Klaastroon 4: Varjude KuningannaTekst

Loe katkendit
Märgi loetuks
Kuidas lugeda raamatut pärast ostmist
  • Lugemine ainult LitRes “Loe!”
Šrift:Väiksem АаSuurem Aa

Alex Brackenile –

kuue aasta jagu e-kirjade,

tuhandete lehekülgede arvustamise,

sinu tiigrisüdame ja jedi-tarkuse

ning lihtsalt endaks olemise eest.

Olen nii rõõmus, et sulle sel päeval kirjutasin.

Ja nii tänulik, et vastu kirjutasid.



Sarah J. Maas

Varjude kuninganna

Originaali tiitel:

Queen of Shadows

Sarah J. Maas

Bloomsbury Children’s Books 2015

Text copyright © 2015 Sarah J. Maas

This translation of Throne of Glass is published by Pikoprint OÜ by arrangement with Bloomsbury Publishing Inc. All rights reserved.

Map copyright © 2012 Kelly de Groot

ISBN 978-9949-583-53-9 (trükis)

ISBN 978-9949-583-54-6 (epub)

Tõlge eesti keelde © Mario Pulver ja Pikoprint OÜ 2018

Projektijuht Taavi Toots

Tõlkija Mario Pulver

Toimetaja Vilve Torn

Keeletoimetaja Sven Saun

Kujundaja Heigo Kütt

Proofread Bo Britt Peet


See raamat on uhkusega trükitud keskkonnaga arvestavale paberile. Keskkonnaga arvestava metsanduse all mõistetakse FSC® süsteemis sellist metsamajandamise viisi, mis säilitab metsade elurikkuse, produktiivsuse ja looduslikud protsessid.

Rohkem informatsiooni vaata www.pikoprint.ee/roheline

E-raamat OÜ Flagella

SISUKORD

ESIMENE OSA

VARJUDE DAAM

1

2

3

4

5

6

7

8

9

10

11

12

13

14

15

16

17

18

19

20

21

22

23

24

25

26

27

28

29

30

31

32

33

34

35

36

37

38

39

40

41

42

43

44

45

46

47

TEINE OSA

VALGUSE KUNINGANNA

48

49

50

51

52

53

54

55

56

57

58

59

60

61

62

63

64

65

66

67

68

69

70

71

72

73

74

75

76

77

78

79

80

81

82

83

84

85

86

87

88

89

TÄNUSÕNAD

ESIMENE OSA

F1f

Pimeduses ootas miski.

See oli iidne ja julm ja loivas varjudes, mis ohjeldasid tema mõistust. See ei pärinenud tema maailmast ja oli selleks siia toodud, et teda oma ürgse külmusega täita. Mingi nähtamatu tõke eraldas neid veel, kuid see müür murenes iga kord pisut, kui olend piki selle ulatust sammus ja selle tugevust kontrollis.

Ta ei suutnud meenutada oma nime.

Selle unustas ta esimese asjana, kui pimedus ta nädalaid või kuid või ajastuid tagasi endasse mähkis. Seejärel unustas ta nende nimed, kes talle kunagi nii palju tähendasid. Ta võis meenutada õudust ja ahastust – üksnes üksildase hetke tõttu, mis katkestas järjepidevalt pimedust nagu mõne trummi ühtlane takt: paar minutit röökimist ja verd ning jäist tuult. Selles punasest marmorist ja klaasist ruumis viibisid inimesed, keda ta armastas. See naine kaotas pea…

 

Kaotas, justkui oleks pea maharaiumine olnud naise enda süü.

Imearmas naine, haprad käed nagu kuldsed tuvid. See ei olnud naise süü, isegi kui ta ei suutnud enam tolle nime meenutada. See oli klaastroonil istunud mehe süü – tema käskis valvuri mõõgal ihu ja konte lõhestada.

Pimeduses polnud muud kui hetk, mil naise pea maha mütsatas. Polnud muud kui see hetk. Lõputu rida – ja see olend loivas lähedal, ootas ta murdumist, alistumist, sisse laskmist. Prints.

Ta ei suutnud meenutada, kas see olend oli prints või oli tema ise kunagi prints olnud. Polnud kuigi tõenäoline. Prints poleks andnud käsku selle naise pea maha raiuda. Prints oleks tera peatanud. Prints oleks naise päästnud.

Ometi ta ei päästnud naist ja ta teadis, et keegi ei olnud teel teda päästma.

Varjude taga varitses veel tõeline maailm. See mees sundis teda selles osalema. Mees, kes andis käsu see imearmas naine mõrvata. Ja seda tehes ei märganud keegi, et ta muutus vaevalt enamaks hüpiknukust, kes nägi vaeva kõnelemiseks ja tegutsemiseks oma mõtteahelate kiuste. Ta vihkas neid selle eest, et nad seda ei märganud. See oli üks tunnetest, mida ta veel tundis.

Ma ei pidanud sind armastama. Nii oli see naine öelnud – ja siis ta suri. Naine poleks pidanud teda armastama ja tema poleks pidanud söandama naist armastada. Ta vääriski seda ööpimedust ja kui see nähtamatu piire kord puruneb ja see ootav olend kallale kargab, ta üle võtab ja ära tapab... Ta oligi selle kuhjaga ära teeninud.

Niisiis jäi ta öö kütkeisse, oli tunnistajaks karjele ja verele ja ihu kokkupõrkele kiviga. Ta teadis, et oleks pidanud rabelema. Teadis, et oli rabelenud neil viimastel hetkedel enne, kui mustast kivist võru kaela ümber kinni pigistati.

Aga pimeduses varitses olevus ja ta ei suutnud sundida end sellega enam kuigi palju kauem võitlema.

F2f

Aelin Ashryver Galathynius, tule pärija, Mala Valgusetooja lemmik ja Terraseni täieõiguslik kuninganna, nõjatus kulunud tammepuust leti vastu ning kuulas hoolikalt lõbusaalis kaikuvaid hääli. Ta soris hõisete ja oiete ja rõvedate laulude seas. Ehkki see paik oli viimasel paaril aastal läbi närinud ja välja sülitanud mitmeid omanikke, näis Võlvidena tuntud maa-alune patuurgas ikka sama: ebamugavalt kuum, liisunud õlle ja pesemata kehade järele lehkav ning sarikateni tuubil täis närukaelu ja elukutselisi kurjategijaid.

Enam kui mitu noort isandat ja kaupmehepoega patseeris trepist alla Võlvidesse nii, et ei näinud enam iial päevavalgust. Vahel seepärast, et nad välgutasid kulla ja hõbedaga vale inimese ees. Vahel aga seetõttu, et olid piisavalt edevad või purjus arvamaks, et võisid pea ees võitlusaukudesse hüpata ja sealt elusana välja kõndida. Vahel käitusid nad tohutut ala ääristavates niššides halvasti mõne müüdava naisega ja said karmilt teada, millist rahvast Võlvide omanikud tegelikult hindasid.

Aelin rüüpas õllekapast, mille higistava kõrtsmiku lihav käsivars paar hetke varem tema ette libistas. Vesine ja odav lake, aga vähemalt külm. Räpaste kehade vänge aroomi kohal hõljus neiuni küpseva liha ja küüslaugu hõngu. Kõht nurises, kuid Aelin polnud nii loll, et oleks toitu tellinud. Esiteks pärines liha tavaliselt korrus kõrgemal asuval põiktänaval elanud rottidest. Teiseks avastasid jõukamad külastajad ühtepuhku, et rooga on millegagi tembitud. See asjaolu lubas neil üles ärgata alles eespool mainitud põiktänaval, kukkur tühi. Kui nad üldse ärkasid.

Aelini riided olid määrdunud, ent piisavalt uhked tähistamaks teda varga sihtmärgina. Niisiis uuris ta õlut hoolikalt, nuhutas ja mekkis seda enne, kui lakke ohutuks hindas. Mingil hetkel peab ta siiski toitu otsima, kuid mitte enne, kui saab Võlvides vajaliku info kätte: mis põrgu päralt Riftholdis nendel kuudel juhtus, kui ta siit eemal viibis.

Ja mis klienti see Arobynn Hamel nii kibedasti näha ihkas, et riskis siin kohtuda – eriti kui linnas jõlkusid hundikarjadena jõhkrad mustas mundris valvurid.

Aelinil õnnestus ühest taolisest patrullist lossimiskaose käigus mööda lipsata, aga mitte enne, kui märkas mundritele tikitud oonüksmusta lohemadu. Must mustal – võib-olla tüdines Adarlani kuningas teesklemast, et kujutas endast muud kui ohtu, ning andis välja kuningliku käsu loobuda oma impeeriumi traditsioonilistest veripunastest ja kuldsetest värvidest. Must kui surm, must kui tema kaks Wyrdi võtit, must kui valgidest deemonid, keda too türann nüüd peatamatu armee ehitamiseks kasutas.

Üks judin jooksis mööda selga alla ja Aelin kummutas ülejäänud õlle põhjani. Kappa tagasi asetades nihkusid neiu punakaspruunid juuksed veidi ja püüdsid kinni rauast sepistatud lühtrite valguse.

Linna saabudes kiirustas Aelin sadamast esmalt jõeäärsele Varjuturule – sealt võis igaüks kõike leida. Olgu see haruldane või tavaline või hoopis salakaup. Aelin ostis tüki värvi ja maksis kaupmehele ühe hõbemündi lisaks, et saaks letitagust väikest ruumi juuste värvimiseks kasutada. Juuste, mis olid veel piisavalt lühikesed, et ulatuda napilt üle rangluude. Kui valvurid uurisidki sadamat ja silmasid teda kogemata, oleksid nemad otsinud kuldjuukselist noort naist. Kõik oleks otsinud kuldjuukselist noort naist, kui viimastel nädalatel jõudis kohale jutt sellest, et kuninga kangelasel ei õnnestunud mõrvata Wendlyni kuninglikku perekonda ja nende merekaitse süsteemide plaane varastada.

Aelin saatis juba mitu kuud tagasi Eyllwe kuningale ja kuningannale hoiatuse ning teadis, et nad võtsid kasutusele korralikud ettevaatusabinõud. See samm jättis siiski ühe isiku ohtu enne, kui Aelin saab oma plaani esimesi käike astuma hakata – sama isiku, kes suudaks selgitada uusi valvureid sadamas. Ja seda, miks linn oli märgatavalt vaiksem, rohkem pinges. Summutatum.

Kui ta kuuleks kusagil midagi kaardiväe kaptenist ja tema ohutusest, toimuks see just siin. Tuli ainult õiget vestlust pealt kuulata või õigete kaardimänguvastastega lauda istuda. Milline õnn siis, et ta Varjuturul Terni märkas. Arobynni üks lemmik-palgamõrvar ostis parasjagu uusima annuse eelistatud mürki.

Ta järgnes Ternile ja jõudis kohale õigeks ajaks, et silmata lõbusaali koonduvaid Arobynni palgamõrvareid. Tavaliselt ei teinud mehed seda – välja arvatud siis, kui kohale saabus nende isand. Üksnes juhul, kui Arobynn alustas kohtumist kellegi väga-väga tähtsaga. Või ohtlikuga.

Kui Tern koos teistega Võlvidesse lipsas, ootas Aelin mõned minutid tänaval ja redutas varjudes, et näha Arobynni saabumist. Paraku nii hästi ei vedanud. Ilmselt oli mees juba sees.

Niisiis sisenes ta ühe purjus kaupmehevõsukeste rühma kannul ja märkas kohta, kus Arobynn audientsi andis. Aelin pani endast parima mängu, et silmatorkamatu ja tähelepandamatuna püsida, kuni ta leti ääres varitsedes asja uuris.

Kapuutsi ja tumedate riietega sulandus ta piisavalt hästi, et mitte liigselt huvi tekitada. Neiu leidis, et kui keegi oligi nii rumal ja üritas teda paljaks röövida, tegi see neist õiglase ohvri, keda omakorda tühjaks teha. Tal oligi raha otsakorral.

Aelin ohkas läbi nina. Kui teda oleks ainult praegu nähtud: Aelin Kulutuli, palgamõrvar ja taskuvaras. Tema vanemad ja onu visklesid ilmselt hauas.

Samas. Mõned asjad olid seda väärt. Aelin kõverdas kinnastatud sõrme kiilaka kõrtsmiku poole ja andis märku järgmiseks õlleks.

„Ma vaataks ette, kui palju sa kaanid, plika,” irvitas üks hääl tema kõrval.

Aelin heitis kõõrdpilgu keskmist mõõtu mehele, kes lipsas tema küljele leti taha. Aelin oleks mehe ära tundnud üksnes iidse kõvera mõõga järgi, kui poleks näinud relvitukstegevalt lihtlabast nägu. Punetav nahk, pisikesed seasilmad, paksud kulmud – kõik üks ilmetu mask, et varjata näljast tapjat selle all.

Aelin toetas käsivarred letile ja pani ühe pahkluu teise peale. „Tervist, Tern.” Arobynni asetäitja – vähemalt oli ta seda kaks aastat tagasi. Jõhker ja kaalutlev väike tõbras, kes innustus alati liialt Arobynni musta tööd tegema. „Seda ma arvasin, et on vaid aja küsimus, kuni üks Arobynni penidest mind välja nuhib.”

Tern nõjatus leti vastu ja välgutas liiga eredat naeratust. „Kui mu mälu mind ei peta, olid sina alati tema lemmiklita.”

Aelin kõkutas naerda ja keeras end üleni tema poole. Nad olid pikkuselt pea võrdsed ja saleda kehaehituse tõttu oli Tern alati häirivalt hea ka kõige paremini valvatud paikadesse tungimises. Kõrtsmik märkas Terni ja hoidis heaga eemale.

Tern osutas peaga üle õla ja viipas tohutu ala varjulisele tagaküljele. „Viimane nurgapink seina vastas. Lõpetab parajasti kliendiga.”

Aelini pilk vilksas Terni näidatud suunda. Võlvide mõlemaid külgi ääristavad nišid kihasid hooradest ja olid rahvast vaevu kardinaga eraldatud. Ta jättis vahele vähkrevad kehad, kuivetunud nägude ja õõnsa pilguga naised, kes ootasid võimalust teenida elatist selles mädanevas sitaaugus. Ta jättis vahele ka inimesed, kes jälgisid toimuvat lähimatest laudadest – valvurid, piilurid, kehamüüjad. Aga sinna niššide kõrvale seina sisse oli pistetud ka mitu puust lahtrit.

Täpselt need, mida ta saabumisest saati vaikselt jälgis.

Ja valgusest kõige kaugemas... laua alla välja sirutatud ning poleeritud nahksaabaste läige. Esimese paari vastas oli põrandale toetatud teine paar, justkui valmistuks klient putku pistma. Või, kui ta oli tõeliselt rumal, ka võitlema.

Igal juhul oli ta piisavalt rumal, et oma ihukaitsja nähtavale jätta. See majakas teavitas kõiki, kes viitsisid tähele panna, et viimases lahtris toimus midagi üpris olulist.

Kliendi ihukaitsja – õbluke, kapuutsiga, hambuni relvastatud noor naine – nõjatus läheduses ühele puusambale. Naise siidised ja õlgadeni pikad juuksed kiiskasid valguse käes, kui ta hoolikalt lõbusaali jälgis. Liiga jäik, et olla suvaline külastaja. Ei mingit mundrit, kojavärve või märke. Arvestades kliendi vajadust salalikkuse järele, polnud see üllatav.

Ilmselt arvas klient, et siin on ohutum kohtuda, sest tavapäraselt peeti sedasorti kohtumisi Palgamõrvarite Kantsis või mõnes varjulises Arobynnile endale kuuluvas kõrtsis. Tal polnud aimugi, et Arobynn oli suurinvestor ka Võlvides ja Aelini endisel isandal tarvitses vaid pead noogutada, et metalluksed lukustuks – ja nii klient kui ka tema ihukaitsja ei astuks sealt enam iial välja.

Ometi jäi õhku küsimus, miks Arobynn nõustus siin kohtuma.

Ja ometi jäi Aelin vaatama meest, kes purustas tema elu nii mitmel moel.

Tema kõht tõmbus kokku, kuid ta naeratas Ternile. „Ma teadsin, et rihm kaugele ei veniks.”

Aelin tõukas end letilt lahti ja lipsas rahva sekka enne, kui palgamõrvar jõudis midagi öelda. Neiu tundis Terni põrnitsust, mis kinnitus otse abaluude vahele, ja teadis, et Tern kibeles nii väga oma kõverat mõõka sinna sisse suruma.

Vaevumata tagasi vaatama, heitis neiu mehele üle õla ühe rõveda liigutuse.

Terni kärgitud needuste jada oli palju parem sellest labasest muusikast, mida ruumi teises otsas mängiti.

Aelin pani möödudes tähele igat nägu, igat laudkonda pidutsejaid ja kurjategijaid ning töölisi. Nüüd vahtis kliendi ihukaitsja teda ja kinnastatud käsi libises puusal lihtsale mõõgale.

Pole sinu mure, aga kena katse.

Aelin peaaegu et tundis kiusatust naisele muiata. Ta olekski võinud seda teha, kui poleks keskendunud Palgamõrvarite Kuningale. Sellele, mis teda seal lahtris ootas.

Aga ta oli valmis – või siis nii valmis, kui ta üldse olla sai. Ta oli planeerimisele piisavalt kaua aega kulutanud.

Aelin jättis endale merel ühe päeva puhkamiseks ja Rowani järele igatsemiseks. Nüüd, kus verevanne sidus teda igavesti haldjaprintsiga – ja printsi temaga –, mõjus mehe puudumine nagu fantoomjäse. Neiu tundis seda ikka veel, kuigi tal oli nii palju tegemist. Kuigi oma carranam’i taga igatsemine oli kasutu ja Rowan andnuks talle selle eest kahtlemata keretäie.

Teisel lahusoleku päeval pakkus Aelin laevakaptenile hõbemündi pliiatsi ja paberipaki eest. Ja kui ta end kitsukesse kajutisse lukustas, hakkas ta kirjutama.

Selles linnas vastutasid kaks meest tema elu ja talle armsate inimeste hävitamise eest. Ta ei kavatse Riftholdist lahkuda enne, kui matab nad mõlemad.

 

Niisiis kribis ta lehekülgede kaupa märkmeid ning ideid, kuni sai paika nimekirja isikutest ja paikadest ja sihtmärkidest. Ta õppis pähe iga sammu ja arvutuse ning põletas seejärel lehed väega, mis tema soontes hõõgus. Aelin hoolitses selle eest, et iga viimane kui kübe polnud enamat tuhast, mis illuminaatorist välja hõljus ja üle ääretu ööpimeda ookeani lendus.

Ehkki neiu pani end valmis, oli see ikkagi šokk, kui nädalaid hiljem laev ranniku lähedal nähtamatu tähise läbis ja tema maagia haihtus. Kogu see tuli, mille hoolikale valdamisele ta nii palju kuid kulutas... See kadus. Justkui poleks seda iial olnudki, sädetki ei jäänud enam soontesse värelema. Uut tüüpi tühjus – väga erinev sellest august, mille Rowani puudumine temasse jättis.

Inimnahka kinni õmmelduna tõmbus ta lavatsile kerra ja meenutas, kuidas hingata, kuidas mõelda, kuidas liigutada neetud keha selle surematu graatsiata, millest ta nii väga sõltuma hakkas. Ta oli kasutu narr, et lasi neil kinkidel karguks muutuda. Et teda tabati ootamatult, kui need taas temalt ära kisti. Rowan oleks kindlasti talle kere peale andnud just selle eest – kui ta oleks ise toibunud. Vähemalt tundis ta sellegi üle heameelt, et palus Rowanil maha jääda.

Niisiis hingas Aelin sisse soolakat mereõhku ja pigist puitu ning meenutas endale, et teda õpetati paljakäsi tapma ammu enne, kui ta üldse õppis luid tule abil sulatama. Ta ei vajanud vaenlaste pikali panemiseks haldjavormist saadavat lisajõudu, kiirust ja nõtkust.

Mees, kes vastutas selle algse jõhkra väljaõppe eest… Mees, kes oli tema päästja ja piinaja, kuid ei kuulutanud end kunagi isaks, vennaks või armastajaks. See mees asus nüüd mõne sammu kaugusel ja vestles endiselt oma oh-kui-tähtsa kliendiga.

Aelin surus vastu pingele, mis ähvardas jäsemeid lukku tõmmata ja hoidis liigutusi kassilikult sujuvana, kui läbis viimased kuus meetrit nende vahel.

Kuni Arobynni klient püsti tõusis, midagi Palgamõrvarite Kuningale nähvas ja siis oma ihukaitsja poole tormas.

Meest varjavast kapuutsist hoolimata tundis Aelin suurepäraselt seda liikumisviisi. Ta tundis peakatte varjust turritava lõua kuju ja seda, kuidas mehe vasak käsi kippus mõõgatuppe riivama.

Aga küljel ei rippunud kotkakujulise nupuga mõõka.

Ja musta mundrit polnud – üksnes pruunid ilmetud riided, mida katsid kohati mustus ja paakunud veri.

Aelin haaras tühja tooli ja tõmbas selle kaardilaua juurde enne, kui klient paar sammu teha jõudis. Ta lipsas istuma ja keskendus hingamisele, kuulamisele ka siis, kui kolm lauakaaslast tema poole kulmu kortsutasid.

Ta ei huvitunud sellest.

Aelin nägi silmanurgast, kuidas ihukaitsja lõuaga tema poole nõksatas.

„Jaga mulle ka,” pomises Aelin mehele enda kõrval. „Kohe.”

„Meil on mäng pooleli.”

„Siis järgmise partiiga,” ütles Aelin. Neiu lõdvendas kehahoiakut ja ajas õlad längu, kui Chaol Westfall tema poole pilgu heitis.

F3f

Chaol oli Arobynni klient.

Või tahtis ta Aelini kunagiselt isandalt midagi piisavalt meeleheitlikult, et riskis siin kohtuda.

Mis põrgu päralt tema äraolekul siin juhtus?

Aelin vaatas kaarte õllest niiskele lauale lendumas, ehkki kapteni tähelepanu püsis ta seljal. Ta oleks tahtnud Chaoli nägu näha. Näha midagi selle kapuutsi hämaruse all. Ehkki mehe riideid katsid verepritsmed, liikus ta nii, nagu ei vaevaks teda mingid vigastused.

Miski, mis Aelini rinnus kuude kaupa tihedalt kerra tõmbus, lõdvenes nüüd aeglaselt.

Elus – aga kust pärines siis veri?

Ilmselt otsustas mees, et Aelin ei kujutanud ohtu, sest ta viipas üksnes oma kaaslase endaga kaasa ning mõlemad jalutasid leti poole. Ei, selle taga kõrguva trepi suunas. Chaol kõndis ühtlase muretu sammuga, kuigi naine tema küljel oli liiga pinges, et ükskõiksena mõjuda. Nende õnneks ei vaadanud keegi lahkuva kapteni poole ja kapten ise ei heitnud Aelini suunas enam pilkugi.

Neiu liigutas end piisavalt kiiresti ja tõenäoliselt ei jõudnud kapten teda tuvastada. Tore. Tore, kuigi Aelin oleks ta ära tundnud liikudes või paigal seistes. Riietatuna või paljalt.

Seal ta nüüd astus trepist üles, ei vaadanud isegi tagasi, kuigi mehe kaaslane põrnitses jätkuvalt Aelini. Kes põrgu päralt see on? Palees ei olnud Aelini lahkudes ühtki naisvalvurit ja neiu uskus üsna kindlalt, et kuningal kehtis absurdne ei-mingeid-naisi-reegel.

Chaoli nägemine ei muutnud midagi – kohe veel mitte.

Neiu kägardas käe rusikasse ja oli teravalt teadlik paljast sõrmest paremal käel. See ei tundunud paljana, kuni siiani.

Tema ette maandus mängukaart. „Liitumine on kolm hõbedat,” lausus kiilakas tätoveeritud mees tema kõrval kaarte jagades ja kallutas pea keskel küütleva mündikuhila poole.

Kohtuda Arobynniga. Aelin poleks iial arvanud, et Chaol on nii loll, aga see... Aelin tõusis toolilt ning jahutas soontes keemistemperatuurile lähenevat raevu. „Olen puupaljas. Nautige mängu ilma minuta.”

Uks kivitrepi ülaosas oli juba suletud, Chaol ja tema kaaslanna läinud.

Neiu andis endale hetke, et pühkida näolt iga ilme peale kerge lõbustatuse.

Üsna tõenäoliselt planeeris Arobynn kogu siinse värgi tema saabumishetkeks. Ilmselt saatis ta Terni ka Varjuturule üksnes selleks, et too Aelinile silma jääks ja ta siia meelitaks. Võib-olla Arobynn teadis kapteni plaane ja kelle heaks noor isand nüüd võitles. Võib-olla ta meelitas Chaoli siia lihtsalt selleks, et Aelini mõtteid ussitada ja teda pisut raputada.

Arobynnilt vastuste saamine maksab oma hinda, kuid see oli taibukam, kui Chaoli järel öhe joosta. Ehkki see tung lõi lihased lukku. Kuud – kuud ja kuud olid möödunud ajast, kui ta Chaoli viimati nägi. Kui ta Adarlanist murtuna ja õõnsana lahkus.

Aga enam mitte.

Aelin patseeris viimased sammud seina vastas asuva nurgapingini. Neiu seisatas pingi ees ja ristas käed. Ta silmitses pikalt Arobynn Hamelit, Palgamõrvarite Kuningat ja oma endist isandat, kes üles tema poole naeratas.

Puust nurgapingi varjudes veiniklaasi taga lösutav Arobynn nägi välja täpselt selline nagu nende viimasel kohtumisel: peene kondiga aadlikunägu, siidised punakaspruunid juuksed õlgu riivamas. Mehe sügavsinine laitmatu tegumoega kuub oli teeseldud muretusega ülalt lahti nööbitud ja paljastas trimmis rinna. Ei mingit märki kaelaketist või keest. Mehe pikk lihaseline käsivars sirutus üle pingiselja ja päevitunud ning armidest täkitud sõrmed trummeldasid saalist kostva muusika taktis.

„Tervist, mu kallis,” nurrus Arobynn, hõbesilmad isegi hämaruses kirkad.

Ei mingeid relvi peale imekauni rapiiri tema küljel. Relva keerukad ja väänduvad käekaitsed olid justkui kulda köidetud tuulekeerised. Ainus avalik märk jõukusest, mis võistles kuningate ja kuningannade rikkustega.

Aelin libistas end pingile tema vastu ja oli liigagi teadlik sellest, et puidust õhkus veel Chaoli kehasoojust. Neiu enda pistodad surusid iga liigutusega vastu ta keha. Goldryn ta küljel oli raskeks kaaluks ja selle käepideme massiivset rubiini varjas tume keepmantel – legendaarne relv oli nii kitsastes oludes täiesti kasutu. Polnud kahtlustki, miks Arobynn kohtumiseks taolise lahtri valis.

„Sa näed enam-vähem samasugune välja,” nentis Aelin kõvale puupingile nõjatudes ja sikutas kapuutsi peast. „Rifthold kohtleb sind endiselt hästi.”

Vastas tõele. Ka kolmekümnendate eluaastate lõpus jäi Arobynn nägusaks, sama rahulikuks ja vaoshoituks kui Palgamõrvarite Kantsis selle tumeda päevadehämu jooksul pärast Sami surma.

Palju, väga palju võlgu tuli tasuda toonaste sündmuste eest.

Arobynn silmitses neiut – aeglane, tahtlik ülevaatus. „Ma vist eelistan su loomulikku juuksevärvi.”

„Ettevaatusabinõud,” lausus Aelin jalgu ristates ja meest sama põhjaliku pilguga mõõtes. Polnud märkigi Orynthi amuletist, kuninglikust pärandist, mille ta poolsurnud Aelinilt Florine’i jõe kaldal varastas. Arobynn lasi Aelinil uskuda, et salamisi kolmandat ja viimast Wyrdi võtit sisaldav amulett kadus veevoogudesse. Aelini esivanemad kandsid tuhatkond aastat amuletti pahaaimamatult ja see muutis nende kuningriigi – tema kuningriigi – vägevaks. Jõukaks ja ohutuks kohaks, ideaaliks, millega võrreldi kõiki kodasid kõikidel maadel. Ometi ei näinud Aelin iial Arobynni kaela ümber mingit ketti. Ilmselt nihverdas selle kantsi ja peitis ära. „Ma ei taha Endovieri tagasi sattuda.”

Mehe hõbesilmad sätendasid. Raske oli pistoda poole mitte sirutuda ja seda kõvasti teele heita.

Ent Arobynnist sõltus liiga palju, et teda kohe tappa. Aelinil oli piisavalt aega selle üle mõelda, mida ja kuidas ta seda teha soovib. Selle lõpetamine siin ja praegu on mõttetu raiskamine. Eriti siis, kui Arobynn ja Chaol olid kuidagi segapuntras.

Võib-olla seepärast Arobynn ta siia meelitaski. Et Aelin märkaks Chaoli tema seltsis... Ja lööks kõhklema.

„Tõepoolest,” lipitses Arobynn, „ka mina vihkan mõtet sinust kui Endovieri orjast. Kuigi tõele au andes on need viimased kaks aastat su veelgi rabavamaks muutnud. Naiselikkus sobib sulle.” Mees kallutas pea viltu ja Aelin teadis, et see on tulemas juba enne, kui Arobynn täiendas: „Või peaksin ütlema kuninglikkus?”

Kümmekond aastat oli möödunud päevast, mil nad varjamatult tema pärilusliinist või tiitlist rääkisid. Mille juurest Arobynn aitas tal minema kõndida, õpetas seda vihkama ja kartma. Vahel mainis Arobynn seda läbi lillede, kuid enamasti siiski ähvardusena, et neiut enda külge aheldada. Aga mitte ainuski kord ei öelnud Arobynn välja tema pärisnime. Isegi mitte siis, kui Aelini jäiselt jõekaldalt leidis.

„Mis paneb sind arvama, et mul selle vastu mingit huvi on?” küsis Aelin ükskõikselt.

Arobynn kehitas laiu õlgu. „Kuulujutte ei saa paljuski tõe pähe võtta, aga umbes kuu aega tagasi levis Wendlynist siia üks jutt. Räägiti, et üks teatud kadunud kuninganna esitas sissetunginud Adarlani leegionile üpris vaatemängulise etenduse. Tegelikult usun, et meie lugupeetud sõbrad impeeriumis armastavad kasutada lausa tiitlit „tuldsülgav kuningannalita”.”

Ausalt, see näis Aelinile peaaegu et naljakas – isegi meelitav. Ta teadis, et jutud kindral Narrokist ja kolmest ülejäänud valgiprintsist lähevad liikvele. Ta lihtsalt ei uskunud, kui kiiresti see jutt kannad maha saab. „Inimesed usuvad tänapäeval mida iganes pajatusi.”

„Tõsi,” noogutas Arobynn. Võlvide teises otsas möirgas hullunud rahvahulk üksteist augus kolkivate võitlejate peale. Palgamõrvarite Kuningas tõstis pilgu kisa suunas ja muigas kergelt.

Peaaegu kaks aastat oli möödunud päevast, kui Aelin seal rahva seas seisis ja vaatas Sami määratult nõrgemaid vastaseid ette võtmas. Truu Sam esines soovist koguda piisavalt raha Riftholdist lahkumiseks ja Arobynni lõa otsast pääsemiseks. Paari päeva pärast lõpetas Aelin Endovieri suunduvas vanglavankris, aga Sam...

Aelin ei teadnud siiani, kuhu Sam pärast seda maeti, kui Riftholdi kurjategijate pealiku Ioan Jayne’i asetäitja Rourke Farran noormehe elu piinapingil lõpetas. Aelin lõi Jayne’i ise mättasse ja heitis tüübi lihavasse näkku pistoda. Ja Farran... Aelin sai alles hiljem teada, et Farrani mõrvas Arobynni enda ihukaitsja Wesley kättemaksuks Samile tehtu eest. Aga see polnud enam Aelini mure, ehkki Arobynn tappis Wesley eesmärgiga parandada sidet Palgamõrvarite Gildi ja kurjategijate uue pealiku vahel. Järjekordne võlg.

Ta võis oodata, võis olla kannatlik. Neiu poetas vaid: „Nii et tänapäeval ajad siin äri? Mis kantsist sai?”

„Mõned kliendid,” venitas Arobynn, „eelistavad avalikke kohtumisi. Kants võib inimesed ärevaks muuta.”

„Su klient peab selles mängus küll uus ettur olema, kui ta privaatruumi ei nõudnud.”

„Ta ei usalda mind eriti. Tema arvates on põhisaal ohutum.”

„Siis ta vist ei tunne Võlve.” Ei, Chaol polnud iial siin varem käinud, nii palju Aelin teadis. Tavapäraselt jättis ta Chaolile sellest ajast rääkimata, mille ta siinses roiskuvas paigas veetis. Nagu jättis rääkimata palju muudki.

„Miks sa lihtsalt tema kohta ei küsi?”

Aelin hoidis näoilme neutraalse ja ükskõiksena. „Mind su kliendid eriti ei huvita. Räägid ise või ei räägi. Vaba valik.”

Arobynn kehitas taas õlgu. Imeilus ja muretu žest. Nii et mängime siis kassi-hiirt. Väike infokild, mida Aelini vastu kasutada. Varjata tema eest, kuni see on kasulik. Polnud ju suurt vahet, kas informatsioon on väärtuslik või mitte. Selle varjamine ja vägi oli see, mida Arobynn armastas.

Mees ohkas. „Nii palju on kõike seda, mida tahaksin sinult küsida – teada.”

„Mind üllatab su ülestunnistus, et sa ei teagi juba kõike.”

Arobynn toetas pea pingiseljale, mehe punased juuksed kiiskasid värske verena. Võlvide investorina ei pidanud ta oma nägu siin peitma. Mitte keegi, isegi mitte Adarlani kuningas, ei oleks oma rumalusest teda siin rünnanud.

„Asjad on sinu lahkumise järel üsna viletsalt kulgenud,” lausus Arobynn vaikselt.

Lahkumise. Justkui oleks Aelin vabatahtlikult Endovieri tee jalge alla võtnud. Justkui poleks Arobynn selle eest vastutav. Justkui oleks Aelin pelgalt väikesel puhkusel käinud. Aga neiu tundis Arobynni liiga hästi. Mees kompis teda endiselt, ehkki oli ta ise siia meelitanud. Suurepärane.

Arobynn heitis pilgu paksule armile neiu peopesal – tõend vandest, mis tuli Nehemiale Eyllwe vabastamise kohta anda. Arobynn laksutas lipitsevalt keelt. „Nii paljude armide nägemine lõhestab mu südame.”

„Mulle need täitsa meeldivad.” Vastas tõele.

Arobynn nihutas end istmel – tahtlik liigutus, nagu ikka tema puhul – ja valgus langes kõrvast rangluuni sirutuvale jõhkrale armile.”

„Mulle meeldib sinu arm ka täitsa,” tunnistas Aelin südaöise naeratusega. See selgitas niisiis tõika, miks mees kuue kinni nööpimata jättis.

Arobynn viipas nõtke graatsiaga kätt. „Kingitus Wesleylt.”

Ükskõikne meenutus sellest, milleks Arobynn võimeline on. Mida ta suudab taluda. Wesley oli üks parimatest sõdalastest, keda Aelinil õnnestus iial kohata. Kui tema ei elanud üle võitlust Arobynniga, oleks see korda läinud üsna vähestel. „Esmalt Sam, siis mina, siis Wesley – oled sa alles türanniks muutunud, Arobynn. On kantsi veel üldse kedagi peale kalli Terni jäänud või panid pikali igaühe, kes sulle pahameelt valmistas?” Ta heitis põgusa pilgu leti ääres jõlkuvale Ternile ja seejärel ülejäänud kahele palgamõrvarile. Tüübid istusid eraldi laudades ruumi keskel ja üritasid teeselda, et ei jälginud igat Aelini liigutust. „Vähemalt on Harding ja Mullin veel elus. Nemad on alati osanud osavalt su perset lakkuda. Raske isegi ette kujutada, et sa suudaks end iial nende tapmiseni viia.”