TakjaväliTekst

Loe katkendit
Märgi loetuks
Kuidas lugeda raamatut pärast ostmist
  • Lugemine ainult LitRes “Loe!”
Kas teil pole raamatute lugemiseks aega?
Lõigu kuulamine
Takjaväli
Takjaväli
− 20%
Ostke elektroonilisi raamatuid ja audioraamatuid 20% allahindlusega
Ostke komplekt hinnaga 43,95 35,16
Takjaväli
Takjaväli
Audioraamat
Loeb Taavi Tõnisson
29,98
Lisateave
Šrift:Väiksem АаSuurem Aa

Katarzyna Ryrych
Takjaväli



Takjaväli

Kirjutanud Katarzyna Ryrych

Illustreerinud Grażyna Rigall

Tõlkinud Hendrik Lindepuu

Toimetanud Signe Kure

Kujundanud Signe Kanarbik

Kirjastanud Päike ja Pilv, 2021


www.paikejapilv.ee

Originaali tiitel: Łopianowe Pole

© ADAMADA (Gdańskie Wydawnictwo Oświatowe), Gdańsk (Poola) 2017

Raamatu väljaandmist on toetanud:


ISBN 978-9916-630-07-5 (köites)

ISBN 978-9916-630-08-2 (epub)

E-raamat OÜ Flagella


Proloog

Kui sa istuksid hane turjale – nagu Nils Holgersson oma imelisel teekonnal läbi Rootsi – ja lendaksid veidi lõunasse ja veidi läände ning seejärel pisut itta, siis näeksid sa enda all linna. Linna lääneosas peaks hani lendama veidi kõrgemalt, sest sinna on ehitatud suured korrusmajad, sellised, kus inimesed õieti ei tunnegi üksteist ning kus õhtul või hommikul on läbi seina kuulda naabri iga sõna. Sellises majas on halb pidada koera või kassi.

Pärast, kui suunduda ida poole, jääb sinu alla kesklinn väljaku-ringteega, mille keskel on punaste rooside klump, ümbritsetud trammirööbaste silmusega. Kesklinnas on jäätisekohvik ja raamatupood. Ning seejärel tuleks lennata veel veidi, õige pisut itta, ja juba ongi näha linna taga laiuvaid aasu, ja aasal tiiki selle ääres kasvava pilliroo ja kõrkjatega, millest tüdrukud hoovi peal punuvad väikseid korve või vaibaklopitsaid.

Siin saab hani veidi puhata, sina võid saapad jalast võtta ja kahlata kuldpruunides lompides kõrkjate vahel. Arvatavasti näeksid konna või suuresilmset kiili või siis emaparti rodus parditibudega, kes ujuvad keset tiiki. Siit võid tegelikult edasi minna ka jalgsi, aga selleks pole vajadust. Metshani on juba puhanud, võid uuesti lendu tõusta …

Suur hall hoone, mida sa all näed, on haigla, ja edasi lähevad aasad üle tumeda roheluse saareks – Takjaväljaks. Suurem osa lastest käib sellest kaarega mööda, sest nad kardavad kuldsilmseid kärnkonni, rohelisi tõuke, nagistavaid hiiri ja hiilivaid ämblikke. Aga sina ei karda, ega ju? Ja seepärast, kui oled juba kõigele ülevalt pilgu peale heitnud, lähed sinna, eks ju?

Nüüd aga vaata alla. Kas näed punaste katustega maju? Katused säravad uuelt, aga majad ise on vanad. Need ehitati kohe pärast sõda, kui inimesed kartsid veel selle uuesti puhkemist – vist seepärast ongi majad siin nelinurkselt, varjates rohelusest pakatavat hoovi. Üksnes lõunapoolsest küljest on õu avatud, sest seal seisab kivimüüriga ümbritsetult väga vana maja, maja, mis pidas sõjale vastu ja arvatavasti jäeti uusehitisi rajades alles kui sõjakangelane. Aga maja ei ole üldse mingi kangelane, see jäi terveks, sest oli – ja on ka edasi – Nõia maja, ning nemad, nagu kõigile teada, peale printside muutmise konnadeks ja lastele spinati sissesöötmise, tunnevad ka teisi, palju vägevamaid loitse …

Väikesest majast edasi laiub juba aas ning aasal kasvab ilmatu suur harali okstega pähklipuu, millelt igal sügisel sajab maitsvaid pähkleid kui rahet. Kui tuled siia sügisel, võid korjata neid nii palju, kui on himu, viia koju mütsi või pusakapuutsi sees.

Keset hoovi kasvab vana hõbepaju. Nõid ütles, et ammu aega tagasi istutati pajusid teede äärde ja et seega pidi siit – see tähendab keset õue – minema tee. Paju on nähtavasti juba väga vana, vahel langeb sellelt suuri rohelisi tõuke, ja vahel – üksnes õisi. Paju all on roheline puupink ja sellest paari sammu kaugusel vaibakloppimispuu, mis tegelikult on küll rauast ja mida lapsed lihtsalt vaipsiks kutsuvad.

Selle taga, musta leedri põõsaste varjus, on prügikonteinerite varjualune – sellele on lapsed nimeks pannud prükla –, selle seinu katavad metsviinapuuväädid ja luuderohi, toetumas … ei, ma ei ütle, millele, sest midagi pead ju ise ka avastama.

Sa oled endiselt hane turjal, hoovi kohal.

Majad, nagu juba ütlesin, on vanad. Hallid ja mitte eriti kõrged – kaks korrust, kaks trepikoda ja igas kolm korterit. Võid siis kokku lugeda, mitu peret elab ühes majas. Loomulikult kui sulle meeldib arvutada. Üks maja on teistest kõrgem – see põhjapoolne. Selle külge on ehitatud võlvitud sissesõiduvärav hoovi, selles majas on ka kojamehe korter ja korteriks ümber ehitatud pesuköök.

Kui astud juba väravast välja, siis piisab mõnest sammust, et jõuda kooli või lähedasele mänguväljakule. Aga mänguväljak Turvakvartalis, see on hoopis midagi muud. Seda võid vaid kaugelt vaadata ja samal ajal jälgib sind ennast valvas kaamerasilm. Teispool kooli, mida ümbritseb värviline aed, kerkis hiljuti terve kvartal luksusapartementidega maju, kus akende kohal on satelliitantennid, parkimisplatsil üürgavad autoalarmid, mobiiltelefonide meloodilised helinad tuletavad meelde, et on jäänud vähe aega kohtumiseni kokkulepitud kohas ja kokkulepitud ajal. Ja kui sa tahad minna külla sõbrale, kes seal elab, siis turvamees pärib sinult esmalt kõige kohta, pärast kontrollib, et sul ei oleks kaasas taskunuga, ja ei aita mingi seletus, et taskunuga on paatide voolimiseks männikoorest või siis õuna lõikamiseks mitmeks osaks, kui meid on paju all pingil mitu, aga õunu vaid üks.

Nüüd pööra ringi ja tee veel üks tiir hoovi kohal. Vaata – pesuköögi seina ääres on mingi asi, mis kõrgelt paistab värviliste nööpidena. Kui sa ootaksid õhtuni, siis näeksid, et need on kasside toidukausid. Ja kui sa kas või hetkeks lakkaksid kiirustamast, võiksid hoovi lastega tuttavaks saada.

Kas tahaksid?

Korra tundus mulle, et mõtlesid uuele arvutimängule, mille kõik tasemed tuleb lõpuni läbi teha ja seda veel täna. Anna andeks.

Loomulikult, kõigepealt peaksid kodus ütlema, et lähed välja … Kõige parem, saada SMS: „Ema, ma olen Takjavälja juures hoovis ja jõuan kindlasti õhtusöögiks koju.“

Chopini vanaisa


Kui kohe Takjavälja ääres seisvasse majja kolis koos vanematega uus poiss, olid kõik hoovi nagamannid rõõmsad, et saavad juurde ühe jalgpalluri. Hoovis oli neid üksteist ja kohe kuidagi ei olnud neid võimalik õiglaselt kaheks meeskonnaks jagada. Selge see, et alati võis keegi olla kohtunik, aga tavaliselt lõppes see sekelduste ja tüliga, sest mis mõnu on vilistada ja karjuda, kui teised mängivad; lisaks on kõik nagunii rahulolematud ja hüüavad – teadagi – „kohtunik seebiks!“.

Seega siis kõik hoovi poisid vaatasid, istudes pingil ja kõnniteeserval (vaipsi alumisel põiklatil istusid alati tüdrukud ja ükski endast lugupidav jalgpallur ei toetanud sinna oma tagumikku), kuidas autost tassiti üksteise järel välja suuremaid ja väiksemaid kappe, pappkaste ning kõige lõpuks – must pianiino. Siis oli kohe selge, et uustulnukast ei tule täiendust kummalegi meeskonnale.

„No tore küll!“ ohkas kõige vanem poistest; pianiino must klapp tuli tõstmise ajal korraks lahti ja paljastas klahvid, justkui koer, kes ajab hambad irevile.

„Hea küll, laseme jalga,“ otsustas kõige tüsedam poiss. Ta lasi pilguga üle teiste käia ja osutas kõige väiksemale. „Täna oled sina kohtunik.“

Ta ütles nõnda, sest korraks oli talle tundunud, et kui veoautost pianiino välja tõsteti, nägi ta kõige väiksema silmis uudishimu helki.

Samal ajal nurgapealses korteris, mille kolm akent avanesid Takjavälja poole, pakkis poiss lahti oma noote ja raamatuid, aga eraldi karbist võttis välja vanaisa foto ja riputas selle pianiino kohale.

Seejärel vaatas ta aknast välja.

Takjavälja poolt tuli värsket ja teravat noorte lehtede lõhna, kostis õrna tuulemüha ja oli nii ilus, et poisil hakkas pisut kurb.

„Vanaisa …“ sosistas poiss ja vaatas taevasse. Väikesed pilved olid ümmargused nagu suitsurõngad vanaisa piibust. „Vanaisa …“

Akna all jooksis miski sahinal rohus. Poiss keeras end pianiino poole, tegi kaane lahti ja mängis mõned noodid. Akna tagant, vanast pähklipuust, mis kasvas kohe väikese maja kõrval, vastas talle okste vahelt arglikult mingi lind.

Ja kui vanaisa pilgutas põgusalt lapselapsele silma, läks poisil süda kergemaks.

Pärastlõunal läks ta välja maja ette ja nägi, kuidas keset hoovi jagavad poisid end kaheks meeskonnaks, aga teda ei märgatud või siis ei tahetud märgata. Ta keeras seepeale vaikselt otsa ringi ja astus mööda kõnniteed, lugedes plaate, ning oli nii väga oma mõtetes, et ei märganud vastutulevat vanamemme.

„Vabandust,“ ütles poiss.

Vanamemm naeratas.

„Uus elanik?“ küsis ta ja poiss noogutas.

„Ma elan seal, kus on see suur rõdu.“

„Ma tean.“ Vanamemm silmitses tähelepanelikult rõdu. „Aga … seal oli üks puust kast.“

 

Poiss noogutas jälle.

„Isa viis selle prügikonteinerisse.“

„Paha lugu,“ ütles vanamemm. „Kas sa võiksid selle rõdule tagasi viia?“

Poiss jooksis prügikonteineri juurde ja oli hetke pärast juba kastiga tagasi.

„Kas see on tähtis?“ küsis ta veel kinnituseks üle ja vanamemm noogutas.

„See on Vanaisa magamistuba,“ selgitas vanamemm.

Memm võttis kastist välja sinivalge pleedipalaka ja kloppis selle hoolikalt puhtaks. Poiss võpatas, justkui oleks teda nõelaga torgatud. Ta võttis kastikese ja suundus kodu poole. Vanaisa magamistuba … Vanaisa magamistuba … Ta pani kasti rõdunurka, sinna, kus betoonil oli heledam laik, ja läks tagasi tuppa.

„Kuidas siis uued sõbrad ka olid?“ pistis ema pea ukse vahelt sisse.

Poiss kehitas õlgu ja tõmbas lahti pesukapi sahtli. Vanaisa kampsun lõhnas tubaka ja odekolonni järele. Ja kui poiss surus sellesse oma näo, siis oli see kare nagu vanaisa vuntsid.

Märkamatult saabus õhtu – Takjavälja kohal tõmbus taevas punaseks, päike peitis end puulatvade taha. Poiss läks vaikselt rõdule ja istus soojale betoonile. Seina taga, kolimisest väsinuna, magasid vanemad. Takjates siristasid ritsikad ja kohe rõdu kõrvalt lendas mööda nahkhiir – nagu must puuleht. Taevasse ilmusid tähed – heledamad kui kesklinnas.

„Kas sa võiksid end veidi nihutada?“ kostis rõdu alt torisev hääl. „Kui sa just ei taha, et ma sulle otsa hüppan.“

Poiss kargas jalule. Hopp! Kohe tema kõrvale ilmus suur vöödiline kõuts. Tal olid narmaskil kõrvad, arm üle nina ja ta ei paistnud enam olevat esimeses nooruses.

„Ma näen, et minu pesa on tagasi,“ konstateeris kõuts. Ta pesi kiirustamata oma kõrvu ja heitis poisi poole heatahtliku pilgu. „Mulle tundus, et sa hüüdsid mind,“ pomises kõuts.

„Ma ei hüüdnud kedagi,“ vastas poiss.

Pilvede vahelt vaatas välja kuu ja takjate varjud muutusid peaaegu mustaks.

„Aga hommikul?“ küsis kass. „Sa hüüdsid mind. Kaks korda.“

„Ah, see …“ Poiss silmitses kuuketast. Ta nägi mägesid, kraatreid ja merd. „Ma mõtlesin oma vanaisale.“

Kass ronis aegamisi kasti sisse.

„Naljakas,“ ütles ta, „siin hoovi peal olen mina ainus Vanaisa.“

Ta silitas oma vurre ja sättis end mugavamalt pleedile.

„Kas ma võin sind silitada?“ Poiss sirutas käe.

„Ei!“ vastas kass. „Mulle ei meeldi hellused. Aga sa võid mind kõrva tagant kratsida.“

Kassi karv oli pehme ja soe.

„Miks sul selline nimi on?“ küsis poiss.

„Ma olen kõigist kassidest kõige vanem …“ seletas kõuts. „Ma mäletan veel, kui kassiema kandis kõrge kontsaga kingi.“

„Kassiema?“ imestas poiss. „Kes see selline on?“

Kass vaatas väikese majakese poole. Selle köögiaknast paistis läbi lehtede sooja valgust.

„See vanamemm, kes käskis sul kasti tagasi tuua,“ ütles kass. „Kõik arvavad, et ta on nõid.“

„Kas siis on?“ oli poiss uudishimulik.

„Teatud mõttes,“ vastas kass diplomaatiliselt. „Aga ta ei muuda lapsi kärnkonnadeks. Ta päästab loomi. Mindki on mitu korda aidanud.“

Poiss sirutas käe, et kõutsi veel kord kõrva tagant sügada, ent see tõmbus eemale.

„Nagu ma juba ütlesin, mulle ei meeldi hellused. Aga ma ei põlgaks ära mõnda söögipala.“

Poiss jäi mõttesse – tal ei olnud kunagi kassi olnud ja ta teadis kassidest vaid seda, et nad püüavad hiiri ja joovad piima. Ent kui ta asetas kõutsi ette kausikese piimaga, purtsatas too naerma.

„Ma pidasin silmas tükikest kala ja veidi puhast vett. Kui kala ei ole, võib ka liha olla. Ma näen, et sulle tuleb kõike otsast peale õpetada …“

Kuna külmkapis leidus kõike, mis pidi olema kassi kausis, saatis kõuts poisi magama ja asus ise keha kinnitama.

Järgmise päeva hommikul vaatas poiss rõdule, aga nägi veel vaid, kuidas kohev vöödiline saba takjatesse kadus. Ta mõtles siis, et just nüüd tahaks ta olla kass, sest tal polnud üldse tahtmist minna uude kooli. Ja tal oligi õigus, sest kohe esimese vahetunni ajal haaras üks tema hoovi poiss tal särgikraest kinni ja tõukas aknalaua poole, millele keegi oli kriidi ja tindiga joonistanud klaveri klahvid.

„Nüüd esitab Chopin1 meile kontserdi,“ kuulutas teine, tüse poiss ja poiss pidigi markeerima mängimist, ja kõik ümberringi karjusid „braavo“ ja plaksutasid.

Loomulikult märkas õpetaja, et uuel poisil on käed mustad, ning kirjutas talle päevikusse märkuse. Sellest kõigest ei rääkinud poiss vanematele, küll aga kurtis südame pealt ära vanale kõutsile, kui see õhtul rõdule ilmus. Ja rääkida oli tal nii kerge ja lihtne nagu siis, kui ta istus vanaisa mugavas tugitoolis, ja vanaisa kuulas kannatlikult ja üksnes noogutas tõsiselt.

Olete lõpetanud tasuta lõigu lugemise. Kas soovite edasi lugeda?