Õmblejanna MadriidistSõnum

Loe katkendit
Märgi loetuks
Kuidas lugeda raamatut pärast ostmist
  • Lugemine ainult LitRes “Loe!”
Šrift:Väiksem АаSuurem Aa

„Ma saan tulla alles pärast lõunat, ma pean tööl olema,“ märkis Ignacio. Tema rääkimise ajal tundus, nagu tõmbuks nähtamatu köis aeglaselt ta kaela ümber, teda peaaegu puues. Ramirol oli tarvis vaid veidike sellest sikutada.

„Ja teie, preili?“

„Mina ei tööta,“ kostsin, hoidudes talle otsa vaatamast.

„Hoolitsege siis teie tasumise eest,“ tegi ta sundimatul toonil ettepaneku.

Ma ei leidnud keeldumiseks sõnu ja Ignacio isegi ei aimanud, kuhu see pealtnäha nii lihtne ettepanek meid tüüris. Ramiro Arribas saatis meid ukseni ja jättis südamlikult hüvasti, justkui oleksime parimad kliendid, kes äril kogu selle ajaloos on olnud. Vasaku käega patsutas ta jõuliselt minu peigmehe selga, paremaga surus taas minu oma. Tal jätkus sõnu mõlema jaoks.

„Te tegite suurepärase valiku, tulles Hispano-Olivetti ärisse, uskuge mind, Ignacio. Ma kinnitan teile, et see päev jääb teile kauaks meelde.“

„Ja teie, Sira, tulge palun üheteistkümne paiku. Ma ootan teid.“

Keerlesin öö otsa voodis, suutmata magada. See oli hullumeelsus ja mul oli veel aega, et sellest pääseda. Pidin vaid võtma vastu otsuse kauplusse mitte tagasi minna. Ma võiksin emaga koju jääda, aidata tal madratseid kloppida ja linaõliga põrandaid nühkida, naabrinaistega platsi peal juttu ajada, pärast minna Cebada turule veerand naela kikerherneste ja tükikese tursa järele. Võiksin oodata, kuni Ignacio ministeeriumist tagasi tuleb, ja põhjendada ülesande täitmata jätmist mistahes lihtsa valega: et mul valutas pea, et arvasin, et hakkab sadama. Ma võiksin pärast lõunasööki mõneks ajaks pikali heita ja tundide kaupa ebamäärast haiglust teeselda. Siis läheks Ignacio üksi, tasuks juhatajale, võtaks kirjutusmasina kaasa ja sellega oleks kõik lõppenud. Me ei kuuleks enam midagi Ramiro Arribasest, ta ei satuks enam kunagi meie teele. Tema nimi vajuks vähehaaval unustusse ja meie jätkaksime oma väikest argielu. Nagu poleks ta kunagi pakitseva ihalusega mu sõrmi silitanud, nagu poleks ta kunagi mind läbi ribakardina silmadega söönud. Nii kerge see oligi, nii lihtne. Ja ma teadsin seda.

Teadsin, jah, aga teesklesin, et ei tea. Järgmisel päeval ootasin ära, kuni ema läks toimetusi tegema, ma ei tahtnud, et ta näeks, kuidas ma end sätin – ta oleks kahtlustanud, et mul on midagi kummalist käsil, nähes mind nii vara hommikul üles lööduna. Niipea kui kuulsin ust tema järel sulguvat, hakkasin end rutuga valmis panema. Täitsin kausi veega, et end pesta, piserdasin end lavendliveega, soojendasin pliidil lokitange, triikisin ära oma ainsa siidpluusi ja võtsin sukad nöörilt, kus nad olid öö otsa värskes õhus kuivanud. Sukad olid samad mis eelmiselgi päeval – teisi mul polnud. Sundisin end rahulikuks ja tõmbasin need ettevaatlikult jalga, et silmad kiirustamisega jooksma ei hakkaks. Ja viimselgi neist varemalt tuhat korda korratud mehhaanilisel liigutusel oli tol päeval esimest korda kindel vaataja, siht ja eesmärk – Ramiro Arribas. Tema jaoks ma end riietasin ja lõhnastasin, et tema mind näeks, haistaks, taas puudutaks ja veel kord sügavalt mu silmi vaataks. Tema jaoks otsustasin jätta juuksed valla, oma läikivad poolde selga ulatuvad kiharad. Tema jaoks pigistasin piha pingule, tõmmates vöö seelikule sellise jõuga, et ei saanud peaaegu hingatagi. Tema jaoks – kõik ainult tema jaoks.

Kõndisin otsusekindlalt mööda tänavaid, põigates kõrvale ihalevaist pilkudest ja häbituist meelitustest. Sundisin end mitte mõtlema: hoidusin arvestamast oma tegude ulatust ega tahtnud peatuda kaalumaks, kas see tee viib mind paradiisi lävele või otse tapalavale. Kõndisin mööda Costanilla de San Andrési, ületasin Carrose väljaku ja suundusin mööda Cava Baja tänavat Plaza Mayorini. Kahekümne minuti pärast olin Puerta del Solil, vähem kui poole tunniga jõudsin sihtpaika.

Ramiro ootas mind. Niipea kui ta nägi minu siluetti uksel, katkestas ta vestluse teise töötajaga ja suundus väljapääsu poole, haarates lennult kaabu ja vihmamantli. Kui ta minuni jõudis, tahtsin öelda, et raha on mul kotis, et Ignacio saadab tervisi, et võibolla juba samal õhtul hakkan masinakirja õppima. Ta ei lasknud mul rääkida. Ta isegi ei tervitanud. Ainult naeratas, sigaret suus, silitas mu alaselga ja ütles: „Lähme“. Ja ma läksin temaga.

Valitud koht ei saanuks olla süütum: ta viis mind Café Suizosse. Nähes kergendustundega, et ümbrus on turvaline, uskusin, et ehk jõuan veel end päästa. Mõtlesin koguni, samal ajal kui tema otsis lauda ja palus mul istet võtta, et võibolla pole sellel kohtumisel teist tagamõtet kui lihtne tähelepanuavaldus kliendile. Hakkasin isegi kahtlustama, et kogu see häbitu meelitamine võis olla pelgalt minu liigne kujutlusvõime. Aga see polnud nii. Ohutust ümbrusest hoolimata viis meie teine kohtumine mu taas kuristiku veerele.

„Ma pole suutnud olla minutitki sinule mõtlemata, sellest hetkest, kui sa eile lahkusid,“ sosistas ta mulle kõrva, niipea kui olime istet võtnud.

Tundsin end võimetuna vastama, sõnad ei jõudnud mu suule: nad lahustusid ajus mingis määramatus kohas nagu suhkur vees. Ta võttis jälle mu käe ja silitas seda samuti nagu eelmisel õhtul, seda ainiti vaadates.

„Su käed on karedad, ütle mulle, mida on need sõrmed teinud enne minu juurde jõudmist?“

Ta hääl kõlas endistviisi lähedaselt ja sensuaalselt, segamatult meid ümbritsevatest helidest: klaaside ja tasside kõlksatused vastu marmorist lauaplaati, ennelõunaste vestluste sumin ja leti ääres tellimusi hõikuvate kelnerite hääled.

„Õmblesid,“ sosistasin silmi sülest tõstmata.

„Nii et sa oled õmbleja.“

„Olin. Enam mitte.“ Tõstsin viimaks pilgu. „Viimasel ajal ei ole kuigi palju tööd,“ lisasin.

„Sellepärast tahad sa siis nüüd masinakirja õppida.“

Ta rääkis arusaavalt, osavõtlikult, nagu tunneks mind: nagu tema hing ja minu oma oleksid teineteist aegade algusest oodanud.

„Mu peigmees leidis, et ma võiksin riigitööle kandideerida ja ametnikuks hakata nagu temagi,“ kostsin pisukese piinlikkusega.

Jookide saabumine pidurdas vestluse. Mulle tass šokolaadi. Ramirole öömust kohv. Kasutasin pausi, et teda silmitseda, samal ajal kui ta kelneriga mõne fraasi vahetas. Ta kandis teist ülikonda kui eelmisel päeval, teist laitmatut särki. Tema käitumine oli elegantne ja samal ajal nõretas see minu ringkonna meestest nii erinev peenekombelisus iga ihupooriga mehelikkusest: suitsetades, lipsusõlme kohendades, rahakotti taskust võttes või tassi suule tõstes.

„Ja miks tahab sinusugune naine veeta oma elu mingisuguses ministeeriumis, kui ma tohin huvi tunda?“ päris ta esimese kohvilonksu järel.

Kehitasin õlgu.

„Küllap vist selleks, et meil oleks parem elu.“

Aeglaselt lähenes ta mulle taas, suunas taas oma sooja hääle mu kõrva.

„Kas sa tõesti tahad paremat elu, Sira?“

Varjusin vastusest hoidudes šokolaadisõõmu taha.

„Sa oled end ära määrinud, las ma teen su puhtaks,“ ütles ta.

Seejärel sirutas ta oma käe mu näo juurde ja sobitas avatud peopesa mu lõualuule, nagu oleks just see olnud vorm, mille järgi mind kord loodi. Siis asetas ta pöidla oletatavale plekile, suunurga lähedale. Ta silitas mind pehmelt, kiirustamata. Lasin sellel sündida: hirmu ja naudingu segu takistas mind mistahes liigutust tegemast.

„Siit oled sa ka end ära määrinud,“ sosistas ta kähedalt, viies sõrme teise kohta.

Sihtmärgiks oli mu alumise huule serv. Ta kordas silitust. Aeglasemalt, õrnemalt. Värin jooksis mul mööda selga, surusin sõrmed toolisametisse.

„Ja siit ka,“ kordas ta. Siis silitas ta kogu mu suud, millimeeter millimeetri haaval ühest nurgast teiseni, sujuvalt, aeglaselt, veel aeglasemalt. Olin uppumas kaevu, millessegi pehmesse, mida ma ei osanud sõnastada. Mul oli ükskõik sellest, et kõik oli vale ja mu huultel polnud jälgegi šokolaadist. Mul oli ükskõik sellest, et kõrvallauas katkestasid kolm auväärset vanahärrat vestluse, et jälgida stseeni põleval pilgul, meeletu sooviga, et neil oleks kolmkümmend aastat vähem turjal.

Siis sisenes kohvikusse lärmakas trobikond üliõpilasi ning nende käratsemine ja naerupahvakud lõhkusid hetke maagia, nagu puruneb seebimull. Ja ühtäkki, nagu oleksin unest ärganud, tajusin tormakalt ühekorraga mitut asja: et põrand ei olnud ära sulanud ja püsis kindlana mu jalge all, et mu suhu oli sisenemas võõras sõrm, et mu vasakul reiel roomas ahne käsi ja et ma olin vaksa kaugusel sellest, et pea ees kuristikku viskuda. Tagasi saadud mõtteselgus sundis mind järsult püsti tõusma ning kiiruga kotti haarates ajasin ümber veeklaasi, mille kelner koos šokolaadiga toonud oli.

„Siin on teile kirjutusmasina raha. Täna õhtul tuleb minu peigmees sellele järele,“ ütlesin ja panin rahatähtede paki marmorlauale.

Ta haaras mul randmest.

„Ära mine, Sira, ära ole minu peale pahane.“

Tõmbasin end järsult lahti. Ma ei vaadanud ta poole ega jätnud hüvasti, lihtsalt pöörasin ümber ja suundusin pingutatud väärikusega ukse poole. Alles siis panin tähele, et olin endale vett peale ajanud ja vasak jalg oli läbimärg.

Ta ei järgnenud mulle: küllap aimas, et sellest poleks mingit kasu olnud. Ta jäi lihtsalt istuma ja kui ma eemalduma hakkasin, läkitas mulle järele viimase noole.

„Tule mõni päev jälle. Sa tead, kus ma olen.“

Teesklesin teda mitte kuulvat, astusin kiirustades läbi üliõpilaste summa ja lahustusin tänavamelus.

Terve nädala heitsin magama lootuses, et järgmine päev koidab teisiti, ja terve nädala ärkasin järgnenud hommikul ühe ja sama kinnismõttega: Ramiro Arribas. Mälestus temast ründas mind igal nurgal ja mul ei õnnestunud teda minutikski mõtetest heita: voodit tehes, nina nuusates, apelsini koorides ja asteastmelt trepist alla minnes oli mälestus temast mu võrkkestale söövitatud.

Ignacio ja ema pühendusid samal ajal pulmaplaanidele, kuid ei suutnud mind panna oma õhinat jagama. Miski polnud mulle meeltmööda, miski ei äratanud minus vähimatki huvi. Küllap see on närvidest, arvasid nad. Mina samal ajal pingutasin, et Ramirot peast heita, et mitte taas meenutada ta häält mu kõrvus, ta sõrme, mis silitab mu suud, kätt, mis liigub mööda mu reit, ja viimaseid sõnu, mille ta mu kuulmeisse naelutas, kui ma talle kohvikus selja keerasin, veendumuses, et teen oma lahkumisega hullumeelsusele lõpu. Tule mõni päev jälle, Sira. Tule.

 

Võitlesin kogu jõust, et vastu panna. Võitlesin ja kaotasin. Ma ei suutnud teha mitte midagi, et kübekesegi mõistlikkusega hakata vastu talitsematule tõmbele, mille too mees oli minus äratanud. Kui palju ma ka enda ümbert ei otsinud, olin võimetu leidma abinõu, jõudu või pidepunkti, millest kinni haarata ja mis takistaks teda mind endaga kaasa kiskumast. Ei tulevane abikaasa, kellega pidin vähem kui kuu möödudes abielluma, ei ausameelne ema, kes oli nii palju vaeva näinud, et kasvatada minust korralik ja vastutustundlik naine. Mind ei pidurdanud ka ebakindlus teadmatusest, kes on too võõras ja mis saatusel mulle tema kõrval varuks on.

Üheksa päeva pärast esimest külastust Hispano-Olivetti ärisse läksin sinna tagasi. Nii nagu eelmistel kordadel, tervitas mind taas kellukese helin ukse kohal. Mind ei võtnud vastu mitte mõni paks müüja, mitte mõni laopoiss, mitte ükski teine töötaja. Mind võttis vastu ainult Ramiro.

Lähenesin talle, püüdes astuda kindlal sammul, sõnad valmis mõeldud. Kuuldavale tuua ma neid ei saanud. Ta ei lasknud. Niipea kui olin ta haardeulatuses, võttis ta käega mu kukla ümbert ja surus mu suule nii tugeva, nii meelelise ja pika suudluse, et mu keha oli vapustuses, see sulas ja muutus suhkrusiirupiseks loiguks.

Ramiro Arribas oli kolmekümne nelja aastane, ta oli elanud siin ja seal ning tal oli nii võimas võrgutusjõud, et ka betoonsein poleks suutnud seda pidada. Kõigepealt tõmme, kahtlus ja ärevus. Siis kuristik ja kirg. Ma jõin õhku, mida ta hingas, ja tema kõrval kõndisin kahe vaksa jagu tänavasillutisest kõrgemal. Jõed võinuksid tõusta üle kallaste, hooned variseda ja tänavad kaardilt kaduda, taevas oleks võinud saada maaks ja terve universum mu jalge alla vajuda, ma oleksin seda talunud, kui Ramiro oli minuga.

Ignacio ja ema hakkasid kahtlustama, et minuga toimub midagi ebatavalist, midagi enamat kui vaid peatsetest pulmadest tekkinud ärevus. Nad ei suutnud aga kindlaks teha mu erutuse ajendit ega leidnud ainsatki põhjust, mis selgitanuks mu alailma salatsevat olekut, korrapäratuid käimisi ja hüsteerilist naeru, mida ma mõnikord ei suutnud tagasi hoida. Mul õnnestus seda kaksikelu tasakaalus hoida vaid mõne päeva, just nii kaua, et tajuda, kuidas kaalukausid minutitega kaldu vajusid, kuidas Ignacio langes ja Ramiro tõusis. Vähem kui nädalaga mõistsin, et pean kõigega lõpu tegema ja tühjusse viskuma. Oli saabunud hetk minevik vikatiga läbi niita. Maatasa teha.

Ignacio tuli õhtul meile.

„Oota mind platsi peal,“ sosistasin ust vaid mõne sentimeetri paotades.

Emale olin öelnud lõuna ajal, Ignacio ei võinud kauem teadmatuses olla. Viis minutit hiljem läksin alla, huuled värvitud, uus kott ühes ja Lettera 35 teises käes. Ta ootas mind selsamal alatisel pingil, tollel külmal kivimürakal, kus olime veetnud nii palju tunde, kavandades ühist tulevikku, mida nüüd enam kunagi ei pidanud saabuma.

„Sa lähed teisega, eks ole?“ küsis ta, kui ma ta kõrvale istusin. Ta ei vaadanud minu poole, lihtsalt põrnitses maha, tolmust maapinda, mille sonkimisega ta kinganina ametis oli.

Ma vaid noogutasin. Selge sõnatu jah. Kes ta on, küsis Ignacio. Vastasin. Meie ümber jätkusid tavapärased hääled: lapsed, koerad ja jalgrattakellad, San Andrési kiriku viimasele missale kutsuvad kellalöögid, vankrirattad sillutiskividel, väsinud muulad teel õhtusse. Ignacio vaikis pikalt. Küllap tajus ta minu otsuses sellist kindlameelsust, sellist vankumatust, et ta isegi ei näidanud oma hingevalu välja. Ta ei korraldanud draamat ega nõudnud selgitusi. Ta ei süüdistanud mind ega palunud oma tundeid vaagida. Ta ütles veel vaid ühe lause, aegamisi, nagu lastes sel voolata:

„Ta ei hakka sind iial armastama nii nagu mina.“

Siis tõusis ta püsti, võttis kirjutusmasina ja astus sellega tühjusse. Nägin ta eemalduvat selga, kui ta tänavalaternate tuhmis valguses läks, võibolla talitsedes soovi seda vastu maad virutada.

Jälgisin teda pilguga, vaatasin, kuidas ta mu koduplatsilt eemaldus, kuni ta kogu kaugusesse haihtus, kuni teda sügisõhtus enam näha polnud. Ja mina oleksin tahtnud jääda tema lahkumist taga nutma, kahetsema seda nii lühikest ja nii kurba hüvastijättu, süüdistama end, et olin teinud lõpu meie lootusrikkaile tulevikuplaanidele. Aga ma ei suutnud. Ma ei valanud ainsatki pisarat ega teinud enesele ainsamatki etteheidet. Vaid minut pärast seda, kui ta kuju oli silmist kadunud, tõusin ka mina pingilt ja lahkusin. Jätsin alatiseks seljataha oma aguli, oma lähedased, oma väikese maailma. Sinna jäi kogu mu minevik, samal ajal kui alustasin uut lõiku oma elust, elust, mis terendas mulle säravana ja mille vahetus tulevikus ei kujutlenud ma muud rõõmu kui Ramiro käed minu ümber.

3

Temaga sain tundma teistsugust elu. Õppisin olema emast sõltumatu, elama koos meesterahvaga ja pidama teenijat, püüdma igal hetkel talle meele järele olla, ainsaks eesmärgiks teda õnnelikuks teha. Samuti sain tundma teistsugust Madriidi: peente lokaalide ja moekohtade, ööelu, etenduste ja restoranide Madriidi. Kokteilid Negrescos, Granja del Henaris, Bakanikis. Kinooreliga esilinastused Real Cinemas, Mary Pickford ekraanil, kui Ramiro paneb mulle komme suhu ja mina riivan huultega ta sõrmeotsi, armastusest sulades. Carmen Amaya Fontalba teatris, Raquel Meller Maravillases. Flamenko Villa Rosas, kabaree Palacio del Hielos. Keev ja pulbitsev Madriid, kus meie Ramiroga käisime ringi, nagu poleks eilset ega homset. Nagu peaksime igal hetkel ära kasutama tervet maailma, juhuks kui tulevik ei taha kunagi saabuda.

Mis temas oli, mida Ramiro mulle andis, et vaid paari nädalaga mu elu pea peale pöörata? Tänagi, palju aastaid hiljem, võin kinnisilmi koostada nimekirja kõigest, millega ta mind võlus, ja olen kindel, et kui ma ka sada korda oleksin sündinud, oleksin sada korda temasse uuesti armunud nii nagu tookord. Ramiro Arribas, vastupandamatu, hullutavalt ilus, suurilmamees. Tumedad üle pea siledaks kammitud juuksed, pimestavalt puhtmehelik välimus, mis kiirgas optimismi ja enesekindlust kakskümmend neli tundi päevas ja seitse päeva nädalas. Vaimukas ja sensuaalne, ükskõikne tollase käreda poliitilisuse suhtes nagu poleks tema kuningriik siit ilmast. Paljudega sõber, võtmata ilmaski kedagi tõsiselt, suurejooneliste ideede looja, igaks hetkeks alati õige sõna, sobiva žestiga. Energiline, särav, mugandumatu. Täna Itaalia kirjutusmasinaäri juhataja, eile Saksa autode müügiesindaja, üleeile ükskõikmis ja tuleval kuul jumalteabkes.

Mida nägi Ramiro minus, miks ta huvitus tagasihoidlikust õmblejannast, kes oli abiellumas ambitsioonideta ametnikuga? Esimene tõeline armastus tema elus, vandus ta mulle tuhat korda. Tal oli olnud teisi naisi, muidugi. Kui palju? küsisin mina. Mõned, aga mitte ühtegi sellist nagu sina. Ja siis ta suudles mind ja mina uskusin end hõljuvat minestuse veerel. Mul poleks tänagi raske koostada nimekirja sellest, kuidas tema mind kirjeldas, ma mäletan kõike. Peaaegu lapseliku süütuse ja jumalannaliku välimuse plahvatuslik sulam, ütles ta. Lihvimata teemant, ütles ta. Vahel kohtles ta mind nagu last ja meid lahutavad kümme aastat näisid siis sajanditena. Ta aimas ette mu tujusid, üllatas mind kõige ootamatumate kingitustega. Ta ostis mulle sukki Lyoni pesupoest, kreeme ja parfüüme, Kuuba jäätist, annoona-, mango- ja kookosjäätist. Ta haris mind, õpetas söögiriistu kasutama, oma Morrist juhtima, restoranide menüüsid dešifreerima ja suitsu alla tõmbama. Ta rääkis endisaegsetest tegelastest ja kunstiinimestest, keda ta omal ajal tundis, meenutas vanu sõpru ja manas ette imelisi võimalusi, mis meid kusagil kauges maailmanurgas võivad oodata. Ta joonistas maailmakaarte ja pani mu suureks kasvama. Siis aga too tütarlaps kadus ja ma sirgusin nagu tõeline naine ning teda ei huvitanud vähimatki minu teadmiste ja kogemuste puudumine: ta ihaldas mind, jumaldas mind sellisena, nagu ma olin, ja klammerdus mu külge, justkui olnuks minu keha ainus pidepunkt ta tormistel eluvetel.

Asusin algusest peale elama tema mehelikku korterisse Salesase platsil. Ma ei võtnud ühes peaaegu mitte midagi, justkui algaks mu elu otsast peale, justkui oleksin teine inimene ja uuesti sündinud. Tormakas süda ja paar hilpu olid ainsad asjad, mis ma tema juurde kaasa võtsin. Aegajalt käisin ema vaatamas; tol ajal tegi ta kodus tellimustöid, mida oli väga vähe ja millega ta teenis vaevu niipaljukest, et hinges püsida. Ramirost ta lugu ei pidanud, ta mõistis hukka, kuidas mees minuga käitus. Ta süüdistas Ramirot, et see oli mu mõtlematult kaasa rebinud, kasutanud ära oma vanust ja positsiooni, et mind ära petta, sundinud mind loobuma kõigist sidemeist. Emale ei meeldinud, et ma elasin temaga abiellumata koos, et olin jätnud Ignacio ja et ma polnud enam see, kes varemalt. Kuidas ma ka ei püüdnud, ei õnnestunud mul iialgi ema veenda, et Ramiro ei sundinud mind niimoodi käituma, et see oli lihtsalt talitsematu armastus, mis mind selleni viis. Meie vaidlused olid iga päevaga ägedamad: vahetasime kurje süüdistusi ja rebisime teineteisel hinge seest. Igale tema käigule vastasin mina solvanguga, igale etteheitele aina suurema põlgusega. Harva oli kohtumist, mis ei lõppenud pisarate, karjumise ja uksepaugutamisega ning külaskäigud muutusid aina lühemaks, aina jahedamaks. Ja meie emaga päevpäevalt kaugemaks.

Kuni ta ise minu poole pöördus. Ta tegi seda küll vaid vahendajana, kuid too käik – kuidas osanuksime seda ette näha – muutis meie elutee suunda. Ühel päeval ilmus ta Ramiro juurde, oli keskhommik. Ramiro oli juba ära läinud ja mina veel magasin. Olime eelmisel õhtul väljas käinud, vaatasime Margarita Xirgúd Teatro de la Comedias, pärast istusime Le Cockis. Kell võis olla ligi neli, kui me magama saime, mina nii rampväsinult, et mul polnud jaksu võtta maha jumestustki, mida olin kasutama hakanud. Läbi une kuulsin, kuidas Ramiro kella kümne paiku lahkus, läbi une kuulsin, kuidas tuli teenijatüdruk Prudencia, kelle hooleks oli meie koduses segadikus korda luua. Läbi une kuulsin, kuidas ta piima ja saia järele läks, ning läbi une kuulsin veidi aega hiljem, kuidas uksele koputati. Esialgu tasakesi, siis otsustavalt. Arvasin, et Prudencia on jälle võtme maha unustanud, seda oli varemgi juhtunud. Tõusin oimetuna üles ja vastasin nõudlikule koputusele pahatujulise hõikega: „Juba tulen!“ Ma ei vaevunud endale midagi pealegi tõmbama – juhmakas Prudencia polnud pingutust väärt. Avasin uniselt ukse ja ei leidnud eest mitte Prudencia, vaid oma ema. Ma ei teadnud, mida öelda. Tema esiotsa samuti mitte. Ta vaid mõõtis mind pealaest jalatallani, peatades pilgu järgemööda mu sassis juustel, ripsmetuši mustadel triipudel silme all, huulepulga jälgedel suu ümber ja siivutul öösärgil, mis jättis nähtavale rohkem paljast ihu, kui tema sündsustunne lubas. Ma polnud võimeline ta pilku taluma, ma ei suutnud talle silma vaadata. Võibolla sellepärast, et olin uneta ööst veel liiga uimane. Võibolla sellepärast, et tema rahulik ja range käitumine tegi mu relvituks.

„Astu sisse, ära uksele jää,“ ütlesin, püüdes varjata jahmatust, mida tema ootamatu saabumine oli tekitanud.

„Ei, ma ei taha sisse astuda, mul on kiire. Tulin ainult üht teadet edasi ütlema.“

Olukord oli nii pingeline ja veider, et ma poleks iial uskunud, et see on tõsi, kui ma ei oleks seda tol hommikul ise läbi elanud. Meie emaga, kes me olime nii paljut jaganud ja nii paljudes asjades ühtemoodi, oleksime otsekui äkitselt muutunud võõrasteks inimesteks, kes suhtuvad teineteisesse umbusuga nagu tänavakrantsid, mõõtes teineteist kahtlustavalt kaugusest.

Ta jäi uksele, tõsine, selg sirge, juuksed kammitud kõvasse krunni, milles paistsid esimesed hallid karvad. Väärikas ja pikk, nurgelised kulmud taunivale pilgule raamiks. Omamoodi elegantne, hoolimata lihtsast rõivastusest. Kui ta oli minu põhjaliku uurimise viimaks lõpetanud, hakkas ta rääkima. Mu kartusele vaatamata polnud ta sõnade eesmärk aga mind kritiseerida.

„Tulin sulle teadet tooma. Üht palvet, mis ei tule minult. Sa võid selle vastu võtta või mitte, ise tead. Aga mina arvan, et peaksid nõustuma. Mõtle järele, parem hilja kui mitte kunagi.“

Ta ei astunud üle ukseläve ja külaskäik kestis veel vaevalt minuti: nii palju kui vaja, et öelda mulle aadress, kellaaeg samal õhtupoolikul ja vähimagi hüvastijätuta selg keerata. Ma imestasin, et sealt midagi rohkemat ei tulnud, aga ei pidanud seda kuigi kaua ootama. Just nii kaua, kui tal kulus trepile astumiseks.

 

„Ja pese nägu puhtaks, kammi ennast ära ja pane midagi peale, sa näed välja nagu lipakas.“

Lõunasöögi ajal jagasin oma hämmeldust Ramiroga. Ma ei taibanud, mis oli selle mõte, ma ei teadnud, mis võis olla nii ootamatu palve taga, olin umbusklik. Palusin, et ta minuga kaasa tuleks. Kuhu? Tutvuma minu isaga. Miks? Sest isa oli seda palunud. Milleks? Ka kümme aastat pead murdes poleks ma kaugeltki suutnud põhjust välja mõelda.

Pidin pärastlõunal emaga kohtuma kokkulepitud aadressil, Hermosilla 19. Väga korralik tänav, väga korralik maja; üks neist paljudest, kuhu ma varemalt olin käinud vast õmmeldud rõivaid ära viimas. Olin end kohtumiseks hoolikalt sättinud: olin valinud sinise villase kleidi, sellega sobiva mantli ja väikese kübara, mille kolm sulge langesid elegantselt vasakule kõrvale. Kõik see oli mõistagi Ramiro poolt kinni makstud – need olid esimesed mu ihu puudutavad rõivad, mida polnud õmmelnud ema või ma ise. Jalas olid mul kontsaga kingad ja juuksed seljal lahti; jumestasin end väga vähe, sel õhtul ei tahtnud ma etteheiteid. Vaatasin end enne väljumist peeglist. Tervikuna. Ramiro kuju peegeldus minu taga, naeratav, imetlev, käed taskus.

„Sa näed võrratu välja. Sa avaldad talle muljet.“

Üritasin märkuse peale tänulikult naeratada, aga see ei õnnestunud päriselt. Olin ilus, see oli tõsi; ilus ja teistsugune, justkui võõras inimesele, kes olin olnud vaid mõni kuu varem. Ilus, teistsugune ja kohkunud nagu hiireke, hirmust suremas, kahetsedes, et olin tollele kummalisele palvele vastu tulnud. Ema saabudes järeldasin ta pilgust, et Ramiro viibimine minu kõrval polnud talle sugugi meelt mööda. Mõistes, et kavatseme koos sisse minna, lõikas ta selle plaani keerutamata läbi.

„See on perekondlik asi, teie jääte siia, olge kena.“

Ja seisatamata, et vastust oodata, pööras ta ümber ja astus võimsast mustast raud- ja klaasuksest sisse. Oleksin tahtnud Ramirot enda kõrvale, vajasin tema tuge ja jõudu, aga ma ei söandanud emale vastu hakata. Sosistasin vaid Ramirole, et on parem, kui ta lahkub, ja läksin emale järele.

„Tulime härra Alvarado juurde. Ta ootab meid,“ teatas ta uksehoidjale. See noogutas ja valmistus meid sõnagi lausumata liftini saatma.

„Tänan, ei ole tarvis.“

Läksime läbi avara vestibüüli ja hakkasime mööda treppi üles astuma, ema kindlal sammul ees, käsipuu poleeritud puitu peaaegu riivamata, rõivastatud kostüümi, mis oli mulle uus. Mina tema järel, hirmunult, klammerdudes käsipuu külge nagu päästerõngale tormisel ööl. Mõlemad haudvaikuses. Aina rohkem mõtteid tungles mu peas, kui me üks trepiaste teise järel ülespoole liikusime. Esimene trepimade. Miks liikus ema selles võõras kohas nii tuttavlikult. Vahekorrus. Milline on küll see mees, kelle juurde me läheme, millest niisugune äkiline tahtmine minuga pärast kõiki neid aastaid tuttavaks saada. Esimene korrus. Ülejäänud mõtted jäid kobarana mu pea varjatud soppidesse: nende jaoks polnud aega, olime kohal. Suur uks paremat kätt, ema sõrm, mis surus kindlameelselt kellanupule, vähimagi märgita kartlikkusest. Kohemaid avanev uks, mustas vormis ja laitmatu mütsikesega vanaldane teenijanna.

„Tere õhtust, Servanda. Me tulime härra juurde. Ma oletan, et ta on raamatukogus.“

Servanda suu jäi lahti, tervitus õhku rippuma, justkui oleks saabunud kummitused. Kui ta reageerida suutis ja näis lõpuks olevat võimeline midagi kostma, kõlas üks näota hääl tema omast üle. Mehehääl, kare, jõuline, korteri tagaosast.

„Tulgu edasi.“

Teenijanna astus kõrvale, ikka veel närvilises jahmatuses. Tal polnud vaja meile teed juhatada – ema paistis seda vägagi hästi tundvat. Astusime mööda laia koridori, möödusime kangaste, vaipade ja perekonnapiltidega kaetud seintega salongidest. Jõudes kahepoolse avatud ukseni vasakut kätt, pööras ema sinna. Siis nägime suurt mehekuju, kes meid ruumi keskel ootas. Ja taas võimas hääl:

„Astuge sisse.“

Suur kabinet suurele mehele. Suur, paberitega kaetud kirjutuslaud, suur raamatuid täis raamaturiiul, suur mees, kes mind vaatas, kõigepealt mulle silma, siis ülevalt alla, uuesti alt üles. Ta uuris mind. Ta neelatas, mina neelatasin. Ta astus mõne sammu meie suunas, asetas oma käe minu käsivarrele ja surus seda õrnalt, nagu soovides kindlaks teha, et ma olen tõepoolest olemas. Ta naeratas kergelt ühe suupoolega, nagu pisukese melanhooliaga.

„Sa oled samasugune nagu su ema kakskümmend viis aastat tagasi.“

Ta vaatas mulle endiselt otsa, pigistades mind sekundi, kaks, kolm, kümme. Siis, mind ikka lahti laskmata, pööras ta pilgu ära ja suunas selle emale. Ta näole tuli taas kerge kibe naeratus.

„Kui palju aega on mööda läinud, Dolores.“

Ema ei vastanud, ent ei pööranud ka pilku ära. Siis lasi mees mu käsivarre lahti ja sirutas käe ema suunas. Ta nagu ei otsinudki tervitust, ainult kontakti, puudutust, nagu oodates, et ema sõrmed tulevad talle vastu. Aga ema püsis liikumatult, kutsele vastamata, kuni mees näis lummusest ärkavat, köhatas ning pakkus viisakal ja samas rõhutatult neutraalsel toonil meile istet.

Selle asemel, et suunduda paberitega üle kuhjatud suure töölaua juurde, palus ta meid raamatukogu teise nurka. Ema istus ühte tugitooli ja mees tema vastu. Mina üksi sohvale nende kahe vahele. Kõik kolm pinges, ebamugavust tundes. Mees otsis tegevust sigari süütamisest. Ema istus, põlved koos ja selg sirge. Mina samal ajal kriipisin nimetissõrmega sohva veinikarva damastkatet, kogu tähelepanu sellel toimingul, justkui tahaksin kangalõimedesse auku uuristada ja sisalikuna selle kaudu põgeneda. Tuba täitus suitsust ja taas kuuldus justkui sõnavõttu kuulutav köhatus, kuid enne kui see kuuldavale tuli, hakkas ema rääkima. Ta pöördus minu poole, kuid ta pilk püsis mehel. Ema hääl sundis mind viimaks pilgu nende poole tõstma.

„Niisiis, Sira, see on sinu isa, saad lõpuks temaga tuttavaks. Tema nimi on Gonzalo Alvarado, ta on insener, valutehase omanik ja ta on kogu elu selles majas elanud. Enne perepojana ja nüüd härrana, kui kiiresti küll elu läheb. Palju aega tagasi käisin mina siin tema emale õmblemas, siis me tutvusime ja, nojah, kolm aastat hiljem sündisid sina. Ära kujuta ette tavapärast lugu, kuidas südametunnistuseta noorhärra petab vaest õmblejannakest või midagi seesugust. Kui meie suhe algas, olin mina kahekümne kahene ja tema kakskümmend neli, me mõlemad teadsime suurepäraselt, kes me oleme, kus me oleme ja millega me silmitsi seisame. Tema ei petnud mind ja mina ei hellitanud suuremaid lootusi kui põhjust. See oli suhe, mis sai otsa, sest see ei võinud kuhugi viia, sest see poleks üldse pidanud algama. Mina olin see, kes otsustas lõpu teha, mitte tema ei hüljanud meid sinuga. Ja mina olen olnud see, kes on alati soovinud, et te mingil moel kokku ei puutuks. Su isa püüdis meist mitte ilma jääda, esialgu järjekindlalt, hiljem vähehaaval olukorraga leppides. Ta abiellus ja sai veel lapsi, kaks poega. Ma polnud temast juba kaua aega kuulnud, kuni üleeile sain teate. Ta ei ütelnud mulle, miks ta tahab sinuga nüüd tuttavaks saada, kohe saame siis teada.“

Sel ajal kui ema rääkis, kuulas mees teda tähelepanelikult, tõsise poolehoiuga. Kui ema vaikis, ootas ta mõne sekundi, enne kui sõnajärje üle võttis. Just nagu järele mõteldes, mõõtes oma sõnu, et need väljendaksid täpselt seda, mida ta öelda tahtis. Kasutasin hetke, et teda silmitseda, ja esimesena tuli pähe mõte, et ma poleks ealeski osanud endale niisugust isa ette kujutada. Mina olin tumedapäine, ema oli tumedapäine ja neil väga üksikutel kordadel elus, kui ma püüdsin oma isa silme ette manada, olin teda alati kujutlenud sellisena nagu meie, samasugusena, tõmmu jume, tumedate juuste ja kerge kehaehitusega. Samuti olin isakuju alati seostanud oma ringkonna inimeste väljanägemisega: naabrimees Norberto, sõbrataride isad, mehed, kes täitsid meie aguli kõrtse ja tänavaid. Tavaliste inimeste tavalised isad: postiametnikud, müüjad, kontoritöötajad, kelnerid või kõige enam kioski- ja pudupoepidajad või Cebada turu aedviljaleti omanikud. Härrad, keda ma nägin donja Manuela õmbluskoja tellimusi laiali viies oma käikudel Madriidi jõukamatele tänavatele, olid minu jaoks nagu teisest maailmast, teise liiki kuuluvad olendid, kes ei sobitunud mingil moel vormi, mis oli minu teadvuses isa jaoks. Ometi oli minu vastas üks neist isenditest. Mees, kes pisut liigsest kogukusest hoolimata oli veel kena, juba hallide juustega, mis omal ajal pidid olema heledad, ja pisut punetavate meekarva silmadega, tumehallis riietuses, suure korteri omanik ja eemaloleva pere pea. Isa, kes erines teistest isadest ja kes lõpuks hakkas rääkima, pöördudes vahelduvalt ema ja minu poole, mõnikord meie mõlema, mõnikord mitte kellegi poole.