ViitrijahtTekst

Loe katkendit
Märgi loetuks
Kuidas lugeda raamatut pärast ostmist
  • Lugemine ainult LitRes “Loe!”
Šrift:Väiksem АаSuurem Aa


Originaal:

Johan Theorin

Jakten på hwitrerna

Krönikan om Jarmaland

Bonnier Carlsen

Rootsi keelest tõlkinud Heidi Saar

Toimetanud Reet Trummal

Kujundanud Anu Ristmets

Copyright © Johan Theorin 2019

Published by agreement with Salomonsson Agency

Kaas ja illustratsioonid © Filippo Vanzo 2019

Kaart: Anders Parsmo

Autoriõigus tõlkele: Heidi Saar ja OÜ Eesti Raamat, 2020

ISBN 978-9949-091-93-5 (köites)

ISBN 978-9949-091-94-2 (epub)

www.eestiraamat.ee

www.facebook.com/Eesti Raamat



Lohemadu ilmus mägijärve külmast sügavusest välja. Ta torkas nina veepinnale, avas suu ja nuusutas suveõhku. Isegi siin üleval mägedes tundis tema keel rohu ja mulla lõhna. Ta haistis ka olendite jälgi. Jälgi väikestest ja suurtest loomadest, kes järve ümber liikusid: lemmingud, polaarrebased ja üksikud karud. Suuremad neljajalgsed olid aga täiesti eemale peletatud; seda olid teinud kahejalgsed olendid. Lärmavad vahedate relvadega olendid, kes liikusid rühmades.

Kahejalgsed olid üksteise peale lõuanud ning tapnud ja surnud põhjustel, millest lohemadu midagi ei teadnud. Ei hoolinud. Nüüd oli mägedes jälle rahulik. Lohemadu oli siiski ettevaatlik ega vedanud oma pikka keha veest välja. Madu nuusutas ja kuulatas, aga ühtegi valju heli ei olnud kuulda. Enne oli kõrvu kostnud heli pikast pasunast, mida üks noor ja kärme kahejalgne mägedes kaasas kandis. Neiu pasuna pikad törtsud olid lohemao jaoks kui nõiduslikud meelitused ja ta oleks neid hea meelega veel kuulanud. Aga nüüd valitses vaikus.

Lohemadu sisises nagu tervituseks kõigile teistele lohemadudele siin mägedes. Neid leidus, sest nende lõhna oli tunda. Siis libises lohemadu jälle veepinna alla puhkama ja pillihäält ootama.


Varjud kalju all

Järgmisel päeval pärast Salajaki lahingut läheb Lovisa Georgitütar lohemaoga kohtuma. Väljaspool kindlust ta relva kaasas ei kanna. Mida siin mägedes juhtuda võib? Viitrid on ju võidetud. Vaenlase kindlus on vallutatud ja võitu selle suurimas saalis tähistatud.

Lovisal on kaasas vaid pasun, millega ta tavaliselt kutsub lehmi. Nüüd meelitab ta mägede vahelt välja lohemao, kes on sama suur kui purjelaev. Sellegipoolest tahab ta lohemaoga kohtuda üksi.

„Kuhu te lähete, preili Lovisa?“ küsib üks ihukaitsja.

Ihukaitsjaid on kaks ja nad käivad tal nii tihedalt kannul, nagu kannaksid nad pruudiloori.

„Natukeseks jalutama,“ vastab Lovisa napilt.

„Siis me tuleme kaasa.“

Lovisa isa Georgi käsu järgi peavad sõdurid Lovisat valvama igal pool ja nad teevad kohtumise lohemaoga palju raskemaks. Ihukaitsjad on laiaõlgsed Frösö mehed, kes hoiavad ta kindluse käikudes ja saalides kogu aeg nägemisulatuses. Turvaliselt, aga igavalt. Kui lahing on võidetud ja viitrid läinud, milleks siis veel ihukaitsjad?

Lovisa ei vaidle vastu, aga kiirendab sammu. Müüriväravast välja ja mäest alla. Vaid paar päeva tagasi peeti siin nõlval Salajaki kindluse pärast lahingut, nüüd aga on kõik vaikne ja rahulik.

Sõdurid püsivad sabas. Nad on vait, aga nende mõõkade kõlin ja sammude kõmin segab enamgi veel. Lovisa surub hambad kokku.

Kui nad lõpuks jõe äärde orgu jõuavad, jääb Lovisa seisma ja tõstab pasuna.

„Suur tänu saatmise ees, mu härrad! Ma lähen nüüd natukeseks üles mäeharjale. Et rahu leida, üksi.“

Üks ihukaitsja raputab pead.

„Me peame teid valvama, neitsi Lovisa.“

„Valvake siis siin all!“

Sõdurid on temast peaaegu jala1 võrra pikemad, nii et Lovisa ronib nõlvast veidi üles, et neile ülevalt alla vaadata, ja jätkab:

„Ma tahan kõndida üksinduses, nagu palverännakul … Aga tulge siis üles, kui ma teid hüüan.“

„Ja kui te pasunat puhute?“ küsib ihukaitsja pillile osutades.

„Ärge muretsege,“ vastab Lovisa. „Siis võite minu pillilugu nautida!“

Siis läheb ta üles. Kiirustab pikkade sammudega läbi võsa. Tema volditud seelik takerdub pidevalt, aga ta kisub selle lahti ja läheb aga edasi. Lovisa ei tunne hirmu. On pigem vihane ja kurb.

Viitreid ta enam ei karda. Inimsööjad on läinud. Maaraviitrid ei lehvita Salajaki kaljude kohal oma nahkseid tiibu. Sõdurid võtsid nende kindluse üle ning Lovisa isa ja tema rüütlid on teinud sellest inimeste elamu. Viitrite kuningas ja kuninganna on keldris luku taga. Kindlus Salajaki mäe tipus on vallutatud – ja ikkagi on ta kurb.

Lovisa teab, et lahing nõudis palju elusid. Pärast Salajaki lahingut lamas surnuna maas palju sõdureid, samuti palju härgi ja hobuseid. Lovisa enda täku Aegiriga on kõik korras, aga teised loomad jäid suurte kivide alla, mida viitrid müürilt alla lükkasid. Raskesti sai viga ka Samuel Egg, kes lamab ikka veel meelemärkuseta ühes paljudest haigetubadest. Lovisa jõudis temaga vaevu paar sõna vahetada, kui noormees veel ärkvel oli. Ta ei tohi ka paluda rahunõukogul tema eest kätte maksta.

Õhtupoolikul oli Lovisa istunud rahunõukogu suletud uste taga. Kostsid ühetoonilised hääled, meeste hääled, aga Lovisa ise ei tohtinud sisse minna. Ta teadis siiski, kes seal istusid: isa uus rahunõukogu. See oli loodud päev pärast võitu viitrite üle ja sinna kuulusid Lovisa isa Georg, isa nõunik Sejenius ja viis rüütlit. Aga Lovisat liikmeks ei võetud. Väikevend Larsi ka mitte.

„Mis on rahunõukogu?“ oli väikevend küsinud.

„Rahunõukogu otsustab, mis nüüd pärast lahingut saab,“ vastas Lovisa. „Nemad juhivad siinset mägimaailma, kui rahu on saabunud.“

„Kas nüüd on rahu käes?“ küsis Lars.

„Jah. Isa ja tema rüütlid on kindluse vallutanud,“ vastas Lovisa, pilk uksel. „Viitrid on läinud.“

„Aga mina nägin viitreid maa all,“ sõnas Lars. „Pisiviitreid!“

Lars oli kohe esimesel päeval pärast lahingut kaevu kukkunud ning Samuel Egg ja tema vennad ta ära päästnud. Sellest ajast peale on Lars rääkinud koopast, kuhu ta seal all sattus, ja varjudest, kes seal ringi liikusid.

„Kõik viitrid on läinud,“ lubas Lovisa vennale, kuid teadis, et see ei vasta tõele.

Vähemalt praegu ei ole ühtegi näha. Ta ronib üles, pasun käes, ja on nüüd üksi mägijärve ääres.

Salajak koos ringmüüriga jääb siit põhja. Vaid mõned päevad tagasi, enne lahingut, pidasid viitrid müüri peal vahti. Nüüd on nad surnud või luku taga. Kuid mitte kõik. Mõned põgenesid Salajaki alla käikudesse ja peidavad end seal. Nad võivad tagasi tulla – seetõttu vajab kindlus kaitset. Ehk saab lohemadu aidata?

Lovisa kissitab silmi päikese ja sädeleva järve poole. Pikk, kitsas, sügav, nimetu mägijärv mäe lõunaküljel. Täis kalu: lõhet ja forelli. Lohemao toitu. Storsi toitu.

Sellise nime pani Lovisa lohemaole, kui too oli end esimest korda tema pasunahüüu peale sügavusest välja ajanud. Lohemadu tuli lõunast, Jämtlandi metsadest ja suurtest järvedest, ja ta kuulab Lovisa sõna.

Lovisa usub seda, ta loodab seda.

Nüüd tõstab neiu pasuna ja puhub kõigest jõust. Helid kaiguvad üle mägijärve.

Sa pead end näitama! Ja minu sõna kuulama!

Ent midagi ei juhtu. Helide kaja põrkab mäetippudelt tagasi, aga järvepind püsib sile.

Lovisa puhub uuesti. Pasun kaigub veel kõvemini, veel kaugemale ja Storsi peab seda vee all kuulma. Aga järv ainult sädeleb päikese käes rahumeelselt.

Lovisa langetab pasuna. Ta ohkab ja libistab pilgu üle mäeseina – ning avastab kaugemal midagi tumedat ja ümmargust. Süsimusta avause. See haigutab üleval mäe sees nagu kolli suu, parajal kõrgusel, et sinna sisse ronida.

Koopasuu? Kaevanduse auk? Lovisat hakkab asi huvitama. Ta võtab pasuna pihku ja läheb tasakesi sinnapoole. Paari sammu kaugusel avausest ta peatub ja kuulatab. Mõtleb viitri­tele ja lugudele Midgardi maost. See olla kõigi lohemadude esiema ja räägitakse, et ta tukub sügaval mägede all. Aga võib iga hetk ärgata.

Lovisa läheb avause juurde. Piilub sisse. Pimedusest ei paista mingit liikumist ega kuuldu hääli. Aga ta on ikkagi ettevaatlik, kui jala käiku tõstab.

Sees on maapind kõva ja kruusane. Lovisa küll hiilib, aga kivid krabisevad ikka. Päevavalgus jääb seljataha, õhk muutub külmaks ning käigu seinad kõrgemaks ja laiemaks. Käik kaldub hirmutaval moel üha enam maa-aluse maailma poole, aga Lovisa läheb samm sammu järel aina edasi. Ta kuulatab uuesti. Vaikus. Ei viitreid, ei Midgardi madu.

Või äkki kostab pimedusest kraapimist? Lovisa piilub ringi. Seinad on krobelised, täis pragusid ja varje. Aga samuti vaiksed.

Sellegipoolest hakkab neiu aimama, et ta ei ole üksi. Ning kui ta hakkab ümber pöörama, et tagasi minna, elustub korraga kolm varju. Nad libisevad välja pimeda seina ühest lõhest.

Lovisa hingamine peatub.

Viitrid. Viitrisõdalased, keda ta varem on näinud vaid kaugelt. Nüüd seisavad nad temast vaid kümne sammu kaugusel. Kolm kuju, kes on temast vähemalt kaks jalga pikemad. Nad kannavad nahast sõjarõivaid ja neil on paksud mustad juuksed. Kõigil on õlal raske kivinui.

 

Lovisa seisab paigal. Ta hoiab endiselt hinge kinni, tahab olla nähtamatu. Ta hakkab taganema, et pimesi valguse poole põgeneda, kui kostab veel üks kraapiv hääl – aga nüüd tema selja taga.

Ta vaatab kiiresti üle õla. Seal on neljas viiter. Too on seinapraost välja tulnud, pikk ja laiaõlgne, ja ka temal on nui.

Lovisa ei saa põgeneda. Käik on korraga jääkülm. Lovisa seisab paigal, selg sirge. Ära karda, mõtleb ta, ole vihane. Mõtle Samuelile. Tema oleks võidelnud!

Niisiis tõstab ta oma pasuna nuiana üles ja tõmbab kopsud õhku täis.

„Ma ei ole üksi,“ sõnab ta vaikselt, kuid selgelt. „Mul on kaaslased.“

Viitrid ei vasta, aga see, kes tema selja taga seisab, hingab pika turtsatusega välja. Kõik astuvad aeglaselt lähemale. On tunda mulla, kivide ja vana koopaniiskuse haisu.

Ta puhub pasunaga pika valju törtsu. Heli on kõrvulukustav ja sunnib viitrid peatuma. Siis vaatavad nad üksteisele otsa ja tulevad edasi. Nüüd tõstavad nad nuiad Lovisa vastu.

Neiu valmistub relvitult võitlema. Üks inimene nelja inimsööja vastu. Neli ühe vastu.

Korraga kaob päevavalgus Lovisa selja taga. Koopasuust kostab sisinat. Lovisa vahib hämmeldunult. Ta näeb hiiglaslikku ussipead.

Storsi!

Lohemao üüratu suur pea vangub aeglaselt ja tilgub veest. Storsi keha on väljas, aga pea täidab käiguava ja varjab päikesevalguse.

Lohemadu hiivab end edasi-tagasi õõtsutades aegamisi sisse. Tema kollased silmad vahivad viitreid. Pikk ussikeel nilpsab välja ja justkui nuusutab koopaõhku.

Viitrid ei tagane. Nad tõstavad oma nuiad ussikeele vastu ja möirgavad sõjahüüu:

„A-aaaarrrr!“

Lohemadu kinnitab oma pilgu viitrisõdalasele. Tema silmad püsivad liikumatult lahti.

„A-aaaar…!“

Storsit sõjahüüud ei kõiguta. Ta avab suu ja ründab. See käib nii kiiresti, et Lovisa ei jõua näha – kostavad vaid viitrisõdalase karjed.

Viitri pikad käed on Storsi suletud lõugade vahel. Viiter rabeleb, aga vabaks ei pääse.

Lovisa on paigal seisnud. Nüüd astub ta pika sammu ette ja puhub lohemaole pika hüüu.

Storsi, tagasi! Järve tagasi!

Lohemadu kuulab sõna ja taganeb. Ta tõmbub kiiresti koopast välja, viiter abitu saagina lõugade vahel.

Hetk hiljem on lohemadu koos viitriga kadunud. Käigusuue on tühi.

Valgus on tagasi ja viitrid hõiguvad üksteisele. Nende rasked sammud kõmisevad mööda käiku kaugemale. Tagasi Salajaki alla.

Lovisa kiirustab Storsile järele koopast välja värske õhu kätte. Seal kavatseb ta lohemaole käsu puhuda, et too viitri lahti laseks. Aga on juba hilja. Lohemadu ja tema saak on juba mägijärve ääres.

Storsi libiseb pladinal järve. Ussipea kaob vee alla, viiter lõugade vahel. Lohemao keha voogab allapoole ja saba sulpsatab veel viimast korda veepinnal.

Siis on Storsi ja viiter kadunud. Mägede vahel valitseb jälle vaikus. Ainsa jäljena võitlusest vedeleb maas kivinui.

Lovisa jätab selle sinnapaika. Ta hingab sisse ja astub mööda nõlva alla oru poole. Sealt hüütakse:

„Neitsi Lovisa! Kus te olete?“

„Ma olen siin!“

Ihukaitsjad seisavad all ja nad ei ole siin enam üksi. Lõuna pool on nähtavale ilmunud sõdurite kolonn, härjad, vankrid ja parved, millega üle järvede tullakse. Koormaks väikesed ja suured palgivirnad.

Lovisa ei jõua mõelda, milleks palke kasutama hakatakse, kui ihukaitsjad on juba tema juures. Vibud vinna tõmmatud ja pilgus mure.

„Neitsi, kas kõik on korras?“

Lovisa noogutab ja kiirustab neist mööda – nii kiiresti, et neil pole aega mägijärve poole vaadata ja Storsit näha. Kui ihukaitsjad teda peaks nägema, siis hakkavad veel nooli laskma.

„Kõik korras,“ vastab ta meestele. „Kas midagi juhtus?“

„Teid kutsutakse kindlusse tagasi, preili Lovisa! Teie isal on uudiseid.“

Lovisa tõstab pilgu Salajaki poole. Ta mõtleb oma isale. Ja tema rahunõukogule. Vanadele meestele, kes usuvad, et viitrid on võidetud ja läinud.

„Läheme siis kindlusse,“ sõnab ta. „Mul on ka üht-teist rääkida.“

1 1 jalg on umbes 30 cm. ‒ Toim.


Ootus

„Ma tapan ta ära,“ ütleb Niklis Egg Jöranile.

Vennad istuvad kindluse hämaras vahekäigus kinnise puitukse taga. Nad on raskelt põrandale vajunud.

Niklis vaatab oma mõõka. Teravat, kuid murdunud Tormi, mille ta sai rännakul Salajakki.

„Ma võitlen temaga,“ lausub ta vaikselt. „Varem või hiljem tapan ta ära.“

„Kelle?“ küsib Jöran.

„Selle, kes Samueli tappis. Nahktiibadega maaraviitri.“

Jöran langetab vaikuses pea. Viitrite kindluses ei ole enam ühtegi vaenlast. Kõik on vaikne nagu taevas, aga vendadel Eggidel sellest parem ei ole.

„See maara on juba surnud, Niklis,“ vastab Jöran. „Mõlemad viitrid jäid laviini alla.“

„Kas sa nende laipu nägid?“ küsib Niklis.

Ta vaatab vahekäigu otsa poole. Seal on aken, mis avaneb põhja suunas. Suure sügaviku poole kindluse kõrval, kus vennad eile ronisid. Ja kus viitrid laviini alla kadusid.

„Siis saan Tormiga lund torkida,“ ütleb ta. „Kuni tera punaseks muutub.“

Ukse taga haigetoas lamab nende vanem vend Samuel Egg, kes sai maaraviitril raskelt haavata siis, kui kõik juba arvasid, et lahing on lõppenud. Viiter kadus minema ja nad ei saanud teha muud kui oma meelemärkuseta venna eest hoolt kanda. Foogti mehed hiivasid kanderaamil Samueli nelja nööri abil mööda kaljuseina üles. Üleval kanti Samuel haigetuppa. Uksed pandi kinni ning Niklis ja Jöran vajusid samasse põrandale istuma.

„See maara peab surema,“ ütleb Niklis uuesti.

Pea taob, kõrvad ja keha valutavad. Maaraviitri lõikav kisa riivas teda, kui ta mööda kaljuseina ronis – aga kõige hullem on mälestus sellest, kuidas Samuel kukkus ja ta suust verd tuli.

Sõdurid lähevad mööda, aga keegi ei peatu. Aknast langev päikesevalgus liigub õhtupoole tasakesi mööda põrandat lähemale. Korraga kergitab Jöran pead ja kuulatab.

„Kas sa kuulsid midagi?“ küsib ta. „Kas Samuel hüüdis?“

„Ei,“ vastab Niklis. „Ta ei ole ärganud.“

Ta hoiab kätt mõõgal, Jöran aga punub köit. Vennas on osav köiepunuja ning ronija, kuid kehv võitleja.

Niklise pea taob üha kõvemini. Valu tuleb välja saada ja lõpuks vaatab ta Jöranile otsa ning lausub karmilt:

„Sina jäid lahingus kahtlema, vennas.“

Jöran võpatab ja ajab ühe keeru segamini.

„Mida? Mis mõttes?“

„Sina ei tahtnud maara vastu võidelda,“ vastab Niklis. „Ma nägin! Sa rippusid seal nööri otsas kinni ega tulnud alla võitlema.“

„Ma ronisin,“ ütleb Jöran. „Niklis, seda ma teengi … Ma ronin palju paremini, kui ma võidelda oskan. Sinuga on vastupidi!“

„Oravad ronivad,“ lausub Niklis. „Sõdurid jäävad paigale ja võitlevad.“

Ta on natuke viha endast välja saanud ja peavalu leeveneb. Siis kostavad kivivõlvide all summutatud sammud. Niklis vaatab üles ja näeb, kuidas pimeduses hõljub lähemale valges rõivastuses sale kuju. See on foogti tütar preili Lovisa. Tema selja taga sammub kaks kogukat ja sünget sõdurit.

Lovisa suured sinised silmad võlusid Samueli ära kohe esimesel korral. Aga Niklis ei ole võlutud ega tõuse püsti, kui neiu nende juurde tuleb.

„Ma külastan haavatuid,“ sõnab Lovisa. „Kuidas … kuidas teie vend end tunneb?“

„Mitte hästi,“ vastab Niklis. „Ta ei ärka.“

Lovisa neelatab.

„Teda ründas vaenlane … Kas vastab tõele?“

„Jah,“ noogutab Jöran. „Maara kisa tabas teda otse rindu.“

Lovisa langetab pilgu, kuid Jöran ajab end kiiresti püsti. Ta vajub Lovisa ette põlvili, köhatab ja sirutab käe. Selles on punane siidsall.

„Preili, me leidsime selle kindluse alt kaljude vahelt. Samuel tahtis selle teile sealt ära tuua.“

Lovisa langetab pea ja võtab salli, sõrmed värisemas.

„Aitäh, härra Jöran. Ma kohtun nüüd oma isaga. Ma räägin talle teie vennast.“

Neitsi keerab selja ja läheb minema, ihukaitsjad kannul.

Niklis ja Jöran jäävad istuma. Ja ootama.


Valelikud mungad

On videvik ja päike on laskunud mägede taha. Lovisa on punase salli hoolega ümber kaela sidunud nagu mälestuse Samuel Eggist. See on ainus, mis tal on.

„Tulge,“ ütleb ta ihukaitsjatele. „Me läheme isa juurde kindluse õuele.“

Ta astub mööda kivitreppi alla ja suurest uksest välja, kuid nõlval peatavad teda langetatud puud. Need on samad tammepalgid, mida ennist siiapoole veeti ja nüüd mäest üles veeretatakse. Härjad ja töölised näevad vaeva, et palke kindluse kõrvale platoo peale saada.

„Isa!“ hüüab Lovisa ja kiirustab järsakust üles.

Foogt Georg valvab koos nõunik Rickard Sejeniusega vedajaid. Nõunik kummardab Lovisale, aga foogt seisab rangelt ja liikumatult, käed mantli all rinnal risti.

„Sa käisid väljas, mu tütar.“

„Muidugi, isa.“ Lovisa vaatab talle otsa. „Ma käisin haigeruumides. Haavatud kangelasi vaatamas.“

„Aga sa olid kauem ära, Lovisa. Sa käisid täna väljaspool kindlusemüüri, lausa orus.“

„Natukene,“ nõustub Lovisa. „Ihukaitsjad olid koos minuga, ma olin hästi kaitstud.“

Ta ei räägi, et üks tema parimaist ihukaitsjaist on umbes seitsekümmend jalga2 pikk, tal on helklevad soomused ja laiad lõuad.

Isa noogutab, pilk palkidel. Sõdurid ja käsitöölised tõstavad neid kindluse kõrvale suurtesse riitadesse. Nad ronivad riitadele ja kinnitavad need pikkade köitega. Samas õnnistavad ehitust tumedates keepides hallmungad.

Lovisa jälgib samuti tööd, aga küsib:

„Isa, mida nendest palkidest ehitatakse?“

„Vangilaagrit,“ vastab foogt ja tõstab pilgu üles mäkke. „Väiksematest palkidest teeme viitritele aediku. Suuremad saetakse laudadeks ja nendest ehitatakse laev.“

„Laev? Siin mägedes?“

„Õhulaev, neitsi Lovisa!“ vastab Sejenius uhkusega.

„Laev, millel on purjede asemel palju nööre,“ selgitab Lovisa isa. „Plokkide ja rihmarataste abil laseme selle kindluse taga alla nagu platvormi ja kogume mäe seest hõbedat.“

Siis jääb ta vait ja ka Lovisa ei küsi rohkem. Sõdurid korrastavad palgiriitasid.

„Isa, sul oli uudiseid?“ küsib neiu siis ja foogt noogutab.

„Sina ja Lars lähete koju. Frösöle.“

„Miks, isa?“

„Sest lahing on võidetud,“ vastab foogt. „Te olete siin juba küllalt kaua olnud ja polnud kerge otsus teid kaasa võtta. Oleks teie ema elus, siis oleks kindlam olnud teid koju jätta.“

Lovisa kuulab, aga julgeb vastu hakata:

„Isa, ma oskan end ise kaitsta.“

„Pärast räägime,“ vastab isa. „Mungad õnnistavad kohe ehitust ja …“

Korraga toob keegi kuuldavale hüüatuse. See kostab ülevalt kindluse kõrvalt palgiriitade juurest. Hallides keepides mungad on nende otsa roninud, nende hüüd on Lovisale tuttav. Sõjahüüd.

„Need ei ole hallmungad!“ karjub ta isale.

Foogt ja Sejenius pöörduvad ümber, aga on liiga aeglased. Liiga vanad.

„Isa, need on viitrid!“ jätkab Lovisa. „Sõdalased!“

Ta ei suuda oodata, vaid pistab jooksu. Nõlvast üles.

„Tulge!“ kutsub ta, isegi teadmata, keda.

Üksnes ihukaitsjad on temaga. Nemad on vist ainsad, kes mõistavad ohtu, sest töölised on liiga hõivatud palkidega tolle vangide aediku jaoks. Lovisa saab ainult järsaku poole näidata ja hüüda:

„Nad seovad need lahti!“

Ta mõtleb palke ja munkasid. Viitreid. Need on nüüd keebid seljast heitnud ja Lovisa näeb, et sõjahüüu toob kuuldavale pikkade mustade juustega naisviiter. Too kummardub palkide kohale, käes midagi, mis näeb välja nagu terav kivist nuga. Ja lõikab nööre läbi.

„Vibud!“ karjub Lovisa. „Tuld!“

Sõdurid laskuvad kiiresti ühele põlvele ja tõmbavad vibud vinna. Lovisa jätkab oma teed mööda nõlva ja kuuleb, kuidas pingul nöörid katkevad. Pauke, mis panevad palgid ta pea kohal värisema.

 

„Peatage nad!“

Aga nüüd ei ole siin Storsit, on ainult Lovisa ise, kes tormab palgiriitade poole. Selja taga vingatavad vibud ja vihisevad nooled.

Lovisa pea kohalt kihutab kaks hägusat triipu valemunkade suunas. Üks tabab märki ja keebikandja kukub riidalt selg ees alla. Aga kaks seisavad kindlalt paigal ja mustajuukseline kisendab võidukalt. Nöörid on peaaegu läbi lõigatud.

Palgid värisevad järsakul Lovisa ees, ta loendab kokku üheksa. Viitrisõdalased taovad ja kisuvad, et riita lammutada. Nõlva jalamil on kõik sõdurid ja sepad ja hobused ja varude hoiutelgid. Palgid võivad kõik lömastada, paljud võivad surma saada. Veel suudab Lovisa palgid peatada, enne kui need liikuma pääsevad. Ta näeb ümber riida üht katkilõigatud nööri, viskub ettepoole ja haarab sellest kinni. Surub hambad kokku ja hoiab kinni kõvemini, kui ta kunagi on millestki kinni hoidnud. Palgid vajuvad talle vastu, kuid ei pääse veerema. Tuleb hoida …

„Kiirustage!“ hüüab ta üle õla. „Tulge appi!“

Siis lajatab miski ta pea kõrvale.

Kivinui.

Lovisa pea kohal seisab mustajuukseline naisviiter. Ta on mungarüü seljast heitnud ja tõstab uuesti nuia.

„Me ei alistu iial, inimene!“

Viiter sisistab konarlikku rootsi keelt. Lovisa saab sõnadest aru, kuid ei suuda vastata. Kogu jõud kulub köie hoidmisele.

Vihiseb veel nooli ja veel üks viiter saab pihta. Aga mitte juht. Tema seisab veel ühe hetke ja kähistab veel viimase teate:

„Me oleme teie all. Kuni kindlus on jälle meie!“

Siis võtab ta hoogu ja kargab riidalt alla. Lovisa kuuleb, kuidas ta teisele poole maandub, üle platoo jookseb ja maa poole viskub. Ta kaob koos oma nuiaga mingisse peidetud avausse.

„Appi!“ hüüab Lovisa jälle.

Köis libiseb peost välja. Ei!

„Pea vastu! Ma aitan!“ hüüab keegi kõrvalt.

See on isa. Foogt ja mõned sõdurid on jõudnud riidani viimasel hetkel, enne kui palgid veerema oleksid hakanud. Nad hoiavad riita kinni, Lovisa saab oma tuimaks muutunud sõrmed nööri ümbert lahti lasta.

„Püüdke nad kinni!“ hüüab foogt. „Siduge kinni!“

Sõdurid tormavad haavatud viitrisõdalaste juurde. Lovisa istub maha, pea käib ringi ja ta on väga väsinud. Ta vaatab üle mägede, meenuvad viitri sõnad:

„Me oleme teie all.“

2 Umbes 21,34 m. – Toim.

Teised selle autori raamatud