Minu esimene elu

Tekst
Loe katkendit
Märgi loetuks
Kuidas lugeda raamatut pärast ostmist
  • Lugemine ainult LitRes “Loe!”
Šrift:Väiksem АаSuurem Aa


Toimetanud ja korrektuuri lugenud Marika Mikli

E-raamatu kujundus EDRK

Kaanefoto © Kaupo Kikkas, 2020

Fotod © Autorid, 2020


Teine trükk


Tekst © Olav Osolin, 2020


Kirjastus on püüdnud ühendust saada kõigi fotode autorite või nende volitatud esindajatega.

Palume neid, kellega me pole ühendust saanud, pöörduda kirjastuse Varrak poole.


ISBN 978-9985-3-4838-3

ISBN 978-9985-3-4902-1 (epub)


Kirjastus Varrak

Tallinn, 2020

www.varrak.ee

www.facebook.com/kirjastusvarrak


Trükikoda OÜ Greif

Miks ma seda tegin?

Tõepoolest, miks? Kas ma tõesti arvasin, et keegi tahab üksipulgi teada, kuidas ma oma elukest elanud olen?

Esialgu ei arvanud. Ma ise ei viitsi möödunud aegu üldse meenutada ja olen alati mõelnud, et jubedad on need vanamehed, kes elavadki kogu aeg vaid minevikus ning kelle jaoks jäi maailm seisma sel hetkel, mil Nõukogude Liit laiali vajus. „Oh, mida teie nüüd elust teate,” võtavad nad sisse tähtsa poosi, „vaat kus meie ajal oli...” Ja siis järgneb kõik see, mille pärast on tänapäevases Eestis halb elada ning omal ajal oli jube hea. Kui sa vanasti põrkasid selliste tüüpidega kokku mõne vanainimese sünnipäeval või Delfi kommentaariumis, kus ma küll ise harva käin, siis nüüd on nad vallutanud terve Facebooki, kus ma käin üsna tihti. Õigupoolest ma tänu Facebookile üldse kirjutama hakkasin, sest enne seda olin ikka töötanud valdavalt suuga: nii Eesti Raadios, kuhu ma pärast ülikooli tööle asusin, diskorina – väidetavalt isegi kogu Nõukogude Liidu esimese diskoteegi asutajana, reklaami alal, kus sa ei pea enamasti kirjutama pikemat teksti kui pool A4 lehekülge, ja ka televisioonis, kus ma olen erinevatel aegadel suuga inimeste meelt lahutanud. Esmalt kribasin ma Facebooki lihtsalt sellest, mida olin kuskilt lugenud või kuulnud, hiljem aga hakkasin lisama ka omaenda meenutusi ammustest aegadest, eriti siis, kui need olid lingitud mõne aktuaalse sündmusega. Ja mida rohkem ma neid lugusid kirjutasin, seda rohkem inimesi hakkas oma kommentaarides küsima, miks ma kõike seda raamatusse ei vormi. Et nad tahaksid kangesti mu mälestusi lugeda ning mõni väitis isegi, et ta oleks valmis sellise raamatu endale ostma. Esialgu ma ei võtnud seda kõike tõsiselt, aga kui küsijatest sai juba väiksemat sorti koor ja mõnedki kirjastajad hakkasid uurima, kas nad võiksid seda olematut raamatut kirjastama asuda, siis mõtlesin, et tõepoolest, miks mitte! Aeg on kopp maasse lüüa ja mõned seigad oma elust kirja panna. Sest olgem ausad, pulli on ikka saanud!


Aga enne kui ma mälestusteveski jahvatama panen, mõned n-ö kohustuslikud märkused. Kuna ma pole ajaloolane ja pole ka kogunud arhiivi ega pidanud päevikut, siis on kõik järgnev kirja pandud nii, nagu mul see parajasti meeles on. Kui teie arvates on midagi olnud sootuks teisiti, siis parandage see palun ise oma tulevases mälestusteraamatus ära. Ja kuna ma pole arvude ja nimede mäletamisega kunagi hiilanud, siis on täiesti võimalik, et mõni daatum on viltu või isikunimi vigane – andke juba ette andeks. Samuti vabandan kõikide nende ees, kes leiavad, et mõne sündmuse puhul oleksin ma pidanud kindlasti ka neist kirjutama. Ju te siis olete mul meelest ära läinud. Järgmine kord rääkige kõvemini või vehkige rohkem kätega, siis jääte paremini meelde. Ainult et kahtlane, kas neid kordi veel tuleb ja kas mind siis enam meenutamas on!

Ja veel. Tänan kõiki, kes mind selle raamatu kokkupanemisel abistasid. Eriti suur tänu nendele, kes mulle oma fotoarhiivid avasid, sest minu noorusaegadel polnud ju kombeks iga oma sammu kaameraga jäädvustada, mistõttu mõnest perioodist on kaadreid väga vähe või pole neid üldse. Kuigi ma püüdsin koos kirjastajaga välja selgitada ka koduarhiividest avastatud fotode autoreid, ei osutunud see paraku mõnel juhul võimalikuks. Nii et kui keegi avastab, et just tema on teinud mõne raamatusse sattunud klõpsu, siis palun andke endast kirjastajale märku.

Head lugemist!

Esimene mees sillal

Ma ei hakka teid oma lapsepõlvega väga kurnama, sest ega ma sellest ju ise suurt midagi mäleta ning ega ma või olla kindel, et ema on mulle selle kohta tõtt rääkinud. Minu ilmaletuleku kohta liikus suguvõsas päris kreisi stoori, mida ma ise pidasin puhtaks legendiks, kuni ema mulle oma 90. sünnipäeva eel üles tunnistas, et tegelikult just nii kõik juhtuski. Nimelt töötas mu ema Lilian 1950ndate alguses Pirita toidukaupluses ning kuulutas ühel heal päeval, et ta abiellub esimese mehega, kes talle Pirita sillal vastu tuleb. Ja nii läkski. Tõsi küll, sel esimesel pilgul üsna lõbusavõitu lool on tegelikult väga tõsine eellugu, mis sai alguse päeval, mil mu vanaema Helmi Rosalie Veljema viis oma tütre Liliani suvitama Pärnusse, kus noor daam armus Rannapaviljoni šarmantsesse viiuldajasse Leon Lindausse. Paraku tuli aga andekal muusikul peagi sõtta minna – 1944. aastal saadeti Valter Ojakääru kooli- ja bändikaaslane politseipataljoni ridades Sinimägedesse venelaste pealetungi pidurdama. Enne lahinguid jõudis Leon võtta viis päeva puhkust, et mu emaga Tallinna Kaarli kirikus abielluda, aga seejärel läks rindel suureks madistamiseks, siis taganemiseks ning edasi juba pagemiseks. Nii nagu paljud teised eesti mehed, viskas Leon mundri seljast, otsis oma vastse naise Tallinnast üles ning koos peeti plaani Rootsi põgeneda. Paraku jõudsid venelased Häädemeeste kandis kõik teed läbi lõigata ning noored ei pääsenudki randa. Seejärel pöörduti Pärnusse, kus aga Leon peagi arreteeriti, kuna keegi oli tema peale koputanud, ning lõpuks mõisteti mees kaheksaks aastaks Siberisse. Kuna oli karta, et väljasaatmine võib ähvardada ka mu ema ja ta 1945. aasta suvel sündinud pisitütart Kristit, siis pages Lilian oma ema juurde Tallinna, kus mu imikust õde pisteti iga kord riidekappi peitu, kui trepilt samme kostis. Vanaema oli kindlalt otsustanud, et kui KGB tema tütrele järele tuleb, siis üritab ta vähemasti last Siberist päästa. Õnneks KGB karvane käsi Lilianini ei ulatunud ning kui suur paanika üle läks, siis hakkas mu ema ämmal ja äial Pärnus külas käima, et nood saaksid oma lapselast näha.


Minu ema Lilian. Fotod pärinevad Olav Osolini erakogust, kui pole märgitud teisiti.

Ühel sellisel külaskäigul märkas ema laual Leoni kirja, mida ta pahaaimamatult lugema hakkas, ja mida rohkem ta luges, seda rohkem ta taipas, et tema ämm ja äi olid pikki aastaid tema eest varjanud fakti, et nende pojal pole kaugel Siberimaal mitte ainult uus poolatarist naine, vaid ka laps või isegi kaks. Mõistagi sai ema sellest šoki ja vihastas nii jubedalt, et kui ta tagasi Tallinna tööle jõudis, siis kuulutas ta kolleegidele, et abiellub esimese mehega, kes talle Pirita silla peal vastu tuleb. Juhtumisi oli see Kalevi Jahtklubi ülem Olav Osolin, kes marssis, valge vormimüts peas, parasjagu üle silla poe poole. Ja kuna ema oli imeilus naine, siis ei hakanud mees pikalt vastu punnima.

Edasi läks juba nii, nagu ikka need asjad käivad, mille tulemusena sündisin siia ilma mina, 1953. aasta 13. novembril, mis oli reedene päev. Esimesel pilgul tundub, et hullemat aega kui 13. ja reede andis valida, aga ema mälestuste kohaselt polnud tal võimalik sünnitust kuidagi ajastada, sest minu ilmaletoomine olnud nii raske, et ta ise oleks peaaegu otsad andnud. Verekaotus oli nii suur, et arst kirjutas talle pärast sünnitust välja valge veini kuuri, mis tundub tänapäeval küll uskumatu, aga ju siis Vene ajal vaadati, et pole vahet, kas vein või veri, peaasi, et voolab! Ja mis mul selle vastu, et pidu läks kohe käima!


Kalevi jahtklubi ülem Olav Osolin oma poja Olav Osoliniga. Vahet tehti meil nii, et isa kutsuti enamasti Oleviks või Ossiks, ehkki passis oli tal kirjas Olav.

Haned

Oma elu esimesed aastad veetsin ma Meriväljal, kus mu vanemad olid saanud üüripinna majja, mis enne sõda kuulus mu isapoolse tädi esimese mehe Voldemar Posti esimesele naisele. Ma ei hakka lugejat selle suhtekarusselli lahtiharutamisega tüütama, küll aga on seejuures asjakohane märkida, et majakese õues oli tiik. Kui ema otsustas kevadel hanekasvatajaks hakata, et jõuluks oleks praad omast käest võtta, siis punusid pisikesed hanepojad ühel päeval tiiki sulistama ja mina, kes ma lindude ujumisoskusest midagi ei teadnud, tõttasin loomulikult neid päästma. Päästeoperatsiooni tulemusena uppusin ma ise ära, kusjuures ikka täitsa korralikult, nii et toss oli päris väljas. Õnneks avastas ema mu kadumise õige pea ning helistas nii kiirabisse kui ka Rosa Glikmanile, kes polnud mitte ainult tema noorema õe Ilmi ämm, vaid ka Tallinna I Lastehaigla peaordinaator. Proua Rosa sättis haiglas kõik minu vastuvõtuks valmis ja nii pääsesin ma sellest õnnetusest tüsistusteta. Ema ütleb siiani, et see oli nii jube sündmus, et ta ei suuda selle üksikasju meenutada. Seetõttu ma ei teagi, kui kaua ma uppunud olin ja mis nendest hanedest pärast sai. Ju nad suureks kasvasid ja lõpuks nahka pandi. Aga proua Glikmanile olen ma siiani tänu võlgu, sest kui ta ei oleks mulle õhku sisse pumbanud, siis te seda jutustust siin praegu ei loeks.


Kõige stiilsem sõiduvahend, mis mul eales olnud.

 

Meriväljal kaitses mind Saatan.


Kolm õde Meriväljal selle tiigi ääres, kuhu ma hanepoegi päästes ära uppusin. Vasakul noorim Ilmi, edasi vanuse järjekorras Helgi ja Lilian. Foto perekond Glikmani erakogust.

Suur ja lai on maa

Kuna ema ja isa läksid peagi lahku, siis kulges mu edasine elu koos ema ja õe Kristiga. Peagi lisandus sellesse komplekti ka vanaema Helmi, sest pärast väikest vahepeatust Kadrioru ühiskorteris maandusime kolmekesi elama tema juurde Pronksi tänavale. Praegu kannab see Tallinna 21. Kooli vastas tupiktänavas paiknev puumaja Raua tänava aadressi, aga tol ajal polnud Dvigateli sõjatehas veel Pronksi tänava nurka oma majamürakat ehitanud, mistõttu meie koridoriaknast avanes vaade Pronksi tänavale. Seepärast oligi meie aadress Pronksi 5–7. Ema oli selles korteris pesitsenud varemgi – pärast seda, kui venelased viskasid Veljema pere 1944. aastal päevapealt välja nende Reimani tänava korterist, kuna majja majutati elama Nõukogude ohvitserid koos oma mahvaldadega. Kui vanaema läks linnavalitsusse kurtma, et ta on koos mehe ja kolme lapsega tänavale tõstetud, siis öeldi talle, et muud elamist pole pakkuda kui ca 40-ruudune korter Pronksi tänaval. See oli viieliikmelisele perele ilmselgelt liiga väike, kuid siiski parem kui lageda taeva alla jäämine. Mu tädi Ilmi meenutab, et kui nad tassisid oma kompse uude kodusse, mille aknad olid laudadega kinni löödud, tervitas neid läbi köögiseina heleda poisihääle esitatud „Suur ja lai on maa, mis on mu kodu...”, mis ei tahtnud kuidagi lõppeda. Selle peale arvas vanaema, et ju on nad sattunud elama tõsimeelsete kommunistide kõrvale, mistõttu ta käskis oma kolmel tütrel naabrilaste ees õues suu kinni hoida. Hiljem, kui naaberkorteri asunikega oli juba tasapisi sõbraks saadud, selgus, et korter 6 pere oli omakorda peljanud, et äkki on uued tulijad miskid kagebešnikud ja igaks juhuks kamandati perepoeg kööki laulma. Nii tuligi hilisemal kuulsal vähikirurgil ja tervishoiuministril Väino Rätsepal üürata täiest kõrist koolis õpitud Dunajevski laulu, näitamaks, et korter 6 perekond kulgeb kindlal nõukogulikul kursil. Tänasel päeval ajab seesugune stoori inimesed muigama, aga tol ajal oli Stalin veel elus ja targem oli karta kui kahetseda.


Meie pere 1958. aastal. Vasakult: mina, ema Lilian, vanaema Helmi ja õde Kristi. Foto Kalev Savi erakogust.

Sauna kõrval

Kui meie kolmik vanaema juurde jõudis, oli vanaisa Tõnis juba Helmi juurest plehku pannud, nii et meil oli nelja peale kasutada kolm väikest tuba. Tol ajal nimetati seda mugavustega korteriks, sest vesi ja kemmerg olid toas, aga sooja vett ja vannituba polnud. Kui oleks need ka olnud, siis oleks meil olnud „kõigi mugavustega korter”. Pesemisega olid lood kehvad, aga õnneks oli otse meie kõrval suur saun, kus me end kord nädalas küürimas käisime. Seesama kümblusasutus pakkus meile ka igaõhtust meelelahutust, sest pimeduse saabudes kogunesid sauna akende taha kõik Tallinna linna erotomaanid ja pihkurid, kes püüdsid valgeks värvitud aknaklaasi augukesi kraapida, et paljaid naisi piiluda. Kuna naisteosakonna aknad olid maapinnast üsna kõrgel, siis pidid vaesed mehed eesmärgi saavutamiseks suurt vaeva nägema: kes ilmus oma redeliga, kes lohistas ehituselt pihta pandud tellingupukki, kes üritas kastidest kiikuvat torni ehitada. Mida päev edasi, seda rohkem me veendusime, et kiimas mehe arhitektuurialane fantaasia on piiritu. Mõned, kes polnud taibanud oma abivahendit kaasa vedida, ronisid teinekord ka meie kuuri katusele, kust vaatepilt polnud suurem asi, aga sellest ei saanud ju hädaline aru enne, kui ta polnud selles oma silmaga veendunud. Kui üks mees lõpuks läbi pehkinud katuse vajus, siis läks vanaemal närv mustaks ning iga kord, kui ta mõnd piilujat meie kuuri katusel nägi, tegi ta akna lahti ja käskis tollel jalamaid jalga lasta, ähvardades miilitsa kutsuda. Sellele vastu kostis rämedat sõimu ja ähvardusi ning ükskord visati meil isegi aken sisse.

Eks kogu see lõputu turnimine ja saunaakende lõhkumine hakkas ka sauna töötajatele üha rohkem närvidele käima ning kui maja läks kapitaalremonti, siis viidi naistesaun teisele korrusele, kuhu meeste pilgud enam ei ulatunud. Küll aga tegi see rõõmu minu koolivendadele, sest piilujatest vabanenud naised hoidsid nüüd julgesti aknaid lahti ja pakkusid mu küllatulnud sõpradele nonstop-striptiisi, mille peale üks mu klassivend ohkas kadedalt: „Vau! On sul alles elu!”

Kauplevad amatsoonid

Oma uues elukohas sain ma kohe aru, et vägesid juhatab minu vanaema Helmi Rosalie Veljema. Ta oli elupõline kaubandustöötaja, kes alustas poemüüja karjääri juba Pätsu ajal, esmalt minu vanaisa Tõnis Veljema juhatatud poes Viljandimaal Olustveres, hiljem aga ETK poodides Tartus ja Lehtses. Kui pere maandus Tallinna, hakkas Helmi juhatama Tartu maantee alguses, nüüdse SEB pangahoone vastas asunud ETK õppekauplust ja võttis endale sõja ajal appi kolmest tütrest vanima ehk minu ema. Nii kukkuski välja, et kaupmehed Helmi ja Lilian teenisid perele leiba, samal ajal kui kaks nooremat tütart nühkisid koolipinki – Helgi õppis Tartu Ülikoolis juristiks ja pesamuna Ilmi Tallinna Kunstiinstituudis metallikunstnikuks. Õnneks oli kaupmehi vaja nii Pätsul, fritsudel kui ka tibladel ja nii juhtuski, et ükskõik kes parajasti võimule tuli, seisis meie naispere ikka leti taga. Mõistagi tõi iga uus riigikord uued reeglid, mida tuli raudselt järgida, sest ajad olid keerulised, kaupa vähe ning nalja ei mõistetud. Ka minu ema oleks pärast venelaste sissetulekut ükskord peaaegu kongi kukkunud, kui ta suhkrukotiga poest välja tuli. See juhtus ajal, mil praeguse Tallinna Kaubamaja lähedal, kohas, kuhu hiljem ehitati lillekauplus Kannike, paiknes Pühtitsa kloostri uhke abikirik, mille nunnad püsisid hinges vaid tänu ümberkaudsete inimeste heasoovlikkusele. Kuna nunnad käisid ka vanaema juures toiduabi palumas, siis üritas Helmi neile üht-teist kombineerida, et nad päris nälga ei sureks. Vastutasuks tutvustasid vagad õed poetöötajatele oma maa-aluseid katakombe ja palvetasid kauplusetöötajate eest, millest ei Helmil ega ka tema tütrel polnud sooja ega külma, sest meie peres ei usutud ei jumalat ega kuradit, kuigi lapsed olid ristitud ja Jeesukese sünnipäeval toodi kuusk tuppa. Ühel õhtul pidigi ema viima kirikusse kotitäie suhkrut, aga nii nagu mamps poeuksest välja sai, oli krapsti kohal ka läheduses luuranud miilitsamees, kes teatas, et tema pilgu järgi on kotis magusat üle normi. Nii ootaski noort müüjat ees jalutuskäik jaoskonda, et rikkumine fikseerida ja patustaja kongi pista. Õnneks oli Lilianil nii palju oidu, et ta uuristas salamahti suhkrukoti serva augu ja lasi osal suhkrul tee peal tasapisi maha niriseda, nii et kui ta koos miilitsamehega lõpuks jaoskonda jõudis ja kott kaalu peale visati, näitas seier parasjagu alla normi. Ehkki hämmeldunud miilitsa ülemus sai aru, et verinoor müüja oli kasutanud Hansu ja Grete muinasjutust pärit nippi, ei jäänud tal muud üle, kui ema minema lasta. Pärast seda juhtumit olid Helmi ja tema tütar kauplemisel veelgi ettevaatlikumad, mistõttu neist said pikapeale tublid kaubandustöö eesrindlased, kes võtsid vastu aukirju ja isegi üleliidulisi punalippe. Vanaema juhtis hiljem toidukauplusi Saiakäigus ja Narva maanteel, kus nüüdse Viru Keskuse kõrval laius kauplus Tallinn, ning kui Helmi 1966. aastal siit ilmast lahkus, asus tütar Lilian tema asemele juhatama Koidu tänaval asunud toidupoodi. Hiljem sai mu mampsist Eesti esimese selvepoe Männi direktor ja sealt edasi suunati ta avama Mustamäele kerkinud suurimat selvepoodi ABC 8. Isegi mu õde, kes alustas oma tööelu Salvo puunukkude värvijana, ilma et tema Salvo peakunstnikust tädi Ilmi seda oleks teadnud, maandus lõpuks ETKVL-i toidukauplust juhatama. See Kunderi tänaval asunud pood oli legendaarne oma salalao poolest, mida poleks üles leidnud isegi Miss Marple, rääkimata riiklikest inspektoritest, kes käisid regulaarselt tuulamas, kas kogu kauplusesse saadetud kaup on ikka müügile pandud. Vaesed inspektorid ei tulnud aga selle peale, et Kunderi toidupoe töötajate puhketoa seinakapi ukse taga oli veel teine uks, mille taga hoiti defitsiitsemat toidukraami ETKVL-i bossidele. Aeg-ajalt sõitsid poe taha autod, millest väljunud seltsimehed või nende prouad tiristasid uksekella ja kui nägu oli tuttav, siis mõõdeti neile poe tagaruumis vorsti, sinki ja viinereid, mille nad oma kotti peitsid, et siis vargsi tagasi autosse silgata. Teinekord sain minagi nende arvelt oma väikse viineriportsu, pärast seda, kui ema vahetas suure toidukaupluse juhatamise rahulikuma lillepoe vastu ja Kristist sai meie põhiline defitsiidikanal. Läksin siis õele Kunderi tänavale külla ja tegin viisakalt juttu maast ja ilmast, kuni Kristi lõpuks ütles: „OK, vennas, mul on kiire. Mis sa tahad?”


Vanaema Helmi (vasakult teine) toidupoodi juhatamas. Ülemustel ei pidanud vist tol ajal valgeid tanusid olema.

Tänu sellele, et meie kauplevad amatsoonid suutsid oma kaupluste arvepidamise parlanksis hoida ja neid Rootsi kardinate taha ei pistetud, oli meil ka keerulistel aegadel vorstijupp külmikus ja lahustuva kohvi purk riiulil. Tagantjärele ütleb mõni nüüd, et ma elasin Vene ajal nagu pursui, aga kui aus olla, siis ega me tegelikult rahas supelnud, küll aga oli meil palju tutvusi, mis oli Vene ajal hulga kõvem valuuta kui Nõukogude puurubla.

Palju toredaid inimesi

Meie majas oli 12 korterit, kus elasid toredad inimesed, igaüks oma rõõmude ja ajuti ka väikeste veidrustega. Näiteks meie naaber Väino Rätsep, toosama, kes poisikesena meie seina taga Dunajevskit laulda üürgas ja kelle poeg Riho hiljem kuulsaks hambaarstiks sai, ei käinud pidude ajal oma korteris mitte ukse, vaid akna kaudu, kõõludes ohtlikult majaseinal, nii et kõik hoidsid hinge kinni. Meie teisest naaberkorterist olid küll pooled pereliikmed vangimajas, aga veel vabaduses viibiv Jaak õpetas mu jalgrattaga sõitma – lükkas sadulast kinni hoides kõva hoo sisse ja hüüdis: „Nüüd vänta!” Ja ma väntasin, kuni asfaldile käntsu käisin, end verisena üles ajasin ja nõudsin: „Veel üks kord!” Korteris nr 2 elas Singeri masinaga proua Tepper, kes õmbles mulle lillelisi hipisärke, ja otse meie peal mind esimest korda biitliteni juhatanud Aavo Andema, kelle paps andis jommis peaga koju tulles alati meie uksekella, arvates, et ta on juba kohale jõudnud. Kui korteris nr 9 elanud kutt ei viitsinud oma koeraga õue minna, siis sidus ta kutsule nööri ümber kere ja lasi looma kolmandalt korruselt nööri otsas alla pissile.


Meie maja, aadress algul Pronksi 5, siis Gogoli 19 ja nüüd Raua 19. Foto: Olav Osolin


Pidu Pronksi tn vanaema juures. Vasakult seisavad: isa Olav, vanavanaema Kadri Kalam, tädi Helgi, vanaema Helmi Rosalie, ees tädi Ilmi ja minu ema Lilian, kes on tõesti jube ilus.

Hiljem sai sellest leidurist kuulus helilooja Gennadi Taniel, kes kirjutas laulu verelilledest, aimamata, et aastaid hiljem pussitatakse sellessamas korteris surnuks üks mees ja alumises korteris elav proua Tardovski vaatab kogu öö hirmunult lakke, oodates, millal hakkab sealt verd nirisema. Mõnel korral oli meil muret otse meie all elanud proua Vahtraga, kes kurtis, et meie korteris toimuvatel pidudel käib iga kord selline trall, et tema lamp ähvardab laest alla kukkuda. Vanaema pakkus siis välja, et äkki saaks proua Vahtra meie sünnipäevade ajaks oma armatuuri ööseks maha monteerida, aga selleni vist siiski ei jõutud. Hulga tõsisem probleem tekkis meil aga korteriga nr 4, kus elas seltsimees Toone, kelle tütre voodis pesitses üksvahe miilitsast poeet Rudolf Rimmel. Nimelt kirjutas Toone täitevkomiteesse palvekirja, et meilt võetaks ära telefon ja antaks see talle, kuna ta on Punaarmee veteran, kellel on vaja kogu aeg arstile helistada. Selle tulemusena võetigi meilt ära telefoni otseliin ja anti asemele „paralleel”, millega sai helistada vaid siis, kui üleval korteris keegi ei rääkinud.

 

Pidu Gogoli tänavas. Vasakult: Toomas Tiivel, minu põlve peal õde Kristi, ema Lilian.

Tõeline pommüllatus saabus aga pärast Eesti taasiseseisvumist, mil selgus, et punaarmeelase Toone naine osutus tegelikult meie maja kapitalistist omanikuks ja meie olime muutunud Toonede sundüürnikeks. Kuigi meist olid täiesti ootamatult saanud omandireformi ohvrid ning linn pidanuks andma meile uue korteri, sai peagi selgeks, et seesugust päeva ei näe meie silmad mitte kunagi. Seepärast ostsin ma sajandivahetuse paiku emale korteri ning ta pidi 75-aastasena lahkuma oma kodust, kus ta oli elanud üle 40 aasta.

Teised selle autori raamatud