Miks jalgpall on olulineTekst

Loe katkendit
Märgi loetuks
Kuidas lugeda raamatut pärast ostmist
  • Lugemine ainult LitRes “Loe!”
Šrift:Väiksem АаSuurem Aa

doña Celestele, sügava armastusega


Sissejuhatus

Sulen silmad ja näen endiselt esimest palli, millega vutti mängisin.

Tegelikult oli see vaid puntraks kokku seotud kimp sokke.

„Laenasime” sõpradega neid naabrite pesunööridelt ning togisime oma „palli” tundide kaupa. Kihutasime naerdes ja kilgates mööda tänavaid ning madistasime järjest tundide viisi, kuni päike lõpuks looja läks. Nagu arvata võite, ei meeldinud see just kõigile ümbruskonna inimestele! Meie olime aga jalgpalli järele hullud ning liiga vaesed, et endile midagi muud lubada. Igatahes said sokkide omanikud need alati tagasi, võib-olla küll pisut räpasematena kui siis, kui me need leidnud olime.

Järgnevatel aastatel harjutasin greibi, puntraks kokku seotud nõudepesukaltsude ning isegi prügiga. „Päris” palliga hakkasime mängima alles siis, kui lähenesin juba teismeeale. Kui ma 1958. aastal seitsmeteistkümneselt oma esimesel MMil osalesin, mängisime lihtsa, kokkuõmmeldud nahkpalliga – ent ka see tundub tänapäeval täieliku igandina. Lõpuks on jalgpall ju nii palju muutunud. 1958. aastal pidid brasiillased ootama tervelt kuu aega, kui soovisid kinos näha kroonikalõiku MM-finaalmängust Brasiilia ning korraldajamaa Rootsi vahel. 2010. aastal Lõuna-Aafrika Vabariigis peetud MMi finaalkohtumist Hispaania ja Hollandi vahel jälgis aga otseülekandes televisiooni või interneti vahendusel 3,2 miljardit inimest – umbes pool meie planeedi elanikkonnast. Ilmselt pole see juhus, et tänapäeval kasutatavad pallid on läikivad sünteetilised mitmevärvilised kerad, mida katsetatakse tuuletunnelites, tagamaks, et need õigesti pöörleks. Minu jaoks meenutavad need pigem tulnukate kosmoselaeva kui eset, mida jalaga lüüakse.

Mõtlen kõigile nendele toimunud muutustele ja ütlen endale: „Pagan küll, ma olen vana!“ Kuid samas imetlen, kuidas maailm viimase seitsmekümne aasta jooksul arenenud on – ning seda suuremalt jaolt paremuse poole. Kuidas sattus Brasiilia maapiirkonnast pärit vaene mustanahaline poiss, kes kasvas üles tolmustel tänavatel jalaga puntrasseseotud sokke ja prügi tagudes, keskmesse globaalsel spordisündmusel, mida üle kogu maailma jälgisid miljardid inimesed?

Selles raamatus püüan kirjeldada neid aukartustäratavaid muutusi ja juhtumusi, mis mu teekonna võimalikuks tegid. Samuti räägin sellest, kuidas jalgpall on minu eluaja jooksul aidanud maailma pisut paremaks paigaks muuta, ühendades erinevaid kogukondi ning andes rasketest oludest lastele nagu mina eneseuhkuse ja eesmärgi, mille poole püüelda. See pole tavapärane autobiograafia või mälestusteraamat – neil lehekülgedel pole kirjas kõik, mis minuga elu jooksul juhtunud on. Selle asemel olen püüdnud jutustada omavahel põimuvaid lugusid sellest, kuidas ma inimese ja mängijana arenenud olen, ning veidi ka sellest, kuidas on arenenud jalgpall ja kogu maailm. Keskendusin seda tehes viiele erinevale jalgpalli MMile, alustades 1950. aastal Brasiilias peetud MMist, mil ma olin alles poisike, ning lõpetades turniiriga, mida Brasiilia 2014. aastal taas uhkusega võõrustab. Eri põhjustel on just need MMid olnud minu elus verstapostideks.

Jutustan neid lugusid alandlikkusega ning endale täielikult aru andes, kui palju mul on elus õnne olnud. Olen tänulik jumalale ja oma perekonnale nende toetuse eest. Olen tänulik kõigile inimestele, kes mulle sel teekonnal toeks on olnud. Ning olen äärmiselt tänulik jalgpallile, kauneimale kõigist mängudest, et ta võttis tillukese poisi, kelle nimi oli Edson, ning võimaldas tal kogeda „Pelé” elu.

Edson Arantes Do Nascimento („Pelé”)
Santos, Brasiilia (september 2013)

ESIMENE OSA
Brasiilia, 1950

1

„Väraaaaaaaaaav!!!!!!!!”

Me naersime. Me kiljusime. Me hüplesime üles-alla. Me kõik, kogu meie väikesesse majja kogunenud pere. Täpselt nagu kõik teised pered üle kogu Brasiilia.

Viissada kilomeetrit eemal Rio de Janeiros pidas vägev Brasiilia röökiva kodupubliku ees MM-turniiri otsustavas mängus lahingut tillukese Uruguayga. Meie meeskond oli soosik. Saabunud oli meie hetk. Ning teise poolaja teisel minutil vabaneski oma kaitsjast Friaça, üks meie ründaja, ning saatis maapõrkest tugeva madala löögi värava poole. Pall läks väravavahist mööda ja maandus võrgus.

Brasiilia−Uruguay 1:0.

See oli ilus värav, kuigi me seda oma silmaga ei näinud. Meie väikeses linnas polnud televiisoreid. Tegelikult tehti sellesama MMi ajal Brasiilia ajaloo esimesed teleülekanded – kuid ainult Rios. Seega jäi meie, nagu enamuse brasiillaste jaoks, üle vaid raadio. Meie pere elutoa nurgas seisis hiiglaslik neljakandiline ümmarguste nuppude ja V-kujulise antenniga aparaat, ning selle ümber lõimegi nüüd huilates pöörast võidutantsu.

Olin siis üheksa-aastane, ent see tunne ei unune iialgi: võidujoovastus, uhkus, mõte sellest, et võit ühendas endas kaks minu suurimat armastust – jalgpalli ja Brasiilia – parimad kogu maailmas! Mäletan ema, tema kerget naeratust. Ning kuidas isa, minu suur eeskuju, kes oli neil aastatel nii rahutu, masenduses omaenese jalgpalliunistuste purunemise tõttu, õnnetundest haaratuna ühtäkki jälle üsna noor välja nägi ja oma sõpru kaisutas.

See kestis täpselt üheksateist minutit.

Nagu miljonitel teistel brasiillastel, nii tuli ka minul elult alles vastu võtta karm õppetund – elus, nagu ka jalgpallis, pole kuni lõpuvile kõlamiseni miski kindel.

Ent kuidas oleksimegi saanud seda teada? Me ise olime noored, mängisime noort mängu ja olime noor rahvus.

Meie teekond oli alles alanud.

2

Enne seda päeva – 16. juulit 1950, kuupäeva, mida iga brasiillane teab peast nagu kalli inimese surmapäeva – oli keeruline kujutleda, mis võiks meie maad ühte liita.

Seda, mis tollal brasiillasi üksteisest lahutas, oli palju – muuseas ka meie maa tohutud mõõtmed. Meie pisike Baurú linn, mis asub São Paulo osariigi sisemaal kõrgel platool, tundus asuvat mõõtmatul kaugusel glamuursest mereäärsest pealinnast Riost, kus toimus MMi finaalmäng. Rio tähendas sambat, troopikakuumust ja bikiinides tüdrukuid – just seda, mis tuleb pähe enamusele inimestest, kui nad Brasiiliale mõtlevad. Baurús oli aga päeval, mil see finaalmäng peeti, hoopis nii külm ilm, et ema otsustas köögis pliidi alla tule teha – muidugi pillamine, kuid ta lootis sellega elutoa temperatuuri pisut tõsta ning päästa meie külalisi surnuks külmumast.

Kui juba meie tundsime tol päeval, et oleme Riost kaugel eemal, siis võin ainult aimata, mida tundsid mu kaasmaalased Amazonases, tohutul Pantanali märgalal või kaljuses ja kuivas sertão’s riigi kirdeosas. Brasiilia on pindalalt suurem kui USA mandriosa, ning tollal tundus veelgi suuremana. Sel ajal suutsid endale auto osta vaid ülirikkad, pealegi polnud Brasiilias peaaegu üldse kõvakattega maanteid. Kõigile peale väheste õnnelike jäi kodulinnast kaugemal asuva nägemine vaid unistuseks. Mina olin viieteistkümneaastane, kui esimest korda ookeani nägin, mis siis veel bikiinides tüdrukutest rääkida!

Tegelikult polnud geograafia ainus, mis meid lahutas. Kulla, nafta, kohvi ja väga palju muuga õnnistatud Brasiilia oli paljuski külluslik paik, ent tundus sageli ühekorraga olevat kaks täiesti erinevat riiki. Rio ärituusadel ja poliitikutel olid Pariisi stiilis villad, traavlid ja rannakuurordid. Kuid selsamal 1950. aastal, mil Brasiilia esimest korda MM-turniiri võõrustas, polnud umbes pooltel brasiillastel võimalik tavaliselt kõhtugi täis süüa. Vaid üks kolmest nende seas oskas korralikult lugeda. Koos oma õe ja vennaga kuulusin mina selle poole hulka riigi rahvastikust, kes käis harilikult paljajalu. See ebavõrdsus oli meie poliitikas, kultuuris ja ajaloos tugevasti juurdunud – oma suguvõsas olin ma alles kolmas põlvkond, kes oli sündinud vabana.

Palju aastaid hiljem, pärast oma mängijakarjääri lõppu, kohtusin väljapaistva Nelson Mandelaga. Kõigist inimestest, kellega mul on olnud au kohtuda – paavstid, presidendid, kuningad, filmitähed –, on mulle sügavaima mulje jätnud just tema. Mandela küsis minult: „Pelé, meil Lõuna-Aafrikas on palju rahvusi, kes räägivad paljusid erinevaid keeli. Teil Brasiilias on tohutud rikkused ning ainult üks, portugali keel. Miks siis teie maa jõukas ei ole? Miks pole teie riik ühtne?” Ma ei osanud talle tookord vastata ning mul pole head vastust võtta ka praegu. Kuid oma elu, seitsmekümne kolme aasta jooksul olen näinud, et asjad on hakanud liikuma paremuse poole. Ning ma tean, millal see minu arvates alguse sai.

Jah, inimesed võivad 1950. aasta 16. juulit kiruda niipalju, kui soovivad. Saan sellest täielikult aru, olen seda ka ise teinud! Kuid minu arvates oli see päev, mil brasiillased alustasid pikka teekonda suurema ühtsuse suunas. See oli päev, mil terve maa kogunes üheskoos raadiote ümber, juubeldas üheskoos ja langes üheskoos masendusse, ning tegi seda esimest korda kui üks rahvas.

See oli päev, mil hakkasime mõistma, missugune jõud on jalgpallil.

3

Minu esimesed mälestuskillud jalgpallist on sellest, kui mängisime poistega kodutänaval, põiklesime väikeste telliskivimajade vahel ja auklikel sillutamata teedel, lõime väravaid, ning külma ja rasket õhku sisse ahmides naersime nagu segased. Mängisime tundide viisi, kuni jalad valusaks muutusid, päike loojus ning emad meid tuppa kutsusid. Meil polnud uhket varustust ega kalleid särke. Ainult pall – või midagi selletaolist. Selles peitubki suuresti jalgpallimängu ilu.

Mida ma selle palliga tegin… noh, peaaegu kõik, mida oskan, õppisin oma isalt, João Ramos do Nascimentolt. Nagu praktiliselt kõiki Brasiilia jalgpallureid, nii tunti ka teda hüüdnime – Dondinho – järgi.

Dondinho oli pärit väikelinnast Minas Geraisi (otsetõlkes „peamised kaevandused”) osariigis, kus koloniaalajastul avastati suur osa Brasiilia kullavarudest. Dondinho tutvus minu ema Celestega sõjaväes kohustuslikus ajateenistuses viibides. Tüdruk käis tollal veel koolis. Nad abiellusid, kui pruut oli alles viieteistkümneaastane. Aasta hiljem kandis Celeste juba mind.

 

Vanemad panid mulle nimeks „Edson” – Thomas Edisoni järgi, sest kui ma 1940. aastal sündisin, oli hõõglamp alles hiljuti nende kodulinna jõudnud. Hõõglamp avaldas mu vanematele sellist muljet, et nad otsustasid selle leiutajale austust avaldada. Hiljem selgus, et nad olid ühe tähe vahele jätnud – kuid nimi on mulle sellest hoolimata alati meeldinud.

Dondinho suhtus oma ajateenistusse tõsiselt, kuid tema tõeliseks kireks oli jalgpall. Ta oli 1,83 m pikk, mis oli brasiillase kohta hiiglasekasv, eriti tol ajal, ning palliga äärmiselt osav. Tal oli eriline anne lüüa väravaid kõrgelt hüppelt pealöögist, kord oli ta sel viisil ühes mängus resultatiivne uskumatul viiel korral. See oli – ja on siiani – arvatavasti Brasiilia rekord. Aastaid hiljem väitsid inimesed teatava liialdusega, et ainus väravalöömisrekord Brasiilias, mis pole Pelé nimel, kuulub tema isale!

See polnud kokkusattumus. Olen veendunud, et Dondinhost oleks võinud saada Brasiilia üks läbi aegade suurimaid jalgpallureid. Tal ei avanenud lihtsalt kunagi võimalust seda tõestada.

Kui ma sündisin, mängis mu isa poolelukutselisena jalgpalli Minas Geraisi osariigis asuvas linnas, mille nimi oli Três Corações – mis tähendab „kolm südant”. Tõtt-öelda polnud see suurem asi elu. Kuigi mõned tippklubid maksid tollal mängijatele korralikku palka, ei teinud suurem enamus seda. Seega kaasnes jalgpalluriks olemisega teatav maine – see oli nagu tantsija või kunstniku elukutse, millega tegeletakse armastusest, mitte sellepärast, et ametiga hästi teeniks. Meie noor pere liikus järgmise palgatšeki nimel linnast linna. Ühel perioodil elasime terve aasta hotellis – kuid ütleme nii, et tegu polnud just luksusliku asutusega. Nagu hiljem naljatasime, oli see null-tärniga puhkekeskus jalgpalluritele – nagu ka ringireisivatele müügiagentidele ning paadunud pättidele.

1942. aastal, vahetult enne minu teist sünnipäeva, paistis, et kõigist neist ohverdustest hakkab lõpuks kasu tõusma. Tundus, et Dondinho on jalgpallurina läbi löönud. Ta kutsuti mängima Atlético Mineirosse, Minas Geraisi osariigi suurimasse ja rikkaimasse klubisse. See oli nüüd lõpuks ometi töö jalgpallurina, millega oli võimalik pere ära toita, võib-olla isegi lahedasti. Mu isa oli vaid kahekümne viie aastane; terve jalgpallurikarjäär seisis tal veel ees. Kuid esimeses mängus, Rio meeskonna São Cristóvão vastu, tabas Dondinhot häving, kui ta põrkas täiel kiirusel kokku vastasmeeskonna kaitsja Augustoga.

See polnud viimane kord, kui kuulsime Augustost, kes paranes vigastusest ja jätkas oma karjääri. Ent, kurb kuid tõsi, see jäigi Dondinho mängijakarjääri tipphetkeks. Ta oli väga raskelt põlve vigastanud – põlvesidemeid, võib-olla ka meniskit. Ütlen „võib-olla”, sest magnetresonantstomograafiat tollal polnud, tegelikult puudus kogu Brasiilias üldse mainimisväärne spordimeditsiin. Me ei teadnud, mis põlvel täpselt viga on, ning veel vähem, kuidas seda ravida. Oskasime vaid valutavale kohale jääd panna, jala üles tõsta ning parimat loota. Pole tarvis öeldagi, et Dondinho põlv ei paranenud kunagi täielikult.

Kuna Dondinho polnud võimeline teises mängus platsile jooksma, arvati ta kiiresti meeskonnast välja ja saadeti tagasi koju Três Coraçõesi. Nii algasid tõelised rännumeheaastad, mille vältel nägi meie pere pidevalt tõsiselt vaeva, et ots otsaga kokku tulla.

Ka parimatel aegadel oli elu olnud raske – kuid nüüd viibis Dondinho palju kodus, üritades põlve mitte koormata ning lootes, et see kuidagi paraneb ja ta saab minna tagasi Atléticosse või siirduda mõnda teise jõukasse klubisse. Saan hästi aru, miks isa nii tegi; ta arvas, et see on parim viis perekonnale korralikku elujärge kindlustada. Ent kui Dondinho polnud mängimiseks piisavalt terve, puudus meil sissetulek peaaegu täielikult, ning mõistagi polnud 1940. aastate Brasiilias mingisugust sotsiaalkindlustust. Vahepeal oli aga lisandunud näljaseid suid – just olid ilmale tulnud mu vend ja õde, Jair ning Maria Lucia. Meie juurde kolis ka mu isa ema doña Ambrosina – ning samuti mu ema vend, onu Jorge.

Kandsime õe-vennaga kasutatud riideid, mis olid mõnikord õmmeldud nisu transportimiseks mõeldud kottidest. Kingade jaoks polnud raha. Mõnel päeval oli emal meile süüa pakkuda vaid leiba koos viilu banaaniga, sellele võisid lisanduda riis ja oad, mida tõi onu Jorge kauplusest, kus ta töötas. Kuid väga paljude brasiillastega võrreldes elasime hästi – pean ütlema, et meil polnud kunagi kõht tühi. Meie maja oli küllalt ruumikas, see ei asunud kaugeltki slummis – ehk favela’s, kui selle kohta Brasiilia sõna kasutada. Kuid meie katus laskis läbi ning iga tugeva vihmasaju ajal ujus põrand veest. Samuti rõhus meid kõiki pidev mure – seda tundsid ka lapsed –, kust tuleb leib, mida järgmisel päeval lauale panna. Kõik, kes on kunagi olnud sedavõrd vaesed, võivad kinnitada, et kui see ebakindlus, see hirm, on kord kontidesse pugenud, ei lahku see sealt päriselt iialgi. Kui aus olla, siis tunnen seda mõnikord siiani.

Baurússe kolides hakkas meil pisut paremini minema. Isa sai tööle Casa Lusitaniasse – kauplusse, millel oli sama omanik kui Baurú Athletic Clubil ehk BAC-l, ühel linna kahest poolelukutselisest jalgpalliklubist. Tööpäevadel oli Dondinho jooksupoiss, kes valmistas ja serveeris kohvi, aitas posti kohale toimetada ja täitis muid taolisi ülesandeid. Nädalavahetustel oli ta BACi ründetäht.

Väljakul näitas isa – kui ta terve oli – hetketi taas seda sära, mis oli ta kord viinud nii ahvatlev-piinavalt lähedale suurele jalgpallile. Ta lõi palju väravaid, ning aitas BACil 1946. aastal tulla São Paulo osariigi siseosa poolelukutselise jalgpalliliiga meistriks. Samuti oli Dondinhol teatav karisma, tema jalgpallurikarjääri saatnud ebaõnnest hoolimata tegutses ta ikka elegantselt ja heatujuliselt. Baurús teadsid ja armastasid teda peaaegu kõik. Mind teati kõikjal kui Dondinho poega – tiitel, mille üle olin − ja olen siiani − äärmiselt uhke. Kuid ajad olid endiselt rasked, ning mäletan, kuidas juba tollal mõtlesin, et kuulsusest pole mingit kasu, kui lauale pole ikka midagi panna.

Usun, et Dondinho oleks võinud õppida tegema midagi muud, omandada uue elukutse. Kuid jalgpall võib olla ühekorraga nii helde kui julm. Need, kes kord selle lummusesse langenud, ei pääse sealt tegelikult enam eales. Ning kui Dondinho mõistis, et tema enda unistused ei täitu, otsustas ta end ihu ja hingega pühendada kellegi teise unelmate elluviimisele.

4

„Arvad, et oled osav, ah?”

Põrnitsesin oma jalgu ja naeratasin.

„Löö palliga siia,” käskis ta, osutades ühele kohale meie majaseinal.

Kui see mul õnnestus – ning tavaliselt õnnestus –, naeratas ta hetkeks laialt ja muutus siis kohe tagasi tõsiseks.

„Väga hea! Nüüd tee sama teise jalaga!”

Põmm!

„Nüüd peaga!”

Põmm!

Ja nii see läks, tundide kaupa, mõnikord hilisõhtuni, ainult meie kaks, mina ja tema. Need olid jalgpalli põhitõed oma kõige algelisemal kujul – triblamine, pealelöömine, edasi-tagasi söötmine. Enamasti ei pääsenud me linna jalgpalliväljakule, seetõttu kasutasime seda ruumi, mis meil võtta oli; see koosnes meie tillukesest hoovist ning kõrvalasuvast Rubens Arruda tänavast. Mõnikord jutustas ta mulle lugusid jalgpallimatšidest, milles ta oli mänginud, ja näitas mulle mänguvõtteid, mida oli õppinud või ise leiutanud. Mõnikord rääkis ta ka oma vanemast vennast, poolkaitsjast, kes isa jutu järgi oli olnud veelgi osavam väravalööja kui tema, kuid oli surnud vaid kahekümne viie aastaselt – veel üks paljulubav anne Nascimento perekonnas, mis traagilisel kombel ei suutnud end realiseerida.

Põhiliselt oli siiski tegemist lihtsalt harjutustega, jalgpalli põhioskuste omandamisega. Mõned harjutused olid tagantjärele üsna naljakad. Üks neist seisnes palli sidumises kõrgel asetseva puuoksa külge ning selle tundide kaupa pealaega toksimises. Kuid see oli vaid lapsemäng võrreldes Dondinho meetodiga õpetada mulle, kuidas palli õigesti peaga väravasse saata. Ta võttis palli käte vahele ning lõi sellega mulle vastu otsmikku, üha uuesti ja uuesti. „Ära pilguta silmi!“ „Ära pilguta!” ütles ta. Ta tahtis öelda, et olemaks tõeliselt hea mängija, pidin õppima silmi lahti hoidma, kui pall mu pead tabab. Ta rääkis mulle isegi, et niisama maja ees istudes peaksin võtma palli ning sellega ise endale vastu pead taguma. Mida ma ka tegin – pidin siis vist küll üsna naeruväärne välja nägema! Kuid oli ilmne, et Dondinho arvates on see äärmiselt oluline – ning tal oli täiesti õigus. Sellest õppetunnist oli mul hiljem väga palju kasu.

Lisaks pealöökidele soovis Dondinho, et keskenduksin veel eeskätt kahele oskusele: 1) hoida triblades palli kehale võimalikult lähedal, ja 2) suuta teha kõike mõlema jalaga võrdselt hästi.

Miks ta just neid asju rõhutas? Võib-olla selle piiratud ruumi tõttu, kus me mängima pidime – Baurú tänavatel, hoovides ja põiktänavatel. Kuid võib-olla ka seepärast, et isa nägi, et olen üsna väike ja kleenuke. Täiskasvanuna oli mu pikkuseks vaid 1,70 m, ning juba siis oli selge, et ma ei kasva pikaks meheks. Seega puudusid mul erinevalt Dondinhost jalgpalliväljakul loomupärased füüsilised eelised. Kui ma ei suutnud teisi mängijaid oma teelt eest tõugata või neist kõrgemale hüpata, pidin neist lihtsalt osavam olema. Pidin õppima palli oma kehaosaks muutma.

Tuleb tunnistada, et Dondinho riskis mulle seda kõike õpetades omajagu. Minu ema doña Celeste pelgas pööraselt võimalust, et tema vanimast pojast saab jalgpallur. Ning kes sai teda selles süüdistada? Doña Celeste jaoks oli jalgpall tupiktee, kindel tee vaesusesse. Ta oli tugev naine, kes hoidis meil alati silma peal. Sageli oli tema see, kes majatäie unistajate seas vastutama pidi. Ta soovis, et ma veedaksin vaba aega õppides, et kunagi kuhugi välja jõuda. Nagu praegu, nii oli ta ka tollal justkui meie kaitseingel, õhutades meid alati tegelema millegagi, mis on õige, kõlbeline ja konstruktiivne. Ta soovis meile kõigile paremat elu. Seetõttu andiski ta neil esimestel aastatel mind jalgpalli mängimas nähes mulle korraliku verbaalse nahatäie. Ning mõnikord ka tunduvalt enam!

Hoolimata ema headest kavatsustest saadetud pingutustest polnud isa ja mind võimalik peatada. Mida doña Celeste teha saigi? See tõbi oli kallal meil mõlemal – mul ja isal. Ning kui me aja möödudes endiselt tillukeses hoovis palli taga ajasime, läks asi sinnamaale, et ema tuli välja, pani käed puusa ja tõi kuuldavale alistunud ohke:

„No tore. Sinu vanim poeg! Ainult ära tule hiljem minu juurde kurtma, kui ta arstiteaduse või juura õppimise asemel nälgib!”

Dondinho võttis emal ümbert kinni ja naeris.

„Ära muretse, Celeste. Kui ta just oma vasakut jalga korralikult kasutama ei õpi, puudub sul põhjus muretsemiseks!”

Purunenud sportlaseunelmatega lapsevanem, kes treenib poega või tütart, et see tema jälgedes käiks – see on tuttav lugu, ning täidetud ohtudega. Mõned lapsed ei soovi kanda koormat, mis selliste ootustega kaasas käib. Teised lihtsalt murduvad tugeva surve all. Mõned neist ei puuduta palli enam kunagi.

Mina ei tundnud kunagi midagi taolist. Lihtne tõde on, et ma armastasin jalgpalli. Mulle meeldis tunda palli jala vastas, meeldisid näkku paistev päike, meeskonnatööst tekkinud kambamehetunne ja see elekter, mis voolas läbi mu soonte, kui värava lõin. Kuid üle kõige meeldis mulle koos isaga veedetud aeg. Ma ei usu, et Dondinho kõigi nende pikkade tundide jooksul, mis me treeningutele kulutasime, kordagi mõtles, et ma rikkaks või kuulsaks saan, igatahes mitte esimestel aastatel. Arvan, et ta lihtsalt armastas seda neetud mängu – ning soovis selle armastuse oma pojale edasi anda.

Teda saatis edu. Ning pean ütlema, et see armastus pole siiani vaibunud. See on sügaval minu sees, just nagu religioon või emakeel, mida õpitakse sünnist saadik. Mu isa pole enam. Kuid kõige üllatavam on, et pärast kõiki neid aastaid ei suuda ma endiselt lahutada oma armastust jalgpalli vastu armastusest isa vastu.

Бесплатный фрагмент закончился. Хотите читать дальше?