Tormiõde

Tekst
Loe katkendit
Märgi loetuks
Kuidas lugeda raamatut pärast ostmist
  • Lugemine ainult LitRes “Loe!”
Šrift:Väiksem АаSuurem Aa

Ta tegi mulle silma, ja kui me tagasi ülejäänud võistkonna juurde läksime, ei reetnud aeglane kõnnak mingil moel erutusevärinat, mida sisimas tundsin.

2

Oleks õiglane väita, et ei Theo ega mina teadnud, mis meid ees ootab, kui alustasime Náxoselt merereisi tema Neptunusega, kiiskava ja võimsa Sunseekeri mootorjahiga, mis oli oma tubli kakskümmend jalga pikem kui Hanse jaht, millega me võistlesime regatil. Olin jahtidel harjunud jagama kitsast ruumi paljudega ja nüüd, mil pardal olime vaid kahekesi, näis meie vahel laiuvat mõõtmatu avarus. Kaptenikajut oli poleeritud tiikpuidust sisemusega sviit ja kahekohalist voodit märgates tõmbusin piinlikkusest kössi, sest mulle meenus, missugustes tingimustes olime viimasel korral ühes ruumis maganud.

„Mul õnnestus ta väga odavalt kätte saada paari aasta eest, kui omanik pankrotti läks,” selgitas Theo alust Náxose sadamast välja juhtides. „Vähemalt on see sestsaadik mulle peavarju pakkunud.”

„Kas sa eladki jahil?” imestasin.

„Pikemate pauside ajal elan ema juures Londonis tema majas, aga viimasel aastal olen nendel harvadel hetkedel, kui ma parasjagu regatil ei purjeta ega võistle, tõesti viibinud selle jahi pardal. Ehkki viimaks ometi olen ka mina jõudnud niikaugele, et tahaksin kindlat elupaika kuival maal. Tõtt-öelda ostsin ma hiljuti ühe maja isegi ära, aga selle kallal tuleb kõvasti vaeva näha ja Jumal teab, millal ma selle renoveerimiseks aega leian.”

Et olin isa Titaani-nimelise hiigelsuure ookeanijahi ja selle keerulise arvutipõhise navigatsioonisüsteemiga harjunud, „sõidutasime” jahti vaheldumisi, nagu Theo seda nimetas. Aga juba esimesel hommikul adusin, kui raske on temaga kahekesi pardal olles loobuda merel kehtivatest reeglitest. Kui Theo mul midagi teha palus, pidin end vaos hoidma, et mitte vastata: „Just nii, kapten!”

Meie vahel valitses tajutav pinge – kumbki meist ei teadnud, kuidas senisest töösuhtest lähedasema suhte poole edasi liikuda. Vestlus oli ponnistatud, sest olukord oli veider ja ma ei teadnud, millest rääkida, piirdudes seetõttu viisakate neutraalsete teemadega. Theo püsis suurema osa ajast vait, ja kui me enne lõunasööki ankru merre lasime, oli mul tunne, et meie plaan on haledalt läbi kukkunud.

Olin talle tänulik, kui ta salati juurde pudeli jahutatud Provence’i roosat veini tõi. Ma pole kunagi eriti palju alkoholi tarbinud ja merel olles ei joo ma kunagi, kuid kahekesi õnnestus meil veinipudelist siiski kähku jagu saada. Et Theo tema kohmetust vaikimisest välja meelitada, otsustasin vestelda purjetamisest. Kordasime üle Küklaatide regati strateegia ja arutasime, milliseks võib kujuneda võistlus järgmisel aastal Pekingi olümpiamängudel. Mind ootasid suve lõpus ees katsed koha eest Šveitsi meeskonnas ning Theo teatas, et tema purjetab Ameerika Ühendriikide võistkonnas.

„Tähendab, sa oled sünni poolest ameeriklane? Hääldus on sul nagu britil.”

„Isa on ameeriklane, ema inglanna. Internaatkoolis käisin Hampshire’is, seejärel läksin Oxfordi ja lõpuks Yale’i,” selgitas ta. „Ma olen alati tuupur olnud.”

„Mida sa ülikoolis õppisid?”

„Oxfordis klassikalist filosoofiat, Yale’i lõpetasin psühholoogiamagistrina. Mul vedas, et mind valiti ülikoolis purjetamise esindusmeeskonda ja viimaks sain ma selle kapteniks. Vägagi elevandiluutorni tüüpi värk. Ja sina?”

„Mina käisin Genfi Konservatooriumis ja õppisin flööti. Aga see selgitab mõndagi.” Silmitsesin teda muigega.

„Mis selgitab mida?”

„Asjaolu, et sulle meeldib kangesti inimesi analüüsida. Ja mingil määral oled sa kiprina sellepärast nii edukas, et tuled hästi toime meeskonnaga. Eriti minuga,” lisasin alkoholist julgust juurde saades. „Sinu märkustest oli mulle abi, ausalt, ehkki neid kuulda mulle ei meeldinud.”

„Tänan.” Ta langetas komplimendi peale häbelikult pea. „Yale’is anti mulle vaba voli ühendada purjetamisarmastus psühholoogiaga ja ma arendasin välja korralduste jagamise süsteemi, mis võib näida harjumatuna, aga toimib.”

„Kas su vanemad toetasid sinu purjetamisharrastust?”

„Ema toetas, aga isa ... nojah, nad läksid lahku, kui ma olin üheteistkümnene, ja paari aasta pärast järgnes küüniline lahutusprotsess. Pärast seda läks paps Ühendriikidesse tagasi ja jäi sinna elama. Nooremana veetsin koolivaheajad tema juures, aga ta oli alati tööl või reisil ning palkas mulle hoidja. Kui ma Yale’is õppisin, käis ta mul paar korda külas ning tuli ka võistlustele, aga ma ei saa väita, et ma teda eriti hästi tunnen. Ma tean vaid seda, mida ta tegi minu emale, ning mõistan, et ema antipaatia isa vastu varjutas ka minu suhtumist. Muide, mulle meeldiks kuulata, kuidas sa flööti mängid,” lausus ta äkitselt teemat vahetades, vaatas mulle lõpuks ometi otsa ja roheliste silmade pilk ristus siniste omaga. Aga põgus hetk möödus ja asendit vahetanud, vaatas ta taas kõrvale.

Nördinud, et katsed teda kesta seest välja sikutada näivad asjatuna, jäin minagi ärritatult vait. Kui olime mustad taldrikud kambüüsi viinud, sukeldusin jahilt merre ning ujusin tugevate tõmmetega kiires tempos, et veinist läbiimbunud aju selgeks saada.

„Kas läheme ülemisele tekile ja võtame enne edasiliikumist veidi päikest?” küsis Theo, kui ma pardale tagasi jõudsin.

„Olgu,” jäin nõusse, ehkki tundsin, et mu kahvatu tedretähniline nahk on päikest saanud rohkem kui küll. Üldjuhul katsin merel kogu keha kõrge faktoriga päikesekaitsekreemiga, aga et see oleks võrdunud enda valgeks võõpamisega, poleks kreem mu välimust eriti ahvatlevaks muutnud. Sel hommikul olin meelega kasutanud kergemat päikesekaitset, ehkki mulle hakkas juba tunduma, et päevituse nimel ei tasu pingutada.

Theo võttis jääkastist kaks pudelit vett ja me suundusime jahi vööri mugavale päikesetekile. Sättisime end teineteise kõrvale mõnusale pehmele diivanile ja vargsi tema poole piiludes tajusin, et mu süda on ta poolalasti keha läheduses tugevalt taguma hakanud. Otsustasin, et kui ta varsti esimest liigutust ei tee, olen sunnitud ette võtma midagi väga ebadaamilikku ja teda esimesena ründama. Keerasin pea teisele poole, et iharate mõtete voolu peatada.

„Ja nüüd räägi mulle oma õdedest ja Genfi järve kaldal asuvast majast, kus on teie kodu. Kõlab idülliliselt,” ütles ta.

„See on ... Ma ...”

Et mu ajus valitses iha ja alkoholi segapuder, ei soovinud ma vähimalgi määral laskuda pikkadesse heietustesse keeruka perekonnaloo teemal. „Ma olen praegu unine, tohib, ma räägin sellest hiljem?” küsisin end kõhuli keerates.

„Muidugi tohib. Ally?”

Tundsin seljal tema sõrmede õrna puudutust. „Jah?” Pöörasin end uuesti ümber ja vaatasin talle otsa, hingetust ootusest klomp kurgus.

„Su õlad on kõrbenud.”

„Oeh. Muidugi,” nähvasin. „Mis siis ikka, ma lähen parem alla varju.”

„Kas ma tulen sinuga kaasa?”

Ma ei vastanud, kehitasin vaid tõustes õlgu ja ukerdasin mööda teki kitsast osa ahtri poole. Ta haaras mul käest.

„Ally, mis sinuga on?”

„Ei midagi, miks sa küsid?”

„Sa paistad olevat väga ... pingul.”

„Hahaa! Sina samuti,” torkasin vastu.

„Tõesti?”

„Jah,” vastasin, kui ta oli minu järel trepist alla ahtrisse laskunud, ja prantsatasin varjulisse paika pingile.

„Anna andeks, Ally,” ohkas ta. „Selles valdkonnas pole ma kunagi eriti osav olnud.”

„Mida sa „selle valdkonna” all silmas pead?”

„Ah, tead küll. Ma mõtlen sissejuhatavat osa, mänguoskust. Ühesõnaga, ma austan sind ja sa meeldid mulle ning ma ei tahtnud sinus tekitada tunnet, et tõin su pardale vaid selleks, et sinuga „põhus püherdada”. Sa võisid vabalt mõelda, et see oligi minu eesmärk, sest ainsa naisena meeste maailmas oled sa niikuinii ülitundlik ja ...”

„Taevas halasta, Theo, ei ole!”

„Ausalt, Ally?” Theo pööritas mind uskumata silmi. „Tõtt-öelda oleme meie, mehed, viimasel ajal kõik hirmul, et meile esitatakse süüdistus seksuaalses ahistamises kohe, kui söandame mõne naise poole paar imetlevat pilku saata. Minuga on see kord juba juhtunud – siis, kui üks naissoost purjetaja minu võistkonnas oli.”

„Tõesti?” teesklesin üllatust.

„Jep. Ma vist ütlesin midagi sellist: „Tšau, Jo, nii tore, et sa pardal oled ja meid, poisse, ergutama hakkad!” Sellest hetkest alates olin määratud hukatusele.”

Jäin teda põrnitsema. „Uskumatu, et sa seda ütlesid!”

„Taevas hoidku, Ally, ma pidasin silmas seda, et ta sunnib meid kogu jõust pingutama. Professionaalina oli tal muinasjutuline maine. Tema aga tõlgendas minu sõnu miskipärast teisiti.”

„Ma ei mõista, miks,” täheldasin mürgiselt.

„Ka mina ei mõistnud seda.”

„Theo, ma tegin nalja! Ma saan väga hästi aru, miks ta solvus. Sa ei kujuta ette, milliseid märkusi meie, naispurjetajad, kuulma peame. Pole ime, et ta nii tundlik oli.”

„Just sellepärast tegigi mind sinu pardalolek esialgu nii närviliseks. Kõigele lisaks võlusid sa mu kohe ära.”

„Sa ei ole ometi unustanud, et ma olen tema täpne vastand?” sähvasin vastu. „Ise kritiseerisid mind selle eest, et ma püüan käituda nagu mees ega mängi oma tugevatele külgedele!”

Touché,”[1.] ütles ta naeratades. „Aga nüüd oled sa minuga, üksi, me töötame koos ja sa võid mõelda, et ...”

„Theo! Olukord muutub naeruväärseks! Mulle tundub, et probleem on sinus, mitte minus!” tulistasin kurnatuna vastu. „Sina kutsusid mu oma jahile ja ma tulin vabatahtlikult!”

„Seda küll, aga kui päris aus olla, Ally, siis see kõik ...” Ta jäi vait ja vaatas mulle tõsise pilguga otsa. „Sa tähendad mulle kohutavalt palju. Anna andeks, et ma pean end üleval nagu idioot, aga see oli kohutavalt ammu, kui ma viimati kellegagi ... kurameerisin. Ja ma ei taha, et sa minust valesti aru saaksid.”

 

Mu süda sulas. „Ehk proovid analüüsimise lõpetada ja lõdvestuda. Võib-olla rahunen siis ka mina maha. Ära unusta, et ma tahan siin olla.”

„Hästi, ma püüan.”

„Tore. Aga nüüd,” laususin päikesepõletusega õlavarsi uurides, „hakkan ma tõesti sarnanema üleküpsenud tomatiga ja pean alt kajutist päikesevarju otsima. Ma oleksin rõõmus, kui sa minuga kaasa tuleksid – kui sa seda soovid.” Tõusin ja hakkasin trepi poole minema. „Ja ma luban, et ei esita sulle süüdistust seksuaalses ahistamises. Tegelikult võin ma sind selleks isegi julgustada,” lisasin vapralt.

Kadusin provotseeriva väljakutse peale itsitades trepist alla, mõeldes huviga, kas ta söandab selle vastu võtta. Kajutisse sisenedes ja voodisse heites tundsin end olukorra peremehena. Theo võis küll olla ülemus töö juures, aga ma olin kindlalt otsustanud, et kui meie vahel peaks tulevikus tekkima suhe, siis oleme võrdsed.

Viis minutit hiljem ilmus Theo ujedana uksele ja vabandas ülevoolavalt, et oli „naeruväärseks” muutunud. Lõpuks käskisin tal vait jääda ja voodisse tulla.

Kui see oli juhtunud, oli meie vahel kõik hästi. Ja järgmistel päevadel mõistsime mõlemad, et tegu on füüsilisest tõmbest tunduvalt tõsisema tundega – keha, südame ja mõistuse harva esineva kolmikliiduga. Viimaks ometi nautisime vastastikku rõõmu, mida teineteise leidmine meile pakkus.

Meie lähedus kasvas tavapärasest kiiremini, sest tundsime juba teineteise tugevaid ja nõrku külgi, ehkki tuleb tunnistada, et viimastest me eriti ei rääkinud, küll aga ülistasime mõlemad oma fantastilist partnerit. Me jagasime tundide kaupa armastust, jõime veini ja sõime värsket kala, mida Theo paadi ahtris istudes püüdis, samal ajal kui mina tema süles pikutasin ja raamatut lugesin. Meie füüsilise näljaga kaasnes sama tugev rahuldamatuna näiv isu teineteise kohta võimalikult palju teada saada. Rahulikul merel olime vaid meie kaks ning mul oli tunne, et elame väljaspool aega ega vaja kedagi peale teineteise.

Teisel ööl Theo käte vahel päikesetekil lamades rääkisin talle Pa Saltist ja oma õdedest. Nagu kõik teisedki enne teda, kuulas ka Theo võlutult minu kummalist ja maagilist lapsepõlvelugu.

„Kas ma sain sinust õigesti aru: sinu isa, kellele teie vanim õde pani hüüdnime Pa Salt, tõi sinu ja veel viis vastsündinud tüdrukut ümbermaailmareisidelt kaasa? Samamoodi, nagu kogutakse külmkapimagneteid?”

„Põhimõtteliselt küll. Ehkki mulle meeldiks uskuda, et olen väheke hinnalisem kui külmkapimagnet.”

„Seda me veel vaatame,” ütles ta õrnalt mu kõrva silitades. „Kas ta hoolitses teie kõigi eest ise?”

„Ei. Meid hoidis Marina, keda me oleme alati kutsunud Ma’ks. Pa palkas ta lapsehoidjaks pärast seda, kui oli lapsendanud minu vanima õe Maia. Tegelikult on Ma meile olnud ema eest ja me kõik jumaldame teda. Ta on pärit Prantsusmaalt ja seetõttu saime lapsepõlves selgeks prantsuse keele, mis on Šveitsis ühtlasi üks mitmest ametlikust riigikeelest. Pa tahtis meid iga hinna eest kakskeelseks muuta ja suhtles seetõttu meiega inglise keeles.”

„Sellega sai ta suurepäraselt hakkama. Ma poleks eales tulnud selle peale, et inglise keel pole sinu emakeel, kuigi sa räägid seda oivalise prantsuse aktsendiga,” lausus ta mind enda vastu surudes ja mu juukseid suudeldes. „Kas su isa rääkis teile, miks ta teid kõiki lapsendas?”

„Kord esitasin ma selle küsimuse Ma’le ja tema vastas, et isa tundis end Atlantises üksildasena ja tal oli palju raha, mida jagada. Meie tema tütardena ei küsinud õigupoolest kunagi, miks ta seda tegi, vaid nagu lapsed ikka leppisime oma elupaigaga. Me moodustame perekonna, me pole kunagi otsinud põhjendusi. Me lihtsalt ... oleme õed.”

„Kõlab nagu muinasjutt. Rikas heategija, kes lapsendab kuus orbu. Aga miks ainult tüdrukud?”

„Me heitsime nalja, et võib-olla pärast seda, kui ta hakkas meile Seitsme Õe täheparve järgi nimesid andma, oleks poisi lapsendamine järjekorra sassi ajanud,” itsitasin vastuseks. „Aga ausalt öeldes ei taipa meist keegi, miks ta seda tegi.”

„Tähendab, sinu õige nimi on siis Alküoone ehk teine õde? Seda on juba raskem seedida kui Al’i,” õrritas ta mind.

„Jah, aga nõnda pole mind kutsunud keegi peale Ma ja ka tema teeb seda ainult siis, kui minu peale pahaseks saab,” tegin grimassi. „Ja ära mõtlegi sellega algust teha!”

„Ma armastan seda nime, mu pisike jäälind. Minu arust see sobib sulle. Aga miks teid on ainult kuus, kui mütoloogia järgi peaks olema seitse?”

„Mul pole õrna aimugi. Viimane õde, kes oleks pidanud nimeks saama Merope, kui Pa oleks ta koju toonud, jäigi saabumata,” selgitasin.

„Kurb lugu.”

„On, ehkki arvestades asjaolu, missuguseks õudusunenäoks kujunes Atlantisesse saabudes minu kuues õde Elektra, oleks vaevalt keegi meist kangesti oodanud perekonna suurenemist veel ühe kisava tite võrra.”

„Elektra?” Theole paistis see nimi tuttav olevat. „Ega tegu pole kuulsa supermodelliga?”

„Tõepoolest sellesamaga,” vastasin tüdinult.

Theo jäi mulle hämmeldunult otsa vaatama. Ma mainisin harva – või jätsin üldse mainimata –, et olen Elektra sugulane, sest sellisel juhul ei tahtnud uudishimu maailma ühe enim pildistatud näo päritolu kohta kuidagi vaibuda.

„Olgu, olgu. Ja ülejäänud õed?” jätkas ta, jättes edasised küsimused Elektra kohta minu meeleheaks esitamata.

„Maia on minu suur õde, meist kõige vanem. Ta on tõlkija – keeleande päris ta Pa’lt. Ma ei suuda enam kokku lugeda, mitut keelt ta valdab. Ja kui sa arvad, et Elektra on ilus, siis sa peaksid nägema Maiat. Kui mina olen tedretäpiline punapea, siis temal on veatu tõmmu nahk ja tumedad juuksed ning ta näeb välja nagu eksootiline Ladina-Ameerika filmitäht. Ehkki iseloom on tal teistsugune. Ta on tõeline erak, elab ikka veel meie lapsepõlvekodus Atlantises ning väidab, et tahab seal olla sellepärast, et Pa Salti eest hoolt kanda. Kõik ülejäänud õed, mina kaasa arvatud, on aga arvamusel, et ta peidab end ... aga mille eest ...” – minu suust pääses valla ohe – „... seda ei oska ma öelda. Ma olen kindel, et kui ta ülikoolis käis, juhtus temaga midagi. Pärast seda ta muutus. Igatahes lapsena ma jumaldasin teda ja jumaldan ikka veel, ehkki mul on tunne, et viimasel paaril aastal on ta mu oma elust välja tõrjunud. Kui nüüd päris aus olla, siis on ta seda teinud meie kõigiga, aga meie kaks olime varem eriti lähedased.”

„Pärast seda, kui oled iseendasse vaadanud, saad hakkama teisteta – ehk mõistad, mida ma tahan öelda,” pomises Theo.

„Väga sügavamõtteline,” müksasin teda naeratades. „Aga jah, täpselt nii ongi.”

„Ja sinu järgmine õde?”

„Tema nimi on Star ja tema on minust kolm aastat noorem. Minu kaks keskmist õde on tegelikult paaris. Pa tõi minu neljanda õe CeCe koju vaid kolm kuud peale Stari ja sestsaadik on need kaks justkui teineteise külge kleebitud. Mõlemad on pärast ülikooli lõpetamist olnud rändava eluviisiga ja teinud kõikvõimalikke töid nii Euroopas kui ka Kaug-Idas, aga tundub, et viimasel ajal on neil plaanis Londonis paikseks jääda, et CeCe saaks kunstikolledži ettevalmistuskursustele minna. Kui sa kavatsed minult küsida, missugune isiksus Star õigupoolest on või milles ta on andekas ning mida ta soovib saavutada, ei oskaks ma tõenäoliselt vastata, sest ta allub tingimusteta CeCele. Star ei räägi eriti palju ja laseb CeCel nende mõlema eest kõik ära öelda. CeCe on väga tugeva iseloomuga, täpselt nagu Elektra. Nagu sa võid ette kujutada, on nende kahe suhted päris pingelised. Elektrat iseloomustab kõrgepinge, millele viitab ka tema nimi, aga ma olen alati arvanud, et sisimas on ta väga haavatav.”

„Sinu õed pakuksid psühholoogiliseks uurimistööks põnevat materjali,” nõustus Theo. „Ja kes on järgmine?”

„Tiggy, keda on lihtne kirjeldada, sest tema on üdini armas. Ta sai ülikoolist magistrikraadi bioloogias ja töötas mõnda aega Servioni loomaaias teadurina, aga suundus siis Šoti mägismaale ja hakkas tööle hirvede varjupaigas. Ta on väga ...” – otsisin õiget sõna – „... lendlev ja tema vaimsed tõekspidamised on hästi veidrad. Ta jätab sõna otseses mõttes mulje, et hõljub kusagil maa ja taeva vahel. Ma kardan, et me oleme teda kõik need aastad halastamatult narrinud, eriti siis, kui ta meile teatas, et kuulis aias hääli või nägi puu otsas inglit.”

„Tähendab, sina sellistesse asjadesse ei usu?”

„Ma ütleksin pigem, et mina olen kahe jalaga maa peal. Või siis vee peal,” parandasin end naeratades. „Ma olen äärmiselt praktilise loomuga ja ilmselt on just see üks põhjus, miks mu õed on mind alati meie pisikese „jõugu” liidriks pidanud. Aga ma ei taha sugugi väita, et mul puudub lugupidamine selle suhtes, mida ma ei tea või ei mõista. Aga sina?”

„Tead, ehkki mina pole kunagi näinud ingleid nagu sinu õde, on mul alati olnud tunne, et keegi kaitseb mind. Eriti siis, kui ma purjetan. Ma olen pardal läbi elanud mitu hirmuäratavat olukorda – sülita kolm korda üle õla –, millest mul on õnnestunud ainsagi kriimuta välja tulla. Võib-olla on selle taga Poseidoni enda poolehoid, kui mütoloogilist analoogiat kasutada.”

„Ja jätkugu seda veel kauaks,” pomisesin tulihingeliselt.

„Ning nüüd räägi mulle oma eriskummalisest isast, kes jäi järjekorras viimaseks, aga pole sugugi vähem tähtis.” Theo silitas hellalt minu juukseid. „Millega tema elatist teenib?”

„Ausalt öeldes ei tea meist keegi ka seda. Mis iganes see ka poleks, on ta sellel alal päris kindlasti väga edukas. Tema jaht Titaan on Benetti,” lisasin, püüdes panna Pa varanduse keelde, mida Theo mõistab.

„Ohoo! Minu jaht on selle kõrval laste julla. Mis siis ikka, tuleb tunnistada, et oma paleedega maal ja merel oled sa salajane printsess,” narris Theo.

„Muidugi on meie elu olnud muretu, aga Pa tahtis ilmtingimata olla veendunud, et me kõik suudame endale ise elatist teenida. Täiskasvanuna pole me kunagi saanud carte blanche kingitusi, välja arvatud juhul, kui need on olnud seotud hariduse omandamisega.”

„Mõistlik mees. Nagu ma aru saan, oled sa temaga väga lähedane?”

„Äärmiselt lähedane. Ta on tähendanud mulle ... kõike ja samasugune on lugu minu õdedega. Mulle tundub, et meile kõigile meeldib mõelda, et just temal on isaga eriline side, aga tänu sellele, et meid kaht ühendab armastus purjetamise vastu, veetsin ma lapsepõlves palju aega temaga kahekesi. Ja ta ei õpetanud mulle ainult purjetamist. Ta on kõige heasüdamlikum ja targem inimene, keda ma eales olen kohanud.”

„Nii et sa oled tõeline issi tütar. Paistab, et talle järelejõudmiseks tuleb mul kõvasti pingutada,” täheldas Theo ning ta hellitav käsi libises mu juustelt kaelale.

„Aitab minust, nüüd tahan ma tundma õppida sind,” laususin, sest tema puudutus oli mu mõttelõnga sassi ajanud.

„Hiljem, Ally, hiljem ... Sa peaksid teadma, missugust mõju sinu hunnitu prantsuse aktsent mulle avaldab. Ma võiksin seda kuulata terve öö.” Theo ajas end küünarnukile, kummardus, et vajutada mu suule tugev suudlus, ning seejärel me rohkem ei rääkinud.

1 Peaaegu, pihtas. (prantsuse k) – Siin ja edaspidi tõlkija märkused. [ ↵ ]