Minu elu ja teenistus KGBs

Tekst
Loe katkendit
Märgi loetuks
Kuidas lugeda raamatut pärast ostmist
  • Lugemine ainult LitRes “Loe!”
Šrift:Väiksem АаSuurem Aa

Vladimir Pool
Minu elu ja teenistus KGBs


Originaali tiitel:

Владимир Пооль

„Зампред Эстонского КГВ”

Tõlkijad Taavi Minnik, Liivia Anion

Keeletoimetaja Lyyli Virkus

Kujundaja Piia Stranberg

Fotod autori erakogust, välja arvatud:

lk 74 Michael Myers Shoemaker, Wikimedia Commons

lk 133 kaart Eesti Raudtee arhiivist

lk 158 Valgevene sõjaväe ajalehest „Во славу Родины”

Autoriõigus eestikeelsele väljaandele:

AS Postimees Grupp, 2019

Postimees Kirjastus, kirjastus.postimees.ee

Kõik õigused kaitstud. Selle raamatu ühtegi osa ei tohi reprodutseerida ega edastada ühelgi kujul ega ühegi vahendiga ilma autoriõiguse omaja kirjaliku loata.

ISBN 978-9949-669-04-2

e-ISBN 9789916603178

Trükk: AS Printon


Autorilt

Mõte kirjutada raamat oma elust tekkis mul ammu, materjali selle jaoks kogusin praktiliselt juba kooliaastatest. Tundsin huvi Siberi, Eesti ning nende kohtade ajaloo vastu, kus ma eri ajal elasin, õppisin ja töötasin, jätsin meelde lugusid, mida rääkisid mulle mu Siberi vanaema ja vanemad.

Mul on säilinud vanaisa Jakob Kase üleskirjutused, mida ta tegi 1884. aastal Tormas kolmeteistaastase poisikesena, 16 aastat enne Siberisse asumisele saatmist, ja onu Osvald Kase päevikud ajavahemikust 1918 kuni peaaegu 1960. aastateni, milles ta kirjeldab teenistust tsaariarmees, valgete ja punaste juures, möödunud sajandi traagilisi 30. aastaid.

Onupoeg Aleksei Kask andis mulle oma avaldamata memuaarid, milles ta kirjeldab Siberi koduküla Ülem-Suetuki puhkpilliorkestri ajalugu, mida 30 aastat järjest juhatas meie ühine vanaisa Jakob ja milles mängisid kõik tema neli poega: Osvald, Karl, Aleksander, Mihhail ning mõned lapselapsed.

Minu käes on hoiul ka teise nõbu, Karl Hendriksoni päevik – eelmise suure sõjavõitluse tunnistaja hirmsad sissekanded. Päris hiljuti sain informatsiooni selle kohta, mille eest mu vanavanaisa Voldemar Engelbrecht vanem Siberisse saadeti. Sugulaste siirad päevikud ja nende suuline teave aitasid mul häälestuda emotsionaalsele lainele ja kirjutada esimesed peatükid lugejate kohtule esitatavast raamatust.

Raamatu teine pool räägib teenistusest KGBs. Teema on eriline, kahju, et ma südamega kiindusin sellesse liiga hilja. Ma ei jõudnud tihedalt suhelda paljude heade vanade kolleegidega (kindralmajorid Adolf (Aadu) Torpan ja Leo Võime, polkovnikud Eduard Jasska, Jüri Kalle ja teised seltsimehed), kes on läinud teise ilma ja viinud endaga huvitavad faktid Eesti eriteenistuste tegevusest, mis pakuksid praegu kahtlemata huvi ajaloolises plaanis.

Alguses mõtlesin kirjutada kaks raamatut: ühe esivanematest, Siberist, õpingutest ja tööst tsiviilorganisatsioonides, teise – teenistusest KGBs. Pärast otsustasin autorist tervikpildi tekkimise huvides kõik ühendada: kust ta selline välja ilmus ja millised teed tõid ta ametkonda, mille nimi on tuttav paljude riikide paljudele inimestele – KGB.

Imelik, et kaugete aegade sündmused on mu mälus paremini säilinud kui 1980. aastate lõpp ja 1990. aastate algus – Nõukogude riigi lagunemisperiood; mul oli lihtsam kirjutada noorusaastatest ja teenistuse algusest Eesti vastuluures kui teenistuskarjääri lõppetapist. Sellepärast nimetasin nimepidi kaaslasi, kellega kabinette jagasin ja koos tööd alustasin Tallinnas tuntud majas Pagari tänaval. Nüüd pole neid seltsimehi enam ammu elavate hulgas, nii nagu pole ka seda riiki, mida me tol ajal ustavalt teenisime.

Ma arvan, et mu raamatut ei võeta vastu ühetähenduslikult. Ühed, nende seas minu hilisemad teenistuskaaslased, võivad öelda: kah nüüd kirjanik, võttis laialt ette, miks seda vaja on ja kes üldse lubas kõigest sellest kirjutada?! Teised ütlevad: võttis kätte kirjutada, rääkigu siis juba kõik lõpuni ausalt välja. Mida öelda? Kirjutasin ainult sellest, mida ise läbi elasin ja nägin, millest lugesin, millesse olin kiindunud, ja tegin seda, kuivõrd lubasid mu endised ametialased töökohustused eriteenistuses ja mõõdutunne – maksimaalselt avatult, eelarvamusvabalt ja siiralt. Aga sellest, millest praegu veel rääkida ei tohi, pole ma iitsatanudki.

Minu jutustus tööst KGBs on teatud määral pealtnägija sissevaade sellesse ametkonda ja ma usun, et sellegi vaate jaoks leidub ajaloos oma nišš. Seda enam, julgen teatada, et olen Eestis esimene ja ilmselt jään ka viimaseks, kes selle teema üles võttis.

Ma pole enam noor. Olen neljakordne vanaisa ja kahekordne vanavanaisa. 1. aprillil 2018 saatis Telia mulle õnnitluskaardi, millel oli näidatud täpne aeg, kui kaua ma siin maailmas olen elanud. Tatsan ringi juba 79 aastat, 28 835 päeva, 692 040 tundi, 41 522 400 minutit või 2 491 344 000 sekundit.

Seega, 1. aprillil 2019. aastal täitub mul 80 eluaastat.

Annab Jumal tervist, tambin ma veel seda patust maad ja võimalik, et kirjutan käesolevale raamatule järje – raamatu KGB laialiajamise meenutustest, tsivilisti elust pärast putši, kolleegide saatustest ja oma elu äkilistest muutustest uues Eestis viimase kolmekümne aasta jooksul. Ja millestki veel.

Soovin meeldivat lugemist!

Vladimir Pool

Tallinnas 2019. aastal

1. PEATÜKK
Esivanemad. Siber. Luteriusuliste asundus Ülem-Suetuk

Igal inimesel on üks isa ja üks ema, kaks vanaisa ja kaks vanaema, neli vanavanaisa ning neli vanavanaema, kaheksa vaarvanaema ja vaar- vanaisa. Iga järgneva põlvega kasvab järeltulijate arv aritmeetilises progressioonis ja kui minna oma ajast näiteks üksteist põlvkonda tagasi sajandite sügavusse, siis otseseid sugulasi, see tähendab selliseid esivanemaid, kelle kirjeldamiseks sõnade „vanaisa“ ja „vanaema“ ette on vaja kaheksa korda kirjutada „vana“, koguneb juba 1024 inimest. Genealoogilises puus on nad mul suures osas paika pandud, kuid memuaarides neid kõiki kirjeldada ei ole mõtet: inimesed väsivad lugemast. Seetõttu peatun vaid vanaisade Jakob Kase ja Villem Pooli, vanaemade Maria Kase (neiupõlvenimi Poom) ja Alma Pooli (neiupõlvenimi Engelbrecht) otsestel juurtel.

19. sajandi alguses tekkis Vene impeeriumi Tobolski kubermangus Rõžkovo küla, mille esimesteks elanikeks olid Siberisse asumisele saadetud ingerlased, lätlased ja eestlased. Aja jooksul koloonia kasvas kiiresti, lähedasi künnimaid hakkas nappima ja talupojad läksid elamiskõlblikuks tegema naabruskonnas asuvat maad. Nii tekkisid naaberküla Tšistoje ja teised asustatud punktid.

2. oktoobril 1845. aastal väljastas tsaar Nikolai I protestantlike pastorite palvel ukaasi number 19 363, millega kohustas luteri usku kurjategijaid – lätlasi, eestlasi, sakslasi, soomlasi, ingerlasi ja rootslasi – elama paigutada Tobolski ja Jenissei kubermangudesse. Seejuures käskis Tema Kõrgeausus Siberisse saadetavaid vähetähtsaid kurjategijaid, „vaatamata sellele, millisesse hõimu nad kuuluvad“, paigutada elama Tobolski kubermangu Rižkovo luteri asundusse, aga tähtsamad seda usku Siberisse asumisele saadetud kurjategijad pidi saatma Jenissei kubermangu, kus nende jaoks tuli Minussinski piirkonnas luua üks või kaks uusasulat ning vastavalt vajadusele määrata sinna üks või kaks pastorit.

1846. aastal kutsus Jenissei kubermangu kuberner luterlastest ümberasujaid Minussinski maakonda, lubades neile eraldada suured viljakasvatuseks sobivad maatükid. Esimestena julgesid tee tundmatusse ette võtta neli peret, kolm Toomasovide ingerieesti suguvõsast ja Jüri Kuldmäe eesti pere (kokku 26 mees- ja naishinge). Toomasovide esivanemad olid Siberisse saadetud Peterburi (endise Ingeri) kubermangu Veriva külast, Kuldmäe oli Liivimaa kubermangu Oberpahleni (nüüd – Põltsamaa) peegli-vabriku meister.

Enne ümberasustamist elasid Toomasovid ja Kuldmäe Tšistoje külas. Pikale teekonnale asusid uljaspead 1847. aasta nelipühal. Nad võtsid endaga kaasa kariloomad ja põllumajandusinventari, liikusid aeglaselt: tegid teel peatusi, talvitusid vene külades, teenisid raha juurde. Lõpuks leidsid nad ilusa koha Suetuki jõe kaldal, mis voolab Sajaanide eelmäestikus endise Jenissei kubermangu lõunaosas, 75 kilomeetri kaugusel Minussinski linnast. Nõnda ilmus 1850. aastal Vene impeeriumi kaardile luterlik koloonia, mille ametlikuks nimeks sai Ülem-Suetuk. Uues paigas kohanenud, kutsusid Toomasovid sinna usukaaslasi Tobolski kubermangust ja küla sai lisa.

25. märtsil 1857. aastal saabus läbi Rõžkovo Ülem-Suetukki esimene partii väljasaadetud luterlasi ja asundus hakkas kiiresti kasvama.

1858. aastal lahkusid lätlased ja mõned saksa pered Ülem-Suetukist ning asutasid 20 versta1 kaugusele puhta veega Kebeži mägijõe kaldale oma uusasula, mida hakati nimetama Alam-Bulankaks (rahva hulgas Läti-Bulanka).

1861. aastal asutas grupp eesti peresid sellesama Kebeži jõe kaldale, 25 kilomeetri kaugusele Ülem-Suetukist Ülem-Bulanka küla, mida rahva seas hakati kutsuma soomepäraselt Viru-Pulan, see tähendab Eesti-Bulanka.

Ülem-Suetukki peeti sellest ajast soome asunduseks. Aja jooksul hakkasid soomlased külast lahkuma, minema ümbruskonna kullaleiukohtadesse, aga endised sunnitöölised ja sundasustatud eestlased kõik jäid ning 20. sajandi alguseks olid küla peamisteks elanikeks juba eestlased.

 

Isaliin. Poolide dünastia

Perekonnalegendi järgi saadeti Pooli nime kandnud esivanemad 19. sajandi keskel Liivimaa kubermangust Siberisse sunnitööle mingis mässus osalemise eest. Millisest konkreetsest kohast nad pärit olid, ei osanud keegi sugulastest praegu, 160 aastat hiljem, öelda. Legendis oli ebapiisavalt infot, et kindlaks teha, kus siis mu esivanemad Eestis enne Siberisse asumisele saatmist elasid. Üks sugulastest oletas, et nad võtsid osa Mahtra sõjana ajalukku läinud talurahvaülestõusust. Sellest sündmusest on Eduard Vilde kirjutanud samanimelise romaani.

Ma kontrollisin kõiki Mahtra mässajaid: paljud neist saadeti tõesti pärast näitlikku ihunuhtlust Siberisse sunnitööle. Üks Mahtra sõja osaline, Juhan Reinvart, määrati pärast sunnitööd isegi meie külla Ülem-Suetukki asumisele, kuid keegi Mahtra sõjas osalenud talupoegadest ei kandnud perekonnanime Pool.

Joosep Pooli lugu

Oma esivanemaid aitas mul leida õnnelik juhus. Minu vaarisa Jaan Pooli üks paljudest vendadest, kes sündis juba Siberis, oli Joosep. Eesti Riigiarhiivist leidsin märkme selle kohta, et Joosep Pooli isiklikku toimikut säilitatakse 1926. aastast. See aitas mul isaliini esivanemates selgust saada.

Lugu ise on järgmine. 2. veebruaril 1920 oli alla kirjutatud Nõukogude Venemaa ja noore Eesti Vabariigi vahelisele rahulepingule. Vastavalt lepingu viiendale punktile võisid varem Eesti territooriumil elanud Venemaa kodanikud opteerumise korras saada Eesti kodakondsuse ja naasta oma ajaloolisele kodumaale.

1920. aasta suvel tuli Narva linnas Eesti piiripunkti inimene, kes nimetas end Joosep Pooliks. Tal oli käes sõjavangitunnistus nr 9636/5, välja antud Eesti diplomaatilise esinduse poolt Berliinis 27. mail 1920. Joosep teatas, et on eestlane, sündinud Kuigatsi vallas (endises Löwenhofi mõisas) ja tahaks kodumaale opteeruda. Teda hoiti mõnda aega karantiinis ja selle aja vältel tehti kindlaks, et Kuigatsis ta ei sündinud, mistõttu teda kahtlustati Nõukogude Venemaa kasuks spioneerimises.

Joosepile jäeti alles tema sõjavangitunnistus, väljastati dokument selle kohta, et ta on läbinud kontrolli ja saadeti Lehtse külla, kus ta jäi politsei järelevalve alla. Ta oli kohustatud regulaarselt ilmuma politseijaoskonda, et end arvele võtta ja selleks, et ta ei saaks peitu minna, võttis kordnik2 talt isiklikud dokumendid ära.

Aeg möödus, kohalik kordnik kas suunati mujale või läks töölt ära ja Joosepi dokumendid kadusid. Kaitsepolitsei alustas uut ja põhjalikumat kontrolli. 13. detsembril 1921. aastal kutsuti Joosep lõpuks politseisse ülekuulamisele, mille käigus ta puhtsüdamlikult tunnistas, et pole tegelikult Kuigatsis sündinud, vaid seal sündis tema isa Ants Pool, aga tema ise sündis 5. mail 1893. aastal Jenissei kubermangu Minussinski ringkonna Sagaiski valla Motorski külanõukogus eesti külas Ülem-Bulankas ja seal seisabki hingekirjas.

Joosepi sõnade järgi suri ta isa 1904. aastal, kuid Ülem-Bulankas elavad tema ema Kai, vennad Jaan, Mart, Jüri, Karl, Oskar ja õde Maria.

Mind huvitas küsimus, kuidas see Joosep Siberist sakslaste kätte vangi sattus? Lugu on järgmine. Kui 1914. aasta augustis algas Esimene maailmasõda, läbis Joosep sel ajal just kiirkursust 15. Siberi polgus, mis saadeti kohe sakslaste vastu rindele. Sama aasta 5. novembril löödi ta polk Poolas Łódźi linna juures puruks ja Joosep sattus vangi. Järgmised kolm aastat veetis ta sõjavangilaagrites, pärast elas kaks aastat Saksamaal vabaduses, töötas elektrikuna. Siberisse, kus käis veel kodusõda, ta naasta ei soovinud ja ootas, kuni lõppeb sõda Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel. Seejärel sõitis Saksamaalt oma ajaloolisele kodumaale Eestisse.

Joosepi politseitoimikust sain head suunamist: minu esivanemad on pärit Kuigatsi külast. Endistel aegadel kutsuti seda küla Löwenhofi mõisaks ja see kuulus Liivimaa kubermangu Sangaste kihelkonda. Kaevasin läbi kõik 1826., 1834., 1850. ja 1858. aasta hingeloenduste säilinud materjalid, sel ajal nimetatud kihelkonda kuulunud mõisate elanike nimekirjad, kirikuraamatute sünnid, surmad ja laulatused ning tegin kindlaks, et minu vaarvaarvaarisaks oli Jaan Pool (Karli poeg). Ta sündis 17. detsembril 1796. aastal Soliko-nimelises kohakeses Löwenhofi mõisas Tartumaal. Tollase Tartumaa koosseisu kuulusid osa tänasest Tartu maakonnast, praegused Jõgeva ja Valga maakond.

Sugulased mõisast. Löwenhof

Minu vaarvaarvaarisal Jaan Poolil (1796–1845) ja tema naisel Liisil (1795–1872) oli kaheksa last, kõik nad, nagu ka ema ja isa, sündisid eespool nimetatud Löwenhofi mõisas. Nende esimesed viis last olid tüdrukud, viimased kolm poisid: Ando, Johann ja Ants (kirikuraamatutes Hans).

Ants Pool sündis 30. detsembril 1836. aastal. 1856. aastal abiellus ta Mai Venseliga (sünd 1838). 1858. aastal sünnib neile poeg Jaan, minu vaarisa. Saatus paiskab nad Siberisse. Asjaolud olid sellised. 3. jaanuaril 1859 andis Löwenhofi mõisa talupoeg Vilhelm Ehrlich Tartu kohtusse avalduse, milles süüdistas Antsu ja tema venda Johanni (sünd 1833) selles, et nad varastasid talt kasuka, linaseemneid, linast lõnga, villa ja 30 hõberubla.

5. jaanuaril 1859. aastal vennad vahistati, esialgu viidi uurimine läbi Tartus (tollastes saksakeelsetes dokumentides oli linna nimi Dorpat). Tunnistajatena kuulati üle Priipalu Püha Vassilius Suure õigeusu kiriku vaimulikud Ivan Dubkovski ja Pjotr Komokovski. Oma seletustes kirjutasid vaimulikud, et kuulsid Ehrlichi naise juttu sellest, kuidas vennad Ants ja Johann oleks justkui need asjad varastanud, aga mingeid konkreetseid fakte kuritöö kohta nad välja tuua ei suutnud.

Uurimismaterjalidest sain teada, et veidi enne arreteerimist olid vennad luteri usust õigeusku üle läinud. Õigeusk oli Venemaal alati riigivõimu tugevdamise ja rahva valgustamise alustugi. Tsaarivõim oli huvitatud teiste usutunnistuste esindajate üle tulekust Venemaa peamisse religiooni – õigeusku. 1842. aastal hakati Pihkva vaimulikus seminaris isegi ette valmistama eesti keele oskusega õigeusu vaimulikke.

Löwenhofi mõisale lähim asustatud koht, kus 1840. aastate keskel moodustati õigeusu kogudus, oli Soontaga mõis (Sontack). Vennad Johann ja Ants said selle koguduse liikmeteks, nende õigeusku üleminemise täpne kuupäev on teadmata, aga toimus see 1858. aastal, kui Soontaga kiriku preestriks oli isa Stefan Bežanitski. Kohus palus Bežanitskil iseloomustada oma koguduse liikmeid Ants ja Johann Pooli. Kohtumaterjalides hoitakse isa Stefani eesti keeles käsitsi kirjutatud vastust, milles seisab, et õigeusu kirikus tuntakse vendi Poole vähe, kuna õigeusku tulid nad üle hiljuti ja on teenistusel käinud vaid kaks korda. Isa Stefan soovitas kohtul pöörduda Sangaste Püha Andrease luteri kiriku pastori poole, kelle koguduses vennad varem olid.

Tartust anti asi üle Riia kubermangukohtule. 19. juunil 1859. aastal, pärast peaaegu pooleaastast uurimist, määrati vendadele ihunuhtlus (90 vitsahoopi) ja poolteist aastat sunnitööd koos järgneva Siberisse asumisele saatmisega kuueks aastaks. Neil aastatel saadeti Liivimaa kubermangu elanikud sunnitööle sadama ehitusele Ventspilsi Lätis või Siberisse; Eestimaa kubermangu sunnitöölised saadeti paekivi murdma Paldiski asulasse. Seal oli koos eestlastega sunnitööl ja on ka ahelates sinna maetud baškiir Salavat Julajev3, üks talurahvamässu4 juhtinud Jemeljan Pugatšovi kambaline.

Kus vennad Poolid täpselt sunnitööl olid, pole teada, kuid asumisele olid nad saadetud Ülem-Bulanka asundusse. Tsaarivõim oli huvitatud Hiinaga piirnevate Siberi regioonide asustamisest valgete inimestega. Siberisse ümberasustamist kannustati igati; need parunid, kes teistest rohkem oma talupoegi sinna saatsid, kasutasid võimu erilist eestkostet, saades iga väljasaadetu eest rahasummasid ja mõningaid soodustusi. Esimeses järjekorras üritasid parunid vabaneda neile ebamugavatest ja allumatutest talupoegadest – korrarikkujatest. Tõenäoliselt kuulusid vennad Ants ja Johann selliste isikute kategooriasse: elasid renditud maal oma talus ja neil polnud mitte mingit põhjust teiselt talupojalt kasukat, linaseemet, lõnga ja 30 hõberubla varastada.

Esimesed dokumenteeritud andmed Johann ja Ants Pooli ning nende perede elust Siberis pärinevad aastast 1863. Nad lahkusid õigeusust, pidasid endid luterlasteks ja sattusid sel moel pärast sunnitööd usukaaslaste keskele eelnimetatud eesti asundusse. Kuni 1860. aastate alguseni teenis Ülem-Suetuki, Ülem- ja Alam-Bulanka ning teiste Jenissei luteri kolooniate kogudustes pastor, kelle püsiresidents asus Irkutski linnas. Sealses arhiivis säilitatakse kirikuraamatuid, millest sain aru, et naised koos väikeste lastega sõitsid meestele Siberisse järele.

21. märtsil 1863. aastal kiitis tsaar heaks uue ukaasi (nr 39 400), millele vastavalt pandi luteri pastorile kohustus „omada oma peamist asupaika Ülem-Suetuki asunduses ja tunda rootsi, soome, vene ja saksa keelt“. Pastoril tuli hoolt kanda kõigi Jenissei kubermangu luterlaste vaimse manitsemise eest.

Niisiis, minu kaugeks esivanemaks on Jaan Pool (kuna minu suguvõsas on palju Jaane, nimetagem teda Jaan Esimeseks), kes sündis 1796. aastal Löwenhofi mõisas ja on sinna ka 1845. aastal maetud. Ta pole ainult minu, vaid ka kõigi teiste paljude Ülem-Bulanka ja Ülem-Suetuki külas ning teistes selle regiooni paikades sündinud ja senini nii nendes külades kui ka üle terve Venemaa (Peterburi, Novosibirski, Krasnojarski, Norilski, Abakani, Minussinski, Nahodka, Vladivostoki, Kõzõli, Saratovi, Belgorodi, Novokuznetski, Tšernoretšenski linnas; Karatuzskoje, Jermakovskoje, Motorskoje, Tšerjomuški, Širištõki jt külades), Ameerika Ühendriikides (Atlantas, Indianapolises, Pennsylvanias), Inglismaal (Londonis), Saksamaal, Soomes, Ukrainas ja muidugi ka kodumaal Eestis elavate Pooli-nimeliste ühine esivanem.

Poolide suguvõsa esivanemate väike kodukoht

Esivanemate sünnikoht oli Löwenhofi mõis, nüüdse nimetusega Kuigatsi küla, mis 1992. aastast kuulub Puka valda Valga maakonnas, enne seda aga sama maakonna Sangaste valda. Kuigatsi mõisa maad on tuntud kaugetest aegadest, veel sellest ajast, kui siia tulid rüütlid-ristisõdijad. Need maad vahetasid korduvalt omanikke ja mõis eksisteeris kuni Eesti Vabariigi moodustamiseni 1918. aastal. Eesti uued võimud ostsid parunitelt maa välja, millest osa jaotati tasuta nendele Vabadussõjas osalenutele, kes sõltumatu Eesti eest verd valasid. Endistele mõisatele tagastati põlised eesti nimed. Löwenhof sai nimeks Kuigatsi, Sontack – Soontaga, kihelkonna keskus Theal – Sangaste.

Kuigatsi küla asub Otepää looduskaitsealal. See on ilusaim kant Eestis – kõrgendike, küngaste, metsade, rohkete järvede, jõgede ja ojakestega maa. Küla elanikud on uhked oma kodukandi ja selle ajaloo üle, toimetavad oma internetilehekülge. Sellelt lehelt lugesin ma ridu: Puka vallas Kuigatsi on kui hääbuv paradiis. Mäe peal loss, all orus järv, küll seal puhata võib närv.

1. jaanuari 2010. aasta seisuga elas Kuigatsis 74 inimest, külas on raamatukogu, kultuurimaja ja suur surnuaed. Endises vallakeskuses Puka alevikus võib kohata inimesi, kes kannavad perekonnanime Pool. Need on minu nende sugulaste järeltulijad, kes jäid sinna kanti elama pärast mu eelkäijate sunnitööle ja Siberisse asumisele mõistmist.


Ülem-Bulanka küla umbes 1930. aastal. Vaarisa Jaan Antsu poeg Pool oli selleks ajaks juba surnud, tema fotot ei ole säilinud. Istuvad: vaarema Senni (Schenni) Pool (neiupõlvenimi Tamm) ja tema invaliidist poeg Ants (minu vanaisa Villemi vend). Vaarema selja taga seisab vanaisa Villemi õde Anna (mehe järgi Mülbach) koos oma tütrega (suri noorena, lapsi ei olnud). Vaarema ja tema poja Antsu vahel seisab Anna poeg Jaan Mülbach


Sellel ülesvõttel on vanaisa Villem Jaani poeg Pool (19. jaanuar 1888 – 3. märts 1946) ja vanaema Alma Voldemari tütar Pool, neiupõlvenimi Engelbrecht (5. märts 1892 – 9. jaanuar 1988) koos nelja lapsega. Ülem-Bulanka küla. Umbes 1935. aasta