Eesti digikultuuri manifestTekst

Loe katkendit
Märgi loetuks
Kuidas lugeda raamatut pärast ostmist
  • Lugemine ainult LitRes “Loe!”
Šrift:Väiksem АаSuurem Aa

Bibliotheca Mediorum et Communicationis

SARJA KOLLEEGIUM

Indrek Ibrus (Tallinna Ülikool)

Ragne Kõuts-Klemm (Tartu Ülikool)

Eva Näripea (Eesti Kunstiakadeemia)

Pille Pruulmann-Vengerfeldt (Malmö Ülikool)

Andra Siibak (Tartu Ülikool)

Katrin Tiidenberg (Tallinna Ülikool)


Eesti digikultuuri manifest

Koostanud Indrek Ibrus, Marek Tamm ja Katrin Tiidenberg

Bibliotheca Mediorum et Communicationis

Eesti digikultuuri manifest

Kõik esseed on algselt ilmunud 2020. aastal ajalehes Postimees

Raamatu väljaandmist toetas Kultuuriministeerium digikultuuriaasta 2020 kaudu


Toimetanud Madis Järvekülg, Indrek Ibrus, Marek Tamm ja Katrin Tiidenberg

Illustreerinud Ülo Pikkov

Korrektuuri lugenud Eva Kolli

Kujundanud ja küljendanud Sirje Ratso

Sarja makett: Rakett

Autoriõigus: esseede autorid, 2020

Autoriõigus (koostamine): Indrek Ibrus, Marek Tamm ja Katrin Tiidenberg, 2020

Autoriõigus: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2020

ISSN 2613-6260

ISBN 978-9985-58-893-2

e-pub ISBN 978-9985-58-896-3

TLÜ Kirjastus

Narva mnt 25

10120 Tallinn

www.tlupress.com

E-raamat OÜ Flagella


Sissejuhatus

Kas Eesti digikultuur on võimalik?
Indrek Ibrus, Marek Tamm, Katrin Tiidenberg

Eesti on maailmas tuntud kui edumeelne digiriik, ja põhjendatult. Samas ei ole me suutnud panna seda digiriiki kuigi edukalt teenima meie riikluse kõige põhilisemaid väärtusi: keele ja kultuuri säilimist ja arendamist. Mure eesti keele ja kultuuri kestlikkuse pärast võtab avalikkuses üha suuremaid ja kummalisemaid vorme. Samal ajal kuuleme aga üha uutest Eesti e-riigi saavutustest. Mida toob saabunud digiajastu Eesti kultuurile? Kuidas kanda Eesti e-edulugu üle ka kultuuri valdkonda?

Kultuuriministeerium kuulutas 2020. aasta digi­kul­tuuri­­aastaks. See on väga väärtuslik algatus ministeeriumilt, kus digikultuuri valdkond on siiani katmata ja mis peab digikultuuri väljendusvormidele raha kauplema ­hoopis teiste eesmärkide nimel töötavast majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumist. Pakume, et teema-aastat tuleks näha kui üleskutset mõtestada digikultuuri tähendust ­Eestis ja ­laiemalt.

Käesolev raamat koondab ühtede kaante vahele Tallinna Ülikooli ja Postimehe koostöös ilmunud kakskümmend esseed, mis ilmusid algselt 2020. aastal iga kahe nädala tagant (v.a suvevaheajal) Postimehe laupäevase lisalehe AK rubriigis „Digikultuur“. Kutsusime sarjas osalema eri elu- ja erialade inimesi, peamiselt siiski akadeemilise taustaga, soovides pakkuda mitmekesist teemakäsitlust, innustada diskussioonile ja dialoogile. Siinse väljaande jaoks oli autoritel võimalus oma esialgset esseed veidi täiendada ja arendada, sh lisada viiteid, mida leheformaat ei ­võimaldanud.

Mis on digikultuur?

Digikultuur ei ole mõistena ühetähenduslik ega lihtsalt määratletav. Sõna esiosa „digi-“ viitab vähemalt kolmele tähendusele. Esiteks kultuuri modaalsusele, selle esinemisviisile, st digikultuur on arvandmete kujul esinev kultuur, mis on kas digitaalselt sündinud või tagantjärele digiteeritud.

Teiseks on „digi-“ viide internetile, kommunikatsiooni­tehnoloogiast vahendatud ja ühendatud maailmale; digi­kultuur on niisiis internetikultuur selle sõna kõige ­avaramas mõttes.

Ja viimaks tähendab „digi-“ informatsiooni ja laiemalt kogu ühiskonna uut korraldust, see tähendab algoritmide­põhist maailma, protsesside automatiseerimist ja uut digitaristut, millel põhineb suurem osa avalikest teenustest ja majandus­tegevusest: servereid, andmebaase, platvorme jne. Selles tähenduses märgib digikultuur uut inim­olukorda laiemalt.

Nende tähelepanekute alusel on ilmselt kõige käepärasem eristada digikultuuri kaht põhitähendust. Kitsamas mõttes viitab digikultuur igasugusele digitaalselt ­loodud, vahendatud või tarbitud loometööle, olgu selleks siis ­muusika, kunst, film, kirjandus või arvutimängud.

Laiemas tähenduses, mis on võetud aluseks siinses raamatus, tuleks digikultuuri mõista uue tähendusloome kon­tekstina, uutmoodi „lingitud“ maailmana, mida me alles hakkame paremini mõistma. See uus „digitaalne olukord“ sunnib meid ka Eestis revideerima mitmeid seniseid ­põhimõtteid ja käitumisharjumusi.

Digitaalne olukord

Uue digitaalse olukorra mõtestamise vajadus on seda aktuaalsem, et viimastel aastatel on lisaks digipöörde loodud võimalustele saanud üha ilmsemaks ka sellega seotud riskid. Kui internet 1990. aastate alguses laiemasse kasutusse jõudis, nähti ennekõike selle positiivset potentsiaali – kõik netikasutajad pääsevad ligi uutele teadmistele, infovahetuse tõhusus ja ulatuslikkus toovad kaasa nii kiirema arengu majanduses kui ka võimaluste üldise võrdsustumise.

Loodeti, et kultuuridevaheline suhtlus saab uue hoo ning odavad ja võimekad digiloome tööriistad muudavad tähendusloome demokraatlikumaks ja üldise kultuuriruumi mitmekesisemaks.

Osa neist lootustest on tõesti teostunud: infovahetust ja -loomet on igas internetitunnis umbes sama palju kui veel 1996. aastal terves aastas. Suurima osa hõivab sellest mitmesugune kultuuriloome, ennekõike mitut laadi video­sisu. Loodud on ka päris uusi kultuurivorme, alates meemidest kuni liit- ja virtuaalreaalsuseni.

Ometi teame, et tõeks on saanud ka mitmed juba 1990. aastatel ennustatud negatiivsed arengud. Neist üks peamisi on digikultuuriga kaasnev privaatsuse kadu – et „digitaalne“ tähendab kõige moondumist andmeteks, on iga me liigutus salvestatav. Neid andmeid müüakse, nende põhjal tehakse otsuseid ja sagedasti kasutatakse neid viisidel, mis mitte ei rikasta kultuuri, vaid muudavad selle üheülbalisemaks. Suur osa kultuuriteenuste algoritmidest pakub meile juba tuttavat, mitte üllatavat. Lisaks lähtuvad algoritmilised soovitused jaotustest, mis sageli võimendavad senist kihistumist. Filme ja raamatuid soovitatakse meile tihti üksnes seetõttu, et teised inimesed, kellega oleme mingite tunnuste alusel samasse gruppi liigitatud, on neid ostnud ja vaadanud.

Võrgumajanduse eripära ei ole „tuhat õitsvat lille“, vaid üleilmsete kultuuri- ja kommunikatsioonimonopolide esile­kerkimine. See aga tõstatab küsimuse, millised üldse on väikeriikide kultuuriteenuste pakkujate võimalused digitaalsel ja seega paratamatult rahvusvahelisel turul. Kui ERR alustas uue voogedastusteenusega Jupiter, siis millised on selle eduvõimalused võrdluses tohutult jõukamate Net­flixi, Amazoni, Disney+ jt uues „striimingusõjas“ kaasalööjatega? Alexa ja Echo või nende analoogid ei hakka turumajanduse tingimustes ja ilma mõne huvigrupi (nt Eesti riigi) panuseta ilmselt kunagi eesti keeles rääkima, küll aga õpivad neid inglise keeles kamandama lapsed kõigis Eesti peredes, kuhu need seadmed soetatakse. Kas Eesti kultuuri elujõulisus ei peitu pigem siin kui toidukulleri tervitus­sõnavaras?

Digikultuur kui nurjatu probleem

Digikultuuri eri aspektide mõtestamine ei peaks jääma üksnes õpetlasi paeluvaks mõtteharjutuseks, kuivõrd sellel on ulatuslikud sotsiaalsed, majanduslikud, poliitilised ja ökoloogilised tagajärjed. Digikultuur on kujunenud „nurjatuks probleemiks“, millest ülesaamiseks ei piisa enam Eestis harjumuspärasest digioptimismist või senise e-­eduloo loorberitest.

Digikultuur võib olla innovatsiooni ja majandusarengu vedur, ent sel on märkimisväärne ökoloogiline jalajälg. Näiteks eraldub väidetavalt ühe loomuliku keeletöötluse masinõppel ja -närvivõrkudel põhineva tehisintellekti mudeli loomise ja treenimisega sama suur hulk süsihappe­gaasi kui umbes 125 New Yorgi ja Pekingi vahelise edasi-tagasilennuga. On arvutatud, et Netflix üksi on vastutav umbes 0,33 protsendi maailma süsihappegaasi heite eest. Nii tähendab digikultuur ka jätkusuutmatut ressursi­kasutust ja kliimakriisi süvendamist.

Digikultuur pakub miljarditele inimestele, sh eestlastele, võimalust õppida, meelt lahutada, oma seisukohti või loometööd teistega jagada, meelt avaldada või raha teenida. Teisi­sõnu võimaluse kultuuris osaleda. Samas toimub oluline osa sellest osalusest platvormidel, mis kuuluvad rahvus­vahelistele suurkorporatsioonidele ning mille reeglid, sätted ja võimalused on kantud nende kultuurikäsitusest ja teenivad nende majandushuve. Selles seoses muutub oluliseks, millised on nende asukohariikide väärtuspõhimõtted ja seadused sõnavabadusse, tsensuuri, käitumis­normidesse, andmeõiglusesse ja privaatsusesse puutuvas.

Kas Eesti kultuurile on omased samad väärtused? Kui ei, siis millised on meie väärtuste šansid teistes riikides hallatavatel platvormidel? Kas eestlastel on piisavalt oskusi ja kriitikameelt, tegutsemaks adekvaatselt reklaami­müügi tõhustamiseks loodud tähendusruumis? Kas saame hakkama virtuaalkeskkondades, kus võimenduvad tugevad, sageli negatiivsed tunded, kust keerukam keskustelu taandub ­kiiresti ning lihtsam vastupanutee näib olevat vastandumine? Millised on riskid Eesti kultuurile, sh tänapäevasele osalus- ja argikultuurile, kui talletame seda Youtube’i-­laadsetel platvormidel, mis erinevalt riiklikest mäluasutustest võivad päevapealt otsustada osa sisust kustutada, peita või keelustada? Kas alternatiiv – Eesti digitaalne omakultuur, oma platvormid ja institutsioonid – oleks üldse mõeldav?

 

Nende ja teiste Eesti ees seisvate digikultuuriliste ohtude ja võimaluste üle arutletakse lähemalt järgnevates esseedes. Raamatu lõpus pakume koostajate poolse kokkuvõtliku visiooni „Digikultuuri manifestis“.


1. Majandus kui kultuur kui majandus
Indrek Ibrus

Eesti on digiriik. Aga mida see päriselt tähendab? Me ei ole digiajastul lapsevanematena kuigi head, oleme laste netikasutuse riskide suhtes üsna informeerimata ja hoolimatud, tõendavad uuringud. Ja kuigi meil on ettevõtteid, mis rahvusvahelistel turgudel silma torkavad, ei kannata meie erasektori digiteerituse tase võrdlust arenenud maailmaga. Mis meil on, on digitaalne riigihaldus. Meie üldine e-valitsemise taristu on jätkuvalt eriline ja eesrindlik. Ja neil loorberitel puhates oleme üldiselt ikka entusiastlikud. Erinevalt muust läänest ei ole meil maad võtnud digi­skeptsism – düstoopiad ei domineeri.

Kuigi seda entusiasmi võib vaadelda ka kui kergelt lapsikut, rajaneb sellel üsna süsteemne ja ratsionaalne eesmärgistatus. Esiteks, otsida aina uusi eluvaldkondi ja viise, kuidas digiteerimisega riigi toimimist lihtsustada. Ja teiseks, kuidas panna e-teenuste taristu riigile lisa teenima (näiteks e-residentsuse teenuste paketi kaudu). Kokku­võttes on aga e-valitsemise arendustel olnud senimaani vaid kaks ­eesmärki: rahaline kokkuhoid ja tulu.

Neist eesmärkidest on kantud ka enamik praegusi poliitikainstrumente. Teadlasi suunatakse majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) egiidi all tegema rakendusuuringuid nii riigi kulude kokkuhoiuks kui ka ettevõtluse hüvanguks. „Digi-“ on meil ennekõike majandus, digimise raha jagab välja MKM. Teised ministeeriumid peavad aga näitama, kuidas iga projekt majandust edendab.

Praegune kultuuripärandi massdigiteerimise projekt viibis pea neli aastat, sest MKM praakis järjest välja kümned vastava strateegiadokumendi versioonid. Ministeeriumis taheti näha, et pärand pannakse raha teenima. Pärandi taaskasutamine ennekõike hariduslahendustes ei olnud piisav. Sellest tulenev aastatepikkune digiteerimise venimine, kokkuvõttes ilmne äpardumine, on põhiolemuselt lugu kultuuri- ja majandusministeeriumi vahelistest kommunikatsiooniprobleemidest. Kuid see tõstatab küsimuse riigi sihiseadetest ning pingetest kultuuri- ja majandusväärtuste vahel. Kumb valdkond peaks teist vedama?

Tuleb märgata, millest tegelikult jutt käib, kui räägitakse digitaalsest majandusest. Andrus Ansipi ülesandeks Euroopa Komisjonis sai „ühtse digitaalse turu“ arendamine. Kas mäletate, kuidas Ansip selle tarvilikkust õigustas? Sellega, et tema äsja Brüsselisse asunud abikaasa ei saanud enam vaadata TV3st oma harjumuspärast Türgi draamasarja. Ühtset üleeuroopalist digiturgu oli vaja, et lahendada kultuuritarbimise probleem.

Aga see oli vaid algus. Ansip tegeles Euroopa Komisjonis aastaid suuresti kultuurikorralduslike küsimustega: audiovisuaaltööstuse ja -sisu tarbimise korraldamise ning autorite õiguste reguleerimisega. Võib öelda, et sisuliselt oli Ansip Euroopa Liidu digikultuuriminister.

ELi tasandil ei ole tehtud saladust sellest, et näiteks praeguseks digituru regulatsioonide elemendiks oleva audio­­visuaalmeediateenuste direktiivi üks eesmärke on luua ühtset Euroopa identiteeti. See peaks juhtuma siis, kui Euroopas loodud „sisu“ hakkab paremini ringlema ja vaatajad õpivad naaberkultuure hästi tundma. Teisisõnu: turgu luuakse selleks, et luua ühtset kultuuriruumi. Selle koherentsema kultuuri­ruumi areng omakorda peab aga tagama ühtse turu, sh muude sektorite hea toimimise, majanduskasvu.

„Digitaalsus“ tähendab ennekõike teabe olemasolu ja edasikandumise vorme. Andmed on põhiolemuselt elektrilised laengud, bitid ja baidid. Kui need aga kedagi informeerivad, saab neist informatsioon. Kui informatsioon on vastuvõtjale sedavõrd tähenduslik, et see talletub, saab sellest teadmine. Inimesed otsivad keskkonnast neile tähenduslikku ehk uusi tähendusi. Et inimestel on tähenduslike kogemuste suhtes erinevad eelistused, otsitakse neid eri kohtadest – nii otsinguteks kui ka tõlgendusteks on inimestel oma eelneva tausta tõttu on erinevad võimalused. See tingib digiühiskonnas organiseerumist kõikvõimalikeks gruppideks – näiteks fännikogukondadeks, uuteks idu­ettevõteteks või äärmusrühmitusteks.

Minu hea kolleeg, kultuuriuurija John Hartley sõnastab seonduva ahelreaktsiooni nii: kultuur loob gruppe, grupid loovad uusi teadmisi, teadmised viivad innovatsioonini (Hartley 2020; vt ka Hartley, Ibrus, Ojamaa 2020). Euroopa kultuur loob võimalusi tähenduslikuks idee- ja kaubavahetuseks Euroopa piires. Idufirmade kultuur loob idufirmasid, arenenud audiovisuaalkultuur loob tähenduslikke audiovisuaalteoseid. Kui aga näiteks idufirmade kogukondade kultuur lõimub audiovisuaalteoseid loovate kogukondade omaga ja kui neid kahte süsteemselt seostatakse, võib tekkida midagi hoopis uut: näiteks uuenduslikud virtuaal- või liitreaalsusrakendused jms. Et sellistest segunemistest võib sündida midagi jurilotmanlikult plahvatuslikku ja dünaamilist, osundab ehk see, et mängu- ja eriti videosisu valdkond on praegu kõige kiiremini kasvav majandussektor ja kultuurivaldkond. Edasisele kasvupotentsiaalile viitab ka, et just selles osas on suurplatvormidel kõige otsesemalt n-ö sarved koos. Kultuur on interneti arengu otsene eestvedaja.

Et majandusareng sõltub innovatsioonist, pole tänapäeval kellelegi üllatuseks. Kui me seejuures mõistame, et kultuur tingib innoveerivaid inimkooslusi, peaks iga majanduspoliitika või vähemalt innovatsioonipoliitika esmasteks küsimusteks seega olema: kuidas kultuur meil täpselt gruppe loob, kuidas sünnivad nende tekkeks vajalikud uued tähendussüsteemid, kuidas tähenduslik materjal ühiskonnas ringleb ja kas see on piisavalt kättesaadav?

Бесплатный фрагмент закончился. Хотите читать дальше?