Laskmata karu peied

Tekst
Loe katkendit
Märgi loetuks
Kuidas lugeda raamatut pärast ostmist
  • Lugemine ainult LitRes “Loe!”
Šrift:Väiksem АаSuurem Aa

Jüri Kolk
Laskmata karu peied


Laskmata karu peied

© Jüri Kolk, 2019

Kingitud Hobune

Tartu 2020

Algselt trükisena ilmunud teose

väljaandmist toetas Eesti Kultuurkapital.

Kirjastus Kingitud Hobune, 2019

Kujundanud Jaanus Samma

Toimetanud Mari Tuuling

Digiteerinud EDRK

ISBN 978-9949-7472-4-5 (epub)


* pole tõde

pole tõde ei ole aasal ega mäe peal ei ole samas jões lähen tuppa tõde ei paista kusagil tõde on kuskil vahe peal tõde peab olema vahe peal passin lävel lävel on tõde tõde on kõigil jalus

* pimedus kompab oma lõputute

pimedus kompab oma lõputute sõrmedega kombitsatega vaid aimatavalt ettevaatlikult, harva ei lämmata, ei suru, ei käperda järjekindlalt, püsivalt nii, et teab alati kus oled teaks, kui oleks teadja pimedus otsib teadvust igaviku lõpuni

* käige kuradile

käige kuradile oma tuhandemiilise teekonna esimese sammuga käige kuradile selle jutuga, et kui ma lähen edasi siis ma lähen edasi käige kuradile oma apooriatega teate isegi achilleus on kiirem kui palju ka ei targutaks käi kuradile, achilleus keeran ümber ja urisen

* võõra keele sõnad

võõra keele sõnad hulbivad tihedas parves otse tumeda veepinna all mõni veel liigutab nende valged kõhud on minu poole aga ma ei tunne neid ära kunagi olen ma neid tundnud põgusalt, aga siiski isiklikult nad on midagi enamat kui kalad natuke vähem kui inimesed nad vajavad õhku ja äratundmist kui sirutan käe, et neist mõnda puudutada tõstan ta viivuks veest siis ärkab see ellu zusammenhang no muidugi unterstützung mu vana sõber veel pole miski kadunud aga ma ei jõua neid kõiki puudutada mul on nii palju muudki tegemist hulbin oma vettinud parvel mustava vee kohal madala taeva all hoovus kannab mu võõraks jäänud isiklikke tuttavaid mööda veekogu millel mina olen ankrus

Olete lõpetanud tasuta lõigu lugemise. Kas soovite edasi lugeda?