Mount KopenhaagenTekst

Loe katkendit
Märgi loetuks
Kuidas lugeda raamatut pärast ostmist
  • Lugemine ainult LitRes “Loe!”
Šrift:Väiksem АаSuurem Aa

Kaspar Colling Nielsen
Mount Kopenhaagen


Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital

Raamatu väljaandmist on toetanud Taani Kunstide Sihtasutus


Originaali tiitel:

Kaspar Colling Nielsen

Mount KØbenhavn

Gyldendal

2010

Toimetanud ja korrektuuri lugenud Brita Kaasik

Kujundanud Eiko Ojala

Copyright © Kaspar Colling Nielsen 2010

Published by agreement with Salomonsson Agency

© Tõlge eesti keelde. Eva Velsker, 2020

ISBN 978-9985-3-4823-9

e-ISBN 9789985349809

Kirjastus Varrak

Tallinn, 2020

www.varrak.ee

www.facebook.com/kirjastusvarrak

Trükikoda AS Printon

Lennata on lihtne

Torkan pöidla ninna ja lasen sel saada oma keha tiirlemise keskmeks.


Kord otsustas Taani riik Avedøre Holmele mäe rajada. Ehitus kestis kakssada aastat. Kui mägi valmis sai, oli see 3500 meetrit kõrge, mäe ümbermõõt oli 55 kilomeetrit ja kogupindala 590 ruutkilomeetrit, mis vastab ligikaudu 118 000 jalgpalliväljakule või natuke suuremale alale kui Bornholmi saar. See hiiglaslik konstruktsioon ületas tunduvalt Avedøre Holme piiratud areaali, mistõttu hõlmati ehituspinnaks ka osa saart ümbritsevast veest. Mäe nimeks sai Mount Kopenhaagen. Maapinnast kõrgemal langeb temperatuur umbes pool kraadi iga saja meetri järel. Kui mäejalamil oli null kraadi, oli tipus seega –17,5 kraadi. Mäetipp oli seetõttu suure osa aastast mattunud paksu jääkorra alla ja talviti kattis kogu mäge sageli jää ja lumi. Ehkki vahikorpus korraldas sagedasti ennetavaid lõhkamisi, juhtus aeg-ajalt, et tohutud lumevallid varisesid laviinidena ümbritsevatesse valdadesse. Eriti kannatasid selle all Hvidovre ja Glostrup. Kevadel jää sulas ning moodustas mäe jalami ümber jõgesid ja ojasid. Osa sulavett juhiti Køge lahte sügavate kraavidega, mis uuristati mäe vundamenti, aga veehulgad olid nii üüratud, et mäe ümber tekkis iseenesest lai suudmeala. Püüdes neid määratuid veehulki kontrollida ja üleujutusi piirata laiendati Damhusi järve rohkem kui kahekümne kilomeetri võrra, nii et see ulatus nüüd Greveni. Jõedelta tekkis sinna ometi ja selles rikkalikus veekeskkonnas sigines aja jooksul suur lõhe ja meriforelli asurkond. Uued kalaasurkonnad tähendasid seda, et Taani asus uuesti elama suurel hulgal merikotkaid ja kaljukotkaid. Valby ja Hvidovre kandis võis vanadest korterelamutest hommikuti tihti näha, kuidas kotkad sukeldusid Ellebjergi jõe suudmealal kalade järele ja lendõngitsejad heitsid rahulike rütmiliste liigutustega vee kohale pikki õngenööre – madal päike tõi nähtavale rikkaliku putukaelu.

Mäe rajamine läks maksma ligikaudu kuussada miljardit krooni. Et ehituse lõpule viimiseks kulus kakssada aastat, oli see riigile ja erainvestoritele rajamisetapis maksma läinud kolm miljardit krooni aastas. Ehituskulusid finantseeriti ulatusliku allhankesüsteemi kaudu, mille abil katsid firmad ja Taani riik mitmesuguste mäeosade kulusid, saades vastutasuks kasutusõiguse. Investorid asutasid mäe majandamiseks konsortsiumi. Ainuüksi talisporditegevused moodustasid aja jooksul märgatava tuluallika, samuti osutusid piirkonna hotellid aasta ringi ülimalt populaarseks nii turistide kui ka taanlaste hulgas.

Inimesed, kes olid endale õnne või privileegide najal suutnud mäele eluaseme hankida, jäid sinna sageli elama terveteks põlvkondadeks ja aja jooksul said neist omajagu kummalised ja kinnised tüübid. Aretati taani mägikits, kes oli karmi kliimaga täiuslikult kohanenud. Kitsepiimast tehtud juust ning mägiojade lõhe ja forell olid mõned neist gastronoomilistest spetsialiteetidest, mida mäega seostati.

Mäe alumises osas laius suur mets, mis ulatus ümber kogu mäe. Kui tugevasti kaldus maapind välja arvata, siis oli mets oma heleroheliste pöökide ja vanade tammedega samasugune kui mis tahes teine Taani mets. Aga ülalpool muutus nii floora kui ka fauna. Juba umbes tuhande meetri kõrgusel oli näha vaid mände ja väiksemaid põõsaid, loomastikus olid valdavad mägikassid, kotkad, lunnid ja mägikitsed. Päris tipus kasvasid ainult madalad taimed ja ainsad loomad, kes selles kaledas, tuulises ja karmis kliimas elada suutsid, olid polaarrebane, polaarjänes, karu ja taani mägikits.

Mäe kõrgematesse piirkondadesse asus elama hulk gröönlasi, mis oli allhankelepetega selges vastuolus. Sellesse küsimusse, mida ei olnudki nii lihtne lahendada, sekkusid nii Mærsk kui ka Taani riik. Laialdasel maa-alal oli uusasukaid keeruline lokaliseerida ja kinni püüda.

Taani tali- ja jalgrattaspordi eliidile tähendas mägi treeningtingimuste märgatavat paranemist, mille tulemuseks olid võidud olümpiamängudel ja Tour de France’il.

Mount Kopenhaagenil peeti üks Tour de France’i mägietapp ning tuntud luuletaja ja jalgrattavõistluste kommentaator esitas sellega seoses järgmised mõtisklused:

„See kunstlik mägi, mis ei ole piirkonna loomulik osa, on endale siiski eluõiguse saanud. See koletu ja tõepoolest tervenisti inimloodud, peaaegu et paabelitornilik tegu on looduse poolt heaks kiidetud. Näib, nagu oleks see visand, see kunstiline vorm esile tunginud, nagu tungiks see üha esile oma imepärase loomusega, mis kogu aeg otsekui tükikese väljamõeldisena maailma tungib. Just niisugune mulje jääb, kui jälgida seda ehitust, mis ei ole enam ehitus, sest see on juba oma vormist kaugenenud ja täiesti võõrdunud neist joontest, mis kogu asjale aluse panid. Kui me eile varahommikul siia üles sõitsime, nägime kobraste kolooniat tammi ehitamas, seesugust stseeni tunneme muidu ju vaid Alaskast või Kaljumäestikust.” Ja kaaskommentaatori lisandus: „Jah, võib öelda, et loomadel on ükskõik, nad lihtsalt on siin.”

Køge sadamast sai kogu piirkonna sõlmpunkt. Pikal sadamakail asusid suitsutuskojad ja kalaturud ning lugematul hulgal poode, hotelle ja restorane. Siin randusid ka veeteed pidi tulnud külastajad. Osa neist saabus lõbusõidupurjekatega, teised tulid arvukate kollaste veebussidega, mis pendeldasid mäe ja Taani suurte sadamalinnade vahet.

Mäe üüratud mõõtmed ja kogu ehitise võimatu loomus inspireerisid täiesti tavalisi inimesi ette võtma ennekuulmatult ambitsioonikaid isiklikke projekte, millesarnaseid ei olnud nähtud 1930ndate surutisest peale.

Pelikan

Ei oleks kuidagi võinud arvata, et arstist ja amatöörornitoloogist Jan Peter Lassenist saab lõpuks üks maailmaajaloo kõige mõjukamaid geeniusi, kuna tema avardas arusaamist inimese mõistest, nii nagu seda veel keegi ei olnud enne teinud.

Jan Peterit olid linnud köitnud nii kaua, kui ta üldse mäletas. Lapsepõlves võis ta päevade kaupa vaadata kaarnaparve, kormoranikolooniat või rasvatihaseid aias. Kui ta veidi suuremaks sai, sõitis ta iga päev jalgrattaga Mount Kopenhaagenile, et näha päris lähedalt lunne ja hommikuti kalakotkaid, kes mäejalamil jõesuudmes jahti pidasid.

Kui Jan Peter oli kõigest kümneaastane, suri äkitselt tema ema ja isa vaatas murelikult pealt, kuidas poeg üha enam iseendasse tõmbub. Näis, nagu oleks Jan Peter rõõmus ainult siis, kui ta linde vaatab või kui ta õhtusöögilauas elavalt oma tähelepanekuist räägib. Kui Jan Peter gümnaasiumisse jõudis, ei käinud ta kunagi pidudel, nii nagu ei paistnud ta ka huvi tundvat ei ühe ega teise sugupoole vastu. Jan Peter tegi koolitükke ja käis ikka edasi Mount Kopenhaagenil ja selle ümbruses lindude elu vaatamas, nagu ta kogu aeg oli teinud. Gümnaasiumi lõpetamise järel tahtis ta ülikoolis ornitoloogiat õppida, aga pärast pikemat diskussiooni isaga hakkas ta lõpuks õppima arstiteadust, mille tagajärjed, nagu ilmnes, ulatusid kaugele Jan Peteri enda ellu.

Palju aastaid hiljem, kui Jan Peter ligines neljakümnele, istus ta pärast öövalvet oma tugitoolis ja vaatas DVDlt filmi hallhanedest. Jan Peteril oli üsna ulatuslik kogu linnu-DVDsid, mis seisid tähestikulises järjekorras kahel suurel raamaturiiulil teleri taga seina ääres. Talle meeldis pärast pikka valvet linnufilme vaadata. See andis enne magamaminekut hingele rahu. Nii oli ta ju istunud palju kordi varemgi, aga seekord juhtus midagi ebatavalist. Just siis, kui üks suur isahani filmis häda ja vaevaga oma kõhnadel jalgadel nõlvast üles vaarus, tuli Jan Peterile idee. Idee, mis aitas tal ühe hoobiga mõista, mida tema isa oli mõelnud, kui ta oli kogu Jan Peteri lapsepõlve üha korranud:

„Kõike korraga ei saa, Jan Peter, mõnikord tuleb valida.”

Nii haaratud oli Jan Peter oma ideest, et ütles järgmisel päeval üles oma töö ortopeediakirurgina Amageri haiglas ja võttis täies mahus välja oma pensionisäästud, kokku 312 000 krooni.

*

Sellest päevast peale järgis Jan Peter ambitsioonikat treeningprogrammi, mis koosnes spinningust, joogast, jooksmisest, aerutamisest ja selle juurde kuuluvast radikaalsest toitumiskavast, mis pidi kindlustama vajaliku koguse valke ja süsivesikuid. Treeningud toimusid kolm korda päevas ja neid katkestasid ainult mõned kohtumised inseneridega, kelle ta oli palganud, ja ühe vana õpingukaaslasega, kelle erialaks oli nahasiirdamine. Ta järgis oma intensiivset treeningprogrammi pool aastat, kuni rasvaprotsent oli langenud vaevalt seitsmeni. Nägu oli sisse langenud ja terav. Roided tungisid trimmis kerest välja ja üle kogu keha olid väljajoonistunud musklitel paista veresooned.

 

Jan Peter oli tippvormis, kui laskis end Hamleti erahaiglasse sisse kirjutada, kaasas pedantselt struktureeritud mapp, milles oli täpselt ja asjalikult kirjas, milliste protseduuride teostamist ta soovib.

Kooskõlas Jan Peteri plaanidega amputeerisid arstid ta jalad, välja arvatud kaks väikest juppi, mis jäeti paari sentimeetri võrra torsost välja ulatuma. Nad lõikasid lisaks ära puusad ja tuharad, mis asendati õhukese süsinikkiudplaadiga. Nad eemaldasid kaks alumist roiet ning sooritasid lisaks hulga keerukaid korrigeerivaid lõikusi, mis puudutasid peaasjalikult soolte ja genitaalide paiknemist ja funktsionaalsust. Siis nülgisid nad amputeeritud jalgadelt naha. Jan Peteri täpsete juhiste järgi lõigati nahatükid katki ja õmmeldi kaheks kolmnurgaks kokku. Nahatükid kinnitati kahele poole selgroogu kuni käsivarte alaküljeni, nii et kui ta tõstis käed rõhtsasse asendisse, olid tal selja ja käsivarte vahel pingule tõmmatud tiivad. Tiivad, mis, juhitagu tähelepanu, olid elusast nahkkoest.

Jan Peter toibus kiiresti ja juba kaks kuud pärast operatsiooni alustas ta haiglas uuesti oma treeningprogrammi. Kuue kuu pärast kirjutati ta välja. Ta kaalus kaheksateist kilo, kui taarus ootava takso juurde nagu väike hani. Kooskõlas oma plaaniga sõitis ta oma viimase raha eest otse Mount Kopenhaagenile, kus hüppas alla kõige kõrgemast punktist, mis ta leida suutis.

Jan Peter hõljus mere kohal. Ta nägi kalu selgejooneliste varjudena veepinna all. Paar kajakat lendasid temast üle ja kriiskasid ta peale. Ta lehvitas tiibu ja tõusis hämmastava kergusega ülespoole. Väikeses kehas oli peaaegu liigagi palju tõstejõudu ja ta pidi kasutama kogu oma energiat ja keskendumisvõimet, et takistada tugeval tuulel end ringi pillutamast.

Aja jooksul sai Jan Peterist suurepärane lendaja. Ta õppis tajuma termilisi tuuli ja vaid mõne tiivalöögiga suutis ta liuelda Mount Kopenhaagenilt Helleruppi.

Бесплатный фрагмент закончился. Хотите читать дальше?

Teised selle autori raamatud