Tappev külm

Tekst
Loe katkendit
Märgi loetuks
Kuidas lugeda raamatut pärast ostmist
  • Lugemine ainult LitRes “Loe!”
Šrift:Väiksem АаSuurem Aa

Originaali tiitel:

Dead Cold

Louise Penny

headline

2006


Toimetanud ja korrektuuri lugenud Valli Voor

Kujundanud Janno Preesalu


Copyright © Louise Penny, 2006

© Tõlge eesti keelde. Juhan Habicht, 2020


ISBN 978-9985-3-5015-7

e-ISBN 9789985351208


Kirjastus Varrak

Tallinn, 2020

www.varrak.ee

www.facebook.com/kirjastusvarrak


Trükikoda OÜ Greif

Minu vennale Dougile ja tema perekonnale, Maryle, Brianile, Roslynile ja Charlesile, kes näitasid mulle, mida vaprus tegelikult tähendab. Namaste.



1

Kui CC de Poitiers oleks teadnud, et ta tapetakse, oleks ta ehk oma abikaasale Richardile jõulukingi valmis ostnud. Võib-olla oleks ta isegi läinud preili Edwardsi tütarlastekooli – või „tündritekooli”, nagu CC sageli oma kiiresti laienevat tütart narris – tütre semestrilõpu näidendit vaatama. Kui CC de Poitiers oleks teadnud, et lõpp on lähedal, oleks ta võib-olla olnud tööl, mitte aga Montréali Ritzi kõige odavamas numbritoas. Aga ainus talle teadaolev lõpp oli seotud mehega, kelle nimi oli Saul.

„Noh, mis sa arvad? Meeldib see sulle?” Ta seadis raamatu oma kaamele kõhule püsti seisma.

Saul vaatas seda, ja mitte esimest korda. Viimastel päevadel oli CC selle oma tohutust käekotist iga viie minuti järel välja tirinud. Ärikohtumistel, õhtusöökidel või taksoga mööda Montréali lumiseid tänavaid sõites oli CC järsku kummardunud ning siis end oma loometeost käes hoides võidukalt püsti ajanud, nagu oleks tegemist äsja neitsist sündinud lapsukesega.

„Foto mulle meeldib,” ütles Saul teades, et see mõjub solvanguna. Foto oli ta ise teinud. Ta sai aru küll, mida CC küsib, lausa lunib, ent teadis ka, et ei hooli sellest enam. Ning kaalus, kui kaua võib ta veel CC de Poitiers’ lähedal viibida, enne kui samasuguseks muutub. Mitte füüsiliselt, muidugi mõista. Neljakümne kaheksane naine oli temast mõned aastad noorem. Sale ja sooniline ja heas vormis, võimatult valgete hammaste ja võimatult blondide juustega. Tema puudutamine oli nagu jäise pinna silitamine. Selles oli oma ilu ja haprus, mis Saulile meeldis. Kuid see kätkes ka ohtu. Kui naine peaks kunagi purunema, kildudeks pudenema, rebiks ta seeläbi tükkideks ka Sauli.

Aga asi polnud tema välimuses. Vaadates, kuidas ta hellitab oma raamatut õrnusega, mida ta polnud Sauli hellitades kunagi üles näidanud, mõtles mees nüüd, kas naises voolav jäävesi polnud kuidagi – võib-olla seksi ajal – temasse imbunud ja hakanud nüüd vaikselt teda külmutama. Ta juba ei tundnudki end iseendana.

Viiekümne kaheselt oli Saul Petrov hakanud just märkama, et ta sõbrad polnud enam nii säravad, nii nutikad, nii saledad, kui nad kunagi olid olnud. Ausalt öeldes oli suurem osa neist hakanud talle närvidele käima. Ja ta oli märganud ka nende üksikuid reetlikke haigutusi. Nad läksid järjest paksemaks ja kiilamaks ja igavamaks ning ta kahtlustas, et tema endaga on sama lugu. Asi polnud selles, et naised teda enam eriti ei vaadanud või et ta oli hakanud mõtlema mäesuuskade vahetamisele murdmaasuuskade vastu, ega isegi selles, et esimest korda oli perearst pannud talle kinni aja eesnäärmeuuringutele. Kõige sellega võis ta leppida. Mis aga Saul Petrovi öösel kell kaks talle kõrva sosistades üles ajas, oli sama hääl, mis lapsepõlves oli hoiatanud, et voodi all elavad lõvid, nüüd aga kinnitas, et inimesed peavad teda igavaks. Siis hingas ta pikalt ja süngelt ööõhku ning püüdis endale kinnitada, et õhtusöögikaaslase allasurutud haigutuse põhjuseks oli vein või magret de canard1 või Montréali restoranis valitsev palavus, sest kandsid nad ju arukal moel oma talvesviitreid.

Kuid öised hääled urisesid endiselt, hoiatades eelseisvate ohtude eest. Ähvardavate katastroofide eest. Liiga pikkade lugude jutustamise eest, liiga lühiajalise keskendumisvõime eest, liiga paljude silmavalgete nägemise eest. Vargsi kellale heidetud kiirete pilkude eest. Millal saaks juba viisakalt tema seltskonnast lahkuda? Ruumis ringi vaatavate, meeleheitlikult huvitavamat seltskonda otsivate pilkude eest.

Ning nii oli ta lasknud CC-l end ära võrgutada. Võrgutada ja nahka panna, nii et lõvist voodi all oli saanud lõvi voodis. Ta oli hakanud kahtlustama, et see endassesüvenenud naine on juba nahka pannud iseenda, oma abikaasa ja isegi selle tütreäparduse ning tegeleb nüüd tema nahkapanemisega.

Ta oli hakanud selle naise seltskonnas juba õelaks muutuma. Ning ennast põlgama. Mitte küll nii palju, kui ta põlgas seda naist. ”See on suurepärane raamat,” ütles CC mehest mitte välja tehes. „Päris tõsiselt. Kellel seda vaja ei oleks?” Ta vehkis sellega Sauli näo ees. „Inimesed neelavad seda. Ümberringi on nii palju muredesse uppunud inimesi.” Ta pööras ennast ja vaatas hotellitoa aknast välja vastasmaja poole, justnagu neidsamu „inimesi” otsides. „Ma kirjutasin selle nende jaoks.” Nüüd pöördus ta uuesti Sauli poole, silmad suured ja siirad.

„Kas ta ise usub seda?” mõtles Saul.

Loomulikult oli ta raamatut lugenud. „Ole rahulik” oli selle pealkiri, nagu ka tolle ettevõtte nimi, mille CC oli mõne aasta eest loonud – naljakas, kui arvestada, milline närvipundar ta ise tegelikult oli. Püsimatud, närvilised käed, mis pidevalt midagi silusid ja sikutasid. Ninakad vastused, kärsitus, mis kees kiiresti vihaks.

Hoolimata tema tüünest, jäisest välimusest poleks keegi nimetanud CC de Poitiers’d rahulikuks.

Ta oli pakkunud raamatut kõigile kirjastajatele alates New Yorgi mainekatest kirjastustest ja lõpetades Publicationes Réjean et Maison des cartes’iga, mis asus Saint-Polycarpe’is, Montréali ja Toronto vahelise kiirtee ääres paiknevas ühe-lehma-külas.

Kõik nad olid keeldunud, tundes käsikirjas kohe ära jõuetu segu naeruväärsetest eneseabiteooriatest, mis olid pakitud pooltooretesse budistlikesse ja hinduistlikesse õpetussõnadesse ning mille kaanefotol oli naine, kes nägi välja nii, nagu sööks ta oma lapsi.

„Puudub igasugune neetud valgustatus,” oli ta öelnud Saulile oma Montréali kontoris päeval, kui saabus pakk äraütlemisi; ta rebis need puruks ja lasi tükkidel põrandale kukkuda, jättes prahi palgalise koristaja hooleks. „See maailm on paigast ära, ütlen ma sulle. Inimesed on julmad ja tundetud, püüavad üksteisele ära teha. Pole armastust ega kaastunnet. See,” ta vibutas oma raamatut õhus nagu iidset mütoloogilist vasarat järeleandmatu alasi suunas, „õpetab inimestele, kuidas õnne leida.”

Hääl oli madal, sõnad tuikusid mürgikoorma all. Seejärel oli ta raamatu oma kulul välja andnud, et see ikka enne jõule trükist tuleks. Sauli meelest oli huvitav ja isegi kuidagi pilklik, et pikalt valgustatusest rääkiv raamat tuli välja talvisel pööripäeval. Aasta kõige pimedamal päeval.

„Kes selle nüüd välja andiski?” Saul ei saanud kuidagi pidama. CC vaikis. „Oh, mulle tuleb nüüd meelde. Keegi ei tahtnud seda. See pidi olema õudne.” Saul vaikis hetke, kaaludes, kas keerata nuga haavas veel natuke. Ah, kuradile. Miks mitte. „Mis tunne sul seepeale oli?” Kas ta kujutas võpatust ainult ette?

Kuid CC vaikis endise paljutähenduslikkusega, liikumatu näoga. Asju, mis talle ei meeldinud, lihtsalt ei eksisteerinud. Sealhulgas tema abikaasat ja tütart. Sealhulgas kõiki ebameeldivusi, igasugust kriitikat, kõiki karme sõnu, mida ta ise välja ei öelnud, igasuguseid tundeid. Saul teadis, et CC elas omaenese maailmas, kus ta oli täiuslik ning kus ta võis peita oma tundeid ja läbikukkumisi.

Saul kaalus, kui palju on jäänud aega selle maailma plahvatamiseni. Ta lootis, et näeb seda pealt. Aga mitte liiga lähedalt.

Inimesed on julmad ja tundetud, oli CC öelnud. Julmad ja tundetud. Polnudki nii väga ammu, lihtsalt enne seda, kui temast oli saanud CC vabakutseline fotograaf ja armuke, mil maailm oli tundunud talle imekauni paigana. Igal hommikul ärkas ta vara, valmis astuma uude päeva, mil maailm oli noor ja kõik oli võimalik, ning nägi, kui armas on Montréal. Nägi inimesi üksteisele naeratamas, kui nad said kohvikus kätte oma cappuccino või ostsid värskeid lilli või saiakesi. Nägi sügiseti lapsi mahakukkunud kastanimune korjamas ja nendega mängimas. Nägi vanu daame teineteise käevangus mööda peatänavat jalutamas.

Ta polnud nii loll ega pime, et mitte märgata ka kodutuid mehi ja naisi, sinikates ja armides nägusid, mis rääkisid pikast, tühjast ööst ja veel pikemast eesootavast päevast.

Ent sisimas ta uskus, et maailm on tore koht. Ning ta fotod peegeldasid seda, püüdes endasse valgust, sära, loodust. Ning varjusid, mis valgusele loomulikult vastu hakkasid.

Veidral kombel oli just see omadus CC-le silma hakanud ning õhutanud teda Saulile lepingut pakkuma. Artikkel Montréali elustiiliajakirjas nimetas Sauli „kuumaks” fotograafiks ja CC tahtis alati vaid parimat. Seepärast võtsid nad ka alati toa just Ritzis. Iseenda väärtuse kinnituseks haaras CC sealt oma kogusse šampoonid ja kirjapaberi, just nagu ta oli oma kogusse võtnud Sauli. Ning kasutas oma kollektsiooni millegi hämara tõestamiseks inimestele, kes sellest ei hoolinud – nagu ta oli kasutanud ka Sauli. Lõpuks aga heideti kõik kõrvale. Nagu oli kõrvale heidetud ta abikaasa, tütart aga ignoreeriti ja naeruvääristati.

Maailm oli julm ja tundetu paik.

Nüüd uskus seda ka Saul.

Ta vihkas CC de Poitiers’d.

Ta tõusis voodist, jättes CC vahtima oma raamatut, oma tõelist armukest. Ta vaatas CC poole, kes korraks nagu oli ja siis jälle ei olnud fookuses. Ta kallutas pead ja mõtles, kas võis olla jälle liiga palju joonud. Aga ikka olid naise piirjooned kord ähmased ja kord teravad, just nagu vaataks ta läbi prisma kaht naist, kellest üks oli kaunis, veetlev ja lennukas, teine aga naeruväärne blondeeritud köis, sooniline ja kokkukeritud ja sõlmiline ja kare. Ja ohtlik.

 

„Mis see on?” Mees sirutas käe prügikasti ja tõmbas sealt välja mapi. Ta tundis selles kohe ära kunstniku töökausta. Selle vanale akvarellipaberile trükitud kaas oli kaunilt ja hoolikalt kinni seotud. Ta avas selle ja korraks jäi tal hing kinni.

Sari valgusküllaseid, kergeid pilte näis heal paberil lausa helendavat. Ta tundis rinnus põnevust. Maailm neil piltidel oli ühtaegu armas ja haavatud. Ent eelkõige oli see maailm, kus oli veel lootust ja lohutust. Ilmselgelt oli see maailm, mida kunstnik iga päev nägi, maailm, kus ta elaski. Nii nagu tema oli kord elanud valguse ja lootuse maailmas.

Teosed paistsid lihtsatena, kuid olid tegelikult väga keerulised. Kujutised ja värvid olid kihtidena üksteise peale kantud. Soovitud tulemuse saamiseks oli igale pildile kulunud tunde ja tunde, päevi ja päevi.

Ta silmitses üht tema ette sattunud pilti. Majesteetlik puu kõrgus nagu päikese järele haarates taevasse. Kunstnik oli selle jäädvustanud ning kuidagi tabanud ka liikumise, ajamata üldmuljet segaseks. Vastupidi, see oli nõtke ja rahustav ja eelkõige võimas. Okste otsad näisid sulavat või ähmaseks muutuvat, just nagu oleks puu enesekindluses ja püüdluses ka pisut kahtlust. See oli suurepärane.

Kõik mõtted CC-st olid ununenud. Ta oli roninud puu otsa, peaaegu tundis, kuidas selle kare koor teda kõditas, just nagu istuks ta vanaisa süles ja suruks end vastu habemetüükas põske. Kuidas oli kunstnik seda suutnud?

Signatuuri ei osanud ta välja lugeda. Lappas lehti edasi ja tundis, kuidas naeratus jõudis aeglaselt ta jäisele näole ja liigutas ta kalki südant.

Võib-olla, kui ta peaks kunagi CC-st lahti saama, pöördub ta ühel päeval tagasi oma töö juurde ja teeb samuti midagi sellist.

Ta hingas välja kogu endasse kogunenud pimeduse.

„Noh, kas see meeldib sulle?” CC tõstis raamatu ja viipas sellega tema poole.

2

Crie puges ettevaatlikult oma kostüümi, püüdes valget šifooni mitte katki rebida. Jõuluetendus oli juba alanud. Ta kuulis, kuidas nooremad klassid laulsid „Üks lapsuke on sõimes”, kuigi see kõlas kahtlaselt nagu „Üks paksuke on sõimes”. Ta mõtles korraks, kas see käis tema kohta. Kas nad kõik naersid tema üle? Ta neelas selle mõtte alla ja jätkas vaikselt ümisedes riietumist.

„Kes seda teeb?” kostis elevil ja rahvarohkest ruumist muusikaõpetaja madame Latouri hääl. „Kes ümiseb?”

Madame’i elav linnunägu piilus ümber nurga, mille taha Crie oli riietuma pugenud. Crie haaras instinktiivselt kostüümi ning püüdis oma peaaegu paljast neljateistaastase keha varjata. See oli muidugi võimatu. Liiga palju keha ja liiga vähe šifooni.

„Olid see sina?”

Crie võpatas, liiga ehmunud, et midagi öelda. Ema oli teda selle eest hoiatanud. Oli hoiatanud, et ta iialgi teiste ees ei laulaks.

Ent nüüd oli elavnenud süda ta reetnud ning ta oli tõepoolest mingi ümina valla päästnud.

Madame Latour silmitses hiiglaslikku tüdrukut ja tundis, kuidas osa einest talle kurku kerkib. Need rasvarullid, need hirmsad lohud, see kehasse kaduv aluspesu. See liikumatult põrnitsev nägu. Loodusteaduste õpetaja monsieur Drapeau oli maininud, et Crie oli tema ainetes parim, mispeale teine õpetaja märkis, et üks selle semestri teemadest oli olnud vitamiinide ja mineraalide kohta ning tõenäoliselt oli Crie õpiku koos nendega sisse ahminud.

Siiski, nüüd oli ta siin etenduses osalemas, nii et võib-olla oli ta oma kehast välja pääsemas – ent sellega saab olema veel palju tööd.

„Tee kiiresti. Varsti on sinu kord.” Ta lahkus vastust ootamata.

Crie õppis preili Edwardsi tütarlastekoolis viiendat aastat, ent jõuluetenduses osales ta esimest korda. Kõigil eelmistel aastatel oli ta siis, kui õpilased oma kostüüme valmistasid, vabandusi pomisenud. Keegi polnud proovinud teda keelitada. Selle asemel anti tema hooleks etenduse valgustus, sest, nagu madame Latour seda väljendas, oli tal tehniliste asjade peale nutti. Nutti asjade peale, mis polnud elus, oli ta seda öeldes mõelnud. Nii et igal aastal oli Crie vaadanud jõuluetendust üksi lava tagant pimedusest, kui kaunid, säravad, andekad tüdrukud laulsid ja tantsisid jõuluimest valguses, mille Crie neile andis.

Aga sel aastal oli teisiti.

Ta sai kostüümi selga ja vaatas ennast peeglist. Talle vaatas vastu hiiglaslik šifoonist lumehelves. Tegelikult, pidi ta tunnistama, pigem terve hang kui üksik helbeke, aga ikkagi oli see kostüüm ning isegi päris tore. Teisi tüdrukuid olid emad aidanud, kuid Crie oli enda oma ise teinud. Et ema üllatada, ütles ta endale, et summutada seda teist häält.

Hoolega vaadates oleks ta näinud tillukesi vereplekke, kus ta ümarad kohmakad sõrmed olid nõelaga koperdanud ning endale sisse torganud. Ent ta oli jonnakalt jätkanud, kuni lõpuks sai see kostüüm valmis. Ja siis oli tulnud tal hiilgav idee. Tõepoolest parim mõte kõigi tema neljateistkümne eluaasta jooksul.

Ta teadis, et ta ema austas valgust. Valgus on see, mille poole me kõik püüdleme, oli ema talle alati rääkinud. Seepärast nimetatakse seda valgustatuseks. Seepärast nimetati tarku inimesi säravateks. Seepärast olid kõhnad inimesed edukad. Sest nad olid õhulisemad.

See oli nii ilmne.

Ja nüüd hakkab Crie mängima lumehelvest. Kõige valgemat, heledamat asja üldse. Aga kuidas saada säravaks? Ta oli läinud odavkaupade poodi ning ostnud oma taskuraha eest pudeli sädelust. Tal oli isegi õnnestunud otsejoones mööda kõndida ootavatest ja vastu vaatavatest šokolaadidest. Crie oli juba kuu aega dieedil olnud ja oli kindel, et varsti märkab seda ka ema.

Ta kasutas liimi ja sädelust ning vaatas tulemust.

Esimest korda elus teadis Crie, et ta on kaunis. Ning teadis ka, et juba mõne põgusa minuti pärast mõtleb ema samuti nii.


Clara Morrow vaatas elutoa akna härmas raamide vahelt tillukest Kolme Männi küla. Kummardus ettepoole ja hõõrus härmatist natuke vähemaks. Nüüd, kui meil on pisut raha, mõtles ta, peaksime vanad aknad välja vahetama. Aga kuigi Clara teadis, et seda oleks mõistlik teha, ei kuulunud suurem osa tema otsustest tegelikult mõistlike hulka. Ent need sobisid tema eluga. Ning nüüd, kui ta vaatas lumist maakera, mis läbi tema akna nähtuna piirdus Kolme Männi külaga, teadis ta, et vaade meeldib talle just vanale klaasile tekkinud kauni jäämustri pärast.

Kuuma šokolaadi rüübates vaatas ta, kuidas erksavärvilistesse rõivastesse pakitud külaelanikud pehmelt langevas lumes ringi kõndisid, labakindas käega tervituseks viipasid ja vahel lobisemiseks peatusid, sõnad tulid aurupilvekestega nagu koomiksitegelastel. Mõned läksid Olivier’ bistroosse kuuma piimaga kohvi jooma, teistel oli vaja värsket leiba või kooke Sarah’ pagariärist. Bistroo kõrval asuv Myrna uute ja kasutatud raamatute pood oli selleks päevaks suletud. Monsieur Béliveau rookis oma universaalkaupluse ees kõnniteed ning viipas suurele Gabrile, kes enneolematu kiirusega üle oma nurgapealse võõrastemaja esise muruplatsi ruttas. Võõra jaoks olid külaelanikud anonüümsed, isegi sootud. Québeci talves paistsid kõik ühesugused. Paterdasid paksudesse sulejopedesse mässituna ringi, nii et isegi kõhnad näisid paksud ja paksud ümmargused. Kõik ühesugused. Välja arvatud kootud tuttmütsid nende peas. Clara nägi, kuidas Ruthi erkroheline villakera noogutas Wayne’i mitmevärvilisele mütsile, mille Pat oli pikkadel sügisõhtutel kudunud. Kõik Lévesque’i lapsed kandsid eri tooni siniseid mütse, kui nad hokilitrit taga ajades jäätunud tiigil uisutasid, väike Rose värises väravas nii kõvasti, et isegi Clara nägi, kuidas ta vesisinine paeltega müts võbises. Aga vennad armastasid teda ning selle asemel, et tema poole sööstes litter purustava jõuga teele saata, teesklesid nad kukkumist, libisesid pehmelt tema poole ning lõpuks olid kõik värava ees ühes segases, kuid õnnelikus kuhjas koos. Clara meelest meenutas see üht Currier & Ivesi litot, mida ta oli lapsena tundide kaupa vaadanud, igatsedes ise sellesse maailma astuda.

Kolme Männi küla oli rüütatud valgesse. Viimaste nädalatega oli maha sadanud mitmekümne sentimeetri jagu lund ning igal külaplatsi ümbritseval majal oli oma puhasvalge tuttmüts. Korstnatest hõljus välja suitsupuhanguid, nagu oleks majadel olnud oma hääl ja hingamine, ning uksi ja väravaid kaunistasid jõulupärjad. Öösiti säras see vaikne, väike, Québecist kagu poole jääv küla jõulukaunistuste tuledest. Tasase sumina saatel valmistusid nii täiskasvanud kui ka lapsed tähtsaks päevaks.

„Võib-olla ta auto ei lähe käima.” Clara abikaasa Peter astus tuppa. Ta oli pikk ja kõhn ning nägi välja nagu eduka firma juht – just nagu ta isa. Selle asemel veetis ta päevad molberti taga küürutades ning kui ta aeglaselt, piinliku täpsusega oma abstraktse kunsti kallal töötas, sattus õlivärvi alatasa ka tema hallidesse lokkis juustesse. Ta teosed olid rahvusvaheliselt tuntud ja kollektsionäärid maksid nende eest tuhandeid dollareid, kuid kuna ta maalis nii aeglaselt, et sai aastas valmis ainult ühe või kaks teost, elasid nad pidevas vaesuses. Kuni hiljutise ajani, kui täpsem olla. Clara maalid sõjakatest emakatest ja sulavatest puudest alles otsisid endale turgu.

„Küll ta tuleb,” ütles Clara. Peter vaatas oma naist: silmad ikka sinised ja soojad, kuid tumedatesse juustesse olid tekkinud hallid triibud, ehkki vanust oli alla viiekümne. Kõhule ja reitele oli hakanud kogunema ümarust ning viimasel ajal oli Clara rääkinud, et peaks hakkama jälle Madeleine’i võimlemisrühmas käima. Kui Peterilt küsiti, kas see oleks hea mõte, taipas ta vait olla.

„Oled sa kindel, et ma ei või kaasa tulla?” küsis Peter rohkem viisakusest kui tõelisest soovist pigistada end Myrna lõksulaadsesse autosse ning loksuda selles terve tee linnani.

„Muidugi. Ma lähen sulle jõulukingitust ostma. Pealegi poleks pärast autos Myrna, minu, sinu ja kingituste jaoks ruumi. Me peaksime su Montréali maha jätma.”

Tilluke auto peatus nende avatud värava juures ja tohutu mustanahaline naine ronis välja. Tõenäoliselt oli see Clara lemmikosa koos Myrnaga tehtud sõitudest. Vaadata, kuidas too oma autost välja või sinna sisse poeb. Clara oli üsna kindel, et Myrna on tegelikult suurem kui auto. Juba suvel oli pöörane vaadata, kuidas ta seal vingerdab, kleit vööni üles kerkinud. Aga Myrna vaid naeris. Talvel oli aga veel naljakam, sest Myrna kandis kohevat roosat parkat, mis tegi ta veel peaaegu kaks korda suuremaks.

„Ma olen saartelt, kulla laps. Ma olen külmakartlik.”

„Sa oled Montréali saarelt,” oli Clara rõhutanud.

„Tõsi,” tunnistas Myrna naerdes. „Aga selle lõunaosast. Ma armastan talve. See on ainus aeg, mil mu nahk läheb roosaks. Mis sa arvad? Kas ma petaksin ära?”

„Mis mõttes?”

„Kas ma paistaksin valge inimesena.”

„Kas sa tahaksid seda?”

Myrna silmad olid parima sõbra poole pöördudes äkitselt tõsiseks muutunud, kuid siis ta naeratas. „Ei. Ei, enam mitte. Hmm.”

Näis, et ta oli oma vastusega rahul ja sellest isegi pisut üllatunud.

Ja nüüd kõmpis see võltsvalge, roosa pingul nahaga, erksavärviliste sallidega naine, peas purpurse tutiga oranž müts, mööda värskelt roogitud jalgrada lähemale.

Varsti on nad Montréalis. See oli lühike sõit, isegi lumega alla pooleteise tunni. Clara ootas jõuluostude tegemisele pühendatud pärastlõunat, kuid tema reisi, iga-aastase Montréali jõulureisi kõrgpunkt oli saladus. Tema isiklik nauding.

Clara Morrow igatses näha Ogilvy jõuluvitriini.

Sel Montréali kesklinna auväärsel kaubamajal oli kõige imelisem jõuluvitriin kogu maailmas. Novembri keskel kaeti suured vaateaknad paberiga, nii et need olid mustad ja tühjad. Siis hakkas põnevus kasvama. Millal pühadeime katte alt vabastatakse? Clara jaoks oli see lapsepõlves olnud isegi põnevam kui jõulurongkäik. Kui levis kuuldus, et Ogilvy on viimaks kattepaberi eemaldanud, kiirustas Clara kesklinna ja otsejoones selle maagilise akna juurde.

Põnevus oli kirjeldamatu. Clara jooksis akna poole, kuid peatus, enne kui see selgelt paistma hakkas. Sulges silmad ja kogus ennast, siis astus edasi ja avas silmad. Ning seal see oli. Clara küla. Koht, kuhu ta läheks, kui pettumused ja maailma kasvav julmus tundlikust väikesest tüdrukust jagu saavad. Oli siis suvi või talv, aga tal tarvitses vaid silmad sulgeda ja ta oligi seal. Kus karud tantsisid ja pardid uisutasid ja viktoriaanlikes kostüümides konnad püüdsid silla pealt kala. Öösel, kui tont tema magamistoa põranda all puhkis ja turtsus ja kraapis, surus ta väikesed sinised silmad kinni ning saatis end läbi võluakna külasse, mida tont kunagi ei leidnud, sest headus valvas sissepääsu.

 

Hiljem juhtus tema elus aga veel imelisem asi. Ta armus Peter Morrow’sse ja nõustus New Yorgi tormijooksuga vallutamise edasi lükkama. Selle asemel nõustus ta kolima väikesesse külla Montréalist lõuna pool, mida Peter nii armastas. Clara oli linnatüdruk ning seda kanti ta ei tundnud, kuid tema armastus Peteri vastu oli nii suur, et ta isegi ei kõhelnud.

Ning nii see siis kahekümne kuue aasta eest läks, et nutikas ja küüniline kunstiülikooli vilistlane Clara astus nende logisevast ja kolisevast Volkswagenist välja ning puhkes nutma.

Peter oli toonud ta tema lapsepõlve võlukülasse. Külasse, mille ta täiskasvanuks saamise tähtsuses ja tähenduses oli unustanud. Ogilvy jõuluvitriin oli päriselt olemas ja selle nimi oli Kolm Mändi. Nad ostsid külaplatsi äärde väikese maja ning hakkasid elama veel imelisemat elu, kui Clara oli söandanud ette kujutada.

Mõne minuti pärast tõmbas Clara soojas autos oma parka tõmbluku lahti ja vaatas lumise maastiku möödalibisemist. Need erilised jõulud – ning ühtaegu nii muserdavatel kui ka imelistel põhjustel. Pisut rohkem kui aasta eest oli mõrvatud tema armas sõber ja naaber Jane Neal, kes pärandas kogu oma raha Clarale. Eelmiste jõulude ajal polnud süütunne lasknud tal sellest midagi kulutada. Ta oli tundnud, et saab Jane’i surmast kasu.

Myrna piilus sõbra poole, tema mõtted liikusid samu radu mööda; ta mäletas armsat surnud Jane Neali ja nõuannet, mille ta oli pärast Jane’i mõrva Clarale andnud. Myrna oli harjunud nõu andma. Ta oli olnud Montréalis psühholoog, kuni mõistis, et suurem osa tema patsientidest ei tahtnudki tervemaks saada. Nad tahtsid tabletti ja kinnitust, et see, mis neid vaevas, polnud nende süü.

Nii et Myrna oli kõik sinnapaika jätnud. Oli laadinud oma väikese punase auto raamatuid ja riideid täis ning suundunud üle silla, Montréali saarelt minema, lõunasse, Ameerika Ühendriikide piiri poole. Kavatsusega istuda Florida rannas ja edasine eluplaan paika panna.

Ent saatus ja näljanäpistus olid vahele seganud. Kiirustamata ja maalilisi kõrvalteid nautides oli Myrna teel olnud vaevalt tunnikese, kui talle äkki tundus, et kõht oleks nagu tühi. Auklikul kruusateel künkaharja ületanud, sattus ta mägede ja metsa vahele peidetud külakesse. Myrnale tuli see täieliku üllatusena ning vaade meeldis talle nii väga, et ta peatus ja astus autost välja. Oli hiliskevad ja päike kogus just jõudu. Vana vesiveski juurest jooksis oja valge laudisega kirikuni ja lookles siis külast mööda. Küla oli ringikujuline, kruusateed väljusid sellest neljas suunas. Küla keskel oli plats ja selle ümber vanad majad, mõned Québeci stiilis, järskude plekk-katuste ja kitsaste katuseakendega, mõned laudisega ja laiade avatud verandadega. Ning vähemalt üks oli põllukividest; lähenevaks julmaks talveks valmistudes oli esmaasukas selle põldudelt kokku veetud kividest oma käte jõul üles ehitanud.

Ta nägi külaplatsil tiiki ja kolme suursugust mändi selle ühes otsas.

Myrna otsis välja Québeci kaardi. Mõne minuti pärast voltis ta selle kokku ja toetus hämmastunult autole. Seda küla polnud kaardil. Kaart näitas kohti, kus juba aastakümneid keegi ei elanud. Näitas tillukesi kalurikülasid ning iga kogukonda, kus oli kaks maja ja kirik.

Aga mitte seda siin.

Ta vaatas alla küla poole, kus inimesed tegid aiatöid või jalutasid koertega või istusid tiigi ääres pingil ja lugesid. Võib-olla oli see nagu muusikalist „Brigadoon” – muust maailmast eraldatud kant. Võib-olla ilmus see küla ainult kord mitme aasta tagant ja ainult inimestele, kellel oli vaja seda näha. Ometi Myrna kõhkles. See ei saanud ju ometi olla see, mille järele ta igatses. Ta oli juba ringi pööramas ja suundumas Williamsburgi poole, mis oli kaardil olemas, kuid otsustas siiski riskida.

Kolme Männi külas oli olemas see, mille järele ta igatses.

Seal olid saiakesed ja café au lait. Seal sai liha friikartulitega ja New York Timesi. Seal oli pagariäri ja bistroo ja võõrastemaja ja universaalkauplus. Seal oli rahu ja vaikust ja naeru. Seal leidus suurt rõõmu ja suurt nukrust ning võimet nende mõlemaga leppida ja rahul olla. Seal oli head seltskonda ja lahket suhtumist.

Ning seal oli tühi maja, mille alumisel korrusel oli olnud ladu, ülemisel aga korter. See maja ootas. Just teda.

Myrna ei lahkunudki sealt.

Pisut rohkem kui tunniga oli Myrna jõudnud rahulolematuse maailmast rahuolu maailma. See oli juhtunud kuue aasta eest. Nüüd jagas ta sõpradele uusi ja kasutatud raamatuid ning kulunud nõuandeid.

„Jeesus küll, situ või tule poti pealt maha,” oli olnud ta nõuanne Clarale. „Jane’i surmast on juba kuid möödas. Sa aitasid selle mõrva lahendada. Sa tead raudselt, et Jane pahandaks, kui ta teaks, et on andnud sulle kogu oma raha, sina aga isegi ei rõõmusta selle üle. Ta oleks pidanud selle mulle andma.” Myrna raputas hämmastust teeseldes pead. „Mina oleksin teadnud, mida sellega teha. Mürtsti, Jamaicale, kena rastamees, hea raamat…”

„Oota nüüd üks hetk. Sul on rastamees ja sa loed raamatut?”

„Oh, jah. Igal asjal on oma otstarve. Näiteks kõva rastamees on hea, kõva raamat aga mitte.”

Clara oli naernud. Kumbki neist ei sallinud kõvas köites raamatuid. Mitte sisu, aga just kaante pärast. Kõvad kaaned olid lihtsalt liiga rasked käes hoida, eriti veel voodis.

„Vastupidi rastamehele,” ütles Myrna.

Nii et Myrna oli veennud sõpra Jane’i surmaga leppima ja raha kulutama. Mida Clara kavatses sel päeval teha. Lõpuks saab auto tagaiste täidetud raskete, sügavatooniliste, nöörist sangadega paberkottidega, mida kaunistavad sellised nimed nagu Holt Renfrew ja Ogilvy. Mitte ühtegi erkkollast kodumarketi kotti. Kuigi Clarale kodumarket salamisi isegi meeldis.

*

Kodus vaatas Peter akent, sundides end kokku võtma ja midagi kasulikku tegema. Ateljeesse minema, maali kallal töötama. Siis aga märkas, et ühelt aknaruudult on härmatis maha hõõrutud. Seal oli südamekujuline auk. Ta naeratas, seadis silma augu kohale ning nägi Kolme Männi küla rahulikus rütmis oma elu elamas. Siis vaatas ta üles, künkal seisva üksiku vana maja poole. Vana Hadley maja poole. Ja sellal, kui ta sinna vaatas, hakkas härmatis jälle maad võtma, täites südame jääga.

1Pardirind.