Kremli haigla saladusedTekst

Loe katkendit
Märgi loetuks
Kuidas lugeda raamatut pärast ostmist
  • Lugemine ainult LitRes “Loe!”
Šrift:Väiksem АаSuurem Aa


Originaali tiitel:

Прасковья Николаевна Мошенцева

«Тайны Кремлевской больницы»

Алгоритм, 1998


Eestikeelne tekst @ Jüri Raudsepp ja kirjastus Tänapäev, 2019

Toimetanud Ene Poll

Kujundanud Inga Joala


ISBN 978-9949-85-512-4

ISBN 978-9949-85-565-0 (epub)


Trükitud AS Printon trükikojas


www.tnp.ee

Eessõna asemel
ehk klassiku nali

Aastate kulgedes uni kaob ja mitte mingisugused tabletid ei aita. Otsin mälus midagi head, et tukastada kas või kaks-kolm tunnikest … Küll meenutan lapsepõlve, küll tavalist teed oma kunagisse haiglasse.

Minu kodu asus Lavrušinskis, mida kutsuti kirjanike koduks. Tulin alati tööle jala. Läksin üle Suure kivisilla, siis üle Väikese kivisilla, läbi Aleksandri aia, põikasin läbikäiku ja olingi tänaval, kus asus meie haigla. Ühe küljega avanes see Uus-Arbatile, tookordsele Kalinini prospektile, teise poolega Granovski tänavale. Haiglat nii kutsutigi – haigla Granovskil või lihtsalt Kremljovka, ehkki mingit silti haiglal polnud. Mulle meeldisid väga need hommikused jalutuskäigud.

Aga unes näen millegipärast hoopis midagi muud: nooruslikke, minu sõjapäevade haigete anuvaid silmi … Kuulen üha neid talumatuid sõnu „gaasgangreen … teetanus … amputatsioon.“

Ja võtan taas kätte skalpelli ja lõikan, lõikan elavat liha …

Kremli haigeid näen unes harva … Kui ehk siis too eesriide tagant sirutunud jalg mädanikuga suurel varbal, mis mulle otse näkku tungis. Sel hetkel ma alati ärkan ja hakkan meenutama, kuidas kõik tookord toimus.

Kord helistas tundmatu inimene minu ukse taga ja teatas, et auto on maja ees ja varustatud kõigeks vajaminevate instrumentide ja steriilse materjaliga. Minul on vaja kohe teele asuda. Meile ei öeldud mitte kunagi, kuhu ja kelle juurde meid sõidutati. Nii ka seekord. Küsimusi esitada oli keelatud. Kutsuja viitas vaid võimalikule väiksemale kirurgilisele sekkumisele. Üldiselt – mitte midagi erilist.

Ja tõepoolest, sõidame meditsiiniõega eriautos, mis varustatud kõige vajalikuga, kaasa arvatud steriilne kirurgiline instrumentaarium. Auto aknad sellised, et seest välja midagi ei näe.

Sõitsime kuhugi linna taha. Meid juhatati suvilat meenutava hoone teisele korrusele. Siseneme magamistuppa. See on peaaegu mööblita. Eeldan, et voodi asub eesriide taga. Saatja näitab mulle koha kätte.

Hiiglasuur tühi ja süngevõitu kardinatega tuba. Juba teel teatas meid saatev isik, ebamäärase välimusega, nagu oleks näol kandnud maski, viisakalt:

„Teil tuleb tegutseda vaikides, mitte mingisuguseid küsimusi ega kõnelemist ei tohi olla.“

Eesriiet nihutati kõrvale ja ma nägin jalga. Suurel varbal oli suur mädakolle. Hakkasin tegema kõike, mida sel puhul vaja teha – tuimestus, mädakolde avamine, loputamine. Õde ulatas instrumente, samuti vaikides. Kogu selle aja jooksul ütlesin ainsad vajalikud sõnad, et neid eesriide taga olev haige kuuleks:

Osa küünt tuleb eemaldada.“ Eesriide taga vaikus. Saatja sõnas:

Tehke kõik, mida vajalikuks peate.“

Operatsioon vältas peaaegu kaks tundi. Nähtamatu haige hingas selle aja jooksul vaid mõned korrad kramplikult sisse, nähtavasti mingit valu ta siiski tundis.

Lõpuks sõnasin, et homme on vaja varvast vaadata ja teha uus side. Saatja noogutas nõusolevalt, tänas mind ja asusime tagasiteele.

Järgmisel päeval sain teada, et nähtamatu haige juurde sõitis meie kirurgiaosakonna juhataja.

Möödus mitu aastat. Kord korraldati mingi piduliku sündmuse tähistamiseks arstide toas teejoomine. Olime kõik koos. Istume ja vestleme. Järsku küsib minult kirurgiaosakonna juhataja Ivan Vassiljevitš Djatškov:

Kas teie tunnete kõiki oma patsiente?“ Olin hämmeldunud.

Nüüd muidugi kõiki,“ vastasin. Oli juba Hruštšovi aeg.

„Aga vaat, mitte!“ kõneleb Ivan Vassiljevitš kelmikalt naeratades. „Ühte teie ei tea! Kas mäletate, kui sõitsite ükskord minu asemel suurt varvast tohterdama? Kas teate, kelle varvas see oli? Stalini.“

Tookord mõtlesin, et võis vähe olla meie keskel neid arste, kes tundsid Stalinit patsiendina. Terveks teda ei saanud nimetada, kuid ravida ta ennast ei lasknud. Ta ei usaldanud kedagi, kõige vähem arste.

Stalin jäi ainsaks nähtamatuks patsiendiks. Kõiki teisi olin näost näkku näinud ja meenutan siiani. Keda kõiki küll tuli kolmekümne tööaasta jooksul Kremljovkas opereerida ja ravida: Žukovit ja Rokossovskit, Koroljovi ja Šoštakovitšit, Hruštšovi ja Brežnevit … Ja veel Utjossovit, Lemeševi, Jablotškinat, Šolohhovi …

Nii kõlabki kõrvus haigla peaarsti Vladimir Grigorjevitš Bezzubiku hääl:

„Praskovja Nikolajevna, palun võtke vastu üks haige. Tean, et teil on niigi palju haigeid, kuid see on eriline juhtum. Ainult palun tutvuge enne tema haiguslooga. Õde toob selle teile kohe.“

Mina aga asutasin end koju minema pärast ööpäevast valvet ja lõppematut topeltvalvekorda. Ja ole lahke – jälle töö! Muidugi sajatasin endamisi: „On alles ekspluataatorid!“ Teha polnud aga midagi, ennekõike – haige!

Loen haiguslugu: Šolohhov, Mihhail Aleksandrovitš …“ Järgmisel kolmel leheküljel diagnoosi kirjeldus ja arsti tungiv soovitus viivitamatult hospitaliseerida. Nähtavasti ei pidanud Mihhail Aleksandrovitš kohaliku arsti soovitust millekski. Järgneb ebaühtlase käekirjaga sissekanne: „Haige keeldus kategooriliselt haiglaravile minemast ja käskis arstil väljuda (see on veel pehmelt öeldud). Ja nii kolm päeva järgemööda.“

No nii,“ mõtlesin. „Nüüd seisab mul ees raske võitlus tuntud kirjanikuga. Kõige järgi otsustades on ta isemeelne ja kapriisne. Ei taha kaotada aega ravimiseks. Vaat miks peaarst palus mul temaga tegelda. Loodab, et tulen säärase patsiendiga toime.“

Püüdsin end just koguda, kui eemal koridoris ilmus nähtavale kanderaam Mihhail Aleksandrovitšiga. Läksin talle vastu, et end esitleda:

„Tere, Mihhail Aleksandrovitš. Ma olen teie raviarst, minu nimi on Praskovja Nikolajevna. Mis teid praegu vaevab, kuidas on teie enesetunne?“

Šolohhovi minu küsimus ei huvitanud. Ta teatas kategooriliselt, et saabus haiglasse vaid mõneks tunniks ja lisas käskiva tooniga:

Vaadake mind läbi ja kirjutage otsekohe välja!“

Kui aus olla, siis esimest korda minu arstipraktika jooksul esitas haige sellise ultimaatumi. Otsustasin ta üle kavaldada. Mida teha? Šolohhov on Šolohhov.

Aega oli vähe. Andsin õele korralduse:

Viige haige kohe sidumistuppa!“ Sidumistoas vaatasin haige läbi ja nõustusin polikliiniku diagnoosiga. Haigel oli äge põlveliigeste hemorraagiline artriit. Ütlesin Šolohhovile tõsiselt: „On vaja teha punktsioon!“

Tegin piisava tuimastuse ja hakkasin tegutsema. Suured süstlad täitusid kohe vereseguse vedelikuga. Lasin vedeliku kaussi, näitasin seda haigele ja laususin seejuures:

Vaadake, kui kaugele olete lasknud asjal minna, Mihhail Aleksandrovitš!“

Haige jäi vait. Kasutades seda hetke, pilgutasin õele silma. Ta sai aru, mida tal tuleb teha. Haige keerati kiiresti kõhuli, jalgadele asetati kipslongetid ja seoti need kõvasti kinni. Ta viidi palatisse. Alles palatis mõistis Šolohhov – see on tükiks ajaks.

Muidugi tajus haige kergendust. Kavalalt naeratades küsis minult:

Öelge palun, kust te selline pärit olete?“

Milline?“ küsisin imestunult vastuse asemel.

„Aga vaat niisugune … Nagu emahunt hüppasite mulle kallale. Ei andnud aega isegi toibumiseks, kui muutsite mind kipskujuks … Ja nii olengi vangis ja kelle käes? Naise käes, kuigi armastusväärse, aga ikkagi naise käes.“ Vaatas mulle tähelepanelikult otsa ja jätkas: Tõeline emahunt!“

Ma ei kannatanud enam välja ja puhkesin naerma.

Mihhail Aleksandrovitš, mõistatasite ära. Olen pärit Tambovist.“

Šolohhov pakatas rõõmust ja hakkas ise ka naerma:

Milline kokkusattumus – Tambovi emahunt …“

Nii sulas jää meie vahel. Leidsime kiiresti ühise keele ja isegi sõbrunesime. Mihhail Aleksandrovitš osutus väga kenaks inimeseks. Armastas naljatleda, pidas end üleval väärikalt ja lihtsalt. Ta silmad olid kelmikalt kavalad, rõõmsad. Kui ma hommikuse või õhtuse visiidi ajal tema palatisse sisenesin, ütles ta:

„Praskovja Nikolajevna, mis te kogu aeg käite … Istuksite minutikese ja jutustaksite midagi endast. Kes te olete? Mis teis peidus on? Kuidas end tunnete? Üht-teist olen teist kuulnud. Aga pajatage ise midagi. Võtke istet.“

Kord valve ajal istusin tema voodi kõrvale.

„Te nimetasite mind emahundiks … Räägiksin teile midagi huntidest. Ega asjata pole käibel väljend „Tambovi hunt“.

Šolohhov kuulas väga tähelepanelikult, ei katkestanud kordagi, ei esitanud ühtegi küsimust. Pärastpoole ütles:

„Kas teate, mis … Te jutustate väga huvitavalt … Mitte ainult sündmus ise pole huvitav. Te võiksite ka kirjutada. Kirjutage!“

Küsisin imestunult:

„Kuidas, kirjutada?“

Ta vastas:

„Te jutustasite nii, et ma ei oleks isegi koma kuhugi pannud.“

Küsisin omakorda:

„Mis? Võtta kätte ja kirjutada?“

Tema aga räägib:

„Miks mitte? Te olete vist oma tegeliku kutsumuse vahetanud arsti kutse vastu.“

Muidugi oli see nali. Ta tahtis mulle midagi meeldivat öelda. Kuid palju aastaid hiljem sundis miski mind istuma kirjutuslaua taha, et järele mõelda: kes ma olen? Mis minus peitub? Kuidas minust sai Kremli haigla kirurg?

Tambovi emahunt

Parevka küla ja Vorona jõgi

Olen pärit Tambovi kubermangu Inžavino valla Parevka külast. Kunagi ammu oli meie küla asemel metsadest ümbritsetud sügav järv. Järv kasvas aja jooksul kinni. Järele jäi süvend, mille põhja Parevka jõgi uuristas oma sängi. Jõe paremal järsul kaldal paiknesid kobaras viltu vajunud majalobudikud. Küla seda poolt kutsuti Kljutšjovkaks. Siin oli palju allikaid. Kõige suurem neist voolas välja järsust kivisest mäest. Seda allikat peeti pühaks. Selle vesi püsis aastaid värskena ja seda kasutati tohterdamiseks.

 

Teisel pool jõge laius põhiline osa külast – Olhovka. Majad paiknesid siin reastikku ja kuulusid jõukamatele talunikele. Mäletan, et nende lapsed kutsusid vastaskalda omi halvustavalt kaltsakateks, norisid tüli ja pildusid kividega. Kljutšjovka omad ei jäänud võlgu ja lasid käiku savikamakad, mis olid pajuvitste külge mäkerdatud – midagi noolesarnast. Need lahingurelvad tabasid tihtipeale märki, sest klutšjovkalaste positsioon oli parem, nad tulistasid ülevalt.

Eriti kaunistas ümbrust jõgi-kaunitar Vorona, millesse suubusid teised väiksemad jõed, Parevka sugulased.

Mul on õnnestunud viibida paljudes maades, kuid samasugust ilu pole ma kusagil näinud. Jõe parem kallas oli mägine, kilomeetrite ulatuses kaetud metsadega, nagu jätkaks meie Kljutšjovkat. Metsad olid kuulsad oma põliste tammede poolest. Nagu vägilased kõrgusid need üle teiste puude. Nende ladvad liitusid ja moodustasid midagi varikatuse taolist. Rohus sinetasid kellukad ja valendasid suured karikakraõied.

Jõgi lookles mööda madalikku ja moodustas oma teel järvi. Mäe tipust vaadates hakkasid silma rohtu ja kõrkjatesse kasvanud saarekesed. Üleujutuse ajal jäid need vee alla. Mäletan, et siis meenutas jõgi mulle merd. Mõnikord näis jõepervel jalutades, et vesi kõrgub üle kallaste.

Jões oli palju kalu ja vähke. Suurte parvedena lendasid metspardid. Vorona jõgi oli meie toitja, hädast välja aitaja ikalduse aastatel. Toitis ka mets, kus elas palju ulukeid: metssigu, rebaseid, jäneseid, karusid. Eriti palju oli hunte, kelle eest Kljutšjovkas hoiduti. Hundid ootasid tavaliselt talve saabumist, et siis näljahädas öösiti külla tulla, tavaliselt kogu karjaga. Esimesena tungis õue nende juht, tema järel teised. Hundid ulusid, koerad haukusid ja kiunusid, lambad määgisid … Vahel tungisid hundid ka inimestele kallale. Ainsaks relvaks meie peres oli rauast ahjusiiber. Vanaisa võttis ahjuroobi ja tagus sellega vastu siibrit kõigest jõust. See heli huntidele ei meeldinud, kuid nad ei tavatsenud lahkuda ilma saagita.

Ma sündisin neli aastat enne revolutsiooni küla vaeses osas, poollagunenud hütis. Räägitakse, et tuhud algasid emal just sel hetkel, kui ämm tõukas teda uksest välja, aga mees püüdis majja tagasi tõmmata.

Mõni päev pärast minu sündi võttis ema mind sülle, mu kaheaastase õe Tanja kaasa ja läks mehe juurest ära oma isakoju. Ma panin punkti perekonna kasvule, mis koosnes nüüd kuueteistkümnest inimesest.

Nägu postmargil

Meie perekonnapeaks oli minu vanaisa Afinogen Aksenovitš Tregubov. Tegelikult asendas ta mulle isa. Tookord polnud ta veel neljakümne viienegi. Vanaema Aksinja suri tuberkuloosi kohe pärast minu ema tagasipöördumist.

Vanaisa oli sündinud jõukas peres, kus oli korralik maja, juurviljaaed, rohkesti põllumaad, hobuseid, lehmi ja muid koduloomi. Lapsi oli kasvamas kaks, mõlemad poisid. Aga edaspidi juhtus kõik nagu muinasjutus. Vanem, vanemate armastatud poeg nais inetu, kuid rikka naise. Noorem, minu vanaisa, ei kuulanud isa ja võttis naise armastusest, ilusa, kuid vaese. Isa ajas poja kodust minema, andmata midagi elu sisseseadmiseks.

Tookord asuski vanaisa elama Kljutšjovkasse, jäätmaale. Isegi vett tuli tuua kaugelt kaevust, selleks mäest alla laskudes. Ja seda mitu korda päevas: tuli ju ka kariloomi joota ja juurvilju kasta.

Elasime kõik koos õlgkatusega hütikeses, mis oli kokku klopsitud peentest roovikutest. Mäletan muldpõrandat. Toas oli suur ahi magamislavatsitega, laudadest kokku pandud suur laud, pingid. Keset tuba häll, nurgas lahti võetud kangasteljed, nende kohal jumalaema ikoon ikoonilambiga. Esikus oli ahjuroop, potihark, kaks suurt malmpotti ja kaks puust ämbrit. Rohkem polnud midagi.

Viletsus oli masendav. Lapsed magasid riietes. Nii poiste kui ka tüdrukute riietus koosnes kodukootud kotiriidest särkidest ja pükstest. Suvel jooksime paljajalu või käisime viiskudes, mida vanaisa punus. Talvel – üks paar vilte kõigi kolme peale. Neid vanutati samuti kodus. Vildid pärandati edasi vanematelt noorematele, meile Tanjaga jäid nõelutud ja paigatud, suurusele mittevastavad vildid, mida kandes pidevalt komistasime. Seetõttu eelistasime loomulike vajaduste korral isegi talvel paljajalu läbi lume sumbata. Kogu eluks on meelde jäänud sulalume krudin taldade all. Kui jooksid sinna ja tagasi ning juhuslikult põrkasid kokku vastutulijaga või libisesid, tundsid palja pepu all külma lund. Kõik see oli aga tühiasi. Meil polnud kunagi isegi nohu.

Elati sõbralikult koos. Isegi meie, lapsed, ei teadnud, mis on kaklus. Kõik tulenes vanaisast. Tema sõna oli perele seaduseks. Ei, ta polnud despoot, vastupidi – kogu tema olemusest kiirgas headust. See helkis tema tumedates silmades ja naeratuses. Ta oli mõtlik ja vaikiv. Kui ta aga midagi ütles, ei tulnud kellelegi pähe seda arvestamata jätta. Vanaisa jäi varakult leseks ega abiellunud enam …

„Kas hea naine,“ kõneles ta, „tuleb meie vaesusesse? Ka lapsi on liiga palju … Abiellumine halva naisega toob aga ainult tüli.“

Pärast Oktoobrirevolutsiooni meie elujärg paranes. Astusime esimestena kolhoosi. Vanaisa määrati rajooni saagi kvaliteedi inspektoriks. Tema määras külvi- ja lõikuseaja. Tal olid lausa võlukäed, erakordselt tundlikud. Ta pistis näpud mulda ja võis kompamise järgi öelda, millal on õige aeg külvata, rohida või saaki koguda. Mingis mõttes oli ta ekstrasenss. Arvan, et just vanaisalt pärisin minagi mõningad ekstrasensoorsed võimed. Minu käed on samuti väga tundlikud. Vahest seepärast saigi minust kirurg …

Vanaisa valiti kahel korral oblasti kolhoosnike kongressi saadikuks. Tema näopilt trükiti Nõukogude postmargile, mis oli käibel küllaltki kaua. Võib-olla on mõne margikoguja kollektsioonis see siiani olemas.

Legend vaarisast kui tapjast

On huvitav, et meie sugupuu alusepanija oli kreeklane. Kuidas ta sattus Tambovi kubermangu, on raske välja selgitada. Abiellus venelannaga ja jäi Venemaale alatiseks. Kas see on seotud tema enda või millegi muuga, kuid perekondlikesse pärimustesse on talletatud palju süngeid lehekülgi meie suguvõsa ajaloo kohta. Ilmselt eriti kohutavaks inimeseks osutus minu palavalt armastatud vanaisa isa, minu vana-vanaisa. Teda tunti erakordse julmuse poolest. Vanaisa ei suhelnud temaga üldse, kuna ta peksis surnuks tema vanema tütre, oma lapselapse. Teda kutsuti Aksinjaks. Kui vanaisa oli juba isakodust välja aetud, läks Aksinja aeda, kus nad varem elasid, ronis kirsipuu otsa ja hakkas marju noppima. Seda nägi vaarisa. Ta püüdis tüdruku kinni ja peksis nii kaua, kuni tüdruk ära suri … Nähtavasti pärast seda katkestas meie pere temaga igasuguse suhtlemise.

Kljutšjovkas ringles veel üks legend, aga vahest see polnudki legend, vaid tõsilugu, mida anti edasi suust suhu, lisades aina koledamaid üksikasju, kuni see muutus pärimuseks.

Vaarisa elas koos vanema poja Alekseiga, keda piiritult armastas. Poiss oli tõeline iludus, üle keskmise kasvu, sihvakas, suurte tumedate silmadega, imekauni häälega, mistõttu oli tal edu naiste juures.

Nagu räägiti, kerkis järsku vaarisa maja kõrvale veel üks maja, kahekordne telliskiviehitis. Selles elas mees, kes oli kirglik jahimees, koos oma noore kaunitarist naisega, kes erines külatüdrukutest. Ta riietus maitsekalt linnapreili moodi. Teades oma hinda, pidas ta end ülal küllaltki üleolevalt, laskmata mööda juhust, et rõhutada, kuivõrd tema mees teda armastab. Juhtus aga nii, et Aleksei armus oma naabrinaisesse, nagu öeldakse, kõrvuni. Neist said armukesed. Külas ei jää aga midagi varjule … Hakkasid liikuma kuuldused. Need ulatusid ka abikaasa kõrvu, kes ähvardas Alekseid kohutava karistusega.

Vaarisa sai ähvardusest teada ja otsustas armukese oma armastatud poja teelt kõrvaldada. Kui naabrinna oli üksi, hiilis ta jahipüssiga maja juurde ja tulistas naist läbi akna.

Laeng tabas naist pähe. Ja nagu pajatavad inimesed, olid õnnetu kaunitari ajutükid lennanud mööda tuba laiali, küll lakke, küll seintele. Jahilt naasnud mehe juuksed tõusnud püsti seda kohutavat vaatepilti nähes.

Naine maeti maha. Mees otsis kurjategijat, kuid tagajärjetult.

Mõne aja pärast hakkas naabritele silma üsna jube nägemus. Pimeda saabudes hakkasid kurva maja akendes vilkuma väikesed tulukesed, väravate ees jooksis aga teab kust ilmunud suur valge koer.

Kohkunud külaelanikud hakkasid seda maja vältima.

Aasta pärast armus ilus noormees Aleksei uuesti. Seekord kaheksateistkümneaastasesse neiusse, siniste silmade, tumedate ripsmete ja pika heleda juuksepalmikuga. Kutsuti teda Annaks. Tema vanemad olid surnud tüüfusesse ja ta elas koos vanema vennaga suures viletsuses.

Paljud noormehed heitsid temale silma, kuid ta ei teinud neist välja. Ta ei võtnud osa külarahva meelelahutustest. Teda tunti tööka ja tõsisena, paha sõna tema kohta ei olnud kellelgi öelda.

Aleksei visa pealekäimine nähtavasti vallutas tüdruku südame. Juhtus see, mida mitte keegi ei osanud oodata – ei minu vaarisa, kes soovis pojale rikast naist, ega Anna vend, kes ei kahelnud õe süütuses. Anna jäi Alekseist rasedaks ja tõi ilmale poja.

Vaarisa ei suutnud sellega leppida ja haudus jälle koledaid mõtteid …

Kord, kui vend töölt koju jõudis, leidis ta õe surnuna eest. Ta oli tapetud kirvega ja heidetud keldrisse. Keldri seintele olid jäänud veriste sõrmede jäljed. Anna oli nähtavasti mõni aeg veel elus ja püüdis keldrist välja pääseda. Vend jooksis hälli juurde, kus pidi lebama lapsuke. Häll oli tühi. Järsku kuulis ta voodist meeleheitlikku nuttu. Ta leidis üleni teki sisse mässitud poollämbunud lapsukese.

Seekord langes kahtlus tapmisloos ainsale inimesele – minu vana-vanaisale, Aleksei isale. Leiti ka ümberlükkamatu süütõend – kirves sinna kleepunud pikkade heledate juustega. Kirves leiti maja kõrval olevast kaevust. Vaarisa vangistati. Ta istus vangis pool aastat ja oli külas tagasi. Ta vabastati ilmselt seetõttu, et teda peeti ebanormaalseks, psüühiliselt haigeks inimeseks.

Haiglasse teda polnud võimalik paigutada, kuna külas polnud isegi velskrit.

Aleksei elas Anna surma väga raskelt üle. Ta ei naeratanud ega laulnud enam. Temast ei hoidnud kõrvale mitte üksi tüdrukud, vaid ka külaelanikud. Temale oli see ükstapuha.

Mõne aja möödudes leidis vaarisa pojale rikka naise. Õnne neil polnud. Nad ei elanud kuigi kaua koos. Mingi needus lasus ka Alekseil. Nagu räägitakse, leidis ta otsa naabrimehe, oma esimese armukese abikaasa käe läbi. Too kadus pärast tapatööd külast jäädavalt.

Sellest ajast saadik seisis telliskividest ehitatud maja, üks jõukamaid külas, mahajäetuna ja tühjana. Aga teise maja juures, kus elas kord Anna koos vennaga, ulgus öösiti kummaline valge koer. Vähemalt nii kõlab küla peal levinud legend.

Kas tõesti see kohutav inimene, julm mõrtsukas oli minu vaarisa? Ei usu.

Бесплатный фрагмент закончился. Хотите читать дальше?