Õun ja vihmTekst

Loe katkendit
Märgi loetuks
Kuidas lugeda raamatut pärast ostmist
  • Lugemine ainult LitRes “Loe!”
Šrift:Väiksem АаSuurem Aa


Originaali tiitel:

Sarah Crossan

Apple and Rain

Bloomsbury Publishing Plc

2014


Raamatu tõlkimist on toetanud Iiri kirjanduse tõlkefond

Ireland Literature Exchange

www.irelandliterature.com

info@irelandliterature.com



Toimetanud ja korrektuuri lugenud Ivi Vinkler

Kujundanud Liis Karu

Kaaneillustratsioon: Eike Malva


Copyright © by Sarah Crossan, 2014

© Tõlge eesti keelde. Kristina Uluots, 2018


ISBN 978-9985-3-4158-2

ISBN 978-9985-3-4342-5 (epub)


Kirjastus Varrak

Tallinn, 2018

www.varrak.ee

www.facebook.com/kirjastusvarrak


Trükikoda Printon AS

Minu vanaemadele Olive Foxile ja Mamie Crossanile – ja loomulikult ka Andreasele ja Aoifele

ESIMENE OSA

1

Ma ei teagi, kas see, mis mul meeles on, juhtuski päriselt, või ma lihtsalt kujutlen seda niiviisi juhtunud olevat nüüd, mil olen lugude jutustamiseks piisavalt vana. Olen lugenud nähtusest, mida nimetatakse lapsepõlve amneesiaks. See tähendab, et me ei saa päriselt midagi oma varasest lapsepõlvest mäletada, sest enne kolmandat eluaastat pole me veel meeldejätmist piisavalt harjutanud, et see hästi võiks õnnestuda. Niiviisi igatahes räägitakse, ehkki ma pole selle õigsuses päriselt veendunud. Mul on tollest ajast üks mälestus. See ei muutu kunagi ja kui ma tahaksin mälestusi välja mõelda, siis mõtleksin ju häid mälestusi? Kas kõigil mu lapsepõlvelugudel poleks siis õnnelik lõpp?

Ärkasin nuttes üles. Kuulsin allkorruselt tigedaid hääli ja väljast kõuekõminat. Tõusin üles ja tatsasin trepimademele. Otsaposti külge oli kinnitatud valge värav, et ma trepist alla ei kukuks. Ma ei osanud seda avada, kui väga ka ei pingutanud. Mul polnud sokke. Jalad külmetasid. Olin endale valge teki ümber mähkinud ja selle ots lohises mööda põrandat järele.

Välisukse juures puuvõõriku all seisid kaks inimest, kuid nende näod jäid varju. Niutsatasin. Memm vaatas üles. „Mine voodisse tagasi, armsake,” käskis ta. „Mine nüüd.”

„Uni ei tule,” kurtsin.

Memm noogutas. „Ma tean. Minul ei tulnud ka kunagi enne jõulupüha und.”

Raputasin pead. Jõuludega polnud siin midagi pistmist. Ma lihtsalt ei tahtnud tagasi voodisse minna. Kõu kõmises nii, nagu võiks äike mu toa aknast sisse tungida. Ja miks üldse kõik karjusid?

Hakkasin uuesti nutma. Ma tahtsin, et memme kõrval seisev rohelises mantlis inimene pöörduks, sest ma sain küll pikkade juuste ja peene piha järgi aru, et see on naine, kuid ei näinud ta nägu.

Kuid see naine ei tõstnud pilku. Ta põrnitses uksematti, kohvrisang kõvasti pihus.

„Ma helistan sulle paari päeva pärast,” sosistati rohelise mantli seest ja siis ma tundsin ära oma ema.

„Emme,” ütlesin.

Ema avas vaba käega välisukse. Kui Memm püüdis teda ööpimedusse astumast takistada, hakkas ema kriiskama ja tõukas vanaema vastu seinal rippuvat peeglit. „Ära üritagi mu elu hävitada!” karjus ema. Tuul paiskas välisukse pärani. Vihmavalang paiskus esikusse. Õhk lõhnas kuidagi eriti soolaselt.

Lõpuks ema pöördus ja märkas mind, kuid ta ei naeratanud ega lehvitanud ega saatnud mulle õhusuudlust. Ta vaatas mind üksisilmi, nagu oleksin midagi võõrast ja kurba, mida ta ei suuda lahti mõtestada.

Seejärel tõmbas ta ninaga, pöördus ja ruttas ust enda järel pauguga kinni lüües minema.

Ja kõik oli taas vaikne.

Ei mingit karjumist.

Ei mingit kõuekõminat enam.

„Emme,” sosistasin.

„Emme läks ära, armsake,” vastas Memm. Ta ronis trepist üles, avas trepimademe värava ja võttis mu sülle. Ta värises üleni. Tal olid pisarad silmas. „Me oleme nüüd kahekesi. Sina ja mina, eks ole?”

„Emme,” kordasin.

„Läheme voodisse,” sõnas Memm. „Ja hommikul näeme, mida jõuluvana sulle tõi.”

Aga mina ei hoolinud jõuluvana kingitustest. Suutsin mõelda vaid sellest, mis minult ära oli võetud.

2

Pärisin ikka ja jälle Memmelt selle jõuluõhtu kohta, mil ema minema läks. Ma tahtsin aru saada, miks ta läks. Kuid vanaema jutustas juhtunust nii, nagu oleks kõik olnud vaid mu ema süü. Ema põgenes New Yorki, et Broadwayle minna, ega mõelnud hetkekski lapsele, kelle maha jättis. Igal aastal hakkas mind jõulude lähenedes vaevama mälestus tollest ööst – rohelises mantlis ema ja maja ümber mürisev äike.

„Ma ei kavatse enam minutitki oodata!” hõikab Memm.

„Veel pool minutit!” hõikan vastu. Tirin punalilla dressika üle pea selga.

„Ma loen kümneni!” vastab Memm.

Torman toast välja ning trepist alla. Memm harjab oma mustalt mantlilt Derry karvu maha. Võtan esikunagist salli ja mähin selle endale mitu tiiru ümber kaela.

Memm on terve hommikupooliku õhtueine jaoks pastinaaki ja kartuleid koorinud. Rooskapsad on puljongi sisse likku pandud ja kalkun küpseb ahjus aeglasel tulel. Terve maja lõhnab apelsinide ja jõhvikatäidise järele.

Erinevalt minust armastab Memm siiani jõulupühi. Ta kuulab igal aastal üha uuesti ja uuesti oma lemmikjõululaule ning keerab heli eriti valjuks, kui „Kõlekülmal talvel” algab. Memme laul täidab terve maja ning sunnib mu koos labradori Derryga oma tuppa peitu pugema. Lauluhäälega pole Memme eriti õnnistatud, kuid indu jätkub tal küllaga.

Memm jätab riideharja esikulauale ja topib jalad tumesinistesse madala kontsaga kingadesse. „Kuhu sa nendega minna kavatsed?” küsib ta ja osutab mu tossudele. Ma ei vaevu vastama, sest tegemist on retoorilise küsimusega. Memm hakkab neid esitama, kui ta on pahur. „Me läheme jumalateenistusele ja praegu on jõulud.”

„Need on mugavad. Ja ainult natuke kulunud,” vastan.

Derry nuusib mu jalgu, reetes tõsiasja, et mu jalatsid ilmselt haisevad. Peletan ta tossuninaga eemale.

„Minul on ükspuha, mida sa kannad, kui see on puhas, kuid see vanakraam ei ole puhas. Palun pane mingid kenad jalatsid jalga,” kostab ta oma tasase Iiri häälega, mis kõlab korraga leebelt ja karmilt.

Mu ainsad kenad jalatsid on rasked ja hõõruvad kannad villi. Valmistun seda Memmele ütlema, kui ta märkab mu dressikal plekki.

„Kuule, Apple[1.], mis trikke sa teed mul? Kas sul pole ühtegi puhast asja selga panna?” küsib ta. Mina nühin seda kohta, kuhu hommikul munakollast peale tilgutasin. Unustasin selle täitsa ära ning nüüd võiks Memme hääletooni ja suurte pungis silmade järgi arvata, et plekk on mürgine. „See on mu lemmikdressikas,” vaidlen vastu. Ja ma tahan sellega käia. Tahan seda kanda koos haisvate tossudega.

„Kobi kohe trepist üles ja vaheta riided ära, noor daam,” kamandab Memm. Ta tõmbab suu kriipsuks. Kui ta niiviisi teeb, pole vaidlemisel mõtet. Kui ta niiviisi teeb, igatsen alati, et ema oleks minuga.

Tirin endale toas kleidi selga ja panen pitsitavad paeltega kingad jalga. Viimati kandsin neid riideid kuus kuud tagasi Memme ühe sõbranna matustel. Sestpeale ei räägi Memm enam muust kui surmast. Ta kostitab mind sedasorti lausetega, nagu „Oh, küll sa mind taga igatsema hakkad, kui olen mulla all nagu vaene Marjorie” või „Apple, ma ei taha, et kõik mu matustel musti rõivaid kannaksid. Natuke roosat siin või seal poleks üldse paha.” Kolmeteistkümneaastasele ei tee head viibimine sellise inimese seltskonnas, kes arvab, et kukub iga hetk surnult maha. Ma ütlesin seda ka Memmele, tema aga pahvatas pead kuklasse ajades ning musti hambakontse ja tühje igemeid näidates naerma. Mina ei saanud aru, mis selles naljakat võiks olla.

Kui tagasi alla jõuan, ajab Memm parajasti Derryt kööki. Ta mantel on jälle kollaseid koerakarvu täis. „Palju parem pilt,” ütleb Memm mind nähes. Lähen Derry juurde ja suudlen ta siidiseid kõrvu. Koer pöördub ja lakub mu suu üle. Memm krimpsutab nägu. „Oh, Apple, ta kasib ju keelega oma pissitoru ja siis lased sa tal oma nägu limpsida. See on jäle.”

Memm keerab välisukse hoolikalt lukku ja kiirustab mu ees jalgrada mööda auto poole. Kajakad tiirutavad krääksudes taeva all. Ranna poolt kerkib udu mööda mäenõlva üles.

Poen tagaistmele, sest Memm ei lase mul ikka veel enda kõrval ees sõita, ja panen turvavöö kinni. Jalad juba kipitavad hõõruvatest kingadest. Kleit laseb vaevu hingata.

„Arvad, et ta võib täna koju tulla?” küsin.

„Kes?” pärib Memm. Ma ei vasta midagi. Ta uurib mind tahavaatepeeglist. „Apple, ma ei usu seda. Kas sina usud?”

Raputan pead. Ma tean, et ema ei ilmu võluväel kohale ei täna ega mõnel teisel päeval. See, et ta lahkus jõuluõhtul, ei tähenda, et ta ka naaseb jõuluõhtul.

Ja kes teab, võib-olla ei tule ta üldse kunagi tagasi.

1 Õun [ ↵ ]

3

Pärast õhtusööki tulevad isa ja Trish Londonist kingikoti ning puuviljakoogiga. Trish näpistab mind põsest ja isa suudleb mu pealage.

„On sul kõik hästi?” uurib isa.

Noogutan.

„Koolis läheb hästi?”

„Jah.”

„Anna andeks, et ma semestrilõpu kontserdile ei jõudnud.”

„Pole hullu,” vastan.

„Sa pead mulle pärast seda pala mängima,” nõuab isa.

„Okei.”

Isa elab meist vähem kui kahe sõidutunni kaugusel, kuid ma ei näe teda eriti palju. Mitte pärast Trishi mängutulekut.

Isa ja Trish abiellusid kolm aastat tagasi. See tuli täiesti ootamatult. Ühel päeval sundis isa mind telefonis Trishiga rääkima ja järgmisel kutsus mind nende pruutneitsiks. Jäin nõusse, sest ei teadnud, et pean kandma erekollast kleiti, mis andis mulle täistopitud sidruni väljanägemise. Trish kõnetas mind sel päeval vaid korra, käskides mul „rõõmsam välja näha”, et ma pulmapilte ära ei rikuks. Ta poleks tõesti pidanud seda ütlema, sest seepeale ma andsingi endast parima fotode hävitamiseks. Näitasin keelt, pööritasin silmi ja teesklesin isegi, et nutan. Minu meelest oli see äge, kuni pildid kohale toodi ja isa marru läks. Ta ütles, et kulutas fotograafile üle tuhande naela, ja sundis mind Trishile pikka võltsi vabanduskirja kirjutama.

 

Trish pole mulle siiani andeks andnud.

*

Memm katab aurava, Trishi ja isa saabumiseks hoitud jõulupudingi keedukreemitäpikestega ning jagab kõigile põhjapõdramustrilises kausis portsu kätte. „Puuviljakooki võime õhtul süüa,” teatab ta. „Nii, rääkige mulle nüüd, kuidas uus maja teile tundub?”

„See on absoluutselt suurepärane, kas pole, Chris?” vastab Trish. Ta puudutab isa kätt.

„Aia korrashoiuga on palju tööd, aga meil oli korteris elamisest täiesti kõrini,” lisab isa.

Memm kuivatab käed põlle sisse ja võtab istet. „Oh, mina ei vahetaks oma aeda küll millegi vastu. Meil on nüüd isegi oma väike maitsetaimede lapike, eks ole, Apple?”

Topin pudingitüki suhu. „Umhmh,” ütlen. Puding on ikka veel tulikuum. Olen sunnitud selle kaussi tagasi sülitama, et igemetelt nahk maha ei kooruks.

Trish köhatab.

Isa kortsutab kulmu. „Ma olen sind juba lauakommete asjus hoiatanud,” sõnab ta.

Millal küll? Kuus kuud tagasi, kui sa viimati vaevusid mind vaatama tulema? tahaksin vastu nähvata. Kuid ma ei tee seda.

„See oli tulikuum,” vastan lusikat käest pannes. „Vabandust.”

„Apple, ma kuulsin, et sa õpid neljandat aastat klarnetit. See on ju suurepärane.” Trish naeratab, õhukesed huuled kriipsuks kokku surutud.

Kehitan õlgu. „Nojah, aga ega ma seda nii väga kah naudi.”

„Kuid see on ju imetore, kui oskad mõnda pilli mängida,” ütleb Memm.

„Ma maksin selle klarneti eest kolmsada naela, rääkimata juba tundide hinnast,” teatab isa.

Kolmsada naela? See on kallim kui meie uus diivanilaud,” kuulutab Trish.

Ma ei tee Trishist välja. „Ma ei öelnud, et kavatsen õppimisest loobuda. Ma lihtsalt ei armasta klarnetimängu ja kõik.” Aga seda armastan ma küll, et klarnet on orkestripill ja tänu sellele saan ma Egan Wintersit näha.

Egan Winters suudab ka jalgpalli tagudes flööti mängida. Tegelikult on ta rohkem trummari või basskitarristi moodi. Ta kannab nahast käevõrusid, lõhkiseid teksapükse ja on vaieldamatult terve meie kooli kõige ilusam inimene. Lisaks käib ta kaheksandas klassis, mis tähendab, et ta pole nii lapsik kui minu klassi poisid. Ma tean, et ta ei märka mind. Tean, et kui ma tema jaoks üldse keegi olen, siis vaid „see klarnetiga tüdruk”. Kuid mu süda hakkab tahtmatult pekslema iga kord, kui tema lähedusse satun.

„Teismelised ei suuda kuidagimoodi millelegi keskenduda. See tuleb neist uutest telefonidest ja äppidest ja muust sellisest,” teatab Trish, nagu poleks kuulnudki, kuidas ma just kõigile ütlesin, et ei kavatse klarnetimängust loobuda. Ta topib õhukesed heledad juuksed kõrva taha ja pühib õrnalt Memme linase salvrätiga suud. „Kui palju need nutitelefonid üldse maksavad?” Tegelikult pole see siiras küsimus, vaid ta tahab isale mõista anda, et ma lähen neile hirmus palju maksma. Ta üritab öelda: „Sinu laps on meile liiga kulukas.”

Lükkan pudingi eemale. Mul pole enam vähimatki isu. Ma vihkan jõule. Trishi vihkan ka. „Ma ei tunne end hästi. Kas ma võin ära minna?”

Isa ohkab. „Minu meelest pole sul häda midagi,” ütleb ta. Isa püüab autoriteetselt käituda, kuid kuna tal on ühest paugutajast pärit kuldne torbikmüts peas, muigan tahtmatult. „Apollinia, on tähtis, et sa õpiksid püsivust. Sa ei saa kasvada inimeseks, kes loobub kohe, kui tüdimus tekib või asi raskeks läheb. Sa ju ei taha selline inimene olla, eks ole?” Isa häälest kostab pinget ja ma nuputan, kas ta mõtleb ehk mu ema ja selle peale, kuidas ema ta maha jättis, kui oma raseduse avastas, ja kuidas ema plehku pani, kui mõistis, et titte ei saa käekotis kaasa tassida nagu chihuahua’t.

Küllap on isa suurimaks õudusunenäoks, et ma kasvan samasuguseks kui mu ema.

Memm tõuseb ja kallab isale punast veini juurde. „Miks me ei võiks nüüd kingitused lahti teha ja sel teemal mõni teine kord rääkida?” Memmele ei meeldi, kui jõulude ajal näägeldakse. Tema tahab rahu ja rõõmu.

Isa silmitseb mind pikalt. Ta ei lausu sõnagi. Miski mu näos paistab olevat ta ära lummanud.

„Chris?” kõnetab Trish teda, müksab siis isa ja too võpatab.

„Me räägime sellest veel,” ütleb isa mulle.

„Kingitused!” kuulutab Memm ja me läheme tema järel elutuppa kunstkuuse juurde, kus paar väikest kurva moega karbikest ootavad lahtipakkimist.

Memmelt saan uue pinali ja raamatupoe kinkekaardi ning isalt ja Trishilt Argose kinkekaardi. Ma ei kujuta ette, mida võiksin Argosest osta, kuid tänan sellegipoolest, istun seejärel televiisori ette, tõstan jalad üle Derry ning jään ootama, et jõulud juba läbi saaksid.

Televiisorist tuleb parajasti „EastEnders” ja seda märgates vahetab Memm kiiresti kanalit. „Bernie, kas sina ei vaatagi seebikaid?” küsib Trish. Memme nimi on Bernadette. Trish on minu teada ainus inimene, kes Memme Bernieks kutsub.

Memm osutab minu poole. „Pole eakohane,” kostab ta.

„Ega ma mingi titt ole,” ütlen mina.

„Sa pole veel ka täiskasvanu. Kui täiskasvanuks saad, vaatad, mida tahad,” teatab Memm.

Trish teeskleb, et hammustab pöidlaotsa. „Oih. Loodetavasti ei astunud ma nüüd konnasilma peale,” sõnab ta. Kui mul vaid julgust jätkuks, annaksin talle kõrvakiilu.

„„Chitty Chitty Bang Bang” käib praegu,” leiab Memm ja hakkab pulti otsima.

Thrish aitab tal otsida ja tõmbab siis vaikselt kopsud õhku täis. „Oh, ma oleksin äärepealt unustanud. Üks kingitus on veel,” lausub ta. Trish ulatab mulle pakikese. Isa hakkab põskede sisekülgi nätsutama.

Tõmban paela lahti. Pakis on valge T-särk. „Aitäh,” pomisen paberit päriselt ära võtmata.

„Sa ei teinud seda korralikult lahti,” manitseb Memm.

„Sa ei lugenud kirja,” lisab Trish.

Raputan särgi sirgeks. Sel on uhkelt vonklevate tähtedega kiri Suur õde. Pöördun isa otsa vaatama. Ta lõua ümbrus punetab. Memm vahib Trishi ammuli sui.

„Te saate lapse või?” küsin.

„Mis tore uudis,” ütleb Memm. Ta ruttab isa juurde ja suudleb teda nagu oma poega, kusjuures inimesed peavadki neid koos nähes isa Memme pojaks. Kuid tegelikult ta pole seda. Isal lihtsalt ei vedanud, sest ta käis mu emaga, kuni too rasedaks jäi, ja Memmel on temast alati kahju olnud, just nagu isal oleks lapsukese tekkimise juures vähem süüd kui emal. Nõnda ei saanudki ema ülikooli minna, kuid isa istus kuu enne minu sündi Liverpooli rongile ning veetis järgmised kolm aastat majandust õppides ja purjutades. Ema jäi Brampton-on-Sea’sse, aga selleks ajaks, kui isa ülikoolist tagasi jõudis, oli ema siit sääred teinud. Emal sai kõrini mähkmete vahetamisest ja ootamisest, et isast talle mingit abi oleks.

Ja küllap oli tal ka minust kõrini, mõtlen.

Keeran T-särgi kokku ja topin selle Derry käppade alla.

„Me saime alles paar nädalat tagasi teada,” seletab Trish. Ta nägu särab uhkusest.

Isa näeb väheke õnnetu välja.

„Küllap olete vaimustuses,” sõnab Memm. Ta naeratab nii laialt, et see on ilmselt valus.

„Me oleme üliõnnelikud,” kostab Trish. Ta suudleb isa kirglikult huultele otse Memme ja minu silma all. Mulle tõuseb keedukreemimaitseline okse kurku.

Memm naerab närviliselt. „Pean oma kudumismustrid välja otsima,” ütleb ta.

„Bernie, oota sellega, kuni teada saame, kes meil sünnib. Ma vihkan, kui titele kollased riided selga pannakse,” kuulutab Trish, ehkki ta ise sundis oma totakas pulmas pruutneitsisid terve päeva kollaseid kleite kandma.

Võtan Derry kaelarihmast kinni ja talutan ta toast välja. „Minu meelest tahab ta pissile,” ütlen, kuid keegi ei pane seda tähele.

Kui Derry on oma asjaga ühele poole saanud, viin ta kööki ja tõmban ukse kinni. Istun tagatrepile. Maapind on jääkirmes. Õhk on külmunud udust paks ja hägune.

„Sa saad niiviisi hemorroidid,” ütleb võõras hääl. Tõstan pilgu, kuid väljas on liiga pime, et midagi näha. Tõusen püsti, endal vaataja ees hirm nahas, ja näen siis tagumise tara juures poissi. „Hemorroidid on vastik värk. Ehkki ma päris hästi ei tea, mida need endast kujutavad.”

„Miks sa minu aias oled?” küsin.

„Sest ma räägin sinuga,” vastab poiss. „Plangus on suur auk. Keegi võiks selle ära parandada.”

„Ma tean, et seal on auk, aga siiani pole keegi seda väravana kasutanud.” Ma tulin õue, et üksi olla. Mul pole üldse suhtlemistuju. „Sa oled ilma loata eravalduses,” ütlen poisile.

„Sul on õigus. Kutsuge keegi politsei!” hõikab ta.

Poiss astub üle Memme lillepeenarde ja kõnnib läbi meie aia. Tal on seljas hiigelsuure konnaga džemper ning jalas väga suured rohelised kummikud. Ta põsed ja laup on mingi sõjamaalingut meenutava musta värviga kokku määritud.

„Sõtta lähed või?” küsin.

„Võib ka nii öelda. Isa unustas poes käia. Ilmselt sööme jõuluks spagette ja riisipudingit. Ema on sigatige, nii et ma passin parem väljas, kuni torm vaibub.”

Ma teadsin küll, et mõni nädal tagasi kolis meie maja taga asuvasse elamusse uus perekond. Maja oli väga kaua tühjana seisnud, nii et arvasin juba, et see jääbki nõnda, kuni ämblikud, hiired ja kodutud seda oma koduks hakkavad pidama.

„Minu meelest su majas kummitab,” ütlen talle. Õelutsen, kuid ei tea ise ka, miks täpselt.

„Jaa, seal kummitab täiega. Ma kuulen öösiti guulide sosinat. Aga kuna see hoiab vargad eemale, siis ma ei muretse.”

Silmitsen kuuketast.

„Miks sina üldse väljas kükitad? Kas sa ei peaks praegu piparmündišokolaadi karbile pühenduma?” uurib poiss.

„Mitte et see sinu asi oleks, aga mu isa ja kasuema teatasid mulle just äsja, et neil on lapsuke sündimas, ja vanaema proovib sundida mind teesklema, et see meeldib mulle. Nii et oleksin tänulik, kui sa mind siia depresseeruma jätaksid.”

„Uh. Tited on jube tüütud. Mina ei saa aru, millega nad inimesed ära võluvad.”

Kehitan õlgu ja vaatan läbi köögiakna elutuppa, kus Trish naerdes käsi kokku lööb. „Ma lähen parem tuppa,” ütlen.

„Hea küll,” kostab ta vastu ja hakkab ära minema. „Mis su nimi on?”

„Apple,” vastan kõhklemisi.

„Apple? Nagu näiteks Apple Blossom?[1.]

Pilgutan silmi. Kui ma kellelegi lastest oma nime ütlen, siis tavaliselt kuulen kohe vastikuid nalju õunapabulate või mädaõunte kohta või läheb teema kohe iPad’idele.

Apple pole tegelikult mu pärisnimi. Mu passinimi on Apollinia Apostolopoulou ja seda ei suuda vist keegi välja hääldada. Nii et ma ei üritagi sundida inimesi seda välja ütlema, vaid teatan, et mu nimi on Apple. Apostolopoulou ei kao küll kuhugi ja selle muutmine pole minu võimuses, nii et imestan tihtipeale, miks ema mulle üldse isa perekonnanime andis. Ta ei käinud ju isaga enam, kui ma sündisin. Ma ei usu ka, et ema mu isa armastas. Ometi valis ema mulle ka kreekapärase eesnime. Sellel peab olema mingi põhjus. Kui ema tagasi tuleb, uurin ta käest selle kohta kõik välja.

Tahaksin praegu, et ema oleks siin. Tahaksin, et ta poleks üleüldse minu juurest ära läinud.

„Mu päris nimi on Apollinia,” selgitan poisile. „Aga inimesed on mind titepõlvest peale Apple’iks kutsunud.”

„Lahe. Olgu siis nõnda. Noh, Apple, igatahes oli tore sinuga kohtuda. Mina olen Del.” Ta hüppab üle Memme aiapäkapiku. Tolle õngeritv on katki. „Oh, ja häid jõule muidugi ka.” Poiss kaob läbi aiaaugu.

„Häid jõule,” lausun vaikselt, ehkki jõulud on kõike muud kui head.

Tagauks avaneb. „Mida sa siin väljas teed?” pärib Memm.

„Ei midagi.”

„Tahad sa end surnuks külmetada? Tule tuppa.”

„Mul pole midagi enda surnuks külmetamise vastu,” kostan.

Memm turtsatab. „Ära räägi rumalusi.”

Näpin oma küüsi. „Memm, kas ema on sulle mingit sõnumit saatnud? Kas temalt meili on tulnud?”

„Kas ma poleks sulle siis sellest rääkinud? Ei, ta pole seda teinud. Apple, ma pole temast umbes aasta aega midagi kuulnud. Sa ju tead seda.”

„Kui raske oleks tal kasvõi kaartki saata?” lausun. Ema võiks vähemalt teeseldagi, et me oleme tal meeles. Annaks meile natukenegi lootust.

 

„Lõpeta selle pärast muretsemine. Praegu on jõulud. Ja sa kuulsid armast uudist. Apple, sulle sünnib väike õde või vend, just nagu sa oled alati soovinud. Lähme nüüd tuppa ja teeme selle karamellitäidisega šokolaadikommide karbi lahti.”

„Sa ostsid karamellitäidisega šokolaadikomme?”

„Muidugi ostsin,” kostab Memm. Mulle tundub korraks, et kohe ta kallistab mind, kuid ta ei kallista. Ta hoopis noogutab põgusalt ja tirib mu tuppa.

„Tubli tüdruk,” kiidab ta. „Pane nüüd uks ka enda järelt kinni. Väljas on jube külm.”

1 Blossom – õis. Apple Blossom – õunapuuõis. [ ↵ ]

Бесплатный фрагмент закончился. Хотите читать дальше?