PõrgulineTekst

Loe katkendit
Märgi loetuks
Kuidas lugeda raamatut pärast ostmist
  • Lugemine ainult LitRes “Loe!”
Šrift:Väiksem АаSuurem Aa


Originaal:

The Diabolic

by S. J. Kincaid

Simon & Schuster BFYR

Copyright © 2016 by S. J. Kincaid

Published by arrangement with Simon & Schuster Books For Young Readers, an Imprint of Simon & Schuster Children’s Publishing Division.

All rights reserved, including the right of reproduction in whole or in part in any form.

Tõlge eesti keelde © Marge Paal 2018

Toimetaja René Tendermann

Korrektor Elisabeth Kirk

Kaanekujundus Jan Garshnek

Kaane illustratsioon © 2016 by There Is Studio

Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas

ISBN (trükis) 978-9949-597-32-1

ISBN (e-pub) 978-9949-597-33-8

paikesekirjastus.ee

JAMIELE

(tuntud ka kui Poosen)

ja

JESSICALE

(tuntud ka kui The Real Yaolan)

Üks eluaegne sõber,

keda võin täielikult usaldada ja kellele kindel olla,

on õnnistus,

aga mul on selliseid kaks.

Te tähendate mulle rohkem,

kui aimatagi oskate.

Kas talle looja sindki lõi?

William Blake, „Tiiger” [1.]

1 Märt Väljataga tõlge.[ ↵ ]

Kõik uskusid, et põrgulised on kartmatud, aga oma elu alguspäevil tundsin ma üksnes hirmu. See varitses mind ka tol hommikul, kui Impyreanid mind kasvanduses jälgisid.

Ma ei osanud rääkida, aga sain aru enamikust sõnadest, mida kuulsin. Kasvanduseülem jagas oma abilistele närviliselt hoiatusi: peagi saabuvad senaator von Impyrean ja tema abikaasa, Impyreanide matriarh. Valvurid sammusid mu aediku ümber, silmitsesid mind pealaest jalatallani, otsisid märke mis tahes vigadest.

Ootasin senaatorit ja matriarhi südame kloppides, lihased lahinguks pingul.

Ja siis nad tulid.

Kõik treenerid, kõik valvurid langesid nende ees põlvili. Kasvanduseülem tõstis tulijate käed aupaklikult oma põskede juurde. „Teie külaskäik teeb meile au.”

Minust sähvis läbi hirm. Mis olendid need sellised olid, et hirmuäratav kasvanduseülem nende ees põrandale laskus? Mu aedikut ümbritsev jõuväli polnud veel kunagi nõnda ahistav tundunud. Tõmbusin nii kaugele, kui sain. Senaator von Impyrean ja tema naine astusid lähemale ja vaatasid mind teiselt poolt nähtamatut barjääri.

„Nagu te näha võite,” ütles kasvanduseülem neile, „on Nemesis umbkaudu teie tütre vanune ja füüsiliselt teie ettekirjutuste järgi aretatud. Järgmiste aastate jooksul kasvab ta veel suuremaks ja tugevamaks.”

„Kas te olete ikka päris kindel, et see tüdruk on ohtlik?” venitas senaator. „Ta näeb välja nagu hirmunud laps.”

Need sõnad tõid mulle külmavärinad ihule.

Ma ei tohtinud kunagi tunda hirmu. Hirm tõi mulle kaasa elektrilööke, kasinamaid toiduportsjoneid ja piinu. Mitte keegi ei tohi iialgi näha mind hirmununa. Piidlesin senaatorit raevuka pilguga.

Mulle silma vaadates näis mees ehmunud. Ta avas suu, et veel midagi öelda, aga jäi siis kõhklema ja tõmbas silmad vidukile, enne kui pilgu mu silmilt lahti rebis. „Võib-olla on teil õigus,” pomises ta. „Seda näeb silmist. See ebainimlikkus on näha. Mu kallis, kas sa oled ikka päris kindel, et meie majapidamisse on seda koletislikku elukat tarvis?”

„Tänapäeval on igal tähtsal perel põrguline. Meie tütrest ei saa ainsat kaitseta jäetud last,” sõnas matriarh. Ta pöördus kasvanduseülema poole. „Ma soovin näha, mida me oma raha eest saame.”

„Loomulikult,” vastas kasvanduseülem ning pööras ringi, et ühele valvurile viibata. „Mingisugune tolgus…”

„Ei.” Matriarhi hääl kõlas teravalt nagu piitsaplaks. „Me peame kindlad olema. Tõime kaasa oma süüdimõistetute kolmiku. Nemad on selle olendi jaoks piisav proovikivi.”

Ülem naeratas. „Otse loomulikult, grandeé von Impyrean. Ettevaatus pole kunagi liiast. Praagiaretajaid leidub ju nii palju… Nemesis ei valmista teile pettumust.”

Matriarh noogutas kellelegi, keda mina nägema ei küündinud. Oht, mida olin kartusega oodanud, ilmus nähtavale: mu aediku poole talutati kolme meest.

Taandusin vastu jõuvälja ja üle mu seljanaha jooksis surisev võbin. Mu sisemus tõmbus jääkülmaks. Teadsin juba, mis järgmiseks juhtub. Need polnud esimesed mehed, keda mulle külla toodi.

Kasvanduseülema abilised vabastasid mehed ahelatest, deaktiveerisid kaugema jõuvälja, et mehed sisse lükata, enne kui väljal jälle kerkida lasksid. Mu hingetõmbed kõlasid nüüd hingeldamisena. Ma ei tahtnud seda teha. Ei tahtnud.

„Mida see tähendab?” nõudis üks süüdimõistetutest, kui vaheldumisi mind ja seda eksprompt pealtvaatajaskonda silmitses.

„Kas see pole siis ilmselge?” Matriarh haakis end senaatori käevangu. Ta heitis abikaasale rahuloleva pilgu ja pöördus süüdimõistetute poole kõige meeldivamal toonil: „Teid on siia toonud teie metsikud kuritööd, aga nüüd on teil võimalus lunastust leida. Tapke see laps, ja mu abikaasa annab teile armu.”

Mehed jõllitasid senaatorit, kes rehmas huvitult käega. „Täpselt nii, nagu mu naine ütleb.”

Üks meestest vandus ägedalt. „Ma tean, mis asjandus see selline on. Kas te peate mind rumalaks? Ma ei kavatse selle ligigi minna!”

„Kui te seda ei tee,” vastas matriarh naeratusega, „hukatakse kõik kolm. Nüüd aga tapke see laps.”

Süüdimõistetud piidlesid mind ja hetk hiljem ilmus neist ühe näole lai irve. „See on väike tüdruk. Ma teen seda ise. Tule siia, tüdruk!” Ta sammus minu poole. „Kas tahate veriselt või murran tal lihtsalt kaela?”

„Valik on teie,” kostis matriarh.

Mehe enesekindlus lisas julgust ka teistele ja nende näod lõid vabaduselootuses särama. Mu süda tagus vastu rinnakorvi. Ma ei saanud neid kuidagi hoiatada, et nad minust eemale hoiaksid. Isegi kui oleksin saanud, poleks nad mind kuulanud. Nende juht oli kuulutanud mu kõigest tüdrukuks – ja sellisena nad mind nüüd nägidki. See oli nende saatuslik viga.

Suur mees sirutas käe, et minust hästi hoolimatult kinni kahmata, käsi nii lähedal, et tundsin ta higi lõhna.

See lõhn äratas minus midagi. Kõik oli nii nagu iga kord varemgi: hirm haihtus. Õudus lahustus raevulaines.

Surusin hambad mehele kätte. Veri hakkas kuuma ja vasemaitselisena voolama. Mees karjatas ja püüdis eemale tõmbuda – liiga hilja. Haarasin tal randmest ja viskusin ette, väänates seda tehes ta käsivart. Tema kõõlused raksatasid. Äsasin jalaga talle põlveõndlasse, et ta maha paisata. Hüppasin temast üle ja maandusin saabaste mürtsudes ta kuklale. Tema pealuu purunes kildudeks.

Teine mees, kes oli samuti liiga julge olnud ja liiga lähedale tulnud, sai alles nüüd oma eksimusest aru. Ta karjus õudusest, aga ei pääsenud. Ma olin kiirem. Mu peopesa tabas ta ninakõhre ja surus nina talle otse ajusse.

Astusin üle kahe laiba kolmanda mehe poole – selle poole, kellel oli jätkunud oidu mind karta. Ta karjatas ja koperdas tahapoole, vastu jõuvälja, kössitas kartlikult nagu mina ennist, kui ma veel vihane ei olnud. Mees tõstis oma värisevad käed. Nuuksed raputasid ta keha.

„Palun ära tee! Palun ära tee mulle haiget, palun ei!”

Nende sõnade peale hakkasin kõhklema.

Mu elu, kogu mu elu oli möödunud sel moel, end ründajate eest kaitstes, surma tõrjumiseks tappes, tappes selleks, et ei tapetaks mind. Aga ma olin ainult üks kord varem kuulnud häält, mis anus armu. Tollal ma ei teadnud, mida teha. Nüüd, kui ma kössitava mehe kohal kõrgusin, imbus minusse samasugust segadust, mis naelutas mu paigale. Mida pidin ma edasi tegema?

„Nemesis.”

Korraga seisis matriarh mu ees, ainult jõuväli meie vahel. „Kas ta saab minust aru, kui ma räägin?” küsis ta kasvanduseülemalt.

„Neis on piisavalt inimest, et keel külge jääks,” vastas kasvanduseülem, „aga ta ei õpi reageerima enne, kui masinad on natukene tema aju kallal nokitsenud.”

Matriarh noogutas ja pöördus minu poole. „Sa avaldasid mulle muljet, Nemesis. Ma küsin nüüd sinult: kas sa soovid siit lahkuda? Kas sa soovid, et sul oleks omaenda kallis asi, mida armastada ja kaitsta, ning kodu, mille mugavusi sa uneski näha ei oska?”

Armastus? Mugavused? Need olid veidrad sõnad. Ma ei teadnud nende tähendust, aga naise hääletoon oli meelitav, täis lubadusi. See siugles mu peas nagu meloodia, summutas kohkunud mehe halina. Ma ei suutnud pilku matriarhi terastelt silmadelt pöörata.

„Kui sa soovid olla midagi enamat kui loom selles lehkavas aedikus,” ütles ta, „siis tõesta, et oled väärt teenima Impyreanide peret. Näita, et oskad kuuletuda, kui see on tähtis. Tapa see mees.”

Armastus. Mugavus. Ma ei teadnud, mis need on, aga ma tahtsin neid. Ma saan need. Ületasin meid lahutava vahemaa ja murdsin mehe kaela. Kui kolmas laip mu jalge ette põrandale langes, matriarh naeratas.

Hiljem tõid talitajad mu laboratooriumi, kus ootas üks väike tüdruk. Tema ohutuse tagamiseks olin ma kammitsates, käed-jalad jämedates raudades, mille välisserva ümbritses hõõguv elektrisõõr. Vahtisin lakkamatult seda pentsikut väikest olendit, pisikest ja värisevat, tumedate juuste, tumeda naha ja ninaga, mis polnud kordagi murdunud.

Ma teadsin, mis olend see on. See oli päris tüdruk.

Ma teadsin, sest olin varem ühe tapnud.

Tüdruk astus mulle sammukese liiga lähedale ja ma urisesin tema peale. Ta võpatas eemale.

 

„Ta vihkab mind,” ütles ta, alahuul värisemas.

„Nemesis ei vihka sind,” rahustas arst teda mu kammitsaid uuesti üle vaadates. „Selles arengujärgus käituvadki põrgulised nii. Nad näevad meie moodi välja, aga nad pole päriselt inimesed nagu sina ja mina. Nad on kiskjad. Kaastunne ja headus on neile võõrad. Nad lihtsalt pole selleks suutelised. Ja sellepärast tulebki neid tsiviliseerida, kui nad on piisavalt vanad. Tule lähemale, Sidonia.”

Mees tõmbas sõrme konksu. Sidonia järgnes talle lähedal asuva arvutiekraani juurde. „Näed seda?” küsis arst.

Ka mina nägin kujutist, aga see ei pakkunud mulle huvi. Olin küllalt palju kolpasid purustanud, et inimaju ära tunda.

„Seda nimetatakse frontaalkorteksiks.” Mees vaikis hetke, ja kui ta korraks vilksti tüdruku poole vaatas, peegeldus ta silmis hirmusähvatus. „Ma pole seda ise muidugi veel uurinud, aga minu töös õpitakse asju lihtsalt masinaid jälgides.”

Sidonia kulm tõmbus kipra, nagu oleksid mehe sõnad ta segadusse ajanud.

Pabinasse sattunud, jätkas mees tõtakal toonil: „Niipalju kui mina aru saan, teevad need masinad selle osa tema ajust suuremaks. Palju suuremaks. Need teevad Nemesise arukamaks. Ta õpib sinuga rääkima ja arutlema. Masinad alustavad ka sideme loomise protsessi.”

„Ja siis hakkan ma talle meeldima?”

„Tänasest saab temast sinu parim sõber.”

„Ja ta ei ole enam nii vihane?” Sidonia hääl kõlas vaikselt.

„Noh, põrgulised on lihtsalt agressiivseks loodud. Aga Nemesis ei suuna seda sinu vastu. Sina oled kogu universumis ainus inimene, keda ta eales armastab. Kui keegi püüab sulle haiget teha – noh, parem vaadaku ette.”

Sidonia naeratas pelglikult.

„Nüüd aga, kullake, oleks vaja, et sa seisaksid sinna, kus ta sind näeb. Omavahelise sideme loomisel on äärmiselt oluline, et te teineteisele silma vaataksite.”

Arst seadis Sidonia minu ette, hoolega mu haardeulatusest kaugemale. Mees vältis mu hammustavat suud ja kinnitas mu pea külge stimuleerivad klemmid. Hetke pärast hakkasid need surisema ja kumisema.

Tundsin ajus pakitsust ja tähed sähvisid mu silme ees.

Mu vihkamine, tung purustada, käristada ja hävitada – see hakkas raugema. Hakkas tuhmuma.

Veel üks voolusärtsatus, siis teine.

Ma vahtisin seda väikest tüdrukut enda ees ja miski liigatas mu sees, tundmus, millesarnast ma polnud kunagi varem kogenud.

Nüüd kajas mu kolba sees lakkamatu möire, mis muutis mind, tegi mind teistsuguseks.

Ma tahtsin seda tüdrukut aidata. Ma tahtsin teda kaitsta.

Möire jätkus üha ning vaibus siis, nagu poleks universumis olnud midagi peale tema.

Nende mitme tunni vältel, kui mu aju ümber kohandati, tegi arst katseid. Ta laskis Sidonial mulle lähemale ja siis veel lähemale astuda. Ta jälgis mind, sellal kui mina jälgisin Sidoniat.

Lõpuks oli aeg käes.

Arst eemaldus meist ja jättis Sidonia üksinda mu ette. Tüdruk tõusis üle kogu kere värisedes jalule. Arst sihtis mind ettevaatuse mõttes elektripüssist, kui mu kammitsad lahti klõpsas.

Ajasin end sirgu ja vabastasin end köidikutest. Väike tüdruk hingas sügavalt sisse ja ta rangluud tungisid kõhetu kaela all teravalt esile. Ta kael oleks nii kergesti murdunud. Ma teadsin seda. Ja ometi, kuigi oleksin võinud talle viga teha, kuigi mind lasti tema juuresolekul lahti nagu kõigi teiste puhul, kelle olin tapnud, kohkusin ma tagasi pelgalt mõttegi ees seda õrna olendit vigastada.

Astusin lähemale, et saaksin tervenisti vaadelda seda tüdrukut, seda lõpmata väärtuslikku olendit, kelle ellujäämine tähendas mulle nüüd rohkem kui mu enda oma. Kui väike ta oli! Imestasin tunde üle, mis mind sisimas valdas ja justkui soojade sütena mu rinnus hõõgus. See imeline hõõgus tuli talle otsavaatamisest.

Kui ma puudutasin pehmet nahka Sidonia põsel, tüdruk võpatas. Ma uurisin ta tumedaid juukseid, mis olid tugevas kontrastis minu juuste kahvatu helevalge tooniga. Kummardusin lähemale, et silmitseda tema suurte silmade iiriseid. Nende sügavusse valgus hirm ja ma tahtsin, et see hirm kaoks. Tüdruk värises ikka veel, mistõttu asetasin peopesad tema habrastele käsivartele ja seisin täiesti liikumatult, lootes, et minu tasakaalukus mõjub talle rahustavalt.

Sidonia lõpetas värisemise. Hirm hajus. Tema suunurgad nõksatasid ülespoole.

Matkisin seda liigutust, sundides oma huuli kaarduma. See tundus ebaloomulik ja võõras, aga ma tegin seda tema pärast. Esimest korda elus tegutsesin kellegi teise ja mitte iseenda huvidest lähtudes.

„Tere, Nemesis,” sosistas Sidonia. Ta neelatas kuuldavalt. „Minu nimi on Sidonia.” Tema kulmude vahele ilmus kurd ja siis surus ta peopesa endale rinnale. „Si-do-nia.”

Aimasin teda järele, patsutasin endale rinnale. „Sidonia.”

Sidonia naeris. „Ei.” Ta võttis mu käe ja vajutas selle oma rinnale. Tundsin tema südame ärevat põksumist. „Mina olen Sidonia. Aga sa võid mind Doniaks kutsuda.”

„Donia,” kordasin ma ja patsutasin temast aru saades ta rangluud.

Donia näole ilmus naeratus, mis tekitas minus… sooja, rahuloleva ja uhke tunde. Donia vaatas arsti poole. „Teil on õigus! Ta ei vihka mind.”

Arst noogutas. „Nemesis on nüüd sinuga seotud. Ta elab ja hingab sinu nimel su elupäevade lõpuni.”

„Tema meeldib mulle ka,” kuulutas Donia mulle naeratades. „Mul on tunne, et meist saavad sõbrad.”

Arst naeris vaikselt. „Sõbrad jah. Ma luban sulle, et Nemesisest saab parim sõber, kes sul eales on. Ta armastab sind kuni su surmani.”

Ja lõpuks ometi oli mul selle tunde, selle minus maad võtnud kummalise, aga imelise uue tundmuse jaoks nimi – see, mida Impyreanide matriarh oli mulle lubanud.

See oli armastus.

1

Sidonia oli teinud ohtliku vea.

Ta tahus suurest kivilahmakast raidkuju. Selles, kuidas ta oma lasernoaga vehkis ja sähvis, kuidas nuga tähemaastikule avaneva pimeda akna taustal helendas, oli midagi lummavat. Donia ei suunanud nuga kunagi sinna, kuhu oleksin oodanud, aga kuidagimoodi tekitas ta kivile alati kujundi, mida minu kujutlusvõime poleks iialgi osanud esile manada. Täna oli selleks supernoovaks muutunud täht, helionistlikust ajaloost pärit ja eredalt kivile kantud stseen.

Ometi oli üks noatõmme skulptuuri alumisest osast liiga suure tüki eraldanud. Nägin seda otsekohe ja hüppasin jalule, kui ärevus mu sees kripeldas. Taies polnud enam stabiilne. Terve kuju võis iga hetk kokku variseda.

Donia põlvitas, et uurida, mis mulje tema loomingust jääb. Ilma et oleks ohtu üldse märganud.

Lähenesin vaikselt. Ma ei tahtnud teda hoiatada – nii oleksin teda ehmatanud, tema oleks võpatanud või püsti hüpanud ja endale seejuures laseriga sisse lõiganud. Parem oli olukord ise lahendada. Sammusin aeglaselt üle põranda. Just siis, kui käe Donia poole sirutasin, kostis esimene ragin ning tüdruku pea kohalt sadas tolmupudemeid, kui kuju ette kaldus.

Kahmasin Doniast kinni ja rapsasin ta eest ära. Meie kõrvus kaikus vali mürin ja tolm muutis kunstikambri läppunud õhu lämmatavaks.

Tirisin lasernoa Donial käest ja lülitasin välja.

Ta tõmbas end vabaks ja hõõrus silmi. „Oi ei! Seda ma küll ette ei näinud.” Rususid vaadates vajus ta nägu jahmatusest pikaks. „Ma rikkusin selle ära, eks ole?”

„Unusta see kuju,” ütlesin ma. „Kas sa said viga?”

Ta lõi mu küsimuse peale mornilt käega. „Ma ei suuda uskuda, et seda tegin. Mul läks nii hästi…” Ta virutas ühe tuhvlis jalaga vastu katkist kivikamakat, ohkas siis ja vaatas mulle otsa. „Kas ma aitäh ütlesin? Ei öelnud. Aitäh, Nemesis.”

Tema tänu ei pakkunud mulle huvi. Tähtis oli tema ohutus. Mina olin tema põrguline. Ainult inimesed ihkavad kiitust.

Põrgulised pole inimesed.

Muidugi, me näeme välja nagu inimesed. Meil on inimese DNA, aga me oleme midagi muud: olendid, kes on loodud täiesti armutuks ja lõpmata ustavaks ühele inimesele. Me oleme meelsasti nõus selle inimese ja ainult tema nimel tapma. Seepärast napsasidki kõrgestisündinud eliidi hulka kuuluvad pered meid nii varmalt endale, et teeniksime neid ja nende lapsi eluaegsete ihukaitsjatena ning oleksime nende vaenlastele nuhtluseks.

Viimasel ajal aga jäi mulje, et põrgulised tegid oma tööd liigagi hästi. Donia viskas sageli pilgu peale senati uudisvoole, et oma isa tööd jälgida. Viimastel nädalatel oli Impeeriumi senat alustanud arutelusid põrgulisteohu teemadel. Senaatorid diskuteerisid allumatuks muutunud põrguliste üle, kes tapsid oma omanike vaenlaseid pisitülide pärast ja mõrvasid koguni selle lapse pereliikmeid, kelle huvisid nad olid kaitsma määratud. Mõne pere jaoks kujutasime endast pigem ohtu kui väärtuslikku omandit.

Teadsin, et senat oli meie suhtes nähtavasti mingile otsusele jõudnud, sest sel hommikul oli matriarh läkitanud oma tütrele ametliku teadaande – otse keisrilt. Donia oli heitnud sellele üheainsa pilgu ja seejärel kivinikerdamisse süvenenud.

Olin elanud tema juures peaaegu kaheksa aastat. Olime sõna otseses mõttes külg külje kõrval üles kasvanud. Nii vaikne ja hajevil oli ta ainult siis, kui minu pärast muretses.

„Mis selles läkituses seisis, Donia?”

Tüdruk sõrmitses katkist raidkujutükki. „Nemesis… põrgulised keelati ära. Tagasiulatuvalt.”

Tagasiulatuvalt. See käis praeguste põrguliste kohta. Nagu mina.

„Nii et keiser tahab, et sa minust vabaneksid.”

Donia raputas pead. „Ma ei tee seda, Nemesis.”

Muidugi ei tee. Ja siis saab ta selle eest karistada. Mu häälde imbus pisut teravust. „Kui sa ei suuda sundida end minust vabanema, võtan ma selle asja enda hooleks.”

„Ma ütlesin, et ma ei tee seda, Nemesis, ja sina samuti mitte!” Donia silmad välkusid. Ta ajas lõua õieli. „Ma leian mingi väljapääsu.”

Sidonia oli alati olnud malbe ja tagasihoidlik, aga see mulje oli petlik. Olin kaua aega tagasi teada saanud, et sügaval sisimas oli ta raudse tahtega.

Tema isast senaator von Impyreanist oli juhtumisi kasu. Mees kandis keiser Randevald von Domitriani vastu tugevat vimma.

Kui Sidonia mu elu pärast palus, ilmus senaatori silmisse trotslik tuluke. „Nii et keiser nõuab tema surma, mis? Noh, ära muretse, kullake. Sa ei pea oma põrgulisest ilma jääma. Ma ütlen keisrile, et surmaotsus on täide viidud, ja sellega asi piirdubki.”

Senaator eksis.

Nagu enamik vägevaid, eelistasid ka Impyreanid elada eraldatuses ja lävida teistega ainult virtuaalruumis. Lähimad liiased – planeetidel laiali paiknevad vabad inimesed – jäid senaator von Impyreanist ja tema perekonnast paljude süsteemide kaugusele. See mees kehtestas oma võimu liiaste üle strateegilise vahemaa tagant. Perekonna kindlus tiirles ümber asustamata gaasihiiglase, mida ümbritsesid elutud kuud.

Seetõttu olime mõni nädal hiljem kõik ehmunud, kui kosmose sügavustest saabus kosmoselaev – ette teatamata, endast märku andmata. Laeva oli surnud põrgulise laiba inspekteerimise ettekäändel kohale läkitanud keiser, aga pardal polnud sugugi tühipaljas inspektor.

Sellega saabus inkvisiitor.

Senaator von Impyrean oli keisri vaenulikkust Impyreanide perekonna vastu alahinnanud. Minu olemasolu andis keisrile ettekäände saata üks oma agentidest Impyreanide kindlusesse. Inkvisiitorid olid erilised vikaarid, keda õpetati vastu astuma kõige hullematele paganatele ning kehtestama helionistliku usu edikte – sageli vägivalla toel.

Juba ainuüksi inkvisiitori saabumine oleks pidanud senaatori kuulekusele kohutama, aga Sidonia isa hiilis keisri tahtest selgi korral mööda.

Inkvisiitor tuli surnukeha üle vaatama ja nõnda näidatigi talle surnukeha.

See lihtsalt polnud minu oma.

Üks Impyreanide servitoridest oli haigestunud päikesetõppe. Nagu põrgulised, olid ka servitorid teenindamise eesmärgil geneetiliselt loodud. Erinevalt meist ei vajanud nemad võimet ise midagi otsustada ja nii polnud seda neile kaasa antud. Senaator viis mu tõbise servitori voodi juurde ja andis mulle pistoda. „Tee seda, mida sa kõige paremini oskad, põrguline.”

Olin tänulik, et ta oli Sidonia oma tuppa saatnud. Ma poleks tahtnud, et tüdruk seda näeb. Torkasin pistoda servitori rinnakorvi alla. Naine ei võpatanud, ei üritanud põgeneda. Ta vahtis mulle tuimal ja tühjal pilgul otsa ning hetk hiljem oli ta juba surnud.

Alles siis lubati inkvisiitoril kindlusega põkkuda. Mees vaatas surnukeha pealiskaudselt üle, viivitades vaid hetke, et pelgalt märkida: „Kui kummaline. Näib, nagu oleks ta… äsja surnud.”

Senaator seisis pahuralt tema kõrval. „See põrguline vaakus juba mitu nädalat päikesetõve käes hinge. Olime just otsustanud tema kannatustele lõpu teha, kui teie meie süsteemi saabusite.”

 

Vastupidi sellele, mis teie läkituses seisis,” tähendas inkvisiitor tema poole pöördudes. „Te väitsite, et surmaotsus on juba täide viidud. Nüüd teda nähes pean tunnistama oma imestust tema kasvu üle. Ta on põrgulise kohta üsnagi väike.”

„Nii et te seate ka laiba kahtluse alla?” möirgas senaator. „Ma ju räägin teile, ta kuhtus juba nädalaid.”

Jälgisin inkvisiitorit nurgast. Ma kandsin uut servitori kleiti ja mu kogu ja lihased jäid selle avarate voltide varju. Kui inkvisiitor pettuse läbi näeb, siis ma tapan ta.

Lootsin, et asi niikaugele ei jõua. Inkvisiitori surma varjamine võib osutuda… keeruliseks.

„Võib-olla, kui teie pere suhtuks Elavasse Kosmosesse suurema austusega,” märkis inkvisiitor, „oleks teie kodakondseid päikesetõvesugusest koletust piinast säästetud.”

Senaator vabises vihast ja tahtis midagi vastata, aga selsamal silmapilgul sööstis kohale matriarh, kes oli ukseavas luuranud. Ta haaras oma abikaasal käest ja peatas ta.

„Teil on täiesti õigus, inkvisiitor! Me oleme teile selle adumuse eest ääretult tänulikud.” Ta naeratas lahkelt, sest ei jaganud oma abikaasa innukust, millega too keisri tahet trotsis.

Matriarh oli valitseja viha noores eas isiklikult kogenud. Tema enda pere oli keisrit pahandanud ja ta emal tuli selle eest maksta. Nüüd ta lausa särtsus ärevusest ja värises üle keha, soovides kogu hingest nende külalist maha rahustada.

„Mul oleks otsatult hea meel, kui te jääksite täna õhtuks meie teenistust jälgima, inkvisiitor. Võib-olla oskate teie välja tuua, mida me valesti teeme.” Matriarhi hääl lausa nõretas magususest ja see kõlas tema tavapärast teravat tooni arvestades kummaliselt.

„Ma teen seda hea meelega, grandeé von Impyrean,” vastas inkvisiitor nüüd armuliselt. Ta sirutas käe, et matriarhi sõrmenukid vastu oma põske suruda.

Naine tõmbus eemale. „Ma lähen meie servitoridega asjakorralduste eest hoolitsema. Võtan praegu selle siin kaasa. Sina seal – tule!” Ta nõksas peaga minu poole, et ma talle järgneksin.

Ma ei tahtnud inkvisiitori juurest lahkuda. Tahtsin jälgida iga tema liigutust, pidada silmas iga tema näoilmet, aga matriarh ei jätnud mulle muud valikut kui järgneda talle nii, nagu üks servitor seda teeks. Meie sammud viisid meid kambrist ja inkvisiitori silme alt minema. Matriarh kiirendas sammu ja mina samuti. Liikusime koos mööda koridori senaatori ruumide poole.

„Hullumeelsus,” pomises naine. „Hullumeelsus on praegu niimoodi riskida! Sa peaksid tolle inkvisiitori ees surnuna lamama, mitte siin minu kõrval kõndima!”

Heitsin talle pika ja kaalutleva pilgu. Donia nimel sureksin ma rõõmuga, aga kui küsimus oli minu või matriarhi elus, siis pidasin ma enda oma tähtsamaks. „Kas te kavatsete inkvisiitorile öelda, kes ma olen?”

Rääkides kujutlesin ma hoopi, millega matriarhi tapaksin. Üksainus löök kuklasse… Pole vaja tema karjumisega riskida. Midagi kuuldes võib Donia oma toast väljuda. Ma ei tahaks mingil juhul tüdruku silme all tema ema mõrvata.

Matriarhil oli olemas ellujäämisinstinkt, mis ta abikaasal ja tütrel puudus. Isegi mu leebe hääletooni peale libises üle ta näo õudusevari. Järgmisel silmapilgul oli see kadunud, nii et mõtlesin, kas ma olin seda ehk ette kujutanud. „Muidugi mitte. Nüüd mõistaks tõde meid kõiki hukule.”

Nii et ma jään ellu. Mu lihased lõdvestusid.

„Kui sa juba siin oled,” lausus naine süngelt, „siis ole meile kasulik. Sa aitad mul mu abikaasa tööd varjata, enne kui too inkvisiitor tema tubasid kontrollima tuleb.”

Seda võisin ma teha küll. Me sukeldusime senaatori kabinetti, kus matriarh kergitas kleidisaba kõrgemale ja sahistas läbi ruumis laiali laotatud pahna – pühadust teotavad andmebaasifragmendid, mis inkvisiitorile silma hakates mõistaksid silmapilk surma kogu Impyreanide perekonna.

„Kähku nüüd,” ütles naine ja andis mulle käeviipega märku, et hakkaksin neid kokku pühkima.

„Ma viin need põletisse…”

„Ei.” Matriarhi hääles oli kibedust. „Mu abikaasa võtaks nende hävitamist ettekäändena neid juurde hankida. Me peame need praegu lihtsalt silma alt ära toimetama.” Ta väänas seinaprakku pistetud sõrmi ja põrand avanes, tuues nähtavale salapeidiku.

Siis seadis ta end senaatori toolile ja lehvitas endale käega tuult, sellal kui mina vinnasin peidikusse sületäite kaupa laokil vedelevaid osakesi, mis meenutasid arvutiriismeid ja andmekiipe.

Senaator veetis siin päevi, päästis, mida vähegi parandada õnnestus, ja laadis infot oma isiklikku andmebaasi. Ta luges õhinal materjale ja arutles sageli Sidoniaga nende üle. Need teadusteooriad, need tehnilised skeemid. Kõik pühadust teotavad. Kõik Elava Kosmose pihta suunatud solvangud.

Ma peitsin senaatori isikliku arvuti selle pahna keskele ning siis astus matriarh taas seina juurde ja keeras sealses orvakeses sõrme. Põrand libises kinni. Vinnasin luugi kohale senaatori laua, nii et see kattis salapeidiku.

End uuesti sirgu ajanud, leidsin matriarhi mind vidukil silmil piidlemast. „Sa oleksid mu ennist seal koridoris tapnud.” Tema välkuvad silmad kutsusid mind neid sõnu eitama.

Ma ei teinud seda. „Te ju teate, kes ma olen, proua.”

„Oo jaa, tean.” Ta huuled kõverdusid. „Koletis. Ma tean, mis sinu külmade hingetute silmade taga toimub. Täpselt sellepärast põrgulised ära keelatigi – nad kaitsevad üht ja kujutavad ohtu kõigile teistele. Sa ei tohi iialgi unustada, et Sidonia vajab mind. Ma olen tema ema.”

„Ja teie ei tohi iialgi unustada, et ma olen tema põrguline. Mind vajab ta rohkem.”

„Sina ei suuda mitte mingil moel hoomata, mida tähendab lapsele ema.”

Ei. Seda ma ei suutnud. Mul polnud kunagi ema olnud. Teadsin vaid, et minuga koos on Sidonial ohutum kui ükskõik kelle teisega terves universumis. Isegi ta oma pereliikmetega.

Matriarhi huulilt vallandus ebameeldiv naer. „Ah, aga miks üldse sel teemal arutleda? Sina ei mõistaks perekonnaasju sugugi rohkem kui koer luulet kirjutada. Ei, tähtis on see, et meil sinuga on ühine eesmärk. Sidonia on heasüdamlik ja naiivne. Väljaspool siinset kindlust, suures Impeeriumis… on sinusugune olend võib-olla just see, mida mu tütar vajab, et ellu jääda. Aga sa ei räägi iial – mitte iial – kellelegi sellest, mida me täna tegime.”

„Mitte iial.”

„Ja kui keegi saab teada, et me säästsime oma põrgulist, siis kannad sina ise selle probleemi eest hoolt.”

Ainuüksi selle mõtte peale käis minust läbi särtsuv ja kaitsev vihatorge. „Viivukski kõhklemata.”

„Isegi kui see hooltkandmine” – matriarhi pilk oli terav – „algab sinust endast.”

Ma ei vaevunud vastama. Loomulikult sureksin ma Sidonia nimel. Tema oli kogu mu universum. Ma armastasin ainult teda ega väärtustanud midagi peale tema olemasolu. Ilma temata pole mul elamiseks mingit põhjust.

Surm oleks sellega võrreldes halastus.