ImmuunsusTekst

Loe katkendit
Märgi loetuks
Kuidas lugeda raamatut pärast ostmist
  • Lugemine ainult LitRes “Loe!”
Šrift:Väiksem АаSuurem Aa

Jenna Macciochi
Immuunsus


Originaali tiitel:

Jenna Macciochi

Immunity

© Dr Jenna Macciochi 2020

Originally published in the English language by HarperCollins Publishers Ltd. under the title Immunity

Doktor Jenna Macciochi kinnitab, et teda on õigus tunnustada käesoleva teose autorina.

Toimetanud ja korrektuuri lugenud Killu Mei

Kujundanud Rein Seppius

Tõlge eesti keelde © Tiina Randus ja Ühinenud Ajakirjad, 2021

ISBN 978-9916-634-02-8

e-ISBN 9789916634349

Trükk Tallinna Raamatutrükikoda

Olen väga tänulik neile, kes usuvad minusse ka siis, kui ma ise hästi ei usu.

Teid on liiga palju, et nimesid nimetada, aga te ise teate küll, kes te olete.


Eessõna

Esmane tähelepanek, mis ajendas mind seda raamatut kirjutama, oli muret tekitav muutus haiguste spektris, millega meie immuunsüsteem peab tänapäeval toime tulema. Hügieen, vaktsiinid ja antibiootikumid tõid meile uue ajastu ja muutsid meie tervist. Pisikuid ei peeta enam põhivaenlaseks, kuid sõda tervise pärast ei ole kindlasti lõppenud. Nüüdne mittenakkuvate haiguste globaalne buum ja elustiiliga seotud haigused on pandeemia, mis viimastel aastakümnetel vaikselt peale tungis, saades hoogu meie elustiili veidrustest. Oleme muutunud istuvaks, meid ümbritseb igal sammul toit, meil on stressirohke töö, mis ei lõpe ka kontorist lahkudes, ning meil on liiga palju põhjuseid, miks pigem ekraani vaadata kui magada. Võime elada kauem, kuid sureme palju suurema tõenäosusega mittenakkuvatesse haigustesse, nagu vähk, südamehaigused või Alzheimeri tõbi. See on oluline muutus võrreldes meie minevikku vorminud nakkushaigustega. Me jääme haigemaks, aga süüdi ei ole infektsioonid.

See oli hea uudis. Halb uudis aga, nagu COVID-19 meile meelde tuletab, on see, et nakkushaigused ei ole kuhugi kadunud. COVID-19 põhjustajaks võib olla uus viirus, mis käivitas ülemaailmse pandeemia, kuid see tähistab ka väga vana ja väga tuttava vaenlase tagasitulekut. Mitte miski ei ole ajaloo vältel tapnud rohkem inimesi kui tillukesed nähtamatud mikroobid. Selle eessõna kirjutamise hetkel (1. aprillil 2020) on üle maailma üle 470 000 kinnitatud COVID-19 juhtu ning enam kui 20 000 surmajuhtumit, mis puudutavad kõiki mandreid peale Antarktise. Ma ei hakka mainimagi arvatavaid arvukaid kinnitamata juhte. Reaalsuses oli tegu pandeemiaga juba ammu enne seda, kui Maailma Terviseorganisatsioon selle 2020. aasta 11. märtsil viimaks välja kuulutas. Suurem osa meist ei näinud seda ette. Ehk on ka see meile süngeks meeldetuletuseks.

COVID-19 pandeemia on pannud maailma pead tõstma ja pisikuid märkama. See on kognitiivne muutus: kõik vestlusteemad, mis ei keerle ümber pandeemia, tunduvad nüüd tühised. COVID-19 on pälvinud meie tähelepanu ning kõik nipid ja nõksud selle kohta, kuidas hoolitseda meie kaitseingli ehk immuunsüsteemi eest, on saanud ülemaailmsete arutluste teemaks. SARS-CoV-2 näitab valuliselt meie nõrku kohti. Vahest seepärast, et tänapäeva elus on nii palju muid aspekte, mis on samuti nakkuslikud: rasvumine, üksildus ning terve hulk negatiivseid psühhosotsiaalseid ja sotsiaalmajanduslikke teemasid, mis on kollektiivselt murendanud meie immuunsust. Haigus, olgu nakkav või mitte, võib populatsioonis kanda kinnitada vaid siis, kui uusi juhte on rohkem kui paranemisjuhte. Globaalne mittenakkushaigustest tuleneva enneaegse suremuse buum jagab mitut sarnast tahku nakkushaiguste pandeemiatega, ent rahvatervise asjatundjad ei ole seni seda silti kasutusele võtnud.

Nakkushaigused ja mittenakkushaigused ei välista üksteist. Mittenakkushaigused on peamine riskitegur raskelt haigestumiseks, kui te mõne infektsiooni saate. Nii nakkuslike pandeemiate kui ka muude hooajaliste infektsioonidega seostuvatele surmajuhtumite lainetele järgnevad sageli muude surmajuhtumite lained, mille põhjuseks on meie immuunsuse põletikureaktsiooniga esile kutsutud kaasuvate kahjustuste kaudsed mõjud, peamiselt südamerabandused ja insuldid. Meil on endiselt veel palju õppida, ent COVID-19 ei piirdu arvatavasti üksnes hingamisteedega.

Hoolimata negatiivsete tervisetrendide, nagu pandeemiate levikust, paistab siiski, et inimmõttel läheb järele jõudmiseks palju rohkem aega. Varem arvati ekslikult, et nakkushaiguse saanud inimene saab süüdistada ainult iseennast. Ka nüüd süüdistame me kroonilise seisundi, näiteks rasvumise all kannatavat inimest ennast tema kannatustes. Kui see karantiiniseisak üldse midagi näitab, siis paljastab pandeemia tõe meie immuunsüsteemi kohta: nakkus- ja mittenakkushaigustega tuleb võidelda populatsiooni tasandil. Immuunsus ei ole üksnes bioloogiline, vaid ka ühiskondlik probleem. Nii nakkus- kui ka mittenakkushaigused toovad endaga hirmsaid majanduslikke kulusid, millega meie tervishoiusüsteemid hakkama ei saa, ehkki mõni töötab teistest aeglasemalt ja vaiksemalt, ja neid ei ole kuigi lihtne tagasi pöörata, sest 21. sajandi elustiili tingimustes funktsioneerivad paljud meist enda meelest niigi 20 protsenti alla optimaalse taseme, ehkki diagnoositud haigusi justkui poleks. See on märk sellest, et meie immunoloogilised vajadused on rahuldamata. Oleme seda signaali eiranud ja nüüd on aeg lõpuks kuulata.

Keegi meist ei ole selle viiruse vastu immuunne. See pandeemia meenutab meile, et ehkki mõni võib olla teistest kergemini haavatav, on COVID-19 tapnud ka alla 60 aasta vanuseid patsiente ning sajad neist on sattunud intensiivravile. Meie immuunsus ei ole hierarhiline, immuunsüsteem on sellest märksa keerukam. Kui te langete mitte kuigi noorte, mitte kuigi vanade, tervete täiskasvanute kategooriasse, siis pole teil erilisi vihjeid selle kohta, kas immuunsüsteem reedab teid ning reageerib viirusele ohtliku ja kahjuliku ülereaktsiooniga. Selle probleemi lahtiharutamine jääb immunoloogia pühaks graaliks. Nagu ma selle raamatu 1. peatükis räägin, on meie sobivusgeenid prototüüpsed kandidaadid geneetiliseks vastuvõtlikkuseks nakkushaigustele (ja vahest ka mittenakkushaigustele). Inimesel on umbes 2000 geeni. Meil kõigil on need geenid sarnased, aga need, mis inimesiti kõige rohkem varieeruvad, ongi immuunsüsteemi sobivusgeenid. See muudab iga inimese immuunsüsteemi peaaegu sama erilaadseks kui sõrmejäljegi. Meid kaitsebki meie immunoloogiline mitmekesisus. Indiviiditi oleme siiski erinevad ja nii see peabki olema. See on evolutsiooniline viis hoida liiki elus. Kui me kõik infektsioonile samamoodi reageeriksime, oleksime nüüdseks omadega läbi. Teisalt aga näitab see meile, et pisikud ei ole võrdselt valimatud tapjad. 1918.–1919. aasta Hispaania gripp tabas peamiselt noori terveid täiskasvanuid. COVID-19 eelistab eakaid ja neid, kelle tervis on juba niigi kehv.

COVID-19 õpetab meile ka seda, et infektsiooni on võimalik ära hoida. Selleks on aga vaja nii hüpermodernset kui ka praktiliselt keskaegset reaktsiooni. Kogu maailma teadlased kasutavad uusi-maid tööriistu ja tehnoloogiaid, et seda infektsiooni tundma õppida, infot jagada ning ülemaailmset koostööd teha, ja seda kõike palju kiiremini, kui see varem võimalik olnuks. Seni aga on meie ainus tõhus reaktsioon olnud ühiskonna kinnipanek. See ei erinegi kuigipalju sellest, mida meie esivanemad oleksid teinud, et katkupuhangut ohjeldada. Me kõik oleme hügieeniga liiale läinud, aga see on õigeaegne meeldetuletus, et ka köha ja aevastamine on haigused ning kätepesu on nakkushaiguste ennetamise nurgakivi, mida me kõik oleme seni ilmselt valesti teinud (või vähemalt mitte piisavalt kaua).

Maailm paneb end enneolematus pandeemiavastases võitluses üha rohkem kinni ja me küsime endalt: „Kui kaua need pandeemiad tavaliselt kestavad?“ Unustasime kollektiivselt ära 20. sajandi suurima katastroofi, Hispaania gripi, mis leidis aset veidi enam kui saja aasta eest, ja nüüd enam muust ei räägitagi. Vihjeid otsivatel haiguste modelleerijatel on üks ütlus: „Kui oled näinud üht pandeemiat, oled näinud üht pandeemiat.“ COVID-19 ei käitu nagu gripp, mis omakorda ei käitu nagu Ebola viirus. Neil on küll ühiseid jooni, kuid reeglid on erinevad. Tegelikult võib minna pikalt, enne kui laine möödub, ja keegi ei tea, kui kaua.

Mis saab meie immuunsusest karantiini ajal? Elu on ebanormaalne. Oleme segaduses, rutiini pole, unerütmid on täiesti paigast ära, püüame ilma hariliku rutiinita kuidagi sporti teha. Nii hakkamegi kiiret leevendust otsima. Alkohol ja rämpstoit tunduvad nagu lihtne võte, kuidas tuju parandada, kuni me guugeldame „Toidulisandid immuunsüsteemi turgutamiseks“. Mõnikord loovad pandeemia pakilised vajadused ainulaadse keskkonna ja vajadused, mis ei ole tingimata kooskõlas tervise pikaajaliste vajadustega. Immuunsüsteemi eest tuleb siiski hoolitseda tervet elu, mitte üksnes pandeemiat silmas pidades. See oli olemas enne COVID-19 ja on olemas ka pärast.

Mittenakkushaigused võivad olla pisikud ülemaailmselt surma põhjustamise troonilt tõuganud, kuid see pandeemia on omamoodi verstapost. See meenutab meile, kui võimsad mikroobid olla võivad ja kui hapraks on muutunud meie elustiil ja ühiskondlik ökosüsteem. Pisikud ajavad inimesed hirmule, ehkki nad on kõikjal ja 99 protsenti neist on meile kahjutud. Paljudele nakkushaigustele pandi 20. sajandil vaktsineerimisega piir, ent kõigi viiruste vastu meil veel vaktsiini pole (näiteks HIV), ja supermobiilses ülerahvastatud maailmas tekkivate uute viiruste tõttu jääb pandeemiaoht ilmselt alati inimkonda kollitama.

Pandeemiaid ennetavad meetmed on viinud käte desovahendi ülemäärasele kasutamisele. Alkoholipõhiste desovahendite ülemäärane kasutamine võib hävitada normaalse bakteriaalse floora, mis nahal elab. Kas see võib pikas perspektiivis suurendada muude infektsioonide ja terviseprobleemide riski? Nagu ma 3. peatükis selgitan, teame me nüüd, et oma viimaste aastakümnete püüdlustes hävitada kõik nakkavad pisikud oleme me hävitanud liiga palju ka häid baktereid. Oma mikroskoopiliste terviseliitlaste hävitamine ei lase immuunsüsteemil normaalselt areneda ning suurendab seetõttu ohtu, et hiljem tekivad selles süsteemis tõrked.

 

Mis headesse pisikutesse puutub, siis on bakterite maine kindlasti parem kui viirustel. Näeme seda soolestiku tervise heaolutoodete turunduses. Viirustel sellist heatahtlikkuse aupaistet ei ole. Briti bioloog Sir Peter Brian Medawar defineeris viirused kui „halvad uudised, mis on mässitud valgumantlisse“. Sõna „viirus“ tuleb ladinakeelsest sõnast „mürk“, aga viirused on kõikjal. Teil ei pruugi olla grippi, aga see ei tähenda, et te ei kubise viirustest, nii sees kui ka väljas. See moodustab vähetuntud kogukonna, mida kollektiivselt nimetatakse inimese viroomiks. Mida kõik need viirused teevad, kui nad teid haigeks ei tee? Nad elutsevad igal inimkeha välisel ruutmillimeetril, ja ka seespool on neid veel küllaga.

Me ei võitle üksnes pandeemiaga, vaid ka kuulujuttude ja väärinformatsiooni „infodeemiaga“. Väidetavalt anonüümsete ekspertide poolt kirjutatud, lõigatud-liimitud sotsiaalmeediapostituste tsunami annab sageli kahtlast nõu või ebatäpset teavet ning see areneb kiiremini kui pisikud ise paljuneda jõuavad, muutudes erinevateks, pisut modifitseeritud versioonideks, mis muutuvad sotsiaalmeediaplatvormidel sageli viraalseks. Seda fenomeni võis märgata isegi mineviku pandeemiate puhul, kuid sotsiaalmeedia viib info kõikjale maailmas, võimendades seda enneolematu kiirusega. Vaimne tervis on füüsiline tervis. Nagu ma 5. peatükis kirjutan, on immuunsüsteem tajuv süsteem ja pidevas kontaktis ajuga. Ebakindlus tekitab hirmu. Tänapäevase kõikjalviibiva meedia tõttu tuleb täita palju eetriaega. Halbade uudiste pidev turmtuli võib tekitada stressi ja meeleheidet. Meedia ei vaatle haiguspuhangut alati laiemalt. Tehke oma uudisvoos suurpuhastus ja astuge ekraanist eemale.

Suur osa sellest, mis pandeemia puhkedes toimub, käib meil üle mõistuse ega allu meie kontrollile. Meie kui indiviidid võime teha paljugi oma mõju alla jäävate asjade ringis. See meenutab mulle produktiivsusest kirjutanud dr Stephen Covey tsitaati: „Ma ei ole oma olude tagajärg. Ma olen oma otsuste tagajärg.“ Me peame kohanema ja looma, sest meie bioloogia on sedasi loodud. Normaalsustunde säilitamine ning oma päevadesse ja nädalatesse rütmi ja rutiini loomine võib tunduda kasutu nagu ebausk. Samas annab see meile eesmärgipärasuse ja proaktiivsuse tunde, mis on suure psühholoogilise ja seetõttu ka immunoloogilise tähtsusega.

Karantiini ajal tuleb kodus istuda ja igavleda ning teha pole suurt midagi. Lihtne on ekraani külge liimitult istuma jäädagi. Praegu on siiski tähtsam kui kunagi varem, et me oma immuunsüsteemi tugevdamiseks liikumist ära ei jätaks. Pange lümf käima, tehke päeva jooksul mitu venituspausi ja liikumisspurti. Iga väiksemgi liikumine loeb, nii et mis see ka poleks, lihtsalt liikuge, liikuge, liikuge päev läbi. Kodus treenimine võib olla lihtne ning võimalusi leidub igale vanusele ja võimekustasemele. Ärge ainult unustage jõutreeningut, eriti kui teil on vanust üle 30, kui teie skeletilihased hakkava sarkopeenia-nimelise protsessi, vananemise loomuliku toime tõttu taandarenema. Kui te lihaseid ei kasuta, siis te nad kaotate. Just see mõjutab meie immuunsust tohutul määral, nagu ma 6. peatükis kirjutan. Liialdada on kergesti võimalik mitte üksnes Netflixi, vaid ka stressisöömisega, mis teeb lõpu teie karantiinivarudele. Nagu ma 7. peatükis kirjutan, on pidev kalorite ületarbimine elegantsele immuunkaitsesüsteemile väga kahjulik. Enne kui väetoiduainete kallale lähete, püüdke luua korrapära oma söögiaegades, sööge palju kiudaineid ja fütotoitaineid, keskenduge headele rasvadele ja kvaliteetsele valgule. Vast kõige tähtsam on ka see, et ärge unustage maitset.

Isegi täiuslikult tegutsedes ei tee te pandeemiale lõppu, aga meil kõigil on selles oma osa. Eraldi võttes pole me end ehk mitte kunagi varem nii abituna tundnud, aga samas vastab tõele ka väide, et meil ei ole kunagi olnud paremat võimalust näidata endale – ja üksteisele –, mida tähendab olla inimperekonna liige. Igasuguse traumaga kaasneb järelemõtlemise ja arengu võimalus. Äkiline elu ümberkorraldamine võiks teid muuta vägagi teadlikuks teie elustiili neist külgedest, mis teile kasulikud ei olnud. Kunagi tulevikus hakkame üles lugema, kuidas 2020. aasta pandeemia kõike muutis. Miks mitte võtta argielu häiringuid kui võimalust paremaks muutuda? Tehke esimesed arglikud sammud oma pikaajalise hea tervise suunas. Mis kõige tähtsam, ärge targutage niisama, kuidas te kohe kõike muutma hakkate – et siis vanade kommete juurde tagasi pöörduda, kui see kõik kord läbi saab.

Väike märkus tervishoiutöötajatele

Püüdsin selles raamatus esitada oma valdkonna praeguseid suuri ideid, sidudes neid isiklike lugude, läbielamiste ning kirega, mida selle teema vastu tunnen. Lisaks oli minu eesmärk anda edasi oma imetlust selle vaikiva süsteemi ning selle hiiglasliku ja keeruka teaduse vastu, mida see endaga kannab. Olen vägagi teadlik, et see tekst ei anna immuunsüsteemi kohta edasi kõike võimalikku – ja see polekski tehtav. Kuna püüdsin narratiivi ja teaduslikud ideed tavalugeja jaoks võimalikult selged hoida, siis ei saanud ma tegeleda kõigi soovitud teemadega ega ka mitte piisavalt põhjalikult. Selle asemel, et esitada täielikku õpikutasemel kirjeldust, otsustasin ma teadlikult keskenduda laiematele tänapäevastele teemadele, et tõsta teadlikkust sellest, kuidas tänapäevane elustiil ja meie kiirelt muutuv keskkond meie immuunsust ning seeläbi ka tervist mõjutavad ja vormivad. Kuna püüdsin tugineda tõenditele, süüvisin ma teaduskirjandusse, konsulteerisin kolleegidega ja võtsin töö käigus ühendust kõikvõimalike asjatundjatega, ühendades selle teabe juhtumiuuringute ja alternatiivse tervisekirjandusega, et anda tasakaalustatud ja kõikehõlmav ülevaade. Teatud juhtudel olid ainsad saadaolevad „tõendid“ kas nõrgad või siis mitte kõige pädevamad, kuid ma püüdsin seda võimaluse korral ära mainida. Lõpetuseks – iga raamat võib rääkida vaid osakese loost, ja see, ma loodan, on alles esimene osa.

ESIMENE PEATÜKK
Kuidas olla tänapäeva maailmas terve

„Ühtki püsivat haigustele vastu panemise ideaali olemas ei ole, on vaid ebapüsiva iganemise tuiskliiv.“

MATT RIDLEY, kirjanik

USA riiklik meditsiiniraamatukogu kirjeldab meie immuunsüsteemi kui meie keha kõige keerukamat süsteemi ning see ongi hiiglaslik rakkude ja molekulide täheparv, mis ulatub meie kehas igasse nurka ja õnarusse.

MIS ON IMMUUNSUS JA MIKS SEE TÄHTIS ON

Sõna „immuunsus“ tuleb ladinakeelsest sõnast immunis (’kohustusvaba’) ning see tähistab inimese immuunsüsteemi kunsti ja teadust, arvukaid meid tervena hoidvaid bioloogilisi kaitsesüsteeme. Immuunsüsteem on vaikiv ime. Oleme vägagi teadlikud oma südamelöökidest ja hingetõmmetest, aga immuunsüsteemi märkame vähem. Veelgi vähem näeme seda tööd, mida see meid terve hoides teeb. See võimas süsteem kaitseb tervist, tõrjudes tagasi soovimatuid infektsioone, hoides kehas korda ja tasakaalu ning ravides haavu. See on meie heaolu alus.

Immunoloogia, see ebatavaliselt rikkalik, ent keerukas immuunsüsteemi uuriv valdkond, on viimase 30 aastaga muutnud kogu moodsa meditsiini palet. Iial pole olnud huvitavamat aega, mil immunoloogiasse süveneda ja selle jõudu meie tervise parandamiseks ära kasutada. Seda siinne raamat teie heaks teebki. Raamat põhineb uusimatel tõenduspõhistel teaduslikel uurimistöödel ning viib valgustavale teekonnale läbi immunoloogia värskeimate hämmastavate avastuste. Õpite immuunsüsteemi tundma seest ja väljast ning saate täpselt teada, kuidas see töötab.

Ei juhtu just tihti, et üks kehasüsteem mõjutab sedavõrd paljusid inimbioloogia aspekte nii haiguses kui ka tervises. Immuunsüsteem on esmapilgul küll pealtnäha esoteeriline ja arusaamatu, ent see on mitmekülgsuse ja eesmärgilihtsuse musternäidis.

Hea tervise säilitamisel on immuunsüsteem meie kõige kallim vara. Ometi oskame oma esmast kaitseliini väga harva hinnata – kuni miski viltu läheb. Täname oma immuunsüsteemi, kui talvekuudel külmetushaiguse saame ning C-vitamiini järele haarame. Kuidas jääb selle muude imetegudega? Kui immuunsüsteem oleks igal aastal olemas vaid mõne esimese külma ilma nädala jooksul, siis oleksime püsti hädas. Enamjaolt tegutseb immuunsüsteem märkamatult ning me ei pane seda tähelegi. See on lähedalt seotud kehalise ja vaimse tervise kõigi tahkudega ning paneb aluse tervisele ja pikale elueale.

Immuunsus on keerukas, lausa hämmastavalt keerukas süsteem. Selles on palju sellist, mis võib viltu minna, alates autoimmuun-haigustest kuni allergiate, vaimse tervise probleemide ja ainevahetushäirete ning isegi vähini. Meie kinnismõtteks on terve välja näha ja end hästi tunda, ent ometi oleme haigemad ja õnnetumad kui iial varem. See tuleb sellest, et meie pidevalt kiirenev elutempo, armutu stress, saaste, ületarbimine ja alaliikumine kurnavad habrast immuuntasakaalu. See, mida tänapäevane elu „tervislikuks“ peab, ei pruugi seda tegelikult olla. Meil on nüüdsel ajal suurem tõenäosus surra elustiilihaigustesse kui ühelgi muul põhjusel, ja paljud neist haigustest oleksid ennetatavad, kui oma tervise eest paremini hoolt kannaksime.

Sel teekonnal läbi tänapäevase immunoloogia saate teada, miks immuunsüsteem on meie kuues meel, mis ühendab meie tervist keskkonna, tajude ja emotsioonidega, miks mõni inimene väga harva haigeks jääb, mida teha kroonilise haiguse puhul ja mida tegelikult tähendab immuunsuse „turgutamine“.

Mind on mu karjääris ja isiklikus elus sageli tagant torkinud lõputu imetlus selle hiiglasliku ja elegantse süsteemi vastu, millel on keskne roll meie heaolus. Mind on varasest noorusest peale huvitanud inimkeha, selle tervis ja haigused. Minu ema oli õppinud kokk ja uskus kindlalt, et tervis on meie enda teha; ta õpetas mulle kokanduse vanamoodsaid põhitõdesid, mis on mulle mu praeguses emarollis asendamatuks abiliseks. Mu ema oli sündinud rahvatarkuste allikas. Samas peitus tema sõnades hulk märkamatut tõde, mis jättis minusse kestva uudishimu ja suunas minu samme teadusliku karjääri teel.

Sedamööda, kuidas ma immuunsüsteemist rohkem teada olen saanud, olen avastanud end ka vastavalt eluviisi muutmas. Kipun kõhklema kõiges, mis moodsa elu arusaamade järgi on tervislik, ent keerab meie immuunsuse tuksi. Otsin iga päev vihjeid, uurin immuunsüsteemi arengut ja mõtlen meie tervist mõjutanud traditsioonilise elustiili peale. Kas me viskasime lapse koos pesuveega välja, kui vanad kombed uute ja läikivate vastu vahetasime? Pöördun selle küsimuse juurde sageli tagasi ja vastan sellele tulevates peatükkides, uurides samas, kuidas traditsiooniliste rituaalide teel ja teaduse toel saada tagasi oma sisemist immuunsusteadlikkust. Pidage lugedes meeles, et immuunsüsteem on natuke vingerdava ja siputava kaheksajala moodi. Voogav olemus muudab raskeks seda lineaarselt lehekülgede kaupa paberile panna. Üks selle libedatest võludest on, et vastus paljudele küsimustele algab sõnadega „Oleneb sellest“ või „Keeruline öelda“. Tervise hoidmise saladuste mõistmine nõuab tasakaalu, kus ühel pool on avatus uutele ideedele (olgu need kuitahes kummalised) ning teisel pool kõigi kontseptsioonide, olgu need uued või vanad, armutu vaagimine.

Hoolimata immuunsüsteemi tohutust jõust kuuleme sageli üleskutseid „turgutada“ immuunsüsteemi toidu, spordi või mõne heaolupraktikaga. Ehkki selle süsteemi seotuse ja peensuste kohta on meil veel palju õppida, siis hästi funktsioneerimiseks vajab see ikkagi tasakaalu, mitte turgutust. Kui edasi loete, saate teda, mida see teie tervise seisukohast tähendab.