JärsakudTekst

Loe katkendit
Märgi loetuks
Kuidas lugeda raamatut pärast ostmist
  • Lugemine ainult LitRes “Loe!”
Šrift:Väiksem АаSuurem Aa

Kyle Perry
Järsakud


Originaali tiitel: The Bluffs

Kyle Perry

Copyright © Kyle Perry, 2020

First published by Penguin Random House Australia Pty Ltd. This edition published by arrangement with Penguin Random House Australia Pty Ltd.

Kyle Perry kinnitab, et teda on õigus tunnustada käesoleva teose autorina.

Toimetanud ja korrektuuri lugenud Mari Klein

Kujundanud Alvin Kanarbik

© Tõlge eesti keelde Martin Kirotar ja Ühinenud

Ajakirjad, 2021

ISBN 978-9916-634-03-5

e-ISBN 9789916634332

Trükk Tallinna Raamatutrükikoda

Eelkõige minu perekonnale


Tahaksin avaldada austust maa traditsioonilistele kaitsjatele, põhjahõimu Pallitoredele, kes on Meanderi piirkonna hoidjad. Avaldan austust mineviku, tänapäeva ja tuleviku Vanematele, kelle jaoks on Kooparoona Niara, Vaimude Mägi, kultuuriliselt tähtis.

Ma tunnistan kogu tänapäeva Lutruwita aborigeenide kogukonda, kes on saare valvurid. Tunnistan nende igikestvat sidet siinse maa, vee ja kultuuriga.

Mulle tundus täna, et nägin teda.

Ta seisis metsaservas ja jälgis kooli.

Ma arvan, et ta nägi mind, ja siis oli ta läinud.

Rose ütles, et ma pole ainus, kes on teda näinud.

Ma ei lähe enam kunagi kodust välja.

Kuueteistaastase Victoria Comptoni päevik.

Ta oli üks viiest tüdrukust, kes rööviti Suures Läänemäestikus 1985. aastal.


Ülal mägede peal, ta tapab seal.

Kaugel koobaste sees ootab Näljane Mees. Talle meeldivad väikesed plikad, Kenad näod ja lokid pikad. Ära usu täiskasvanu juttu, Näljane Mees see tee leiab ruttu. Ei kõnni ma üksi metsateel, muidu tuleb ta mulle järele. Koolilaste salm, leitud Limestone Creeki kooli tüdrukute tualettruumi seinalt, 1985.


PROLOOG
ELIZA
Tänapäev, Suur Läänemäestik, Tasmaania

Ta ärkas vihma peale.

Ta vajab sind.

Eliza avas silmad. Ta lamas näoli kruusasel matkarajal, mis lõhnas märja mulla järele.

Aja end püsti.

Ta ahmis läbi kokkusurutud hammaste õhku. Kogu keha lõhkus valutada. Kukal kipitas. Prillid olid vastu oimukohta surutud, vasak klaas mõranenud. Tema sulejope ja matkapüksid olid läbimärjad.

Mäestiku jäine vihm muutus tihedamaks ja peksis tuules eukalüptilehti. Kusagil põõsastikus häälitses koldlott-meelind, kelle hääl meenutas pudelikorgi plaksatust.

Tõuse püsti. Ta vajab sind.

Raja ääres kasvas valgete õitega loorberipuu. Ta nõjatus selle tüvele ja vinnas end jalule. Teravad lehed lõikusid peopesadesse, vallandades metsiku magusa aroomi.

Tema matkasaapad olid kadunud ja sokid samuti. Jalad olid külmas mägiõhus tuimad ja sinakad.

Ta keeras pead siia-sinna ja uuris ümbritsevat udu. Liigutused panid pea valust tuikama. Ta katsus käega kukalt ja sõrmed värvusid punaseks.

Ta taipas, et meekarva juuksed olid millegi pruuni ja kleepuvaga põskede külge kinni jäänud. Hämmeldunult tõmbas ta need lahti.

Inimese hääl – kauge, aga lähenev.

Eliza tardus. Kõik ta poolikud mõtted ühinesid korraga üheks otsuseks. Ta võttis teerajalt valge eukalüptioksa, jämeda ja sileda. Ta astus tee kõrvale sõnajalgade vahele, riided loorberiokstesse takerdumas. Kas siin oli end kuhugi peita? Kas ta tahtis endast jälgi jätta?

Murduvate okste ragin selja taga. „Preili Ellis!”

Eliza karjatas, pööras kannal ringi ja viibutas oksa.

Tulija – teismeline tüdruk – hüppas kiljudes tagasi.

„Jasmine!” Eliza oleks tahtnud kergendusest nutta. „Ei… Carmen?”

„Te üritasite mind lüüa!” Carmen taganes, pikad tumedad juuksed näo külge kleepunud. „Mis kurat teil viga on?”

Kaigas pudenes Eliza külmast kohmetute sõrmede vahelt. „Anna andeks.” Ta haaras Carmeni randmest ja tõmbas ta lähemale, puude varju.

„Preili Ellis, te olete jääkülm.”

Vihm jäi järele, nagu oleks kraan kinni keeratud. Uduses võsas võttis äkki maad vaikus, kostis vaid tasast tilkumist. Nad ootasid.

„Kus teised on?” sosistas Eliza.

„Kõik on bussi juures, aga nad ei leidnud Jasmine’i, Cierrat, Breed ja Georgiat. Härra North ütles, et matk tuleb tormi pärast katkestada. Ta kutsus juba bussi meile järele.” Carmen oli endalegi märkamatult sosistama hakanud. „Te ei vastanud telefonile. Ta saatis minu ja härra Michaelsi teid otsima.”

„Ja keegi pole tüdrukuid näinud?”

„Kas nad pole teiega? Kas siin toimus tõesti kaklus?” Carmen kummardus lähemale. „Kas teie nägu on verine?”

„Kus on härra Michaels?”

Carmen põrnitses verd, sinikat Eliza näol ja tema katkiseid prille. Ta hakkas taipama.

Carmen. Kus on Jack… Kus on härra Michaels?”

„Me läksime lahku, ta läks teist teed mööda. Otsime teid juba terve igaviku,” sõnas Carmen. „Mis juhtus? Mis juhtus?

„Sa olid rajal üksi?” karjatas Eliza ja Carmen taganes paaniliselt veel ühe sammu.

Maailm kõikus Eliza silme ees ja ta otsis eukalüptilt tuge.

Tema taskus sumises telefon – võib-olla oli see sumisenud kogu aeg ja ta lihtsalt ei märganud. Kõigepealt tuli Carmeni turvalisuse eest hoolitseda.

„Kus su telefon on, Carmen?”

„Jätsime need kooli,” vastas Carmen väriseval häälel. „Andsime enne minekut härra Northi kätte. Issand. Kas te ei mäleta? Issand, appi… M-mis teiega juhtus? Kus teised on?

„Carmen, kuula hoolega… Sa pead kohe härra Michaelsi juurde tagasi jooksma. Jookse. Ära mingil juhul seisma jää.” Ta võttis kaika, mille oli maha pillanud, ja ulatas selle Carmenile. „Kui sa näed kedagi võõrast…”

„Preili Ellis?”

„Kui sa ei leia härra Michaelsi, jookse tagasi bussi juurde. Hoia kõigist teistest eemale. Saad sa aru?

„M-mis lahti on?” nuuksus Carmen.

„Oota üks hetk.” Eliza vastas telefonile. „Tom?” uuris ta. „Kas kõik tüdrukud on tagasi?”

„Eliza! Viimaks ometi! Kus kurat sa oled?”

Tüdrukud, Tom.”

„Puudu on veel Georgia, Bree, Jasmine ja Cierra. Saatsin Carmeni ja Jacki sind otsima. Kas nad on sinuga?”

„Saadan Carmeni Jacki järele ja sinu juurde tagasi. Kui ta veerand tunni pärast kohal pole, pane teised tüdrukud bussi luku taha ja tule meid otsima. Ma ei tea, kus me praegu oleme.”

„Me o-oleme Nimeta järve raja lähedal,” kogeles Carmen. „L-lääne pool.”

Äkitselt hakkas jälle vihma kallama ja seekord olid piisad jäised. Lörts kõrvetas Eliza nahka.

„Carmen tuleb mööda Nimeta järve rada, lääne poolt. Ja kutsu politsei. Kohe.”

„Mis kurat seal toimub? Kus teised on?” küsis Tom.

„Ma leian nad üles,” lubas Eliza. „Lihtsalt kutsu politsei, Tom.”

„Eliza, sa ei peaks…”

„Tom. Kutsu politsei.” Ta katkestas kõne ja vaatas Carmeni poole. „Mine.”

Carmen kõhkles hetkeks, aga murdis siis läbi okste ja sööstis mööda rada minema. Eliza jälgis, kuidas ta nurga taha kadus, ja astus siis jälle teele.

Pea kohal sähvatas välk ja kolm sekundit hiljem järgnes sellele pikk kajav kõma, mis pani kõrvad kumisema ja koldlott-meelinnu ehmunult hüüdma.

Lörtsi langes tihedamalt ja võsa näis sünkpilvises sajus ähvardav. Tormi ajal polnud siin hea olla: räägiti, et Suures Läänemäestikus võib kõike juhtuda. Aborigeenide keeles kutsuti neid Keskplatood ääristavaid trööstituid nõlvu Kooparoona Niaraks ehk Vaimude Mäeks. Need olid metsased, klaustrofoobsed ja ohtlikud. Siin võis päevade kaupa ringiratast käia ainsatki rada leidmata, külmuda surnuks eikusagilt ilmunud lumetormis või kukkuda mõnelt uduselt kaljuservalt ühte lugematutest kuristikest, kust keegi sind kunagi ei leidnud.

Soojus ja tundlikkus naasid vähehaaval ta paljastesse jalgadesse, mis kipitasid teravast kruusast ja jäisest veest. Ta oli vaevu minuti kõndinud, kui kuulis kaugel eespool teise linnu, kuldkurk-meelinnu kähedat hüüdu, mis teisi linde tema territooriumilt eemale peletas. Või hoiatas inimeste lähenemise eest.

Eliza seisatas ja värises.

See on sinu süü. Sa oled selle ära teeninud.

Ta katsus peast tõrjuda vana salmi, mille nad olid õpilastel ära keelanud, mida juba tema ja ta õde öösiti hirmust ja põnevusest itsitades sosistanud olid. Limestone Creeki linnakeses Läänemäestiku jalamil tunti vaid üht koletist. Nende tüdrukute surnukehi ei leitud kunagi.

Ta astus jälle rajalt kõrvale, kriimustades okaspõõsaste puhmas naha katki, ja läks edasi piki teeserva, hoides end maadligi. Ta jalad lõid tuld. Tema jope takerdus okstesse ja rebenes. Ta oli ühe kõrvarõnga kaotanud: ainult vasakus kõrvas rippus veel kuldne rõngas.

Ja siis, minut hiljem, kuulis ta võsas raskeid samme, mis käisid temaga ühes taktis.

Ta ei jäänud seisma. Ta hiilis edasi.

„Sa kujutad seda ette,” sosistas ta.

Sammude mütsatused, sõnajalgade ja okste sahin.

 

Ta ei vaadanud tagasi.

Kui ta ei vaata, saab kõik korda.

Legend rääkis, et kui sa ei näe tema nägu, ei vii ta sind ära.

1. PEATÜKK
MURPHY
Eelmisel hommikul

Murphy ohkas. „Me ei hakka sellest jälle rääkima.” Ta istus ilma särgita nende logiseva söögilaua taga ja rääkis valjusti üle nurgas seisvast bluetooth-kõlarist tümpsuva Jon Bellioni laulu. „Matkamine mõjub sulle hästi.”

„Ma võin koduste töödega aidata,” vingus tema 16-aastane tütar Jasmine. Tüdruk nõjatus lauale ja nende tüse musta-valgekirju kass Myrtle rabeles ta käte vahel. „Ma võin muru niita. Ma võin aknaid pesta…”

„Kooli. Eluga.” Murphy võttis laualt tombu magusat kleepuvat marihuaanat ja asetas selle elektrilisele kaalule.

Köök oli koost lagunemas, kapiuksed logisesid ja torud olid mõranenud, tapeet ja pruun linoleumist põrandakate hakkasid mõlemad maha kooruma. Enamikul pindadel laiutasid kassisõbralikud toataimed. Kappide peal, kuhu kassid ei ulatanud, ronis tarzaniköis. Taimed olid Jasmine’i toodud, tema viimane katse puhastada õhku sigareti- ja kanepihaisust.

„Ma võin…”

Eluga,” kordas Murphy.

Jasmine oli lühike ja sale nagu tema kadunud ema. Ta selgeid siniseid silmi varjutas lauvärv ja tume silmapliiats. Ta juuksed olid seotud hobusesabasse. Kunagi oli ta punapea nagu ta ema, aga nüüd oli valinud ronkmusta värvi.

Murphy seevastu oli puuraiduri kehaehitusega pikk habemik. Tema laia rinda, lihaselisi käsivarsi ja tugevaid jalgu katsid keldi tätoveeringud. Ta kandis ainult kortsunud Calvin Kleini boksereid, milles oli maganud.

Kass näugus ja hüppas Jasmine’i käte vahelt välja. „Harry Potteri” tegelase järgi Myrtle’iks ristitud loom sammus pisut eemale, heitis külili ja näis otsekohe uinuvat.

„Isa, sa ei saa aru, mida ma sulle pakun…”

„Ma tean väga hästi, mida sa pakud, kullake.”

„Aga see on matk, isa!”

„See ei tapa sind.”

„Sa ei saa selles kindel olla…”

„Ta võiks ju jääda ja oma tuba koristada, vennas,” pakkus tüdruku onu Butch. Ta oli nendega köögis, küpsetas hommikusööki ja kõigutas end muusika taktis, pläru ühes ja praepann peekoniga teises käes. Nagu tavaliselt kandis ta meresinist maikat ja määrdunud jalkapükse.

„Ära hakka,” hoiatas Murphy oma ülesandele keskendudes. Ta lisas kaalule veel savu, kuni sai täpselt untsi.

Butchi ja ta noorema venna Murphy perekondlik sarnasus oli ilmselge, aga Butch oli nii näost kui kehast palju ümaram. Tema kaelale olid tätoveeritud pistodad ja Mehhiko stiilis pealuu. Butch teenis hüüdnime keskkoolis tänu oma kogukusele, kuigi mõlemad olid täpselt sada üheksakümmend sentimeetrit pikad. Keegi ei kutsunud neid eesnime pidi, kui just kakelda ei tahtnud.

„Onu Butch, kas ma võin koju jääda?” Jasmine kepsutas sulgkergel sammul tema kõrvale. „Palun? Kas tohib?”

„Aga muidugi, Jaz,” lubas Butch pläru imedes. „Pipidu Mupirphyde juupires.”

„Su õpetaja helistas mulle just selleks, et sa kindlasti läheksid,” sõnas Murphy. Ta libistas untsi kama kilekotti ja sulges selle vaakumsulguriga, hoolikalt ja kaalutletult. „Sa oled sel aastal juba liiga palju poppi teinud. Sa lähed kooli, sa lähed matkama ja see meeldib sulle.

„Jah, Jaz, kui preili Ellis nii ütleb…” lisas Butch.

„See on ainus põhjus, miks ta mind minema sunnib,” tähendas Jasmine põlglikult. „Ta tahab preili Ellisele püksi pääseda.”

Murphy pöördus uuesti oma tegevuse poole, võttis suletud kilekoti ja kinnitas sellele kleebise – ühe neist „KAPTENI”-kleepsudest, mida nad suurel hulgal Hullu Hueyse netipoest tellisid. Sellest oli saanud Põhja-Tasmaania parima võsasavu märk. Kuigi toote identifitseerimine oli riskantne, võimaldas see savu nina alla hõõruda seersant Doblele, nende rivaalile, kes oli pidevalt pinnuks silmas ja konfiskeeris tänavail nii palju kaupa kui võimalik.

„Miks sa arvad, et ma juba ei ole seal?” sõnas Murphy.

„Rõve, isa.”

„Heiii, Murphy, mina nägin teda enne,” lausus Butch ja pilgutas Jasmine’ile silma.

„Ja ära arva, et pääsed minekust, kui bussist maha jääd,” jätkas Murphy valjusti. „Ma viin su ise ära.” Ta saatis tütrele valgete hammastega vildaka naeratuse. „Alukate väel. Tulen isegi välja, et sulle kõigi sõbrannade ees head-aega-musi teha.”

„Oled ikka jubedik. Palun, isa, ütle kas või, et olen haige või midagi…”

Murphy vaatas tema poole ja vaikis. Tüdruku nägu oli kahvatu, suu natuke liiga kõvasti kinni pigistatud. Ta ajas end kikivarvule, nagu tahaks aknast välja lennata.

„Jasmine,” sõnas ta viimaks, „see on ainult üheks ööks. Minuga ei juhtu midagi. Olen ikka veel siin, kui sa tagasi tuled.”

„Isa, ma ei…”

„Kullake, ma ei lähe kuhugi. Ma luban.”

Jasmine’i kurbusest sai midagi muud, külma ja alistunut. „Olgu.” Ta võttis kastist ühe kilekoti, hoides seda kahe sõrme vahel. „Siis võtan ühe neist.”

Murphy krabas selle tal käest. „Hea katse.”

„Kui silmakirjalik. Onu Butch ütles, et sina viisid igasse koolilaagrisse kanepit.”

„Kuss,” ütles Butch valjul lavasosinal.

„Kui sa tagasi tulles kas või pisut selle järele lõhnad, oled koduarestis kuni saad kolmkümmend kaheksa,” lubas Murphy Butchi poole põrnitsedes. „Su onu peaks suu kinni hoidma.”

„Ehk ma liialdasin, Jaz,” lausus Butch. „Mäletan, et ta ei suitsetanud sugugi alati. Mõnikord olid ta huuled hoopis ühe Lindsay tüdruku küljes, ja mitte alati tema…”

Õõh!” kiljus Jasmine. „Mina lähen!”

Tüdruk vinnas matkakoti selga. Ta korjas Myrtle’i põrandalt üles, hõõrus nägu kassi vastu ja laulis paar rida James Blunti laulust „Hüvasti, armsam”. Myrtle näugus ja Jasmine surus teda veel korra kõvasti enda vastu, enne kui põrandale tagasi lasi.

„Lihtsalt et sa teaksid, isa, minu meelest pole preili Ellis sinu maitse. Armastan sind!” Jasmine lõi enda järel ukse kinni, mitte vihast, vaid sellepärast, et muidu kipakas uks kinni ei seisnud.

„Selle on ta sinult pärinud, türapea,” tähendas Murphy hetk hiljem. Ta mõõtis välja järgmise untsi.

„Näppamisoskust mõtled või?” päris Butch. „Ma peaaegu ei näinudki, kuidas ta kilekoti pihta pani ja varrukasse toppis.”

„Ei, ma mõtlesin… Mida?

„Ei midagi,” sõnas Butch ja tema naeratus venis laiemaks.

„Raisk!” Murphy jooksis tooli ümber tõugates ja üle sisiseva Myrtle’i hüpates ukse juurde ning koperdas välja tänavale. Limestone Creeki orus alaliselt puhuv tuul tõi tema ninna väikelinna diisli-, suitsu- ja eukalüptilõhna.

Tänava otsas ronis Jasmine juba bussi peale. Sinna oli oma viiskümmend meetrit – ta oli ilmselt terve tee jooksnud, et isast nii kaugele ette jõuda. Tüdruk kadus silmist.

Murphy sööstis bussi poole, põigeldes katkistel tänavakividel mööda Jack Russelli terjerist, kes aia poole sörkides tema peale klähvis.

Buss eemaldus. Kõrgel eukalüpti otsas kraaksus harakas, kui ta sammu aeglustas, paljad jalad kõval sillutisel tuld löömas.

Teisel pool teed seisid kaks noort naist ühesugustes Adidase jooksudressides. Nad itsitasid. Peggie ja Darcy, majanaabrid tänava teisest otsast. Ta tundis neid, loomulikult: ta tundis peaaegu kõiki, kes siinkandis elasid. Neil olid telefonid käes, kaamerad tema poole suunatud.

Ta taipas, et oli endiselt aluspesu väel.

Ta tõttas koju tagasi.

Uks oli kinni.

Ta tõukas seda.

Lukus.

„Butch, ära ole nõme.” Ta tagus rusikaga uksele ja vaatas üle õla tagasi Peggie ja Darcy poole, kes talle lehvitasid.

Ukse kõrval avanes aken ja sinna ilmus Butchi nägu. „Kõik see mees!” hüüdis ta. „Murph on alukate väel väljas!”

„Ma kütan sulle munadesse.”

„Üks tüüp on alasti tänaval! Kutsuge võmmid! Hei, kuidas läheb, daamid? Murphyl on vist pisut külm, mis?”

Peggie ja Darcy naersid, kuukabarra liitus nendega ja Jack Russell haukus edasi.

„Sa oled kutu, Butch,” lubas Murphy. Ta marssis ümber maja ja vinnas end üle luitunud valge aia.

Nende tagaaeda täitsid umbrohupuhmad, kõrge rohi ja kasimata põõsad. Kaugemas nurgas seisis kanakuut, teises otsas kuur ja kõige keskel roostetav keerlev pesupuu. Krundi taga polnud tara, aed läks üle põldmarjapõõsasteks ja valgetüvelisteks eukalüptideks. Nende maa Limestone Creeki servas piirnes Läänemäestiku rahvuspargiga. Pooleteise kilomeetri kaugusel kogu selle võsa ja põõsaste varjus kasvas tema ja Butchi marihuaana. Põllule viivat teed kaitsesid isetehtud lõksud.

Taamal kerkis Suur Läänemäestik, järsud sinakashallid nõlvad harvade kivisammastega. Lääne poole jäi Saatana kuru, karm eelajalooline järsak, mida ümbritsevatelt kaljudelt avanes vaade Tasmaania udustele mägedele. See vaateplatvorm pidi olema üks Jasmine’i kooliretke peatuspaikadest, kuigi ta oli seal juba lugematuid kordi käinud. Murphy oli temaga isegi sealsamas matkamas käinud, kus nad täna õhtul ööbima pidid. Sinna oli ainult kahekümne minuti tee, kui sul oli krossiratas ja sa tundsid metsaradu. Nad käisid seal tollal, kui Jasmine’i ema Sara oli veel elus.

Murphy trampis läbi tagaukse sisse ja otse kööki.

Butch vilistas teda nähes, käed üle maika risti, pläru sõrmede vahel. „Miks kurat sa veel vallaline oled?”

„Türapea. Ma veel maksan kätte.” Murphy sirutas kähku käe välja, et Butchile kubemesse virutada, aga too põikas õigel ajal kõrvale. „Hiluxi võtmed.” Murphy kobas seina, kus võtmed tavaliselt rippusid. „Kuhu sa need panid?”

„Pole midagi, Murph, ta on tark tüdruk, ta ei jää vahele.”

„Kus need kuradi võtmed on?”

Butch naeris. „Vennas. Rahune maha. Arvad, et saad Jasmine’i igavesti savust eemal hoida, kui tema vanamehe töö on seda kasvatada? Ta on kuusteist ja koolilaagris, raske aasta seljataga. Las ta lõdvestub pisut.”

„Kus need kuradi võtmed on, Butch?”

Butch ohkas ning läks tagasi mune ja peekonit praadima. „Ära muretse, semu. Ma tegin ainult nalja.”

„Mida?”

„Ta ei võtnud midagi… Sa oleksid pidanud oma nägu nägema.” Ta kõkutas naerda. „Oleksin pidanud sind filmima.”

„Mees, sa oled üks kuradi hani.” Ta virutas Butchile kõvasti vastu õlga. Nende teine kass Vussi-Gus plagas minema, ajas suure sõnajalapoti ümber ja puistas igale poole multši.

Butch krimpsutas nägu ja oleks peaaegu taldriku maha pillanud, aga kohe hiilis naeratus ta näole tagasi. „Skinner tuleb õhtul ja meil on terve kuradi autotäis savu pakkida.” Ta toppis pläru suhu ja surus teise taldriku Murphy käte vahele. „Võta end kokku, poisu.”

2. PEATÜKK
JASMINE

Jasmine kiirustas piki bussi vahekäiku edasi, süda kloppimas. Isa oligi talle järele tulnud – Butch, va kitukas, vist nägi teda teist kotti näppamas, aga ta oli kindel, et kumbki neist ei märganud esimest.

Peaasi, et isa kooli ei sõida…

Ta oigas. Just seda ta ilmselt teeks.

Äkki tärkas temas kergendus: võib-olla saadetakse ta koju ja visatakse laagrist välja. Teised ei heidaks seda talle ette…

Ei.

Ta pidi seda tegema. Kõik sõltus temast. Ta pidi alla andmata päeva lõpuni vastu pidama.

Loodetavasti isa ei tule kooli.

Oma Billabongi jakis piki bussi kõndides tundis ta end kui vaateaknal, sest enamik teisi õpilasi kandis rohekashalli koolivormi. Ainult kümnenda klassi tüdrukutele olid tavariided lubatud, sest nemad läksid pärast klassijuhatajatundi laagrisse.

Tagaistmel istusid Georgia ning kaksikud Cierra ja Madison, Jasmine’i parimad sõbrad, tema kamp, nende Fantastilise Neliku ülejäänud kolm liiget.

„Su isa on nii kuum?” ohkas Cierra bussi tagaaknast Jasmine’i isa jälgides. Cierral oli kombeks kõike küsimusena sõnastada, kuigi Jasmine oli seda korduvalt välja juurida üritanud. Ta kandis kõrvade kohalt lühikeseks lõigatud koobaltsinist parukat, kuigi tal oli loomulikult päevitunud rannamodelli kaunis välimus, tedretähnide ja terava silmapliiatsiga. Jasmine’il polnud aimugi, miks Cierra parukat vajas – küllap ei teadnud seda ka Cierra ise.

„Tegelikult mitte,” vastas Jasmine. Ta tõstis oma seljakoti vahekäiku, libistas kummastki varrukast ranitsasse kanepikoti ja surus need kõige põhja. Ta istus Cierra ja temaga äravahetamiseni sarnase kaksikõe Madisoni vahele.

„Hei, mõrd,” lausus Madison ja võttis Jasmine’i käevangu. Teises käes oli tal – permanentselt – kõige uuem arvukate kaameratega iPhone. Madison filmis tuhandetele järgijatele kogu oma elu ja kandis kõige kallemaid brände, mille maksid kinni reklaamitulud ja tema „suunamudijate koostööprojektid”. Tema loomulikult punased juuksed raamisid nägu pikkade lokkidena, ta kasutas samasugust lainelist silmapliiatsit nagu Cierra ja kandis lühikeste teksapükstega luksuslikku Tommy Hilfigeri puhvjopet.

 

Tema telefoniümbrist ääristasid subjekti valgustavad LED-tuled. Ta pööras kaamera Jasmine’i poole. „Mida sinul selle julma ja ebahariliku karistuse kohta öelda on? Koolilaager?” Jasmine nägi tema pilgus ulakust, tulipunased huuled olid muigeks kaardunud. „Matk ja telkimine seal üleval, Enesetapumetsas. See on nii „Wolf Creek”.”

„Kui ilm ei lähe nii palavaks, et härra Michaels peab särgi ära võtma, on see täielik ajaraisk,” lausus Jasmine kaamerale.

„Ilmselt hakkab lund sadama,” tähendas Georgia teiselt poolt Madisoni asjalikult.

„Äkki tahaks ta siis sooja kaisutust,” pakkus Jasmine.

Madison naeris. „See läheb küll netti, Jaz.” Ta pööras kaamera enda poole. „Tere, härra Michaels.” Ta pilgutas silma.

Madisoni YouTube’i kanalil MMMMadisonMason oli üle 700 000 jälgija. Jasmine teadis kindlalt, et nende seas ka asendusõpetaja Jack Michaels.

„Ära kutsu seda Enesetapumetsaks.” Georgia Lenah’ ümaras näos särasid paksude klaasidega prillid ja ere korallikarva huulepulk põselohukeste vahel. Ta polnud küll nii piltilus kui Madison või Cierra, aga teda kutsuti rohkem kohtama kui ühtki teist Fantastilise Neliku liiget. Aborigeeni päritolu andis talle lähtepunkti, mis Jasmine’i meelest kaksikutele kasuks tuli: nii tema kui Georgia üritasid tasakaalustada õdede Masonite privilegeeritud maailmapilti.

„Miks mitte? Me läheme Poomispuust otse mööda,” lausus Madison kaamerat Georgiale suunates. „Seda võiks hoopis Näljaseks Metsaks kutsuda.”

„Jäta, Madison,” palus Cierra värisedes. „Mitte täna?”

„Kardad Näljast Meest?” uuris Madison ja kaamera liikus tema õele. „Ülal mägede peal, ta tapab seal. Kaugel koobaste sees ootab Näljane Mees.”

„Jäta järele!” kiljus Cierra ja Madison itsitas.

Jasmine aimas Madisoni igapäevast videot ette. See algaks nende neljaga tagaistmel, jätkuks kaadritega matkast ja paari stseeniga lõkke ääres. Jasmine’il oli hea meel, et ta retkeks uue jaki selga pani, sest see nägi kaamera ees hea välja: Madison oli aidanud seda valida. Internetikuulsusest sõber, kes tundis häid võttenurki, meiki ja riideid, osutus kasulikuks.

Buss peatus jälle ja peale tuli üks 12. klassi tüdrukutest, pastori tütar Yani Hugh.

Madison turtsatas ja ajas oma punased huuled prunti.

Jasmine’i naeratus tardus. Oeh, läheb lahti…

Yani sammus piki vahekäiku, seelik lehvimas ja lühikesed juuksed vahast kanged, ning istus bussi keskel oma 12. klassi sõbrannade juurde. Kunagi olid need tüdrukud tagaistet enda omaks pidanud – see oli enne Fantastilise Neliku tulekut.

„Kas te tunnete ka porgandi lõhna?” hüüdis Madison üle jutusumina.

Bussis tekkis vaikus. Yani kukal värvus punaseks.

Bussijuht oli poolkurt ega kuulnud neid vestlusi kunagi. Jasmine soovis, et see nii ei oleks.

„Jäta ta rahule, Madison,” lausus ta vaikselt.

„Võta vabalt, mõrd, tulen kohe tagasi,” vastas Madison naeratades ja eemaldus bussi rütmis kõikudes piki vahekäiku, telefon käes.

See oli Yani süü, üritas Jasmine endale kinnitada. Aga see juhtus mitu kuud tagasi. Madison oli halastamatu.

Madison istus Yanist ja tema sõpradest teisele poole vahekäiku ja tõstis telefoni.

Yani vajus istmel madalamale, kui Madison hakkas solvama teda – tema välimust ja voodielu – ja mõni õpilane itsitas. „Hmm… Jaa, ma tunnen porgandi lõhna,” lõpetas Madison vastikult. Yani ei vastanud: kui sa olid Madisoni kaamera ees, võis ta kõik su sõnad internetis sinu vastu pöörata. Pealegi oli Madisonil ka muud laskemoona.

Madison tuli tagasi tagaistmele. Ta nägu õhetas ja ta naeratas tüdrukutele laialt.

„Oled ikka mõrd, Madison,” sõnas Georgia.

„Yani on päriselt hoor. Me vihkame teda, Georgia,” tähendas Madison. Ta nügis end Georgia ja Jasmine’i vahele. „Räägi meie uutele vaatajatele veel kord, kuidas sinu rahvas Suurt Läänemäestikku kutsub.”

Georgia ajas end sirgu, lükkas käevõrud tagasi ja läks üle oma aktivistihäälele. „Mäestiku traditsiooniline nimi on Kooparoona Niara,” alustas ta. „See tähendab Vaimude Mäge. See oli kolme hõimu tähtis kohtumispaik. Nad tulid siia tseremooniaid pidama, uudiseid vahetama ja kauplema püha ookriga… Oota, miks sa mind niimoodi vaatad? Ei! Ära räägi ainult neist pagana portaalidest, mida seal sinu arvates leidub.”

„Palun, Georgia…” alustas Madison.

Jääb ära. Need ei kuulu aborigeenide loo juurde. Ma ei aita sul minu kultuuri labastada…”

Sinu kultuuri labastada?” vastas Madison. „Aga „Tasujad”? Sa armastad Thori, kes on mõne jaoks päris jumal.”

„See on hoopis teine asi, sa tead küll!” Georgia toon kiskus tuliseks. „Mägedes pole mingeid maagilisi vaimuväravaid! Ei mingit salapärast aborigeenide surmakeerist, mis inimesi endasse imeb!”

„Väga kahtlane jutt, just nii ütleks keegi, kes üritaks portaalide olemasolu varjata…”

Jasmine, kes oli seda kõike juba varem kuulnud, pööras pilgu ära ja vaatas telefoni põrnitsevast Cierrast mööda, aknast välja.

Ta teeskles, et ei näinud Yani hääletutes nuuksetes vappuvaid õlgu, kui tema sõbrad teda lohutada üritasid. See tundus eriti vale, sest kiusamise vastane sõnum oli üks MMMMadisonMasoni tähtsamaid lipukirju. Aga paljud asjad, mida Madison päris elus tegi, läksid MMMMadisonMasoni interneti-jutuga vastuollu.

Ära muretse… See on üldsuse hüvanguks…

Limestone Creeki majad libisesid mööda. Enamik neist olid päevinäinud, logisevad ja määrdunud telliskivihooned: see kogukond oli õitsenud ja närtsinud koos kohalike kaevandustega ja siis veel kord metsatööstusega. Tänapäeva Limestone Creek oli segavereline linn, osalt turism ja osalt vananev elanikkond. Roostetavad autod umbrohtu kasvanud aedades, haljasaladel rohtu närivad kitsed, majad, kus müüdi antiikesemeid – värviliste lippudega eesaias, et meelitada ligi turiste Meanderi oru matkarajal, mis viis Tasmaania mägismaa puutumatusse ja udusesse loodusesse.

Jasmine tundis Limestone Creeki tõelist palet. Kui su isa müüs savu, võisid kuulda nii mõndagi. Eriti linnakeses, kus elas vähem kui 6000 inimest.

Näiteks see maja, millest nad parajasti möödusid: ema töötas riidepoes ja isa oli mehaanik. Jasmine teadis, et nad tülitsesid, vägivaldselt. Neil oli väike tütar, kes sattus kord enam kui aasta eest riiu keskele. Purjus isa virutas talle nii kõvasti pudeliga näkku, et ta sai ajuvigastuse. Nad ütlesid teistele, et ta libises mänguväljakul ja lõi pea ära, üritasid isegi kooli kohtusse kaevata. Kui ema sõbrale rääkis, mis päriselt juhtus, tuli tõde peagi välja ja Jasmine’i isa sai teada. Ta teatas politseisse, aga kui mures nad ka olid, ei leitud mingeid tõendeid ega hakatud lähemalt uurima.

Veidi maad edasi asus advokaadi maja. Tema pojal oli garaažis puutöökoda, mille ees seisid sildid kirjadega „AVATUD” ja „ALLAHINDLUS”. Advokaat oli abielus, aga lennutas Vietnamist kohale „lapsehoidja”, kes oli tegelikult tema armuke. Jasmine’i kooliõde Julie Jacobson 11. klassist oli põhimõtteliselt advokaadi poja tüdruksõber, aga sai „eratunde” ka advokaadilt.

Kui palju ta selliseid lugusid teadis? Kogu linn oli neist läbi uuristatud nagu lagunev hammas. Väärkohtlemine, korruptsioon, seks, narkootikumid… Jasmine tahtis sealt lahkuda, niipea kui võimalik.

See oli üks väheseid saladusi, mida ta polnud veel tüdrukutele avaldanud. Nad ei saanud aru: neile meeldis elu Limestone Creekis, kus kõik oli lihtne, Madison oli kuulus ja nad võisid tema sõiduvees ujuda. Neile, kes linna pahupoolest ei teadnud, tundus see küllap üsna kena kohakesena. Ja Madison oli veendunud, et nad jäävad igaveseks koos siia elama, ilmselt häärberisse, mille ta oma netisissetulekuga ehitab, ja loovad Instagramis mingi skandaalse tõsielusarja.

Teised tüdrukud ei mõistnud Jasmine’i tungivat vajadust lahkuda ja ka isa ära viia. Et tema oli ainus, kes võis isa siit minema saada.

Ja nii pääseks ta ka Madisonist võimalikult kaugele. Sest see oli Jasmine’i teine saladus: ta vihkas Madison Masonit. Vihkas teda südamepõhjast ja üdini, iga viimast kui rakukest, tema lollakaid punaseid juukseid, tema tobedat häält ja tema vastikut punast muiet.

Jasmine tundis, kuidas Madison sõbralikult tema käsivart pigistas, ja pöördus naeratades tema poole, patsutas Madisoni jalga ja nihutas end lähemale. Ma vihkan sind nii väga, mõrd, mõtles ta.

Nad sõitsid nüüd läbi kesklinna, üle laia kivisilla ja üle Limestone Creeki jõe, linna nimekaimu. Räägiti, et vangide ehitatud sillal kummitas. Üks Jasmine’i endistest kuttidest vandus ette ja taha, et oli seal õlgkübaraga mehe vaimu näinud.

Limestone Creekis tuli ette palju tondijutte, enamasti sunnitöö ajastu majadest linna keskel. Suviti korraldati igal nädalavahetusel kummituste ekskursioon, mis toimus veel nüüdki üle nädala, turistidele, kes sattusid Limestone Creeki ootamatutel hetkedel. Nende linn oli „vaimude arvu poolest Austraalia kolmas”.