Näota mees: Vladimir Putini uskumatu võimuletõusTekst

Loe katkendit
Märgi loetuks
Kuidas lugeda raamatut pärast ostmist
  • Lugemine ainult LitRes “Loe!”
Šrift:Väiksem АаSuurem Aa


Originaali tiitel:

Masha Gessen

The Man Without a Face

The Unlikely Rise of Vladimir Putin


Riverhead Books

a member of Penguin Group (USA) Inc.

NewYork

2012


Toimetanud Maie Mägi

Kujundanud Siiri Timmerman


Copyright © 2012 by Masha Gessen

Tõlge eesti keelde ©Virgo Siil ja Tänapäev, 2012


ISBN 978-9949-27-260-0

ISBN 978-9949-27-291-4 (epub)


www.tnp.ee


Trükitud OÜ Greif trükikojas

EELLUGU

Ärkasin, sest keegi raputas mind. Kate’i näol oli hirmunud ilme. „Raadios räägitakse midagi Galinast,” ütles ta poolsosinal. „Ja relvast. Ma arvan … Ma ei saa aru.”

Tõusin voodist ja komberdasin tillukesse kööki, kus Kate oli hommikusööki valmistanud ja riigi parimat uudiste ja vestlusraadiot Ehho Moskvõ kuulanud. Oli Moskva novembriilma kohta ebatavaliselt valge ja jahe laupäeva hommik. Miskipärast ei avaldanud Kate’i hirm mulle mõju. Ükskõik mida ta ka kuulnud või tema piiratud vene keele oskust arvestades valesti kuulnud oli, võis olla taas ühe suurepärase loo algus. Venemaa juhtiva ajakirja Itogi peakorrespondendina tundus mulle, et kõigi tähtsamate lugude kirjutamine on minu ainuõigus. Elamine riigis, mis püüdis iseennast, iga linna, iga perekonda ja iga institutsiooni ümber kujundada, oli mõnes mõttes nagu kaardistamata maa avastamine. Oli 1998. aasta. 1990ndate algusest peale oli peaaegu iga minu kirjutatud artikli puhul tegemist looga, mida veel keegi polnud rääkinud: veetsin poole oma ajast väljaspool Moskvat, käisin konfliktipiirkondades ja kullakaevandustes, lastekodudes ja ülikoolides, mahajäetud külades ja õitsval järjel naftalinnades ning kirjutasin neist lugusid. Ajakiri, mille omanik ja rahastaja oli sama magnaat, kellele kuulus ka Ehho Moskvõ, tasus mu vaeva eest sellega, et ei esitanud kunagi küsimusi mu ekstravagantse reisigraafiku kohta ja paigutas mu reportaažid sageli esikaanele.

Teisisõnu olin üks neist noortest inimestest, kes olid 1990ndatel kõik saavutanud. Paljud minust nooremad ja vanemad olid üleminekuaastatel ränka lõivu maksnud. Vanem põlvkond oli hüperinflatsiooni tõttu kaotanud oma säästud ja (koos kõigi nõukogude institutsioonide hävimisega) ka identiteedi. Noorem põlvkond kasvas vanemate hirmude ning sageli ka läbikukkumiste varjus. Kuid mina olin Nõukogude Liidu kokkuvarisemise ajal kahekümne nelja aastane ning tegelesin 1990ndatel koos teiste endasugustega oma karjääri ja meie arvates ka uute ühiskondlike tavade ning elukorralduse ülesehitamisega. Kuigi vägivaldsed kuriteod näisid Venemaal katkuna levivat, tundsime end kummaliselt kaitstuna: me jälgisime ja mõnikord kirjeldasime kuritegelikku allilma, tajumata kunagi, et see võiks meie eksistentsi mõjutada. Pealegi olin veendunud, et asjad lähevad aina paremaks: olin hiljuti soetanud Moskva südalinnas asuva kehvas seisukorras endise kommunaalkorteri ja tegelesin parasjagu selle remondiga, pärast selle valmimist pidin välja kolima korterist, mida üürisin koos Briti toimetaja Kate’iga, kes töötas naftakaubandusest kirjutavas väljaandes. Fantaseerisin, kuidas ma selles uues korteris perekonna loon. Ja kõnealusel laupäeval oli mul määratud kokkusaamine ehitajaga, kellega koos pidin vannitoasisustust ostma minema.

KATE OSUTAS RAADIOLE, nagu oleks see mingi katkuallikas, ja vaatas mulle küsivalt otsa. Galina Starovoitova, kelle nime diktor ikka ja jälle kordas, oli parlamendi alamkoja liige, üks Venemaa tuntumaid poliitikuid ning minu sõber. 1980ndate lõpul, kui tollane impeerium oli kokkuvarisemise äärel, kujunes etnograaf Starovoitovast demokraatia aktivist ja silmapaistvaim eestkõneleja Mägi-Karabahhile, Armeenia eksklaavile Aserbaidžaanis, mis oli sel ajal nagu ussipesa, kus toimus esimene paljudest idabloki lagunemist tähistavatest etnilistest vägivallakonfliktidest. Nagu paljud teised poliitikuks hakanud akadeemikud näis temagi tundmatusest rambivalgusse astuvat. Kuigi ta oli elanud imikueast peale Leningradis, valisid Armeenia inimesed ta esimeses pooldemokraatlikult valitud Ülemnõukogus oma delegaadiks ja 1989. aastal valiti ta ülekaaluka enamuse toetusel kongressi rahvasaadikuks. Ülemnõukogus sai temast regioonidevahelise saadikurühma, vähemusliku prodemokraatliku fraktsiooni üks juhte; juhtkonda kuulusid ka Andrei Sahharov ja Boriss Jeltsin. Kohe pärast seda, kui Jeltsin 1990. aastal Venemaa presidendiks valiti, mis oli tol ajal suures osas tseremoniaalne ja koguni tühine ametikoht, sai Galinast tema lähim nõunik, kes nõustas teda ametlikult rahvusküsimustes ning mitteametlikult kõiges muus, kaasa arvatud valitsuse koostamine. 1992. aastal kaalus Jeltsin Galinat kaitseministri kohale panna; selline tsiviilisiku ja peaaegu patsifistliku naise ametisse nimetamine oleks kujutanud endast 1990ndate alguse Jeltsini klassikalist suurejoonelises stiilis žesti, sõnumit, mis oleks teatanud, et Venemaal ja võibolla terves maailmas pole enam miski endine.

See, et miski ei tohiks enam endist viisi jätkuda, oli Galina põhieesmärk, mis oli isegi üheksakümnendate alguse demokraatia aktivistide arvates radikaalne. Väikesesse juristidest ja poliitikutest koosnevasse rühma kuuludes üritas ta edutult NSVLi Kommunistlikku Parteid kohtusse anda. Ta algatas lustratsiooni seaduseelnõu (ladina k lustrate tähendab ohvri- ja puhastustoimingut), see mõiste hakkas nüüd endistes idabloki riikides levima, tähistades tegevust, millega takistatakse endiste parteiliikmete ja julgeolekutöötajate riigiametisse pääsemist. 1992. aastal sai ta teada, et KGB oli oma siseringis taas partei asutanud, rikkudes sellega otseselt 1991. aasta ebaõnnestunud augustiputši järel Jeltsini poolt välja antud Venemaa Kommunistliku Partei keelustamise ukaasi. Avalikul kohtumisel 1992. aasta juulis püüdis ta Jeltsinilt selle fakti kohta vastust nõuda, kuid president tõrjus ta jämedalt kõrvale, andes sellega märku Galina karjääri lõpust tema valitsuses ja enda järjest leplikumast suhtumisest julgeolekutöötajatesse ning paljudesse vana kooli kommunistidesse, kes jäid võimule või selle lähedale. Ametist vabastatud Galina üritas puhastusseadust tulutult läbi suruda ning lahkus seejärel Venemaa poliitikast, pagedes Ameerika Ühendriikidesse – esmalt Washingtonis asuvasse USA Rahuinstituuti ja sealt edasi Browni Ülikooli õpetama.

ESIMENE KORD, KUI MA GALINAT NÄGIN, ei olnud mul võimalik teda hästi näha: teda varjasid sajad tuhanded inimesed, kes olid 1991. aasta 28. märtsil kogunenud Moskvas Majakovski väljakule (praegune Triumfi väljak - tlk) Jeltsini toetusmiitingule. Nõukogude Liidu president Mihhail Gorbatšov oli hiljuti avalikult Jeltsinile peapeasu teinud, samuti oli ta seadusega keelanud linnas protestide korraldamise. Sellel hommikul olid Moskvasse sisenenud tankid ning need oli paigutatud nii, et teha keelatud demokraatlikule miitingule liikumine inimestele nii raskeks kui võimalik. Miitingu korraldajad reageerisid sellega, et jagasid demonstratsiooni kaheks, lihtsustades rahval neist vähemalt ühele jõudmist. See oli mu esimene Moskva külastus pärast kümmet pagulusaastat; peatusin juhtumisi just Majakovski väljaku kõrval asuvas vanaema korteris. Kuna peatänav Tverskaja oli suletud, ekslesin mööda sisehoove, väljudes lõpuks ühest võlvialusest ning leides end kohe rahvasummast. Ma nägin ainult inimeste kuklaid ja peaaegu ühesuguseid musta ning halli värvi villaseid palituid. Kuid ma kuulsin rahva kohal kõlavat naishäält, mis rääkis põhiseaduslikust meeleavalduste korraldamise õigusest. Pöördusin enda kõrval seisva mehe poole; tal oli ühes käes kollane kilekott ja teisega hoidis ta lapsel käest kinni. „Kes seal kõneleb?” küsisin. „Starovoitova,” vastas tema. Just samal hetkel hakkas naine koos rahvamassiga skandeerima viiesilbilist loosungit, mis näis kõmavat üle terve linna: „Ve-ne-maa! Jel-tsin!”Vähem kui poole aasta pärast pidi Nõukogude Liit kokku varisema ja Jeltsinist uue, demokraatliku Venemaa liider saama. Et see on vältimatu, sai selgeks paljudele inimestele, kaasa arvatud minule, sellel märtsipäeval, mil moskvalased olid trotsinud kommunistlikku valitsust ja selle tanke ning linnaväljakul kindlameelselt oma arvamust avaldanud.

Ma ei mäleta täpselt, millal ma Galinaga silmast silma kohtusin, kuid meist said sõbrad sel aastal, kui ta Brownis õpetas: ta oli sagedane külaline mu isa Bostoni lähedal asuvas kodus; mina pendeldasin Ühendriikide ja Moskva vahet ning Galinast kujunes minule omamoodiVenemaa poliitikamaailma mentor, kuigi mõnikord ta protesteeris, et on juba täielikult akadeemilisele tegevusele keskendunud. Need protestid lõppesid arvatavasti 1994. aasta detsembris, kui Jeltsin alustas sõjalist tegevust lahkulöönud Tšetšeeni Vabariigi vastu: teda nüüd nõustavad inimesed olid talle ilmselt kinnitanud, et vastuhakk vaigistatakse kiiresti ja föderaalse keskuse jaoks valutult. Galina teadis ette, et sellest uuest sõjast kujuneb vältimatu katastroof ja suurim oht Venemaa demokraatiale. Kevadel läks ta Uuralisse, et juhtida kongressi, mille eesmärgiks oli taaselustada tema partei DemokraatlikVenemaa, mis oli kunagi olnud riigi kõige tugevam poliitiline jõud. Tegin tol ajal üheleVenemaa juhtivale ajalehele reportaaži sellest kongressist, kuid teel Tšeljabinskisse – reis koosnes kolmetunnisest lennust ja sellele järgnenud kolmetunnisest bussisõidust – „õnnestus” mul end paljaks varastada lasta. Jõudsin šokeerituna ja rahast lagedana peaaegu keskööl Tšeljabinskisse ning sattusin hotelli fuajees Galinaga kokku: ta oli just lõpetanud pika, pingelisi kohtumisi täis päeva. Enne kui jõudsin midagi öelda, vedas ta mu oma tuppa, pistis viinaklaasi pihku, pani klaasist kohvilaua taha istuma ning hakkas mulle tillukesi salaamivõileibu valmistama. Ta laenas mulle Mosvasse tagasilennuks raha.

 

Galinal olid minu vastu ilmsed emalikud tunded – ma olin niisama vana nagu tema poeg, kes oli koos isaga Inglismaale kolinud just sel ajal, kui tema emast hakkas mõjukas poliitik kujunema –, kuid episood võileibadega näitas veel midagi: riigis, kus poliitikuid esindasid tüübid nahkjakkides komissaridest kuni vanade aparatšikuteni, üritas Galina olla hoopis omamoodi isiksus, poliitik, kes oli ka inimene. Ühel Venemaa feministide konverentsil šokeeris ta publikut sellega, et kergitas seelikut ja näitas oma jalgu: ta tahtis sellega tõestada teatava meespoliitiku ekslikkust, kes oli teda rangjalgsuses süüdistanud. Ta rääkis ühele esimestest Vene klantsajakirjadest temasuguste ülekaaluliste inimeste raskustest rõivaste soetamisel. Samal ajal jätkas ta jonnaka raevukusega seaduste muutmise taotlemist. Näiteks püüdis ta 1997. aasta lõpul jälle oma puhastusseadust läbi suruda – taas edutult. Ta süüvis 1998. aastal mõnede oma võimsamate poliitiliste vaenlaste, sealhulgas riigiduuma (parlamendi alamkoja) kommunistliku esimehe valimiskampaania rahastamise uurimisse (Kommunistlik Partei oli taas lubatud ning pealegi populaarne).

Ma küsisin talt tookord, miks ta oli poliitikasse naasnud, kui teadis väga hästi, et ta ei saavuta enam eales sellist mõjuvõimu, mis tal varem oli. Ta püüdis mulle mitu korda vastata, kuid jäi oma motiivide selgitamisega alati jänni. Lõpuks helistas ta mulle haiglast, kus tal pidi operatsioon algama; ta oli püüdnud enne narkoosi alla minemist määratleda oma elufilosoofiat ning leidnud viimaks kujundi, mis talle meeldis. „On üks Vana-Kreeka legend harpüiadest,” rääkis ta mulle. „Need on varjud, mis elustuvad ainult siis, kui joovad inimverd. Õpetlase elu on varjuelu. Osaledes tuleviku kujundamises, olgu selleks või väikegi osa tulevikust – ja see ongi poliitika olemus –, ärkab varjus olnud inimene ellu. Kuid selle saavutamiseks peab ta jooma verd, sealjuures ka omaenda verd.”

JÄRGISIN KATE’I RAADIOLE SUUNATUD PILKU. Raadio ragises, otsekui nõuaks sõnade kõlaritest välja paiskamine suurt pingutust. Raadiodiktor rääkis sellest, kuidas Galina oli mõni tund tagasi Peterburi kortermaja trepikojas maha lastud. Ta oli õhtul lennukiga Moskvast tulnud, koos oma õigusnõustaja Ruslan Linkoviga vanemate juures põgusa peatuse teinud ning seejärel mööda üht linna kauneimat tänavat Gribojedovi kanali ääres asuva kodu poole kõndinud. Hoonesse sisenemisel oli trepikoda pime: trepil ootavad püssimehed olid lambipirnid välja keeranud. Pimedusest hoolimata jätkasid nad trepist üles minemist, arutledes samal ajal hiljuti natsionalistliku partei poolt Galina vastu esitatud hagi üle. Äkki kostis plaksatus, välgatas valgus ja Galina jutt katkes. Ruslan karjatas: „Mida te teete?” ning tormas valguse ja heliallika suunas. Tema sai järgmised kaks kuuli.

Ruslan oli ilmselt korraks meelemärkuse kaotanud ning siis uuesti teadvusele tulles oma mobiililt ühele ajakirjanikule helistanud. Ajakirjanik helistas miilitsasse (nimetati 2011. aastal ümber politseiks – tlk). Ja nüüd rääkis raadiost kostev hääl mulle, et Galina oli surnud ja Ruslan, keda ma samuti tundsin ning kes mulle meeldis, oli haiglas kriitilises seisundis.

KUI SEE RAAMAT OLEKS ROMAAN, oleks minu tegelaskuju, kes kuuleb sõbra surmast ning teab juba, et elu on nüüd pöördumatult muutunud, jätnud arvatavasti kõik muu pooleli ja tormanud midagi tegema – ükskõik mida, mis sel hetkel asjakohane tunduks. Tegelikus elus me aga tavaliselt ei tea, millal me elu on jäädavalt muutunud ja kuidas tragöödias käituda. Läksin oma uue korteri tarvis vannitoavarustust ostma. Alles siis, kui minuga kaasas olnud ehitusbrigaadi juht küsis: „Kas te Starovoitova kohta kuulsite?”, jäin ma seisma. Mäletan, et põrnitsesin oma saapaid ja tuhandete toimekate koduomanike jalge all halliks ning kõvaks tallatud lund. „Me sõlmisime temaga lepingu garaaži ehitamiseks,” ütles mees. Millegipärast just sel hetkel, kui mõtlesin, et mu sõber ei vaja enam kunagi seda garaaži, sain aru, kuivõrd abituna, hirmunult ja vihasena ma end tundsin. Hüppasin autosse, sõitsin rongijaama ja läksin Peterburi,et kirjutada lugu sellest,mis oli Galina Starovoitovaga juhtunud.

Järgneva paari aasta jooksul veetsin mitmeid nädalaid Peterburis. Siin oli veel üks lugu, mida keegi mulle varem polnud rääkinud. See oli hoopis tähtsam lugu kui need, mis ma eales kirjutanud olin, isegi tähtsam, kui riigi ühe tuntuma poliitiku külmavereline mõrv. Peterburi näol avastasin ma linna – Venemaa suuruselt teise linna –, mis oli kui riik riigis. See oli koht, kus KGB, mille vastu Starovoitova oli pidanud oma raskeimat ja lootusetuimat lahingut, oli kõikvõimas. Kohalikud poliitikud ja ajakirjanikud olid veendunud, et nende telefonikõnesid ning kontoreid kuulatakse pealt, ja näis, et neil oli õigus. See oli koht, kus mõjukate poliitikute ning äritegelaste tapmine oli tavapärane sündmus. Ja see oli koht, kus mõne vihase ärijuhi tõttu võis keegi üsna lihtsalt trellide taha minna. Teisisõnu oli see selline paik, milliseks ülejäänud Venemaa muutus mõne aasta pärast, kui seda hakkasid valitsema inimesed, kes 1990ndatel Peterburi juhtisid.

Ma ei tea siiani, kes tellis Galina Starovoitova tapmise (kaks meest, kes aastaid hiljem mõrvades süüdi mõisteti, olid kõigest palgatud käsilased). Samuti pole ma avastanud tapmise põhjust. Küll aga sain teada, et 1990ndatel, kui minusugused noored endale uues riigis uut elu ehitasid, oli meie maailma kõrval eksisteerinud paralleelmaailm. Peterburi oli alal hoidnud ning täiustanud nõukogude riigi põhiomadusi: seal valitses süsteem, mis üritas pidevalt oma vaenlasi hävitada – paranoiline ja kinnine režiim, mis püüdles üleüldise kontrolli saavutamise poole ning tegi jõupingutusi, et hävitada kõik, mida ta ei suutnud kontrollida. Just sellepärast, et Starovoitova riigikorravastane positsioon oli teinud temast märgistatud, hukkumisele määratud naise, oli raske täpselt kindlaks teha, mis just talle saatuslikuks sai. Olin käinud paljudes sõjapiirkondades, töötanud ka suurtükitule all, kuid see siin oli palju hirmutavam: kunagi varem polnud ma pidanud kirjeldama reaalsust, mis oli nii kiretu ja julm, nii ilmne ja halastamatu, nii paheline ja täiesti süümepiinadeta.

Paari aastaga muutus terve Venemaa tegelikkus selliseks. Kirjeldan selles raamatus, kuidas see toimus.

ÜKS
JUHUSLIK PRESIDENT

Kujutlege, et teil on riik, kuid pole kedagi, kes seda juhiks. Sellisest kimbatusest leidsid Boriss Jeltsin ja tema lähikondlased enda arvates end 1999. aastal.

Jeltsin oli juba kaua haige olnud. Tal oli olnud mitu südameatakki ning 1996. aastal, peagi pärast teiseks valitsemisajaks valimist oli talle tehtud avatud südamelõikus. Enamik inimesi arvas, et ta purjutas palju – levinud ja tuntud vene häda –, kuigi mõned lähikondsed kinnitasid, et Jeltsinit aeg-ajalt tabanud segasushood ja endassetõmbumine tulenesid pidevatest tervisehäiretest, mitte alkoholist. Antud juhul pole põhjus tähtis, kuid Jeltsin oli mitmel riiklikul visiidil kaduma läinud või seosetult käitunud, häirides sellega oma toetajaid ning valmistades valijatele pettumuse.

Aastaks 1999 polnud Jeltsin, kelle toetusprotsent oli kahanenud ühekohaliseks numbriks, pooltki enam see poliitik, kes ta varem oli olnud. Ta kasutas endiselt paljusid neist võtetest, mis olid ta kunagi suurepäraseks teinud, korraldas ootamatuid poliitilisi kohtumisi, kasutas vaheldumisi tegusat ja mittesekkuvat valitsusviisi, rakendas strateegiliselt oma silmapaistvat isiksust, kuid nüüd sarnanes ta peamiselt pimestatud poksijaga, kes vehkleb poksiringis, ründab kujuteldavaid sihtmärke ega märka tegelikke vastaseid.

Oma teise valitsusaja teisel poolel korraldas Jeltsin administratsiooni korduvalt ja meeleheitlikult ümber. Ta vallandas peaministri, kes oli kuus aastat ametis olnud, asendas ta kolmekümne kuue aastase tundmatu poliitikuga ja vahetas viimase kuus kuud hiljem taas vana peaministri vastu, vallandades ta jälle kolme nädala pärast. Jeltsin määras endale ühe mantlipärija teise järel, kuid kaotas neisse kiiresti usu ning väljendas seda avalikult, valmistades sellega piinlikkust nii oma pahameele objektile kui ka kõigile, kes juhtusid selle rahulolematuse tunnistajaks olema.

Mida tujukamaks president muutus, seda rohkem vaenlasi ta endale tekitas – ja seda enam hakkasid tema vaenlased ühte hoidma. Aasta enne oma teise ehk viimase valitsusaja lõppu leidis Jeltsin end väga ebakindla võimupüramiidi tipust. Tema pidevad ümberkorraldused olid kõrvale tõrjunud mitme poliitilise põlvkonna jagu professionaale, paljud ministeeriumide ja föderaalsete ametkondade juhid olid nüüd noored keskpärased isikud, kes olid tekkinud vaakumi tõttu tippu tõusnud. Jeltsinil oli nüüd nii vähe usaldusväärseid liitlasi ja nad olid kõigist teistest nii ära lõigatud, et ajakirjandus kutsus neid „perekonnaks”. Selle moodustasid Jeltsini tütar Tatjana, presidendi administratsioonijuht Aleksandr Vološin, tema endine administratsioonijuht Valentin Jumašev, kellega Tatjana hiljem abiellus, veel üks endine administratsioonijuht, majandusteadlane ja Venemaa erastamise „isa” Anatoli Tšubais ning ettevõtja Boriss Berezovski. Poolest tosinast niinimetatud oligarhist, ärimehest, kes olid Jeltsini valitsuse ajal ülirikkaks saanud ning tasunud selle eest tema tagasivalimise kampaania korraldamisega, oli Berezovski ainuke, kes jäi ka nüüd kindlameelselt presidendi kõrvale.

Seadus ei lubanud Jeltsinil kolmandat korda presidendiks kandideerida, samuti polnud ta küllalt hea tervise juures, et seda üritada, ja tal oli piisavalt põhjust enda vastu vaenulikult meelestatud järglast peljata. Jeltsin polnud lihtsalt ebapopulaarne president: ta oli esimene poliitik, keda venelased olid usaldanud, ja pettumus, mida inimesed nüüd tundsid, oli vähemalt niisama kibe, kui innustav oli kunagi olnud toetus, mida ta oli nautinud.

Riik oli muserdatud, traumeeritud ja pettunud. Rahvas oli 1980ndate lõpus tundnud lootust ja ühtsust, mis jõudis haripunkti 1991. aasta augustis, mil inimesed lõid tagasi hunta, mis oli ähvardanud Gorbatšovi valitsust. Nad olid lootnud Boriss Jeltsinile,Venemaa ainukesele vabalt valitud juhile. Tasuks usalduse eest sai vene rahvas hüperinflatsiooni, mis neelas paari kuuga kõik nende säästud, bürokraadid ja ettevõtjad, kes varastasid päise päeva ajal riigi ja üksteise tagant, ja seninägematu majandusliku ning sotsiaalse ebavõrdsuse. Mis veelgi halvem, paljud, ja võimalik, et enamik venelasi kaotas igasuguse kindlustunde tuleviku suhtes ning koos sellega ka ühtsustunde, mis oli neile 1980ndatel ja 1990ndate alguses toeks olnud.

Jeltsini valitsus oli riigi valu ja hirmu ignoreerides teinud saatusliku vea. Terve aastakümne oli Jeltsin, tõeline populist, kes sõitis vajadusel bussiga ja ronis tankidele – olenevalt sellest, kumba tegevust olukord nõudis –, järjest enam tõmbunud mustade limusiinide ja kinniste koosolekute suletud ning kiivalt kaitstud maailma. Tema esimene peaminister, noor, kuid väljapaistev Jegor Gaidar, kellest kujunes postsovetliku majandusreformi kehastus, tegi ühemõtteliselt ja avalikult selgeks, et ta peab rahvast liiga rumalaks, et reformi asjus üldsusega mingisse arutellu laskuda. Venemaa rahvas, kelle liidrid raskel hetkel olid hüljanud, otsis lohutust nostalgiast – mitte niivõrd kommunistlikust ideoloogiast, mis oli oma innustava võime juba aastakümneid tagasi viledaks kulutanud, kuivõrdVenemaa supervõimu staatuse tagasi igatsemisest. Aastal 1999 oli õhus tunda agressiivsust, mis andis Jeltsinile ja „perekonnale” õigustatult põhjust hirmul olla.

Solvumine ja agressiivsus mõjuvad sageli pimestavalt. Seetõttu ei pannud enamikVenemaa inimesi Jeltsini viimase kümne aasta saavutusi tähelegi. Vaatamata korduvalt langetatud valedele otsustele oli Venemaal õnnestunud erastada suur osa ettevõtetest ning suurimad privatiseeritud firmad olid taas jalule aidatud ning konkurentsivõimeliseks muudetud. Kuigi ebavõrdsus oli kasvanud, oli valdav enamik venelastest kogenud elukorralduse üldist paranemist: televiisorite, pesumasinate ja külmkappidega majapidamiste arv suurenes; eraisikutele kuuluvate autode hulk kahekordistus; ajavahemikul 1993–2000 turistina välismaal käinute arv peaaegu kolmekordistus. 1998. aasta augustis oli Venemaa oma võlgade tagasimaksmise katkestanud ja see oli esile kutsunud lühiajalise, kuid märkimisväärse inflatsiooni kasvu, samas oli pärast seda ka majandustegevus edenema hakanud. Meedia õitses: kummastavalt lühikese ajaga said venelased selgeks, kuidas teha nutikaid ja häid telesaateid. Samuti olid nad asutanud loendamatul hulgal trükiväljaandeid ning mitmeid paljutõotavaid veebiväljaandeid. Tegeldud oli paljude (kuigi kindlasti mitte kõigi) riigi taristuprobleemidega: linnasisesed rongid püsisid taas graafikus, postiteenistus toimis, telefoniühendusega majapidamiste arv suurenes. Üks Venemaa ettevõte, 1992. aastal loodud mobiiliteenuse pakkuja, oli oma aktsiad NewYorgi börsile viinud ja selle firma käsi käis jätkuvalt hästi.

 

Kuid näis, et valitsus ei suuda kuidagi rahvast veenda, et olukord on tõepoolest parem kui mõned aastad tagasi ja kindlasti parem kui kümme aastat varem. Ebakindlus,mida venelased olid tundnud alates ajast, mil Nõukogude Liit nende jalge all murenema hakkas, oli nii suur, et iga kaotus näis kinnitavat hävinguootusi, samas kui kõik edusammud muundati edasiste kaotuste hirmuks. Jeltsin oskas ainult oma populistlikke oskusi kasutada: ta ei suutnud ootusi rahuldada ega neid ümber kujundada, ta ei osanud riiki uute ideaalide ja uue retoorika suunas juhtida. Ta võis vaid üritada anda inimestele seda, mida nad tahtsid.

Ja Jeltsin polnud kindlasti see, keda nad tahtsid. Kümned miljonid venelased pidasid teda isiklikult vastutavaks igas hädas, mida nad olid eelneva kümne aasta vältel kogenud, kõik nende kaotatud lootused ja purunenud unistused – tundus, et isegi nende kadunud noorus – oli tema süü ja nad vihkasid teda kogu hingest. Kes iganes Jeltsini järel riiki juhtima sattunuks, võis ainuüksi tema kohtu alla andmisega populaarsust võita. Põdur president kartis kõige rohkem seda, et partei nimega Отечество – Вся Россия (Isamaa – Kogu Venemaa; see nimi koosneb kahe partei nimest ning kõlab vene keeles niisama kohmakalt kui eesti keeles), mille liidrid olid endine peaminister ja mitmed linnapead ning kubernerid, pääseb võimule ning maksab Jeltsinile ja „perekonnale” kätte ning tal tuleb oma ülejäänud aastad vanglas veeta.

Siin tuli mänguVladimir Putin.

Berezovski jutu kohaselt otsis „perekond” troonipärijat. Seda lugu iseloomustab proportsioonide ühildamatus. Väike ümberpiiratud ja isoleeritud inimeste rühm otsis kedagi, kes asuks juhtima maailma suurimat riiki koos kõigi selle tuumapommide ja traagilise ajalooga – ning ainuke asi, mis tundus olevat väiksem kui võimalike kandidaatide arv, oli neilt nõutavate omaduste hulk. Kõik, kellel oli mingitki poliitilist kapitali ja ambitsioone – kõik, kelle isiksus vastas tema ametikohale –, olid juba Jeltsini hüljanud. Ainukesed allesjäänud kandidaadid olid hallides ülikondades silmapaistmatud mehed.

Berezovski väidab, et tema soosik oli Putin. Vastavalt oligarhi jutule, mida ta mulle oma villas Londoni lähistel rääkis (pidasin lubadusest kinni ja unustasin selle täpsema asukoha niipea, kui olin linna tagasi jõudnud), oli Berezovski Putiniga kohtunud 1990. aastal, kui ta otsis võimalusi äritegevuse Leningradi laiendamiseks. Berezovski oli endine akadeemik, kes oli hakanud autoärimeheks. Tema ettevõte müüs Ladasid – selle nime andsid venelased autole, mis oli Fiati ammu aegunud kehv koopia. Lisaks importis ta kasutatud autosid Euroopast ja ehitas remonditöökodasid, mis parandasid tema müüdavat kaupa. Putin, kes oli sel ajal linnavalitsuse esimehe Anatoli Sobtšaki asetäitja, oli aidanud Berezovskil Leningradis garaaži avada, kuid altkäemaksust keeldunud, ja sellest piisas, et ta Berezovskile meelde jääks. „Ta oli esimene bürokraat, kes ei võtnud pistist,” kinnitas Berezovski mulle. „Ausõna. See avaldas mulle tohutult muljet.”

Berezovskil tekkis komme Peterburi sattudes alati Putini kabinetist läbi astuda – arvestades Berezovski keevalist natuuri, olid need arvatavasti tõesti sellised põgusad visiidid, kus oligarh tormas sisse, lobises õhinal ja sööstis taas välja, pööramata tõenäoliselt kordagi tähelepanu oma võõrustaja reaktsioonile. Kui ma Berezovskiga vestlesin, oli tal raskusi selle meenutamisega, mida Putin talle rääkinud oli. „Kuid ma pidasin teda omamoodi liitlaseks,” ütles ta. Talle avaldas ka see muljet, et Putin, kes edutati Peterburi aselinnapeaks pärast seda, kui Sobtšakist sai linnapea, keeldus hiljem, kui Sobtšakki enam tagasi ei valitud, ametikohast uue linnapea juures.

Kui Putin 1996. aastal Moskvasse kolis, et Kremlis täidesaatvas ametis tööle asuda, hakkasid nad Berezovskiga tihedamini kohtuma oligarhile kuuluvas eksklusiivses kesklinna klubis. Berezovski oli kasutanud oma sidemeid selleks, et paigutada linnakvartali mõlemasse otsa liiklusmärgid „Sissesõit keelatud”, kuulutades sellega põhimõtteliselt terve kvartali lõigu enda omaks. (Mitmete teisel pool tänavat asuvate korterelamute elanikud ei võinud enam seaduslikult oma kodu juurde sõita.)

Kuid 1999. a alguses oli Berezovski, nagu ka ülejäänud „perekond”, piiramisrõngas, aga tema oli suuremas ohus: tema oli ainuke, kes väärtustas oma positsiooni Moskva seltskonnas. Olles takerdunud meeleheitlikku ja ilmselt lootusetusse võimuvõitlusse endise peaministri Jevgeni Primakoviga, kes juhtis Jeltsini-vastast poliitilist liitu, oli Berezovski muutunud peaaegu paariaks. „Oli mu naise, Lena, sünnipäev,” rääkis ta mulle. „Olime otsustanud üsna vähe inimesi kutsuda, kuna ei tahtnud, et inimeste suhted Primakoviga pingestuksid. Seega olid kutsutud vaid sõbrad. Ja siis ütleb üks mu turvamees: „Boriss Abramovitš, kümne minuti pärast saabub Vladimir Vladimirovitš Putin.” – „Mis puhul?” küsin.

Turvamees vastas: „Ta soovib Lenat sünnipäeva puhul õnnitleda.” Ja Putin ilmuski kümne minuti pärast kohale, lillekimp kaasas. Ma ütlesin: „Volodja, miks sa seda teed? Sul on niigi probleeme. Kas see on mingi demonstratsioon?” Ning tema vastas: „Jah, see on demonstratsioon.” Nii lõi ta vundamendi meie suhtele. Alates faktist, et ta ei võtnud altkäemaksu. Jätkates sellega, et ta keeldus Sobtšakki hülgamast. Ja siis see intsident, mis veenis mind selles, et ta oli hea ning sirgjooneline mees – jah, tõsi, KGB mees, kuid sellegipoolest mees.” See avaldas Berezovskile sügavat muljet.

Berezovski oli samasugune nagu teised Venemaa esimesed ettevõtjad. Temagi oli väga intelligentne, haritud ja riskialdis. Nagu enamik neist, oli ta juudi päritolu, juba lapsepõlves kõrvaletõrjutu. Nagu neil kõigil olid ka temal ebatavaliselt suured ambitsioonid ja ta oli ääretult energiline. Ta oli matemaatikadoktor, kes oli äri alustanud autode impordi-ekspordi ja remontimisega. Hüperinflatsiooni ajal laenukapitali ära kasutades oli ta Venemaa suurimalt autovalmistajalt miljoneid dollareid välja petnud. 1990ndate alguses ja keskpaigas tegeles ta pangandusega, säilitas sidemed autoäriga, omandas osaluse suures naftafirmas ja mis kõige tähtsam, asus ametisseVenemaa riigitelevisiooni, Ostankino 1 juhtkonnas, riigi enim vaadatud telekanalis, mis võimaldas tal vaba ligipääsu 98 protsendile Venemaa majapidamistest.

Sarnaselt teiste oligarhidega oli Berezovski toetanud Jeltsini 1996. aasta tagasivalimise kampaaniat. Erinevalt ülejäänutest oli ta kasutanud oma tutvusi mitmete poliitiliste kohtumiste korraldamiseks. Ta reisis mööda riiki ringi, sõlmis poliitilisi kokkuleppeid, pidas läbirääkimisi Tšetšeenia rahu üle ja nautis rambivalgust. Ta kultiveeris mängujuhi kuvandit, puhudes oma mõjukuse tegelikust suuremaks ja uskudes kindlasti vähemalt poolt sellest, mida ta ütles või millele vihjas hetkel, kui ta seda ütles või vihjas. Mitmed tulevased välismaised korrespondendid uskusid, et Berezovski onVenemaa varivalitseja.

MITTE KELLEGAGI POLE LIHTSAM manipuleerida kui mehega, kes kujutleb oma mõjuvõimu suuremaks, kui see tegelikult on. Sellal, kui „perekond” otsis Venemaale tulevast valitsejat, toimus mitu Berezovski ja Putini kokkusaamist. Selleks ajaks oli Putinist saanud Venemaa julgeolekuteenistuse juht. Jeltsin oli räsinud korduvalt kõigi valdkondade tippjuhtkondi ja FSB (Föderaalne Julgeolekuteenistus, nagu seda KGB järglast nüüd kutsuti) polnud mingi erand. Kui uskuda Berezovskit, siis just tema mainis Putinit Jeltsini administratsioonijuhile Valentin Jumaševile. „Ma ütlesin talle: „Meil on Putin, kes töötas vist julgeolekuteenistuses, kas pole?” JaValja vastas: „Jah, töötas küll,” ja mina ütlesin:„Kuule,minu arvates on see üks võimalus. Mõtle ise, ta on lõppude lõpuks ju oma.”Valja arvas: „Aga ta on üsna madalal astmel.” Ning mina ütlesin: „Kuule, siin käib revolutsioon, kõik on täiesti peapeale pööratud, nii et … ””

Бесплатный фрагмент закончился. Хотите читать дальше?