oli õigus.

Peagi pärast beebi sündi oli meil abikaasaga värskete vanematena esimene riid, kus karjuti. Kui olla täpne, siis karjusin mina.

Põhjus oli piinlikult tühine, kuid hämmastavalt paljude konfliktide allikas lapsevanemaks saamise esimestel nädalatel: kelle kord on tühjendada mähkmekasti. Sel päeval oli Tomi kord. Kinninööritud kott oli paisunud Birma püütoni suuruseks ja selle sisu kippus välja purskuma nagu vedruga madu pähklipurgist. Hais levis kogu meie väikeses Brooklyni korteris.

„Palun tee see tühjaks!” hüüdsin talle diivanilt, kus last rinnaga toitsin. „Need aroomid teevad mu uimaseks.”

„Kohe, kallis,” vastas ta magamistoast; tema masinlik hääletoon reetis, et ta mängis arvutis malet. Tal on kamaluga varuks eelprogrammeeritud vastuseid nagu nöörist tõmmataval hampelmannil liigutusi. Huvitav. Kas tõesti? Ja: Oo, see kõlab suurepäraselt (mida ta ütles, kui kurtsin, et mu jalale on tekkinud imelik moodustis).

Mind valdas sekunditega lõõmav raev. Ma panin imiku ettevaatlikult käest, sööstsin magamistuppa ja kostitasin abikaasat põlglike, lapsikute solvangutega, mis polnud üle mu huulte tulnud ajast, kui olin 80. aastatel New Jerseys teismeline. Tropp. Persevest. Sitakott. Minu raevukus üllatas meid mõlemaid. Peaaegu kohe tundsin kohutavat häbi. Tõsi, mu hormoonid möllasid, mul oli unepuudus ning koristamiseks ja pesupesemiseks kuluv aeg oli äkitselt neljakordistunud. Kuid ma armastasin oma meest – piisavalt, et lasta tal end rasedaks teha. Ma olin pärast kaht esimest tutvumisnädalat kindel, et tahan temaga abielluda, ta oli kõige huvitavam inimene, keda ma eales kohanud olin. Mind võlus, kuidas ta minuga rääkides kogeles ja punastas, naaldusin talle lähemale puhtast lõbust näha, kuidas see veelgi süveneb. Meie abielu algusaegade rahulike päevade aegu meenutasin tihti Christopher Isherwoodi kirjeldust lugevast paarist: „Mõlemad üdini süvenenud oma raamatusse, kuid ometi vägagi teadlikud teise kohalolekust.”

Ma pole päris kindel, keda tropi all mõeldakse, kuid ma tean, et Tom seda ei ole. Ta on armas, hooliv abikaasa ja isa, kes veedab tunde meie tütre Sylviega, mängides kannatlikult kaheksandat korda järjest „Kalalkäiku”. Ta ei ütle talle kunagi ei: kui tütar lunib laupäeva jääkülmal varahommikul jalgrattaga sõitma minema, on tema standardvastus, nagu mina sellest aru saan: eiolgu. „Ei.” (Viiesekundiline paus.) „Olgu.” Ta on peaaegu koomiliselt kaitsepositsioonil, kui asi puudutab tema ainust last. Ühel päeval kohalikul mänguväljakul nöökis Sylviet üks temast vanem tüdruk, kui Tom süngelt kõrval passis.

Vanem tüdruk: Sa ei oska pulkadel turnida! Sa oled liiga väike. Sa ei ole nii tugev nagu mina!

Kuna Sylvie ei vasta, jätkab tüdruk leelutades: Sa ei oska seda teha, sa ei oska seda teha!

Tom materialiseerub suurema tüdruku kõrval, kes põrnitseb üles Tomi 1,9 meetri poole: Hüva, vaatame, kuidas see sul välja tuleb.

Laps kiigutab end ühelt pulgalt teisele, kukub kolmandalt maha ja hüppab kiiresti rippuma tagasi.

Tom, täis ülimat rahulolu: Sa kukkusid alla. See on sohk. Sina oled see, kes ei oska pulkadel turnida. Suurem tüdruk laseb jalga.

Kui mänguväljaku vaidlused välja arvata, on tülitsemine Tomi jaoks füüsiliselt talumatu: hetkel, kui mu hääl hakkab tõusma, läheb ta näost halliks ja tõmbub endasse nagu häiritud tigu. Olen ähvardanud teda lahutusega ja nimetanud kõikvõimalike nimedega, ja ta pole kunagi – ma mõtlen: mitte kunagi – vastanud mulle samaga. Mulle ei paku rahuldust karjuda leebe, lahke maletaja peale, kes naudib vabal ajal lugemist ja linnuvaatlusi.

Ja kas mähkmekasti pidi tõepoolest kohe tühjendama? Olime me gaasimaske pähe tõmbamas? See võinuks oodata, kuni Tom mängu lõpetab. Kuid sellest päevast saadik nõrgub minust pidevalt pahameelt. Meie tütar on nüüdseks juba kuueaastane, kuid lõputud kurnavad tülid minu ja Tomi vahel kestavad. Miks on mul maailma lühim süütenöör, kui asi puudutab lapse eest hoolitsemise ja koduste tööde jagamist?

Olen hämmingus, et asjad nii läksid. Ma olin veendunud, et mina ja mu mõistlik abikaasa, mõlemad kodus töötavad vabakutselised kirjanikud, oleme igati ühel lainel. Kui olime kahekesi, oli söögitegemine enamjaolt tema õlul ja mina tegin suurema osa kodutöödest, toidupoes käisime ja pesu pesime mõlemad. Kui jäin rasedaks, teatas ta mulle enesekindlalt, et on valmis mähkmeid vahetama.

Kindlasti pidi kõik iseenesest sujuma, nagu meil alati sujus.

Olin lugenud julgustavaid artikleid, et tänapäeva mehed, erinevalt eelmiste põlvkondade leivateenijatest, pühenduvad oma lastele rohkem kui kunagi varem. Pew’ uuringukeskuse küsitluse põhjal väidavad tänapäevased töötavad isad sama tõenäoliselt kui töötavad emad, et eelistaksid lastega kodus olla. Me elame ajastul, kus tulevased isad korraldavad titepidusid ainult meeste seltskonnas (ühe peokaupade kujundaja sõnul on populaarne teema „grill, imikud ja õlu”). Ainult isadele suunatud veebisaidid on tõusuteel, näiteks populaarsest Fatherly.com’ist leiab peale tavapärase sisu (illustreeritud „patsulöömise” juhendid, mereväe nipid, kuidas võita luuremängus) palju artikleid selle kohta, kuidas kasvatada tütred tugevateks naisteks – saidi asutajate sõnul vastutulekuna lugejate nõudmisele.

Muutunud on ka isade suhtumine majapidamistöödesse. Samas Pew’ uuringus leiti, et aeg, mis kulub isadel kodutöödeks, on alates 1965. aastast enam kui kahekordistunud: umbes neljast tunnist nädalas peaaegu kümneni. Sotsioloog Scott Coltrane’i sõnul on mehed siiski valivad selle suhtes, milliseid töid kodus teha. „Viiest suurest” majapidamistööst – söögitegemine, laua koristamine ja nõudepesu, poes käimine, koristamine ja pesupesemine – on mehed tõrksad koristamise ja pesupesemise vastu ning teevad meelsamini süüa, koristavad lauda ja käivad toidupoes.

Kuna minul ja Tomil olid majapidamises juba üsna selged rollid – meie põlvkond on väidetavalt esimene, kus eeldatakse tööde jagamist –, siis arvasin, et jagame samal moel ära ka uued kohustused. Kuid pärast lapse sündi libisesime peagi traditsioonilistesse rollidesse, millega olime üles kasvanud ja mis olid ilmselt sügavamalt juurdunud, kui arvasin (lõpuks töötas eelmine mudel ju alles vanaemade-vanaisade ajal). See polnud läbimõeldud plaan, see lihtsalt kujunes nii. Kuna mina valmistasin süüa lapsele, siis hakkasin kokkama kogu perele ja samuti toitu ostma. Kuna ma pesin imiku pesu, siis viskasin masinasse ka meie riided. Kui laps oli väike, jäin päeval tema juurde koju ja harjumusest pikenesid mu lapsehoidmiskohustused järk-järgult õhtusse välja.

 

Asjade selline käik on üpris tavaline: Ohio osariigis tehtud esmakordselt vanemateks saanud töötavate paaride uuring näitas, et mehed osalesid majapidamistöödes üsnagi võrdselt – kuni neist said isad. Ajaks, kui laps sai üheksa kuu vanuseks, kulus naistel lapse eest hoolitsemiseks ja majapidamistöödeks nädalas keskmiselt 37 tundi, meestel aga 24 tundi – isegi juhul, kui mõlemad vanemad töötasid sama koormusega. Ja veel, laste eest hoolitsemisel tegid isad rohkem lõbusaid asju, nagu ettelugemine, mitte ilmselgelt argipäevaseid, nagu mähkmete vahetamine (mainimata asjaolu, et pärast lapse sündi tegid nad nädalas viis tundi vähem majapidamistöid).

Uuringu kaasautor Sarah Schoppe-Sullivan nendib meeste õigustuseks, et värsked isad ei tundunud aimavatki, et nad ei pea kasvanud töökoormusega sammu. „Meid üllatas hinnangute ebatäpsus,” ütleb ta mulle. „Mõlemad vanemad tundsid, et teevad pärast lapse sündi palju rohkem tööd, kuid meeste hinnang oli eriti märgist mööda.”

Nüüd teeb Tom umbes kümme protsenti majapidamistöödest. Ta väidab, et on järjepidev: poissmehena tegi ta kümme protsenti oma majapidamistöödest. (Ma võin seda kinnitada: kui ma meie tutvuse alguses esimest korda tema korteris käisin, leidsin külmkapist ainsa asjana hallitanud 1,8-kilose purgi Chi-Chi’si salsat – kaubamärk, mida ma ei uskunud enam eksisteerivatki.)

Mulle meeldiks, kui tema kümneprotsendilisest pingutusest piisaks, kuid see pole nii. Mulle tundub, nagu oleks ta külaline minu juhitavas hotellis. Mul on alailma vaikiva feministi hoiak, et näha, kas ta näitab üles initsiatiivi ja tuleb appi. Punktilugemine ei lõpe iial. Minu pahameelt suurendab veel seegi, et nädalavahetustel õnnestub Tomil kuidagi õnnelikus poissmehemullis hõljuda. Tüüpiline laupäev algab tema jaoks jalgpallimänguga sõprade seltsis või viietunnise rattasõiduga (ta näis hakkavat vastupidavusalasid harrastama umbes samal ajal, kui lapse nabanöör läbi lõigati, nagu oleks see tähistanud stardipüstoli pauku, et jalgadele tuld anda).

Sellele järgnevad rahulikud kakskümmend minutit duši all, hiline hommikusöök, pikk uinak ja seejärel mitmesuguste perioodikaväljaannete hillitsetud lappamine. Mina käin vahepeal meie tütrega sünni- ja mängupäevadel. Nädalavahetustel ei küsi Tom minu käest enne õhtul sõpradega napsitama minekut enam midagi, vaid tuhiseb lihtsalt uksest välja, eeldades, et ma saan lapse vannitamise ja voodisse panekuga hakkama. Kuid kelle süü see on? Oma meeleheitlikes püüdlustes ise kõigega hakkama saada olen lubanud sellel juhtuda – kas ma tohin siis vihastada, kui ta põikab (või läbi minu silmade „põgeneb”) magamistuppa uinakut tegema?

Ja nii ma kogun auru ning kaas lendab pealt vähimagi provokatsiooni korral. Tüüpiline stsenaarium: olen köögis ja üheaegselt valmistan õhtusööki, kontrollin tütre kodutöid ja teen tühjaks nii tema koolilõuna koti kui ka nõudepesumasina. Tom astub kööki ja ma rõõmustan – kui tore, natuke abi! –, aga ei, ta jalutab vaid läbi kaose külmkapini, et endale klaasike veini valada.

Tom, avab külmkapi ukse ja kortsutab kulmu: Kas veini polegi enam?

Mina, hajameelselt: Ju siis mitte.

Tom, veidi kärsitumalt: Sa ei ostnud täna veini?

Mina: Oo, kas mina olen nüüd varustusülem? Vabandust, lord Grantham! Annan töötajatele märku!

Tom: Ei, ma mõtlesin lihtsalt, et sa käisid enne poes ja …

Mina, nüüd juba raevunult: Ma tean, mida sa mõtlesid, tropp!

Kui need väikesed vahemängud lahti rulluvad, kihutab mu tütar kohale, seisab kaitsvalt Tomi ees ja ütleb, et ma ei karjuks issi peale. „Me mõtleme midagi välja, kullake,” ütlen talle kiiresti. Ühes paljudest lastekasvatusraamatutest, mis seisavad kuhjas öökapi peal, öeldakse, et kui nääklete laste ees, peaksite rõhutatult väljendama leppimist, et nad näeksid, kuidas „konflikte rahumeelselt lahendada”. „Vaata,” ütlen talle. „Ma kallistan issit. Me tülitseme mõnikord, aga lepime alati ära, sest armastame teineteist! Näed?”

Lähen kallistama. Mu selg on tütre poole, niisiis ei näe ta, et kui ma oma abikaasat emban, näitan talle ühtlasi keskmist näppu ja sosistan hääletult: käi persse!

Muidugi reageerisin ma üle. Ja Tom oleks võinud ilma Edwardi-aegse virinata poodi minna ja uue veinipudeli osta. Selle asemel on minust saanud paras krõnks, kes ootab, et mees libastuks (ma arvan, et juriidiline väljend selle kohta on „kuriteole õhutamine”). Aga kui ma plahvatan – tehes teadliku valiku end välja elada, selle asemel et arvestada tütre ängistust –, siis kas „võit” oli seda väärt? Minu hool tütre heaolu pärast osutub ärevaks tegevalt valikuliseks. Kuigi ma määrin ta turjale hoolikalt päikesekaitsekreemi ja kaitsen teda liigse suhkrutarbimise eest, lugedes koostisosi tema hommikuhelveste – Nature’s Path Organic EnviroKidz Lightly Frosted Amazon Flakes – pakilt, heidan ma tema turvatunde kergekäeliselt tuulde, et ma saaksin tema issile koledaid sõnu karjuda.

Me hoiame oma parimat mina laste tarvis.

* * *

Meie lõputu tülitsemise juures teeb mind kõige kurvemaks, et see rikub meie muidu, kõiki asju arvesse võttes, täiesti suurepärast elu. Meie tütar on rõõmsameelne totu (pakatades elevusest emadepäeva kingituse pärast, mille ta mulle ostis, ta ütleb: „Annan sulle vihje – see on seep!”). Me elame Brooklynis ümberehitatud kirikus. Tomi kadestamisväärne töö ajakirjadele liigitub vaevu üldse tööks: retk mägirattal kaugele maiade varemetesse, kus ta jõi püramiidi tipus šamaanidega viskit, haruldaste linnuhäälte jälitamine Utah’ üksildastes kõrbetes, nädalapikkune rattamatk läbi PõhjaCalifornia.

Vahepeal olen hoolikalt manööverdades saanud osalise tööajaga vabakutseliseks ajakirjanikuks. Kuue tunni vältel, kui mu tütar on koolis, pargin ennast arvuti taha ning kirjutan usinalt ilu ja tervise rubriiki sellistele ajakirjale nagu Vogue (isegi kui olen oma äravajunud hobusesaba ja narmendavate joogapükstega selle moepiibli kõige ebaglamuursem töötaja). Neil tundidel tõusen harva toolilt – kuid see tasub end ära, sest kui kool kella kolme ajal läbi saab, panen arvuti selleks päevaks kinni ja muutun koduseks emaks. Tänu ülimale keskendumisele teen ära umbes sama palju tööd kui endises ametikohas ajakirja Rolling Stone juures – võisin ju iga päev üheksa tundi kontoris veeta, kuid kolmandik sellest kulus veebis surfamiseks, töökaaslastega klatšimiseks ja aruteludeks, mida lõunaks süüa (kui olime graafikust maas, võisime kakskümmend minutit pühendada teemale, kas Mehhiko toit muudaks meid pärastlõunal liiga uimaseks).

Praegu võib meeldivalt irreaalsesse tööpäeva kuuluda tütre kooli saatmine – kolmeminutiline jalutuskäik läbi rohelise pargi –, hüppamine Manhattanile viivale F-liinile, et kohtuda Jennifer Lopeziga, ja jõuan aegsasti tagasi kooli Brooklynis. Alati, kui ma intervjueerin kuulsusi, lasen neil end soojaks rääkida „pehme” küsimusega, paludes neil kirjeldada kõige õnnelikumat aega oma elus. Kui nad on lapsevanemad, on vältimatu vastus: Oh, see oli siis, kui lapsed olid väikesed, pole mingit kahtlust. Olen täiesti teadlik, et see peaks olema minu ja Tomi kuldne aeg: me oleme terved, meil on rahuldust pakkuv töö, laps, keda igatsesime. Ja me raiskame seda.

Meie olukord pole kindlasti ainulaadne: emmeblogid on tulvil käärivat meelepaha. Kutsu kokku rühm emasid, korgi lahti pudel või kolm Sauvignon Blanci ja üksikutest torgetest saab peagi mürisev süüdistuste laviin, kus igaüks püüab oma lugu teistele kuuldavaks teha.

Minu mees töötab terve nädala, niisiis teatab ta mulle nädalavahetusel, et ei taha meie poegadega „tegeleda”. Mind hämmastab, kuidas ta ei märka, et ma praktiliselt lakkamata viha välja kiirgan.

Tühjendan nõudepesumasinat ja Brian hakkab mu rindu kabistama. Esiteks on lapsed mind terve päeva käppinud, nii et see pole seksikas. Kui tahad midagi saada, aita mul nõud välja võtta, va idioot.

Mu abikaasa üritab mähkmete vahetamisest kõrvale viilida, öeldes, et mina olen ekspert.

Ma olen nii tüdinud Andrew’ palumisest, et ta kodus midagi teeks. Keegi ei pea ju mind paluma. Ja tead, miks? Sest ma lihtsalt teen seda.

Ma lahutaksin Jasonist, kuid ta viib lapsed hommikuti kooli.

Üks sõber kirjutas mulle nii: Saan öösiti viis tundi magada ja tunnen irratsionaalset viha Adami vastu, samal ajal kui kortisool imendub rinnapiima. Ta küsis minult just, mida ma sünnipäevaks tahan, ja ma ütlesin talle – nädalavahetust hotellis, üksinda. Ma ei teinud nalja. Sõnad „nädalavahetus üksinda” kõlavad minu kõrvus seksikalt.

Võib-olla kõige rohkem tsiteeritud lõik abielu ja laste kohta käivatest uuringutest kuulub silmatorkavaimatele paariterapeutidele Julie ja John Gottmanile, kes leidsid, et pärast lapse saamist väheneb 67 protsendi paaride rahulolu abieluga. See pole üllatav: teie rõõmurulliga tuleb kaasa kuhjaga lisapingeid, nagu hormoonide möll, paigast ära tööplaanid, rahamured (paanikat tekitab ainuüksi mähkmete maksumus), seksipõud ja – nagu lugesin ühest artiklist – „tihe suhtlemine meditsiinitöötajatega”.

Samuti ei saa üle hinnata kroonilise unepuuduse osa värske lapsevanema meeleheites. Unepuuduse tõttu kipume keskenduma negatiivsele, kisume riidu ja muutume irratsionaalseks. Uuringud näitavad, et aju emotsionaalne osa – mandeltuum ehk amügdala – on unepuuduses palju reaktiivsem. Tavaliselt paneb ratsionaalne osa ajust, eesajukoor ehk prefrontaalkorteks, kõik konteksti, kuid unepuuduses aju korral variseb koostöö kokku – ja sageli meie koos sellega. Korraga on meie emotsioonid kontrolli alt väljas – ja enam pole naljakas, kui mees ütleb, et jah, ma nägin ukse juures prügikotti, sellepärast tegingi välja minnes selle ümber ringi.

Kui üks öö jääb magamata, on selle mõju järgmisel päeval tunda. Ühe uuringu põhjal aga väidavad inimesed pideva unepuuduse korral, et nad tunnevad end suurepäraselt: See sobib mulle! Kas tead, ma ei vajagi enam und! Kui ma vestlen selle uuringu autori, Berkeleys asuva California ülikooli une ja neuroloogia labori juhi Matthew Walkeriga, võrdleb ta seda seisundit purjus autojuhtide ülima enesekindlusega. „Nad võivad pärast viit kokteili arvata, et neil pole kojusõitmisega probleemi, kuid tegelikult on nende ajutegevus tõsiselt häiritud,” ütleb ta. „Sama kehtib une puhul: kui inimesed magavad regulaarselt vähem kui seitse tundi ööpäevas, võime mõõta kognitiivseid kõrvalekaldeid.”

Enne lapse saamist pööritasin silmi, kuulates värsket emmet, kes kurtis, et tal pole päevi olnud aega duši all käia. Tõepoolest, mõtlesin mina, kas vastsündinu mitte ei maga kogu aeg? Draama! Nüüd, kui olen ema, pööritan silmi, kui kuulen sagedast nõuannet, et „emad võiksid magada samal ajal, kui laps uinakut teeb”. Jõupingutused, mida tuleb teha, et uut tillukest olendit elus hoida, on kummaliselt kõike hõlmavad – ja kui need puudutavad lapse eest hoolitsemist ja majapidamistöid, võtavad naised suurema osa neist enda kanda. Rohkem kui veerand sajandit tagasi nimetas Berkeley sotsioloog Arlie Hochschild seda ebavõrdsust „takerdunud revolutsiooniks” ja see kehtib endiselt: kuigi naiste, kes praegu moodustavad peaaegu poole USA tööjõust, elu on radikaalselt muutunud, ei ole nende elukaaslaste käitumine muutunud samal määral.

Töötavad emad on lastega peredes peamisteks sissetuleku teenijateks rekordiliselt 40 protsendis peredes, kuid, nagu ilmnes Marylandi ülikooli uuringust, teevad emad endiselt ligi kolm ja pool korda rohkem kodutöid kui isad. Ja kui te korjate pidevalt üles asju kaheaastase lapse järelt, on teie mehe varem kahjutuna tundunud harjumus jätta palliks kokkukeeratud sokid vedelema, kuigi pesukast on sealsamas, äkitselt ülimalt ärritav.

New Jersey koomik ja ema Dena Blizzard ütleb, et tal ajab harja punaseks, kui mees tuleb töölt koju, näeb nende ühise kolme lapse tekitatud kaost ja küsib: „Mis lahti? Kes kõik selle kraami on välja kiskunud?” „Ta küsib seda iga jumala päev,” räägib Dena mulle. „Ma vastan: „Ah see? Jajah, mina tirisin kogu selle pasa välja. Mul oli täna igav, nii et mõtlesin, et viskan õige kõik põrandale.””

 

Siis järgneb küsimus, mida kardavad kogu maailma kodused emad: „Mida sa päev läbi tegid?” „Tegin sadat asja, kuid seda pole kusagilt näha,” ütleb ta. „Võtsin tolmuimejaga tolmu, helistasin mürgistusinfoliinile, sest meie poeg sõi toataime, ja vist käisin ka duši all. Ma ütlen talle: „Meil on kolm last. Ma ei jõudnud rohkem midagi teha.” Ta on alati üllatunud. On raske mitte tahta talle vastu vahtimist virutada.”

Stony Brooki ülikooli meeste ja mehelikkuse uurimiskeskuse (jah, selline on olemas) direktor, sotsioloog Michael Kimmel ütleb, et mehed löövad laste eest hoolitsemisel küll rohkem kaasa kui majapidamistöödes, kuid nagu kodutöödegi puhul valivad nad seda, mida teevad. „Paljudes keskklassi peredes saab isast „mängulapsevanem”,” räägib Kimmel. „Isa viib lapsed laupäevahommikul parki jalgpalli mängima, kui ema peseb hommikusööginõud, teeb voodid üles, peseb pesu, valmistab lõunat. Siis tulevad lapsed keskpäeval koju ja ütlevad: „Lahe, meil oli isaga pargis nii tore, ta on viimase peal!””

Selle ebaõigluse võtab kenasti kokku artikkel satiirilises ajalehes The Onion: „Emme veedab rannapuhkust ja teeb kõik kodutööd ookeani ääres.” „Emme” arvas: „Nii vahva on vannituba küürides aknast välja vaadata ja näha, kuidas tõus algab. Peaksime seda igal aastal kordama!”

Ja kuigi isad osalevad alates 1960. aastatest lapse eest hoolitsemisel märkimisväärselt rohkem, olles peaaegu kolmekordistanud lastega veedetud aega, pühendavad emad lastele siiski ligi kaks korda rohkem aega kui isad. Ehk pole siis üllatav, et Ameerika Ühendriikide valitsuse läbi viidud ameeriklaste ajakasutuse uuringus tundsid naised end palju väsinumana kui mehed kõigis neljas peamises kategoorias: töötamine, majapidamine, vaba aja veetmine ja laste eest hoolitsemine. (Lugesin seda statistikat ja mõtlesin sellele, mida Tina Fey kirjutas raamatus „Bossypants” iseenda jaoks aja leidmisest: „Ütle, et otsid beebiõli, mine seejärel lapse tuppa ja lihtsalt passi seal, kuni abikaasa tuleb sisse ja küsib tõredalt: „Mida sa teed?”)

Kui ajakirjanik Josh Katz näris end läbi kõige värskemast ajakasutuse uuringust, leidis ta, et isegi kui meestel polnud tööd, osalesid nad majapidamistöödes ja laste eest hoolitsemises ikkagi poole vähem aega kui naised. NBC saate „Today” ulatuslikust küsitlusest USA emade hulgas selgus, et peaaegu pooltele neist oli abikaasa suuremaks stressiallikaks kui lapsed. Mõni kommenteeris, et isa käitub pigem nagu laps, mitte nagu võrdväärne partner.

„Kui ma laseksin mehel ja lapsel oma tahtmist saada, ei oleks mul enam kunagi aega pissil käia, hambaid pesta, dušši võtta ega süüa,” ütleb ühe mu sõbra sõber Leyla. Kui ta ühel õhtul tunniks ajaks külla läks, sai ta varsti abikaasalt tütre kohta halba ennustava sõnumi: „Jonnituur algas, aga ära muretse.” Mõni hetk hiljem saabus pakilisem teade: „See on hullem kui kunagi varem.” „Mõni sekund hiljem piiksus telefon jälle,” jutustab Leyla. „Ta saatis iPhone’iga salvestatud video kohutavalt karjuvast beebist.” Leyla jättis kiiresti hüvasti ja ruttas koju tagasi. Nutitelefon on otsekui iga vanema elektrooniline jalavõru, aga elus pole paraku „lennukirežiimi”.

Kindlasti tunnen end Tomi emana, kui pean tema kallal näägutama, et ta midagi ära teeks – eriti kui ta ühmab vastu, et „kohe”, või lihtsalt ignoreerib mind täielikult. (Vähemalt ei tee ta nii nagu minu sõbra abikaasa, kes lööb kulpi ja hõikab: „Jah, söör!”, et ajada lapsi naerma. Naerma oma ema üle.) Lõuna-California ülikooli psühholoogiaprofessor Darby Saxbe selgitab mulle, et paarid hakkavad sageli käituma nõudmise-taandumise mustri järgi: enamasti naine nõuab ja mees taandub. Tema sõnul tekib selline dünaamika, sest meestel on vähem võita, kui nad oma käitumist muudaksid, naised aga tahaksid tõenäoliselt status quo’d muuta, mistõttu nad algatavad ka rohkem tülisid.

Minu sõber Jenny, kahe lapse ema, meenutab üht laupäevahommikut, kui beebil oli vaja mähet vahetada. „Ja mu abikaasa teatab: „Sinu kord, mina vahetasin viimati,”” ütleb ta. „Koduse emana olin mähkmevahetuses temast umbkaudu kolm tuhat korda ees. Ma arvan, et pöörasin pead 360 kraadi.”

Michigani ülikooli sotsioloogiaprofessor Pamela Smock räägib, et kui mehed aitavad majapidamistöid teha (juba sõna „aitavad” kasutamine näitab, et meil on veel pikk tee minna), valivad nad sageli ülesanded, mis sisaldavad „vaba aja veetmise” komponenti. Need on näiteks tööd õues, poes käimine või perekonna Netflixi filmivaliku kiire sorteerimine – üsna mugavad tegevused, mis on paindlikuma ajakavaga kui kiireloomulised tööd, nagu näiteks laste kooliminekuks valmis seadmine või õhtusöögi tegemine (ja sageli eeldavad „vaba aja veetmise” komponendiga kodust väljaskäimist).

Smock, ekspert Ameerika perekonna muutumise alal, kes tunneb end ühtmoodi koduselt nii soolise ebavõrdsuse kui ka ehtsate krimkade ja 70. aastate rokkbändide üle arutledes, ütleb, et peale põhikohustuste, nagu söögitegemine ja koristamine, täidavad naised veel lugematuid nähtamatuid ülesandeid. Need on aeganõudvad tööd, mida tõenäoliselt üheski ajakasutuse uuringus kunagi ei kajastata. Üks on „töö sugulaste heaks”, mille Smock defineerib kui „sugulastele emotsionaalse toe osutamine, kingituste ostmine ja kaartide saatmine, pühade tähistamine jms.” (Sellepärast ajab üks lehekülg kinkeraamatust „Porno värsketele emmedele”1 mind alati naerma: turske naeratav mees istub laua taga ja ütleb: Ma kohe tulen, kallis. Lõpetan just viimast katsikute tänukaarti.)

Siis „töö emotsioonidega” – pidev kõigi leibkonnaliikmete heaolu järele valvamine: kas varateismeline tunneb end ikka veel koolisööklas tõrjutuna? Koer tundub tusane, kas on aeg uuendada tema neeruravimit? Kas abikaasa rääkis ülemusega asjad selgeks? Veel mõnd nähtamatut tööd nimetatakse varustustööks: lastele aluspesu ja koolitarvete ostmine, turvaistme ja lastetooli valik. „See langeb sageli naise õlule,” ütleb Smock, „kui pole tegemist just selliste hinnaliste asjadega nagu suure ekraaniga teler või külmkapp.”

Ärgem unustagem transporditeenust: ajakirjas Transportation avaldatud uuringust selgus, et naiste hooleks jääb suurem osa leibkonna igapäevastest vedudest (laste kooli sõidutamine, toidupoes käimine, laste vedamine klaveritundidesse). Naised tegelevad sellega keskmiselt üksteist minutit päevas rohkem kui mehed – isegi kui mõlemad abikaasad käivad tööl.

Ehk kõige nähtamatum roll, mida enamik naistest täidab, on majapidamise juhi oma. „See on pidev töö,” ütleb Smock. „See on isik, kes kõike meeles peab: et Joeyle tuleb hambaarstiaeg kinni panna, milline toit igale lapsele maitseb, et nädalavahetuseks tuleb kutsuda lapsehoidja. Kui ema ulatab abikaasale ostunimekirja, saab mees tunnustuse poeskäimise eest, kuid naine on teinud ära suure töö ja koostanud meelespea. Tema annab abikaasale tööjuhendi. See puudutab kõiki lapse eest hoolitsemise valdkondi ja hoiab aju kogu aeg töös, isegi siis, kui naine sellest parasjagu teadlikki pole.”

Ja New Yorgi psühhoterapeudi Jean Fitzpatricku sõnul naised vihkavad seda. „Kõige sagedamini kuulen ma naistelt,” räägib ta, „et „Ma ei taha olla boss, ma ei taha, et ta tuleb ja küsib minult, mida ta peab tegema. Ma tahan, et tema võtaks juhtimise enda peale.””

Minu sõber Marea räägib, et nende kodus käib pidev võitlus. „Ah, kui mina midagi ei ütle, siis ei toimugi midagi,” selgitab ta. „Meie tütar on seitsmene ja mu mees ei tea ikka veel, kuidas asjad käivad. Kui mul juhtub midagi pooleli olema, aga läheneb tütre uneaeg, siis tema ei saada tütart magama. Ja kõige pidev meeldetuletamine tekitab minus stressi.”

Pärast vestlust Smockiga hakkan kokku lööma kogu nähtamatut tööd, mida ma päeva jooksul teen. See on pöörane. Kui Tom viib tütre ujumistundi, olen mina see, kes tuletab meelde, mis kell peab minema hakkama, panen valmis ujumisasjade koti, teen selle tühjaks, kui nad on tagasi tulnud, annan tütrele midagi näksida ja valmistan talle ette vanni, sellal kui Tom räntsatab diivanile. Nähtamatu töö jääb nähtamatuks, kuni sellele tähelepanu ei pöörata, isegi Smock ei saanud enne magistriõpet aru, et tema ema tegi majapidamises praktiliselt kõike. „Seda meenutades mõtlen: „Oh issand, kuidas ta sai hakkama oma palgatööga, õpetades päev läbi koolis, ning tuli siis koju ja hakkas tegema teist tööd kõige eest hoolt kandes?” Pole ime, et ta läks magamistuppa ja viskas natukeseks pikali. Kuidas oli see niivõrd nähtamatu, isegi mulle?” (Märkus: sel ajal sai Smock teaduskraadi naisuurimuste alal.) Ma küsisin Smockilt, milliseid töid tema isa kodus tegi, ja ta puhkes naerma. „Isa tegeles auto ja koeraga,” ütleb ta, „oh, ja talle meeldis tapeeti panna.”

Olete lõpetanud tasuta lõigu lugemise. Kas soovite edasi lugeda?