Laululindude ja madude ballaadTekst

Loe katkendit
Märgi loetuks
Kuidas lugeda raamatut pärast ostmist
  • Lugemine ainult LitRes “Loe!”
Šrift:Väiksem АаSuurem Aa

Suzanne Collins
Laululindude ja madude ballaad


Originaali tiitel:

Suzanne Collins

The Ballad of Songbirds and Snakes

Scholastic Press, 2020

Toimetanud Priit Põhjala

Kaanekujundus Elizabeth B. Parisi

Sisukujundus Siiri Timmerman

Värsid tõlkinud Evelin Schapel ja Mihkel Mõisnik

Copyright © 2020 by Suzanne Collins

Tõlge eesti keelde © Evelin Schapel ja Tänapäev, 2020

ISBN 978-9949-85-829-3

e-ISBN 9789949859160

Trükitud AS-i Pakett trükikojas

Norton ja Jeanne Justerile


„Seega on ilmselge, et ajal, mil inimeste üle ei valitse ühtne Võim, mida nad kõik austavad, on nemad seisundis, mida nimetatakse Sõjaks; ja sellises sõjas on igamees igamehe vastu.“ 1

Thomas Hobbes, „Leviaatan“, 1651

„Loomuseisundis valitseb loomuseadus, mis on kohuseks igaühele. Ja mõistus, mis on selleks seaduseks, õpetab kõiki inimesi, kes temalt nõu küsivad, et olles kõik võrdsed ja sõltumatud, ei tohi ükski kahjustada teise inimese elu, tervist, vabadust ega vara.“ 2

John Locke, „Teine traktaat valitsemisest“, 1689

„Inimene sünnib vabana ja siiski on ta kõikjal ahelais.“

Jean-Jacques Rousseau, „Ühiskondlikust lepingust“, 1762

„Kauni on vestnud loodus loo; uuriv meel, mis parata, sest ilust moonutusi loob: – tapame, et lahata.“3 William Wordsworth, „Kõik teisiti“ kogumikust „Lüürilised ballaadid“, 1798

„Mõtlesin vooruste algmete üle, mis avaldusid tema olemise algul, ning kõikide heade tunnete hävimisele pärast seda, kui tema eestkostjad olid tema vastu põlgust ja vastumeelsust üles näidanud.“ 4

Mary Shelley, „Frankenstein“, 1818

I OSA
Juhendaja
1

Coriolanus poetas peotäie kapsast keevasse vette ning tõotas endale, et ühel päeval ei pääse see enam kordagi üle ta huulte. Ent täna polnud see päev. Tal oli vaja süüa ära suur kausitäis maitsetut kraami ja juua puljongist viimne kui tilk, et kõht lõikustseremoonia ajal korisema ei hakkaks. See kuulus tema pikka nimekirja ettevaatusabinõudest, mille ta oli kasutusele võtnud varjamaks asjaolu, et hoolimata nende eluasemest Kapitooliumi luksuslikema kortermaja katusekorteris, oli tema perekond vaene nagu ringkondade saastakiht. Et kaheksateistkümneaastasena ei olnud hiilgeaegu näinud Snowde dünastia pärijal elada millestki muust peale oma nutikuse.

Ta muretses oma lõikuspäeva särgi pärast. Eelmisel aastal oli ta mustalt turult ostnud täiesti korraliku paari tumedaid viigipükse, kuid inimesed nägid ju peamiselt särki. Õnneks andis Akadeemia igapäevaseks kandmiseks vajaliku vormiriietuse. Kuid tänaseks tseremooniaks oli õpilastele antud käsk riietuda moodsalt, ent samas sündmusele kohase pidulikkusega. Tigris oli käskinud ennast usaldada ja Coriolanus usaldaski. Seni oli teda päästnud vaid tema nõo osav ümberkäimine nõelaga. Kuid imesid loota ka ei saanud.

Särk, mille nad riidekapi sügavustest välja olid kaevanud – isa oma, paremate päevade ajast –, oli plekiline, ajaga kollaseks läinud, pooled nööbid puudu, mansetil sigaretijälg. Liiga palju kahjustada saanud selleks, et isegi raskel ajal kõlvata, ja sellest pidi saama tema lõikuspäeva särk? Sel hommikul oli ta läinud varavalges oma nõo tuppa, kuid kadunud olid nii tüdruk kui ka särk. Polnud just hea märk. Kas Tigris oli vanale asjale käega löönud ja söandanud suunduda mustale turule, et viimases hädas talle veel midagi korralikku selga otsida? Ja mida ometi oli tüdrukul pakkuda vääriliseks vastutasuks? Ainult ühte – iseennast –, kuid Snowde dünastia polnud veel nii madalale langenud. Või langes just nüüd, kui Coriolanus kapsale soola raputas?

Ta kujutles, kuidas inimesed Tigrise hinda määravad. Oma pika terava nina ja kondise kehaga polnud ta just eriline iludus, kuid tema sulnidus ja haavatavus kutsusid teda ära kasutama. Ta oleks leidnud võtjaid, kui ta oleks tahtnud. See mõte ajas Coriolanust iiveldama ja ta tundis end abitult, tundis vastikust iseenda vastu.

Kusagilt korteri sügavustest kuulis Coriolanus Kapitooliumi hümni, „Panemi pärli“ algust. Vanaema värisev sopran hakkas kaasa laulma, kajades seintelt vastu.

Panemi pärl,

vägev linn,

läbi aegade särad sa uuena.


Nagu ikka, laulis vanaema kohutavalt mööda ja jäi natuke tempost maha. Esimesel sõja-aastal oli vanaema lasknud viieaastasele Coriolanusele ja kaheksa-aastasele Tigrisele hümni kõikidel rahvuspühadel, et neis patriotismi kasvatada. Igapäevane kontsert sai alguse alles sellel mustal päeval, mil ringkondade ülestõusnud Kapitooliumi ümber piirasid, lõigates linna ülejäänud kaheks sõja-aastaks kõikidest varudest ära. „Pidage meeles, lapsed,“ ütles vanaema ikka, „me oleme ainult piiramisrõngas – me pole alla andnud!“ Seejärel laskis ta hümnil katusekorteri aknast välja trillerdada, samal ajal kui väljas sadas pommirahet. Tema tilluke põlgusakt.

Põlvitame alandlikult

sinu täiuslikkuse ees,


Ja noodid, millele ta kunagi pihta ei saanud …

ja tõotame sulle oma armastust!


Coriolanus krimpsutas nägu. Ülestõusnud olid juba kümme aastat vait, aga vanaema mitte. Kaks salmi oli veel jäänud.

Panemi pärl,

õigluse süda,

tarkus kroonib su marmorlaupa.


Coriolanus mõtles, kas rohkem mööblit summutaks heli paremini, kuid tegemist oli vaid teoreetilise küsimusega. Hetkel oli nende katusekorter Kapitooliumi miniatuurne mudel, ülestõusnute lakkamatute rünnakute armidega. Kuue meetri kõrgustes seintes ilutsesid praod, nikerdatud laest vaatasid vastu augud, kust krohv oli alla kukkunud, ning inetud mustad teibiribad hoidsid paigal klaase kaarakende ees, millest avanes vaade linnale. Terve sõja ja sellele järgnenud kümne aasta jooksul oli perekond sunnitud müüma või vahetama suure osa oma varast, nii et mõned toad olid nüüd täiesti tühjad ja kinni pitseeritud ning ülejäänud parimal juhul vähese mööbliga sisustatud. Mis veelgi hullem, piiramise viimase kärekülma talve ajal ohverdati mitmed elegantsed nikerdistega puidust mööbliesemed ja lugematul arvul raamatuid kaminakütteks, et perekond surnuks ei külmuks. Erksavärviliste pildiraamatute – just nendesamade, mida ta koos emaga oli süvenenult uurinud – tuhaks muutumine oli Coriolanusele alati pisarad palgeile toonud. Kuid parem kurb kui surnud.

Coriolanus oli käinud oma sõprade korterites ja teadis, et enamik peresid on oma kodusid remontima hakanud, kuid Snowde perekond ei saanud endale lubada isegi mitte paari meetrit linast riiet uue särgi jaoks. Ta mõtles oma klassikaaslastele – kuidas need riidekapis tuulavad või uue rätsepaülikonna selga tõmbavad – ning polnud enam kindel, kui kaua ta suudab veel teisi ära petta.

Sa annad meile valguse.

Sa ühendad meid taas.

Sinule truudust vannume.


Mida ta siis teeb, kui Tigrise parandatud särk kanda ei kõlba? Teeskleb grippi ja jääb voodisse? Selgrootu. Teeb hea näo oma vormisärgis? Lugupidamatu. Pigistab selga punase nööpidega särgi, millest ta juba kaks aastat tagasi välja kasvas? Vaene. Vastuvõetav variant? Mitte ükski ülalnimetatutest.

Võib-olla oli Tigris läinud abi paluma oma tööandjalt Fabricia Whatnotilt5, kes oli sama naeruväärne nagu tema nimigi, ent teatud erilise andega moe tuletamise alal. Olgu moes suled või nahk, plast või plüüs, tema leidis alati viisi, kuidas seda mõistliku hinna eest lisada. Tigris polnud kunagi suurem asi õpilane olnud, loobus seetõttu pärast Akadeemia lõpetamist ülikooli minemisest ja asus hoopis täitma oma unistust saada disaineriks. Ta pidanuks olema rohkem küll õpipoisi rollis, aga Fabricia kasutas teda pigem orjana, kellelt nõuda jalamassaaži või oma fuksiakarva juuksekarvapundarde koristamist äravoolurestidelt. Kuid Tigris ei kaevanud kunagi ega lubanud kellelgi oma ülemust kritiseerida, nii rahul ja tänulik oli ta oma koha eest moemaailmas.

Panemi pärl,

võimu troon,

rahuaastail jõud, kilp võitlustes.


Coriolanus avas külmkapi, lootes sealt leida midagi kapsasupi elavdamiseks. Ainus asi külmkapis oli metallist pann. Kui ta kaane pealt tõstis, vaatasid talle vastu tükkideks tehtud hangunud kartulid. Kas vanaema oli lõpuks ometi teinud teoks oma ähvarduse õppida süüa tegema? Kas see kraam üldse oli söödav? Coriolanus pani kaane seniks peale tagasi, kuni ta on rohkem infot kogunud. Milline luksus oleks see löga pikemalt mõtlemata prügikasti visata. Milline luksus oleks prügi. Talle meenus või ta arvas, et talle meenus, kuidas ta oli väga väikese poisina vaadanud prügiautosid, mida juhtisid Avoxid – keeletud töötajad olid parimad töötajad, vähemalt vanaema ütles nii – ja mis sõitsid mööda tänavaid, tühjendades suuri kotte äravisatud toidujäätmete, pakendite, kulunud majapidamisesemetega. Siis saabus aeg, mil miski polnud äravisatav, ükski kalor soovimatu ega ükski ese sobimatu, olgu kaubavahetuseks, põletamiseks, et sooja saada, või isolatsioonimaterjalina seina vastu panemiseks. Kõik olid õppinud jäätmeid põlgama. Kuid nüüd hiilis see vargsi moodi tagasi. Jõukuse märk nagu korralik särkki.

 

Kaitse meie maad

relvastatud käel.


Särk. Särk. Coriolanuse mõte võiski kinnistuda niiviisi ühele probleemile – tegelikult millele tahes – ja mitte lahti lasta. Nagu aitaks ühe elemendi kontrollimine tema maailmas hoida teda kokku varisemast. See oli halb harjumus, mis ei lasknud tal märgata teisi asju, mis võisid talle ohtlikud olla. Kalduvus sundmõtetele oli tema ajusse sisse ehitatud ja võis talle saatuslikuks saada, kui ta seda üle kavaldama ei õpi.

Vanaema hääl kriiskas hümni lõpu-crescendo’t.

Meie Kapitoolium, meie elu!


Hull vana naine, kes klammerdus endiselt sõjaeelsete päevade külge. Coriolanus armastas teda, kuid vanaema oli juba aastaid tagasi reaalsustaju kaotanud. Söögi ajal vatras ta pidevalt Snowde legendaarsest hiilgusest, ehkki nende toit koosnes vesisest oasupist ja kopitanud kuivikutest. Ja kui vanaema kuulata, siis oli selgemast selgem, et Coriolanuse tulevik tuleb kuulsusrikas. „Kui Coriolanus presidendiks saab …“ alustas vanaema sageli. „Kui Coriolanus presidendiks saab …“, korrastatakse võluväel kõik alates Kapitooliumi logisevatest õhujõududest kuni mõõdutundetute sealihahindadeni välja. Jumal tänatud, et katkine lift ja haiged põlved ei lasknud vanaemal palju väljas käia ja et tema harvad külalised olid samasugused fossiilid nagu ta ise.

Kapsas läks keema ja täitis köögi vaesuse lõhnaga. Coriolanus torkis seda puulusikaga. Tigrist polnud ikka veel. Varsti on juba liiga hilja helistada ja ennast välja vabandada. Kõik oleks selleks ajaks juba Akadeemia Heavensbee saali kogunenud. Tuleks silmitsi seista kommunikatsiooniprofessor Satyria Clicki meelepaha ja pettumusega; just tema oli Coriolanust toetanud, et poiss saaks ühe kahekümne neljast Näljamängude ihaldatud juhendajakohast endale. Ta oli Satyria lemmik ja ka abiline ning kahtlemata vajas naine teda täna millegi jaoks. Satyria võis olla ettearvamatu, eriti kui ta oli joonud, ning lõikuspäeval oli see kindel. Parem oleks Satyriale helistada ja öelda, et ta oksendab lakkamatult, ent annab oma parima, et terveks saada. Coriolanus pani vaimu valmis ja haaras telefoni, et tuua vabanduseks kohutav haigus, kui teda tabas üks teine mõte: kui ta kohale ei ilmu, kas siis Satyria lubab tema kui juhendaja välja vahetada? Ja kui lubab, siis kas see vähendab tema šansse saada lõpetamisel üht Akadeemia autasudest? Sellise autasuta ei oleks tal kuidagi võimalik ülikooli astuda, mis omakorda tähendas, et tal poleks mingit karjäärivõimalust ega mingit tulevikku, mitte temal, ja kes teab, mis ta perekonnaga juhtuks, ja …

Välisuks, äravajunud ja kaeblev, avanes kriiksudes.

„Coryo!“ hüüdis Tigris ja Coriolanus viskas telefoni käest. Hüüdnimi, mille Tigris oli talle pannud, kui ta sündis, oligi talle külge jäänud. Coriolanus lendas köögist välja ja pidi Tigrise peaaegu pikali jooksma, aga tüdruk oli liiga elevil, et temaga pahandama hakata. „Ma suutsin seda! Ma suutsin seda! Või noh, vähemalt midagi.“ Tigrise jalad tegid paigaljooksu. Ta sirutas Coriolanuse poole vana riidekotiga kaetud riidepuu. „Vaata, vaata, vaata!“

Coriolanus tegi luku lahti ja tõmbas koti särgi ümbert maha.

See oli uhke. Ei, isegi parem, see oli stiilne. Paks linane riie ei olnud algset valget värvi ega ka vanunud kollane, vaid oivalist kreemikarva. Mansetid ja krae olid asendatud musta sametiga ning nööpideks olid kulla- ja eebenivärvi kuubid. Mosaiigitükid. Igaühest oli läbi puuritud kaks tillukest auku niidi jaoks.

„Sa oled geenius,“ ütles Coriolanus ausalt. „Ja maailma parim nõbu.“ Särki ettevaatlikult eemal hoides kallistas ta Tigrist vaba käega. „Snow6 on alati tipus!“

„Snow on alati tipus!“ hõiskas Tigris. See oli lause, millega nad olid üle elanud sõja, kus pidi üha võitlema selle eest, et neid maasse ei trambitaks.

„Räägi nüüd kõigest,“ ütles poiss, teades, et just seda Tigris tahabki. Talle meeldis hirmsasti riietest rääkida.

Tigris laiutas käsi ja naeris hingeldades. „Kust ma alustan?“

Ta alustas valgendamisest. Tigris oli Fabriciale öelnud, et tema magamistoa kardinad paistavad määrdunud ja vajavad pesemist, ning kardinaid valgendis leotades poetas ka särgi nende hulka. Tulemus sai kena, aga ükski valgendi ei oleks plekke täielikult kaotanud. Sellepärast keetis ta särki koos kuivanud saialilleõitega, mis ta Fabricia naabri ukse tagant prügikastist oli leidnud. Õied andsid särgile just nii palju värvi, et plekid ära peita. Sametriie mansettide jaoks pärines suurest nööriga kokku tõmmatavast kotist, milles oli olnud vanaisale kuulunud ja nüüdseks tähendusetuks muutunud mälestustahvel. Mosaiigitükid oli ta lahti kangutanud teenijate vannitoa kapi sisemusest. Ta oli lasknud hoone remondimehel tükkidesse augud puurida, parandades vastutasuks mehe tunked.

„Kas sa tegid seda täna hommikul?“ küsis Coriolanus.

„Ei, ei, eile. Pühapäeval. Täna ma … Kas sa mu kartulid leidsid?“ Poiss läks Tigrise järel kööki, kus tüdruk avas külmkapi ukse ja võttis panni. „Ma olin poole ööni üleval, et nendest tärklist teha. Siis jooksin Dolittle’ite juurde, et kõik korralikult ära triikida. Need jätsin supi jaoks!“ Tigris kummutas pannil oleva kartuliportsu keeva kapsa juurde ja segas suppi.

Coriolanus märkas tüdruku kuldpruunide silmade all lillakaid ringe ning tundis end paratamatult süüdi. „Millal sa viimati magasid?“ küsis ta.

„Ah, minuga on kõik korras. Ma sõin kartulikoori. Öeldakse, et just seal ongi kõik vitamiinid. Ja täna on lõikuspäev, nii et sisuliselt puhkepäev!“ vastas Tigris rõõmsalt.

„Fabricia juures mitte,“ sõnas poiss. Tegelikult mitte kusagil. Ringkondades oli lõikuspäev kohutav, aga ega see Kapitooliumiski mingi eriline pidu olnud. Enamik inimesi ei meenutanud sõda meeleldi, just nagu Coriolanuski. Tigris teenindab täna oma tööandjat Fabriciat ja tema kirevat külaliskonda, kes räägivad üksteisele süngeid lugusid linna piiramisaegsetest kannatustest ning joovad end segi. Ja homme nende peaparanduse eest hoolitseda on veel hullem.

„Ära muretse. Säh, tee nüüd kiiresti ja hakka sööma!“ Tigris tõstis kulbiga suppi kaussi ja pani kausi lauale.

Coriolanus vaatas vilksamisi kella, kühveldas supi kõhtu, hoolimata sellest, et see suud kõrvetas, ja jooksis särgiga oma tuppa. Ta oli juba duši all käinud ja habet ajanud ning tema hele nahk oli täna õnneks terveks jäänud. Koolist saadud aluspesu ja musta värvi sokid käisid küll. Ta tõmbas viigipüksid jalga – need olid täiesti korralikud – ja pressis jalad nööridega nahksaabastesse. Saapad oli väikesed, aga küll ta välja kannatab. Seejärel pani ta hästi ettevaatlikult selga särgi, pistis särgisaba pükstesse ja jäi peegli ette seisma. Ta ei olnud nii pikk, kui oleks pidanud olema. Nagu paljude teiste põlvkonnakaaslaste puhul, oli temagi kasv kehva toidu pärast kannatanud. Kuid Coriolanus oli sportlikus vormis ja suurepärase kehahoiakuga ning särk rõhutas veelgi tema keha kenamaid kohti. Viimati oli ta nii kuninglik välja näinud väikesena, kui vanaema temaga uhkeldades mööda tänavaid patseeris, temal purpurpunane sametülikond seljas. Coriolanus silus heledad lokid laubalt kõrvale ja sosistas oma peegelpildile tögavalt: „Tervitan teid, Panemi tulevane president Coriolanus Snow!“

Tigrise pärast astus ta elutuppa suursuguselt, sirutas käed laiali ja tegi täistiiru, et särki näidata.

Tigris kilkas rõõmust ja plaksutas käsi. „Sa näed hämmastav välja! Nii nägus ja moodne! Grandmadam, tule vaata!“ See oli veel üks Tigrise loodud hüüdnimi, sest „vanaema“ ja eriti „memm“ polnud tema meelest piisavad nii keiserliku olevuse jaoks.

Vanaema ilmus välja, värskelt lõigatud punane roos armastavalt kahe väriseva peopesa vahele surutud. Tal oli seljas pikk lendlev must tuunika, mille sarnased olid moes enne sõda ning mis nüüd naeruväärselt iganenud näis, ja jalas kõverate ninadega tikitud sussid, mis olid kunagi mingi kostüümi juurde kuulunud. Mõned hõredad valged juuksesalgud turritasid välja roostekarva sametturbani alt. Need olid tema endise pillava garderoobi jäänused – paar seltskonna või harvade linnaretkede jaoks säilitatud korralikku rõivaeset.

„Kuule, poiss, pane see rinda. Värskelt minu katuseaiast,“ kamandas ta.

Coriolanus sirutas käe roosi järele, kuid kohmaka vahetuse käigus torkas okas teda peopessa. Haavast hakkas verd immitsema ja poiss hoidis kätt õhus, et hinnalisele särgile ühtegi plekki ei jääks. Vanaema näis hämmelduses olevat.

„Ma tahtsin ainult, et sa elegantne välja näeksid,“ lausus ta.

„Muidugi tahtsid, Grandmadam,“ ütles Tigris. „Ja ta näebki.“

Kui Tigris Coriolanuse kööki juhatas, tuletas poiss endale meelde, et enesekontroll on hädavajalik oskus ja ta peaks olema tänulik, et vanaema selle harjutamiseks iga päev uusi võimalusi pakub.

„Torkehaavad ei veritse kunagi kaua,“ lubas Tigris, ise kiiresti haava puhastades ja Coriolanuse kätt kinni sidudes. Ta naksas roosi lühemaks, jättes natuke rohelist alles, ja kinnitas poisi särgi külge. „See näeb tõesti elegantne välja. Sa ju tead, kui palju need roosid vanaemale tähendavad. Ütle talle aitäh.“

Nii Coriolanus tegigi. Ta tänas neid mõlemaid ja kiirustas uksest välja, külluslikult kaunistatud kaheteistkümne astmestikuga trepist alla ja fuajeest läbi, otse Kapitooliumi tänavatele.

Nende välisuks avanes Corsole, laiale avenüüle, kus vanasti, kui Kapitoolium demonstreeris linnarahvale veel oma militaarset suursugusust, mahtus kaheksa kaarikut lahedasti üksteise kõrval sõitma. Coriolanus mäletas, kuidas ta väikese poisina korteriakna peal kõõlus ja peokülalised praalisid, kuidas neil on paraadil kohad esireas. Siis saabusid pommitajad ja pikka aega oli nende elamukvartal täiesti läbipääsmatu. Ehkki tänavad olid nüüd puhtad, lebasid kõnniteedel endiselt rusuhunnikud ja terved hooned seisid sama rüüstatult nagu pommitamispäeval. Kümme aastat oli võidust möödas, kuid tema põikles Akadeemiasse jõudmiseks endiselt marmori- ja graniiditükkide vahel. Mõnikord mõtles Coriolanus, et vahest jäeti rusud koristamata selleks, et linnaelanikel püsiks meeles, mida nad on üle elanud. Inimeste mälu oli lühike. Neil tuli endale rusude vahel teed teha, räpaseid toidukuponge kraapida ja Näljamänge vaadata, et sõda ei ununeks. Unustamine võinuks tuua enesega rahulolu ning siis olnuksid nad kõik tagasi alguspunktis.

Scholars Roadile keerates proovis ta hoogu maha võtta. Ta tahtis jõuda kohale õigel ajal, kuid rahuliku ja tasakaalukana, mitte sassis ja higisena. Tänane lõikuspäev, nagu enamik teisigi, tõotas tulla kõrvetav. Ent mida muud võiski oodata 4. juulil? Coriolanus oli tänulik vanaema roosi eest, sest tema soojenev särk eritas kartulite ja närtsinud saialillede hõngu.

Kapitooliumi kõige peenema gümnaasiumina pakkus Akadeemia haridust prominentsete, jõukate ja mõjukate järeltulijatele. Kuna igas aastakäigus oli üle neljasaja õpilase, said ka Tigris ja Coriolanus tänu oma perekonna pikale Akadeemias käimise ajaloole suuremate raskusteta kooli sisse. Erinevalt ülikoolist ei olnud Akadeemias õppemaksu ja kool pakkus lõunasööki ning andis koolitarbed ja -vormi. Akadeemias käis igaüks, kes oli vähegi keegi, ning Coriolanusel läks neid sidemeid oma tuleviku kindlustamiseks vaja.

Akadeemiasse viiv suursugune trepp mahutas tervet õpilaskonda ja nii mahtusid lõikuspäeva pidustustele suunduvad ametnikud, professorid ja õpilased suurema vaevata ühise vooluna trepist üles minema. Coriolanus astus aeglaselt treppi mööda kõrgemale, püüdes jääda rahulikult väärikaks, juhuks kui ta peaks kellelegi silma jääma. Inimesed tundsid teda – või olid vähemalt tundnud tema vanemaid ja vanavanemaid – ning Snowde puhul oodati teatud kindlat standardit. Sel aastal, alustades sellestsamast päevast, lootis ta ka isiklikult tuntuks saada. Näljamängude juhendaja roll oli tema viimane projekt enne kesksuvist Akadeemia lõpetamist. Kui ta esineb juhendajana muljetavaldavalt, peaks talle tema silmapaistvat õppeedukust arvestades antama rahaline autasu, millest piisaks ülikooli õppemaksu tasumiseks.

Kokku on kakskümmend neli tribuuti, üks tüdruk ja üks poiss kõigist kaheteistkümnest ülestõusu kaotanud ringkonnast, kes loositakse välja ja heidetakse Näljamängude areenile elu ja surma peale võitlema. Kõik see seisab riigireetmise lepingus, mis lõpetas ringkondade ülestõusu Mustad Päevad, ühena mitmest karistusest, mida ülestõusnud peavad kandma. Nagu minevikuski, saadetakse tribuudid koos mõne relvaga, millega üksteist tappa, Kapitooliumi areenile, nüüdseks laguneva amfiteatri väljakule, mida enne sõda kasutati spordi- ja meelelahutusürituste läbiviimiseks. Kapitooliumis julgustati mängude vaatamist, aga paljud inimesed vältisid seda. Kuidas mänge haaravamaks muuta, oli omaette väljakutse.

 

Kõike seda arvestades otsustati esmakordselt määrata tribuutidele juhendajad. Kakskümmend neli Akadeemia parimat ja nutikaimat lõpuklassi õpilast oli selle töö jaoks välja valitud. Mida see endast täpselt kujutama pidi, oli veel väljatöötamisel. Räägiti sellest, kuidas iga tribuuti tuleks ette valmistada individuaalseks intervjuuks ja võib-olla kaamerate jaoks veidike sättida. Kõik olid nõus sellega, et kui Näljamängud tõesti jätkuvad, peaksid need muutuma tähendusrikkamaks kogemuseks, ning Kapitooliumi noorte paaripanemine ringkondade tribuutidega tekitas inimestes huvi.

Coriolanus astus mustade lippudega kaunistatud sissepääsust läbi ja võlvkoridori mööda edasi koopataolise Heavensbee saalini, kus nad lõikustseremoonia ülekannet pidid jälgima. Ta ei jäänud sugugi hiljaks, kuid saal sumises juba professoritest, õpilastest ja mängude ametnikest, kes polnud avapäeva ülekande jaoks just hädavajalikud.

Avoxid saalisid rahva hulgas, käes kandikud posca’ga7, veiniseguga, mida oli maitsestatud mee ja ürtidega. See oli joovastav variant hapukast kraamist, mis oli aidanud Kapitooliumil sõja üle elada, ja väidetavalt tõrjus see haigusi. Coriolanus võttis pokaali ja loksutas posca-lonksu suus ringi, lootes viimse kui kapsalõhna hingeõhust välja loputada. Aga ta lubas endal ainult ühe suutäie alla neelata. Jook oli kangem, kui enamik inimesi arvas, ning eelmistel aastatel oli ta näinud, kuidas kõrgklassi härrad teevad end täielikeks naerualusteks, kui sellest nina täis tõmbavad.

Maailm pidas Coriolanust endiselt rikkaks, ehkki tema ainus maksevahend oli sarm, mida ta rahva hulgas liikudes heldelt enda ümber puistas. Näod lõid särama, kui ta ühtviisi sõbralikult õpilasi ja professoreid teretas, nende pereliikmete järele päris ja siia-sinna komplimente poetas.

„Teie loeng ringkondade kättemaksust painab mind siiani.“

„Lahe tukk!“

„Kuidas su ema seljaoperatsioon läks? Ütle talle edasi, et ta on minu suur eeskuju.“

Coriolanus astus sündmuse jaoks valmis sätitud sadadest polsterdatud toolidest mööda otse poodiumini, kus Satyria kostitas Akadeemia professoritest ja mängude ametnikest koosnevat kirjut seltskonda mingi mahlaka looga. Ehkki ta kuulis sellest vaid viimast lauset – „No ma siis ütlesin: „Mul on su parukast kahju, aga sina ise ju käisid peale, et ahv mängu toodaks!““ –, ühines ta kohusetundlikult järgnenud naerupahvakuga.

„Aa, Coriolanus,“ venitas Satyria teda lähemale viibates. „Siit tuleb minu staarõpilane.“ Coriolanus suudles teda ootuspäraselt põsele ja täheldas, et naine on temast mitme klaasi posca’ga ette jõudnud. Tal oleks tulnud joomine tõesti kontrolli alla saada, kuid sama võinuks öelda poolte täiskasvanute kohta, keda Coriolanus tundis. Iseenda ravimine oli kogu linna haaranud epideemia. Samas oli Satyria alati lõbus ja tema närvid polnud viimseni pingul, ja ta oli üks vähestest professoritest, kes lubas õpilastel end eesnime pidi kutsuda. Naine tõmbus pisut eemale ja silmitses poissi. „Ilus särk. Kust sa sellise said?“

Coriolanus vaatas särki, nagu üllataks see teda, ning kehitas piiramatute võimalustega noore mehe moodi õlgu.

„Snowdel on põhjatud kapid,“ vastas ta muretult. „Püüdsin leida midagi, mis mõjuks lugupidavalt, ent samas pidupäevaselt.“

„Nii see mõjub. Mis kavalad nööbid need on?“ küsis Satyria üht manseti külge õmmeldud nööpi sõrmitsedes. „Mosaiigitükid?“

„On või? Sellepärast need meenutavadki mulle teenija vannituba,“ vastas Coriolanus, kutsudes esile sõprade itsitamise. Sellist muljet ta hoida tahtiski. Meeldetuletus, et ta on üks vähestest inimestest, kelle kodus on teenija vannituba – ja veel mosaiigitükkidega plaaditud –, efekti tugevdamiseks eneseirooniline nali oma särgi üle.

Coriolanus noogutas Satyriale. „Ilus kleit. See on uus, eks?“ Talle piisas ühest pilgust kleidile, märkamaks, et see on sama, mida naine kannab igal lõikustseremoonial, kuid millele on värskenduseks lisatud mustad suletutid. Ent naine oli tema särgi heaks kiitnud ja tal tuli tasuda vastuteenega.

„Lasksin selle spetsiaalselt tänaseks teha,“ lausus Satyria kaasa luisates. „Ikkagi kümnes aastapäev ja puha.“

„Elegantne,“ sõnas Coriolanus. Kokkuvõttes polnud nad just kehv meeskond.

Poisi rõõm kahanes, kui ta märkas gümnaasiumi direktrissi professor Agrippina Sickle’it endale rahva hulgas lihaseliste õlgadega teed rajamas. Naise selja taga tuli tema abiline Sejanus Plinth, kandes ehiskilpi, mida direktriss soovis igal aastal grupipiltidel käes hoida. Kilp oli talle antud sõja lõppedes selle eest, et ta oli pommitamiste ajal edukalt juhtinud Akadeemia ohutusõppusi.

Kuid Coriolanuse tähelepanu ei tõmmanud mitte kilp, vaid Sejanuse riietus, pehme tumehall ülikond pimestavvalge särgi ja seda tasakaalustava neerumustrilise lipsuga, mis kõik kokku muutis poisi pika kondise kogu nõtkemaks. Komplekt oli stiilne, uhiuus ja lõhnas raha järele. Sõjasahkerduste tagajärg, kui aus olla. Sejanuse isa oli 2. ringkonna tööstur, kes hoidis presidendi poole. Tal oli õnnestunud relvatööstusega selline varandus kokku ajada, et ta oli suutnud oma perele osta võimaluse alustada elu Kapitooliumis. Nüüd nautisid Plinthid privileege, mida kõige vanemad ja võimsamad perekonnad olid pidanud välja teenima tervete põlvkondade jooksul. Oli ennenägematu, et ringkonnas sündinud poiss nagu Sejanus õppis Akadeemias, ent Sejanuse isa priiskavad annetused olid võimaldanud mitmete sõjajärgsete renoveerimistööde läbiviimist koolis. Kapitooliumis sündinud kodanik oleks soovinud mõne hoone ümbernimetamist enda järgi. Sejanuse isa oli soovinud vaid pojale haridust.

Coriolanuse jaoks kujutasid Plinthid ja nendesugused ohtu kõigele, mida ta kalliks pidas. Uusrikkad edasipürgijad Kapitooliumis uuristasid pelgalt oma olemasoluga vaikselt vanemate olijate jalgealust. Eriti ärritav oli see sellepärast, et Snowde varandus investeeriti samuti relvatööstusesse … kuid 13. ringkonda. Sealsetest suurtest kompleksidest, elu- ja tehasehoonete kvartalitest ning teaduskeskustest oli järel vaid tuhk. 13. ringkond oli maatasa tehtud ja kogu ala eritas endiselt elamiskõlbmatus koguses kiirgust. Kapitooliumi relvatööstuse keskus oli paigutatud ümber 2. ringkonda ning kukkunud otse Plinthide sülle. Kui uudised 13. ringkonna hinguseleminekust Kapitooliumi jõudsid, lõi Coriolanuse vanaema sellele avalikkuse ees käega, öeldes, et õnneks on neil hulgaliselt teisigi varasid. Kuid neil polnud.

Sejanus oli saabunud kooli mänguväljakule kümme aastat tagasi argliku ja tundliku poisina, kes oma hingestatud pruunide silmadega, mis tundusid tema kurnatud näos liiga suured, ettevaatlikult teisi lapsi jälgis. Kui hakkasid levima jutud selle kohta, et ta oli tulnud ringkonnast, tahtis Coriolanus esimese mõtte ajel ühineda oma klassikaaslaste agitatsiooniga muuta selle poisi elu põrguks. Pikema mõtlemise järel oli ta otsustanud Sejanust ignoreerida. Teised Kapitooliumi lapsed pidasid seda märgiks, et ringkonna jõmpsika õrritamine pole tema seisusele kohane, Sejanus pidas seda aga lihtsalt sündsaks. Kumbki polnud päris täpne, kuid mõlemad tugevdasid muljet Coriolanusest kui mainekast tegelasest.

Professor Sickle’i hirmuäratav kuju tüüris Satyria seltskonda, pillutades madalama staatusega inimesed nelja ilmakaarde laiali. „Tere hommikust, professor Click!“

„Oo, Agrippina, kui tore. Sa ei unustanud oma kilpi,“ lausus Satyria tugevale käepigistusele vastates. „Ma muretsen, et noored unustavad selle päeva tegeliku tähenduse. Ja Sejanus. Sa näed nii šikk välja.“

Sejanus üritas kummardada ja üks tõrges lokk vajus talle silma. Kohmakas kilp tabas teda vastu rinda.

„Liiga šikk,“ sõnas professor Sickle. „Ma ütlesin talle, et kui ma oleksin paabulindu tahtnud, oleksin lemmikloomapoodi helistanud. Nad peaksid kõik koolivormides olema.“ Ta silmitses Coriolanust. „See pole kohutav. Sinu isa vana piduliku vormi särk?“

Oli või? Coriolanusel polnud aimugi. Talle meenus üks ähmane mälestus medalitest kubisevas esinduslikus õhtuülikonnas isast. Ta otsustas juhust kasutada. „Aitäh, et märkasite. Lasksin selle ümber teha, et mitte jätta muljet, nagu oleksin ise lahingus käinud. Aga ma soovisin, et ta oleks täna koos minuga siin.“