Teekond

Tekst
Loe katkendit
Märgi loetuks
Kuidas lugeda raamatut pärast ostmist
  • Lugemine ainult LitRes “Loe!”
Šrift:Väiksem АаSuurem Aa


Keeletoimetaja: Marko Abel

Küljendaja: Helen Tago

Trükikoda: Greif OÜ

Kirjastaja: Limitless Management OÜ

Autor: Tarvo Tobbi

E-mail: tarvo@tarvotobbi.com

ISBN: 978-9949-7362-0-1 (print)

ISBN: 978-9949-7362-1-8 (ePub)

ISBN: 978-9949-7362-2-5 (mobi)

© Tarvo Tobbi 2019. Kõik õigused kaitstud.

Ühtegi selle raamatu osa ei ole lubatud kasutada ja reprodutseerida graafilisel, elektroonilisel, mehhaanilisel või mõnel muul viisil ilma autori kirjaliku loata, välja arvatud lühikeste tsitaatidena ja koos korrakohaste viidetega artiklites või ülevaadetes.

MINU ESIMENE LUULETUS

Esimese luuletuse kirjutasin 5.04.2015. See ei olnud mingi tahe kirjutada, vaid väga tugev teadmine, et ma pean selle kirja panema. Justkui, et see ei ole mõeldud niiväga mulle, vaid jagamiseks teistele. Mäletan selgelt antud päeva kulgemist. Olin hommikul vanemate juures külas ja uurisin smaragdtahvlitele kirjutatud tekste. Kõik see paelus mind väga ja üles jäi palju küsimusi, millele ootasin omakorda vastuseid. Päeva teises osas sõitsin Tallinnasse, kus elan ja töötan. Kuna päev ei olnud läbi läksin kinno vaatama filmi Avangers. Olles saanud ka sealt parasjagu inspiratsiooni, sõitsin trolliga nr. 6 Väike-Õismäele. Jah, siis käisid veel trollid. Olles jõudnud Kristiine ristmikule, siis kogu päeva kulg viis väga paljude mõtete vaibumiseni ja ühel hetkel tuligi antud tugev teadmine. Kogu päeva jooksul saadud info hakkas võtma teatud kuju ja sellele järgnesid ka sõnad, mis riimusid. Kõik toimus reaalajas ja sõnad ilmusid kui iseenesest, ma ei pidanud muud tegema, kui need oma telefoni toksima. Nii tegingi ja umbes 5-6 minutit hiljem oligi esimene luuletus kirja pandud. Luuletuse pealkiri on „KES MA OLEN?”. See luuletus on välja toodud TEGELIK-MINA paragrahvis esimese luuletusena.

Miks jagan luuletusi sinuga?

Olen märganud üht tendentsi, mis ei ole egost lähtuv, vaid võimest jagada seda, mida olen ise teada saanud. Ehk kui ma ei jaga teada saanut, on see tekitanud mulle kannatusi. Kui jagan, siis on kõik hästi. See on nagu jõgi, mis voolab minust läbi, ja kui ma olen ehitanud tammi, kas teadlikult või alateadlikult, siis ühel hetkel jõe veevoolu mass muutub nii suureks, et ma enam ei ole suuteline vee voolu pidurdama, vaid vesi hakkab ise välja murdma ja selle välja murdmise tulemusena sünnib raamat, näitus või mingi postitus, mida ma jagan teistega.

Kokkuvõtvalt jagan ma seda tahtest jagada, mitte näidata kui eriline ma olen, vaid see on nagu kaaslooming, et mulle antakse luuletus ja minu asi on see lihtsalt kirja panna ja toimetada tehnilise poolega, et see jõuaks paljudeni – ka sinuni.

Miks kirjutan luuletusi?

Luuletuse kirjutamine on mul aidanud mõista paremini seda, et mis toimub minu sees kui ka ümber. Luuletust taaskord lugedes olen mõistnud selle sügavust või praktilist kasutust oma igapäeva elus. Luuletus on nagu Õpetaja, kes aitab asjadest paremini aru saada.

Üheks suureks plussiks pean ma luuletuste puhul seda, et lühikese tekstina – 3-4 salmiga – saab öelda nii paljut, et tekib väga selge arusaam asjadest. Võrreldes raamatuga, mis käsitleb üht teemat vahest sadu ja sadu lehekülgi, on luuletus nagu rusikas silmaauku – oma täpselt sobivuse tõttu :)