IirisTekst

Loe katkendit
Märgi loetuks
Kuidas lugeda raamatut pärast ostmist
  • Lugemine ainult LitRes “Loe!”
Šrift:Väiksem АаSuurem Aa

Sarah Crossan
Iiris



Originaali tiitel:

Sarah Crossan

Toffee

Bloomsbury

2019

Raamatu tõlkimist on toetanud Literature Ireland


Toimetanud ja korrektuuri lugenud Ivi Vinkler

Kujundanud Liis Karu

Kaaneillustratsioon: Eike Malva

Copyright © Sarah Crossan, 2019

© Tõlge eesti keelde. Kristina Uluots, 2021

ISBN 978-9985-3-5104-8

e-ISBN 9789985351994

Kirjastus Varrak

Tallinn, 2021

www.varrak.ee

www.facebook.com/kirjastusvarrak

Trükikoda OÜ Greif

Aoife’le


Inimesed võivad unustada, mida sa ütlesid, kuid nad ei unusta kunagi, mis tunde sa neis tekitasid.

– Carl W. Buehner


TEMA NIMI ON MARLA

Tema nimi on Marla

ja tema jaoks olen ma Iiris,

ehkki vanemad panid mulle Allison nimeks.



Tegelikult

tegi selle otsuse ema üksinda;

isa ei huvitanud ei röökiv titt

ega tema nimi,

päeval, mil ma sündisin.



Tal oli tähtsamaid asju mõttes.



Ja nüüd

magab Marla mu kõrvaltoas,

kus meelespealilled

ronivad mööda tapeeti üles,

norskab

selili, huuled

paokil.



Mõnikord öösiti

ärkab ta üles,

halab,

vehkleb ja anub tühjalt õhult,

et see ta rahule jätaks, rahule jätaks.

Mina ruttan tuppa,

silitan sõrmeotstega ta käsivart.

Ma olen siin. Kõik on korras. Sa nägid vaid halba und. See rahustab ta tavaliselt maha. Ta vaatab mulle otsa, nagu oleksin ma just see inimene, keda ta näha ootas, paneb silmad kinni ja suigub uuesti unne. Mu voodi madrats on nii pehme, et vajun sellesse. Puuvillased linad on ohtrast pesemisest paberõhukeseks kulunud. Mu akna ees on tüllkardin, ei midagi paksemat, tänavalaternad paiskavad eredat valgust tuppa. See pole minu kodu. See pole minu tuba. See pole minu voodi. Ma pole see, kelle ütlen end olevat. Marla pole see, kelleks ta end peab. Mina olen tüdruk, kes püüab unustada. Marla on naine, kes püüab meenutada. Mõnikord olen ma kurb. Mõnikord on tema vihane. Ja ometi. Siin, selles majas olen ma palju õnnelikum, kui iial olnud olen.

BUSSIPEATUSES

Habemik mees istub

bussipeatuses

mu kõrval pingil.

Ta küüned on murdunud ja räpased.

Ta botaste taldades on augud.

Pringle’it tahad? Ta õngitseb khakivärvi kuue põuest punase topsi. Nihkun eemale, keskendun seljakotile oma jalgade ees, mis on täis topitud riideid ja leivakesi. Ma ei jaksanud suurt koormat tassida – ja ega mul nagunii eriti midagi kaasa võtta olnud. Mis pagan su näoga juhtus? Mees vidutab silmi, krõmpsutab Pringle’it, nihkub mulle lähemale. Ta kuuel on krõpsupuru, habemes samuti. Paistab, et keegi andis sulle kõvasti kolakat. Pöördun eemale, lootes, et ta arvab, et ma ei saa temast aru, et ta peab mind võõramaalaseks. Just sellena ma end täna tunnengi, kodust kaugele sattunud tulnukana vaid mürast ja mõttetusest koosnevas maailmas. Buss sõidab ette. Ulatan bussijuhile pileti, kollase ruudukese, mis viib Kuhugi Mujale ja mille eest maksin issi viipekaardiga. Jooksik. Valetaja. Varas. Oma istmel bussi tagaosas surun lauba vastu külma udust akent. Suundun läände, Kelly-Anne’i juurde, kes ei tahtnud üldse lahkuda, igatahes mitte ilma minuta. Buss müriseb ja raputab. Ma lähen siit ära.

RUBIINSÕRMUS

Ta kohver on keskelt punnis,

nagu oleks liialt puginud.

Ta pidi selle juba eile kokku pakkima – plaanitult.

Anna andeks, Allie, ma pean siit minema saama. Ta läheb üha hullemaks. Kelly-Anne võttis sõrmest tuhmi rubiiniga sõrmuse, mille ta issilt oli saanud. Ta nägu oli paistes ja kahvatu. Naeratuseta juba mitu nädalat. Ikkagi. Ära mine. Sikutasin teda jakist. Tule minuga kaasa. Ta pilk oli seinakellal kinni, jalad juba saabastes. Otsime mingi odava koha ja mõtleme, mida edasi teha, eks ole? Mine ja paki endale midagi kaasa. Tee kähku. Kuuled. Kähku! Ma lasksin lahti. Kas sa ei armasta teda? Allie, ta on tõbras. Ta käsivarrel kinnitas sõnu tumelilla sinikas. Kas sa mind ka ei armasta? Ma ei saa siia jääda. Ja ma ei saa selgitada. Ta silmitses sõrmust. Sina ju mõistad, paremini kui keegi teine. Ma mõistan, aga… Mu laup hakkas kuumama. Mu põlved nõtkusid. Ta pole ju nii halb, eks ole? Ta teeb nii palju tööd. Ta on väsinud. Allie… Me saaksime koos ta õnnelikumaks teha. Kahekesi. Me võiksime uuesti proovida. Mina ei suuda enam proovida, nähvas ta. Ta väänas mu rannet. Ta polnud iial varem mulle haiget teinud, aga ennäe, nüüd tegi ta seda. Sa ei pea siia jääma. Ta viipas tahtmatult peegli poole – iseenda poole. Peegelpilt silmitses teda vastu, kõhklev ja murdunud. Tegelikult ta ei saanud aru, et mul polnud mingit valikuvõimalust. Mina pidin jääma. Ta oli mu isa, mitte peika. Sa ei saa oma vanemate juurest lihtsalt minema kõndida. Kas mul on kedagi peale tema? Kas temal on kedagi peale minu? Nuuksusin esikus. Kelly-Anne võttis kotist käkrus kümneka, mille sisse oli pakitud naelane nagu kingitus. Näe, ütles ta, nagu saaks rahaga kõike heaks teha. Ma sean end sisse ja helistan sulle. Ole tugev ja ära talle närvidele käi. Ütle, et sa ei näinud, kuidas ma ära läksin. Pane ta uskuma, et ma tulen tagasi, et ta ei hakkaks mind otsima. Ja siis oligi kõik. Jälgisin teda aknast, muretsedes, mis juhtub, kui issi jõuab koju ja avastab, et ta kihlatu on läinud, kihlasõrmus esikulaual, seesama rubiinsõrmus, mis kunagi kuulus mu emale, siis, kui isa teda südamest armastas.

M5

See maantee peab olema kõige pikem tee universumis.

Asfalt ja asfalt ja asfalt.



Näpin oma telefoni,

jälgin käänulist sinist joont liikumas

Bude’i1 poole. Mõni kuu varem oleksin sisustanud reisiaega Jacq’ile totakaid emotikone saates ja klõpsides naljakaid pilte bussiga sõitvatest luuseritest, kes magavad, suu ammuli. Nüüd pole mul kedagi, kellele sõnumit saata, ega midagi, mille juurde tagasi minna. Ma loodan, et Kelly-Anne’il on veel minu jaoks ruumi oma elus. Asfalt ja asfalt ja asfalt. See peab olema kõige pikem maantee kogu universumis.

BUDE

Panged ja labidad

ripuvad varikatuse küljes.

Titaanvalged kajakad kisavad pea kohal.

Lärmakas plikadekamp luristab vahvlitorbikutest jäätist

mõningasest tilkumisest hoolimata.

Üks tüdruk seisatab

ja tormab siis järsku teistele järele:

Oodake mind ka! Lohistan koti enda järel bussiastmetest alla ja kõnniteele jõudes hingan sisse soolakat õhku. Mul on paberitükile kirjutatud aadress ja telefonis kaart. Kelly-Anne’i juurde on kaks miili.

IGAVESTI

Ruudulises jalgpallisärgis mees

avab ukse. Jah? Ta vahib piinlikkust tundmata mu põske. Kas Kelly-Anne on kodus? Mu õlad tulitavad. Panen seljakoti maha. Kels? Eip. Ma ei usu, et me teda rohkem näeme. Ta tegi vehkat, eks ole? Mees võtab uksematilt reklaamlehe, lappab seda, astub uksest välja ja lennutab rämpsposti prügikasti. Ta on Aberdeenis. Sai müügivaldkonnas tööd. On mulle üüri võlgu. Ta urgitseb kõrva, vahib seejärel oma sõrme, nagu võiks sellelt midagi põnevat avastada. Proovi talle helistada. Mitte et ta kõnesid vastu võtaks. Ma proovin. Ma ei ütle mehele, et Kelly-Anne pole viimasel ajal ka minu sõnumitele vastanud ja et mu tulek Cornwalli paistab mõttetu, kui tema on Aberdeenis. Meie vahel on terve riik. On sinuga kõik korras? Mees silmitseb mu seljakotti. Ma hakkan parem minema, vastan. On sul üldse kuhugi minna? Ta näoilme on nüüd leebem. Kass müksib peaga ta jooksukingi. Ma ei tea. Igatahes mitte koju. Seda tean ma kindlalt.

JÄLG

Katsun

oma põske

sõrmeotstega.



See kuumab ikka veel.


KUUR

Õhk on haavatud järjekordsest ilutulestikuraketist

ja videvik lõhnab pisut püssirohu järele,

ehkki Guy Fawkesi päevani on veel mitu nädalat aega.



Otse mu ees

eraldab kruusatee

kaht aedade rida

ja ehkki Google Maps soovitab mul

paremale pöörata,

lähen otse, tagasi linna,

alla mere poole.



Ühes aias

on roheliseks läppunud klaasidega kasvuhoone.

Teises

 

püramiidiks kuhjatud mänguasjad.

Järgmises

virna laotud aiatoolid ja kokkupandavad lauad.



Kuid peaaegu tänava lõpus

on lagunenud kuur,

mille uks on paokil,

sellele langeb mahajäetud maja vari –

sees ei põle ainsatki tuld,

luuderohi ripub akende ees nagu pitskardin.



Poen aiaaugust sisse,

nügin kuuriukse valla,

lipsan kuuri.



Selles on laiali roostes värvipurgid,

ja lõhkine tsemendikott.

Konksude otsas ripuvad rasked tööriistad,

ainus tilluke aken avaneb tänava poole,

rebenenud kampsun kardinaks ette riputatud.



Ma võin džempri pea alla padjaks võtta.

Ma võin pikali heites jalad vastu ust toetada.



On hullemaidki ööbimispaiku.