Kreeka kangelasedTekst

Loe katkendit
Märgi loetuks
Kuidas lugeda raamatut pärast ostmist
  • Lugemine ainult LitRes “Loe!”
Šrift:Väiksem АаSuurem Aa

Stephen Fry
KREEKA KANGELASED


Originaali tiitel:

Stephen Fry

Heroes

Volume II of Mythos

Penguin Books

2018

Toimetanud ja korrektuuri lugenud Krista Kaer

Kujundanud Liis Karu

Copyright © Stephen Fry, 2018

© Tõlge eesti keelde. Allan Eichenbaum, 2020

ISBN 978-9985-3-4877-2

e-ISBN 9789985349427

Kirjastus Varrak

Tallinn, 2020

www.varrak.ee

www.facebook.com/kirjastusvarrak

Trükikoda OÜ Greif

Kõigile kangelastele, kellest me kuulnud ei ole.

Ehk oled ka sina üks neist.


EESSÕNA

„Kangelasi” võib võtta järjena minu raamatule „Kreeka müüdid”, kus jutustati kõige algusest, titaanide sünnist ja inimsoo loomisest. Käesoleva raamatu mõistmiseks – ja ma loodan, et nautimiseks – pole tarvis „Kreeka müüte” lugeda, kuid paljud joonealused märkused viitavad lehekülje numbriga lugudele, tegelastele ja müütilistele sündmustele, mis olid „Kreeka müütides” ära toodud ja mida võib sealt leida täielikumates üksikasjades. Mõned peavad joonealuseid märkusi segavateks, kuid ma olen kuulnud, et eelmises raamatus meeldisid need paljudele väga, niisiis loodan ma, et te navigeerite nende vahel mõnuga, kui tuju tuleb.

Ma tean, kui pelutavad Kreeka nimed mõnede inimeste jaoks on – kõik need Y-d, K-d ja PH-d. Kus võimalik, kasutasin ma lihtsaimat nimekuju. Tänapäeva kreeklased on kindlasti hämmastunud, mida inglased nende imekaunite nimedega teevad, ning sakslasi, prantslasi, ameeriklasi ja teisi – kellel on Vana-Kreekale oma lähenemine – panevad mõned minu soovitatud nimekujud kindlasti kukalt kratsima. Kuid need ongi kõigest soovitused… ükskõik, kas öelda Eddippus või Eedipus, Epidauros või Ebiithavros, Philoktetes või Philokteetees, jäävad tegelased ja lood ise ikka samaks.

Stephen Fry



* Hades pole ametlikult olümplane, kuna tema oli kogu aja allmaailmas

SISSEJUHATUS

ZEUS istub oma troonil. Tema valitseb taevast ja maad. Teda omakorda valitseb tema õde-naine HERA. Kohustused ja valitsusalad surelike maailmas on jagatud tema perekonnale, ülejäänud kümnele Olümpose jumalale. Jumalate ja inimeste algusaegadel sammusid jumalikud koos surelikega maa peal, sõbrunesid nendega, röövisid neid, paaritusid nendega, karistasid neid, piinasid neid, muutsid neid lilledeks, puudeks, lindudeks ja putukateks ning sekkusid meie tegemistesse, põimusid meiega kokku, sigisid meiega, segunesid meiega ja toppisid üldse kõikvõimalikel viisidel oma nina meie asjadesse. Aja jooksul aga, sedamööda kuidas üks ajastu järgnes teisele ning inimkond kasvas ja puhkes õitsele, hakkasid jumalate ja inimeste suhted tasapisi soiku jääma.

Selles ajastus, kuhu me nüüd oleme jõudnud, on jumalad veel vägagi kohal ning ilmutavad soosingut, ebasoosingut, suunavad ja segavad, kuid PROMETHEUSE kingitud tuli on andnud inimkonnale suutlikkuse oma asju ise ajada, ehitada üles oma iseloomulikud linnriigid, kuningriigid ja dünastiad. See tuli on maailmas silmaga nähtav ja palav ning on andnud inimestele võime maaki sulatada, sepistada, toota ja valmistada, kuid see on ka sisemine tuli – tänu Prometheusele on meid nüüd õnnistatud jumaliku sädemega, loomingulise tulega, teadvusega, mis kunagi kuulus üksnes jumalatele.

Kuldajastust on saanud Kangelaste Ajastu – meeste ja naiste ajastu, kes haaravad oma saatuse enda kätte, kasutavad inimlikke omadusi, julgust, nutikust, auahnust, kiirust ja jõudu, et saata korda hämmastavaid tegusid, alistada kohutavaid koletisi ning panna alus suurtele kultuuridele ja sugupuudele, mis muudavad maailma. Nende sees põleb nende eestvõitleja Prometheuse taevast varastatud jumalik tuli. Nad kardavad, austavad ja kummardavad oma vanematest jumalaid, kuid sisimas teavad nad, et ei jää neile alla. Inimkond on jõudnud teismeikka.

Prometheus ise – titaan, kes meid valmistas, sai meie sõbraks ja meie eestvõitlejaks – peab jätkuvalt kandma kohutavat karistust: ta on aheldatud mäenõlva külge ja iga päev tuleb röövlind, kes laskub päikesest, rebib tema külje lõhki, kisub tema maksa välja ja sööb seda tema silme all. Kuna Prometheus on surematu, kasvab maks öö jooksul uuesti, kuid ainult selleks, et piin saaks järgmisel päeval korduda. Ja ülejärgmisel…

Prometheus, kelle nimi tähendab ettemõtlemist, kuulutas, et nüüd, mil inimeste maailmas on tuli, on jumalate päevad loetud. Zeusi raev sõbra vastuhaku pärast pärineb nii sügavast haavumusest ja reedetud olemise tundest kui ka sügaval peituvast, kuid järelejätmatust hirmust, et inimesed kasvavad jumalatest suuremaks.

Prometheus nägi ka, et tuleb aeg, mil ta vabastatakse. Mäele saabub surelikust inimesest kangelane, purustab tema rauad ja vabastab ta. Koos päästavad nad olümplased.

Kuid miks peaks olema vaja jumalaid päästa?

Sadade põlvkondade vältel on maapinna all hõõgunud ränk vimm. Kui titaan KRONOS kastreeris oma isa, ürgse taevajumala URANOSE, ja heitis tema suguelundid Kreeka teise otsa, tärkas sealt, kuhu langesid vere- ja seemnevedelikutilgad, hiiglaste rahvas. Need „ktoonilised” olendid, maapinnast võrsunud olevused, usuvad, et tuleb aeg, mil nad saavad võimu Kronose ülbete tõusikutest laste, Olümpose jumalate käest endale rebida. Gigandid ootavad päeva, mil nad saavad mässu tõsta, Olümpose alistada ja ise valitsema hakata.

Ka Prometheus vaatab silmi pilutades päikesesse ja ootab oma hetke.

Inimkond tegeleb samal ajal aga surelike asjadega: edasipüüdlemise, töörühmamise, elamise, armastamise ja suremisega maailmas, mis on endiselt täis enam või vähem heatahtlikke nümfe, faune, saatüreid ning teisi merede, jõgede, mägede, aasade, laante ja põldude vaime, kuid kus on omajagu ka okkaid – hiigelmadusid ja lohesid, kellest paljud on ürgse GAIA, maajumalanna ning TARTAROSE, maapinna all asuvate sügavike järeltulijad. Nende võsukesed ECHIDNA ja TYPHON on sigitanud terve hulga mürgiseid ja moondunud elukaid, kes laastavad maad ja ookeane, mida inimesed püüavad taltsutada.

Et säärases maailmas ellu jääda, tundsid surelikud vajadust jumalatele alistuda ja neid härdalt paluda, neile ohvreid tuua ning neid kiituse ja palvega meelitada. Kuid mõned mehed ja naised hakkavad lootma omaenda meelekindlusele ja nutikusele. Need on mehed ja naised, kes – kas siis jumalate abiga või ilma selleta – söandavad teha maailma turvalisemaks, et inimesed saaksid vabalt õitsengule tõusta. Nemad ongi kangelased.

HERA UNENÄGU

Hommikusöök Olümpose mäel. Zeus istub pika kivilaua otsas, rüüpab väikeste lonksukestega nektarit ja mõtleb eesseisvale päevale. Üksteise järel triivivad sisse teised Olümpose jumalad ja jumalannad ning võtavad oma kohtadel istet. Viimaks tuleb ka Hera ja võtab sisse koha laua vastasotsas. Tema nägu õhetab, juuksed on sassis. Zeus tõstab pisut üllatunult pilgu.

„Kõigi nende aastate jooksul, mil ma olen sind tundnud, ei ole sa kordagi hommikusöögile hiljaks jäänud. Mitte ainsatki korda.”

„Tõesti mitte,” ütleb Hera. „Võta vastu minu vabandused, kuid ma magasin halvasti ja olen rahutu. Ma nägin öösel ärevakstegevat und. Ülimalt ärevakstegevat. Kas sa tahaksid sellest kuulda?”

„Aga loomulikult,” valetab Zeus, kes tundis, täpselt nagu me kõik, hirmu teiste unenägude üksikasjade kuulamise ees.

„Ma nägin unes, et meid rünnati,” alustab Hera. „Siinsamas Olümposel. Gigandid tõstsid mässu, ronisid mäest üles ja tungisid meile kallale.”

„Heldene aeg…”

„Aga see oli tõsine, Zeus. Kogu nende rahvas voolas nõlvast üles ja ründas meid. Ja sinu välgunooled põrkasid neist mingit kahju tegemata eemale nagu männiokkad. Gigantide juht, kõige tugevam ja suurem, hakkas just mind jahtima ja üritas… üritas… üritas… ennast mulle peale sundida!”

„Heldus küll, tõesti häiriv,” ühmab Zeus. „Aga see oli ju ikkagi ainult uni.”

„Kas ikka oli? Kas oli? Seal oli kõik nii selge. See tundus rohkem nägemuse moodi. Võib-olla nägin ma tulevikku. Mul on seda enne ka ette tulnud. Sa ju tead seda.”

See oli tõsi. Hera kui abielu, perekonna, sündsuse ja korra jumalanna rolli tõttu oli kerge unustada, et teda oli õnnistatud ka tugeva ettenägemisvõimega.

„Kuidas see kõik lõppes?”

„Kummaliselt. Meid päästsid sinu sõber Prometheus ja…”

„Ta ei ole minu sõber,” nähvab Zeus. Prometheuse igasugune mainimine on Olümposel keelatud. Zeusile mõjub tema kunagise kalli sõbra nime kõla nagu sidrunimahl haavale.

„Kui sa nii ütled, kallis. Ma räägin lihtsalt oma unenäost, räägin, mida nägin. Kummaline oli see, et Prometheusel oli abiks surelik mees, inimene. Ja just see inimene kiskus gigandi minust eemale, heitis ta Olümposelt alla ja päästis meid kõiki.”

„Või inimene, mis?”

„Jah. Inimene. Surelik kangelane. Ja minu unenäos oli selge, kuigi ma ei tea kuidas, aga seal oli selge, et see mees põlvnes Perseuse soost.”

 

„Või Perseuse, mis?”

„Perseuse. Selles polnud vähimatki kahtlust. Nektar on sinu käe juures, kallis…”

Zeus saadab nektarikannu tema poole.

Perseus.

See on küll nimi, mida pole tükk aega kuuldud.

Perseus…

PERSEUS
KULDVIHM

AKRISIOS, Argose1 valitseja, kellel polnud õnnestunud sigitada oma kuningriigile meessoost pärijat, läks Delfisse oraakli käest uurima, kuidas ja millal võiks ta sellise pärija saada. Preestrinna vastus oli häiriv:

Kuningas Akrisiosel ei saa olema poegi, kuid tema tütrepoeg tapab ta.

Akrisios armastas oma tütart ja ainsat last Danaed, kuid elu armastas ta rohkem. Oraakli ennustusest oli selge, et ta peaks tegema kõik, mis tema võimuses, et hoida kõiki sigimisealisi mehi Danae lähedusse pääsemast. Sel eesmärgil käskis ta ehitada palee alla pronksist kambri. Sellesse kiiskavasse, läbitungimatusse vanglasse lukustatud Danaele lubati nii palju mugavusi ja nii palju naissoost seltsilisi, kui ta ainult soovis. Nagu Akrisios endale ütles, pole ta ju ometi kalgist kivist südamega.2

Akrisios oli kindlustanud pronkskambri kõigi sissetungijate vastu, kuid ta polnud arvestanud kõikenägeva ja ülinutika Zeusi ihadega, kellele Danae oli silma jäänud ja kes arutaski nüüd, kuidas ta saaks kinnisesse kambrisse tungida ja oma soovid rahuldada. Väljakutsed Zeusile meeldisid. Oma pika armukarjääri jooksul oli Jumalate Kuningas muutnud end ihaldatud naisterahvaid ja aegajalt ka meesterahvaid taga ajades kõikvõimalikeks eksootilisteks olevusteks. Oli selge, et Danae vallutamiseks peab ta välja mõtlema midagi paremat kui tema tavalised sõnnid, karud, metskuldid, täkud, kotkad, hirvesokud ja lõvid. Siin oli vaja midagi pisut äärmuslikumat…

Ühel ööl sadas laeakna kitsast pilust sisse kuldne vihmavaling, voolas Danae sülle ja tungis tema üsasse.3 Suguühte vorm oli küll ebaharilik, kuid Danae jäi lapseootele ning kui aeg kätte jõudis, tõi oma ustavate naissoost teenijate abil ilmale terve sureliku poisslapse, kellele pani nimeks PERSEUS.

Koos Perseuse sureliku kehaga olid tulnud ka kaks väga heas töökorras kopsu ning kuidas Danae ja tema teenijad ka ei püüdnud, ei suutnud nad summutada lapse halinat ja nuttu, mis kostis läbi vangla pronksseinte ka Danae isani kaks korrust kõrgemal.

Kui kuningat võttis vastu vaatepilt tütrepojast, oli tema raevu hirmus vaadata.

„Kes julges sinu kambrisse sisse murda? Ütle mulle tema nimi ja ma lasen ta kohitseda, teda piinata ja ta tema enda soolikatega kägistada!”

„Isa, ma usun, et see oli Taeva Kuningas ise, kes minu juurde tuli.”

„Sa tahad öelda, et – palun pange selle lapse suu juba ükskord kinni! – see oli Zeus?”

„Isa, ma ei saa valetada, tema see oli.”

„Väga usutav. Tegelikult oli see mõne sinu neetud ümmardaja vend, eks?”

„Ei, isa, see oli nii, nagu ma ütlesin. Zeus.”

„Kui see jõmpsikas oma kisa ei lõpeta, lämmatan ma ta selle padjaga!”

„Tal on lihtsalt kõht tühi,” ütles Danae ja tõstis Perseuse rinna juurde.

Akrisios mõtles raevukalt. Padjaga ähvardamisele vaatamata teadis ta, et pole suuremat kuritegu kui oma perekonnaliikme tapmine. Kui ta mõrvaks oma lähedase, kutsuks see fuuriad allmaailmast ja nad jälitaksid teda kas või maailma lõppu, nüpeldades teda oma raudpiitsadega, kuni nahk on kehalt maha kistud. Nad ei jätaks enne, kui ta on peast täiesti segi. Kuid oraakli ettekuulutuse tõttu ei saanud ta lapselast ka ellu jätta. Võib-olla…

Järgmisel õhtul, keelepeksuhimulise linnarahva pilkude eest varjus, laskis Akrisios Danae ja väikese Perseuse puidust kasti sulgeda. Tema sõdurid naelutasid kasti kaane kinni ja heitsid kasti kaljult merre.

„Nii,” lausus Akrisios käsi pühkides, justkui tahaks endalt igasuguse vastutuse võtta. „Kui nad saavad hukka – ja hukka saavad nad kindlasti –, ei saa keegi öelda, et selle otsene põhjustaja oleksin mina. See on mere, kaljude ja haide süü. See on jumalate süü. Minul pole sellega midagi pistmist.”

Nende libedate lohutussõnadega vaatas kuningas Akrisios, kuidas kast laintel hüpeldes silmist kaob.

PUUST KAST

Mäslevate merelainte loobituna liikus puidust kast hüpeldes ja kõikudes ühe saare juurest teise juurde ja rannalt rannale ega läinud kaldakividel katki, kuid ei maabunud ka kindlalt pehmele rannaliivale.

Pimedas kastis imetas Danae last ja ootas, millal tuleb lõpp. Nende õõtsuva ja raputava reisi teisel päeval tundis ta tohutut jõnksatust, seejärel aga käis hirmus mürtsatus. Pärast mõnehetkelist vaikust kasti kaas kriiksatas ja hakkas liikuma. Korraga hoovas sisse päikesevalgus, mida saatis tugev kalalõhn ja kajakate kriisked.

„Kas sa näe,” lausus sõbralik hääl. „Vaat see on alles saak!”

Nad olid jäänud kalamehe võrku. Hääle omanik sirutas tugeva käe ja aitas Danae kastist välja.

„Ära karda,” ütles mees, kuigi tegelikult oli ta hoopis ise hirmul. Mida see kõik võiks tähendada? „Minu nimi on Diktys4 ja need on minu paadimehed. Me ei taha teile halba.”

Teised kalamehed trügisid lähemale, kuid Diktys lükkas nad eemale. „Laske daamil hingata. Kas te ei näe, kui räsitud ta on? Andke leiba ja veini.”

Kaks päeva hiljem maabusid nad Diktyse kodusaarel Seriphosel. Mees viis Danae ja Perseuse oma majakesse liivaluidete taga.

„Minu naine suri poisslast sünnitades, nii et võib-olla saatis Poseidon teid nende asemele… ma ei mõtle sellega…” lisas ta pabistades kiiruga, „ma ei oota muidugi… ma ei nõua mingil moel, et sa…”

Danae hakkas naerma. Just sellist siira heasüdamlikkuse ja lihtsuse õhkkonda tal lapse üleskasvatamiseks vaja oligi. Kavaluseta sõbralikkusest oli tema elus viimasel ajal vajaka olnud. „Sa oled väga lahke,” ütles ta. „Me võtame sinu pakkumise vastu, eks ole, Perseus?”

„Jah, ema, nagu ütled.”

Ei, see polnud ime, et väike laps rääkima hakkas. Nüüd oli Seriphosel möödunud juba seitseteist aastat. Perseusest oli kasvanud kena, tugev noormees. Tänu oma kasuisale Diktysele on ta enesekindel ja osav kalamees. Õõtsuval merel paadis seistes suudab ta tabada ahinguga möödasööstvat mõõkkala ja ojaveest suudab ta paljaste kätega napsata forelli. Ta jookseb kiiremini, viskab kaugemale ja hüppab kõrgemale kui ükski teine noormees Seriphosel. Ta maadleb, ratsutab metseeslitega, oskab lüpsta lehma ja taltsutada sõnni. Ta on impulsiivne ja kipub teinekord võib-olla hooplema, kuid tema ema Danae on tema üle õigusega uhke ja usub õigusega, et ta on kõige parem ja vapram poiss saarel.

Diktyse kodu lihtsus tundus Danaele veelgi tähelepanuväärsem, kui ta sai teada, et see tagasihoidlik kalamees on Seriphose kuninga POLYDEKTESE vend. Saare valitseja oli Diktyse täielik vastand: uhke, julm, riuklik, ahne, tiirane, pillav ja nõudlik. Algul ei pööranud ta Diktyse majja võetud võõrale mingit erilist tähelepanu. Viimastel aastatel aga olid tema musta südant hakanud aina enam purema tunded selle poisi, selle häbematu poisi kauni ligitõmbava ema vastu.

Perseusel oli ülimalt pahandav komme seada end vaistlikult ema ja kuninga vahele. Polydektesel oli saanud harjumuseks nende pool käia, kui ta teadis, et venda pole kodus, kuid iga kord, kui ta seal käis, oli see nuhtlus Perseus seal:

„Emme, emme, kas sa oled mu jooksusandaale näinud?”

„Emme, emme! Tule mere äärde lombi juurde ja võta aega, kui ma vee all hinge kinni hoian.”

See oli väga ärritav.

Viimaks leidis Polydektes mooduse, kuidas Perseus kaugele ära saata. Tal oli kavas kasutada ära nooruki edevust, uhkust ja uljust.

Kõigile saare noormeestele saadeti teade, millega nad kutsuti paleesse pidusöögile, tähistama Polydektese otsust paluda HIPPODAMEIA, Pisa5 kuninga Oinomaose tütre kätt. See oli julge ja üllatav tegu. Täpselt samamoodi, kui oraakel oli ennustanud, et Argose kuninga Akrisiose tapab tema lapselaps, nii oli ta Oinomaosele öelnud, et tema tapjaks saab tema väimees. Et tema tütar kunagi abielluda ei saaks, kutsus kuningas kõik tema käe püüdlejad kaarikutega võidusõidule ja kaotaja pidi elust ilma jääma. Oinomaos oli kogu maa parim kaarikujuht – juba kaunistasid võidusõidurada ääristavaid teibaid rohkem kui tosina lootusrikka noormehe pead. Hippodameia oli aga väga kaunis, Pisa väga rikas ja nii tuli kosilasi aina edasi.

Danael oli ülimalt hea meel, kui ta kuulis, et Polydektes Hippodameia käe pärast võistelda kavatseb. Ta tundis end kuninga juures juba ammu ebamugavalt, nii et üllatav uudis, et Polydektese süda ihkab teist, tuli suure kergendusena. Nii suuremeelne kuningast oli kutsuda pidusöögile ka Danae poeg ja näidata, et nende vahel pole mingit vimma.

„See kutse on suur au,” ütles Danae Perseusele. „Ära unusta kuningat viisakalt tänada. Ära liiga palju joo ja püüa täis suuga mitte rääkida.”

Polydektes pani noore Perseuse istuma aukohale oma paremal käel ning täitis tema peekrit aina uuesti ja uuesti kange veiniga. Ta mängis noormehega täpselt samamoodi, nagu Perseus ise oleks mänginud kalaga, keda tahab kätte saada.

„Jah, kaarikusõit ei saa kindlasti olema kerge,” ütles Polydektes. „Kuid kõik Seriphose parimad perekonnad on lubanud minu rakendi jaoks hobuse. Kas ma võin loota, et ka sina ja sinu ema…?”

Perseus punastas. Tema vaesus oli talle alati kohutavat piinlikkust valmistanud. Kõigil teistel noormeestel, kellega ta sportmängudes võistles, maadles, jahti pidas ja tüdrukuid taga ajas, olid teenrid ja hobusetallid. Tema elas aga endiselt kalamehe kivimajakeses luidete taga. Tema sõbral Pyrrhol oli ori, kes lehvitas voodis lebavale isandale soojadel öödel tuult. Perseus magas aga väljas liiva peal ja oli tõenäolisem, et teda äratab mõne krabi näpistus, kui teenijatüdruku oma, kes tuleb peekritäie värske piimaga.

„Mul otseselt hobust ei olegi,” pomises Perseus.

„Otseselt hobust? Ma ei saa täpselt aru, mis see „otsene hobune” võiks olla.”

„Mul ei ole tegelikult suurt midagi peale riiete, mis seljas. Aa, aga mul on merikarpide kogu, mille kohta on öeldud, et ühel päeval võib see üsna väärtuslik olla.”

„Heldus küll. Heldus küll. Ma saan täiesti aru. Loomulikult.” Polydektese kaastundlik naeratus oli Perseusele valusam kui ükskõik milline irve. „Oli liiga palju oodata, et sa mind aidata saaksid.”

„Aga ma tahan aidata!” ütles Perseus natuke liiga valjusti. „Ma teen sinu heaks kõik, mida suudan. Ainult ütle.”

„Tõesti? Noh, üks asi oleks küll, aga…”

„Mis see on?”

„Ei-ei, seda on liiga palju palutud.”

„Ütle, mis see on…”

„Ma olen alati lootnud, et ühel päeval toob keegi mulle… aga ma ei saa seda paluda, sa oled ju alles laps.”

Perseus virutas käega vastu lauda. „Mille ma pean tooma? Ütle ainult. Ma olen tugev! Ma olen vapper! Ma olen leidlik! Ma olen…”

„… õige tsipake purjus.”

„Ma tean, mida ütlen…” Perseus tõusis ebakindlalt ja ütles nii, et kõik saalisolijad kuulsid: „Ütle, mida ma pean sulle tooma, mu kuningas, ja ma toon selle. Ainult ütle.”

„Nooh,” venitas Polydektes kurva naeratusega, justkui oleks nurka surutud. „Kuna meie noor kangelane nõuab, siis on tõesti üks asi, mida ma olen alati tahtnud. Ma mõtlen, kas sa suudaksid tuua mulle MEDUSA pea?”

„Nagu nalja!” vastas Perseus. „Medusa pea? See on juba sinu.”

„Tõesti? Kas sa mõtled tõsiselt?”

„Ma vannun seda Zeusi habeme juures!”

Natuke aega hiljem koperdas Perseus üle liiva kodu poole ja avastas, et ema on ärkvel ja ootab teda.

„Sa tuled hilja, kullake.”

„Emme, mis asi on „Medusa”?”

„Perseus, kas sa oled joonud?”

„Võimalik. Ainult peekrikese või paar.”

„Pigem vaadikese või paar, nagu tundub.”

„Ei, aga tõsiselt, mis asi on Medusa?”

„Miks sa seda teada tahad?”

„Ma lihtsalt kuulsin seda sõna ja hakkasin pead murdma, muud midagi.”

„Kui sa lõpetad ringikõndimise nagu puuri pistetud lõvi ja võtad istet, siis ma räägin sulle,” ütles Danae. „Räägitakse, et Medusa oli kaunis neiu, kelle merejumal Poseidon röövis ja keda ta väevõimuga võttis.”6

„Väevõimuga võttis?”

„Medusa kahjuks toimus see jumalanna Athenale pühendatud templi põrandal. Athena sai pühaduserüvetuse peale nii pahaseks, et karistas Medusat.”

 

„Poseidonit ta ei karistanudki?”

„Üksteist jumalad ei karista, vähemalt mitte väga tihti. Nad karistavad meid.”

„Ja kuidas Athena Medusat karistas?”

„Ta muutis ta gorgoks.”

„Sa pärgel,” ühmas Perseus, „ja mis asi on gorgo?”

„Gorgo on… Noh, gorgo on kohutav olend, kellel on hammaste asemel kuldivõhad, lisaks on tal habemenoana teravad pronksküünised ja tema juusteks on mürgimaod.”

„Tõsiselt või?”

„Nii räägitakse.”

„Ja mida „väevõimuga võtmine” täpselt tähendab?”

„Käitu korralikult,” ütles Danae ja laksas talle vastu käsivart. „Medusa-taolisi on maailmas veel ainult kaks – Stheno ja Euryale –, aga nemad sündisid gorgodena. Nad on muistsete merejumaluste Phorkyse ja Keto surematud tütred.”

„Kas see Medusa on samuti surematu?”

„Ei usu. Tema oli ju kunagi inimene…”

„Selge… nii et kui… ütleme, näiteks… keegi peaks teda jahtima minema?”

Danae pahvatas naerma. „Siis on ta narr! Gorgod elavad kolmekesi koos kusagil saarel. Medusal on eriline relv, mis on veel hullem kui tema madudest juuksed, võhad ja küünised.”

„Mis see siis on?”

„Üksainus pilk temalt muudab inimese kiviks.”

„Mis mõttes?”

„Selles mõttes, et kui inimese pilk tema pilguga kas või korraks kohtub, muutub ta kiviks.”

„Et nagu tardub hirmust paigale?”

„Ei, ta muutubki päriselt kiviks. Igaveseks ajaks. Nagu raidkuju.”

Perseus sügas lõuga. „Soh. Või et see on siis Medusa? Ma lootsin üsnagi, et tuleb välja, et ta on mingi hiigelsuur kana või näiteks siga.”

„Miks sa teada tahtsid?”

„Noh, ma nagu lubasin Polydektesele, et toon talle Medusa pea.”

„Mida sa tegid?”

„Saad aru, ta tahtis hobust, aga kuidagi tuli see Medusa jutuks ja korraga ma avastasin, et ütlesin, et toon talle Medusa pea…”

„Sa lähed homme hommikul esimese asjana paleesse ja ütled Polydektesele, et ei tee midagi sellist!”

„Aga…”

„Ei mingeid agasid. Ma keelan selle, täielikult! Mis Polydektesel õige mõttes oli? See on ennekuulmatu! Nüüd mine ja maga veiniuim välja. Tulevikus ära joo kunagi rohkem kui kaks peekrit õhtu jooksul, kas on selge?”

„Jah, emme.”

Perseus vantsis voodisse, nagu kästud, kuid ärkas tõrksas tujus.

„Ma ikkagi lahkun saarelt ja lähen ikkagi seda Medusat otsima,” kuulutas ta hommikusöögilauas ning Danae mingi keelitamine ei suutnud teda meelt muutma panna. „Ma andsin lubaduse, teiste ees. See on auküsimus. Ma olen juba piisavalt vana, et reisida. Seigelda. Sa tead, kui kärme ja tugev ma olen. Kui nutikas ja leidlik. Siin pole midagi karta.”

„Räägi sina temaga, Diktys!” palus meeleheitel Danae.

Diktys ja Perseus jalutasid suurema osa hommikust rannal. Kui nad tagasi tulid, ei olnud Danael millegi üle rõõmustada.

„Kõik on nii, nagu ta ütleb, Danae. Ta on küllalt vana, et ise otsustada. Ta ei leia Medusat niikuinii. Isegi kui see on üldse olemas. Las ta läheb mandrile ja saab natuke sealset elu maitsta. Ta on õige varsti tagasi. Ta oskab väga hästi enda eest seista.”

Ema ja poja jumalagajätt oli ühelt poolt pisarate- ja ahastuserohke, teiselt poolt aga üksainus käsivarrele patsutamine ja trööstimine.

„Minuga ei juhtu midagi, ema. Kas sa oled eales näinud kedagi, kes minust kiiremini jookseks? Mida halba saaks minuga sündida?”

„Ma ei andesta Polydektesele iialgi, mitte iialgi!”

Asi seegi, mõtles Diktys.

Ta viis Perseuse paadiga mandrile. „Ära usalda kedagi, kes pakub sulle midagi tasuta,” hoiatas ta. „Sa näed palju selliseid, kes tahavad sinuga sõbraks saada. Võib-olla on nad usaldusväärsed, võib-olla mitte. Ära vaata ringi, nagu näeksid esimest korda rahvast kihavat sadamat või linna. Tee igavlev ja enesekindel nägu. Nagu oleks see kõik sulle tuttav. Ja ära karda oraaklitelt juhtnööre paluda.”

Kui suurt osa nendest suurepärastest nõuannetest Perseus kuulda võtab, ei olnud Diktysel aimugi. Ta oli poissi kiindunud, ja veel enam oli ta kiindunud tema emasse ning talle valmistas kurbust, et ta on sellises hulljulges ettevõtmises kaasosaline. Aga nagu ta Danaele ütles, oli Perseus kindlalt otsustanud, ja kui nad läheksid lahku pahaste sõnadega, oleks tema eemalolekut veel raskem taluda.

Kui nad mandrile jõudsid, tundus Diktyse kalapaat Perseusele sadamas seisvate suurte laevade kõrval väga pisike ja vilets. Korraga tundus väga pisike ja vilets ka see mees, keda ta oli rääkima õppimisest peale isaks kutsunud. Perseus kallistas Diktyst raevuka kiindumusega ja võttis pihku poetatud hõbemündid vastu. Ta lubas, et üritab saarele sõna saata kohe, kui tal on mingeid uudiseid, mis on läkitamist väärt, ning seisis kannatlikult kaldal ja lehvitas Diktysele ja tema väikesele paadile järele, kuigi kibeles juba kohutavalt minema, et Mandri-Kreeka kummalist uut maailma uurida.

Teised selle autori raamatud