Mu kodu on Mulgimaal: luulevalimik

Tekst
Loe katkendit
Märgi loetuks
Kuidas lugeda raamatut pärast ostmist
  • Lugemine ainult LitRes “Loe!”
Šrift:Väiksem АаSuurem Aa


Koostas: Arno Kuusk

Toimetaja: Margit Grevel-Uussaar

Kujundus: Margit Grevel-Uussaar

Fotod: Arno Kuusk, Margit Grevel-Uussaar

Kaanefoto: Eha Roosalu


© Keemiatooraine & Tehnoloogia OÜ 2017

Trükikoda Abiprint OÜ

Väljaandmist toetas Kõpu vallavalitsus.

ISBN 978-9949-81-799-3

ISBN 978-9949-88-515-2 (epub)


KOOSTAJALT

Vilma-Pauliine Ama (Kuusk) sündis 6. detsembril, 1932.a. Hübja külas, Kaarma vallas, Saaremaal. Õppis Paadla 7-kl koolis. Lõpetas 1952. aastal Kuressaare Tööstuskooli (praegune Kuressaare Ametikool). Suunati tööle Tallinna Veduridepoosse treialina, kus elutee viis kokku oma tulevase elukaaslase Oko Amaga. Peale abiellumist asusid nad elama Viljandimaale, Oko isakoju, Kõppu. Töötas mitmes teenindusasutuses, sh. TK „LEOLA“, Viljandi Kaubastus ja Kõpu Haiglas majandusjuhatajana. Lõi aktiivselt kaasa kohalikus seltsielus ja käsitööringis. Pensionile jäädes, 1987.a., toimetas taluperenaisena. Peres sündis kolm last. Luuletusi hakkas Vilma-Pauliine vähesel määral kirjutama varasest koolieast alates. Pensionile jäädes muutus see meelistegevuseks. Ta on kirjutanud luuletusi kogumikule „Mets elab igavesti“, „Metsakalendrile“ ja kohalikule ajalehele „Kõpu“. Luulekogu „Kõpu laulud“ ilmus 2005.a. Vilma-Pauliine lahkus meie hulgast 21.01.2011.a. Värsid, mida ta oma igapäevase taluperenaise töö kõrvalt kirjutas, annavad muuhulgas pildi maainimese elust ja meeleoludest möödunud sajandi lõpus ja selle sajandi alguses. Valimikus avaldatu räägib Teile kõigest sellest ise.

Head lugemist!

PROLOOG

Üle nurmede kaja mu laul,

Luuleks muutu mõttelend,

Et sinna sisse peita

Saaks veidike ka end.

Võta pliiats ja paberileht,

Pane kirja mõni lugu, mis eht.

Saagu kirja kõik see,

Mis elab sinust kauem veel.

I. AASTAAJAD

Ärgake talvest

Ärgake kõik, kes talvest veel koomas,

Päike Maarjamaa aasadel kevadet toomas.

Ärgake põllud ja metsad ja puud,

Et rõõmu saaks tunda sest kevadekuust.

Kevade sillerdus meeli meil köidab,

Looduses iga loterii võidab.

Kui tühjad su peod, küsi kevadelt nõu,

Siis sügiseks rikkust on täis sinu õu.

1997

Helbeke nii väike

Viisil: „ Kodumaa su süles…“

Helbeke nii väike,

Habras lumelill.

Kuidas sa küll tekid

Kõrgel üleval.

Küsisin ma pilvelt,

Ei ta jutusta.

Pilv kohale toob lilled,

Alla puistab ka.

Tuli valge ingel,

Ta mulle jutustas.

Vihmapisar vingel,

Tuulel külmetas.

Külmataat see muutis

Pisarad lilledeks.

Maale alla puistas,

Neist vaiba valmistas.

Vaip nüüd katab loodust,

Katab meie maad.

Lapsed lumelille vaibal

Liugu lasevad.

Veebruar

Aiateivas külmas praksub,

Hõbekarras metsapuud.

Külm su sõrmi, varbaid katsub,

Et mäletaksid talvekuud.

Päike kergelt taeva veerel,

Püüab rõõmustada sind,

Aga ruttu ära väsib,

Külmal ikka külma hind.

Ära püüa olla tugev,

Nagunii on temal võit.

Las veel lumesadu tuleb,

Jääb kingiks meile kelgusõit.


Veebruari kuul

Lume all on mets ja majad,

Üle välja suusarajad.

Puudel valged lumetupsud,

Valges ehtes mets sind kutsub.

Jänes mustreid lumme tikib,

Orav käbijuppi näpib.

Külm see aiateibas praksub,

Lumi krudiseb, kui astud.

2003

Vastlapäeval

Jälle väljas talv ja lumi,

Vastlapäev on käes.

Ei sind vaeva enam,

Kui kelgumäele läed.

Mäest alla vuhisedes

Kelgusõit sind viib.

Sul on juba ükstapuha,

Kui pikk see sõit sul siin.

Enam sul pole linapõlde,

Ega vaja pikki linu.

Tuleb raha peale sõita,

Sest poes on sinu lina.

Möödas on ju vanad ajad,

Kui lumi katab teed ja rajad.

Kombedki kaduvad,

Auto kelku asendab.

Veebruar

Vahune lumi

Kõrged on hanged

Talvine külm

Teeb punaseks palged

Jala ees krudiseb

Kristalne sära

Hõbedane helk

Külm näpistab ära

Võimutseb talv

Paugutab külm

Väljas kõndides sul

Olgu kasukas üll

Kevad tule, tule

Kevad, oh tule,

Tule mu juurde.

Paita mind,

Mu nägu ja laupa.

Too hingesse sooja,

Vii ängistav mure.

Oh kadugu hallad,

Sest kevad ju tuleb.

Ta poeb mu põue,

Ja soojendab mind.

Mu hinge ja ihu,

Ja liikmeid ja luid.

Sest sind ju oodanud elu,

Palju piinavaid,

Pikki ja külmi talvekuid.

1997